2-15-17978/20 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-15-17978

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20.juuni 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

OÜ Xxxxxxx hagi T. T.’i vastu töötaja poolt töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja TLS

§ 85 lg 4 alusel töölepingu lugemiseks lõppenuks töötaja

poolt korralise ülesütlemisega ning T. T.’i hagi OÜ

Xxxxxxx vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

kehtivuse tuvastamiseks, tööandja kohustamiseks muuta

töötajate registris kanne töölepingu lõpetamise aluse

kohta ning hüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

Xxxxxxx OÜ hagi hind 3500 €

T. T.i hagi hind 8877,98 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Xxxxxxx (registrikood xxxxxxxx, asukoht

xxxxxxxxxxxx, xxxxxx xxxx, Xxxxxxx xxxx, xxxxx

xxxxxxx), seaduslik esindaja R.P.

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Katrin

Sarap (e-post: menetlus@njordlaw.ee)

Kostja: T. T. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx

x-x, xxxxx; e-post: xxx)

Kostja lepinguline esindaja: Anu Toomemägi (e-post:

anu@toomemagipartnerid.ee)

Kohtuistung

02.06.2016, osalesid R. P., adv Sarap, T. T. ja A.

Toomemägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T. T.i hagi OÜ Xxxxxxx vastu osaliselt.

2. Tuvastada, et T. T.i 25.09.2015 töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on kehtiv.

Lugeda T. T.i ja OÜ Xxxxxxx vahel 13.03.2012 sõlmitud tööleping lõppenuks töötaja

algatusel erakorraliselt alates 25.09.2015 töölepinguseaduse § 91 lg 2 punkti 3 alusel.

3. Kohustada OÜ-d Xxxxxxx kohtuotsuse jõustumise järel viivitamata muutma

maksukorralduse seaduse § 251 nimetatud töötamise registris kanne T. T.’i töölepingu

lõpetamise kohta ja registreerima töölepingu lõppemise TLS § 91 lg 2 punktide 3 alusel

alates 25.09.2015.

4. Mõista OÜ-lt Xxxxxxx T. T.’i kasuks välja hüvitis töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel

ülesütlemisel töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses brutosummas 1792,66 €.

5. Jätta rahuldamata OÜ Xxxxxxx hagi T. T.i vastu poolte vahel 13.03.2012 töölepingu nr

137 töötaja algatusel TLS § 91 lg 2 alusel erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja TLS § 85 lg 4 alusel töölepingu lugemiseks ülesöelduks töötaja

algatusel korraliselt alates 25.10.2015.

6. Menetluskulud jätta täies ulatuses OÜ Xxxxxxx kanda.

7. Määrata T. T.’i põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 552 eurot (sisaldab

käibemaksu 20% summas 92 €) ja mõista see summa OÜ-lt Xxxxxxx T. T.i kasuks välja.

OÜ-l Xxxxxxx tasuda menetluskulude hüvitis T. T.i arvelduskontole nr EEx.

8. Väljamõistetud menetluskuludelt on OÜ Xxxxxxx kohustatud tasuma T. T.ile viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

30.11.2015 saabus Pärnu Maakohtule Xxxxxxx OÜ hagiavaldus T. T.’i vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks (tsiviilasi 2-15-17978). Samal päeval

Xxxxxxx OÜ esitas kohtule taotluse vaadata T. T.’i poolt Lääne inspektsiooni töövaidluskomisjonile

esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, millega komisjon avalduse rahuldas (T. T.i hagi

Xxxxxxx OÜ vastu 25.09.2015 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse õigsuse tuvastamiseks, OÜ

Xxxxxxx poolt tehtud töötajate registrikande nr 207031 muutmiseks töölepingu lõpetamise aluse osas ja

töölepingu erakorralise ülesütlemise 3 kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks summas

5377,98 € (tsiviilasi nr 2-15-17979)).

Pärnu Maakohtu 16.12.2015 määrusega liideti tsiviilasjad ühte menetlusse. Liidetud tsiviilasjade

numbriks jäi 2-15-17978.

Kohus muudab pooltele 02.06.2016 kohtuistungil teatatud otsuse teatavakstegemise aega ning teeb otsuse

17.06.2016 asemel teatavaks järgmisel tööpäeval, 20.06.2016.

ASJAOLUD JA TÖÖANDJA NÕUE

Tööandja 30.11.2015 hagiavalduse kohaselt poolte vahel oli 13.03.2012 sõlmitud tööleping,

mille kohaselt asus kostja tööle xxxxxxxxxxxxxx ametikohale. 25.09.2015 esitas kostja

töölepingu ülesütlemisavalduse, milles kostja viitab mh töölepingu ülesütlemise alusena

töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2. Kostja väite kohaselt on kostja sunnitud töölepingu üles

ütlema, kuna see olukord teeb töösuhte edasise jätkamise võimatuks, ohtlikuks ja rikub kostja

õigusi ja tervist. Hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte 25.09.2015. Hageja on seisukohal,

et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel.

Hageja ei ole rikkunud poolte vahel sõlmitud töölepingut. Kostja poolt ülesütlemisavalduses

esitatud põhjused ei ole ega saa olla aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja

poolt esitatud põhjused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei ole tõendatud.

Hageja möönab, et tõepoolest hilines kahetsusväärselt juulikuu töötasu maksmine, mistõttu

kandis hageja kostjale töötasu 14.08.15 asemel üle 19.08.2015. Kostja ei ole tõendanud, et talle

oleks töötasu hilisem maksmine põhjustanud kahju. Seega ei saa viidatud ühekordne juhtum olla

alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Kostja viitab avalduses töö- ja puhkeaja seaduse normide rikkumisele. Viidatud seadus on alates

01.07.2009 kehtetu, mistõttu ei ole hageja viidatud õigusnorme rikkunud.

Kostja väide, et hageja ei andnud kostjale piisaval määral töö- ja puhkeaega, on vastuoluline

ning tõendamata. Selgusetuks jääb, kas kostja soovis rohkem tööaega või puhkeaega ja millises

ulatuses. Lisaks ei ole kostja tõendanud, milline asjaolu takistas kostjal kasutada talle

õigusaktides ettenähtud puhkeaega ning kuidas takistas seda hageja.

Kostja viitab tööandjapoolsele TLS § 51 lg 5 rikkumisele. Kostja ei ole selgitanud, millistel

konkreetsetel päevadel on kostja töötanud enam kui 13 tundi järjest ning kas hageja on

keeldunud võimaliku täiendava vaba aja andmisest.

Kostja viitab hageja poolsele töötervishoiu-ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 5, 9 ja 11

rikkumisele. Kostja väited hageja väidetavate rikkumiste kohta on subjektiivsed, paljasõnalised

ning tõendamata. Hagejale ei ole teada, kas ja kuidas on kostja õigused või tervis viidatud

õigusnormidest lähtuvalt rikutud.

Seadusest tuleneva aluseta töölepingu ülesütlemine on tühine. Kui töötajal ei ole tähtajatu

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses

sätestatud etteteatamistähtajaga.

Kostja ei ole andnud hagejale VÕS § 196 lg 2 kohaselt mõistlikku tähtaega väidetavate

rikkumiste lõpetamiseks. Olukorras, kus hageja ei tea, et kostja arvates hageja rikub lepingut või

õigusakte, ei ole võimalik hagejal väidetavat rikkumist lõpetada, sh kui tööleping öeldakse üles

etteteavitamistähtajata. Seega juba sellest tulenevalt on kostja poolne töölepingu erakorraline

ülesütlemine tühine.

Töölepingu ülesütlemisavalduses viidatud väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks, mis

annaksid

aluse

töölepingu

erakorraliseks

ülesütlemiseks,

sh

etteteavitamistähtajata.

Ülesütlemisavalduses ei ole esitatud mõjuvate põhjustena ettenägematuid asjaolusid, mille tõttu

saaks poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine oli muutunud kostja jaoks võimatuks.

OÜ Xxxxxxx taotleb hagiavaldus rahuldada ning tuvastada T. T.’i töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisus TLS § 91 lg 2 alusel, lugeda T. T.’i tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 4

alusel 25.10.2015 ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjas hageja taotleb kohustada kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist.

KOSTJA VASTUS JA TÖÖTAJA NÕUDED TÖÖANDJA VASTU

Kostja vaidleb Xxxxxxx OÜ hagiavaldusele vastu. Kostja leiab, et OÜ Xxxxxxx rikkus

töölepingut.

14.08.2015 maksma pidanud töötasu laekus 21.08.2015. Kostjal oli maksukohustusi augustikuus

797,54 euro eest ja maksetähtajad oli 15.08 - 17.08. Sellest tingitud probleemist informeeris

kostja ka OÜ Xxxxxxx juhatuse liiget A.L. e-maili teel. Lisaks ei olnud see ühekordne juhtum.

2015. aastal viivitas OÜ Xxxxxxx töötasu maksmisega 5 korral (töötajat töötasu hilinemisest

teavitamata) - veebruaris, märtsis, juulis, augustis, septembris.

Töö- ja puhkeajaseadus kehtetus alates 1.07.2009 ei vabasta tööandjat kohustusest täita TLS

sätestatud töö- ja puhkeaja nõudeid. Tööandja ei andnud töötajale piisavalt puhkeaega 13 - 15

tunnistel tööpäevadel. Tööandja tahtis, et töötaja oleks järgmine päev 8.00 tööl, seega oli mõnede

tööpäevade vahel ettenähtud 13 tunni asemel ainult 6-7 tundi puhkeaega.

Xxxxxxx OÜ poolt rikutud töötervishoiu ja tööohutuse seadust §13 lg 1 p 5; p 9; p 11 ja töötaja

poolt esitatud põhjendus ei ole subjektiivsed, paljasõnalised ega tõendamata. Selline väide

näitab, et tööandaja ei tea isegi, mis olukordades peab töötaja töötama ja kas töötaja ohutus on

tagatud. Aastate jooksul T. T. teavitas probleemist tööandjat. Xxxxxxx OÜ peaks ise tõendama,

et: 1. on ostnud T. T.ile töötatud aastate jooksul isikukaitsevahendeid; 2. on taganud töötajale ja

töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse; 3. korraldanud uue töökeskkonna riskianalüüsi.

Pärast töölepingu ülesütlemisavalduse esitamist saatis tööandja e-maili teel töötajale uue

dokumendi töölepingu lõpetamiseks ning telefoni teel paluti dokument digitaalselt allkirjastada

ja saata tagasi Xxxxxxx OÜ-le. Kostja arvates sooviti teda sellega petta ja lõpetada tööleping

teisiti.

Kui Xxxxxxx OÜ ei oleks rikkunud vastu seadusi, mis põhjustas olukorra, kus töötaja tervis oli

ohus, siis oleks kostja meeleldi sellel töökohal edasi töötanud. Tööandja tõttu oli töötaja sunnitud

töölepingu üles ütlema erakorraliselt enda tervise kaitseks.

T. T. töövaidluskomisjonile esitatud avalduse Pärnu Maakohus luges hagiavalduseks.

Hagiavalduse kohaselt T. T. töötas OÜ-s Xxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxx. Töötaja esitas

25.09.2015 tööandjale töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel ülesütlemise avalduse. Tööandja on

teinud töötamise registris ebaõige kande töölepingu lõppemise kohta TLS § 85 lg 1 alusel.

02.06.2016 kohtuistungil T. T. täpsustas nõude sõnastust ja palub:

1. Tuvastada 25.09.2015 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kehtivus

2. lugeda T. T.i ja OÜ Xxxxxxx vahel 13.03.2012 sõlmitud tööleping ülesöelduks töötaja

algatusel 25.09.2015 TLS § 91 lg 2 punktide 2 ja 3 alusel

2. kohustada tööandjat muutma töötamise registris kanne töötaja töölepingu lõppemise aluse osas

3. mõista tööandjalt töötaja kasuks välja töölepingu ülesütlemise hüvitis töötaja kolme kuu

keskmise töötasu määras summas 5377.98 € (3 x 1792,66 €).

Menetluskulud palus T. T. jätta OÜ Xxxxxxx kanda ning kohustada OÜ-d Xxxxxxx tasuma

väljamõistetud menetluskuludelt viivist.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud pooled ära kohtuistungi, tutvunud esitatud kirjalike seisukohtadega ning

uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid, leiab, et töötaja hagiavaldus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt, tööandja hagi tuleb jätta rahuldamata.

2. Asjas ei ole vaidlust, et pooled sõlmisid 13.03.2012 töölepingu nr 137 (toimikus lk 14 – 18),

mille alusel asus T. T. (töötaja) 13.03.2012 tööle OÜ-sse

Xxxxxxx (tööandja)

xxxxxxxxxxxxxxxx. Töötaja esitas 25.09.2015 tööandjale avalduse oma töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks alates 25.09.2015 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel.

Tööandja esindaja on ülesütlemisavalduse kättesaamist 25.09.2015 allkirjaga kinnitanud ning

selle üle ei ole vaidlust.

3. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas töötajal oli seadusest tulenevat alust töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks. Tööandja leiab, et ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi

rikkunud, selline töökorraldus, mida töötaja peab rikkumiseks, oli töötajaga kokku lepitud ja

kestnud mitu aastat, töötaja ei ole mingeid pretensioone esitanud, rikkumised on tõendamata.

Seejuures tööandja ei vaidlusta asjaolu, et töölepingu seaduses sätestatud töö- ja puhkeaja

nõudeid ei järgitud, kuid tööandja leiab, et selleks oli tööandja ja töötaja vahel kokkulepe.

4. TLS § 91 lg 1 alusel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel,

eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist. TLS § 91 lg 2 alusel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või

ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on

oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule,

tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Erakorralise ülesütlemise aluste loetelu ei ole

ammendav, millele viitab normi sõnastuses kasutatud sõna „eelkõige“, seega võib töötaja

erakorralist ülesütlemist põhjendada ka muude tööandjapoolsete rikkumistega, mida töötaja peab

oluliseks rikkumiseks. TLS § 104 lg 1 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele

mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.

5. Töölepingu ülesütlemisavalduses (lk 19) töötaja tugineb ülesütlemise alusena töölepingu

seaduse § 91 lg 2 punktidele 2 ja 3, heites tööandjale ette TLS § 51 lõike 5, töö- ja puhkeaja

seaduse § 16 lg-te 1 ja 4; § 20 lõike 1, § 21 lõike 3 ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13

lg 1 punktide 5, 9 ja 11 rikkumist tööandja poolt. Töötaja märgib, et on sunnitud töölepingu üles

ütlema, sest see olukord teeb töösuhte edasise jätkamise võimatuks, ohtlikus ja rikub nii töötaja

õigusi kui ka tervist. Kohtuistungil T. T. täpsustas, et tööandja on rikkunud töölepinguseaduses

sätestatud töö- ja puhkeaja reegleid.

Töölepingu

ülesütlemise

päeva,

25.09.2015

kuupäevaga

vormistatud

„Töölepingu

ülesütlemisavalduse lisa põhjendused nr 1.“ (lk 20 – 21) töötaja selgitab, et tema arvates seisneb

tööandja poolt töölepingu oluline rikkumine järgnevas:

1) Tööandja ei maksnud töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal, ega andnud T. T.ile töötasu

maksmisega seotud hilinemisest teada. Näiteks 2015.a augustis laekus töötasu 14.08.2015

asemel töötaja arvelduskontole 21.08.2015.

2) tööandja ei taganud T. T.ile piisaval määral töö- ja puhkeaega, paljudel tööpäevadel töötunnid

ulatusid 14 – 15 töötunnini ja töötaja sai puhkeaega 8 tundi ja vähem, tööandja nõudmiste tõttu

oli T. T. kiirel hooajal tööspetsiifikat arvestades tihti ülekoormatud ja väga väsinud. 24-tunnise

ajavahemiku jooksul T. T. töötas rohkem kui 13 tundi, kuid pärast tööpäeva lõppu ei saanud

täiendavat vaba aega võrdselt 13 töötundi ületanud tundide arvuga, näiteks 2015.a augustis oli

üle 13-tunniseid tööpäevi järjest 15 päeva ilma puhkepäevadeta. Iganädalase puhkeaja kestus ei

olnud mitmel korral vähemalt 36 järjestikust tundi. Nädalas oli vähemalt 60 töötundi, hooajal oli

väga tihti 60 – 72 töötundi nädalas; 2015.a augustis küündis nädala tööaeg isegi 98 tunnini. T. T.

on üleväsimuse tõttu masinat juhtides mitmel korral maga jäänud, mis seadis ohtu T. T.i tervise.

3) Tööandja ei võimaldanud 11 või enamal töötunniga päeval teist 30- minutilist puhkepausi

einestamiseks ja 23.septembril teatas tööandja, et ei võimalda toitlustamist ka esimesel 30-

minutilisel puhkepausil.

4) tööandja ei taganud T. T.ile vastavaid tingimusi, töökojas pidi tihti töötama keevitustööde

põhjustatud ülemäärase vingu, suitsu käes, tööandja ei andnud T. T.ile isikukaitsevahendeid oma

kulul; pärast 13.03.2012.a tööle asumisel saadud tööriiete ja turvasaabaste kulumist pidi töötaja

ise muretsema uued. Tihti oli puudus korralikest töökinnastest, mille tõttu T. T. sai tööd tehes

mitmel korral vigastusi. Keemiliste ainetega kokkupuutel ei tagatud T. T.ile piisaval määral

isikukaitsevahendeid. Töömasinal (traktor, kombain) ei olnud esmaabivahendeid. Nende

masinatega töötades on väga suur oht saada vigastusi ja kui oleks midagi juhtunud, siis

esmaabivahendeid oleks saanud pika aja möödudes.

6. Kohus leiab, et tööandja tuleb lugeda töölepingut oluliselt rikkunuks töölepinguseaduses

kehtestatud töö- ja puhkeaja reeglite eiramise tõttu.

Asjas ei ole vaidlust, et T. T.i suhtes kohaldati summeeritud tööaja arvestust. OÜ Xxxxxxx

juhatuse liige R. P. selgitas, et kokkuleppel töötajatega hüvitati põllutööde hooajal tehtud

ületunnid vaba ajaga talveperioodil ning kokkulepitud kuupalka maksti aastaringselt.

T. T.iga sõlmitud töölepingu kohaselt oli algselt kokku lepitud, et töötaja asub tööle täistööajaga

(p 5.1.), punktis 5.2. nähti ette, et xxxxxxxxxxxxxxxxx rakendatakse summeeritud tööaja

arvestust 01.jaanuarist kuni 31.detsembrini. TLS § 43 kohaselt täistööaeg on 40 tundi nädalas

seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.

01.02.2013 töölepingu lisaga nr 2 muudeti töölepingu punkt 5.2. kehtetuks ning lepingu punkti

5.1. muudetud sõnastuse kohaselt töötaja töötab ühe kuulise summeeritud tööajaga. Töölepingut

täiendati punktiga 5.3., mille kohaselt tööaja algus ja lõpp on reguleeritud töökorralduse

reeglites. TLS § 47 lg 1 teise lause kohaselt tööaja korraldus hõlmab eelkõige tööaja algust,

lõppu ja tööpäevasiseseid vaheaegu. OÜ Xxxxxxx seaduslik esindaja kohtuistungil kinnitas, et

tegelikkuses tööaja algust ja lõppu reguleerivaid töökorralduse reegleid kirjalikult olemas ei

olnud, vaid tööaja korraldus lepiti töötajatega hooaja algul suuliselt kokku. Tööpäevasiseseid

puhkeaegu võisid töötajad ise määrata ning tööandja seda ei kontrollinud, kui töö oli tehtud. Ka

T. T. kinnitas, et tööandja ei keelanud ega takistanud puhkepauside pidamist, seaduses

ettenähtud puhkepauside pidamise pidi otsustama töötaja ise, kuid töö pidi olema tehtud. T. T.i

tööpäev algas teistest varem, sest tema pidi teistele töötajatele tööjärje ette tegema. Pärast

tööpäeva lõppu põllul pidi T. T. hooldama ja vajadusel remontima masinat, et see järgmiseks

tööpäevaks korras oleks, teised töötajad võisid masinaid korrastada järgmise tööpäeva algul.

7. TLS § 44 lg 1 järgi tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd

üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö

kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Ületunnitöö tegemist saab nõuda

erandjuhtudel, eelkõige, kui töö tegemise vajadust ei ole võimalik ette näha ning see on

põhjendatud erakorralise ja ajutise olukorraga. Kohus leiab, et põllumajanduses on võimalik ette

näha ja arvestada, et töö tegemine on hooajaline, et tihti sõltub tööpäeva pikkus ilmastikust ning

on vajalik teha ületunde. Tööandjal on seega võimalik tööd korraldada nii, et töötajate tööaeg

vastaks kehtestatud reeglitele. Kohus ei nõustu tööandja seisukohaga, et põllutöö spetsiifika ei

võimalda kohaldada seaduses ettenähtud töö- ja puhkeaja reegleid. Kui ühe masinaga tehtavast

tööst sõltub teiste masinate ja inimeste tööjärg, on tööandjal võimalik ühe masina peale palgata

mitu xxxxxxxxxxxxxxx, kelle tööd on võimalik korraldada vahetustega nii, et kõigile töötajatele

on töö- ja puhkeaeg tagatud õiges vahekorras.

8. TLS § 44 lg 6 lubab tööandjal hüvitada ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses

ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Töölepingus sätestatud

kokkulepe, mille kohaselt töötasu sisaldab ületunnitasu, tasu öötöö eest ja pühadel, on vastuolus

TLS § 44 lg-ga 7, § 45 lg-tega 1 ja 2 ning seetõttu tühine. Tegelikkuses ei ole pooled tühist

kokkulepet ka järginud. Ei ole vaidlust selles, et ületunnitöö eest on T. T.ile talveperioodil vaba

aega antud. Ületunnitööga seoses mingit nõuet kohtule ei esitatud.

9. TLS § 28 lg 2 p 4 alusel on tööandja kohustatud tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning

pidama tööaja arvestust. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et tööaja arvestust pidas töötaja ise ning

töötaja täidetud töölehtede (tunnilehtede) alusel kandis tööandja andmed tööajatabelisse.

Tööandja väited, et ta usaldas töötajat ja tööandja näidatud töötundide arvu tegelikkusele

vastavust ei kontrollinud, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Tööandja on T. T.i andmete põhjal

tööajatabelit pidades aktsepteerinud tööaja korraldust, mis ei vastanud töö- ja puhkeaja

regulatsiooni kohustuslikele nõuetele. Tööandja ei ole töötajate tööpäevade pikkust ega

tööpäevade vahelist puhkeaega kavandanud, vaid on tööajatabelit täitnud tagantjärele. Tööaja

arvestuse pidamine ning ressursside planeerimine kehtestatud seadustele vastavalt on tööandja,

mitte töötaja ülesanne, tööandja ei saa hagile vastuväidete esitamisel tugineda enda

tegematajätmisele.

10. Kohus leiab, et T. T.i tööpäevade pikkus ja sellest tuletatav tööpäevade vaheline puhkeaeg on

tõendatud OÜ Xxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxx tööajaarvestuse tabeli väljavõttega T. T.i kohta (lk

68) ning T. T.i töölehtedega (lk 69 – 100). Tööandja pidi olema teadlik, millise töö- ja puhkeaja

režiimiga T. T. töötas, tal oli võimalik hinnata, kas see vastas seaduses lubatule ning vajadusel

pidi tööandja korraldama töötaja töö ümber. Tööaja piiranguid mittearvestavad kokkulepped on

tühised ja tööandja ei saa tugineda sellele, et tööaja korraldus hooajal oli töötajatega

kollektiivselt kokku lepitud. Kollektiivlepingu seaduse § 5 lg 1 kohaselt sõlmitakse

kollektiivleping kirjalikult, seega suuline leping ei ole käsitatav kollektiivlepinguna.

11. Kohus ei nõustu tööandja seisukohaga, et töötaja pidanuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg

2 alusel enne töölepingu erakorralist ülesütlemist teavitama tööandjat tööaja piirangute

rikkumisest ja andma tähtaja rikkumise lõpetamiseks. Kohus leiab, et selles asjas kohaldub VÕS

§ 196 lg 2 teine lause, mille kohaselt tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lg

2 punktides 2-4 sätestatud olulise lepingurikkumise korral: eelkõige, kui rikuti kohustust, mille

täpne järgmine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu

täitmise vastu; kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kohustuse

rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei

täida kohustusi ka edaspidi. TLS § 98 lg 2 annab töötajale õiguse leping ilma

etteteatamistähtajata üles öelda, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või

mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

12. Esitatud tõendite kohaselt T. T. töötas perioodil juuni – september 2015 juunis ja augustis

(summeerimisperiood üks kalendrikuu) üle kokkulepitud täistööaja. Näiteks 2015.a juunikuus

T. T. tegi kokku 62,5 ületundi kuus ehk arvestusperioodil keskmiselt 15,6 ületundi (55,62

töötundi) 7-päevase perioodi kohta. TLS § 46 lg 3 võimaldab kokku leppida täiendavates

ületundides maksimaalselt selliselt, et tööaeg kokku ei ületa keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase

ajavahemiku kohta. 2015.a juunikuus 20 tööpäevast 15 päeval ületas T. T.i tööpäeva pikkus 8

tundi (seejuures 9 päeval oli tööpäev 12 tundi ja pikem, ulatudes ühel päeval 17 tunnini), millega

rikuti igapäevase puhkeaja nõuet(TLS § 51 lg 1 ja lg 5). T. T.il oli 2015.a juunikuus 17

järjestikkust tööpäeva, millega OÜ Xxxxxxx rikkus ka TLS § 52 lg-s 2 sätestatud iganädalase

puhkeaja nõuet.

2015.a augustikuus tegi T. T. kokku 127,5 ületundi, ehk rohkem kui 30 ületundi 7 päevase

ajavahemiku kohta lubatud 12 tunni asemel. Samuti T. T. töötas 2015.a augustis järjest koguni

18 tööpäeva, millest 14 päeval ületas tööpäeva pikkus 12 tundi (valdavalt olid tööpäevad 14,5 –

15,5 tundi), seega oli rikutud igapäevase puhkeaja nõue (TLS § 51 lg 1 ja lg 5).

13. TLS § 51 lg 1 alusel on tühine kokkulepe, mille kohaselt jääb töötajale 24-tunnise

ajavahemiku jooksul vähem kui 11 tundi järjestikust puhkeaega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. TLS § 51 lg 5 kohaselt tööandja annab töötajale, kes töötab 24-tunnise ajavahemiku

jooksul rohkem, kui 13 tundi, vahetult pärast tööpäeva lõppu täiendavat vaba aega võrdselt 13

töötundi ületanud tundide arvuga. Kokkulepe, millega 13 tundi ületav töö hüvitatakse rahas, on

tühine. TLS § 52 lg 2 alusel on tühine kokkulepe, mille kohaselt töötajale jääb summeeritud

tööaja arvestuse korral seitsmepäevase tööaja arvestuse korral vähem kui 36 tundi järjestikust

puhkeaega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eelnimetatud nõuete täitmist OÜ Xxxxxxx T.

T.i puhul ei taganud. Sellega OÜ Xxxxxxx rikkus pooltevahelise töölepingu punktis 3.2.

alapunktis d sätestatud tööandja kohustusi. Tööaja piirangud ning puhkeaeg on seaduses

sätestatud töötaja tervise ja ohutuse kaitseks, töövõime säilitamiseks ja tööjõu taastootmiseks.

Olukorras, kus tööandja on aastate viisi xxxxxxxxxxxxxxxxx nõudnud töötamist suuliste

kokkulepete alusel, sisuliselt reguleerimata tööajakorraldusega ja ületundidega, ei saa tööandja

heauskselt rõhuda sellele, et töötaja pidanuks tööaja piirangute rikkumisest tööandjale teatama.

OÜ Xxxxxxx ei ole välja toonud, et töötajad omal algatusel tegid ületunde ning et neil oleks

olnud võimalik omal algatusel lõpetada tööpäev 8 tunni järel.

T. T.i ja OÜ Xxxxxxx kokklepetest töö tasustamise osas nähtub, et T. T.i töötasu suurus ei

sõltunud tööpäevade pikkusest – alates 01.04.2014 oli kokku lepitud kindel kuupalk. Kohus

nõustub T. T.i esindaja seisukohaga, et sama töötasu maksmine talveperioodil ei olnud käsitatav

boonusena, sest TLS § 35 järgi tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale

töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole

andnud tööd. Samuti ei ole asjas vaidlust, et töölepingu muudatuses kokkulepe, mille kohaselt

kokkulepitud kuutasu sisaldab võimalikku ületunnitasu, öötööd ja töötamist pühade ajal on

tühine, tegelikkuses pooled seda ka ei kohaldanud, sest ületunnid hüvitati hiljem antava vaba

ajaga.

Eeltoodust järeldub, et T. T. tegi ületunde vastavalt tööandja korraldustele. T. T. on kohtule

selgitanud, et allus tööandja korraldustele, sest ei olnud enda õigustest teadlik. Töö- ja puhkeaja

reeglite järgimise tagamine ja kontrollimine on tööandja kohustus ning selle kohustuse

rikkumine ohustab otseselt töötaja tervist ning pikemaajaliselt mõjutab kahjulikult töötaja

töövõimet üldiselt, mistõttu on kohtu hinnangul tööandja rikkumine käsitatav töölepingu olulise

rikkumisena TLS § 91 lg 2 p 3 tähenduses.

14. Eeltoodust tulenevalt kohus asub seisukohale, et TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 3 sätestatud alused

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja poolt on täidetud. Kohtu hinnangul on

ülesütlemine toimunud mõistliku aja jooksul TLS § 91 lg 4 tähenduses. Töötaja poolt töölepingu

tööandja olulise rikkumise tõttu ülesütlemise kehtivust ei mõjuta see, et töötaja on sarnast

rikkumist varem mitme aasta jooksul talunud. Töötajale ei saa ette heita püüdu täita töölepingust

ja seadusest tulenevaid kohustusi ning käituda tööandjale lojaalselt. Töötaja on töölepingu üles

öelnud, kui jõudis arusaamisele, et sel viisil edasine töötamine hakkab kahjustama tema tervist.

TLS § 98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest tööandjale ette teatama, kui kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist

kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. OÜ Xxxxxxx tööandjaga ei ole esile

toonud, et T. T.i erakorraline etteteatamisajata lahkumine põhjustas töös seisaku või muu

kahjuliku tagajärje. OÜ-l Xxxxxxx oli võimalik tööd operatiivselt ümber korraldada. Eeltoodu

alusel kohus rahuldab T. T.i nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks

TLS § 91 lg 2 p 3 alusel. Vastavalt jääb rahuldamata OÜ Xxxxxxx vastassuunaline nõue

tuvastada erakorralise ülesütlemise tühisus ja sellega seotud nõue tuvastada TLS § 85 lg 4 alusel

töölepingu lõppemine korraliselt töötaja algatusel 30 –päevase etteteatamistähtaja möödumise

järel alates 25.10.2015.

15. Kohus leiab, et töölepingu erakorraliselt ülesütlemiseks ei anna alust töötaja väidetud asjaolu,

et 2015.a jooksul OÜ Xxxxxxx on viiel korral viivitanud T. T.ile palga maksmisega, ilma

töötajat sellest informeerimata. TLS § 28 lg 2 p 2 alusel on tööandja kohustatud maksma töö eest

töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töölepingu punkti 6.3. järgi on T. T.i palgapäevaks

15.kuupäev ning töötasu makstakse sularahata ülekande teel. T. T.i pangakonto väljavõttest (lk

104) nähtuvalt on 2015.a palk T. T.ile laekunud viivitusega järgmiselt: 17.02.2015, 18.03.2015,

16.07.2015, 21.08.2015 ja 17.09.2015. Kohus leiab, et palga maksmisega viivitamise tõttu

erakorraline ülesütlemine ei ole toimunud TLS § 91 lg 4 mõistliku aja jooksul rikkumisest

teadasaamisest. Kõige suurem viivitus – 6 päeva - oli augustis. 21.08.2015 on T. T. pöördunud e-

kirja teel (lk 102) järelepärimisega tööandja poole ja heitnud ette, et palga maksmisega

viivitamisest töötajaid ei teavitatud. Kui palga maksmisega viivitamine oli töötaja jaoks oluline

rikkumine, mille tõttu talle väidetavalt on tekkinud ka kahju, ei saa mõistlikuks pidada

töölepingu sellel alusel ülesütlemisega viivitamist veel rohkem kui kuu aega. Lisaks tööandja

töölepingu 25.09.2015 ülesütlemisel ei olnud töötaja töötasu maksmisega viivituses, mistõttu ei

saanud see rikkumine olla ka töölepingu etteteatamistähtajata erakorraliseks ülesütlemise

aluseks. See ei välista seda, et palga maksmisega viivitamine võis olla üks asjaolu, mis kallutas

töötajat töölepingu ülesütlemise kasuks otsustama.

16. Tõendamata on T. T.i väited, et tööandja ei kindlustanud töötajat vajalike

isikukaitsevahenditega ega tööriietusega.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 11 alusel on tööandja kohustatud oma

kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui

töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe.

T. T.i väitel sai ta tööandjalt tööriided ja saapad ainult tööle asumisel, nende kulumisel uusi ei

väljastatud, v.a töökindaid, mida vahel anti, aga alatihti ei olnud ka kindaid.

T. T.i väited uute tööriiete ja jalanõude küsimise ja tööandja poolt nende andmisest keeldumise

kohta on paljasõnalised. OÜ Xxxxxxx seaduslik esindaja selgitas kohtuistungil, et arvestust peeti

tööriiete ja jalanõude andmise kohta, töökindaid arvele ei võetud, kinnaste varu oli alati olemas,

kuid kulu kontrolli all hoidmiseks sai töötaja uue kindapaari kulunud kindapaari vastu. Kuna

töötajad on erineva suuruse ja kehakujuga, teevad erinevaid tööliigutusi ja neil on sellest

tulenevalt tööriietuse osas erinevad eelistused (kes eelistab kombinesooni, kes tunkesid, kes

pükse-jopet jms), võimaldas tööandja töötajatel endal tööriided välja valida ning siis tööandja

muretses need. Töötaja enda ostetud vajalike tööriiete/jalanõude maksumus hüvitati töötajale

ostutšeki esitamisel, kui oli selge, et ostetud on tööks vajalikku riietust/jalanõusid. T. T. esitas

enda poolt tööriiete ostmise tõendamiseks kohtule Tamrex Ohutuse OÜ 15.03.2014 sularaha arve

ja arve tasumist tõendava kviitungi (lk 103), kuid kinnitas kohtuistungil, et ei ole neid

dokumente tööandjale esitanud ega taotlenud kulu hüvitamist. xxxxxxxxxxxxxx töö spetsiifikast

tulenevat vajadust kasutada lisaks tavalistele tööriietele mingeid erilisi spetsiifilisi

kaitsevahendeid ei ole kohtu ette toodud.

T. T.i väited vajalike tööriietega mittevarustamine kui tööandja olulise lepingurikkumise kohta

on T. T.i enda selgitustega ümber lükatud. Nii kinnitas T. T., et suvel kabiinis töötades kandis ta

peamiselt lühikesi pükse ja sandaale.

17. T. T. väidab, et ta pidi töötama töökojas masinate remontimisel (keevitamisel) ülemäärase

vingu käes. T. T. on oma kirjalikus vastuses tööandja hagile korranud töövaidluskomisjoni

otsuse seisukohta, et töötervishoiu ja tööohutuse seadusest tulenevalt on tööandja kohustus

tuvastada riskianalüüsis töökeskkonna võimalikud ohud ning kavandada ka meetmed riskide

vähendamiseks. Dokumenti töökoja riskide hindamise kohta tööandja kohtule ei esitanud.

Töötajale ei saa ette heita, et ta ei kogunud tõendeid õhusaaste kohta, kuid T. T. ei ole usutavalt

oma väiteid põhjendanud. T. T. ei toonud välja ühtegi konkreetset olukorda, tööandja rikkumise

tuvastamiseks ei ole piisav üldsõnaline väide, et T. T. pidi keevitamise juures viibima, kui tema

masinat keevitati. Samuti on põhistamata T. T.i väide, et ta on tööandjat töökoja õhusaaste

probleemist teavitanud. T. T.i väited töökoja ventilatsiooni kohta ja ebatervisliku keskkonna

kohta on vastuolulised: samaaegselt väitega, et töökojas sundventilatsioon puudus, selgitab T. T.,

et mingid avad olid, aga need topiti talvel soojapidamise suurendamiseks kinni. See, et T. T.

täpselt ei tea, kas ja milline ventilatsioon töökojas on, tekitab pigem kahtlusi, et T. T. tööandjat

töökoja puudulikust ventilatsioonist tegelikult teavitanud ei ole. Kohtu hinnangul on mõistlik

eeldada, et töötaja tervist ohustava tõsise ja kestva probleemi korral oleks töötaja ennast

asjaoludega kurssi viinud.

Samuti T. T.i seletusest nähtuvalt suvel töötas ta peamisel välitingimustes, ka masinat hooldas

võimalusel põllul kohapeal, suvel olid töökoja uksed avatud. T. T.i kasutuses oli kõige uuem

masin, mille puhul keevitamistööde vajadus ei saa olla väga sage. Lisaks tööandja esindaja tõi

välja, et keevitamine toimub töökoja ühes nurgas, mis on plaadiga eraldatud, töökojas on

ventilatsioon ning kui on liigset vingu, siis on töötajad rikkunud keeldu hoida töökojas masina

mootorit töötamas. Tööandja möönis samuti, et liigsed heitgaasid võivad töökojas lühikeseks

ajaks tekkida, kui hommikul töökojast väljasõitmiseks käivitatakse korraga mitut masinat.

Arvestades, et ületunnid hüvitati T. T.ile talvisel perioodil vaba ajaga ning suvel töötas ta

peamiselt väljas, T. T. ka ise ei ole pidanud probleemi nii tõsiseks, et sellest tööandjat kirjalikult

teavitada (võrreldes töötasu maksmisega viivitamisega), ei saa kohtu hinnangul töökoja

väidetavat ebapiisavat ventilatsiooni lugeda tööandja poolt oluliseks lepingurikkumiseks, millega

õigustada töölepingu erakorralist ülesütlemist ilma etteteatamistähtajata.

18. T. T.i väited, et tööandja ei võimaldanud töötajal pika tööpäeva jooksul seaduses ettenähtud

määral vaheaegu puhkamiseks ja einestamiseks, on tõendamata. T. T. ei tugine sellele, et

tööandja takistas töötajatel seaduses söömiseks ja puhkamiseks ettenähtud pauside pidamist. T.

T. ise tunnistas, et pause pidi ta kasutama ise, ilma tööandja määramiseta, tal oli võimalik pause

teha enda äranägemise ja vajaduse järgi. Seega ei ole tööandja rikkunud kohustust võimaldada

töötajale vaheaegu töötamiseks ja puhkamiseks. Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, kas T.

T.i tööpäevasiseseid vaheaegu arvestati või ei arvestatud tööaja hulka.

T. T.i väitel ei olnud tal võimalik põllult kuhugile sööma sõita, töömasinat selleks kasutada ei

võinud, oma autot kauguse tõttu kasutada ei saanud. Oma toidu kaasavõtmist T. T. võimalikuks

ei pidanud, sest selle valmistamiseks või ostmiseks pidanuks ta kulutama tööpäevade vahelist

niigi lühikest puhkeaga, ta pidi olema tööl kell 8.00 ning tema töölemineku teel ei olevat olnud

ühtegi sellist toitlustuskohta, kust oleks saanud nii vara sooja süüa kaasa osta; toit oleks päeva

jooksul ka riknenud.

19. Pooltevaheline tööleping ei kohusta tööandjat T. T.ile põllule süüa viima. Kohtu hinnangul

on vaieldav, kas TLS § 47 lg 2 ja 3, mis sätestavad kohustuslikud tööpäevasisesed vaheajad

einestamiseks ja puhkamiseks ning kohustavad tööandjat looma töötajale tööajal puhkamiseks ja

einestamiseks võimaluse, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda, kohustavad

tööandjat töötajaid toitlustama. Kindlasti ei ole tööandjal seadusest tulenevat kohustust

toitlustada töötajaid oma kulul.

Kohtu hinnangul asjaolu, et tööandja on põllutööde kõrghooajal töötajaid oma kulul toitlustanud

ning toonud toidu põllule (seejuures T. T.ile kokkuleppe alusel kahel korral päevas) ei anna

töötajale õigust sellist toitlustamist nõuda või toitlustamise lõpetamise tõttu töölepingut üles

öelda. Tööandja on kokkuleppelise toitlustamise lõpetamisest mõistlikult ette teatanud. Tööandja

esindaja kohtuistungil selgitas, et igale töötajale on sooja toidu kaasavõtmiseks võimalik anda

toidutermos, mis tootekirjelduse kohaselt hoidis toidu soojana 12 tundi; samuti oli T. T.i

käsutuses kõige uuem silokombain, milles on külmik, kus saanuks vajadusel hoida

kiirestiriknevaid toiduaineid, näiteks võileibu, ja vett. T. T.i väide, et külmiku külmafunktsiooni

tagamiseks pidanuks ta ise jääd kaasa võtma, on otsitud ja ei tõenda T. T.il endal ei olnud

võimalik süüa kaasa võtta.

20. T. T.i avalduse kohaselt tööandja rikkumine seoses toitlustamisega seisnes selles, et tööandja

teatas 23.09.2015 sms-i teel, et lõpetab alates 25.09.2015 ära oma kulul töötajate toitlustamise,

ning keeldus töötajat toitlustamast ka tema enda kulul, kuigi T. T.il jätkunuks pikki tööpäevi veel

kuuks ajaks.

Esmalt kohus märgib, et T. T.i esitatud väljavõte tööajaarvestusest (lk 68) näitab, et 2015.a

septembris kuni lepingu ülesütlemiseni T. T.i töötatud 15 tööpäevast 8 olid pikemad kui 8 tundi

ning ainult kahe tööpäeva pikkus ulatus 12 tunnini. Seega eelmise kuuga võrreldes oli kahe

toidukorra vajadus järsult langenud.

Kohtuistungil kostja esindaja poolt T. T.i telefonist etteloetud R. P. 24.09.2015 sms-i (protokollis

lk 130 lõpus) sõnastusest ei saa järeldada tööandja üleolevat ega ultimatiivset suhtumist

töötajasse, nagu seda tõlgendab T. T.. Sõnumis R. P. teatab ühise toitlustamise lõppemisest enne

hooaja lõppu, avaldab lootust, et selle tõttu riidu ei minda ning palub töötajail, kes toitlustamise

lõppemise järel ei pea võimalikuks Xxxxxxxs edasi töötada või teha 8 tunnist pikemaid tööpäevi,

sellest 24.09.2015 õhtul teada anda. R. P.i kohtuistungil antud seletuse kohaselt ühise

toitlustamise lõpetamine ei takistanud iga üksiku töötajaga tema vajadusi läbi rääkida ja eraldi

kokku leppida, kuidas hooaja viimase kuu toitlustamist korraldada. T. T. tegi tööandjale

ettepaneku jätkata tema toitlustamist kahel korral päevas T. T.i enda raha eest, kuid järgmisel

hommikul, enne tööandja vastuse saamist, T. T. esitas töölepingu ülesütlemise avalduse.

21. Kohus leiab, et T. T. on ekslikul seisukohal, et tööandja keeldus toitlustamise jätkamisest

töötaja kulul. T. T. kinnitas ka ise, et tegelikult tööandja talle midagi ei vastanud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse

tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest,

isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Poolte vahel sellist kokkulepet ega praktikat

ei olnud, et tööandja vaikimist loetakse keeldumiseks. Seega ei saa T. T. töölepingu erakorralisel

ülesütlemisel tugineda sellele, et tööandja keeldus ettepanekust jätkata töötaja töötamise kohas

toitlustamist töötaja kulul.

22. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et tööandja on töötaja suhtes rikkunud

tööandjapoolseid kohustusi TLS § 91 lg 2 p 3 mõttes ning töötajal oli 25.09.2015 olemas

seadusest tulenev alus oma töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kohus loeb töölepingu T.

T.i poolt alates 25.09.2015 erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 p 3 alusel. Kuivõrd

töötamise registri kande nr 207031 (töövaidluskomisjoni toimik nr 2083, lk 17) kohaselt on

tööandja kandnud registrisse töötaja töölepingu 25.09.2015 lõppemise TLS § 85 lg 1 alusel

töötaja soovil (korraline ülesütlemine), on põhjendatud töötaja nõue kohustada tööandjat

registrikannet vastavalt muutma ja märkima töölepingu lõppemise aluseks TLS § 91 lg 2.

23. TLS § 100 lg 4 näeb ette, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et

tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus leiab, et praeguses asjas on põhjendatud

hüvitise vähendamine töötaja ühe kuu keskmise töötasuni. Kuigi kohus on lugenud tööandja

poolt töö- ja puhkeaja korraldust puudutavad rikkumised töölepingu etteteatamistähtajata

erakorraliseks ülesütlemiseks alust andvaks oluliseks lepingurikkumiseks, on praegusel juhul

hüvitise suuruse vähendamisel põhjendatud võtta arvesse seda, et töötaja T. T. ei teatanud

tööandjale ülejõukäivast töökoormusest ja ebapiisavast puhkeajast. Samas on mõlemad pooled

kinnitanud, et tööandjal olid asendustöötajad ning T. T. sai soovi korral vabu päevi. Samuti on T.

T.i kinnitusel just tema algatusel töölepingut kahel korral muudetud töötasu osas. Seega T. T.i

enda poolt kohtu ette toodud asjaolud ja selgitused näitavad, et tööandjaga oli võimalik läbi

rääkida. T. T. üksnes oletas, et pretensioone esitava töötaja suhtes võib tööandja suhtumine

muutuda. Kohtu hinnangul jätab ka T. T.i 21.08.2015 e-kiri ruumi tööandja poolt välja toodud

kahtlusteks, et töölepingu ülesütlemine ei olnud niivõrd tingitud tööandja poolsetest

rikkumistest, kui just T. T.i enda motivatsiooni langusest ja soovist tegelda rohkem

ettevõtlusega. Neid asjaolusid arvestades kohus peab töölepingu erakorralise ülesütlemise

piisavaks hüvitist töötaja 1 kuu keskmise töötasu ulatuses.

24. T. T.i keskmise töötasu arvestuse (TVK toimik nr 2022, lk 22) kohaselt on töölepingu

ülesütlemisele eelnenud T. T.i 6 kuu keskmine töötasu 1792,33 eurot kuus. Võrreldes summasid

keskmise töötasu arvestusel ja T. T.i pangakonto väljavõttel (kohtutoimikus lk 104) selgub, et

keskmine töötasu on arvestatud brutosummana. Seega tuleb OÜ-lt Xxxxxxx T. T.i kasuks ühe

kuu keskmine töötasu hüvitisena välja mõista 1792,33 eurot, millest OÜ Xxxxxxx peab kinni

pidama seaduses ettenähtud maksud.

25. Menetluskulude jaotus.

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel ning vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kindlaks menetluskulude

suuruse.

Kohus rahuldas töötaja hagi osaliselt ning tööandja hagi jäi täies ulatuses rahuldamata. TsMS §

162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1

kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse

osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool,

võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei

nõustunud.

Kohus peab selles asjas õigeks jätta menetluskulud täies ulatuses OÜ Xxxxxxx kanda, sest OÜ

Xxxxxxx hagi T. T.i vastu jäi täies ulatuses rahuldamata ning T. T.i hagi rahuldati ulatuses,

milles T. T. oli nõus sõlmima kompromissi, kuid kompromiss jäi sõlmimata, sest OÜ Xxxxxxx

keeldus muutmast kannet töötamise registris.

26. T. T.i menetluskuludeks on kulud õigusabile. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

T. T.it esindas kohtus TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele vastav lepinguline esindaja, kes esitas TsMS

§ 176 lg 1 sätestatud korras kohtule menetluskulude nimekirjad, milles T. T. kinnitab, et kulud

kokku 552 eurot on kantud seoses selle tsiviilasjaga ning T. T. ei saa käibemaksu tagasi

arvestada. OÜ Xxxxxxx T. T.i menetluskulude kohta vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 175 lg 1

alusel kohus hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust.

02.06.2016 ja 06.06.2016 esitatud nimekirjade ja neile lisatud arvetes nr 78/2016/Õ ja nr

80/2016/Õ näidatud spetsifikatsioonide kohaselt on T. T.i esindaja õigusabi osutamiseks

kulutanud kokku 5 tundi ja 45 minutit, millest 2 tundi kohtueelselt dokumentidega tutvumiseks

ning 3 tundi ja 45 minutit osalemine 02.06.2016 kohtuistungil. Kohus leiab, et asja sisu ja mahtu

ning kohtuistungi kestust arvestades on ajakulu põhjendatud ja vajalik. Tunnitasu 80 € (lisandub

käibemaks 20% summas 16 €) on mõistlik ning vastab esindaja kutseoskustele.

Kohus määrab T. T.i menetluskulude suuruseks kokku 552 eurot (sisaldab käibemaksu) ja

mõistab selle summa OÜ-lt Xxxxxxx T. T.i kasuks välja.

27. TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt OÜ-l Xxxxxxx

tasuda T. T.ile kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

kohtunik