3-14-51918/71 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.06.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51918

Haldusasi

MS kaebus Tallinna Vangla 20.03.2014 käskkirja nr 166

osalise õigusvastasuse, 09.06.2014 käskkirja nr 743,

12.06.2014 käskkirja nr 774 ja Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna Vangla

01.07.2014 käskkirja nr 870, 01.08.2014 vaideotsuse nr

5-15/14/19423-3, 04.07.2014 käskkirja nr 964 ja

22.08.2014

vaideotsuse

nr

5-15/14/20709-4

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MS

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Martisen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.12.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2015 otsus

haldusasjas nr 3-14-51918 muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.07.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-14-51918

2(11)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla üksuse juhi 20.03.2014 käskkirjaga nr 166 anti kinnipeetav MS-le luba

järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Käskkirja p 4 kohaselt lubati MS-l liikuda üksnes

marsruudil Tallinna Vangla Maardu üksuse avavanglast tööle (XXX) ja töölt tagasi vanglasse.

Käskkirja p-s 5 täpsustati, kuidas toimub MS liikumine tööle ja sealt tagasi. Käskkirja p 7 järgi

olid MS õigused ja kohustused järelevalveta väljaspool vanglat töötamisel sätestatud käskkirja

lisas 1. Nimetatud lisa p 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud viibima väljaspool vanglat

territooriumil, mis on talle määratud tööülesannete täitmiseks käskkirjas töötamise kohta, välja

arvatud teekond vanglast tööle ja töölt vanglasse, ning p 3 kohaselt liikuma töökoha ja vangla

vahel ettenähtud marsruudil sellest kõrvale kaldumata. Lisa p 13.3 alusel on kinnipeetaval

keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal ning töökoha ja vangla vahel

liikumisel informatsiooni digitaalseid vastuvõtjaid ja edastajaid ning teisi elektroonilisi ja

tehnilisi sidepidamisvahendeid (sh mobiiltelefonid, raadiosaatjad). Nimetatud käskkirja on

muudetud järgmiste käskkirjadega: 31.03.2014 nr 227; 01.04.2014 nr 252 (p 5 osas);

04.04.2014 nr 276 (p-de 5 ja 6 osas); 21.04.2014 nr 344 (p-de 1 ja 5 osas); 30.04.2014 nr 386

(ühekordselt p 2 osas); 08.05.2014 nr 463 (ühekordselt p-de 4 ja 5 osas); 20.05.2014 nr 581

(ühekordselt p-de 4 ja 5 osas); 22.05.2014 nr 595 (p 2 osas); 28.05.2014 nr 650 (ühekordselt p-

de 4 ja 6 osas); 05.06.2014 nr 720 (ühekordselt p-de 4 ja 5 osas).

2. Tallinna Vangla üksuse juhi 09.06.2014 käskkirjaga nr 743 otsustati MS ajutiselt

paigutada kinnisesse osakonda. Käskkirja kohaselt märkas Tallinna Vangla Maardu üksuse juht

TS 06.06.2014 kella 19.35 paiku Rocca al Mare kaubanduskeskuses MS koos oma tööandja

TM-ga. TS pidas MS kinni ning teavitas juhtumist vanglateenistust. TS andis MS-le korralduse

paigal seista ja oodata, kuid kinnipeetav ei allunud korraldusele kohe. TM andis MS-le

mobiiltelefoni, millega viimane helistas. Esmastele korraldustele kõne lõpetada kinnipeetav ei

allunud ning lõpetas kõne alles siis, kui TS teatas MS-le, et kui see tema korraldustele ei allu,

on ta sunnitud politsei kutsuma. TS kutsus kohale saatemeeskonna, kellele andis suulise

korralduse paigutada MS ajutiselt kinnisesse vanglasse.

3. Tallinna Vangla üksuse juhi 12.06.2014 käskkirjaga nr 774 tunnistati Tallinna Vangla

20.03.2014 käskkiri nr 166 kehtetuks tagasiulatuvalt alates 09.06.2014 seoses sellega, et MS

paigutati 06.06.2014 ajutiselt avavanglast kinnisesse osakonda.

4. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas 01.07.2014 käskkirjaga nr 870 MS

kartserisse paigutamisega kokku 20 ööpäevaks, millest 10 ööpäeva määrati selle eest, et

kinnipeetav viibis 06.06.2014 ajal ja kohas, kus tal ei olnud lubatud viibida, ning mis ei olnud

kirjas talle väljaspool vanglat järelevalveta tööl käimiseks ettenähtud marsruudil, ning 10

ööpäeva selle eest, et kinnipeetav võttis vastu ja hoidis enda käes kinnipeetavale keelatud eset

mobiiltelefoni ning rääkis sellega.

5. Tallinna Vangla üksuse juht otsustas 04.07.2014 käskkirjaga nr 964 paigutada MS

karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Käskkirjas

märgiti, et kinnipeetav on pannud toime distsipliinirikkumised, mis annavad Tallinna Vanglale

3-14-51918

3(11)

veendumuse, et ta ei suuda õiguskuulekalt käituda ning on võimalus, et isik võib toime panna

uusi distsipliinirikkumisi. Rikkumistega on kinnipeetav kuritarvitanud vangla usaldust,

rikkumised on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ning ohustavad vangla

julgeolekut. Kuna MS on teadlikult rikkunud õiguskorda, ei pea vangla võimalikuks tema

edasist karistuse kandmist avavanglas.

6. Tallinna Vangla jättis 01.08.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/19423-3 rahuldamata MS

09.07.2014 vaide Tallinna Vangla 01.07.2014 käskkirja nr 870 kehtetuks tunnistamiseks.

7. Tallinna Vangla jättis 22.08.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/20709-4 rahuldamata MS

21.07.2014 vaide Tallinna Vangla 04.07.2014 käskkirja nr 964 kehtetuks tunnistamiseks.

8. MS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 20.03.2014 käskkirja nr 166

osalise õigusvastasuse tuvastamiseks (p-de 4 ja 5 osas ning p-s 7 viidatud lisa 1 p-des 2, 3 ja

13.3 seatud piirangute osas), 09.06.2014 käskkirja nr 743 ja 12.06.2014 käskkirja nr 774 ning

Tallinna Vangla tegevuse (TS poolt 06.06.2014 kella 19.35 paiku Rocca al Mare

kaubanduskeskuses antud suuliste korralduste) õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna

Vangla 01.07.2014 käskkirja nr 870, 01.08.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/19423-3, 04.07.2014

käskkirja nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/20709-4 tühistamiseks.

1)

Käskkirjas nr 166 on selle andmise õiguslike alustena viidatud vangistusseaduse (VangS)

§-dele 22 ja 41, kuid käskkirjas seatud ulatuslikke piiranguid ei ole millegagi põhjendatud.

Nimetatud VangS sätted annavad vanglale kaalutlusõiguse, kuid praegusel juhul on jäetud

diskretsioon üldse teostamata. VangS-st ega vangla sisekorraeeskirjast (VSKE) ei tulene

kinnipeetavale automaatset liikumispiirangut väljaspool vanglat järelevalveta töötamisel.

31.03.2014 käskkirjaga nr 227, millega muudeti käskkirja nr 166, anti kaebajale sisuliselt uus

luba väljaspool vanglat töötamiseks, mis liikumismarsruudi piiranguid enam ei sisaldanud.

2)

VangS § 28 lg 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see säte ei võimalda

järelevalveta tööle lubatud kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides kasutada mobiiltelefoni.

Kui kinnipeetav viibib väljaspool vanglat, ei ole tal võimalik helistamisvajaduse tekkimisel

kasutada vangla telefoni. Selline piirang ei ole vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks, samuti on piirang ebaproportsionaalne. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et

vangla ei pea VangS § 28 lg-st 1 tulenevat piirangut absoluutseks. Seega oleks käskkirjas nr

166 tulnud seda piirangut põhjendada.

3)

Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 on toodud

ettekirjutused soodustuse kohaldamiseks VangS § 22 lg 2 mõttes. Käskkirjast nr 166 ei nähtu,

et soodustuse saamine oleks olnud seotud ettekirjutustega. Kaebajale ei tehtud ettekirjutusi,

mida ta pidi soodustuse saamiseks järgima.

4)

Vangla antud loa saab kehtetuks tunnistada VSKE § 966 alusel, kuid käskkirjast nr 774 ei

nähtu, et järelevalveta töötamise loa kehtetuks tunnistamisel oleks lähtutud nimetatud sättest.

Käskkirjas nr 774 toodud põhjendus, et kaebaja paigutati ajutiselt avavanglast kinnisesse

vanglasse, ei tingi automaatselt tööle lubamise käskkirja kehtetuks tunnistamist.

5)

Ajal, mil TS kaebaja kinni pidas, oli TS tööpäev lõppenud ning tal ei olnud eraisikuna

õigust anda kaebajale korraldusi. Vanglateenistujate eetikakoodeks ei anna vanglateenistujale

õigust piirata teiste isikute õigusi.

6)

Käskkiri nr 743 on kaalutlusvigadega ja põhjendamata – sellest ei selgu, miks on vaja

paigutada kaebaja kinnisesse osakonda.

7)

Tulenevalt sellest, et käskkiri nr 166 on liikumispiirangute osas õigusvastane, on

õigusvastane ka käskkiri nr 870, millega kaebajat karistati vastavate piirangute rikkumise eest.

3-14-51918

4(11)

Distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-kontaktisik GT, kes enda ettepanekul määras

kaebajale karistuse ning viis ka läbi vaidemenetluse, kuigi vaideotsuse allkirjastas teine ametnik

– RS. GT on teadlikult koostanud õigusvastaseid vaide tagastamisi (nt 30.07.2014 otsus 5-

15/14/20709-2, 31.07.2014 otsus 5-15/14/20854-2, 30.07.2014 otsus 5-15/14/20712-2 ja

30.07.2014 otsus 5-15/14/20701-3) ning RS on neile teadlikult oma pädevust ületades alla

kirjutanud. Ametnike selline õigusvastane tegevus annab alust kahelda nende erapooletuses

kaebaja vaide lahendamisel.

8)

Käskkirjas nr 964 viidatakse justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 kinnitatud

täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 1, kuid selle normi alusel ei ole võimalik ühtegi avavanglas viibivat

kinnipeetavat kinnisesse vanglasse ümber paigutada. 22.08.2014 vaideotsuses on nenditud, et

käskkirjas nr 964 on selle andmise õiguslik alus jäänud märkimata, kuid on jäetud käskkiri

tühistamata. Selles osas ei ole vaideotsust põhjendatud. Vangla on asunud kohtumenetluses

oma haldusakte tagantjärele põhjendama.

9. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Käskkiri nr 166 on soodustav haldusakt, mille lisas 1 on toodud soodustuse kohaldamise

kõrvaltingimused. Ilma nende kõrvaltingimusteta ei oleks vangla saanud kaebajat väljaspool

vanglat järelevalveta tööle lubada. VangS § 22 lg 2 järgi on soodustuse kohaldamise üheks

eelduseks see, et kinnipeetav järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Vastavalt VSKE

§ 964 lg 1 p-le 5 märkis vangla käskkirjas lisaks töökoha aadressile ka marsruudi, millel toimub

liikumine avavanglast töökohale ja tagasi. Kuivõrd keeld mobiiltelefoni valdamise ja

kasutamise osas tuleneb nii VangS § 28 lg-st 1 kui ka VSKE § 641 p-st 10, puudus vanglal

kohustus haldusaktis eraldi põhjendada vastava piirangu seadmist. VangS § 28 lg 1 ei ole

põhiseadusega vastuolus.

2) Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi TS poolt 06.06.2014 kaebajale antud korraldused olid

õiguspärased. Asjaolu, et TS tööpäev oli korralduste andmise ajaks lõppenud, ei too kaasa

korralduste õigusvastasust. Tulenevalt VangS §-st 133 ning justiitsministri 13.11.2008

käskkirjaga nr 176 kinnitatud vanglateenistuja eetikakoodeksi p-dest 1.9 ja 7.6 on

vanglateenistujal kohustus teavitada kõikidest olulistest juhtumitest ja võimalikest

õigusrikkumistest ning võtta kasutusele abinõud õigusrikkumiste ärahoidmiseks, olenemata

sellest, kas ta on hetkel tööl või mitte. Täitmisplaani § 22 lg 3 kohaselt võib edasilükkamatul

juhul viia kinnipeetava üle kinnise vangla avavanglaosakonnast sama vangla kinnisesse

osakonda vangla direktori või tema määratud vanglaametniku suulise korralduse alusel. TS-l

oli pädevus anda suuline korraldus kaebaja üleviimiseks.

3) Käskkiri nr 870 on õiguspärane. Kaebaja süütegu on tõendatud TS ettekandega. 31.03.2014

käskkirjaga nr 227 ei tunnistatud käskkirja nr 166 kehtetuks, vaid üksnes muudeti selle p-i 5

osas, mis puudutas kaebaja tööle liikumiseks ette nähtud sõidukit. Ka pärast käskkirja nr 227

andmist oli kaebajal õigus liikuda vaid marsruudil avavanglast tööle ja tagasi. Rocca al Mare

kaubanduskeskus ei olnud määratletud kohana, kus kaebajal oli lubatud viibida väljaspool

vanglat. Kaubanduskeskusesse minnes kaldus kaebaja lubatud marsruudist kõrvale. Viibimine

ajal ja kohas, kus kaebajal ei olnud lubatud viibida, ning seejuures keelatud eseme kasutamine,

on vastuolus VangS § 67 p-st 1, VangS § 28 lg-st 1 ja VSKE § 641 p-st 10 tulenevate nõuetega.

Praegusel juhul ei esinenud mingeid erandlikke põhjuseid, mis oleks õigustanud kaebaja

käitumist. Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse on läbi viinud ja karistuse on määranud sama isik,

ei tähenda, et rikutud oleks menetlusnorme. Samuti ei anna see põhjust kahelda ametniku

erapooletuses. Ka see, et inspektor-kontaktisik on varasemad pöördumised lahendanud

kaebajale ebasoodsalt, ei viita tema kallutatusele. Üksuse juhi poolt vaideotsuse allkirjastamine

ei ole vaid formaalsus. Allkirjaga kinnitab üksuse juht, et vaideotsus kajastab tema seisukohta

selles asjas.

3-14-51918

5(11)

4) Kaebaja ajutise ümberpaigutamise vajaduse tingis 06.06.2014 aset leidnud vahejuhtum. TS

ettekande põhjal oli vanglal piisavalt alust arvata, et kaebaja on pannud toime õigusrikkumise.

Seega esines täitmisplaani § 22 lg 1 järgi alus paigutada kaebaja ajutiselt ümber kinnisesse

osakonda.

5) Käskkirjas nr 964 on küll jäänud õigusliku alusena märkimata VangS § 21 lg 1, kuid

tegemist on vormiveaga, mis ei tingi haldusakti tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) §

58). Nimetatud käskkirja on piisavalt põhjendatud ning selles on välja toodud kaalutlused,

millest lähtudes oli vajalik paigutada kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse. Avavanglasse

ja tagasi kinnisesse vanglasse paigutamine on seotud kinnipeetava suutlikkusega hoiduda uute

õigusrikkumiste toimepanemisest. Kaebaja pani avavangla režiimil viibides toime tõsised

distsipliinirikkumised, kuritarvitades vangla usaldust tema vastu. Kaebaja väited 22.08.2014

vaideotsuse kohta ei anna alust selle tühistamiseks.

6) Alates hetkest, mil kaebaja paigutati ümber kinnisesse osakonda, ei olnud

avavanglaosakonna juhil VSKE § 691 alusel enam pädevust otsustada tema järelevalveta

väljaspool vanglat tööle lubamist. Alates ümberpaigutamisest oli vastav pädevus üksnes vangla

direktoril. Seetõttu oli käskkirjaga nr 166 antud loa kehtetuks tunnistamine põhjendatud.

10. Tallinna Halduskohus jättis 11.12.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

1)

Käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 kehtestatud piirangud on õiguspärased. Käskkirjas

toodud kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Käskkirja lisas 1 toodud kohustused ja keelud

(haldusakti kõrvaltingimused, HMS § 53 lg 1) on lahutamatult seotud kinnipeetava töötamise

ja liikumisega väljaspool vanglat, mistõttu vastustaja ei pidanud nende seadmist eraldi

põhjendama. Tööle asudes ei vaielnud kaebaja nendele piirangutele vastu. VangS § 22 lg 1 p 2

alusel soodustuse andmisel ei muutu kinnipeetava õiguslik seisund, mistõttu ei ole võimalik

käsitada kinnipeetavale soodustuse andmisel tehtavaid ettekirjutusi vabaduses viibiva isiku

põhiseadusega tagatud õiguste piiramisega võrreldavas õiguslikus režiimis.

2)

TS poolt kaebajale Rocca al Mare kaubanduskeskuses 06.06.2014 kella 19.35 paiku antud

suulised korraldused olid õiguspärased. Kaebajal ei ole kaebeõigust TS poolt teistele

vanglaametnikele antud suuliste korralduste vaidlustamiseks. Tulenevalt VangS §-st 133 ja

vanglateenistuja eetikakoodeksi p-dest 1.9 ja 7.6 oli TS kohustatud informeerima

vanglateenistust

õigusrikkumisest

ning

võtma

kasutusele

abinõud

õigusrikkumiste

ärahoidmiseks. Samuti oli TS-l pädevus anda suuline korraldus kaebaja ajutiseks paigutamiseks

kinnisesse vanglasse.

3)

Käskkiri nr 743 on õiguspärane. TS ettekandes toodud asjaolusid arvestades oli vanglal

piisavalt alust arvata, et kaebaja on pannud toime õigusrikkumise. Korralduse andmise

õiguslikuks aluseks oli täitmisplaani § 22, millele on käskkirjas ka viidatud.

4)

Käskkiri nr 774 on õiguspärane. Alates sellest, kui kaebaja paigutati 06.06.2014 Tallinna

Vangla kinnisesse osakonda, ei olnud avavanglaosakonna juhil enam pädevust otsustada

kaebaja lubamist tööle väljaspool vanglat, vaid see pädevus oli üksnes vangla direktoril.

Asjaolu, et vastustaja on nimetatud käskkirjas selle andmise õigusliku alusena märkinud ainult

HMS § 64 lõike 2 ega ole viidanud VSKE §-le 961 ja § 966 lg 1 p-le 2, ei ole käskkirja

tühistamise aluseks (HMS § 58).

5)

Käskkiri nr 870 on õiguspärane. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja ei näinud

käskkirjaga nr 227, millega muudeti käskkirja nr 166, enam kaebajale ette liikumismarsruudi

piiranguid. Vastustaja ei tunnistanud käskkirjaga nr 227 käskkirja nr 166 kehtetuks, vaid üksnes

muutis selle p-i 5 osas, mis puudutas kaebaja tööle sõitmiseks mõeldud sõidukit. Samas, isegi

kui asuda seisukohale, et esialgsed liikumismarsruuti puudutavad konkreetsed ettekirjutused

3-14-51918

6(11)

pärast käskkirja nr 227 andmist kaebajale enam ei kehtinud, ei olnud kaebajal sellegipoolest

õigust viibida Rocca al Mare kaubanduskeskuses. Minnes nimetatud kaubanduskeskusesse,

kaldus kaebaja selgelt kõrvale marsruudilt töölt avavanglasse. Kaebaja 30.06.2014

seletuskirjast nähtub, et kaebaja sai aru, et Rocca al Mare kaubanduskeskusesse minnes kaldub

ta lubatud marsruudist kõrvale. Kaubanduskeskusesse minek ei olnud seotud kaebaja otseste

tööülesannetega. Keeld mobiiltelefoni kasutada oli kehtiv, kuid kaebaja ei küsinud TS luba selle

kasutamiseks. Puuduvad erakorralised asjaolud, mis oleks õigustanud kaebaja käitumist. See,

et kaebaja algselt ignoreeris TS, näitab, et tema õiguskuulekuses oli põhjust tõsiselt kahelda.

6)

Vastavalt VSKE § 17 lg-le 1 on inspektor-kontaktisiku pädevuses distsiplinaarkaristuse

määramine. Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust, ei ole keelatud samas asjas

karistust määrata. Samas asjas distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistamine ei ole

põhjuseks seada kahtluse alla ametniku erapooletust. Samuti ei anna selleks alust kaebaja väide,

et kõnealune ametnik on kaebaja varasemad pöördumised lahendanud talle ebasoodsalt.

7)

VangS § 28 lg 1 ei ole osas, milles see piirab kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamist,

põhiseadusega vastuolus. Vanglate julgeoleku ja laiemalt õiguskorra tagamiseks on vaja piirata

ja kontrollida kinnipeetavate teabevahetust väljaspool vanglat viibivate isikutega. Õiguskorra

kaitse seisukohast ei ole olulist vahet, kas kõnealune teabevahetus toimub vanglas või

väljaspool vanglat. Mobiiltelefonide kasutamise ja nendega vahetatava teabe üle on väga

keeruline teostada järelevalvet, mistõttu on kinnipeetavatel nende kasutamise keelamine nii

vanglas sees kui ka väljaspool vanglat sobiv ja vajalik meede õiguskorra kaitseks. Vanglal ei

ole kohustust tagada kinnipeetavale väljaspool vanglat igal ajal helistamise võimalust. Samuti

on piirang mõõdukas.

8)

Vaidlust ei ole selles, et 01.08.2014 vaideotsuse allkirjastas pädev isik (üksuse juhi

ülesandeid täitnud RS). Allkirja andmine vaideotsusele ei ole pelgalt formaalsus. Kuigi

vaideotsusele on märgitud ka GT nimi, kes võis olla vaideotsuse koostajaks, ei olnud tema see,

kes langetas lõpliku otsuse. Kui RS ei olnud nõus vaideotsusega, oleks ta võinud selle

allkirjastamisest keelduda. Kaebaja 09.07.2014 vaie on õigesti rahuldamata jäetud ning

vaideotsuse lahendamisel ei ole rikutud menetlusnorme. Seega on 01.08.2014 vaideotsus

õiguspärane.

9)

Käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus on õiguspärased. Kohus nõustub vastustajaga,

et VangS § 21 lg-le 1 viitamata jätmine käskkirjas nr 964 ei ole selline vormiviga, mis tingiks

haldusakti tühistamise. Asjakohane norm on olemas ning haldusaktis on piisavalt põhjendatud,

miks on vaja paigutada kaebaja kinnisesse vanglasse. Vaideotsuses on vastustaja selle vea

parandanud ning viidanud käskkirja andmise õigele õiguslikule alusele. Kaebajat teavitati

ümberpaigutamise menetluse alustamisest ning ta kuulati enne otsuse tegemist ära.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. MS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid,

mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse. Halduskohus on asja menetlemisel andnud

põhjendamatult suure kaalu vastustaja haldusaktidele, mille andmisel ei järginud vastustaja

HMS nõudeid. Kohus on otsinud õigustusi vangla haldusaktide ja toimingute kehtima

jäämiseks või õigusvastasuse tuvastamata jätmiseks. Kohus ei lükanud veenvalt ümber kaebaja

väiteid ja etteheiteid vangla toimingutele ja haldusaktidele. Kaebaja jääb apellatsioonkaebuses

halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada.

12. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde.

3-14-51918

7(11)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt märgib

ringkonnakohus järgmist.

20.03.2014 käskkiri nr 166

14. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane

toime uusi õigusrikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve

all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava

individuaalse täitmiskavaga. Sellisel juhul kohaldatakse VangS § 22 sätteid. VangS § 22 lg 1

alusel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada soodustusi, sh

liikumine järelevalveta väljapool vangla territooriumi seoses töötamisega. Soodustuse

kohaldamise eelduseks on kinnipeetava hea käitumine karistuse kandmise ajal ning piisav alus

oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud

ettekirjutusi (VangS § 22 lg 2). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et nimetatud ettekirjutuste

all mõeldakse tingimusi, mida kinnipeetav on eelnevalt täitnud selleks, et talle soodustust

kohaldataks. VangS § 22 lg 2 sõnastusest on selge, et selles peetakse silmas tulevikku suunatud

tegevust, s.o kinnipeetav järgib eeskirju, mis kaasnevad soodustuse kohaldamisega.

15. Kinnipeetavale väljaspool vanglat töötamiseks loa andmise täpsemad tingimused ja kord

ning kinnipeetava väljaspool vanglat töötamise kord on sätestatud VSKE ptk-s 171. VSKE § 964

lg 1 p 5 kohaselt märgitakse loa andmise käskkirjas muu hulgas kinnipeetava väljaspool vanglat

viibimise võimalikud asukohad ning p 6 kohaselt muud tingimused. Vastav regulatsioon on

toodud käskkirja nr 166 (I kd, tl 13-15) p-des 3–6 ning käskkirja lisas 1 (I kd, tl 16), millele

viitab käskkirja p 7. Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et käskkirjas nr 166 ja selle

lisas 1 toodud ettekirjutused on loa kui haldusakti kõrvaltingimused HMS § 53 mõttes, täpsemalt

haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustused (HMS § 53 lg 1 p 2). Arvestades, et

tegemist on kaalutlusõiguse alusel antava (s.o vanglal on õigus otsustada, kas anda selline luba

või mitte) soodustava haldusaktiga, ei saa selle kõrvaltingimusi pidada õigusvastaseks üksnes

seetõttu, et nende kehtestamist ei ole haldusaktis eraldi põhjendatud. Kõrvaltingimustega luba

on isiku jaoks soodsam lahendus kui loa andmata jätmine. Kinnipeetav, kellele on antud luba

järelevalveta liikumiseks väljaspool vanglat seoses töötamisega, ei saa eeldada, et ta saab

väljaspool vanglat käituda nagu vabaduses viibiv isik. Asjaolu, et kinnipeetava üle väljaspool

vanglat viibimise ajal ei teostata mehitatud või elektroonilist valvet, ei tähenda seda, et ta ei ole

sel ajal allutatud üldisele vangla teostatavale järelevalvele, sh järelevalvele loa tingimustest

kinnipidamise üle. Nõuet, et kinnipeetav viibib väljaspool vanglat vaid tööülesannete täitmiseks

määratud territooriumil, v.a. teekond vanglast tööle ja tagasi, ega kaldu sellest marsruudilt

kõrvale, ei saa loaga antud soodustuse iseloomu ja vangistuse täitmise eesmärke arvestades

pidada ebamõistlikuks või ebaproportsionaalseks. Käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 seatud

kõrvaltingimused on otseselt seotud haldusakti põhiregulatsiooniga ning need on kooskõlas

õiguse üldpõhimõtete ja diskretsioonireeglitega (HMS § 4 lg 2).

16. Mis puutub kaebaja seisukohta, et käskkirjaga nr 227 (I kd, tl 18-18p) kaotati käskkirjas nr

166 kehtestatud liikumismarsruudi piirang, siis ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

käskkirja nr 227 eesmärgiks oli muuta üksnes käskkirja nr 166 p-i 5 osas, mis puudutab sõidukit,

millega kaebaja pidi liikuma tööle ja tagasi. Isegi kui kaebajale ei olnud muudatuste tõttu päris

selge, mis kujul käskkiri nr 166 tema suhtes edasi kehtib, ei saanud tal tekkida kahtlust selles, et

3-14-51918

8(11)

käskkirja p 4, milles sätestati liikumise marsruut, kehtib samal kujul edasi, v.a nimetatud punkti

muutmine üheks juhtumiks käskkirjadega 08.05.2014 nr 463, 20.05.2014 nr 581, 28.05.2014 nr

650, 05.06.2014 nr 720. Kohustus järgida marsruuti vanglast tööle ja tagasi tulenes ka käskkirja

nr 166 lisa 1 p-dest 2 ja 3.

17. VSKE §-s 641 on sätestatud esemed ja ained, mis on kinnipeetavale vanglas keelatud.

Arvestades, et väljaspool vanglat töötades võib kinnipeetav mitmete selles nimekirjas loetletud

esemete või ainetega kokku puutuda, ei ole mõeldav, et see loetelu kehtib kinnipeetavale

eranditeta ka väljaspool vanglat viibimise ajal, mistõttu on mõistlik loas täpsustada, millised

esemed on kinnipeetavale keelatud ka väljaspool vanglat viibides. Käskkirja nr 166 lisa 1 p-s

13 on toodud loetelu vanglas keelatud esemetest, mida kinnipeetaval ei ole lubatud vangla

nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel

liikumisel. Kuna tegemist on esemetega, mis on kinnipeetavale vanglas juba niigi keelatud, ei

ole nõutav nende omamise ja kasutamise keelamise eraldi põhjendamine. Käskkirja nr 166 lisa

1 loetelu sisaldab esemeid, mis on ohtlikud ja/või ei sobi kokku vangistuse täitmise

eesmärkidega. Loetelus nimetatakse ka mobiiltelefoni, mis on kinnipeetavale VangS § 28 lg 1

ja VSKE §-s 641 p 10 kohaselt keelatud. VSKE § 641 p 10 ei näe ette avavangla kinnipeetavatele

mobiiltelefoni omamise keelust erandi tegemist. Nagu halduskohus on asjakohaselt märkinud,

on mobiiltelefoni kasutamise üle keeruline järelevalvet teostada. Mobiiltelefoni (iseäranis

nutitelefoni) avaraid kasutusvõimalusi võib kinnipeetav rakendada uute õigusrikkumiste

toimepanemiseks või nende kavandamiseks. Mobiiltelefoni kasutamise mittelubamist

väljaspool vanglat ei saa pidada kinnipeetava õiguste eriti intensiivseks riiveks. Halduskohus

leidis õigesti, et riive ei ole ebaproportsionaalne ega põhiseadusega vastuolus. Kui kaebajal oli

mobiiltelefoni kasutamine hädavajalik seoses töökohustuste täitmisega, oleks kaebaja saanud

taotleda vanglalt eelnevalt luba selle kasutamiseks. Kaebaja seda ei teinud ning ei nähtu, et tal

esinenuks selline hädavajadus.

TS 06.06.2014 suulised korraldused

18. Kaebaja peab TS poolt 06.06.2014 pärast kella 19.30 Rocca al Mare keskuses antud suulisi

korraldusi – nii neid, mis olid suunatud kaebajale kui ka korraldust saatemeeskonnale tulla

kaebajale järele ning paigutada ta kinnisesse osakonda – õigusvastaseks põhjusel, et TS tööpäev

oli selleks ajaks lõppenud ning ta viibis kaubanduskeskuses eraisikuna. Ringkonnakohus

kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja ja halduskohus on VangS §-le 133 ning

vanglateenistuja eetikakoodeksi p-dele 1.9 ja 7.6 viidates õigesti leidnud, et vanglateenistuja

peab nii tööajal kui ka töövälisel ajal teavitama vanglateenistust või muid pädevaid asutusi

õigusrikkumisest ning neid võimalusel ära hoidma. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla

Maardu üksuse juhina oli TS-l pädevus anda korraldusi nii vanglateenistuse ametnikele kui ka

kinnipeetavatele. Ringkonnakohus leiab, et TS pädevust ei mõjutanud see, et praegusel juhul

oli tegemist tema töövälise ajaga ning ta ei viibinud Rocca al Mare keskuses seoses

teenistusülesannete täitmisega. Eeltoodut arvestades olnuks mõeldamatu, et TS jätab võimaliku

distsiplinaarrikkumise toimepanemise tunnistajaks sattudes sellele reageerimata. Seega olid TS

poolt 06.06.2014 antud korraldused õiguspärased.

09.06.2014 käskkiri nr 743

19. Täitmisplaani § 22 lg 1 sätestab, et kinnipeetava, kelle suhtes on alust arvata, et ta võib olla

toime pannud õigusrikkumise, võib ajutiselt paigutada distsiplinaar-, väärteo- või

kriminaalmenetluse ja kinnipeetava suhtes kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse

tegemise ajaks kinnisesse osakonda. Käskkirjas nr 743 (I kd, tl 30) on kirjeldatud 06.06.2014

Rocca al Mare kaubanduskeskuses aset leidnud intsidenti ja õigusrikkumist, mille

toimepanemises kaebajat kahtlustati. Samuti nähtub käskkirjast, et kaebaja suhtes oli alustatud

3-14-51918

9(11)

ümberpaigutamise menetlus. Seega olid täidetud täitmisplaani § 22 lg-s 1 sätestatud eeldused.

Normi sõnastusest tuleneb, et tegemist on vangla kaalutlusotsusega, ehk see, et vanglal on alust

arvata, et kinnipeetav on toime pannud õigusrikkumise, ei tähenda, et kinnipeetava peaks

tingimata paigutama distsiplinaarmenetluse ja ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks

kinnisesse osakonda. Ehkki käskkirjas nr 743 ei ole eraldi märgitud kaalutlusi, mille kohaselt

vangla peab vajalikuks kaebaja ajutist paigutamist kinnisesse osakonda, ei ole siiski tegemist

sellise puudusega, mis tooks kaasa käskkirja õigusvastasuse. Arvestades, et selline otsus tehakse

kiirkorras (täitmisplaani § 22 lg 3) ning sellega ei piirata kinnipeetava õigusi intensiivselt

(täitmisplaani § 22 lg 6 kohaselt ei või ajutise ümberpaigutamise tähtaeg ületada 30 päeva),

oleks ebamõistlik eeldada vanglalt sellise otsuse üksikasjalikku põhjendamist. Põhjalikuma

motivatsiooni saab vangla esitada VangS § 21 alusel tehtavas otsuses, kui vangla otsustab

kinnipeetava karistuse edasise kandmise ajaks kinnisesse vanglasse ümber paigutada.

Käskkirjast, samuti sellest, et kaebaja oli juba enne selle andmist TS 06.06.2014 suulise

korralduse alusel paigutatud kinnisesse osakonda, võib järeldada, et vangla hindas kaebaja

rikkumist piisavalt raskeks, et õigustada tema viivitamatut paigutamist kinnisesse osakonda

ning tema lõplik ümberpaigutamine oli käskkirja nr 743 andmise seisuga väga tõenäoline.

Käskkirjast nr 743 nähtub piisavalt selgelt, miks kaebaja ajutiselt ümber paigutati.

12.06.2014 käskkiri nr 774

20. Käskkirjas nr 774 (I kd, tl 33) põhjendatakse käskkirjaga nr 166 antud loa kehtetuks

tunnistamist asjaoluga, et kaebaja paigutati ajutiselt avavanglast kinnisesse osakonda. VSKE §-

st 961 tuleneb, et vangla direktor võib anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale

loa järelevalve all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Avavanglasse või kinnise

vangla avavanglaosakonda paigutatud kinnipeetavale loa andmise otsustab üksuse juht.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et alates ajast, mil kaebaja oli paigutatud

kinnisesse osakonda, ei olnud Tallinna Vangla Maardu üksuse (avavanglaosakonna) juhil enam

pädevust otsustada kaebaja väljaspool vanglat järelevalveta tööle lubamist, vaid sellise otsuse

tegemise õigus oli üksnes Tallinna Vangla direktoril. Loa kehtetuks tunnistamisel oleks vangla

saanud tugineda VSKE 966 lg 1 p-le 2, mille kohaselt tunnistatakse luba kehtetuks, kui

kinnipeetav paigutatakse ümber teise vanglasse. VSKE 966 lg 1 – erinevalt sama paragrahvi

lõikest 2 – ei anna vanglale loa kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust. Ehkki tegemist oli sama

vangla erinevate osakondade vahelise ümberpaigutamisega, võib ringkonnakohtu hinnangul

avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda paigutamist käsitada teise vanglasse paigutamisena

VSKE 966 lg 1 p 2 mõttes. Hoolimata viite puudumisest VSKE vastavatele sätetele, on

käskkirjast selge, miks luba kehtetuks tunnistati. Kuna asjakohane õiguslik regulatsioon oli

olemas, ei ole viite puudumine vormiviga, mis tingiks haldusakti tühistamise või selle

õigusvastasuse tuvastamise.

01.07.2014 käskkiri nr 870 ja 01.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/19423-3

21. Käskkirja nr 870 (I kd, tl 36-37p) vaidlustab kaebaja eelkõige motiivil, et käskkirjaga nr 166

seatud ettekirjutused, mille rikkumist talle süüks pandi, olid õigusvastased. Ringkonnakohus

leidis eelnevalt, et käskkirjas nr 166 ja selle lisas seatud piirangud liikumismarsruudile ning

mobiiltelefoni kasutamisele olid õiguspärased. Ringkonnakohus lisab, et kui kaebaja pidas neid

piiranguid õigusvastaseks, oleks ta saanud neid kohe vaidlustada. See, et kinnipeetava

hinnangul on vangla haldusakt osaliselt või täielikult õigusvastane, ei anna talle õigust

haldusaktis sisalduvaid ettekirjutusi täitmata jätta. Selline õigus oleks kinnipeetaval vaid juhul,

kui tegemist on ilmselgelt tühise ja seega kehtetu haldusaktiga (HMS § 63; vt ka Riigikohtu

lahendeid asjades nr 3-3-1-44-12 (p 17) ja nr 3-3-1-103-06 (p 14)). Praegusel juhul sellise

olukorraga tegemist ei olnud. Käskkiri nr 166 oli kehtiv ning kaebajal tuli seda täita.

Ringkonnakohtule ei nähtu mingeid erandlikke asjaolusid, mis oleks õigustanud allumatust.

3-14-51918

10(11)

Kaebaja läks vabatahtlikult tööandja kutsel temaga Rocca al Mare kaubanduskeskusesse kaasa,

olles teadlik, et marsruudist kõrvale kaldumisest ei ole vanglat teavitatud ning et sellega rikub

ta loa tingimusi.

22. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et käskkiri nr 870 ja 01.08.2014

vaideotsus (I kd, tl 41-42p) on õiguspärased. Vaidlust ei ole selles, et MS viibis 06.06.2014

kella 19.35 paiku Rocca al Mare kaubanduskeskuses ning kasutas mobiiltelefoni. Lisaks ei

allunud kaebaja TS esmastele korraldustele püsida paigal ning panna mobiiltelefon käest.

Sellega rikkus kaebaja talle käskkirjaga nr 166 tehtud ettekirjutusi, minnes vastuollu VangS §

67 p-ga 1. Puuduvad kergendavad asjaolud ning rikkumise raskust arvestades on kaebajale

määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaideotsuse

allkirjastamine ei ole pelgalt formaalsus ning asjaolu, et vaideotsuse on koostanud sama

inspektor-kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ning määras kaebajale karistuse, ei

viita sellele, et vaiet ei oleks erapooletult lahendatud. Praktika, mille kohaselt vormistab pädeva

isiku otsustuse mõni teine ametnik, on levinud ja töökorralduslikult põhjendatud ning seda ei

saa pidada õigusvastaseks. Ringkonnakohtul ei ole põhjust arvata, et pädev isik ei tutvunud

distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud vaidega ega kujundanud isiklikku sõltumatut

seisukohta. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas RS vaideotsuses kajastatud seisukohti enda

isiklike seisukohtadena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-

1616).

04.07.2014 käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/20709-4

23. Käskkirjas nr 964 (I kd, tl 43-43p) viidatakse selle andmise õigusliku alusena täitmisplaani

§ 17 lg 2 p-le 1. Täitmisplaani § 17 sätestab avavanglasse ümberpaigutamise üldtingimused

ning selle lõikes 2 on toodud loetelu tingimustest, millele avavanglasse ümber paigutatav

kinnipeetav peab vastama. Viidatud säte ei ole avavanglast kinnisesse vanglasse

ümberpaigutamise õiguslik alus ning korrektne olnuks viidata VangS §-le 21 – nagu ka vangla

ise oma 22.08.2014 vaideotsuses möönab. Nõustuda tuleb aga vastustaja ja halduskohtuga, et

õige õigusliku aluse märkimata jätmine on vormiviga, mis ei ole praegusel juhul käskkirja

kehtetuks tunnistamise aluseks (HMS § 58). Asjakohane õiguslik regulatsioon on olemas ning

on ilmne, et VangS §-le 21 viitamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist.

24. VangS § 21 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse ümber

paigutada kahel juhul: (1) kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla

sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õigusrikkumisi või (2) kui see on vajalik

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Käskkirja nr 964 põhjendustest nähtub, et

selles peetakse silmas esimest juhtu, s.o olukorda, kus pärast kinnipeetava avavanglasse

paigutamist selgub, et ta ei sobi kandma karistust avatud režiimil. Kinnisesse vanglasse

tagasisuunamise põhjuseks on sellisel juhul kinnipeetavale osutatud usalduse kuritarvitamine,

mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste

toimepanemises (L. Madise jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne.

Tallinn: Juura, 2014, § 21 komm 3.1, lk 76). Praegusel juhul heideti kaebajale ette vangistuse

eeskirjade rikkumist. Distsipliinirikkumine ei pea tingimata tooma kaasa kinnipeetava

ümberpaigutamist kinnisesse vanglasse, vaid sellises olukorras tuleb vanglal igal juhtumil eraldi

otsustada, kas vangistuse eeskirjade järgimine on saavutatav rikkuja distsiplinaarse mõjutamise

teel või üksnes tema ümberpaigutamisega kinnisesse vanglasse. Kuna ümberpaigutamine ei ole

distsiplinaarkaristuse liik, ei ole raskemate rikkumiste puhul välistatud nende meetmete

koosrakendamine (L. Madise jt, osundatud teos, § 21 komm 3.2, lk 76). Arvestades, et

avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, tuleb

sellises otsuses näidata kinnipeetava ümberpaigutamist põhjendavad asjaolud.

3-14-51918

11(11)

25. Käskkirjas nr 964 märgitakse, et kaebaja kuritarvitas väljaspool vanglat järelevalveta tööle

lubamise tingimusi rikkudes vangla usaldust. VangS § 20 lg 1 kohaselt on kinnipeetava

avavanglasse paigutamise üheks eelduseks see, et on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime

uusi õigusrikkumisi. Selle all ei tule silmas pidada üksnes õiguskorras keelatud tegude, s.o väär-

või kuritegudest hoidumist, vaid kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid

tunnuseid (L. Madise jt., osundatud teos, § 20 komm 4.1, lk 74). Kaebaja pani

distsiplinaarrikkumise toime teadlikult ja tahtlikult, näidates oma käitumisega üles jämedat

hoolimatust soodustuse kohaldamise eelduseks olevate ettekirjutuste ning vangistuse eeskirjade

täitmise suhtes. Sellises olukorras ei olnud vanglal enam alust kaebajat usaldada ja eeldada, et

kaebaja ei pane toime uusi rikkumisi. Seega esines alus paigutada kaebaja ümber kinnisesse

osakonda. Vangla on käskkirjas nr 964 oma otsust piisavalt motiveerinud.

26. 22.08.2014 vaideotsuse (I kd, tl 46-47p) sisuline põhjendus on küll napisõnaline, kuid see

ei tähenda, et otsus oleks õigusvastane. Kaebaja seisukoht, et vangla ei kontrollinud vaidlustatud

haldusakti õiguspärasust, on põhjendamatu. Vaideotsuses haldusakti põhjenduste täiendamine,

sh õigusliku aluse osas, ei ole õigusvastane.

Menetluskulud

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks