2-15-2059/126 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-2059

Tsiviilasi

E.M.

hagi

K.R.

vastu

võlgnevuse

ja

viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

13 981 eurot 35 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

9. juuni 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): K.R. (isikukood: XXXXXXX); esindaja

vandeadvokaat Anneli Aab

Vastustaja (hageja): E.M. (isikukood: XXXXXXX);

esindaja advokaat Epp Landberg

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus tühistada.

2. Teha asjas uus otsus, millega jätta E.M. hagi K.R.

vastu täielikult rahuldamata.

3. Jätta kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

E.M. kanda.

4. Välja mõista E.M.lt menetluskuluna maakohtus

3550 eurot (koos km-ga) ja menetluskuluna

ringkonnakohtus 2462,20 eurot (koos km-ga) K.R.

kasuks.

5. Välja

mõista

E.M.lt

K.R.

kasuks

viivis

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud

ulatuses

käesoleva

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

täitmiseni

(menetluskulude

tasumiseni).

6. K.R. apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.M. (hageja) esitas 9. veebruaril 2015 hagi K.R. (kostja) vastu põhivõlgnevuse 11 440 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 1608 eurot 99 senti ning jooksva viivise väljamõistmiseks.

Hageja vähendas viivisenõuet 25. jaanuari 2016 kohtuistungil, paludes mõista kostjalt hageja

kasuks välja viivise 68 eurot 12 senti (II kd, tl 106–107).

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale suulise laenulepingu alusel 13 000 eurot, kandes

kostja arveldusarvele 21. mail 2013 3000 eurot ja 22. mail 2013 10 000 eurot. Laenusumma

pidi kostja tagastama 2 kuu jooksul, s.o hiljemalt 22. juulil 2013. Kostja on 22. juunil 2013

tagastanud 1560 eurot. Kostja poolt tagastamata laenujääk on 11 440 eurot.

Hageja ütles 5. novembril 2014 laenulepingu üles ja palus kostjal tasuda põhivõlgnevus 11 440

eurot ja intress ning viivis 1368 eurot 10 senti, s.o kokku 12 808 eurot 10 senti hiljemalt

13. novembriks 2014 (I kd, tl 11–12). Kostja sai nõudeavalduse kätte, kuid ei ole sellele

vastanud ega võlgnevust tasunud.

Laenu saamiseks ja lepingu sõlmimiseks võttis kostja telefoni teel ühendust hageja

elukaaslasega. Hageja elukaaslane käis kostja juures külas ja arutas kostjaga laenulepingu

tingimusi. Kuna hageja elukaaslane ise ei saanud laenu andmist otsustada, teavitas ta hagejat

kostjaga kokkulepitust. Laenulepingu sõlmis hageja, võttes telefoni teel ühendust kostjaga.

Kostjaga lepiti kokku laenuintressis 10–12% laenusummalt kuus ning selles, et raha

tagastamisel tasutakse esimeses järjekorras intressikohustus ja seejärel põhivõlgnevus.

Kostja poja elukaaslase E.K. pangakonto väljavõttest nähtub, et kanded tema kontolt hageja

kontole ja hageja kontolt E.K. pangakontole on sisuliselt samas suurusjärgus. Tõendist ei nähtu,

et kostjal oleks tekkinud õigus hageja poolt kostja arveldusarvele kantud raha endale jätta ning

et hagejal puuduks sellest tulenevalt õigus raha tagasi saada. Tehingud hageja elukaaslase J.T.

ja kostja poja T.R. vahel toimusid vastavalt pangakonto väljavõttele perioodil 20. veebruar 2012

– 28. oktoober 2013, seega puudus vajadus hakata kasutama kostja pangakontot. Hageja seadis

J.T. 2. juuli 2013 kinnituse kahtluse alla (I kd, tl 40, 94).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole laenulepingu sõlmimist tõendanud. Samuti ei ole

hageja selgitanud ega põhistanud, kuidas ja millal poolte vahel väidetav laenuleping sõlmiti ja

mis olid laenulepingu tingimused. Põhivõla puudumise tõttu ei ole hagejal kostja vastu ka

viivise nõuet.

Hageja ei saagi hagi alust tõendada, kuivõrd poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud ei tähtajalist

ega ka tähtajatut laenulepingut. Hageja on väidetavat laenulepingut tõendanud üksnes hagile

lisatud enda pangakonto väljavõttega. Üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole

ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks (Riigikohtu 24. novembri 2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-109-11, p 11). Hageja ja kostja ei ole kunagi kohtunud, neid ei ole omavahel

tutvustatud ning nad ei ole omavahel suhelnud.

Kostja ei eita, et hageja on tema arveldusarvele hagis nimetatud rahasummad üle kandnud.

Rahasummade kandmise aluseks ei olnud mitte pooltevaheline laenuleping. Tegelikus

omavahelises võlasuhtes olid hageja elukaaslane J.T. ja kostja poeg T.R., kes arveldasid

omavahelisi võlasuhteid läbi kolmandate isikute arveldusarvete. T.R. on kasutanud nii raha

saamiseks kui ka selle tagasimaksmiseks oma elukaaslase E.K. ja oma ema, s.o kostja,

arveldusarvet. Hageja arveldusarve väljavõttelt nähtub, et hagejale on tehtud 22. juunil 2013

tagasimakse 1560 eurot, mis on tasutud J.T. ja T.R. vaheliste arvelduste katteks, mitte hageja

ja kostja vahelise väidetava laenulepingu alusel. E.K. arveldusarve väljavõttelt nähtub, et

hagejale on tehtud pärast 22. maid 2013 ülekandeid kokku 6700 euro ulatuses. Seda, et suvel

2013 J.T. ja T.R. vaheliste võlasuhete saldo jäi nulli, kinnitab J.T. allkirjastatud kinnitus (I kd,

tl 40, 94). Kostja taotles viia läbi käekirjaekspertiis nimetatud kinnituse osas (I kd, tl 76).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 9. märtsi 2016 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

12 502 eurot 21 senti, s.o põhivõlgnevus 11 440 eurot ja 9. märtsi 2016 seisuga arvestatud viivis

1062 eurot 21 senti, ning viivise alates 10. märtsist 2016 kuni põhinõude 11 440 eurot

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis kõik menetluskulud

kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1894 eurot 40 senti ning

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja ei vaidle vastu, et hageja on kostjale 13 000 eurot üle kandnud. Kostja vaidleb hagile

vastu põhjusel, et poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut ega võlaõiguslikku kokkulepet,

mis kohustaks ülekantud summad tagasi maksma. Kostja arveldusarvele kantud raha

vahendusel täideti J.T. ja T.R. vahelisi võlasuhteid.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396

mõttes. Hageja ei ole tõendanud kostjaga eelläbirääkimiste pidamist laenulepingu sõlmimiseks,

kostjale pakkumise tegemist ja kostja nõustumist hageja pakutud tingimustega. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja avaldas tahet hagejaga laenulepingu sõlmimiseks, s.o 21. mail 2013

hagejalt 13 000 euro laenamiseks, väidetava laenu hiljemalt 21. juulil 2013 tagastamiseks ja

laenusummalt 10–12% laenuitressi kuus tasumiseks. Maakohus ei nõustunud hageja vande all

antud ütlustega põhjusel, et laenulepingus ei ole võimalik määrata intressi mingis vahemikus

ilma intressimäära täpsemalt välja toomata. Samas eeltoodu ei tähenda, et sellest tingituna peab

kohus hagi rahuldamata jätma.

VÕS § 3 p 3 alusel võlasuhe võib tekkida ka alusetust rikastumisest. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui

isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei

teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Hagiavalduse juurde lisatud hageja pangakonto väljavõtte kohaselt kandis hageja kostja kontole

üle 21. mail 2013 3000 eurot selgitusega „võlg“ ja 22. mail 2013 10 000 eurot, samuti

selgitusega „võlg“ (I kd, tl 10). Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud summade laekumist.

Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt 22. mail 2013 võeti hageja poolt üle kantud summast

6900 eurot kostja arvelduskontolt sularahas välja ja 24. mail 2013 kanti 2240 eurot üle kostja

arveldusarvelt edasi E.K. arvelduskontole (I kd, tl 92–93). Kostja vande all antud selgituste

kohaselt võttis kostja pangakontolt sularaha kostja poeg T.R., kellele kostja andis oma

pangakaardi ja lubas raha välja võtta. E.K.le raha ülekandmist on kostja seletanud sellega, et

kostja poja arveldusarve arestimise tõttu toimusid kostja poja arveldused ja kohustuste

täitmised, sh kohustuste täimised hageja elukaaslasele J.T.le, ülekannetega T.R. elukaaslase

E.K. arvelduskonto vahendusel. Tunnistajatena üle kuulatud T.R. ja E.K. on seda kinnitanud.

Maakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostjale üle kantud raha on T.R. poolt hagejale

tagastatud. Kostja väited raha tagastama kohustatud isiku kohta on vastuolulised. Kuigi kostja

väidab, et raha hagejale pidi tagastama T.R., on kostja ise 22. juunil 2013 üle kandnud hagejale

1560 eurot selgitusega „raha“ (I kd, tl 39). Kostja tehtud ülekandest ei ole võimalik järeldada,

et kostja kandis hagejale raha kolmanda isiku (poja) eest. Kui kostja oli algusest peale

arusaamisel, et tal pole hageja ees kohustust tekkinud, siis ei pidanud kostja hagejale kohustust

osaliselt täitma.

Kostjal oli tegelik võim hageja poolt kostjale üle kantud 13 000 euro üle. Jättes saadud raha

osaliselt tagastamata, on hageja ilma tehingu ja seadusliku aluseta rikastunud hageja arvelt

11 440 euro ulatuses (13 000 – 1560). VÕS § 1027 lg 2 järgi üleandja ei või saajalt saadut tagasi

nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2) õigus nõuda kohustuse täitmist oli

üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks

vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Kuna neid aluseid

vaidluses ei esine, tuleb hagi rahuldada põhisumma 11 440 eurot ulatuses.

Hageja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 alusel on põhjendatud. Hageja on oma esialgset viivisenõuet

menetluse jooksul vähendanud ja on palunud mõista välja hagi esitamise seisuga arvestatud

viivist 68 eurot 12 senti ning edasi viivist seadusejärgses määras. Seega tuleb kostjalt mõista

hageja kasuks välja alates 10. veebruarist 2015 kuni 9. märtsini 2016 sissenõutavaks muutunud

viivis 994 eurot 09 senti [(8,05 / 365) * 394 päeva * 11 440] ja edasi kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks

välja 9. märtsi 2016 seisuga viivise 1062 eurot 21 senti (68,12 + 994,09).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt

tühistada maakohtu otsus ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub

jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus vastuolus TsMS §-ga 439 ületanud otsuse tegemisel hagi piire. Maakohus on

lahendanud nõude, mida hageja menetluses ei esitanud. Käesoleval juhul oli hagi aluseks

pooltevaheline suuline laenuleping. Tuvastades laenulepingu puudumise, rahuldas maakohus

hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole varem väitnud, et kostja oleks hageja arvelt

alusetult rikastunud. Samuti ei olnud hageja esitanud alusetust rikastumisest saadu üleandmise

nõuet. Kuigi esitatud faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine on kohtu ülesanne ning

kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike argumentidega, on kohus siiski seotud poolte esile

toodud faktiliste asjaoludega ja esitatud nõudega (TsMS § 5 lg 1). Kostja ei vaidlusta maakohtu

poolt

laenulepingu

puudumise

tuvastamist

ning

sellest

peab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse lahendamisel lähtuma (TsMS § 652 lg 5). Maakohus on otsuses tuginenud

asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (TsMS § 436 lg 4). Hageja ei ole kordagi väitnud, et

kandis kostjale raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks, kuid et seda kohustust ei

olnud olemas, seda ei tekkinud või et see langes hiljem ära. Samuti ei ole hageja väitnud, et

kostjal lasuks seadusest tulenev kohustus tema ees raha tagastamiseks;

2) on maakohus rikkunud menetlusõigust, tehes poolte jaoks üllatusliku otsuse. Maakohus ei

viidanud kordagi menetluse kestel võimalusele, et hagi rahuldamine võib osutuda võimalikuks

alusetu rikastumise sätete alusel. Kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte

õiguslike väidetega, peab kohus pooltega nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, st see ei

tohi tulla pooltele üllatuslikult (TsMS § 351 lg 1, § 400 lg 5 ja § 436 lg 4 teine lause) (Riigikohtu

7. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 41, 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-116-10, p 39–40, 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohtu

õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses

üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama

neil avaldada selle kohta arvamust (Riigikohtu 20. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11);

3) ei ole hagi rahuldamine alusetu rikastumise sätete alusel põhjendatud ega võimalik.

Maakohus on lakooniliselt viidanud VÕS § 1028 lg-le 1, kuid ei ole analüüsinud ega

tuvastanud, milline konkreetne alusetu rikastumise nõue hagejal väidetavalt kostja vastu oli või

millise konkreetse normi alusel on kostja käesoleval juhul kohustatud hagejale raha tagastama.

VÕS § 1028 lg 1 näeb ette erinevad faktilised asjaolud nõude rahuldamiseks. VÕS § 1028

kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma

kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmise eesmärgil. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmise

kohustust saaja ees. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõuete

esitamise. Käesoleval juhul oli soorituseks olemas õiguslik alus, s.o J.T. ja T.R. vaheline leping.

Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas T.R. on hagejale või J.T.le raha tagastanud

või mitte. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka põhinõudega

seotud viivisenõue.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõigust ega ületanud hagi piire. Hagi

ese ehk selgelt väljendatud nõue vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 1 oli sama, mille maakohus

rahuldas. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega;

2) ei saa ringkonnakohus jätta hindamata maakohtu otsuse põhjendusi kostja poolt

vaidlustamata osas. Kuigi kostja vaidlustab maakohtu otsuse põhjendusi osaliselt, tuleb hinnata

otsuse põhjendusi ka muus osas, kuivõrd need on seotud vaidlustatud osadega (Riigikohtu

20. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13). Hagejal puudub hagi rahuldamise tõttu

kaebeõigus. Olukorras, kus hagejal ei ole kaebeõigust, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha

otsust TsMS § 657 lg 2 alusel, s.o tühistada otsus ilma esimese astme kohtusse tagasi saatmata.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnorme oluliselt, ning see

toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, siis tuleb kohtuotsus saata tagasi maakohtusse;

3) ei ole maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt ei või kohus otsust

tehes tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei nõustu hageja

apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on teinud poolte jaoks üllatusliku otsuse. Kuna

kostjat esindas vandeadvokaat, siis ei saanud tulla kohtu poolne otsuse õiguslik käsitlus

üllatusena. Olemata sellest, milline oli hagejapoolne õiguslik käsitlus, ei ole kohus tulenevalt

TsMS § 436 lg-st 7 seotud poolte õiguslike väidetega;

4) oli kostjal raha tagastamise kohustus olenemata sellest, kellele ja millal ta hagejalt saadud

rahalised vahendid üle kandis. Jättes selle kohustuse täitma, rikastus kostja alusetult, kuna temal

puudus igasugune õigus jätta see raha hagejale tagasi maksmata. Kostja on osaliselt kohustuse

ka täitnud;

5) on käesoleval juhul kohaldatav lepinguvälise suhtena alusetu rikastumine nagu maakohus on

leidnud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puuduvad alused, mis keelaksid alusetult saadu

tagasi nõudmist VÕS § 1028 lg 2 järgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb

tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ning menetlusõigusnormi olulise

rikkumise, sh tõendite ebaõige hindamise, tõttu. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel teha asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.

7. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kandis kostja pangakontole mais 2013 kokku 13 000

eurot. Kostja arvelduskontolt on hagejale 22. juunil 2013 üle kantud 1560 eurot.

Hageja esitas nõude kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks, mis tulenes suulisest

laenulepingust. Kostja vastuväidete kohaselt on raha kostja arvele kantud küll laenulepingu

täitmiseks, kuid leping on sõlmitud mitte hageja ja kostja vahel, vaid hageja elukaaslase J.T.

kui laenuandja ning kostja poja T.R. kui laenuvõtja vahel. Maakohtu hinnangul ei ole asjas

pooltevahelise laenulepingu sõlmimine tõendatud. Samas oli kostjal võim tema pangaarvele

hageja poolt kantud raha üle ning jättes raha osaliselt tagastamata on hageja ilma tehingu ja

seadusliku aluseta rikastunud hageja arvelt 11 440 euro ulatuses. Maakohus ei võtnud selget

seisukohta kostja väite osas, et laenuleping oli sõlmitud J.T. ja T.R. vahel.

8. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses

pooltega arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte

tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Rahuldades hagi alusetu

rikastumise sätete alusel, on maakohus nimetatut rikkunud.

Pooled olid maakohtus seisukohal, et hageja tegi rahaülekanded kostja pangakontole

laenulepingu täitmiseks, pooled vaidlesid selle üle, kes olid tehingu poolteks.

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et

kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 7. juuni

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks

tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei

tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles

seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud

või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14,

p 10). Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud

tõendanud, saab kostja VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite (vt

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15).

Olukorras, kus hageja ei tuginenud oma nõudes (ka mitte alternatiivselt) alusetule

rikastumisele, ei saanud maakohus kaaluda hagi rahuldamist alusetu rikastumise sätete alusel

ning VÕS § 1028 kohaldamine oli põhjendamatu. Ka oli maakohtu otsus pooltele üllatuslik,

nagu on apellant põhjendatult märkinud.

9. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesolevas asjas peab hageja tõendama oma

väiteid laenulepingu sõlmimise ja tingimuste osas ning kostja peab tõendama oma vastuväiteid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole laenulepingu sõlmimist poolte

vahel tõendanud. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus

vajalikuks kõiki neid põhjendusi korrata. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et tõendatud

ei ole kostja tahe hageja poolt väidetud tingimustel laenuleping sõlmida. Ringkonnakohus

märgib lisaks, et hageja väited laenulepingu sõlmimise asjaolude, sh kokku lepitud intressi

suuruse osas, on hagis ja hageja vande all antud ütlustes vastuolulised. Hagis avaldas hageja, et

andis intressita laenu. Vande all ülekuulamisel väitis hageja kõigepealt, et ta andis intressiga

laenu paariks kuuks, hiljem väitis hageja, et laenusumma tuli maksta tagasi 3-4 kuu pärast.

Hageja ei ole suutnud kohtumenetluses selliseid erisusi oma väidetes suulise laenulepingu

tingimuste osas usutavalt selgitada.

10. Kostja saab hagile vastu vaieldes tõendada, et kostjal oli õigus raha saada ja et ta ei pea

seda hagejale tagasi maksma (vt Riigikohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13,

p 14). Kostja väidabki, et hageja täitis kostjale makset tehes J.T. ja T.R. vahel sõlmitud

laenulepingut ja hagejal puudub õigus nõuda kostjalt raha tagastamist.

Riigikohus on asunud seisukohale, et raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada ka seda, kui

laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule (3-2-1-54-11 p 18,

3-2-1-92-02 p 18).

Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma vastuväidet tõendanud tunnistaja T.R. ütlustega ja

kirjaliku seletusega kohtule, tunnistaja E.K. ütlustega ja E.K. pangakonto väljavõttega; kostja

vande all antud ütlustega, tunnistaja J.T. ütlustega ja hageja pangakonto väljavõttega ning

ütlustega vande all.

Asjas puudub vaidlus ning esitatud on ka asjakohased tõendid (tunnistajate J.T. ja T.R.

ütlused ja hageja ning tunnistaja E.K. pangakonto väljavõtted) selles, et 2013. aastal laenas T.R.

korduvalt J.T.lt suulise laenulepingu alusel raha intressiga 10-12 % kuus. Laenuraha

üleandmine toimus mh ka J.T. elukaaslase (hageja) pangakontolt makse tegemisega T.R.

elukaaslase E.K. pangakontole. Niimoodi toimiti seetõttu, et nii J.T. kui ka T.R. pangakontod

olid nende endi ütluste kohaselt arestitud.

Tunnistaja T.R. on kirjalikus seletuskirjas (I kd lk 86) ja tunnistajana antud ütlustes avaldanud,

et ta on korduvalt hageja elukaaslaselt J.T.lt raha laenanud. Vaidlusalusel juhul leppis ta J.T.ga

21. mail 2013 kokku laenutingimustes, milleks oli 13 000 eurot intressiga 12 % kuus ja

tagasimaksetähtajaga 22. august 2013. Ülekande palus ta teha kostja arvele, kuna tema enda

arvelduskonto oli arestitud ning elukaaslane E.K. viibis hetkel välismaal ja tema arvelduskontot

ei olnud võimalik sel hetkel kasutada. Saadud rahast jättis T.R. emale 3800 eurot oma varasema

võla katteks, 6900 eurot võttis T.R. kostja pangakaarti kasutades sularahas välja ja ülejäänud

rahasumma kandis kostja kokkuleppel T.R.ga E.K. arvele. Makse 1560 eurot kostja arvelt oli

intressimakse, mille tasus T.R..

Tunnistaja J.T. andis ütlusi, et laenu saamiseks pöördus tema poole kõigepealt T.R., kostja

helistas hiljem. Ka hageja ise andis ütlusi, et temale vahendas kostja laenusoovi elukaaslane

J.T., kellelt kostja oli laenu küsinud

Tunnistaja E.K. oma kirjalikus seletuskirjas kohtule (I kd lk 84) ja tunnistajana antud ütlustes

avaldas, et tema elukaaslane T.R. on saanud perioodil 2010 -2014 korduvalt J.T.lt laenu sel

viisil, et J.T. elukaaslane (hageja) kandis raha E.K. arvele. Tunnistaja E.K. ütlusi

rahaülekannete osas tema ja hageja vahel tõendab ka E.K. pangakonto väljavõte (I kd lk 38).

Hageja on ise vande all avaldanud, et ta ei ole enne kostjat kunagi kellelegi raha laenanud.

Kostja pöördus raha laenamiseks esmalt hageja elukaaslase ja mitte hageja enda poole. Kostjat

on hageja varasemalt kohanud paar korda, st et kostja ei olnud hageja jaoks lähedane isik.

11. Ringkonnakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et hageja väited, mille

kohaselt vaidlusalusel juhul oli tegemist varasemast erineva laenukokkuleppega, kus

laenuandjaks oli hageja ning laenusaajaks oli kostja, ei ole eluliselt usutavad ega ka tõendatud.

Hageja väidab, et kostja vajas laenu oma ettevõtte laienemiseks Soome. Kostja eitab seda

väidet. Ka asjaolu, et kostja kandis osa hagejalt saadud rahast T.R. elukaaslase pangaarvele ja

osa raha on välja võetud sularahas, ei kinnita kuidagi hageja väidet, et kostja vajas raha ettevõtte

laiendamiseks. Vastupidi, hageja poolt kostja arvele kantud raha edasi liikumine tõendab kostja

väidet, et tegemist oli laenuga tema pojale T.R.le.

Hageja väitel ei ole ta kunagi laenu andnud, tegemist oli ühekordse laenuga. Küll aga tegeles

pidevalt laenu andmisega hageja elukaaslane, sh andis hageja elukaaslane korduvalt laenu

kostja pojale T.R.le. Hageja elukaaslane kasutas laenu andmisel hageja pangakontot. Ka laenu

tagasimaksed hageja elukaaslasele toimusid hageja pangakonto kaudu. Seega ei ole asjas

tõendatud hageja väited, et ta andis kostjale laenu oma rahast, kuna tema elukaaslasel sel hetkel

raha laenu andmiseks ei olnud. Asja materjalide kohaselt hoidis hageja elukaaslane J.T.

oma raha hageja pangakontol, kuna J.T. pangakonto oli arestitud. Hageja ei ole pidanud

vajalikuks esitada tõendina oma pangakonto väljavõtet laenu andmisele eelnenud pikema

perioodi osas, mistõttu ei ole kohtul võimalik hinnata hageja väidete, et ta andis laenu „oma

rahast“ tõepärasust.

Seega kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse ja elulise usutavuse seisukohalt hinnates

leiab ringkonnakohus, et asjas on tõendatud 21. mail ja 22. mail 2013 kostja arvele tehtud

rahaülekannetega laenu andmine hageja ja/või tema elukaaslase poolt kostja pojale

T.R.le, mistõttu ei ole kostja laenusuhte pooleks ning tal puudub kohustus hageja poolt tema

pangaarvele ülekantud raha hagejale tagasi maksmiseks. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei

oma tähtsust, kas T.R. on laenuks võetud raha vastavalt laenulepingu tingimustele tagasi

maksnud. Kuna põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka põhinõudega seotud

viivisenõue. Hagi tuleb jätta rahuldamata.

12. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

jätta hageja kanda.

TsMS § 174 lg 5 kohaselt kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi

asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama

astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

Käesolevas asjas tuleb muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude rahalist

suurust.

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks maakohtus 4793,61 eurot

(koos km-ga) (II kd lk 92 ja 143). Arvete ja spetsifikatsioonide kohaselt sisaldab kostja õigusabi

kulu nõupidamisi kliendiga, hagile vastuse koostamist, hageja seisukohtadega tutvumist,

vastuväidete ja taotluste, ka ekspertiisitaotluse (1h) koostamist, sõidukulu 2x kohtuistungile

Tallinnast Rakverre 387.50 eurot +km, bensiinikulu, kohtuistungi protokolliga tutvumist,

ekspertiisiaktiga tutvumist, taotluse koostamist istungi edasilükkamiseks 1h (130 +km), 25.

jaanuari 2016 helisalvestise analüüsi 2 h 47 min, kohtuvaidluse teeside koostamist, osalemist

kahel kohtuistungil kokku 6 h ja istungiks ettevalmistust.

Hageja on vaielnud vastu kostja menetluskuludele 25. jaanuari 2016 taotluse osas summas

1148,16 eurot (koos km-ga) (II kd lk 130) ja 11.veebruari 2016 taotluse osas sõidukulude osas

kohtuistungile 224,90 eurot (koos km-ga) (II kd lk 162).

Vastuväidetes kostja menetluskuludele leiab hageja muuhulgas, et kostja kulud hagile vastuse

koostamiseks on ülepaisutatud. Põhjendatud ei ole nõuda hagejalt 13. mai 2015 vastuväite

koostamise kulu, kuna vastuväide oli suunatud kohtu tegevusele ja sellest vastuväitest kostja

hiljem ka loobus. Ka 1. oktoobri 2015 istungi edasilükkamise taotluse koostamise vajadus oli

sõltuvuses kostjast.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus peab kostja vastuväiteid kostja

õigusabikulude suurusele osaliselt põhjendatuks. Põhjendatud on kostja vastuväide, et

sõidukulusid ei saa arvestada menetluskulu hulka vastavalt Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr

3-2-1-64-13. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud kuluks ka kulutust 13. mai 2015 taotluse

koostamisele, mis sisaldab põhiosas vastuväidet kohtu tegevusele, millest kostja hiljem loobus,

taotlust käekirja ekspertiisiks, mille tulemused ei kinnitanud kostja väiteid, taotlust kohtuistungi

edasilükkamiseks. Arvestades asja keskmist keerukust, hagihinda, kostja esindaja

professionaalsust, koostatud asjakohaste kirjalike menetlusdokumentide mahtu ning kostja

lepingulise esindaja osavõtul toimunud kahe kohtuistungi pikkust (6 h), peab ringkonnakohus

käesolevas menetluses põhjendatud ja vajalikuks kostja menetluskuluks õigusabikuluna

maakohtus 3550 eurot (koos km-ga).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus

riigilõiv 650 eurot, kulu õigusabile apellatsioonkaebuse koostamiseks 1302 eurot ja kulutused

seoses kohtuistungiga 869,60 eurot (sellest sõidukulu 300 eurot +km), kokku 2822,20 eurot

(koos km-ga).

Apellatsioonkaebuse koostamisele kulus menetluskulu nimekirja kohaselt 8h 21 min,

tunnihinnaga 130 eurot (ilma km-ta). Hageja peab kulutust apellatsioonkaebuse koostamisele

liiga suureks.

Ringkonnakohus leiab, et kostja õiguste kaitse seisukohalt omab põhjalik apellatsioonkaebus

suurt tähtsust. Kaebuse mahukust põhjendab mh vajadus esitada kaebuses hinnang maakohtu

seisukohale lahendada vaidlus alusetu rikastumise sätete alusel, millist võimalust ei olnud

kohus pooltega varasemas menetluses arutanud. Seetõttu peab ringkonnakohus kostja kulutust

õigusabile seoses apellatsioonkaebuse koostamisega põhjendatuks ja vajalikuks. Põhjendatud

ja vajalik kulutus on ka tasutud riigilõiv ning kulutus õigusabile seoses esindaja viibimisega

ringkonnakohtu istungil ja istungiks ettevalmistumiseks 424,67 eurot + km, millele hageja ei

ole vastu vaielnud. Esindaja sõidukulu 4 h ringkonnakohtu istungile ei arvestata menetluskulu

hulka. Kokku loeb ringkonnakohus hageja põhjendatud menetluskuluks ringkonnakohtus

2822,20 – 360 = 2462,20 eurot (koos km-ga), mis tuleb välja mõista hagejalt kostja kasuks.

/allkirjastatud digitaalselt/

7allkrijastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks