2-14-2656/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit

Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.07.2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-2656

Tsiviilasi

MU hagi MTÜ Eesti Lennuklubi vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.03.2016 otsus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

13 284,12 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

MTÜ Eesti Lennuklubi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): MU (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

Harland Paas

Kostja

(apellatsioonimenetluses

apellant):

MTÜ

Eesti

Lennuklubi (registrikood 80044342, asukoht Magasini 31A,

10138 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Priit

Palmiste ja Margo Põbo

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 14.03.2016 otsus osas, milles maakohus mõistis välja

MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks riigilõivu 1200 eurot ja jätta selles osas

taotlus rahuldamata.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1 Rahuldada MU hagi.

3.2 Välja mõista MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks 13 284,12 eurot.

2(12)

3.3 Jätta menetluskulud MTÜ-lt Eesti Lennuklubi kanda.

3.4 Välja mõista MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks menetluskuluna 3000

eurot.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta MTÜ Eesti Lennuklubi kanda.

6. Välja mõista MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks 600 eurot ringkonnakohtu

menetluskulu hüvitamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik ning hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MU (hageja) esitas 20.01.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse MTÜ Eesti

Lennuklubi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise

kahju hüvitise 1284,12 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 12 000 eurot ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

2. Harju Maakohus jättis 19.06.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.01.2015 otsusega maakohtu otsuse

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

10.06.2015 otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-48-15 tühistati maakohtu ja ringkonnakohtu

otsused ja saadeti tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja interneti vahendusel langevarjuhüppe koos sellele

eelneva koolitusega. Nii langevarjuhüppe kui ka sellele eelneva koolituse korraldas

kostja. Hageja sooritas langevarjuhüppe koos teiste osalejatega 02.07.2011.

Langevarjuhüppe tagajärjel sai hageja raske tervisekahjustuse (mõlema jala

luumurrud), kuna langevarjuhüppe korraldaja ei taganud osalejate ohutust ega

instrueerinud osalejaid enne koolitust vajalikul määral, sh kestis lubatud kolmetunnine

koolitus vähem kui kaks tundi, maapealne koolitus ei sisaldanud praktilist harjutamist,

osalejatelt ei nõutud tervisetõendit ega eksami sooritamist enne hüpet ega allkirja selle

kohta, et nad on teadlikud langevarjuhüppega kaasnevatest ohtudest. Samuti kasutas

kostja nõuetele mittevastavaid langevarje, korraldas langevarjuhüppe liiga suure

tuulega ega teatanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe kontrollorganile. Sellega

rikkus kostja Eesti Lennuspordi Föderatsiooni kinnitatud langevarjunduseeskirja

(LVE) §-des 8 ja 10, § 32 lg 1 p-s 2 ja §-s 41 sätestatud nõudeid. Kuna kostja ei

korraldanud nõuetekohast koolitust ja osalejate teadmiste kontrolli ega taganud ohutut

langevarjuhüpet, rikkus kostja üldist käibekohustust, mistõttu vastutab ta hagejale

3(12)

tekitatud kahju eest. LEV-s sisalduvad tingimused on käsitatavad langevarjuhüppe

korraldaja ja langevarjuhüppe sooritaja lepingu tüüptingimustena võlaõigusseaduse

(VÕS) § 35 lg 1 mõttes, mis on VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi muutunud lepingu

osaks.

4. Raske kehavigastuse tõttu tekkis hagejal varaline kahju taastusravi tõttu 1284,12 eurot

ning mittevaraline kahju füüsilise valu ja hingelise üleelamise tõttu 12 000 eurot.

5. Hageja soovib poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumisest tulenevat kahju

hüvitamist. Hageja kahju tekkis kostja poolt üldise käibekohustuse (hoolsuskohustuse)

rikkumise tagajärjel, mis seisneb eelkõige: 1) teoreetilise koolituse puudulikkuses.

Koolituse rõhuasetus ei olnud mitte langevarjuhüppega kaasnevate ohtude ja nende

vältimise selgitamisel, vaid hüppega kaasneva positiivse emotsiooni kiitmisel; 2)

praktilise koolituse täielikus puudumises (LVE § 10 nõuete eiramine). Maandumist

kui kõige ohtlikumat osa langevarjuhüppest praktilise koolituse raames ei käsitletud.

Ka ei kasutatud LVE-s ettenähtud simulaatorit; 3) koolitusele järgneva kirjaliku

eksami mitte läbiviimises. Igasuguse eksami eesmärk on mistahes koolituse läbinud

isiku teadmiste ja oskuste kontrollimine. Koolituse läbinud isik, kellel puudub

vastavas valdkonnas igasugune praktiline kogemus, ei ole võimeline ise objektiivselt

hindama läbitud koolituse tulemuslikkust. Koolitaja ei veendunud koolituse läbinud

isikute teadmiste ja oskuste piisavuses langevarjuhüppe võimalikult ohutuks

sooritamiseks; 4) hageja kasutatud langevari ei olnud ekspluatatsiooniks kõlbulik.

Langevarjule, millega hageja hüppe sooritas, kinnitatud sildi kohaselt oli langevari

valmistatud 1989. aastal. Sarnaste langevarjude ekspluatatsiooni aeg on maksimaalselt

20 aastat, mõnede allikate andmetel 14 aastat. Ilmselgelt on langevarju tootja

konkreetsel põhjusel määratlenud langevarju kasutamise aja, ja käesoleval juhul oli

seda aega märkimisväärselt ületatud. Kostja tõendamiskoormusest lähtuvalt muutis ta

LVE § 41 nõuete teadliku eiramisega enda jaoks võimatuks ülalnimetatud hageja väite

ümberlükkamise. Sündmuskoha ja asitõendite (muuhulgas konkreetne langevari)

puutumatuse tagamata jätmisega võttis kostja endale samuti vastutuse tekitatud kahju

eest.

6. Alternatiivselt vastutab kostja hagejale kehavigastuse ja tervisekahjustuste tekitamise

eest tulenevalt deliktilisest vastutusest. Praeguses asjas on tuvastatud ja pooled ei

vaidle selle üle, et hageja sai kostja korraldatud langevarjuhüppel kehavigastuse ja

tervisekahjustuse, mille tõttu tekkis tal kahju. Kuna hageja sai kehavigastuse ja

tervisekahjustuse, on kahju tekitamine saabunud tagajärge arvestades VÕS § 1045 lg 1

p 2 järgi eelduslikult õigusvastane. Hageja on seisukohal, et kostja vastutab hagejale

kahju tekitamise eest tulenevalt langevarjundus-eeskirjas langevarjuhüppele eelneva

koolitusele mitte nõuetekohase läbiviimise eest. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks

teha, milline oleks olnud hageja sooritatud langevarjuhüppe tagajärg juhul, kui kostja

oleks koolituse läbi viinud vastavalt eeskirjas sätestatud nõuetele ja teinud nõuetele

vastava eksami hageja teadmiste kontrollimiseks. Seega puudub kostjal võimalus enda

süü puudumise tõendamiseks ja vastutusest vabanemiseks.

7. Kostja rikkumised LVE sätestatud koolituse läbiviimist reguleerivate nõuete eiramisel

ei ole VÕS § 103 järgi vabandatavad ja hagejale tekitatud tervisekahju on hõlmatud

rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kostja kogenud

laenevarjunduse koolitajana pidi ette nägema võimalikke tagajärgi, mis kaasnevad

ebapiisava koolituse läbiviimisega ja enda poolse kirjaliku eksami korraldamise

kohustuse rikkumisega. Igal juhul on kostja tegevus käsitletav raske hooletusena VÕS

§ 127 lg 3 tähenduses. Hooletus on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks vormiks ning VÕS

§ 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd. Käesoleval

4(12)

juhul

piisab

kostja

süü

tõendamiseks

ainuüksi

käibekohustuse

rikkumise

tuvastamisest, millest tulenevalt ei ole kostja süü välistatud.

Kostja vastuväited hagile

8. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Kostja ei ole hagejale tervisekahju põhjustanud. Hageja tervisekahju tekkis tema enda

hooletu tegevuse tõttu maandumisel ja maandumisreeglite järgimata jätmisest. Hageja

maandus kahe jala asemel ühele jalale hoolimata sellest, et instruktor juhtis

maandumise ajal tema tähelepanu sellele, et ta jalad ette viiks ja kokku suruks, hüüdes

seda hagejale vahetult enne maandumist.

10. Kostja ei nõudnud hagejalt tervisetõendi esitamist, kuid hageja näitas oma tegevusega,

et tema tervislik seisund on piisavalt hea, et osaleda langevarjuri koolitusel. Kuna

hageja ei esitanud tervisetõendit, siis rikkus hoopis hageja LVE § 8.

11. Kostja ei rikkunud LVE § 10, sest korraldas enne langevarjuhüpet nii teoreetilise kui

ka praktilise koolituse.

12. Puudub nõue, et koolitusel osalenud isikutelt tuleb võtta allkiri selle kohta, et neid on

hoiatatud langevarjuhüppega kaasnevatest ohtudest.

13. Kostja ei ole korraldanud langevarjuhüpet tuule kiiruse nõudeid rikkudes. Kuna

tegemist oli dessanthüppega, oli lubatav maksimaalne tuule kiirus 8 m/s.

14. Antud juhul võib olla kostjale etteheidetav see, et hageja ei läbinud enne

langevarjuhüpet

kirjalikku

eksamit

ning

kostja

seaduslik

esindaja

täitis

langevarjuõnnetuse kirjaliku teate hiljem kui 24 tundi pärast selle toimumist, kuid

nimetatud minetused ei ole põhjuslikus seoses hageja tervisekahjustusega.

Esimese astme kohtu otsus

15. Harju Maakohtu 14.03.2016 otsusega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 13 284,12 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4200 eurot.

16. Poolte vahel oli käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Käsundisaajal lasub seadusest

tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik

endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja

käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks (VÕS § 620 lg 1 ja 2). Kuna praegusel

juhul on tegemist käsunduslepinguga, mille täitmine kätkeb ohtu käsundiandja elule ja

tervisele, siis on VÕS § 2 lg-st 2 tulenevalt kostja kui käsunditäitja üheks

lepinguliseks kohustuseks VÕS § 100 mõttes ka lepinguline kaitsekohustus mitte

kahjustada käsundit täites hageja vara, elu ja tervist.

17. Kui käsundisaaja rikub lepingulist kaitsekohustust, s.o kohustust mitte kahjustada

käsundiandja tervist, siis eeldatakse VÕS § 103 lg 1 järgi, et lepingu rikkumine ei ole

vabandatav ning vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et talle ei saa

käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, kuivõrd ta järgis VÕS § 620 lg-s

1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (RKTKo nr 3-2-1-171-10, p 17).

18. Seega tuleb käesolevas vaidluses tuvastada, kas kostja on täitnud VÕS § 620 lõigetes 1

ja 2 märgitud hoolsusstandardit selliselt, et kostjale ei saa käsunditäitja tervise

kahjustamises midagi ette heita.

19. Eesti Lennuspordi Föderatsioon on töötanud välja langevarjunduseeskirja (LVE), mis

sisaldab langevarjuhüppe korraldamisele esitatavaid nõudeid. Kuigi selles sisalduvad

tingimused

ei

ole

käsitatavad

üldkehtivate

õigusnormidena,

nõustusid

menetlusosalised, et nimetatud langevarjunduseeskirjas sisalduvad tingimused on

käsitatavad langevarjuhüppe korraldaja ja langevarjuhüppe sooritaja lepingu

tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes, mis on VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi

5(12)

muutunud lepingu osaks. Pooled nõustusid ka sellega, et lepingu osaks on kostja

pakkumus. Langevarjunduseeskirja tingimused ja pakkumus on olulised, hindamaks,

kas langevarjuhüppe korraldaja täitis käsundi vajaliku hoolsusega VÕS § 620 lg 1

mõttes ning kas tema tegevus vastas langevarjunduse alal üldiselt tunnustatud

kutseoskuste tasemele VÕS § 620 lg 2 teise lause mõttes.

20. Pakkumusest (3. kd lk 24) nähtub, et esmaettevalmistuse programmi kuulub 3 tundi

teooriaõpet ja 1 langevarjuhüpe. Pakkumise järgi näitab kogemustega instruktor

kuidas panna kokku langevarju, kuidas käib langevarju avamine, kuidas õigesti

eemalduda lennukist, juhtida langevarju ning maanduda. Lisaks räägib instruktor

kõikidest erijuhtumitest, õpetab, kuidas tuleb käituda ning mida ja kuidas tuleb teha.

21. LVE sätestab langevarjuhüppe õpetamisele järgmised nõuded. LVE § 2 järgi on

koolitus õppeprotsess, mille käigus langevarjur-õpilane omandab langevarjuhüpete

ohutuks sooritamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Koolitusprogramm peab LVE § 39

lg 1 järgi sisaldama teoreetilist ja praktilist maapealset ettevalmistust ja

langevarjuhüpete sooritamist ning enne esimest langevarjuhüpet peab langevarjur-

õpilane sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt sooritama eksami, mis koosneb

kirjalikust teooriaeksamist ning instruktorile õhusõidukist väljahüppe, õhus

tegutsemise, maandumise ja varulangevarju kasutamise oskuste demonstreerimisest.

LVE § 10 järgi peab langevarjur-õpilane algkoolitusel olema mh omandanud piisavad

teadmised langevarjuhüppest ja sooritama kirjaliku eksami algkoolituse teooriaosas

käsitletud teemade kohta. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-15 märkinud, et

langevarjunduseeskirjas sisalduvat saab mõista kui langevarjuhüppe korraldaja

minimaalselt vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel.

22. LVE § 16 lg 7 järgi vastutab instruktor tema järelevalve all hüppavate langevarjur-

õpilaste hüpete ohutu korraldamise eest. Seega peab langevarjuhüppeteenust pakkuv

isik käsundit täites tegema kõik endast oleneva, et langevarjuhüppe sooritaja

omandaks piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist, ning

tagama, et langevarjuhüpe sooritatakse ohutult.

23. Kostja ei taganud, et hageja omandaks piisavad teadmised ja oskused langevarjuhüppe

ohutuks sooritamiseks. Tõsikindlalt ei ole võimalik tuvastada, milliseid konkreetseid

teadmisi ja oskusi langevarjuhüppe koolitusel õpetati, kuna õpe oli suuline. Koolituse

pikkust LVE ei reguleeri, kuid pakkumuse järgi oli selleks 3 tundi teooriaõpet.

Pakkumusest ei nähtu, kas 3 tundi teooriaõpet tähendab 3 x 45 minutit või 3 x 1 tundi.

Seega pidi pakkumuse kohaselt olema teooriaõpe minimaalselt 2 tundi ja 15 minutit.

Nii on hageja kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanu ülekuulamise

protokollis (2. kd lk 132) öelnud, et Kuusiku lennuväljale, kus hüppamine toimus,

jõudis ta koos kaaslastega kell 07.00 hommikul. Koolituse algus lükkus edasi 1 tunni

võrra, kuna koolitaja tuli tunni võrra hiljem. Seda asjaolu kinnitas hageja ka

15.02.2016 istungil vande all antud ütlustega (3. köide lk 46 pöördel). Hageja ütluste

kohaselt oli koolitajal ajanappus. Kiirabikaardilt nähtub, et korraldus väljasõiduks

sündmuskohale anti juba 10.27 (2. kd lk 151). Seega toimus ajavahemikus 08.00 kuni

10.27 nii teoreetiline koolitus kui praktika, selle aja sisse mahtus ka varustuse

tutvustus, varustuse selga panek ja lennukisse suundumine, et hüpe sooritada, hüppe

sooritamine ja kiirabi kutsumine. Seega saab teha järelduse, et kostja koolituse pikkus

ei vastanud pakkumuses märgitule (3 tundi teooriaõpet) ning kostja on sellega lepingut

rikkunud.

24. Isegi kui eeldada, et kostja korraldatud õpe oli 3 tundi, siis ei pruugi see olla piisav

tagamaks, et langevarjuhüppe sooritaja omandaks LEV § 10 kohaselt piisavad

teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist. Hageja vande all antud

ütluste kohaselt (3. kd lk 47 pöördel) ta ei tundud, et tal oleks olnud ebapiisavad

6(12)

teadmised, kuid kuna antud teema oli võõras, ei osanud ta lisaküsimusi esitada.

Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tunnistajatena üle kuulatud isikud MM (3. kd

lk 16), IM (3. kd lk 19) ja KK (3. kd lk 22) on andnud ütlusi selle kohta, et koolitusel

saadud infot ei olnud selle aja jooksul võimalik meelde jätta. Koolitus toimus suuliselt,

koolitusmaterjale ei kasutatud ega jagatud. Ka kostja seaduslik esindaja 15.02.2016

istungil antud ütlustes (3. kd lk 46) kinnitas, et inimene, kes ei ole enne hüpanud, ei

teagi ehk, mida küsida. Tunnistaja EM (3. kd lk 49 pöördel) antud ütluste kohaselt

peaks instruktor aru saama, kas inimesed on asjadest õigesti aru saanud ja vajaliku

omandanud, silmsideme kaudu. Hageja kinnitas 15.02.2016 istungil (3. kd lk 47

pöördel), et tema teadmised olid piisavad, kuid tundis lennukisse minnes end

ebakindlana. Sellest võib teha järelduse, et hagejal olid küll mõningased teoreetilised

teadmised langevarjuhüppest, kuid puudusid vajalikud praktilised oskused.

25. Kohtule on usutavaks tehtud, et ühe korra lennukist väljaastumisega ei ole võimalik

omandada õiget maandumistehnikat ja omandada oskusi, mis viiksid vigastuste

võimaluse miinimumini. LVE § 39 lg 1 näeb ette lisaks teoreetilisele ja praktilisele

maapealsele ettevalmistusele langevarjuhüpete sooritamist õppeprotsessi raames

treeningseadmelt (lg 2). Pole vaidlust selles, et treeningseadmelt hüpet ei sooritatud.

Pole vaidlust ka selles, et maandumisel ei hoidnud hageja jalgu koos. Kostja kohustus

oli praktilise koolituse käigus veenduda, et hageja oleks omandanud õige

maandumistehnika. Kostja rikkumine on tõendamist leidnud.

26. Kostja ei viinud läbi nõutud kirjalikku eksamit, asendades selle lubamatult suulise

eksamiga. LVE ei võimalda asendada kirjalikku eksamit suulise teadmiste kontrolliga.

LVE § 10 ja 39 lg 4 järgi peab enne esimest langevarjuhüpet langevarjur-õpilane

sooritama eksami, mis koosneb mh kirjalikust teooriaeksamist. Kostja kirjalikku

eksamit läbi ei viinud. Seega on kostja rikkumine tuvastamist leidnud.

27. Kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutatud langevari oleks olnud ekspluatatsiooniks

kõlbulik. LVE § 6 lg 2 kohaselt ei tohi langevarju kasutamisel ületada valmistaja poolt

ette nähtud maksimaalset kasutusega. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada nt

langevarjupass selle langevarju kohta, millega hageja hüppe sooritas, st tõendada, et

vari oli ekspluatatsioonikõlbulik. Kostja keeldus kohtule esitamast tõendeid selle

kohta, et hageja kasutatud langevari oli ekspluatatsiooniks kõlbulik. Seega ei ole

kostja tõendanud, et langevari oli ekspluatatsiooniks kõlbulik. Kostja rikkumine on

tõendamist leidnud.

28. Kostja jättis sündmuskoha ja asitõendite (mh konkreetse langevarju) puutumatuse

tagamata ning ei teavitanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe kontrollorganile.

Kostja kinnitas 15.02.2016 istungil ( 3. kd lk 45 pöördel) antud ütlustes, et täitis

blanketi õnnetusjuhtumi kohta rohkem kui kuu aega hiljem, rikkudes sellega LEV § 41

lg 2 p 6 nõudeid. Lisaks andis kostja seaduslik esindaja ütlusi selle kohta, et pärast

seda, kui kiirabi oli hageja ära viinud, jäi koha peale hageja langevari, mille kostja

seaduslik esindaja pani kotti ja andis uueks pakkimiseks. Sellega rikkus kostja LEV §

41 lg 2 p 3, mille kohaselt langevarjuhüpete korraldaja peab langevarjuõnnetuse

toimumisel võtma tarvitusele vajalikud meetmed, tagamaks sündmuskoha ja

asitõendite puutumatuse.

29. LVE § 27 lg 4 p 2 kohaselt ei tohi langevarjuhüppeid sooritada, kui langevarjuri

füüsiline või psüühiline seisund ei luba hüpet ohutult sooritada. Kostja seaduslik

esindaja kinnitas 15.02.2016 istungil (3. kd lk 46 pöördel), et ei küsi meditsiinitõendit

kunagi, sest hüppaja ise vastutab enda tervise eest. Tunnistajana ütlusi andnud EM

kinnitas (3. kd lk 50) 16.02.2016 toimunud istungil, et hüppaja ei pea esitama perearsti

tervisetõendit, vaid ise kinnitab, et tervis lubab hüpata. Koolitusel selgitatakse,

millised tervislikud seisundid on vastunäidustatud. Kohus leiab, et kuivõrd LVE ei

7(12)

sätesta kohustust nõuda tervisetõendit, siis ei saa kostja poolt tervisetõendi küsimata

jätmist lugeda kostja lepingurikkumiseks.

30. Seega rikkus kostja LVE § 2 lg 2, § 10, § 39 lg 1, ja § 41 lg 2 p 3 ja 6 nõudeid ning

LVE nõuete rikkumisega ei järginud kostja minimaalset vajalikku hoolsuskohustust

käsunduslepingu täitmisel.

31. Kostja vastutab lepingu rikkumise eest. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel

saaks väita, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest, st et rikkumine oleks VÕS § 103

mõttes vabandatav. Kostja ei ole lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest

vabanemiseks tõendanud seda, et kostja oli hoolas VÕS § 620 lg 1 ja lg 2 teise lause

mõttes. Kostja ei ole tõendanud seda, et ta tegi endast kõik võimaliku käsunduslepingu

täitmisel. Kohus tuvastas eespool LVE nõuete rikkumise, millega kostja ei järginud

minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel. Kostja on oma

kohustust rikkunud ja ei ole võimalik tuvastada, et rikkumine on vabandatav. Seega

vastutab kostja lepingu rikkumise eest.

32. Hagetav kahju (käsunduslepingust tulenev kahju) on hõlmatud rikutud lepinguliste

kohustuste kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lõike 2 mõttes. Kostjale pidi lepingu

rikkumise võimaliku tagajärjena olema kahju tekkimine ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

Kostjale pidi olema arusaadav, et kui ta ei täida LVE-s toodud miinimumnõudeid,

võib hagejale tekkida tervisekahju.

33. Põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel seisneb selles, et

kostja ei järginud minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel,

mistõttu sai hageja tervis kahjustatud. On õige, et isegi siis kui kostja oleks täitnud

korrektselt kõik LVE-s sätestatud miinimumnõuded, poleks hagejale kahju tekkimine

välistatud, kuid sellisel juhul oleks kostja vastutusest vabanenud seetõttu, et kostja oli

piisavalt hoolas kahju ärahoidmisel.

34. Hageja on kandnud kulutusi erivoodile (1. kd lk 10), kannapehmendustele (1. kd lk

11), käe- ja jalaraskustele (1. kd lk 12), trennidele (1. kd lk 16-23), füsioteraapiale (1.

kd lk 24-26), tallatugedele (1. kd lk 27), lisaks kandis ta kulutusi kütusele seoses

kriminaalasja raames Rapla politseis käimisega (1. kd lk 13-14). Kohtule on

tõendatud, et hagejal, arvestades temal tekkinud tervisekahjustusi (mõlema jala

luumurrud), on sellises ulatuses tekkinud varaline kahju. Hageja pidi õppima uuesti

käima. Kostja ei ole tõendanud, et sellises ulatuses hagejal kahju tekkida ei saanud. Ka

on põhjendatud hüvitada kostjale kütusekulu, sest kriminaalasja raames pidi hageja

sõitma Raplasse. Kostja ei ole kohtu ette toonud, milline osa kütusekulust on tema

arvates põhjendamatu ja miks. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest võiks

järeldada, et arvestades hagejal tekkinud vigastusi, ta ei vajanud eelmärgitud

tervisevahendeid ja taastusraviprotseduure. Kostja ei ole tõendanud, et hageja varaline

kahju oleks võinud olla väiksem.

35. Samuti kuulub rahuldamisele hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue (VÕS § 134

lg 2). Arvestades hagejal tekkinud tervisekahjustust ja asjaolu, et tervisekahju tekkis

kostjast tulenevatest põhjustest, on õiglane hüvitis hagejale põhjustatud mittevaralise

kahju eest 12 000 eurot, mis on mõistlik summa olukorras, kus hageja tervise

taastumine võttis aega aasta.

36. Kuna kostja vastutab hageja ees lepingu rikkumisest tulenevalt, ei hinda kohus, kas

kostja vastutab ka lepinguvälisel alusel.

37. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4200 eurot (sh riigilõiv 1200 eurot ja

õigusabikulud 3000 eurot).

8(12)

Apellatsioonkaebus

38. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

39. Kostja ei nõustu, et koolituse pikkus ei vastanud pakkumuses märgitule. Kostjale jääb

arusaamatuks, millest kohus järeldas, et koolitus algas 8.00. Kui koolitus ka algas

sellel ajal, siis jääb ka selle ja kiirabi kutsumise vahele rohkem aega kui 2 tundi ja 15

minutit. Teiseks ei näe ükski langevarjusporti reguleeriv dokument ette koolituse

pikkust. Kolmandaks oli pakutud koolituse aeg 3 tundi hinnanguline, sest konkreetse

koolituse pikkus sõltub alati osalejate arvust, nende poolt esitatavate lisaküsimuste ja

neile vastamise ajast ning koolituse praktilise osa kestusest. Lepingu oluline tingimus

ei ole mitte koolituse ajaline kestus, vaid koolituse sisu. Hageja kinnitas kohtuistungil,

et tema teadmised olid piisavad, kuid tundis lennukisse minnes end ebakindlana.

Kinnitus, et teadmised olid piisavad, tõendab, et hüppele eelnev teoreetiline õpe oli

nõuetekohane ja piisav. Hageja on vande all tunnistanud, samuti samal koolitusel

osalenud tunnistaja EM on kinnitanud, et konkreetsel koolitusel on käsitletud kõiki

vajalikke teemasid (mis on välja toodud LVE § 39 lg-s 4) tavapärase põhjalikkusega.

Seega ei saa selles osas kostjale lepingulise kohustuse rikkumist ette heita. Kohtu

järeldus, nagu tõendaks hageja ebakindlus ebapiisavat koolitust, on meelevaldne, sest

mistahes pikkusega teoreetilise koolitusega ei ole õpilast võimalik vabastada näiteks

kõrgusekartusest.

40. Ebaõige on kohtu järeldus, et praktiline koolituse osa oli puudulik. LVE ei näe ette,

mitu korda peab isik seisvast lennukist praktilist väljahüpet sooritama, et lugeda tema

maandumisoskus piisavaks. LVE annab õpilase õige maandumistehnika hindamise

oskuse instruktori pädevusse ja piisab kui õpilane demonstreerib vastava oskuse

omandamist esimese korraga. Hageja sooritas enne hüppele lubamist praktilise

väljahüppe seisvast lennukist, mida kontrollis instruktor ning luges selle piisavaks.

Kohus leidis ebaõigesti, et treeningseadmelt hüpet ei sooritatud. Kostja märgib, et

seisev lennuk on treeningseade.

41. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et eksam toimus kirjaliku vormi asemel

suulises vormis. Teadmiste kontroll viidi läbi ning kõiki olulisi elemente selle raames

käsitleti. Suulisel teadmiste kontrollil küsiti kõiki samu küsimusi, mis kirjalikul

eksamiblanketil. Seega ei erinenud läbiviidud teadmistekontroll tavalisest mitte sisus,

vaid vormis. Ka selgitas tunnistaja EM, et kui keegi eksamineeritavatest vastab mõne

kirjalikul eksamiblanketil esitatud küsimuse valesti, viib instruktor temaga selles osas

läbi korduseksami suuliselt. Ja kui suulise korduseksami käigus vastab eksamineeritav

küsimusele õigesti, lubatakse ta hüpet sooritama. Seega toimub lõppastmes teadmiste

kontroll suulises vormis. Oluline on, et eksamineerijal tekiks veendumus, et

langevarjur-õpilane omab piisavaid teadmisi hüppele lubamiseks. Pealegi on hageja

kohtuistungil kinnitanud, et teadis hüppele minemise eelselt ohutu maandumise

nõudeid – sh seda, et maanduda tuleb jalad kokku surutud ja põlvedest kõverdatud

asendis – ning seda rõhutati korduvalt, mh ka vahetult enne hüppeks lennukise

minekut ning seda hüüdis maanduvatele langevarjuritele alt ka instruktor. Samuti ei

saa olla eksami kirjaliku vormi asendamine suulise vormiga põhjuslikus seoses

saabunud tagajärjega.

42. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja kasutas ekspluatatsiooniks kõlbmatut langevarju.

Menetluses ei ole tuvastatud, millist konkreetset langevarju hageja kasutas. Kostja ei

keeldunud kohtule vastavate andmete esitamisest, vaid selgitas, et nimetatud sündmus

leidis aset 5 aastat tagasi ning kostjal ei ole säilinud dokumente, millest tuvastada

millise konkreetse langevarjuga hageja hüppas. Kõik kostja poolt kasutatavad

langevarjud vastavad LVE § 6 lg 2 nõuetele - seda tüüpi langevarju tehase poolt

9(12)

ettenähtud kasutusaeg on 20 aastat ning kõik kostja poolt kasutatavad varjud mahuvad

nimetatud aja piiridesse. Pealegi on hageja kohtus antud ütlustes ise kinnitanud, et

varjuga probleeme ei olnud.

43. Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja jättis sündmuskoha ja asitõendite puutumatuse

tagamata ning ei teavitanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe kontrollorganit.

Lisaks kiirabile käis sündmuskohal ka politsei, kes fikseeris kõik õnnetuse uurimiseks

vajalikud andmed. Politsei fikseeris kõik endale vajalikud andmed ning kostja

langevarjuspordi kontrollorganile edastamiseks vajalikud andmed. Kostja informeeris

sündmusest ka langevarjuspordi kontrollorganit. On mõistetav, et pärast politsei

lahkumist korjas kostja asjad sündmuskohalt ära.

44. Kostja ei nõustu kohtu väitega, et põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja

tegevuse vahel seisneb selles, et kostja ei järginud minimaalset vajalikku

hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel. Kostja hinnangul põhjuslik seos puudub.

Hagejale saabunud tagajärg ei langeks ära juhul, kui eemaldada mõtteliselt mistahes

kohtu poolt kostjale etteheidetud tegevus. Spordiklubi ei saa kunagi garanteerida, et

harrastaja ei saa viga. Ta saab ainult garanteerida, et teeb kõik konkreetse spordiala

harrastamiseks tavapäraselt vajaliku ning seda on kostja kindlasti teinud.

45. Põhjusliku seose esinemine või mitteesinemine tuleb tuvastada selliselt, et kui

mõtteliselt eemaldada konkreetne õigusvastane tegu, peab ära langema ka konkreetne

kahjulik tagajärg. Seega peab põhjuslik seos olema konkreetse teo ja tagajärje vahel

ega saa kuidagi olla selline abstraktne nähtus nagu üldine hooletu suhtumine nagu

maakohus vaidlustatud kohtulahendis ekslikult sedastas. Antud juhul on ka kostjale

etteheidetav väidetav lepingurikkumine vabandatav, kuivõrd kostja järgis VÕS § 620

lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (RKTKo nr 3-2-1-171-10, p

17). Samuti ei ole antud juhul hagetav kahju hõlmatud väidetavalt rikutud lepinguliste

kohustuste kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes.

46. Käesolevat tsiviilasja nn esimesel ringil lahendanud maakohus (19.06.2014 otsus) ja

ringkonnakohus (09.01.2015 otsus) on leidnud täiesti õigesti ja põhjendatult, et kostja

tegevuse ning hagejale saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Põhjusliku

seose esinemist ei tuvastanud ka Riigikohus ega eitanud selle tuvastamise vajadust.

Riigikohus rõhutas, et ka lepingulise vastutuse alusel tuleb vastutuse tekkimiseks

tuvastada ka konkreetse õigusvastase teo ja saabunud tagajärje vaheline põhjuslik

seos.

47. Hageja ei ole tõendanud ka hagetava kahju summa vajalikkust ja põhjendatust.

Nimetatud osas peaks tõendamiskoormis lasuma hagejal, kuid kohus on selle ekslikult

asetanud kostjale (otsuse lk 9 viimane lõik).

48. Kostja ei nõustu ka mittevaralise kahju suurusega.

49. Maakohus oleks pidanud analüüsima ka seda, kas oleks võinud kohalduda

lepinguväline vastutus.

Vastustaja seisukoht

50. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

51. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetluskulude

kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

52. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse

norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti

10(12)

piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu

põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

53. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd,

kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea

nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

54. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osales 02.07.2011 kostja korraldatud

langevarjukoolitusel ja sooritas langevarjuhüppe, mille eest ta oli enne tasu maksnud.

Langevarjuhüppe tagajärjel murdusid hagejal mõlema jala luud, st hageja sai kostja

korraldatud langevarjuhüppel kehavigastuse ja tervisekahjustuse. Hagiavalduse

kohaselt tekkis hagejal selle tõttu taastusravikuludena varaline kahju 1284 eurot

12 senti

ning

füüsilise

valu

ja

hingelise

üleelamise

tõttu

mittevaraline

kahju 12 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale kahju

tekitamise eest.

55. Maakohtu otsuses on analüüsitud esitatud tõendeid selgelt ja loogiliselt, mille

tulemusena on jälgitav kohtu järelduste kujunemine selles, et kogu langevarjukoolituse

läbiviimine ja sellele järnenud suulises vormis läbi viidud teadmiste kontroll, oli

kokkuvõttes niivõrd formaalne ja pealiskaudne, mis ei taganud seda, et koolituse

läbinud isikutel oli võimalus saada parim võimalik ettevalmistus esmakordseks

langevarjuhüppeks. Seejuures ei oma määravat rolli see, mitu minutit täpselt koolitus

kestis või kas suuline eksam võib anda sama tulemuse, mis kirjalik.

56. Õige on apellandi väide, et maakohus ei ole otsuses tuvastanud, millise langevarjuga

hageja hüppe sooritas. Maakohus lähtus sellest, et kostja ei ole tõendanud, et hageja

kasutatud langevari oleks olnud ekspluatatsiooniks kõlbulik, ehkki kohus tegi kostjale

ettepaneku esitada selle langevarju kohta, millega hageja hüppe sooritas, tõendid, et

vari oli ekspluatatsioonikõlbulik. Kostja väide, et andmed langevarju kohta pole

säilinud, ei ole usutav, arvestades, et kostja pidi ette nägema oma võimalikku vastutust

raske kehavigastusega lõppenud langevarjuhüppe läbiviimise eest. Kostjast tulenevatel

põhjustel pole võimalik langevarju uurida, vaatamata sellele, et LVE paneb

langevarjuhüppe korraldajale kohustuse tagada sündmuskoha ja asitõendite

puutumatus.

57. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega põhjusliku seose osas.

58. Kui käsundisaaja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab

käsundiandja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida,

kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab

lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS §

103 järgi vabandatav, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg

1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale

lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse

tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS §

127 lg 4) (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-173-12, p 15; otsus nr 3-2-1-5-12, p 27). Kui

käsundisaaja rikub lepingulist kaitsekohustust, s.o kohustust mitte kahjustada

käsundiandja tervist, siis eeldatakse VÕS § 103 lg 1 järgi, et lepingu rikkumine ei ole

vabandatav ning vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et talle ei saa

käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, kuivõrd ta järgis VÕS § 620 lg-s

1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171-10, p

17). Seega tuli maakohtul käesolevas vaidluses tuvastada, kas kostja on täitnud VÕS §

11(12)

620 lõigetes 1 ja 2 märgitud hoolsusstandardit selliselt, et kostjale ei saa käsunditäitja

tervise kahjustamises midagi ette heita. Maakohus, tuvastanud kostja poolsed

hoolsuskohustuse rikkumised, märkis õigesti, et põhjuslik seos hagejale tekkinud

kahju ja kostja tegevuse vahel seisneb selles, et kostja ei järginud minimaalset

vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel, mistõttu sai hageja tervis

kahjustatud. On õige, et isegi siis kui kostja oleks täitnud korrektselt kõik LVE

sätestatud miinimumnõuded, poleks hagejale kahju tekkimine välistatud, kuid sellisel

juhul oleks kostja vastutusest vabanenud seetõttu, et kostja oli piisavalt hoolas kahju

ärahoidmisel.

59. Ringkonnakohtu

hinnangul

ei

ole

maakohus

mittevaralise

kahju

suuruse

kindlakstegemisel rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme. Mittevaralise

kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega

seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva

mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1

kohaselt diskretsiooni alusel.

60. VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse tervisekahju saamisel mittevaralise kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks

tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. MU-l langevarjuhüppe

tagajärjel saadud raske kehavigastuse olemasolu osas käesolevas tsiviilasjas vaidlust ei

ole. Vaidlust ei ole ka selles, et arvestades vigastuste laadi, kulus hagejal

luumurdudest paranemiseks uuesti kõndima õppimiseks umbes aasta. Neil asjaoludel

saab moraalse kahju hüvitise suurust 12 000 eurot pidada põhjendatuks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

61. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

62. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust

selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

63. Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4200

eurot, millest riigilõiv on 1200 eurot ja ja õigusabikulud 3000 eurot.

64. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kostjalt riigilõivu.

Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni kohaselt oli kehavigastuse

või muu terviserikkega kahju hüvitamise hagi riigilõivuvaba ja nii on see ka kehtiva

riigilõivuseaduse § 22 lg 12 järgi. Maakohus on sellele otsuses ka viidanud.

Vaatamata sellele, et kohus on hagejalt riigilõivu tasumist nõudnud ja hageja on seda

ka tasunud, ei saa alusetult tasutud riigilõivu kostjalt välja mõista. TsMS § 150 lg 1 p

1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud

ettenähtust rohkem. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti

(TsMS § 150 lg 4). Seega saab menetlusosaline taotleda alusetult tasutud riigilõivu

riigilt tagastamist, mitte selle teiselt poolelt väljamõistmist.

65. Maakohus on hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning

ringkonnakohtul pole põhjust seda ümber hinnata.

66. Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja

menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulud õigusabile 5 tunni eest 600 eurot.

Kulud õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: hageja konsultatsioon ja

apellatsioonkaebuse asjaolude selgitamine 1 tund, apellatsioonkaebuse analüüs 1 tund

ja vastuse koostamine 3 tundi. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot

12(12)

koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud

käesoleva menetluse raames ja hageja ei ole käibemaksukohuslane.

67. Kostja palus jätta hageja menetluskulude taotluse rahuldamata, kuna taotlus on

esitatud hilinemisega. Kohus määras tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks

hiljemalt 13.06.2016. Hageja esitas taotluse 14.06.2016, see on pärast tähtaja

möödumist. Vastuväiteid menetluskulu suurusele ei ole kostja esitanud.

68. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub

rahuldamisele ning menetluskulu 600 eurot (5x120) tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

69. Ringkonnakohus ei jäta hageja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata

TsMS § 331 lg 1 alusel menetluskulude nimekirja esitamise ühepäevase hilinemise

tõttu. Käesoleval juhul ei põhjusta hilinemine menetluse lahendamise viibimist.

Kostjal oli piisavalt aega esitada oma seisukohad hageja menetluskulude nimekirja

osas.

70. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasjas keerukust ja mahtu, on hageja

esindaja tasu 5 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu ega ole ülepaisutatud. Ka

esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga on kohtupraktikas aktsepteeritava

suurusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Tiit Kollom