3-13-768/156 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Virgo

Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-13-768

Haldusasi

KM

kaebus

Vändra

Vallavalitsuse

16.01.2013

korralduse nr 8, 13.02.2013 korralduse nr 36 ja

08.05.2013 korralduse nr 127 tühistamise ning Vändra

Vallavolikogu

20.11.2012

otsuse

nr

osalise

õigusvastasuse tuvastamise ning osalise tühisuse

tuvastamise või alternatiivselt osalise tühistamise

nõuetes

Menetlusosalised

Kaebaja – KM, esindajad v.adv Martin Tamme ja adv

Sandra Sillaots

Vastustaja – Vändra vald, esindaja Jaanus Rahula

Kolmas isik – OÜ Egger ja Ko, esindajad v.adv Eve

Jundas ja Andres Tamm

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. juuli 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KM apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 02.05.2016, 30.05.2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta KM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. juuli 2015. a

otsus haldusasjas nr 3-13-768 muutmata.

2. Jätta KM ja Vändra valla menetluskulud nende endi kanda.

3. Mõista KM-lt OÜ Egger ja Ko kasuks välja menetluskulud summas 339 (kolmsada

kolmkümmend üheksa) eurot ja 88 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 21. juulil 2016 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-13-768

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KM omandas 1993. aastal Kaisma külas Mõisa tn 13 asuva elamu. OÜ Egger ja Ko

omandas 25.08.2003 Kaisma külas asuva lauda, sõnnikuhoidla ja küüni.

2. Vändra Vallavolikogu andis 20.11.2012 otsusega nr 59 (kd I, lk 41) nõusoleku OÜ-le

Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde kolmest katastriüksusest koosneva

kokku ligikaudu 33,99 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Vändra Vallavalitsus

andis 16.01.2013 korralduse nr 8 (I kd, tl 15 ja 45, II kd, tl 71), milles nõustus (lähtudes

vallavolikogu eelnimetatud otsusest) kolmest katastriüksusest koosneva kokku 34,25 ha

suuruse maa (edaspidi nimetatud ka Eskula maaüksus) erastamisega OÜ-le Egger ja Ko.

16.01.2013 korraldust nr 8 on Vändra Vallavalitsus osaliselt muutnud ja täiendanud oma

13.02.2013 korraldusega nr 36 ja 08.05.2013 korraldusega nr 127.

3. KM esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida ta on hiljem menetluse

käigus täpsustanud, täiendanud ja muutnud ning millega ta taotleb Vändra Vallavalitsuse

16.01.2013 korralduse nr 8, 13.02.2013 korralduse nr 36 ja 08.05.2013 korralduse nr 127

tühistamist, Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59 punkti 1 õigusvastasuse

tuvastamist osas, milles vallavolikogu andis nõusoleku maa ostueesõigusega erastamiseks

ning selle punkti tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist osas, milles

vallavolikogu määras kindlaks ostueesõigusega erastatava maa ligikaudse suuruse.

Kaebaja väitel on ta esitanud taotluse Mõisa tn 13 ehitiste juurde kuni 50 ha suuruse maa

ostu-eesõigusega erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg 2 alusel, mida tõendab

Kaisma Vallavalitsuse abivallavanem MP poolt 29.01.1997 väljastatud tõend nr 43 (I kd, tl 22

ja 80, II kd, tl 197, III kd, tl 192p). Mõisa tn 13 krunt oli tänava kõige äärmine krunt, mis

külgnes vahetult vabaks jääva maaga. Pöördudes 2003. aastal Kaisma Vallavalitsuse poole,

sai kaebajale üllatuslikult teatavaks, et Mõisa tn 13 juurde maa ostueesõigusega erastamise

avaldus on kadunud ning seda ajal, mil OÜ Egger ja Ko esitas omalt poolt avalduse

loomakasvatushoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Kuna kadunud avaldusi ei

leitud, esitas kaebaja 26.10.2012 kordusavalduse kuni 14 ha suuruse maa erastamiseks.

Vändra Vallavolikogu otsus ja vallavalitsuse korraldused Eskula maaüksuse ostueesõigusega

erastamise kohta OÜ-le Egger ja Ko on õigusvastased, kuna nende haldusaktide andmisel ei

ole arvestatud kaebaja esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusega ning haldusaktides

näidatud suuruses maa erastamine OÜ-le Egger ja Ko välistab kaebaja poolt taotletud maa

erastamise kaebajale, sest kaebaja taotletud maa kattus osaliselt OÜ-le Egger ja Ko erastatava

maaga.

29.01.1997 tõendi kohaselt võeti kaebaja abikaasalt vastu kaks erastamisavaldust koos

hooneregistri õienditega, millest ühe osas on erastamismenetlus lõpule viidud (katastriüksus

27601:001:0169). Kaebaja hinnangul tõendavad avalduse esitamist ka Kaisma Vallavalitsuse

14.04.1999 korraldus nr 16 ning asjaolu, et Kaisma valla arhiivimaterjalide hulgas on

taotlusega piiriettepanek nr AT0804280661 0,44 ha suuruse Mõisa tn 13 maaüksuse

moodustamiseks. Kaebaja hinnangul tuleneb eeltoodust, et 1999. aastal käsitles Kaisma

Vallavalitsus teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, ent kaebaja ei

3-13-768

3(10)

nõustunud maa mõõdistamisega, sest pakutud 0,44 ha ei vastanud tema poolt soovitud maa

suurusele.

Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa

ostueesõigusega erastamise korra p-le 8 ja p 13 alap-le 1, samuti haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 19 lg-le 1 ja arhiiviseadusele ning leiab, et olukorras, kus vastustaja või vastustaja

õiguseellane on tema avalduse kaotanud, ei saa kaebajalt nõuda, et ta tõendaks, et ta taotles

avaldusega maa erastamist kuni 50 ha ulatuses. Käesoleval juhul esineb alus

tõendamiskoormuse ümberpööramiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1

alusel ning vastustaja peab tõendama, et kaebaja ei taotlenud maa erastamist kuni 50 ha

ulatuses. Kuivõrd kaebaja ning OÜ Egger ja Ko poolt erastamiseks taotletud maad osaliselt

kattuvad, oleks vald pidanud MaaRS § 221 lg 21 kohaselt tegema neile ettepaneku kokkuleppe

sõlmimiseks või viima läbi enampakkumise. 12.10.2012 kutsus Vändra Vallavalitsus kokku

koosoleku muu hulgas kaebaja ning OÜ Egger ja Ko vahel kompromissi saavutamiseks,

millega vald on sisuliselt aktsepteerinud, et kaebaja taotles sellise maa erastamist, mis kattub

osaliselt OÜ Egger ja Ko poolt taotletud maaga.

Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust. Arvestades 29.01.1997 tõendi nr 43 olemasolu,

pidanuks vallavalitsus välja selgitama, milliste ehitiste juurde maa ostueesõigusega

erastamiseks nimetatud tõendi alusel avaldused esitati. Maa-ameti kaardirakendusest saadud

andmete põhjal on Mõisa tn 13 hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamise kuupäevaks

nimetatud 17.12.1997, millise kuupäevaga avaldust ei ole aga ei kaebajal ega vastustajal.

Kuivõrd vald ei selgitanud välja kaebaja erastamisavaldusega seotud asjaolusid, on OÜ-le

Egger ja Ko vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamise otsustamine igal juhul

õigusvastane.

Vald ei ole hinnanud 2012. aastal erastamismenetluses loomakasvatushoonete tegelikku

kasutamist ega selle ulatust. Kaebaja väitel ei kasuta OÜ Egger ja Ko loomakasvatushoonet

sihtotstarbeliselt, vaid loomakasvatushoone on aastaid seisnud tühjana. Viidates MaaRS § 221

lg-le 22 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustele kohtuasjades 3-09-1904 ja 3-07-2588, leiab

kaebaja, et selleks, et isikul oleks maa ostueesõigusega erastamise õigus, peaks

loomakasvatushoone olema sihtotstarbelises kasutuses kogu erastamismenetluse vältel.

Tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-96-08 pidi vald enne vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga

taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele.

Vändra Vallavalitsuse 13.02.2013 korraldus nr 36 ja 08.05.2013 korraldus nr 127 on

õigusvastased ka seetõttu, et selliste 16.01.2013 korraldust nr 8 parandavate ja täpsustavate

korralduste andmiseks puudub õiguslik alus. Ka 16.01.2013 korralduse hilisem parandamine

on vastuolus HMS § 55 lg-st 1 tuleneva nõudega, et haldusakt peab olema selge ja üheselt

mõistetav. Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-85-07.

Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsus nr 59 on õigusvastane. Tulenevalt Tallinna

Ringkonnakohtu otsusest nr 3-07-2588 on vallavolikogu nõusolek MaaRS § 221 lg 22 kohaselt

menetlustoiming, mis on aga õigusvastane, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud kaebaja

esitatud erastamisavaldusega ning on jäetud tuvastamata loomakasvatushoonete sihipärane

kasutamine. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-07-2588 kohaselt saab nimetatud otsust

käsitada ka eelhaldusaktina Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8 osas, milles see

esitab katastriüksuste ligikaudsed suurused. Tulenevalt maa ostueesõigusega erastamise korra

p-st 13 kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sh ehitise teenindamiseks vajaliku maa

suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse, mitte volikogu pädevusse ning

seetõttu on volikogu otsus vastavas osas tühine.

3-13-768

4(10)

4. Vändra vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlustatud otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuivõrd kaebaja väide, et ta esitas

taotluse Mõisa tn 13 hoone juurde kuni 50 ha suuruse maa erastamiseks, ei ole tõendatud.

Vastustaja toob välja, et MP nimel väljastatud tõendist nr 43 ei selgu, millise ehitise juurde

või kui suure maa erastamiseks vastavad avaldused esitati.

5. OÜ Egger ja Ko vaidles kaebusele vastu.

Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, tõendamaks Mõisa tn 13 hoone juurde maa

ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ning esimene dokument, kust kaebaja selline

soov nähtub, on 15.11.2011 Vändra Vallavalitsusele esitatud selgitustaotlus. Maa-ameti

26.03.2012 kirjast nähtub, et isegi kui kaebaja Mõisa tn 13 hoone juurde maa ostueesõigusega

erastamist taotles, siis 0,4 ha ulatuses, ent mitte rohkem. 29.01.1997 tõend ei saa tõendada

kuni 50 ha suuruse maa erastamise avalduse esitamist, kuna sealt ei nähtu, millise maa suhtes

seal nimetatud taotlused esitati. Kolmas isik peab kummastavaks kaebaja etteheiteid endise

Kaisma valla aadressil seoses dokumentide säilitamise kohustuse rikkumisega ning toob välja,

et kaebaja ise oli 1999. aasta oktoobrist 2001. aasta novembrini Kaisma Vallavolikogu

esimees ning 2001. aasta detsembrist 2007. aasta novembrini oli Kaisma vallavanemaks

kaebaja poeg AM, aastatel 2008–2009 oli aga Kaisma vallavanemaks kaebaja ise.

Kaisma Vallavolikogu liikmetele 2001. aasta algul esitatud nimekirjast (kd I, lk 157) nähtub,

et VM on esitanud 29.01.1997 kaks avaldust. Ühe avalduse puhul oli tegemist avaldusega

maa erastamiseks ehitise juurde, mille VM kinkis 24.12.1997 AM-le, ning teine avaldus

puudutas praeguse Järvesauna kinnistu maatükki, samas kui Mõisa tn 13 hoone juurde maa

erastamise kohta pole ühtki avaldust.

6. Tallinna Halduskohtu 31.07.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. KM-lt mõisteti

OÜ Egger ja Ko kasuks välja menetluskulu 7,30 eurot ning muus osas jäeti menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

1)

Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seaduse muutmise seaduse § 14 lg-st 2, maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 8 ja p 10

alap-st 2 tulenevalt saab mingisuguse konkreetse maa ostueesõigusega erastamise avalduse

esitamise fakti tõendada üksnes avalduse vastu võtnud kohaliku omavalitsuse poolt

väljastatud tõendiga, kust peab nähtuma, kes ja millise (asukoht, ligikaudne suurus) maa

ostueesõigusega erastamiseks avalduse esitas. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse

esitanud isik pidi hoolitsema selle eest, et ta saaks avalduse esitamisel kohalikult

omavalitsuselt nõuetekohase tõendi selle kohta, et ta on avalduse esitanud ning kui ta sellist

ka ei saanud, ei saa ta hiljem tugineda sellele, et talle antud tõend ei olnud nõuetekohane või

oli puudulike andmetega.

2)

Kaebaja poolt esitatud tõenditest (I kd, tl 22; III kd, tl 78) ei nähtu, millise maa

ostueesõigusega erastamiseks on need esitatud. Kuivõrd tõendite kohaselt on koos avaldusega

vastu võetud vastavalt hooneregistri õiendid või ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid,

siis võib eeldada, et tegemist võis olla avaldustega maa ostueesõigusega erastamiseks ehitiste

juurde. Samas ei selgu avaldustest, milliste ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist

väidetavalt vastu võetud avaldused puudutasid. Samuti ei nähtu tõenditest erastamise

avaldusega taotletud maa suurust. Seega ei saa need tõendid tõendada Mõisa tn 13 asuvate

ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist ei kaebaja poolt käesoleva

kohtumenetluse käigus väidetud 12 ha ega kuni 50 ha ulatuses.

3)

Halduskohus jäi 28.05.2015 määruses esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole

tunnistajate ütlustega võimalik tõendada maa ostueesõigusega erastamise avalduse sisu, sest

3-13-768

5(10)

maa ostueesõigusega erastamise korra p-dest 8 ja 10 tulenevalt on vastava kirjalikus vormis

avalduse esitamise ja selle sisu kohta lubatavaks tõendiks avalduse vastu võtnud haldusorgani

kirjalik tõend. Sisuliselt on õigusaktis sätestatud kohustuslik tõendi vorm.

4)

Kui leiaks tõendamist, et kaebaja esitas Kaisma Vallavalitsusele avalduse mh just Mõisa

tn 13 ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks, ei saa sellest järeldada kaebaja soovi

erastada maad 12 või 50 ha ulatuses. Kaebaja saaks sellist soovi tõendada vaid vastava sisuga

avalduse vastuvõtmist kinnitava tõendiga, ent sellist tõendit kaebajal ei ole. Isegi kui muude

allikate põhjal (nt tulenevalt asjaolust, et sellesisulise avalduse alusel on maa ostueesõigusega

erastamise eeltoiminguid tehtud) on tuvastatav, et mingisuguse tahteavalduse ehitise juurde

maa erastamiseks on ehitiste omanik esitanud, saaks seda avaldust ennast või selle vastu

võtmist kinnitavat nõuetekohast tõendit vahetult hindamata äärmisel juhul eeldada, et

taotletud on maa erastamist kas krundi piires või ehitise teenindamiseks vajaliku maa

ulatuses. See tähendab, et eeldada saaks äärmisel juhul ehitise juurde vähima vajaliku maa

erastamise soovi ning sedagi tulenevalt vaid asjaolust, et maareformi eesmärk oli

põhimõtteliselt ühendada ehitised ja nende alune maa ühtseks kinnisomandiks (ehitise

omaniku kasuks maale hoonestusõiguse seadmise võimalus oli maareformi seaduse eesmärgi

valguses ilmne erand).

Olukorras, kus vaidlusaluse maa erastamiseks on teine isik (antud juhul OÜ Egger ja Ko)

tõendatult esitanud tähtaegselt nõuetekohased avaldused, ei saaks ka kaebaja poolt

mingisuguse avalduse esitamise fakti tõendatuks lugemise korral eeldada tema soovi erastada

maad rohkem kui ehitise juurde minimaalselt vajalik.

5)

Kaebaja või tema perekonnaliikmete (poja, abikaasa) omandis oli Kaisma vallas

erinevaid ehitisi (praegusel Järvesauna kinnistul (27601:001:0169) ja Järve kinnistul

(27601:001:1069) paiknevad ehitised), mistõttu ei saa VM või KM poolt mingisuguse

teadmata sisuga maa ostueesõigusega erastamise fakt tõendada avalduse esitamist Mõisa tn 13

ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks.

Kolmanda isiku 17.06.2013 seisukohti 29.01.1997 tõendi nr 43 osas kinnitab Kaisma

Vallavolikogu liikmetele 2001. aastal välja jagatud nimekiri (I kd, tl 157). Kohus möönab, et

selle nimekirja autentsust ei ole võimalik kontrollida ning pole teada, kelle poolt või mis

asjaoludel see on koostatud. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtki kolmanda isiku selgitust ja

tõendit kummutavat tõendit. Tõendina saab käsitada VM poolt uuendatud haldusmenetluse

käigus Vändra Vallavalitsusele esitatud seletust (II kd, tl 186), ent seda ei saa pidada

usaldusväärseks. VM on kaebaja abikaasa ning otseselt huvitatud vaidluse lahendamisest

kaebaja kasuks. Ainuüksi sellest, et kaebaja tegeles 1997. aastal küüslaugukasvatusega ja

vajas maad rohkem kui Mõisa tn 13 hoone juures paiknev maa, ei saa teha järeldust maa

ostueesõigusega erastamise avalduse sisu kohta.

6)

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et antud juhul peaks vastustaja tõendama, et

kaebaja ei ole esitanud 50 ha maa erastamise avaldust. HKMS § 59 lg-te 1 ja 4 alusel ei saa

kohustada teist poolt tõendama negatiivset asjaolu. Kohus selgitas kohtuistungil, et MP

allkirjastatud

tõendites kajastatud

avalduse sisu osas

on kaebaja ja vastustaja

tõendamiskoormus võrdne, ent kumbki neist ei pea tõendama negatiivseid asjaolusid.

Olukorras, kus kumbki pool pole suutnud esitatud avalduse sisu veenvalt tõendada, tuleb

lugeda, et kaebaja väidetud sisuga avalduse esitamine ei ole tõendatud. Selles olukorras ei saa

vaidlusalust asjaolu lugeda tuvastatuks kaebaja kasuks juba seetõttu, et see tähendaks samas

vastava asjaolu tuvastamist kolmanda isiku kahjuks, kellel ometi selles asjas mingit

tõendamiskoormust olla ei saa.

7)

On kummaline ja eluliselt ebaloogiline, et kaebaja ei ole näidanud Mõisa tn 13 maa

ostueesõigusega erastamise avalduse menetluse osas aktiivset huvi enne 2011. a lõppu

3-13-768

6(10)

olukorras, kus kaebaja perekonnaliikmete omandis olnud ja Kaisma külas paiknenud teiste

ehitiste juurde maa erastamine oli lõpule viidud varem. Samuti ei ole eluliselt usutav kaebaja

kohtuistungil antud selgitus, et oma elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise

küsimusega ei tegeletud selleks, et mitte jätta korruptiivset muljet. Ka haldusasjas nr 3-07-

2588 tehtud kohtuotsustest ning seal vaidluse all olnud vallavolikogu otsuse tegemise ajale

eelnenud materjalidest nähtub, et OÜ-le Egger ja Ko maa erastamise küsimuse lahendamisel

keskenduti üksnes küsimusele sellest, kas viimane vastab MaaRS § 221 lg 22 tunnustele, ent

ühtki viidet pole sellele, et OÜ Egger ja Ko 15.09.2003 maa ostueesõigusega erastamise

taotluses näidatud maa ostueesõigusega erastamiseks oleks esitatud konkureerivaid taotlusi.

Kui kaebaja oli esitanud avalduse OÜ Egger ja Ko poolt esitatud avalduses nimetatud maa

erastamiseks, ei kajastunud sellise avalduse esitamise fakt üheski OÜ-le Egger ja Ko maa

erastamist puudutanud arutelus. Kolmas isik on põhjendatult viidanud Kaisma Vallavalitsuse

19.08.2003 korraldusega nr 55/2 kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

andmise maatükkide plaanile (I kd, tl 165), millelt nähtuvalt on vald määratlenud Mõisa tn 13

krundiga piirneva maatüki (maatükk VP-3) vaba põllumajandusmaana. Kaisma Vallavalitsuse

27.01.2004 kirjast nr 5128 (I kd, tl 163), mille on vallavanemana allkirjastanud AM, nähtuvalt

on ka selle koostamise ajal käsitatud kõnealust maatükki VP-3 vaba põllumajandusmaana.

Seetõttu ei saa eluliselt usutavaks pidada, et tookord vallavanemana tegutsenud AM-le ei

olnud teada kaebaja soov erastada sedasama maad, mida soovis erastada ka OÜ Egger & Ko.

8)

Asjaolusid, mille alusel on koostatud Maa-ameti 26.03.2012 kirjas (kd I, lk 12)

nimetatud piiriettepanek nr AT0804280661 ning millisel õiguslikul alusel on antud Kaisma

Vallavalitsuse 14.04.1999 korraldus nr 16 (kd I, lk 123), ei ole teada. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid ega ka põhistanud väiteid selle kohta, et ta oleks Mõisa tn 13 ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamisega seoses üleüldse enne 2011. aasta novembrit mingisuguseid

etteheiteid, vastuväiteid vms esitanud.

9)

Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega vallavalitsuse uurimiskohustuse rikkumise kohta.

Kaebaja pidi tõendama, et ta on esitanud vastava avalduse. On usutav, et maareformi

puudutava dokumendihalduse korraldus ja muu sellega seotud asjaajamine Kaisma vallas oli

1990-ndate aastate lõpus kaugel nõuetekohasest, et käesolevas asjas vaidluse all olevate

haldusaktide andmise menetluses ei olnud tegelikult vallavalitsusel ega volikogul mingeid

reaalseid võimalusi selgitada välja väidetavalt kadunud avalduse sisu ega selle kadumisega

seotud asjaolusid.

10) Kaebuse lahendamiseks ei ole vaja eraldi hinnata, kas kolmas isik tegeleb

nõuetekohaselt põllumajandustootmisega ja kas ta kasutab sihipäraselt Kaisma külas asuvat

lauta. Samuti ei ole vaja analüüsida Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59 õiguslikku

iseloomu ja selle õiguspärasust, kuna see ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. KM-le ei ole

tekkinud subjektiivset õigust nõuda vaidlusalustes Vändra Vallavalitsuse korraldustes

nimetatud maa ostueesõigusega erastamist. Kaebaja ei saa vaidlustada maa erastamist

kolmandale isikule võimaliku objektiivse õigusvastasuse argumendil ehk tugineda üksnes

sellele, et kolmas isik ei vasta tegelikult MaaRS § 221 lg-s 22 sätestatud tunnustele või et

vallavalitsus pole kolmanda isiku vastavust nõuetekohaselt kontrollinud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. KM palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.07.2015 otsus ja

rahuldada kaebus.

3-13-768

7(10)

1)

Maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 8 ja p 10 alap-st 8 ei tulene avalduse esitajale

kohustust kontrollida, kas haldusorgan on avalduse korrektselt registreerinud. Sellel väitel

puudub seaduslik alus ning see on vastuolus ka Riigikohtu praktikaga (otsused nr 3-3-1-85-06

(p 12) ja 3-3-1-80-06 (p 21)). Samuti tuleneb viidatud Riigikohtu lahenditest, et kaebaja

erastamisavalduse mitteesitamise või selle kaotamise riski kannab vastustaja ning õiguslikult

on põhjendamatu nõuda tõendi sisu kontrollimist kaebajalt.

2)

Kohaliku omavalitsuse väljastatav tõend ei ole erastamisavalduse sisu selgitamiseks

ainus lubatav tõend. Tõendiks võib olla ka tunnistaja ütlus ja menetlusosalise vande all antud

seletus. Puudub alus piirata tõendiliike, mida võib kaebaja oma väidete kinnitamiseks

kasutada. Kohtu tõlgendusel, mille kohaselt ainsaks lubatavaks tõendiks on haldusorgani

poolt väljastatud kirjalik tõend avalduse vastuvõtmise kohta, puudub seaduslik alus.

3)

Kaebaja kohustuseks ei olnud tõendada vastustaja pädevuseks ja kohustuseks olevat

asjaolu, s.o kui suures ulatuses avaldus esitati. Kaebaja on väitnud, et avaldus esitati kuni 50

ha erastamiseks. Kuna dokumentide säilitamise kohustus on kohalikul omavalitsusel (HMS §

19), ei ole õiguspärane tõlgendada dokumentide kadumist kaebaja kahjuks. Avalduses toodud

erastatava maa ulatuse tõendamiskoormus peab olema vastustajal. Riigikohus on leidnud, et

hea halduse põhimõttega on kooskõlas, et eeskätt haldusorgan, mitte isik vastutab

haldusmenetluse õiguspärase läbiviimise eest (otsused nr 3-3-1-85-06 (p 12) ja 3-3-1-80-06 (p

21)). Vastustaja on rikkunud kaebaja avalduse nõuetekohase registreerimise ja arhiveerimise

kohustust ning uurimiskohustust.

4)

Vastustaja ei ole tõendanud, et avaldus esitati vaid ehitise teenindamiseks vajaliku maa

ulatuses. Kohus kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt.

5)

Maa erastamise avalduse esitamise fakti tõendab MP poolt 29.01.1997 VM-le

väljastatud tõend nr 43 ning KM-le 23.12.1997 väljastatud tõend nr 166. Kohus on ekslikult

leidnud, et 29.01.1997 avaldused olid esitatud nii Järvesauna kui ka Järve maaüksuste

erastamiseks. Järve maaüksus erastati AM 23.12.1997 avalduse alusel ja Järvesauna maaüksus

VM 29.01.1997 avalduse alusel. Ka kolmanda isiku poolt esitatud nimekirjast nähtub, et n-ö

menetluse üleminek Järvesauna kinnistu osas toimus tulenevalt hoonete kinkimisest. Järve

kinnistu erastamine toimus AM eraldiseisva 23.12.1997 avalduse alusel. Tõendit nr 43

kajastavad avaldused esitati Järvesauna maaüksusele ja Mõisa tn 13 elamu „Mini-Priit“ nr 7

juurde maa erastamiseks.

Kuna KM nimel ei ole olnud rohkem ehitisi kui Mõisa tn 13 hooned, siis 23.12.1997 avaldus

sai puudutada vaid Mõisa tn 13 hoonete juurde maa erastamist.

Vastustaja on kohtumenetluses nõustunud, et avaldus Mõisa tänava hoonete juurde on

esitatud. Kuna selles osas puudus ka sisuline vaidlus, on üllatav kohtu seisukoht, et avaldust

Mõisa tn 13 hoonete juurde maa erastamiseks ei ole esitatud. Avaldus Mõisa tn 13 hoonete

juurde maa erastamiseks esitati kaks korda (tõendid nr 43 ja nr 166). Kohus on jätnud

tähelepanuta tõendi nr 166.

6)

Põhjendamatu on kohtu viide kaebaja tegevusetusele, arvestades, et 20.11.2007

otsusega nr 25 välistati nn konkureeriva avalduse alusel maa ostueesõiguse erastamine.

Viidatud korraldus ei rikkunud kaebaja õigusi, seega puudus alus selle vaidlustamiseks. 2003.

aastal selgus esmakordselt avalduse kadumine. Kaebaja arvas siis, et vald lahendab selle

küsimuse. Alles 2011. aastal selgus, et avaldus on jäädavalt kadunud.

3-13-768

8(10)

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea VM selgitusi usaldusväärseks. Asjaolu, et tegemist

on kaebaja abikaasaga, ei muuda tõendit mitteusaldusväärseks.

KM selgitas kohtuistungil, et taotletava maa suurus märgiti kuni 50 ha vallaametniku juhise

järgi, kuna ei olnud teada vaba maa ulatus ja paiknemine. Samuti nähtub ka teistest

erastamisavaldustest, et avalduses taotletava maa suuruse märkimine „kuni 50 ha“ oli

tavapärane praktika.

7)

Vändra Vallavalitsuse 16.01.2013 korralduse nr 8, 13.02.2013 korralduse nr 36,

08.05.2013 korralduse nr 127 ja Vändra Vallavolikogu 20.11.2012 otsuse nr 59

õigusvastasuse osas jääb kaebaja halduskohtus esitatud seisukohtade juurde.

8. Vändra vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

KM poolt erastamisavalduse esitamise fakt on tõendatud, ent kuna avaldused on kadunud, ei

olnud erastamisotsuste vastuvõtmise hetkeks üheselt tuvastatud ega tõendatud KM avalduses

tegelikult taotletud maa suurus. Perekond M poolt on esitatud endisele Kaisma vallale kolm

erastamisavaldust. Vaidlustatud otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest kaebaja

väide, et ta esitas taotluse Mõisa tn 13 hoone juurde kuni 50 ha suuruse maa erastamiseks, ei

ole tõendatud.

Vändra valla poolt menetluse uuendamisel läbi viidud täiendavate toimingute käigus ei ole

valla uurimistoimingute kaudu ja valla kasutada olnud ja olevate materjalide põhjal võimalik

üheselt tõendada 29.01.1997 ega 23.12.1997 (Eskula maaüksuse) ostueesõigusega erastamise

avalduste sisu.

Vändra Vallavalitsus jääb oma 10.01.2014 korralduses nr 9, millega uuendati Eskula nimelise

maaüksuse ostueesõigusega erastamise menetluse uuendamine, esitatu juurde, et KM-l on

õigus erastamismenetluse läbiviimisele ning et esitatud avaluse alusel tuleb erastamismenetlus

ka lõpule viia, kuigi lahtine on erastatava maa ulatus.

9. OÜ Egger ja Ko palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit tõendamaks Mõisa tn 13 hoonete juurde maa

ostueesõigusega erastamis avalduse esitamist. Kaebaja on esitanud erinevatel aegadel kolm

avaldust, mis on kõik kaduma läinud. Tõendit nr 166 mainitakse esimest korda 07.05.2016

Tallinna Halduskohtule esitatud dokumendis (kaebaja vastus 15.04.2015 kohtumäärusele).

Nimekirjas jrk 50 ja 51 esitatud avaldused on VM nimele esitatud just Kaisma Suurjärve

äärsete kahe talle kuuluva hoone juurde. Kaisma Vallavolikogu liikmetele 2001. a algul

esitatud nimekirjas puudub igasugune viide kaebaja poolt esitatud avaldusele, mille ta

väidetavalt 23.12.1997 esitas. Tõend nr 166 ei ole autentne. Seda kinnitab AM 23.12.1997

avaldus, mille on vastu võtnud Kaisma vallasekretär SU.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 8 näeb ette, et kohalik omavalitsus on

kohustatud esitatud erastamisavaldused registreerima ning väljastama avalduse esitajale

tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Tõendis peab olema näidatud avaldaja nimi, avalduse

registreerimise aeg ja registreerimisnumber ning avalduses näidatud erastatava maa asukoht ja

pindala. Sellest sättest ega ka ühestki teisest normist ei saa järeldada, et vaidluse korral, kas

isik on maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohaliku omavalitsuse üksusele esitanud või

3-13-768

9(10)

mitte, saab avalduse esitamist tõendada vaid selle tõendiga. Muu piirangu puudumise tõttu on

kohaldatav HMS § 38 lg 2. Kaebaja, väites, et vastustaja on rikkunud HMS § 19 lg-s 1

nimetatud kohustust, ei vabane seeläbi oma väidete põhistamise kohustusest ja kohustusest

tõendada oma väiteid, kui asjakohased tõendid on tema valduses. Haldusorgani poolt maa

ostueesõigusega erastamise avalduse kaotamist ei saa eeldada. Sellises olukorras oli

halduskohtul vajalik välja selgitada kõik tõendid, mis erastamisavalduse olemasolu ja sisu

tõendaksid.

Kaebaja

vande

all

antud

seletuste

ja

VM

ütluste

võtmisega

apellatsioonimenetluses on puudus tõendite kogumisel kõrvaldatud.

11. Kaebajal, tema abikaasal ja pojal oli Kaisma vallas kokku kolm maatükki, mille

erastamist kaebaja väitel taotleti. Järve ja Järvesauna kinnistud on ostueesõiguse alusel

erastatud vastavalt 23.12.1997 ja 29.01.1997 avalduse alusel. Vallavalitsuse tõend nr 43

kinnitab, et VM esitas 29.01.1997 kaks maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Tõend nr

164 kinnitab, et AM esitas 23.12.1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Tõend nr

166 kinnitab, et kaebaja esitas samal päeval maa ostueesõigusega erastamise avalduse. VM

kinnitas tunnistajana ütlusi andes, et samadele maatükkidele esitati ka mitu maa

ostueesõigusega erastamise avaldust. Kui Järve ja Järvesauna kinnistute erastamist

võimaldavad avaldused on säilinud, siis vaidlusaluse Mõisa tn 13 erastamisavaldust

arhiveeritud ei ole. Maa-ameti 26.03.2012 kirjast nähtuvalt on Kaisma valla maanõunik MP

teinud 17.12.1997 taotluse alusel piiride kulgemise ettepaneku Mõisa tn 13 juurde maa

ostueesõigusega erastamiseks suuruses 0,4 ha. Vaba maad samal päeval kolmandale isikule

maa erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku tegemise järel ei jäänud. MP on andnud

kirjalikult seletusi (II kd, tl 170 ja 191 ning 195), milles ta kinnitas, et seaduse mõttes maa

ostueesõigusega erastamist tema ametiajal ei alustatud, tõendil nr 43 ei ole tema allkiri ning

kaebaja ei ole erastamisavaldusi esitanud. Allkirja ekspertiisi tulemused kinnitavad aga, et MP

allkiri tõendil nr 43 on ehtne. Ringkonnakohtu arvates puudub vajadus kordusekspertiisi

tegemiseks, nagu kolmas isik taotleb, sest tõendi ehtsus on piisavalt tõendatud ning ekspertiisi

tulemustes ei ole põhjust sisuliselt kahelda. MP 06.06.2014 seletusest saab ka järeldada, et ta

täpselt asjaolusid enam ei mäletagi, vajadust allkirja ehtust tuvastada ei ole, sest see ei anna

enam midagi ning antud teema on teda ära tüüdanud.

12. Ringkonnakohtu arvates võib olla usutav, et kaebaja või tema abikaasa esitasid mõne

erastamisavalduse, mis puudutas just Mõisa tn 13 hoone juurde maa ostueesõigusega

erastamist. Pole põhjust arvata, et teiste hoonete juurde isikud maad erastada soovisid, selle

maja juurde aga mitte. Usutav ei ole ka väide MP 06.06.2014 e-kirjas, et piiride kulgemise

ettepanek võidi teha suulise avalduse alusel. Ometi äratab kahtlust, et muudel juhtudel on MP

esitanud maa erastamise avalduste vastuvõtmise kohta nõuetekohaseid tõendeid, millest

nähtub nii avalduse esitaja ja esitamise aeg, taotletav maatükk ja selle suurus (kolmanda isiku

esitatud tõendid – I kd, tl 81 jj; II kd, tl 49), kusjuures osa neist tõenditest pärinevad oluliselt

varasemast ajast. Kahtlust äratab seegi, et menetluse kestust arvestades ja avalduse

väidetavast kadumisest ammu teades ei võtnud kaebaja, tema abikaasa ega poeg midagi ette,

kuigi dokumentide kadumise eest vastutavate isikute ring ei saanud olla suur ning kaebaja või

tema poeg oli Kaisma valla volikogu esimees või vallavanem peaaegu vahetpidamatult

aastatel 1999–2009. Veenev ei ole 12.10.2012 toimunud koosoleku protokollis märgitud

kaebaja selgitus, et avalduste kadumist ei selgitatud välja, sest selleks ei olnud aega. Kaebaja

on küll esitanud ühe dokumendi, millest nähtub, et Kaisma vallas on maa erastamise avaldusi

kadunud veelgi, ent sellest dokumendist ei saa järeldada, et dokumentide kadumine oleks

olnud ulatuslik ja süsteemne. Asjaolu valguses, kus AM-le maa ostueesõigusega erastamise

avaldused ei ole kadunud, pole põhjust uskuda, et kaebaja avalduse kaotamine oleks olnud

pahatahtlik.

3-13-768

10(10)

13. Tähelepanuväärne on seegi, et puuduvad mistahes kirjalikud seisukohad või vastuväited

28.04.2008 piiride kulgemise ettepanekule, millega kavandati kaebajale maa erastamist 0,4

ha.

14. Eelnimetatud tõendite valguses ei pea ringkonnakohus VM ütlusi tunnistajana ja

kaebaja vande all antud seletust 12 ha või 50 ha maa ostueesõigusega erastamise avalduse

esitamise kohta tõendatuks.

15. Halduskohus jõudis seega õigesti järeldusele, et kolmandale isikule vaidlusaluse maa

erastamiseks nõusoleku andmine ei puuduta kaebaja õigusi ning kaebus tuleb seetõttu jätta

rahuldamata.

16. Apellandi menetluskulud (apellatsioonimenetluses 4570,20 + 691,20 + 244,80 =

5506,20 eurot) tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel jätta apellandi enda kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist ringkonnakohtus taotlenud. Kolmas isik taotleb sõidukulude

summas 39,88 eurot ja esindajatasu summas 300 eurot väljamõistmist apellandilt. Kulude

kandmine on tõendatud. Taotlus tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets