3-14-52503/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52503

Haldusasi

Margus Luugi kaebus Tartu Vangla keeldumise, millega

jäeti rahuldamata Margus Luugi 3. septembri 2014. a

taotlus, õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Margus Luugi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Margus Luuk

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2015. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21. juuli

2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margus Luuk esitas Tartu Vanglale taotluse, milles palus end vabastada töökohustusest üks

kord nädalas 24 tunniks seonduvalt usuliste vajaduste rahuldamisega. Tartu Vangla keeldus

30. septembril 2014 toimingu sooritamisest.

2. M. Luugi vaie toimingu sooritamata jätmise peale tagastati Tartu Vangla 15. oktoobri 2014. a

otsusega nr 1-11/487-2 vaideõiguse puudumise tõttu.

3. M. Luuk esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Tartu Vanglat rahuldama

tema taotlus tööst vabastamiseks ühel korral nädalas usulisest kombest kinnipidamiseks.

Kaebuse kohaselt on vangla tegevus usukommetest kinnipidamise takistamisel õigusvastane.

4. Tartu Halduskohus jättis 21. aprilli 2015. a otsusega esitatud kaebuse rahuldamata

alljärgnevatel põhjendustel:

4.1. Kaebajat rakendati majandustööl abitöölisena kuni 31. detsembrini 2014. Seega on õiguslik

alus (haldusakt), mille alusel kaebaja abitöölisena töötas, kaotanud oma kehtivuse ja mõju

kaebajale. Seoses asjaolude muutumisega võrreldes kaebuse esitamise aja seisuga ei ole enam

võimalik kohustamiskaebuse rahuldamine.

4.2. Kaebaja esitas 20. aprillil 2015 taotluse vastustaja jätkuvaks kohustamiseks, kuid osundab,

et kui kohus ei pea kohustamiskaebust enam asjakohaseks, taotleb ta keeldumise õigusvastasuse

tuvastamist. Kaebaja taotluse kohaselt on tuvastamine vajalik preventiivsetel eesmärkidel.

4.3. Halduskohus asus seisukohale, et menetluse jätkamine tuvastamiskaebusega on kaebaja

õiguste kaitseks vajalik ja kaebaja on seda ka preventiivsel eesmärgil taotlenud.

4.4. Halduskohus leidis, et vaide tagastamisel vangla poolt kohaldatud haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 79 lg 1 p 1 ei andnud käesoleval juhul alust vaide tagastamiseks ning kaebajal oli vaide

esitamise õigus, kuna vaide esitamise ajal kehtis kaebaja suhtes koormav haldusakt. Kaebaja oli

esitanud 3. septembril 2014 taotluse sellest käskkirjast tulenevast kohustusest ühel päeval

nädalas vabastamiseks vangistusseaduse (VangS) § 62 alusel. Seega pidi vangla vaidemenetluses

vaide sisuliselt läbi vaatama ja otsustama, kas vaie on põhjendatud või mitte.

4.5. Halduskohus pidas võimalikuks lahendada kaebus ise sisuliselt, kuna preventiivset huvi on

valitseva kohtupraktika kohaselt peetud piisavaks aluseks tuvastamiskaebuse menetlemisel.

4.6. Halduskohus nõustus vaatamata eelpool toodule sisuliselt vastustajaga, et kaebajal puudus

3. septembri 2014. a taotluse esitamisel subjektiivne õigus, mida taotlusega kaitsta.

4.7. VangS §-st 62 tulenevat õigust tuleb kohaldada koostoimes VangS § 26 lg-ga 1, mis sätestab

mahu, milles kinnipeetavale usulist vajadust vangla piirata ei tohi. VangS § 26 lg 1 kohaselt on

kinnipeetaval praktiliselt absoluutne õigus kokkusaamisele vaimulikuga. Seda õigust kaebajal

piiratud ei ole. Halduskohus leidis, et hingamispäeva pidamise õigust kaebaja puhul

ebaproportsionaalselt piiratud ei ole, olgu selleks siis usulistel kaalutlustel laupäev või pühapäev,

sest taoline usuvabaduse tõlgendamine on tavapärane ka väljaspool kinnipidamisasutusi

töötavate isikute puhul. Halduskohus luges üldteada olevaks asjaolu, et usuliste kaalutlustega

kooskõlas oleva töögraafiku koostamine saab toimuda töösuhte puhul ainult poolte kokkuleppel.

Seadusest tulenevat kohustust selles osas tööandjal halduskohtule teadaolevalt ei ole. Seega on

kaebaja 3. septembri 2014. a taotlus halduskohtu hinnangul aga ka sisuliselt põhjendamatu ja

vähemalt kaudselt kantud soovist vabaneda majandustööl abitöölisena tegutsemise kohustusest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

5. M. Luuk esitas Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palub tühistada halduskohtu otsuse, rahuldada tema kaebus ja kohustada Tartu Vanglal

vastavalt VangS § 62 tagama talle hingamispäevast kinnipidamise võimalus.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

5.1. Apellant nõustub halduskohtu seisukohaga, et preventiivsel eesmärgil on menetluse

jätkamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

5.2. Ebaõige on aga halduskohtu seisukoht, et VangS § 26 lg 1 §-ga 62 koostoimes sätestavad

mahu, mis ulatuses ei tohi kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamist piirata. Sellist mahtu

vangistusseadus ei sätesta, samuti ei saa seda nimetatud paragrahvide vastastikusest koostoimest

välja lugeda. Vangla on piiranud kaebajale Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 40 tulenevat

õigust usuvabadusele.

5.3. Usuliste vajaduste rahuldamist ei saa lugeda täidetuks ka sellega, kui kinnipeetaval on

lubatud kohtuda vaimulikuga. Usuliste vajaduste rahuldamise hulka kuulub ka teatud käitumis-

ja tegevusreeglite järgimine igapäevaelus, sh hingamispäevast kinnipidamine.

5.4. Vangla tegevus apellandi tööst mittevabastamisel on olnud õigusvastane, kuna

vangistusseadus ei sätesta konkreetseid usutavasid, millised on kinnipeetavatele lubatud ja

millised mitte.

5.5. Ebaõige on võrrelda kinnipeetavat vabaduses viibiva isikuga, kuna kinnipeetaval puudub

võimalus valida enda tööandjat.

5.6. Kuna ka kinnipeetavale on tagatud usuvabadus, on vanglal kohustus koostada töögraafikuid

nii, et need ei takistaks kinnipeetaval järgida oma usutavasid.

6. Vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele nõustub Tartu Vangla halduskohtu otsuse

põhjenduste ja seisukohtadega ning palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

8. Kaebaja on 20. oktoobril 2014 esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse, milles palus

kohustada Tartu Vanglat rahuldama tema taotlust tööst vabastamiseks ühel korral nädalas

usulistest kommetest kinnipidamiseks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt määrati kaebaja Tartu

Vangla majandustööde abitöölise ametikohale perioodiks 24. juuli 2014 kuni 31. detsember 2014

(tl 18). Seega oli esimese astme kohtumenetluse ajal haldusakti kehtivus lõppenud ning kaebajal

ei tulnud enam nimetatud haldusakti alusel tööle asuda. Eeltoodust tulenevalt muutus

kohustamiskaebuse rahuldamine võimatuks, kuivõrd kaebaja töökohustuse lõppemise tõttu ei

olnud enam võimalik vanglat kohustada kaebajat vabastama töökohustusest üks kord nädalas

usuliste vajaduste rahuldamiseks. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi

14. detsembri 2009. a otsuse nr 3-3-1-77-09 p 11, millest tulenevalt ei ole kohustamiskaebuse

rahuldamine võimalik, kui see tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole kohtumenetluse ajal

muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Tööle määramise käskkirja lõppemisele on ka

halduskohus tähelepanu pööranud 14. aprilli 2015. a kohtunõudes (tl 38).

9. Viidatud halduskolleegiumi lahendis on Riigikohus lisaks juhtinud tähelepanu halduskohtu

selgitamiskohustusele, mille kohaselt tuleb halduskohtul menetluse ajal muutunud asjaolude

korral juhtida kaebaja tähelepanu efektiivsema õiguskaitsevahendi esitamise võimalusele (otsuse

p 12). Halduskohus on palunud 14. aprilli 2015. a kohtunõudes kaebajal teada anda, kas ta

soovib tuvastada vaidlustatud keeldumise õigusvastasust ja kui, siis kuidas saab see aidata kaasa

tema õiguste kaitsele (tl 38).

19. aprillil 2015 esitatud vastuses halduskohtule selgitas kaebaja, et jääb halduskohtus

menetletava kaebuse juurde „kohustada Tartu Vanglat rahuldama minu taotlust minu tööst

vabastamiseks ühel korral nädalas /.../ et tulevikus minu töölerakendamisel ei korduks uuesti

Tartu Vangla poolt minu õiguste rikkumine.“ Kaebaja lisas, et juhul kui Tartu Halduskohus peab

vajalikuks tuvastada asjas õigusvastasust, palub ta seda ka teha (tl 40-41). Halduskohus sõnastas

sellise selgituse osas järgmise seisukoha: „Kohus on seisukohal, et menetluse jätkamine

tuvastamiskaebusega on kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja kaebaja on seda ka preventiivsel

eesmärgil taotlenud.“ (otsuse p 19, tl 44).

Ehkki grammatiliselt võttes on kaebaja oma taotluse sõnastanud selliselt, et ta jääb

kohustamiskaebuse juurde preventiivsel eesmärgil ning annab samal ajal ka nõusoleku

tuvastamisnõude lahendamiseks, st tema esitatud taotlus ei ole täielikult kooskõlas

tuvastamiskaebusele üleminekut reguleerivate nõuetega (HKMS § 152 lg 2), mõistab

ringkonnakohus halduskohtu otsust selliselt, et ta tõlgendas kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja

on soovinud üle minna tuvastamiskaebusele preventiivsetel eesmärkidel. Ringkonnakohus

nõustub sellise tõlgendusega.

Samas märgib ringkonnakohus, et kuna kohus läks kaebuse lahendamisel üle

tuvastamiskaebusele, puudus kohtul vajadus lahendada küsimust sellest, kas kaebaja vaide

tagastamine oli õiguspärane või mitte (halduskohtu otsuse p 21), kuna tuvastamisnõude puhul ei

ole kinnipeetavatele kehtestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust (RKHKm 3-3-1-39-13, p

12). See minetus ei ole aga halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna muus osas on

halduskohtu põhjendused ja resolutsioon õiged.

10. Tuvastamiskaebuse lahendamisel tuleb hinnata, kas vastustaja tegevus toimingu sooritamata

jätmise, s.o kaebaja töölt vabastamata jätmise puhul oli õiguspärane. Ringkonnakohus leiab, et

vastustajal puudus vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenev kohustus võimaldada

kaebajale hingamispäeva saamine. VangS § 62 sätestab küll, et vanglateenistus tagab

kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise, kuid ei sätesta vanglale konkreetseid

nõudeid, kuidas peab usuliste vajaduste rahuldamine olema tagatud. Seega on selles osas vanglal

endal võimalik kehtestada täpsem regulatsioon, kuidas tagada kinnipeetavatele usuliste vajaduste

rahuldamine. Usuliste vajaduste rahuldamise kord Tartu Vanglas on sätestatud Tartu Vangla

kodukorra p-s 19. Ka nendest sätetest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust hingamispäeva

saamiseks.

11. Samas ei sätesta ka kinnipeetava töökohustust reguleerivad normid vanglale kohustust

vabastada kinnipeetav töökohustusest usuliste vajaduste rahuldamiseks. Konkreetsed olukorrad,

millal kinnipeetav töökohustust täitma ei pea, sätestab VangS § 37 lg 2. Viidatud sättest

tulenevalt ei ole usuliste vajaduste rahuldamine töökohustusest vabastamise aluseks. Sellist alust

ei tulene ka vangla sisekorraeeskirjast ega Tartu Vangla kodukorrast. Seega puudus kaebajal

subjektiivne õigus saada töölt vabastust usuliste kommete rahuldamiseks üks kord nädalas.

Samuti ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust võtta töögraafiku

koostamisel arvesse kinnipeetava usuliste vajaduste rahuldamise soove.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on mõningane usuliste vajaduste rahuldamise piirang selles osas

proportsionaalne, kuna see aitab tagada töökohustuse järgimist vanglas ning välistab selle, et

kinnipeetavad hakkaksid kergekäeliselt kõrvale hiilima töökohustuse täitmisest või muudest

vangistusalastes õigusaktides sätestatud käitumisreeglitest, ohustades sellega muuhulgas ka

vangla julgeolekut. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole ka piiranguga, mis ületaks

vangistusega kaasnevaid paratamatuid ebamugavusi. Samuti on töökohustuse laiemaks

eesmärgiks tagada kinnipeetava parem taasühiskonnastumine pärast vanglast vabanemist.

Nimetatud lähenemist toetab ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lg 1, mille kohaselt

kinnipidamisasutustes viibijal on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see

ei kahjusta muuhulgas selles asutuses kehtestatud korda. Sealjuures on kohane lähtuda

vangistusseaduse regulatsioonist, mis puudutab kinnipeetavate tööle määramiseks kehtestatud

korda ja selle korraga seatud eesmärke. Seega on vastustaja ringkonnakohtu hinnangul jätnud

õiguspäraselt taotletud toimingu sooritamata ning tuvastamiskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

13. Ka apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda teistsugusele

seisukohale. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et VangS § 26 ja § 62 ei sätesta mahtu usuliste

vajaduste rahuldamiseks, kuid nagu ringkonnakohus ka käesoleva otsuse p-s 13 selgitas, on see

vangla diskretsiooniotsus, milliste konkreetsete toimingute läbi tagab vangla usuliste vajaduste

rahuldamise. Hingamispäeva pidamist ükski vangistusõiguse regulatsioon ette ei näe. Samuti ei

ole kinnipidamisasutuses viibimise eripära ja võimaliku julgeolekuohu tõttu võimalik tagada

kinnipeetavale igal ajal tema usuliste vajadust rahuldamine, lähtudes üksnes kinnipeetava

soovist. Ka ei ole mõeldav, et vanglas oleks igal ajal tagatud kõigi võimalike usukommete

läbiviimine. Ringkonnakohus rõhutab, et tulenevalt VangS §-st 62 ja Tartu Vangla kodukorrast,

on vajalikus minimaalses ulatuses usuliste vajaduste rahuldamine kinnipeetavale tagatud.

14. Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt tuleb Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2015. a otsus jätta

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

15. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Vangla ei ole esitanud taotlust

menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene