1-12-9222/99 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2016, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-9222

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. mai 2016 määrus

süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Aleksei Pokras (isikukood 37404230289) ja

tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, määruskaebused

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 9. mai 2016 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebused jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik

sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Pokrast karistati Harju Maakohtu 01.02.2013 otsusega KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi

3 aasta 8 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel mõisteti tema karistuseks

kogumis Harju Maakohtu 17.12.2008 otsusega 5 aastat 11 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel

arvati tema karistusaja algust alates 26.04.2012 ning see lõppeb 26.03.2018.

2. Viru Maakohtu 09.05.2016 määrusega jäeti A. Pokras tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamata.

2.1

Nimelt leidis kohus, et A. Pokrase korduv kriminaalkorras karistatus (6 korda, teine

vangistus), toimepandud kuriteo asjaolud ja selle sooritamine katseajal, samuti tema korduvad

vangladistsipliini rikkumised (77 korda), annavad aluse seisukohaks, mille kohaselt võib ta panna

vabaduses toime uusi kuritegusid ning tema suhtes ei oleks võimalik teostada kriminaalhooldust.

2.2

Alalise elukoha olemasolu ja ema toetuse luges kohus positiivseks, kuid leidis, et vaid neil

alustel ei ole A. Pokrase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine põhjendatud. Viimase

kohtuotsuse ärakirjast nähtub, et sama elukoht ja ema toetus olid tal ka kuriteo toimepanemise ja

süüdimõistmise ajal. Seega ei välista need asjaolud uute kuritegude sooritamist kinnipeetava poolt.

2.3

Veel märkis kohus, et kuigi vabaduses on kinnipeetavale garanteeritud töökoht, ei anna tema

käitumine vangistuses alust arvata, et ta ka reaalselt tööle asub ja tööd tegema hakkab. Vanglas on

A. Pokras järjepidevalt töö tegemisest keeldunud. Seega ei ole tema tööharjumused säilinud. Lisaks

nähtub kriminaalhooldusametniku kirjalikust arvamusest, et kinnipeetaval puudub kehtiv isikut

tõendav dokument. See välistab aga igal juhul ametlikult tööle asumise.

MÄÄRUSKAEBUSED

3. Kohtumääruse peale esitasid kaebused A. Pokras ja kaitsja L. Nirgi, kes taotlevad lahendi

tühistamist.

4. A. Pokras toetub enda määruskaebuses järgmistele argumentidele.

4.1

Kõigepealt märgib A. Pokras, et peab temalt maakohtu määrusega kaitsjatasu

väljamõistmist põhjendamatuks ja vääraks. Nimelt allkirjastas ta avalduse, milles väljendas soovi

riigi õigusabi korras kaitsja saamiseks vaid seetõttu, et tema kontaktisik kinnitas talle selle olema

tema jaoks tasuta. Kui ta oli oma allkirja juba andnud, ütles kohtaktisik, et ei ole ikka päris kindel

selles, et ta midagi maksma ei pea. A. Pokras märgib, et esitas koheselt avalduse kohtusse, kus

toonitas soovi loobuda advokaadi teenusest juhul, kui tal tuleb selle eest tasuda.

A. Pokras leiab sedagi, et kaitsja ei täitnud oma ametikohustusi, s.o ei kohtunud temaga enne

kohtuistungit ega esitanud kohtule tema antud dokumente. Nende dokumentidega tahtis ta tõendada,

et vangla on esitanud tema kohta maakohtule valeandmeid ja et tegelikult on ta küsinud vanglalt

erialast tööd, soovinud õppida eesti keelt A2 tasemel, teinud avalduse ID-kaardi saamiseks ja ta ei

ole kunagi tarvitanud narkootikume.

4.2

Järgnevalt väidab A. Pokras, et

- ta ei ole toime pannud 77. distsipliinirikkumist, ta on kõik need rikkumised kohtus vaidlustanud;

- vaatamata tema soovile ei ole talle võimaldatud asuda õppima eesti keele kursuse A2 tasemele,

pakutud talle tööd abikoka erialal ega lubatud teda keevitajate kursustele;

- eelmisel katseajal 2010-2012 käis ta tööl, maksis makse ja kontrollnõudeid ta ei rikkunud; ta pani

katseajal toime kuriteo, kuid selleks ajendasid teda erakordsed materiaalsed probleemid, mis

tekkisid töö kaotamise tõttu;

- ta ema elab üksinda ja vajab kedagi enda kõrvale, kuna tal on astma ja tihti tuleb kutsuda kiirabi.

5. A. Pokrase kaitsja L. Nirgi seisukohad oma kaebuse põhjendamisel on alljärgmised:

- Maakohtu poolt oluliseks peetud asjaolu – A. Pokras ei ole oma karistustest järeldusi teinud ja on

jätkanud kuritegude toimepanemist viimasel korral ka katseajal – on arvesse võetud juba isikule

karistuse mõistmisel. Seega on negatiivseid asjaolusid korduvalt arvestatud, mida tuleks hinnata

vastuoluna karistamise põhimõtetega. Samuti ei saa A. Pokrasele ette heita karistatust kui sellist

põhjusel, et tema käitumine vangistuses näitab positiivsete järelduste tegemist jätkamaks elu

seaduskuulekalt.

- A. Pokras on oma distsipliinirikkumised vaidlustanud ning karistuste põhjusi selgitanud. Tihe

koostöö kriminaalhooldusametnikega ja kõigi nõuete täitmine on vabaduse eest võimalik.

- Maakohus tühistab oma käsitlusega, et A. Pokrase kuritegelikku käitumist ei hoia ära temal

elukoha ja ema toetuse olemasolu, põhjendamatult kõige olulisema tingimuse isiku vabastamiseks.

- Väär ja asjaoludel mitte põhinev on maakohtu järeldus, et kinnipeetav vabaduses tööle ei hakkaks.

Samuti on ekslik kohtu järeldus A. Pokrasel ID-kaardi puudumise kohta, kuna kinnipeetaval on

õigus taotleda vanglas kinnipidamise kohta õiendit, mis on isikut tõendav dokument selliste

dokumentide tähenduses. Täiendavalt esitas ta taotluse isikut tõendava dokumendi väljaandmiseks.

- Kinnipeetav on ära kandnud kaks kolmandikku karistusest ja temale on võimalik kohaldada

pikemat katseaega kontrollnõuetega ja kohustustega. Sisuliselt oleks tegemist väga kontrollitud

vabastamisega, kus isik jääks järelevalve alla ja ei jääks omapead.

- Iseloomustuse asjaolud osutavad oluliste riskide ja ohtlikkuse puudumisele või maandamisele.

Kõige olulisemaks asjaoluks tuleks lugeda ohtlikkuse ja riski puudumist narkootikumide tarvitamise

osas, kuigi teda on karistatud rahvatervisevastaste kuritegude eest. Kinnipeetav on kümne päeva

jooksul osalenud ka suitsetamisest loobumisest nõustamisel ja ta kinnitas, et ei joonud enam õlutki.

Iseloomustuse järgi tervise ja emotsionaalse seisundi osas ohtlikkus ja risk puuduvad. Sellest

tulenevalt on võimatu teha põhjendatud järeldust, nagu oleksid töö ja majandusliku toimetuleku

osas ohtlikkus ja risk olemas.

Iseloomustuses märgitud ohtlikkus ja risk mõtlemise ja käitumise ning hoiakute osas põhineb

ilmselt täielikult muljetel, mitte aga usalduslikul vestlusel või küsimustikel-testidel. Kinnipeetav on

kaotanud vangistuses loodud perekonna. Kunagi oli ta silmapaistev sportlane, kuna kuulus

käsipallikoondisse. Tuleb arvata, et suhteliselt pikk vangistus on isiku parandamisel ja

ümberkasvatamisel positiivset mõju avaldanud ning muutused on olnud täielikud ja lõplikud ning

kinnistunud.

- Kinnipeetav on avaldanud soovi õigusabikulude tasumisest vabanemiseks. See soov on

põhjendatud, kuna talle käib nende hüvitamine ilmselt üle jõu. A. Pokrasel vastavad vahendid

käesoleval ajal ja vabanemisel puuduvad ning kinnipidamised tema sissetulekutest võivad

vähendada resotsialiseerumise väljavaateid, kuna ilmselt võivad käia üle jõu. A. Pokras tuleks

vabastada menetluskulude tasumise kohustusest ja jätta need riigi kanda või vähendada neid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, maakohtu

määruse ja määruskaebustega, nõustub täielikult esimese kohtuastme seisukohtadega ning leiab

samuti, et A. Pokrase tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud. Kuivõrd

kaevatavas kohtumääruses toodud vastavad põhistused on asjakohased ja piisavad, kasutab

kolleegium KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevat õigust jätta esimese astme kohtu lahendi põhiosa

asjaolud üle kordamata ja rõhutab määruskaebustele vastates üksnes järgmist.

7. Sarnaselt maakohtuga leiab ka apellatsioonikohus, et arvestades A. Pokrase korduvaid

karistusi, tema kuriteo asjaolusid ja selle toimepanemist katseaja tingimustes, samuti kinnipeetava

märkimisväärselt rohkearvulisi vangladistsipliini rikkumisi, ei saa tema karistuse eesmärke lugeda

täidetuiks. A. Pokrase osas püsib tugev negatiivne prognoos, et ta võib oma kuritegelikku käitumist

jätkata. Samuti puudub distsiplinaarkaristusi silmas pidades vähimgi veendumus selles, et

süüdimõistetu suudab ja on motiveeritud järgima tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamisega

kaasnevaid kontrollnõudeid ja –kohustusi.

8. Määruskaebuste argumendid ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena.

Näiteks väide, mille kohaselt on A. Pokras vaidlustanud oma distsiplinaarkaristused, muutub

sisutühjaks juba seetõttu, et need karistused on kehtivad. Ka ei luba ainuüksi kaebamise fakt

eeldada, et kaebused on esitatud põhjendatult ja need rahuldatakse. Teave kinnipeetava 77.

distsipliinirikkumisest lükkab aga üheselt ümber kaitsja järelduse, nagu oleks A. Pokrases

vangistuse jooksul toimunud positiivsed muutused ning ta oleks valmis alluma katseaja ja

käitumiskontrolli tingimustele. Ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu ei suuda järjepidevalt järgida

reegleid vangla range järelevalve all, ei ole mõistlik oodata tema teistsugust käitumist ka vabaduses.

Samuti viitavad tema rikkumised ühes kuritegude korduvuse faktiga ohule, et A. Pokrase kuriteod

võivad jätkuda. Siinjuures jääb kolleegiumile mõistetamatuks advokaadi seegi seisukoht, nagu ei

oleks maakohus tohtinud arvesse võtta kinnipeetava varasemaid karistusi. Nimelt tuleneb selline

kohustus kohtule KarS § 76 lg-st, kus nähakse ette vajadus arvestada süüdlase varasemat elukäiku,

ehk siis tema varasemat karistatust ja üldist suhtumist õiguskorda.

Teiseks ei omista apellatsioonikohus A. Pokrase tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise

otsustamisel määravat tähendust temal vabaduses elukoha esinemisele, ema toetusele ega sellelegi

asjaolule, kas süüdimõistetul on töökoht või see puudub. Nimelt ei saa kinnipeetavat vangistusest

ennetähtaegselt vabastada ka igati headeks hinnatavate elutingimuste korral, kui esineb veendumus,

et karistuse eesmärgid ei ole täidetud, s.o isik võib toime panna uusi kuritegusid ja käituda

kriminaalhoolduse teostamist takistaval moel. Samuti ei saa märkimata jätta, et esimene kohtuaste

on siinkohal õigesti toonitanud A. Pokrasel elukoha ja ema abi olemasolu ka kuriteo sooritamise

ajal.

Määruskaebuste ülejäänud väiteid ringkonnakohus pikalt ei käsitle, kuivõrd A. Pokrase tingimisi

enne tähtaega vanglast vabastamine välistub juba eeltoodud asjaoludel ja kaalutlustel. A. Pokrase

väidetav sportlaskarjäär, vanglas töötamisest keeldumisega või tema ID-kaardi väljastamisega

seonduv, samuti narkootikumide tarvitamise ja kinnipeetava tervisest tuleveva ohu puudumine

eelmärgitud järeldusi kuidagi ei mõjuta.

9. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus A. Pokrase etteheidet selles, nagu oleks maakohus

temalt menetluskulu kaitsjatasu välja mõistnud põhjendamatult.

Kriminaalkolleegium kinnipeetavaga ei nõustu. Nimelt selgub Viru Maakohtu 03.05.2016

istungiprotokollist, et süüdimõistetu soovis kaitsja menetluses osalemist. Kui A. Pokras ei oleks

riigi õigusabi korras advokaati tahtnud, saanuks ta kohtule vastavat seisukohta ka avaldada. Kuna ta

seda ei teinud, on tema määruskaebuses esitatud väited praeguselt hinnatavad ebaõigetena.

Teiseks selgub kohtuistungi protokollist seegi, et kaitsja on oma kaitseülesandeid teostanud.

Kindlasti ei saa vastupidist väita vaid selle pinnalt, et maakohus tegi A. Pokrasele vastumeelse

lahendi. Mis puutub aga kaebaja etteheitesse, nagu oleks advokaat jätnud esimesele kohtuastmele

teatud dokumendid esitamata, siis selgub 03.05.2016 istungiprotokollist seegi, et mingeidki

täiendavaid materjale kinnipeetav esitada ei soovinud, taotlusi tal ei olnud ning kaitsja osas ta

rahulolematust ei väljendanud. A. Porkase osundatavad dokumendid on aga lisatud

määruskaebusele ning kolleegium on nendega ka tutvunud. Maakohtu määruse muutmiseks neil

talletatud teave alust andnud ei ole.

10. Kui nüüd vaadata kaitsja L. Nirgi määruskaebust, siis leitakse selles veel, et A. Pokras tuleks

menetluskulude tasumise kohustusest vabastada (või vähemalt kaitsealuselt väljamõistetavat osa

vähendada) ja kulud riigi kanda jätta, kuna nende hüvitamine käib temal üle jõu.

Ringkonnakohus kaitsja taotlust ei rahulda. A. Pokras on ise kinnitanud, et ta teadis temale riigi

õigusabi andmisega kaasuvat kohustust tasuda kaitsjatasu. Sellele vaatamata jäi ta maakohtu

istungil soovi juurde, et asja arutamise juures osaleks advokaat. Sellist valikut ei saa

süüdimõistetule kindlasti mitte ette heita, kuid see tähendab, et ta peab olema valmis kandma ka

menetluskulu. Määruskaebuses nimetatud põhjendus – kinnipidamised A. Pokrase sissetulekutest

võivad vähendada tema resotsialiseerumisväljavaateid –temal tekkinud kulu riigi kanda jätmiseks

alust ei anna.

11. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus

vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus