3-16-604/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

14. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-604

Haldusasi

AS Glamox HE kaebus Maksu- ja Tolliameti 25. veebruari

2016 otsuse nr 8-4/00075 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: AS Glamox HE

Esindaja: v.adv Ronald Riistan, v.adv Risto Agur

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Andreas Aas

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Glamox HE kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 14. juulil 2016 (HkMS § 180, 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUS

1. AS Kühne+Nagel esitas 16. veebruaril 2016 AS Glamox HE eest tollideklaratsiooni nr

16EE1310EE90374652, deklareerides vabasse ringlusesse lubamiseks Hiinast pärit kaubad, mida

kirjeldati deklaratsioonil järgmiselt: "Osad valgustitele- plastmassist ilurõngas valgustile, valgusti

kinnitus (plastmassist laba + kruvi). Valgustite kokkumonteerimiseks". Nimetatud tooted

klassifitseeriti kaubakoodiga 9405 9200 90 ning deklaratsioonil arvestati tasumisele kuuluv

maksusumma (imporditollimaks ja käibemaks) 3381,52 eurot.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 25. veebruaril 2016 otsuse nr 8-4/00075, pannes AS-ile Glamox HE

kohustuse esitada 30 445,64 euro suurune tagatis, kuivõrd eelnimetatud tollideklaratsiooni

kontrollimisel tekkis tollil kahtlus, et kaup ei ole klassifitseeritud õigesti. Otsuses peetakse

võimalikuks, et üks osa kaubast (plastmassist ilurõngas valgustile) tuleks klassifitseerida koodi

3926 90 97 90 järgi ning teine osa kaubast (plastmassist laba koos kruviga) koodi 7318 15 69 98

järgi. Otsuses leitakse, et eelnimetatud viisil kauba deklareerimisega kaasneks deklaratsioonis

tooduga võrreldes 30445,64 euro võrra suurem maksukohustus.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. AS Glamox HE esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 25.

veebruari 2016 otsuse nr 8-4/00075 tühistamist. Kaebaja selgitab, et vaidlusaluse kauba näol on

tegemist spetsiifiliste kaebaja poolt disainitud ja tema poolt teatud tüüpi valgustite toomiseks

kasutatavate detailidega, mida ei müüda eraldi valgustitest. Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus

on nõuetekohaselt põhjendamata, kuna sellest ei nähtu, miks on maksuhaldur leidnud, et

deklaratsioonil olid kaubad valesti klassifitseeritud. Kaebaja hinnangul tuleb tagatise määramine

otsustada kaalutlusõiguse alusel ning vastava otsuse tegemise faktiline põhjendus peab otsusest

nähtuma. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluste kaupade iseloomu arvestades saab ainuõige

olla nende klassifitseerimine kaubakoodi 9405 9200 90 järgi. Kaebaja viitab nõukogu 7. aprilli

1987 otsusega 87/369/EMÜ kinnitatud kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoniseeritud

süsteemi (edaspidi HS) selgitavatele märkustele seoses kaubagruppidega 39, 73 ja 94 ning

rõhutab, et neist tulenevalt kuuluvad rubriikides 9401 - 9403 ja 9405 nimetatud toodete

koostisesse kuuluvad töödeldud või töötlemata osad, mida nende kuju ja muude tunnuste järgi

saab identifitseerida nendes rubriikides klassifitseeritud toodete spetsiifilisteks koostisosadeks,

gruppi 94. Kaebaja leiab, et kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi KN) rubriikide kirjeldustes

ega jaotiste ja gruppide märkustes ei ole imporditud paigaldusdetailidega sarnanevaid kaupu

kirjeldatud sellisel määral, et sellest võiks aru saada, et valgusti paigaldusdetaili lahutamatud

osad tuleb klassifitseerida erinevatesse kaubagruppidesse.

4. Kaebaja hinnangul on vastustaja rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna kaebaja on

tellinud sama kaupa samalt tootjalt korduvalt ka varem ning kunagi pole toll samasisulise kauba

osas leidnud, et tegemist võiks olla valesti klassifitseeritud kaubaga.

5. Kaebaja

leiab,

et

vaidlusaluse

otsuse

näol

tegelikult

tegemist

sisuliselt

klassifitseerimisdokumendiga, kus oleks pidanud sisalduma ka klassifitseerimiseks vajalikud

asjakohased põhjendused. Kaebaja toob välja, et sisuliselt on maksuhaldur läbi teinud

klassifitseerimismenetluse ning vaidlustatud otsus klassifitseerimisotsus.

6. Viimaks toob kaebaja välja, et maksuhalduri esitatud dokumentidest nähtuvalt on tagatise

otsus allkirjastatud alles 29. veebruaril 2016, ent sel ajal ei kehtinud enam vaidlusalusele kaubale

dumpingumaks, mistõttu ei saanuks selle maksu ulatuses igal juhul tagatist määrata.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksu- ja Tolliamet vaidleb AS Glamox HE kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Esiteks selgitab vastustaja, et vaidlusaluse otsusega ei ole kaupa siduvalt klassifitseeritud,

mistõttu ei pidanud see otsus kauba klassifitseerimist puudutavaid põhjendusi sisaldama.

Vastustaja leiab, et ühenduse tolliseadustiku rakendussätete artikli 248 lg 1 kohaselt peab

tagatise küsimiseks toll olema seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu

summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhja kindlaksmääratud summa ning antud juhul

asja materjalide juurde esitatud dokumendid ja vaidlusalune otsus väljendavad vastustaja

arvamusel piisavalt kahtlust, miks kaebaja kaubakood ei pruugi olla õige.

8. Vastustaja ei vaidle, et kaebaja on sama kaupa ka varem importinud ning maksuhaldur ei ole

siis kaubakoodi muutmist kaalunud, ent samas pole maksuhaldur eelnevalt kaebaja suhtes

kontrolli läbi viinud. Vastustaja leiab, et kaebajal ei teki õiguspärast ootust pelgalt seetõttu, et

maksuhaldur on kaubad minevikus vabastanud ilma täiendavaid samme astumata.

9. Mis puudutab kaebaja väidet, et vaidlusaluse otsuse allkirjastamise ajal ei kehtinud nende

kaupade osas enam dumpinguvastast tollimaksu, siis selgitab kaebaja, et dumpinguvastased

tollimaksud on kohaldatavad alates tollideklaratsiooni esitamise hetkest ning kuivõrd kaebaja

tollideklaratsioon aktsepteeriti 16. veebruaril 2016, mis tuleb lugeda impordi toimumise

kuupäevaks, siis sel ajal kuulusid sellised Hiinast imporditavad kaubad dumpinguvastase

tollimaksuga maksustamisele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et AS Glamox

HE kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Maksu- ja Tolliameti otsus tagatise

määramise kohta on piisavalt põhjendatud.

11. Esiteks leiab kaebaja ekslikult, nagu oleks maksuhaldur vaidlusaluse otsusega kuidagi siduvalt

kindlaks määranud selle, et kaubad on tollideklaratsioonil 16EE1310EE90374652 valesti

klassifitseeritud ning need siduvalt ümber klassifitseerinud. Siinkohal tuleb esmalt tähele panna,

et kauba tariifsel klassifitseerimisel ei ole mingisugust iseseisvat tähendust ning seetõttu ei ole

põhjust eraldi rääkida, nagu kaebaja seda 27. mai 2016. aasta täiendavas seisukohas teeb,

klassifitseerimismenetlusest või klassifitseerimise otsusest. Imporditavate kaupade tariifne

klassifitseerimine on aluseks impordiga kaasneva maksukohustuse suuruse kindlaks määramisel

ning kaupade klassifitseerimise vajadus tekib seetõttu üksnes sel eesmärgil. Vastava

maksukohustuse suuruse arvutab tollideklaratsiooni esitaja tollideklaratsioonil või kui toll leiab,

et tollideklaratsiooni andmed ei ole õiged (sh. juhul kui kaubad on deklaratsioonil valesti

klassifitseeritud), määratakse maksukohustus kindlaks maksukorralduse seaduse (MKS) alusel

tehtava maksuotsusega.

12. Käesoleval juhul on vaidluse all otsus tagatise määramise kohta. Selle otsusega ei ole kindlaks

määratud vaidlusaluste kaupade vabasse ringlusesse lubamisega kaasnevat lõplikku

maksusummat ega ka siduvalt kindlaks määratud nende kaupade tariifset klassifikatsiooni.

Vaidlusaluse otsuse tegemise aluseks ei ole mitte maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolu, et

tollideklaratsioonil on kaup valesti klassifitseeritud, vaid üksnes kahtlus, et see võib nii olla. Juhul

kui toll edasise kontrolli raames jõuab järeldusele, et kaup on tollideklaratsioonil tõesti valesti

klassifitseeritud ning õige klassifitseerimise korral oleks maksukohustus teistsugune, kui

tollideklaratsioonil arvutatud, tuleb selle kohta teha MKS-i nõuetele vastav maksuotsus. Sellist

maksuotsust käesoleval juhul tehtud pole ning seega ei saa rääkida ka tolli poolt vaidlusaluse

kauba tariifse klassifitseerimise kohta tehtud siduvast otsusest. Vaidlusaluses otsuses võetud

seisukohal kauba klassifitseerimise kohta ei ole lõpliku maksusumma suuruse kindlaks

määramisel mistahes tähtsust ehk teisisõnu – kui maksuhaldur teeb maksuotsuse, mille aluseks

võetakse asjaolu, et eelviidatud tollideklaratsioonil deklareeritud kaubad kuuluvad

klassifitseerimisele muu kaubakoodi järgi, kui see, mis deklaratsioonil märgitud, allub see asjaolu

täielikule põhjendamiskohustusele, ilma et maksuhalduril oleks mistahes võimalust tugineda

selles küsimuses näiteks käesolevas asjas vaidluse all olevale otsusele.

13. Seejuures ei saa asjakohaseks pidada ka kaebaja arutlust selle üle, et tema hinnangul on toll

enne käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse tegemist kõik kauba tariifseks klassifitseerimiseks

vajalikud toimingud teinud ja tõendid kogunud. Isegi kui asuda seisukohale, et tegelikult olid tollil

juba vaidlusaluse otsuse tegemise ajal olemas kõik vajalikud andmed ja tõendid selleks, et kauba

tariifse klassifitseerimise õigsuse osas lõplik seisukoht võtta ning vajadusel maksuotsusega

täiendav tasumisele kuuluv maksusumma määrata, ei anna see vaidlusalusele otsusele ühelt

poolt maksuotsuse kvaliteeti ning teiselt poolt ei välistanuks see tagatise määramist.

14. Teiseks on väär kaebaja seisukoht, et vaidlusaluse otsuse allkirjastamise kuupäevast

tulenevalt ei olnud sel ajal lõpliku dumpinguvastase tollimaksu osas tollivõla tekkimine võimalik.

On tõsi, et vastustaja poolt esitatud kontrolli ajaloost (tl. 35) nähtub, et esmalt allkirjastati otsus

tagatise määramise kohta 25. veebruaril 2016 ning toimetati see kaebajale ka kätte, ent pärast

seda, kui otsuses avastati arvutusviga, allkirjastati 29. veebruaril 2016 otsus uuesti, jättes otsuse

rekvisiidid muutmata. Vaidlust ei ole selles, et teistkordselt allkirjastatud otsuses vähendati

tagatise summat tulenevalt esmakordselt allkirjastatud otsuses esinenud arvutusveast, tagatise

määramise alust ei muudetud. Sisuliselt oli tegemist varasema osaliselt õigusvastase otsuse

muutmisega adressaadi kasuks ehk esialgse otsuse kehtetuks tunnistamisega 117,54 euro

suuruse tagatissumma määramise osas, muus osas (st. 30445,64 euro ulatuses) jäi algne otsus

kehtima. Möönan, et sellisel moel otsuse parandamine ning parandatud otsuse teksti uuesti

allkirjastamine ilma selles otsuse muutmist kajastamata, ei ole korrektne, ent tegemist on vaid

vormiveaga, mis ei saanud muuta asja otsustamist ning mis seetõttu ei ole ka otsuse tühistamise

aluseks.

15. Igal juhul tuleneb eeltoodust esiteks see, et 30445,64 euro suuruse tagatise esitamise

kohustus pandi kaebajale juba 25. veebruaril 2016. Teiseks on aga oluline, et sõltumata sellest,

kas tagatise määramise otsus lugeda tehtuks 25. või 29. veebruaril 2016, sai tagatise määrata ka

lõpliku dumpinguvastase tollimaksu osas tekkida võiva tollivõla eest. Nimelt tuleneb komisjoni

rakendusmäärusest (EL) 2016/278, et muuhulgas KN-koodi 7318 15 69 alla kuuluvate Hiina

Rahvavabariigist pärit kruvide impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks

tunnistati kehtetuks alates kõnealuse rakendusmääruse jõustumisest ehk selle Euroopa Liidu

Teatajas avaldamisest, mis toimis 27. veebruaril 2016. Nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92,

millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS) artikli 201 lg 2 kohaselt tekib

tollivõlg tollideklaratsiooni aktsepteerimise hetkel. Vaidlust pole selles, et tollideklaratsioon

16EE1310EE90374652 on aktsepteeritud 16. veebruaril 2016. Seega on kõnealuste kaupade

impordist tuleneva mistahes tollivõla tekkimise ajaks 16. veebruar 2016. Kuivõrd nimetatud

kuupäeval kuulusid Hiinast pärit kruvid maksustamisele lõpliku dumpinguvastase tollimaksuga,

siis tekib kõnealusest impordist (juhul kui osa kaubast kuulub klassifitseerimisele KN-koodiga

7318 15 69 98, nagu vaidlusaluses otsuses võimalikuks peetakse) tollivõlg ka lõpliku

dumpinguvastase tollimaksu osas.

16. Leian, et otsus tagatise määramise kohta on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud. MKS § 120

lg 11 kohaselt võib maksuhaldur nõuda kauba vabasse ringlusesse lubamisel tollivõla tekkimisega

seoses tasumisele kuuluvate maksude tagamist. Tollivõlg on ÜTS artikli 4 punkti 9 kohaselt isiku

kohustus tasuda imporditollimaksu [...] summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb

konkreetsetelt kaupadelt tasuda. Tollivõla tekkimise ja suuruse määravad kindlaks objektiivsed

faktilised asjaolud, mis võivad nähtuda tollideklaratsioonilt või saada tollile teatavaks täiendava

kontrolli käigus. ÜTS artikli 74 lõikes 1 on sätestatud, et kui tollideklaratsiooni aktsepteerimise

tulemusel tekib tollivõlg, vabastatakse tollideklaratsioonis nimetatud kaup ainult juhul, kui

tollivõlg on tasutud või selle tasumine tagatud. Kuivõrd tollivõla tegelik tekkimine ja selle suurus

võivad selguda tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimisel hiljem ning vajada kindlaks

määramist maksuotsusega, tuleb eelviidatud sätet mõista selliselt, et tollil on õigus kauba

vabastamise eeldusena nõuda tagatist ka juhul, kui tollideklaratsiooni kontrollimisel ilmnevad

asjaolud, mille põhjal võib tegelik tollivõlg osutuda suuremaks kui tollideklaratsioonil näidatud

andmete põhjal arvutatav. Seda käsitlust toetab ka komisjoni määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega

kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse

ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTSRS) artikkel 248, kus sätestatakse, et kui toll on seisukohal,

et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni

andmete põhjal kindlaksmääratud summa, nõuab toll tagatise esitamist, mis on piisav

deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva

lõppsumma vahe tasumiseks.

17. ÜTSRS artikli 248 lõikest 1 tuleneb üheselt, et tagatise nõudmise eelduseks on tolli seisukoht,

et tegelik tollivõlg võib olla suurem kui tollideklaratsioonilt nähtub. Sellest sättest tuleneb ka

tagatise nõudmise kohta tehtava otsuse põhjendamiskohustuse ulatus. Kaebajal on õigus, et

otsus tagatise nõudmise kohta tuleb teha kaalutlusõiguse alusel, ent ÜTSRS artikli 248 lõikest 1

ja artikli 74 lõikest 1 tulenevalt on ainsaks kaalutluseks, millest toll tagatise nõudmisel lähtuda

saab, see, kas tollideklaratsioonil kajastatust suurema tollivõla tekkimine on võimalik või mitte.

Kuivõrd tagatise nõudmine on sellises olukorras ennetav meede, mille võtmine otsustatakse

enne tollivõla suuruse lõplikku kindlaksmääramist, on juhul, kui tollil on kahtlus kauba tariifse

klassifitseerimise õigsuses, tagatise määramiseks piisav, kui vastavas otsuses tuua välja, millise

kaubakoodiga võiks vaidlusalune kaup maksuhalduri esialgsel hinnangul deklaratsioonis märgitu

asemel klassifitseerimisele kuuluda ning tolli kahtlus pole sel hetkel teada olevate andmete

pinnalt ilmselgelt väär. Tagatise määramiseks ei pea toll seega tõendama ega põhjendama väidet,

et tollideklaratsioonil on kaup valesti klassifitseeritud, vaid piisab sellest, kui näidata, et see võib

nii olla ja juhul kui see nii on, kaasneb impordiga suurem maksukohustus. Sellises olukorras saab

tagatise nõudmist õigusvastaseks pidada vaid juhul, kui tolli seisukoht, et tegelikult tekkiv

tollivõlg on deklaratsioonil arvestatust suurem, on ilmselgelt ekslik.

18. Tagatise eesmärk selles olukorras on ühelt poolt kaitsta avalikku huvi tollimaksude laekumise

vastu, teiselt poolt saab aga toll tagatise esitamisel kauba vabastada ning importija saab sellega

eesmärgipäraselt edasi toimetada. Kaebaja näib selles osas olevat ekslikult käsitlenud tagatise

nõudmist kui tema suhtes võetud iseäranis koormavat meedet, arvestades, et tegelikult oli

tagatise esitamise alternatiiviks see, et toll kaupa ei vabasta ning jätkab tollideklaratsiooni

õigsuse kontrollimist kuni vajadusel deklaratsioonis kajastatuga võrreldes täiendava tollivõla

suurust kindlaks määrava maksuotsuse tegemiseni.

19. Antud juhul ei saa väita, et Maksu- ja Tolliametil vaidlusaluse otsuse tegemise ajal olemas

olevate andmete pinnalt oleks olnud ilmne, et tollideklaratsiooni 16EE1310EE90374652 esemeks

olev kaup tuleb tingimata klassifitseerida nii nagu seda tollideklaratsioonis tehti (st.

kaubakoodiga 9405 92 00 90) või et seisukoht, et selle kauba hulgas olnud plastmassist ilurõngad

tuleks klassifitseerida koodiga 3926 90 97 90 ning kinnitusdetailid kaubakoodiga 7318 15 69 98,

oleks olnud ilmselgelt ekslik. Otsuse põhjendusena on neile kaubakoodidele viitamine piisav,

kuivõrd komisjoni rakendusmääruses (EL) 2015/1754, millega muudetakse tariifi- ja

statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87

I lisa, toodud neile koodidele vastavate kirjelduste pinnalt nähtub üheselt, et need vähemalt

võivad vaidlusaluste kaupade klassifitseerimiseks kõne alla tulla.

20. Vastus küsimusele, kas vaidlusaluse ilurõnga näol on tegemist valgusti osaga, see tähendab

töödeldud või töötlemata osaga, mis kuulub valgusti koostisesse ja mida tema kuju ja muude

tunnuste järgi saab identifitseerida valgusti spetsiifiliseks koostisosaks, või on tegemist muu

plastist tootega, eeldab sisulise hinnangu andmist sellele, kas vastav plastdetail on konkreetse

valgusti kui tervikliku toote spetsiifiline element või mitte. Möönan siinkohal, et klassifitseerija

seisukoht (tl. 36), et ilurõngas ei mõjuta valgusti tööd, ei pruugi olla õige. Ei KN vastava rubriigi

kirjeldustest ega märkustest ega ka HS selgitavatest märkustest ei tulene, et valgusti osadeks

saaks pidada vaid selliseid detaile, mis otseselt mõjutavad valgusti tööd. Samuti ei nähtu

tegelikult eelviidatud seisukohast, mida valgusti töö all silmas peetud on. Piir selle vahelt, kas

tegemist on valgusti osaga või mitte, läheb pigem sellest lähtuvalt, kas tegemist on mingisuguse

konkreetse disaini ja funktsionaalsusega valgusti spetsiifilise osaga või mitte. Väide, et näiteks

pinnasüvendisse paigaldamiseks mõeldud valgusti piirdedetail, mis on mõeldud varjama

süvendisse selle valgusti tarbeks tehtud avause ääri ja valgusti ülejäänud osi, ei ole valgusti osa,

peaks olema väga hästi põhjendatud. Ainult see, et mingil detailil on üksnes esteetiline

funktsioon, ei välista selle klassifitseerimist rubriiki 9405. Näiteks HS selgitavates märkustes on

teiste hulgas valgusti osa näitena toodud kroonlühtri kaunistused, millel ilmselt samuti pole

valgusti töö mõjutamisega suuremat pistmist. See aga ei tähenda, et maksuhalduri seisukoht, et

konkreetne vaidlusalune detail võib kuuluda klassifitseerimisele rubriiki 3926, oleks ilmselgelt

väär. Selle kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimine võis eeldada täpsemat uurimist

ning olukorras, kus kaebaja ise oli huvitatud kauba kiirest vabastamisest, oli maksuhalduri poolt

ainumõeldav kauba vabastamine tagatise vastu. Siinkohal tuleb asjakohatuks pidada kaebaja 27.

mai 2016 täiendavas seisukohas tehtud etteheidet, et maksuhaldur pole kolme kuu jooksul

siduvat seisukohta klassifitseerimise osas kujundanud. Vaidlusaluse otsuse õiguspärasust tuleb

halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 158 lg 2 teise lause kohaselt hinnata haldusakti

andmise aja seisuga.

21. Mis puudutab vaidlusaluseid kinnitusdetaile, siis nende osas on vaidluskohaks peamiselt see,

kas seal kasutatud kruvi näol on tegu mitteväärismetallist üldkasutatava osaga või moodustab

see kruvi koos plastmassist detailiga lambi osa. Nimelt tuleneb KN grupi 94 märkusest 1d, et

sellesse gruppi ei kuulu XV jaotise märkuses 2 määratletud üldkasutatavad osad

mitteväärismetallist. Viimaste hulgas on XV jaotise märkuse 2a kohaselt ka rubriiki 7318 kuuluvad

tooted ehk rauast või terasest kruvid. Sellest saab järeldada, et kruvi kui sellist eraldivõetuna ei

saa klassifitseerida valgusti osana isegi siis, kui see funktsionaalses mõttes valgusti osaks on.

Seetõttu taandub vaidlusaluste kinnitusdetailide puhul küsimus eeskätt sellele, kas kõnealune

kruvi (mis eraldivõetuna vähemalt kaebaja esitatud fotodelt ja joonistelt nähtuvalt kuuluks

klassifitseerimisele rubriigis 7318) on ühendamisest plastmassdetailiga saanud sellise

põhimõtteliselt uue kvaliteedi, et pole enam käsitatav üldkasutatava osana. Ka selle hindamiseks

oli ilmselt vaja konkreetseid detaile täpsemalt uurida ning selles olukorras oli põhjendatud kauba

vabastamine tagatise vastu. Iseenesest ei ole välistatud, et kaubast võetud proovide ja kaebaja

poolt kohtule esitatud materjalide (jooniste, fotode) pinnalt on seda võimalik teha ilma

täiendavat uurimist läbi viimata, ent seda ei saa teha käesoleva vaidluse lahendamisel, kuna see

väljuks antud juhul kohtu pädevusest, sest sunniks võtma seisukoha kauba tariifse

klassifitseerimise kohta (ehk tegelikult kaebaja maksukohustuse suuruse kohta) olukorras, kus

maksuhaldur seda seisukohta võtnud ei ole. Sel juhul ei oleks tegemist kohtuliku järelkontrolliga

haldusorgani tegevuse õiguspärasuse üle, vaid sisuliselt asuks kohus haldusorgani asemele.

22. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et tagatise määramise otsustamisel tulnuks kaaluda

tagatise määramise vajalikkust ning tagatise esitamise negatiivseid mõjusid kaebajale. ÜTS artikli

74 lõikest 1 ja ÜTSRS § 248 lõikest 1 tulenevalt ei saanuks toll vaidlusalust kaupa ilma tagatise

esitamiseta vabastada näiteks usaldusest kaebaja vastu või põhjusel, et tagatise esitamine võib

tekitada kaebajale raskusi. Tagatise määramise alternatiiviks olnuks antud juhul kauba

vabastamata jätmine kuni kontrolli lõpuni, ent asjaoludest nähtuvalt ei olnud sellest lahendusest

huvitatud kaebaja, mis on tema majandustegevuse sisu silmas pidades ka igati loogiline.

23. Õige pole kaebaja seisukoht, nagu välistaks tagatise määramise või tegelikult ka hilisema

maksuotsuse tegemise ja selles maksuotsuses vaidlusaluse kauba tollideklaratsiooniga võrreldes

ümber klassifitseerimise see, et kaebaja on samasugust kaupa varem korduvalt importinud,

deklareerides selle samamoodi nagu käesoleval juhul. Tollimaksude tasumise eest vastutava isiku

usaldust tolli varasema tegevusetuse vastu kaitseb üksnes ÜTS artikli 220 lg 2 punktis b

sätestatud tollivea regulatsioon, mis ei saa käesoleval juhul kohaldamisele tulla pelgalt põhjusel,

et maksuhaldur alustas deklaratsiooni andmete õigsuse kontrolli enne kauba vabastamist. See,

et toll on varem, olgu siis kontrollides või kontrollimata, nõustunud samasuguse kauba

deklaratsioonides klassifitseerimisega rubriiki 9405, ei anna kaebajale õiguspärast ootust sellele,

et see ka edaspidi nii on. Sellises olukorras saaks kaebaja tugineda üksnes tolli poolt ÜTS artikli

12 alusel antud siduvale tariifinformatsioonile, mida kaebaja enne vaidlusaluse impordi

toimumist taotlenud ei olnud.

24. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda kasuks

kaebajalt menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik