1-16-2360/26 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2016 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-16-2360

Kohtukoosseis

Kriminaalasi

Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Renato Miksoni süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5,

8, 9 järgi lühimenetluse korras

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 25. aprilli 2016

otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Süüdistatav Renato Miksoni kaitsja vadv Roman

Levin, apellatsioon

RESOLUTSIOON

1. Jätta süüdistatav Renato Miksoni kaitsja vadv Roman Levini apellatsioon

Tartu Maakohtu 25. aprilli 2016 otsuse peale kriminaalasjas nr 1-16-2360 läbi

vaatamata.

2. Maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Roman

Levin kasuks 60 eurot vandeadvokaat Roman Levini poolt süüdistatavale

Renato Miksonile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise

eest.

3. Renato Miksonilt välja mõista riigituludesse 60 eurot riigi õigusabi eest.

4. Renato Miksonilt väljamõistetud summa tuleb tasuda ühele järgnevatest

Maksu- ja Tolliameti arvelduskontodest: EE351010052031000004 SEB Pank,

EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank AS

Eesti filiaal või EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal.

Tasumisel märkida viitenumber 99916700030349 ja selgitus: „Renato Mikson,

1-16-2360, menetluskulud“.

5. Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse

jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud,

suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse

Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Maakohtu otsus

1. Tartu Maakohtu 25.04.2016 otsusega tunnistati Renato Mikson süüdi KarS § 199

lg 2 p 5, 8, 9 järgi ning mõisteti karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust.

1.1. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja

karistati teda vangistusega 3 aastat.

Sellest arvestati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud 2 päeva ning

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust

alates 18.01.2016.

Apellatsioon

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas 09.06.2016 apellatsiooni R. Miksoni kaitsja

vadv R. Levin, kes palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ja teha

uus otsus, millega kohaldada R. Miksoni suhtes kergemat karistust.

Kaitsja leiab, et karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja

arvates ei ole põhjendatud R. Miksonile mõista sanktsiooni ülemmäära lähedast

karistust. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, nagu puuduksid R. Miksoni karistust

kergendavad asjaolud. Kaitsja palub arvestada, et R. Mikson on

kriminaalmenetlusele igati kaasa aidanud, ta ei ole eitanud kuritegude toimepanemist

ning on andnud selles osas põhjalikke ütlusi. Seda tuleb hinnata kui KarS § 57 lg 1 p

3 nimetatud karistust kergendavat asjaolu, kuid maakohus seda ei arvestanud.

Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole R. Miksoni poolt

kohtus avaldatud kahetsus siiras, vaid taotleb karistuse leevendamist isekatel

põhjustel. Kaitsja leiab, et R. Mikson ei ole kohtueelsel uurimisel ega maakohtus

mingil viisil väljendanud üleolevat suhtumist oma tegevuse tagajärgedesse.

Seonduvalt kohtuotsuses viidatud R. Miksoni väidetava vägivallaga kaupluse müüja

suhtes kaitsja märgib, et vigastuste tekitamises müüjale R. Miksonile süüdistust

esitatud ei ole. Müüja vasaku käe küüned said vigastada tulenevalt sellest, et ta

hoidis kinni R. Miksoni jopest kui R. Mikson püüdis ära joosta. Puuduvad tõendid

selle kohta, et R. Miksonil oleks olnud mingilgi kujul tahtlus müüjale kehavigastusi

tekitada. Müüja küüntele vigastuste tekkimist ei saa pidada asjaoluks, mis viitaks R.

Miksoni eriti ülbele ja lugupidamatule käitumisele, nagu seda leidis maakohus.

Kõigest eeltoodust kaitsja järeldab, et R. Miksoni süü ei ole sedavõrd suur, et mõista

talle karistust sanktsiooni maksimaalsele lähedases määras. Kaitsja arvates ei esine

selliseid asjaolusid, mis annaks alust R. Miksonile karistust mõista üle sanktsiooni

keskmise määra. Kaitsja peab vajalikuks märkida, et prokurör taotles karistuseks 3

aastat vangistust ja lühimenetlust kohaldades seega 2 aastat vangistust, kuid

maakohus ei põhjendanud, miks ta mõistis sellest tunduvalt raskema karistuse.

Ringkonnakohtu seisukoht

3. Ringkonnakohus, hinnates apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab,

et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi

vaatamata.

4. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus

on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo

õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks

kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5).

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on

perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb

lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille

rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks.

Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

5. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on R. Miksonile karistust mõistes

igakülgselt motiveerinud mõistetava karistuse liiki ja määra (otsuse lk 10-11).

KarS § 199 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5 aastase

vangistuse.

Maakohus arvestas karistuse mõistmisel, et R. Miksonil on 3 kehtivat

kriminaalkaristust KarS §-de 200 lg 2, 121 ja 199 lg 2 järgi, kusjuures raskeim nende

eest mõistetud karistus oli 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Kuna ta ei ole eelmistest

karistustest vajalikke järeldusi teinud ja on kuritegude toimepanemist jätkanud, siis

seetõttu maakohus leidis, et käesoleva otsusega tuleb karistuseks mõista reaalne

vangistus.

Tema karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud.

Maakohus leidis, et R. Miksoni poolt kohtuistungil avaldatud kahetsus ei ole siiras ja

ka kohtueelses menetluses ei ole ta kordagi väljendanud kahetsust toimepandud

süütegude eest. Arvestades tema käitumist ning suhtumist õiguskorda on maakohus

veendunud, et isikut ei huvita tema käitumise tagajärjed. Teda on korduvalt karistatud

varavastaste kuritegude eest, kuid ta on järjepidevalt jätkanud samaliigiliste

süütegude toimepanemist. Seetõttu ei ole ta kahetsus siiras, ta suhtub üleolevalt

oma tegevuse tagajärgedesse – kahju põhjustamisse. Eeltoodu alusel maakohus ei

arvestanud tema poolt väljendatud kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu KarS

§ 57 lg 1 p 3 mõttes.

Maakohus leidis, et R. Miksoni süü käesolevas asjas on suur. Ta pani toime 3

vargust, neist ühe sissetungimisega ja kaks avalikku vargust. Tema käitumine oli

süstemaatiline. Ta peeti kahtlustatavana kinni 12.01.2016 ja järgmisel päeval

vabastati ning juba ülejärgmisel päeval pani ta toime avaliku varguse, kus kauplusest

kuldkette varastades rabeles ta müüja haardest vägivallaga välja, tekitades müüja

käele vigastusi. See viitab R. Miksoni eriti ülbele ja lugupidamatule suhtumisele.

Kuna ta pani vargused toime kolme koosseisulise raskendava asjaoluga, kõik 3

episoodi on toime pandud lühikese aja jooksul peale eelmise vangistuse kandmiselt

10.11.2015 vabanemist ning arvestades seda, et eelmine vangistus oli samuti

mõistetud varguse eest, siis maakohus leidis, et tema süü on ülisuur ning ta väärib

sanktsiooni maksimaalset karistust. Kuna ta aga on andnud vabatahtlikult ütlusi

toimepandud kuritegude kohta, siis seda arvestati karistuse mõistmisel ning ei

kohaldatud sanktsiooni maksimumi. Kuna kõik vargused on toime pandud

kavatsetult, siis peeti võimalikuks sanktsiooni ülemmäärast ainult 6 kuud allapoole

tulla.

Kõige eeltoodu alusel mõisteti R. Miksonile karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust,

mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 3 aastat

vangistust.

5.1. R. Miksoni süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel kohus arvestas

varguste toimepanemise asjaolusid ja tegude intensiivsust. Seetõttu loeti tema

süüaste piisavalt suureks. Seega arvestati eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi ning

õiguskorra kaitsmise huvisid.

5.2. Ringkonnakohus märgib, et sellega maakohus juhindus RKKKo nr 3-1-1-91-07

punktis 6.6 toodud seisukohast, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel

seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse

seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas kohus on

kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse

kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale

mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleb seda ka eraldi

põhjendada.

Antud asjas on maakohus seda nõuet täitnud (vt käesoleva otsuse p 5).

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on prokurör taotlenud karistuseks 3 aastat

vangistust ja lühimenetlust kohaldades 2 aastat vangistust (I kd lk 180-180 pöördel).

Kaitsja ettepanek oli määrata karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust, võttes sellest

1/3 maha.

Maakohtu põhjendustest nähtub, et selline karistus võinuks olla mõistetud siis, kui

süüdlase süü oleks alla keskmist ning tegemist oleks esmakordsete rikkumistega,

kuid antud juhul R. Miksoni süü suurus, kuritegude toimepanemise asjaolud ning

isikut iseloomustavad andmed selleks alust ei andnud.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus

arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning

seetõttu on apellatsioonis toodud taotlus mõista kergem karistus perspektiivitu.

Kohtupraktika kohaselt ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva

apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele (käesoleval ajal KrMS § 326 lg 3)

tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi

karistuspraktikast (RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.5).

7. Maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille

kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi

tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades,

s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo nr 3-

1-1-58-13, p 7).

Lisaks ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt võimalik jätkuvalt uute kuritegude, eriti

samaliigiliste kuritegude, toimepanemise puhul kohaldada eelnevate karistusega

võrreldes leebemaid karistusi (RKKKo 3-1-1-58-13, p 10; 3-1-1-13-11, p 9.1; 3-1-1-

11-10 p-d 6.1-6.2; 3-1-1-12-05).

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis

üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

9. Kaitsja on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist seoses apellatsiooni

koostamiseks materjalidega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest 60 euro

ulatuses (käibemaksu kohustust ei ole).

Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning

nimetatud summa kaitsjale väljamaksmisele.

KrMS § 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme

kohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku

kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.

Ringkonnakohus antud juhul ei muutnud maakohtu otsust.

Sellest lähtudes peab R. Mikson hüvitama apellatsioonimenetluses tekkinud

kaitsjakulud 60 eurot.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Mati Kartau

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus