2-16-3256/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr: 2-16-3256



K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

Tsiviilasi 2-16-3256

Määruse tegemise aeg ja koht

10.06.2016 Tallinn

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Iko Nõmm Ande Tänav

Kohtuasi

G.K avaldus W.L-iga ja D.N-iga suhtluskorra

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.03.2016 kohtumäärus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

G.K määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): G.K (isikukood

XXX, elukoht XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Epp Lumiste (e-post:XXX) ja

vandeadvokaat Marko Pilv (e-post:XXX)

Puudutatud isik I: Y.F (isikukood XXX, elukoht

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri

Luik (e-post:XXX)

Puudutatud isik II: W.L (sündinud XX.XX.XXXX,

elukoht XXX)

Puudutatud isik III: D.N (sündinud XX.XX.XXXX,

elukoht XXX)

Puudutatud isikute II ja III esindaja vandeadvokaat

Marika Jaanson (e-post: XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. G.K määruskaebus rahuldada osaliselt.

2. Harju Maakohtu 10.03.2016 kohtumäärus tühistada ja saata G.K 26.02.2016

avaldus menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

1(7)

Tsiviilasi nr: 2-16-3256

3. Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (TsMS § 75 lg 3¹).

Asjaolud

1. 22.07.2014

esitas G.K Harju Maakohtule avalduse ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks

ja

hooldusõiguse

täielikuks

üleandmiseks või alternatiivselt

ainuotsustusõiguse temale

andmiseks (tsiviilasi nr 2-14-54743).

2. 26.02.2016 esitas G.K tsiviilasjas nr 2-14-54743 alternatiivse nõudena avalduse W.L-

iga ja D.N-iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks.

3. 29.02.2016 andis Harju Maakohus esitatud nõude iseseisva menetlusena kantseleile

registreerimiseks. Tsiviilasi sai numbriks 2-16-3256.

4. Avalduses on märgitud alaealiste laste W.L ja D.N elukohaks XXX. Kohtule

teadaolevalt elavad W.L ja D.N XXX alates 2013 suve lõpust.

Maakohtu määruse põhjendused

5. Harju Maakohus keeldus 10.03.2016 määrusega G.K avaldust W.L-iga ja D.N-iga

suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks menetlusse võtmast.

6. Määruse põhjenduste kohaselt vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades

hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

7. TsMS § 70 lg 2 kohaselt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada

pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt,

kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 p 2 kohaselt

käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse

üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa

Liidu määrustes: nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning

kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja

vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr

1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1-29).

8. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikkel 8 p 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel

vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi

esitamise ajal selles liikmesriigis. Artikkel 8 p 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1, kui

artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.

9. Lähtudes eeltoodust ja asjaolust, et W.L ja D.N alaliseks elukohaks on juba 2013 aasta

suve lõpust, st ka suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal 26.02.2016,

olnud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, samuti asjaolust, et Nõukogu

määruse (EÜ) nr 2201/2003 artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti, on antud avalduse

lahendamisel pädevaks kohtuks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohus.

10. Tuginedes eelnenule keeldub kohus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel G.K avaldust W.L-iga

ja D.N-iga suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks menetlusse võtmast.

Määruskaebus

11. G.K esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada, kohustada maakohut menetlusse võtma avaldaja 26.02.2016 alternatiivne

nõue suhtluskorra kindlaks määramiseks, määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja

jätta kõik menetluskulud Y.F-i kanda.

12. Kohus on ekslikult leidnud, et avaldaja poolt esitatud alternatiivse nõude menetlemine

pole võimalik tulenevalt kohtualluvuse puudumisest.

2(7)

Tsiviilasi nr: 2-16-3256

13. Kaevatava määruse kohaselt on kohus leidnud, et tulenevalt Euroopa Nõukogu

määruse nr 2201/2003 (edaspidi BM II bis) artikkel 8 p-s 1 sätestatust on kohtutel

vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi

esitamise ajal selles liikmesriigis. BM II bis art 8 p 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1

juhul kui art 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.

14. Kohtu hinnangul on W.L ja D.N alaliseks elukohaks alates 2013 suve lõpust olnud

Suurbritannia ja Põhja- Iiri Ühendkuningriik, mistõttu keeldus kohus TsMS § 371 lg 1

p-st 2 juhindudes avaldaja alternatiivset nõuet menetlusse võtmast.

15. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohtadega ja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud

BM II bis regulatsiooni koosmõjus siseriikliku õigusega.

16. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et avaldaja esitas 22.07.2014 Harju

Maakohtule avalduse laste ainuhooldusõiguse saamise nõudes ja kohus võttis avalduse

menetlusse (tsiviilasi nr 2-14-54743). Seega puudub vaidlus, et avalduse esitamise aja

seisuga oli Harju Maakohus pädev asja lahendama.

17. Kaebaja hinnangul on kohus ekslikult käsitlenud tsiviilasjas nr 2-14-54743 esitatud

alternatiivset nõuet iseseisva nõudena ja asunud seetõttu analüüsima kohtualluvuse

olemasolu. Avaldaja hinnangul ei tule alternatiivse nõude menetlusse võtmise üle

otsustamisel enam täiendavalt kontrollida kohtualluvust olukorras, kus kohus on

kohtualluvuse olemasolu põhinõude menetlusse võtmise aja seisuga tuvastanud.

18. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesoleval juhul ei ole W.L ega D.N

vahetanud oma elukohta vabatahtlikult, vaid nende ema Y.F (endise nimega W.L) pani

30.08.2013 toime lapseröövi ning W.L ei ole sellega kunagi nõustunud ja algatas

12.12.2013 Suurbritannias menetluse laste Eesti Vabariiki tagastamiseks. BM II bis art

8 lg 2 sätestab, et art 8 lg-t 1 kohaldatakse üksnes juhul kui art 9,10 ja 12 ei tulene

teisiti.

19. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu BM II bis art 10-le, mille kohaselt säilitavad lapse

ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevuse selle liikmesriigi kohtud,

kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist ja seda kuni

ajani, millal laps on saanud alalise elukoha ja täidetud on BM II art 10 pp a või b

nimetatud täiendavad tingimused.

20. Avaldaja ei ole mitte kunagi nõustunud laste äraviimisega ja on olnud läbivalt

seisukohal, et tegemist on lapserööviga, seega ei ole täidetud BM II art 10 p a

tingimused. Samuti ei ole täidetud ükski BM II bis art 10 p b alapunktides I-IV

nimetatud tingimustest. Järelikult ei ole lapsed saanud BM II bis kohaselt uut elukohta

Suurbritannias ning seetõttu on Eesti Vabariigi kohtud igal juhul pädevad lahendama

W.L poolt esitatud suhtluskorra kindlaks määramise nõuet.

21. Lisaks eeltoodule tugineb tsiviilasjas nr 2-14-54743 esitatud alternatiivne nõue

olulises osas samadele faktilistele asjaolude nagu kohtu menetluses olev

ainuhooldusõiguse nõue. Arvestades, et kohus on eelnimetatud tsiviilasjas kogunud

suures mahus tõendeid, oleks ka menetlusökonoomia seisukohalt äärmiselt

ebamõistlik olukord, kus avaldaja peaks lastega suhtluskorra kindlaks määramiseks

alustama uut menetlust Põhja-Iiri ja Suurbritannia Ühendkuningriigi kohtus.

22. Veelgi enam, jättes avaldaja alternatiivse nõude menetlusse võtmata on Eesti kohus

reaalselt võtnud avaldajalt võimaluse saada toimiv suhtluskord lähiaastatel. Avaldaja

juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et hooldusõiguse osas otsustas Suurbritannia kohus

23.07.2014 otsusega asjas nr FD13P02343 jätta hooldusõiguse küsimuste lahendamise

Eesti Vabariigi kohtute pädevusse. Selles osas puudub vaidlus kuna Harju Maakohus

on tsiviilasja nr 2-14-54743 menetlenud juba enam kui 2 aastat.

23. Seni kaua kuni Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-14-54743 ei ole

jõustunud lahendit, ei saa Suurbritannia kohus võtta menetlusse suhtluskorra

3(7)

Tsiviilasi nr: 2-16-3256

reguleerimise küsimust, kuivõrd ainuhooldusõiguse küsimuse lahendamisest sõltuks

ka see kumb vanem vajab tegelikkuses suhtluskorda.

24. Avaldaja rõhutab siinkohal, et tsiviilasjas nr 2-14-54743 on Harju Maakohtul pädevus

asja menetleda ning lähtuvalt menetlusökonoomiast on mõistlik lahendada nii

suhtlusõigust kui hooldusõigust puudutavad küsimused ühes menetluses.

Menetluse edasine käik

25. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning küsis puudutatud isikult I

vastust.

26. Puudutatud isik I leidis vastuses määruskaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda. Puudub vaidlus küsimuses, et W.L ja D.N elavad

õnnelikult alates 2013 aasta suve lõpust Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artikkel 8 p 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel

vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi

esitamise ajal selles liikmesriigis. Artikkel 8 p 2 kohaselt kohaldatakse lõiget 1, kui

artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. G.K esitas avalduse suhtluskorra

kindlaksmääramiseks 26.02.2016, s.o. rohkem kui 2,5 aastat pärast seda kui W.L ja

D.N asusid alaliselt elama (ja koolis käima) Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriigis. Ei saa vaielda küsimuses, et 26.02.2016 suhtluskorra määramise

avaldus on eraldiseisev ja uus avaldus (Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 mõistes

hagi). Sellist avaldust ei esitatud esialgselt. G.K väide, et „jättes W.L alternatiivse

nõude menetlusse võtmata on Eesti kohus reaalselt võtnud avaldajalt võimaluse saada

toimiv suhtluskord lähiaastatel“ on populistlik: G.K teab suurepäraselt, et tsiviilasjas

nr 2-14-54743 kogutud tõendite kohaselt (mh laste ärakuulamine Suurbritannia ja

Põhja-Iiri Ühendkuningriigis) keelduvad W.L ja D.N G.Kga suhtlemast seoses

asjaoluga, et tegemist on vägivaldse inimesega. Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriigi asjakohased asutused on viidatud tsiviilasjas väljendanud üheselt, et

ei pea võimalikuks G.K suhtlemist W.L ja D.N-iga. W.L-i ja D.N-i ei saa sundida

suhtlema enda vägivaldse isaga.

27. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-

le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

28. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS §

657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele osaliselt, vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata menetlusse

võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

29. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas avaldaja poolt 26.02.2016 avaldusega

esitatud alternatiivne nõue allub Eesti kohtule. Maakohus on vaidlustatud määruses

leidnud, et avalduse lahendamisel on pädevaks kohtuks Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriigi kohus, kuna puudutatud isiku II ja III alaliseks elukoht alates 2013

aasta suve lõpust asub nimetatud riigis. Täiendavalt on maakohus määruses märkinud,

et nõukogu määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste

tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku

vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (edaspidi

BIS II) artiklitest 9,10 ja 12 ei tulene teisiti.

4(7)

Tsiviilasi nr: 2-16-3256

30. BIS II artikkel 8 sätestab, et liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus

pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.

31. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas G.K 26.02.2016 avalduse tsiviilasjas nr 2-14-

54743 alternatiivse nõudena, olles eelnevalt asjas tuginenud väidetele, et puudutatud

isikud II ja III on Eesti Vabariigist lahkunud tema nõusolekuta ning puudutatud isik I

on toime pannud lapseröövi.

32. Seega tuli maakohtul avalduse menetlusse võtmisel kohtualluvuse kontrollimisel

lähtuda mh BIS II artiklist 10, mis sätestab kohtualluvuse reeglid lapseröövi korral.

33. BIS II artikkel 10 kohaselt säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise

korral selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist

või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises

liikmesriigis ja a) iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on

nõustunud äraviimise või kinnipidamisega; või b) laps on elanud kõnealuses teises

liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ,

kellel on eestkosteõigus, on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning

laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on

täidetud: i) ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või

peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust

pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni

peetakse; ii) eestkosteõiguse kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja

alapunktis i sätestatud ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust; iii)

läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku

äraviimist või kinnipidamist elas, on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7; iv) selle

liikmesriigi kohtutes, kus laps alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist

või kinnipidamist, on tehtud eestkostet käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse

tagasitoomist.

34. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, kuidas maakohus BIS II artikkel 10 alusel

kohtualluvust kontrollis, mille alusel järeldas ja veendus, et puudutatud isikute II ja III

alaliseks elukohaks tuleb 2013 aasta suve lõpust lugeda Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriik ning pädevus avalduse lahendamiseks on eelnimetatud riigi kohtul.

Maakohtu määruses märgitud otsustuseni jõudmine ei ole jälgitav ega kontrollitav.

Vaidlustatud määrus on olulises ulatuses põhjendamata, millega on maakohus

rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Kuna nimetatud puudust

ei ole ringkonnakohtul võimalik ise kõrvaldada, tuleb avaldus saata tagasi maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtul tuleb avalduse uuel läbivaatamisel

kontrollida, kas BIS II sätted välistavad avalduse menetlemise Eesti kohtus ning uue

määruse tegemisel täita seadusest tulenevat põhjendamiskohustust.

35. Sealjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu, et varasemalt on ringkonnakohus

26.03.2015 tsiviilasjas nr 2-14-54743 tehtud määrusega tühistanud maakohtu

16.01.2015 määruse ning mh selgitanud BIS II kasutatud mõiste alaline elukoht

(tõlkes ka harilik viibimiskoht) tähendust ja määratlemise reegleid.

36. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et BIS II artikkel 10

kohaselt säilitavad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral pädevuse

selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või

kinnipidamist ja seda kuni ajani, millal laps on saanud alalise elukoha ja täidetud on

BIS II artikkel 10 punktides a või b nimetatud tingimused.

37. Määruskaebuse esitaja on leidnud, et menetlusökonoomiast lähtuvalt on mõistlik

lahendada nii suhtlusõigust kui hooldusõigust puudutavad küsimused ühes menetluses.

Ringkonnakohus nõustub ka selle seisukohaga.

5(7)

Tsiviilasi nr: 2-16-3256

38. Kui maakohus leiab, et G.K 26.02.2016 esitatud avalduse menetlemine on Eesti kohtu

pädevuses, tuleb maakohtul TsMS § 2 sätestatud põhimõtetest lähtuvalt kaaluda

tsiviilasjade nr 2-16-3256 ja nr 2-14-54743 liitmist TsMS § 374 alusel ühte

menetlusse. Maakohtul tuleb otsustada, kas eelkõige laste, aga ka nende vanemate

endi huvides on kahe erineva tsiviilasja menetlemine olukorras, kus menetlusosalised

on samad, avaldustes tuginetakse olulises osas samadele faktilistele asjaoludele,

nõuded on õiguslikult omavahel seotud, nende ühine menetlemine võimaldaks nende

kiiremat lahendamist või lihtsustaks nende menetlemist.

39. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-99-14

alternatiivse nõude kohta sedastanud järgnevat: …/“Kui hageja esitab menetluses

lisaks varem esitatud nõudele uue (alternatiivse) nõude alternatiivsel alusel, siis ei ole

tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 esimese lause mõttes. Hageja võib hagi

täiendada alternatiivse nõudega (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-59-09, p 13). (p 20). Alternatiivse nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse

hagi menetlusse võtmist, tuleb kohtul teha TsMS §-s 372 sätestatud menetlusse

võtmise määrus ja anda kostjale võimalus esitada alternatiivse nõude kohta oma

seisukoht. See on vajalik eelkõige selleks, et nii pooltele kui ka kohtule oleks selge

vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning

millele ta sellest tulenevalt peab esitama oma vastuväited (vt ka nt Riigikohtu 3. märtsi

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 35; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-13, p 12; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 21).

Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada

hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib

maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui

maakohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse

mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest.

Sellisel juhul peab maakohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise

(vt Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-09, p 13)/“. (p 20).

40. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ringkonnakohtul puudub

pädevus kohustada maakohut avaldaja poolt 26.02.2016 esitatud alternatiivse nõude

menetlusse võtmiseks. Ka ei saa eeltoodud Riigikohtu lahendist tulenevalt nõustuda

määruskaebuses toodud seisukohtadega, et maakohus on eksinud, käsitledes

eelnimetatud alternatiivset nõuet iseseisva nõudena ning poleks pidanud kohtualluvust

üldse kontrollima.

41. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus avaldaja määruskaebuse osaliselt.

42. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt

asja lahendamise tulemustest.

43. Määrus ei ole edasikaevatav tulenevalt TsMS § 75 lg 3¹.

/allkirjastatud digitaalselt/

allkirjastatud digitaalselt/ allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Iko Nõmm Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik

6(7)

Tsiviilasi nr: 2-16-3256

7(7)