2-15-6814/15 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-15-6814

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

13. juuni 2016, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-15-6814

Tsiviilasi

Niwelco Group OÜ hagi OÜ Atlant VII vastu 20 000 euro

ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

21 610 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja Niwelco Group OÜ (rk 11392411; asukoht Herne 23-

14, 10135 Tallinn), lepinguline esindaja Erki Casar, e-post

adolfioigus@gmail.com;

kostja OÜ Atlant VII (rk 10853554; asukoht Narva mnt 2,

51009 Tartu), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri

Indela, e-post helmeri@indela.ee

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Niwelco Group OÜ hagi OÜ Atlant VII vastu 20 000 euro ja lisanduva viivise

nõudes rahuldamata.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Jätta poolte menetluskulud Niwelco Group OÜ kanda.

Määrata tsiviilasjas nr 2-15-6814 OÜ Atlant VII menetluskulude rahaliseks

suuruseks 803 (kaheksasada kolm) eurot (lepingulise esindaja õigusabikulud).

Välja mõista Niwelco Group OÜ-lt OÜ Atlant VII kasuks menetluskulud 803 eurot.

Välja mõista Niwelco Group OÜ-lt OÜ Atlant VII kasuks viivis menetluskuludelt 803

eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

2(5)

Hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. jaanuaril 2015 notariaalselt tõestatud korteriomandite

müügilepingu ja asjaõiguslepingud, mille alusel kostja müüs hagejale korteriomandi asukohaga

XXX Tallinnas, mille reaalosaks on eluruum nr XXX, üldpinnaga 59,9 m2 ning mis on kantud

kinnistusregistrisse registriosa nr XXX all ja samal aadressil asuva mitteeluruumi nr XXX,

üldpinnaga 13,3 m2, mis on kantud kinnistusregistrisse registriosa nr XXX all. Hageja seaduslik

esindaja oli alates 1. augustist 2009 kasutanud lepingu esemeks olevat korterit üüripinnana.

Lepingu punktis 2.1 märgiti lepingu esemete müügihinnaks kokku 120 000 eurot, mis sisaldab

käibemaksu. Korteriomandi maksumuseks oli 114 000 eurot koos käibemaksuga ja

mitteeluruumi 6000 eurot. Kostja poolt esitati 15. jaanuaril 2015 tasumiseks arve nr XXX

summas 120 000 eurot, millest 20 000 eurot oli käibemaks. Hageja tasus arve samal päeval.

Kostja poolt 8. jaanuaril 2015 edastatud broneerimislepingus oli märgitud müügihinnaks 100 000

eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja käibemaksutagastust ei rahuldatud, sest Tolli- ja

Maksuamet teatas, et tegemist ei ole käibemaksuga maksustatava käibega, sest tegemist oli

kasutuses olnud eluruumiga. Hageja leiab, et tegemist on alusetult saadud rahaga, sest esemete

müügihinnaks määrati 100 000 eurot. Kostja ei ole hagejale alusetult saadud summat tagastanud.

Neil asjaoludel nõuab Niwelco Group OÜ hagis OÜ Atlant VII vastu VÕS §-de 29 lg 1; 1028 lg

1 ja 113 lg 1 alusel 20 000 euro ja põhinõudelt lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras alates 6. maist 2015 kuni põhinõude tasumiseni väljamõistmist. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 15. jaanuari 2015 arvest nr XXX

käibemaksuga, 15. jaanuari 2015 maksekorraldusest, 8. jaanuari 2015 broneerimislepingust,

elektronkirjadest, 15. jaanuari 2015 arvest nr XXXkäibemaksuta, 6. aprilli 2015 nõudekirjast, 15.

jaanuari 2015 korteriomandite müügilepingust ja kirjavahetusest Maksu- ja Tolliametiga (tl 7-20,

30-37).

Kostja vastus

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal kostja vastu VÕS § 1028 lg 1 kohane alusetu

rikastumise nõue. Pooled on 15. jaanuaril 2015 sõlminud võlaõigusliku korteriomandite

müügilepingu, mille p-s 2.1 on pooled kokku leppinud, et korteriomandite ostuhind on 120 000

eurot (sh käibemaks). Ostuhind oli kokku lepitud sellisena, nagu see nähtub müügilepingu p-st

2.1, mingeid muid kokkuleppeid poolte vahel pole. Arvestades, et seadusandja on näinud

kinnisasjade võõrandamistehingutele ette kohustusliku vorminõude, ei saa pooled mistahes muus

vormis ka oma tahet väljendada, kui üksnes notariaalselt tõestatud vormis. Poolte ühise tegeliku

tahte ostuhinna osas on välja selgitanud ning müügilepingus fikseerinud notar. Pooled on

nõuetekohaselt täitnud 15. jaanuari 2015 sõlmitud võlaõigusliku korteriomandite müügilepingu

ja võlasuhe on VÕS § 186 p 1 alusel kohase täitmisega lõppenud, mistõttu pole kostja hageja

arvel alusetult rikastunud. Asjaolu, et hageja ei saa oma maksuarvestuses sisendkäibemaksu

tagasi arvestada, ei tähenda kostja poolset alusetut rikastumist ega muuda müügilepingu p 2.1

osaliselt tühiseks. Tegemist on maksuõiguslike küsimustega ehk hageja ja riigi vahelise

õigussuhte küsimustega, mis ei oma vähimatki mõju hageja ja kostja vahel sõlmitud

tsiviilõiguslikule lepingule ja selles kokkulepitule. Kuna hagejal puudub kostja vastu alusetu

rikastumise nõue, puudub hagejal kostja vastu ka viiviste ja lisanduvate viiviste tasumise nõue.

Kohtu põhjendused

1. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendamata ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

2. Hageja on esitanud kostja vastu alusetu rikastumise nõude, mis on suunatud olematu

kohustuse täitmiseks teisele isikule üleantu tagastamisele, so korteriomandite ostuhinnale lisatud

käibemaksu 20 000 eurot tagastamisele.

3. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 sätestab, et isik peab VÕS 52. peatükis (alusetu rikastumine)

sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS

3(5)

§ 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Vastavalt VÕS § 1032 lg 1

esimesele lausele võib üleandja VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul saajalt tagasi nõuda saadu ja

sellest saadud kasu.

4. 15. jaanuari 2015 notariaalselt tõestatud korteriomandite müügilepingu ja asjaõiguslepinguga

(tl 30-35) on tõendatud, et lepingu eseme ostuhind on 120 000 eurot (ostuhind sisaldab

käibemaksu), sh lepingu eseme 1 (registriosa nr XXX) hind on 114 000 eurot ja lepingu eseme 2

(registriosa nr XXX) hind 6000 eurot (lepingu p 2.1). Müügilepingu p-s 2.2 on pooled

avaldanud, et ostuhind on müüjale ülekandega tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist, mida

kinnitab müüja esindaja käesoleva lepingu allkirjastamisega. Poolte kokkulepet müügihinna

(tehinguhinna) 100 000 eurot, millele lisandub käibemaks 20 000 eurot, tasumises kinnitab

müügilepingule eelnenud broneerimisleping p-d 2.3.1 ja 2.3.2 (tl 11-13).

VÕS § 208 lg 1 kohaselt on ostja üheks lepinguliseks põhikohustuseks tasuda asja ostuhind.

Asjaõigusseadus (AÕS) § 119 lg 1 sätestab, et tehing, millega kohustutakse omandama või

võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Müügilepingust nähtub poolte ühine

tegelik tahe müüa ja osta korteriomandid ostuhinnaga 120 000 eurot (sh käibemaks). Tegemist

on poolte notariaalselt tõestatud võlaõigusliku lepingulise kokkuleppega, mis on kehtiv,

täitmisele kuuluv ja nõuetekohaselt täidetudki. Ka Riigikohus on leidnud, et kui pooled on

lepingus kokku leppinud asja hinna koos käibemaksuga, tuleb sellest ka lähtuda, sõltumata

asjaolust, kas kostja tasub riigile käibemaksu või mitte (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 12). Kui pooled on kokku leppinud käibemaksu riigile tasumises,

tuleb käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lg 1 II lause järgi käibemaks riigile tasuda ka siis, kui

tegelikkuses ei pidanud kauba müügihinnale käibemaksu lisama. Seega kui pooled leppisid

15. jaanuari 2015 müügilepingus kokku käibemaksu tasumises, mida vastavalt seadusele ei

pidanud tasuma, kohustus kostja KMS § 38 lg 1 järgi antud käibemaksusumma riigile tasuma.

5. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et 15. jaanuari 2015

müügileping on kokkulepitud käibemaksusumma osas tühine. Käibemaksuseaduses puudub

õigusnorm, mis keelaks kauba müügihinnale poolte kokkuleppel käibemaksu lisamast. KMS

§ 16 lg 2 p 3 sätestab, et käibemaksuga ei maksustata kinnisasja või selle osa käivet. KMS § 16

lg 2 p 3 puhul pole tegemist keelunormiga, mis keelaks pooltel võlaõiguslikus müügilepingus

kokku leppimast kinnisasja müügihinnas koos käibemaksuga. Asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet on

13. märtsi 2015 e-kirjas (tl 36-37) hagejale kirjutanud, et kuna tegemist oli kasutuses olnud

eluruumiga, mille müük on maksuvaba käive, siis ei olnud OÜ-l Atlant VII õigust lisada korteri

müügile käibemaksu, ei tähenda veel, et 15. jaanuari 2015 võlaõiguslik müügileping oleks

käibemaksusumma 20 000 eurot osas seadusega vastuolus olev ja seetõttu tühine. Riigikohus on

5. novembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08 p-s 15 selgitanud, et TsÜS § 87 järgi ei too

seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise

korral tuua kaasa tehingu tühisus (vt ka Riigikohtu 13. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-

05). Keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega tahetakse

takistada

käitumist

teatud

viisil.

Käibemaksuseaduses

puudub

otsene

keeld

teha

käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe

tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine. Käibemaksu tasumata

jätmise eest vastutab KMS § 3 lg-st 1 tulenevalt teenuse osutaja, so töövõtja ja viimase poolt

käibemaksu tasumata jätmine ei mõjuta töövõtulepingu kehtivust.

Müügilepingu p 2.1 ei muuda käibemaksusumma osas alusetuks ka asjaolu, et hageja ei saa

20 000 eurot sisendkäibemaksuna oma maksustatavast käibest maha arvata. Tegemist on

maksuõigusliku küsimusega, mis ei oma õiguslikku tähendust hageja ja kostja vahel sõlmitud

tsiviilõiguslikule lepingule ja selles kokkulepitule. Kohtupraktika kohaselt on arved käsitletavad

üksnes raamatupidamisdokumentidena, mis ei muuda, tekita ega lõpeta õiguslikke kohustusi.

Õigused ja kohustused tulenevad üksnes lepingust. Nähtuvalt kostja 18. märtsi 2015 arvest (tl 17,

4(5)

18) on ta teinud jaanuari käibedeklaratsiooni arve osas paranduse ja kirjendanud pooltevahelise

tehingu oma raamatupidamises kooskõlas käibemaksuseadusega.

6. Eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostja ei ole omandanud hagejalt 20 000 eurot

aluseta, vaid 15. jaanuari 2015 müügilepingu alusel korteriomandite ostuhinnana 120 000 eurot,

sh käibemaks. Niwelco Group OÜ hagi 20 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks tuleb

jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka hageja

kõrvalnõue hagiavalduse esitamisest lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-

le 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest

peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus jättis hageja hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetlusosaliste menetluskulud

jätta täielikult hageja kanda.

8. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Kostja menetluskulude nimekirja (tl 59, 64-65) kohaselt moodustavad kostja kulutused

õigusabile kokku 1232 eurot ja sõidukulu 32,31 eurot ilma käibemaksuta (kostja on

käibemaksukohustuslane). Kostjale on osutatud õigusabi kokku 11,20 tundi hinnaga 110 eurot

tunnis. Kostja kinnitab avalduses, et kõik kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega.

Avaldusele on lisatud kaks advokaadibüroo arvet nr 340 ja 446 (tl 60, 66).

Hageja on 5. novembril 2015 esitanud seisukoha kostja menetluskulude kohta (tl 72-73). Hageja

ei nõustu kostja kohtuistungiga seotud menetluskuludega. Menetluskulude nimekirja koostamine

ei ole töömahukas ega seotud õigusabi osutamisega. Arvestades kohtuistungi protokolli ja kostja

kirjalikku vastust ning vaidluse olemust, ei ole ettevalmistustöö kostja näidatud mahus

põhjendatud, põhjendatud on maksimaalselt 15 minutit. Sõit kohtuistungile ja sellega seotud

kulud ei ole põhjendatud ega asjakohased. Arvestada tuleb, et asja arutamist kohtuistungil soovis

kostja, kuid ei toonud välja põhjust, miks ta seda soovis.

Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS

§ 175 lg-s 1 sätestatud põhimõtte järgi on lepingulise esindaja kulude hüvitamise kriteeriumiks

esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Kehtiva kohtupraktika kohaselt

tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga. Tsiviilasja keerukus

tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui

hinnatavate tõendite maht on suur. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu)

põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on

põhjendatud ja vajalikud. Kostjale osutatud õigusabi tunnihinda 110 eurot ilma käibemaksuta

saab pidada kooskõlas olevaks kehtiva kohtupraktikaga, kuna see ei ületa oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

Samuti on kohus seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu

põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja

olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale.

Kohus,

arvestades

käesoleva

vaidluse

sisu,

hageja

nõude

olemust

ning

kostja

menetlusdokumendis esitatud õiguslikke põhjendusi ja hinnates kostja lepingulise esindaja poolt

5(5)

tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu võrrelduna arvel nr 340 märgitud ajakuluga (6 tundi

30 minutit), leiab, et kostja õigusabikulud taotletud suuruses on vajalikud ja põhjendatud TsMS

§ 175 lg 1 tähenduses, vastates käesoleva tsiviilasja keerukusele ja mahule. Arvel nr 446

märgitud menetlustoimingute kulu ei ole niivõrd ajamahukas ja kuulub vähendamisele. Kohus

leiab, et 7. oktoobri 2015 kohtuistungi ettevalmistamise ja sellel osalemisega seotud

õigusabikulu on põhjendatud ühe tunni ulatuses, arvestades, et kohtuistungil uusi seisukohti

võrreldes kohtule esitatud menetlusdokumentidega ei esitatud ja kohtuistung ise kestis 25

minutit. Lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest teiselt menetlusosaliselt hüvitist välja ei

mõisteta (vt Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17). Kuna

menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab

kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole kostja õigusabikulu

menetluskulude nimekirja koostamisele põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt

Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13; Riigikohtu 11. novembri 2014

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Teiselt menetlusosaliselt saab esindajakuluna nõuda

otsese sõidukulu, so transpordikulu hüvitamist. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti

või autokütuse maksumus (vt Riigikohtu 3. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17).

Kuivõrd kostja ei ole kohtule esitanud kuludokumenti sõidukulu tekkimise kohta kütuse

maksumuse näol ja välistatud ei ole sõidukulu tekkimine hoopis bussi(rongi)pileti maksumuse

ulatuses, jätab kohus kostja taotluse hagejalt sõidukulu 32,31 eurot väljamõistmiseks

rahuldamata.

9. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 803 eurot (6 tundi 30 minutit × 110 eurot + 110 eurot), mis menetluskulude jaotust

arvestades kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele.

10. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja viivise

menetluskulult 803 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik