3-13-70030/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. juuni 2016, Tartu

Haldusasja number

3-13-70030

Haldusasi

Mario Simuste kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Mario Simuste

esindaja v.adv abi Marko Tammann

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus osas, milles

halduskohus lahendas Mario Simuste kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses 20. juunist 2012 kuni 29. jaanuarini 2013 Tallinna Vangla kambrites

ebapiisava isikliku ruumiga. Lõpetada selles osas asja menetlus.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus osas, milles

halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas ning Tallinna Vanglalt Mario Simuste

kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistis. Teha selles osas uus otsus,

millega jätta rahuldamata Mario Simuste kaebus perioodil 19. juuni 2012 kuni

29. jaanuar 2013 tekkinud mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

4. Jätta Mario Simuste halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) 100

eurot kaebaja enda kanda ning ülejäänud menetluskulud 200 eurot jätta Eesti

Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

11. juuli 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28. mail 2013 registreeris Tallinna Vangla Mario Simuste kahju hüvitamise

taotluse, milles ta nõudis 2000 euro hüvitamist perioodil 20. juuni 2012 kuni 29. jaanuar

2013 Tallinna Vanglas ebainimlikes ja alandavates kinnipidamistingimustes viibimise

eest. M. Simuste märkis, et Tallinna Vanglas viibimise ajal hoiti teda kambrites, kus

kinnipeetavale ette nähtud põrandapind oli ebapiisav. Lisaks ei võimaldatud talle

kambriväliseid tegevusi ning dušši võimaldati kasutada vaid üks kord nädalas viis

minutit. M. Simuste leidis, et sellega rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3.

2. 19. juulil 2013 jättis Tallinna Vangla M. Simuste kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. 23. juulil 2013 registreeris Tallinna Vangla järjekordse M. Simuste kahju

hüvitamise taotluse, milles kaebaja märkis, et perioodil 19. juuni 2012 kuni 29. jaanuar

2013 Tallinna Vanglas viibimise ajal oli ta pidevalt ülerahvastatud kambris ning tal tuli

diabeetikuna süstida insuliini kambrikaaslaste juuresolekul, mis pani teda teistega

võrreldes nõrgemasse olukorda. Lisaks ülerahvastatusele suurendasid kaebaja alandust

veel üldiselt halvad kinnipidamistingimused.

4. 24. oktoobril 2013 jättis Tallinna Vangla M. Simuste kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Kuivõrd kaebaja ei täpsustanud, millised ülejäänud kinnipidamistingimused

olid halvad, siis ei olnud nende osas vanglal võimalik seisukohta võtta ning hinnati

üksnes kaebajale insuliini süstimisel tagatud tingimusi Tallinna Vanglas.

5. 12. novembril 2013 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju 10 000 euro hüvitamiseks seoses ebapiisava põrandapinna tagamisega

ja insuliini süstimisega kambrikaaslaste juuresolekul perioodil 19. juuni 2012 kuni 29.

jaanuar 2013.

Kaebaja väitel tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast, et kui suhkruhaige

kinnipeetav peab insuliini süstima kambris teiste juuresolekul, on tegemist alandava

kohtlemisega ja muud asjaolud ei ole EIÕK art 3 rikkumise seisukohast määravad (31. mai 2012.

a otsus nr 18364/06 asjas Grzywaczewski vs Poola). Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla

seisukoht, et kaebajal oli võimalik insuliini privaatselt süstida ka WC-s, ekslik ning küüniline.

Ruumis, kus väljutatakse kehalisi jääkained, ei saa tõsimeelselt rääkida meditsiinilise protseduuri

steriilsusest.

Vangistustingimuste osas pidas kaebaja vajalikuks selgitada, et temaga koos viibis kambris 6

inimest. Kaebaja seadis kahtluse alla, kas selline olukord on kooskõlas justiitsministri

30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg-s 6 sätestatuga, mille

kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 14. mai 2015. a otsusega M. Simuste kaebuse

osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt M. Simuste kasuks välja seoses ebapiisava

kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 19. juuni 2012 kuni 29. jaanuar

2013 hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest 3000 eurot ja muus osas jättis

kaebuse rahuldamata.

Halduskohus nõustus kaebajaga, et EIK on lahendis Grzywaczewski vs Poola sedastanud, et kui

suhkruhaige kinnipeetav peab insuliini süstima kambris teiste juuresolekul, on tegemist alandava

kohtlemisega ja muud vangistustingimused ei ole EIÕK art 3 rikkumise seisukohast määravad.

Lähtudes eelnevalt viidatud lahendist pidas halduskohus õigusvastaseks ja väärikust alandavaks

olukorda, kui kaebaja pidi suhkruhaigena ajavahemikul 19. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013, s.o

224 päeva jooksul Tallinna Vanglas viibides süstima insuliini kambris teiste juuresolekul.

Lähtudes EIK praktikast pidas halduskohus muuhulgas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist

158 päeval ajavahemikus 19. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013, mil kaebajale oli tagatud alla 3

m2 suurune põrandapind.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna Vangla esitas 12. juunil 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub

tühistada Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse

osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt M. Simuste kasuks välja hüvitise 3000 eurot ja

menetluskulu 100 eurot, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata

asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Tallinna Vangla hinnangul ei ole halduskohtu otsus selge ja ühemõtteline. M. Simuste on

esitanud halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Väidetav kahju on kaebajale tekkinud sellega, et ta oli sunnitud endale insuliini süstima teiste

kinnipeetavate nähes ja ebapiisava kambripinnaga. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1

sõnastusest saab Tallinna Vangla aru selliselt, et halduskohus mõistab hüvitise välja üksnes

ebapiisava kambripinnaga seonduvalt ja insuliini süstimisega seonduvalt mitte. Samas otsuse

punktides 20-23 jõuab halduskohus järeldusele, et olukord, kui kaebaja pidi suhkruhaigena

ajavahemikul 19. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013, s.o 224 päeva jooksul Tallinna Vanglas

vahistatuna viibides süstima insuliini kambris teiste juuresolekul, on õigusvastane ja väärikust

alandav. Vastustajale jääb arusaamatuks, kas insuliini süstimisega seonduva mittevaralise kahju

nõude osas on halduskohus pidanud piisavaks hüvitise õigusvastase tuvastamise fakti iseenesest

või mitte.

Tallinna Vangla hinnangul ei ole tõene kohtuotsuses märgitu, et vaidlust ei ole selles, et

M. Simuste pidi süstima insuliini kambris teiste juuresolekul. Vaidlust ei ole küll selles, et

M. Simuste põeb diabeeti ja vajas Tallinna Vanglas insuliinisüste, kuid vastustaja on

selgesõnaliselt 10. märtsi 2014. a kirjalikus vastuses väljendanud oma seisukohta, et M. Simustel

oli võimalus süsti teha ka privaatselt kambris paiknevas tualetis. Halduskohus ei ole otsuses

vastustaja vastuväidetena insuliini süstimisega seonduvaid vastuväiteid välja toonud ega ka

otsuses põhjendanud, miks ta vastustaja seisukohtadega ei nõustu. Eeltoodust järeldub, et

halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud ja on rikkunud põhjendamiskohustust, mis on

oluline menetlusnormide rikkumine. Tallinna Vangla leiab, et kuna M. Simustel oli võimalus end

süstida teistest kinnipeetavatest eraldatuna, ei saa pidada olukorda inimväärikust alandavaks.

8. M. Simuste esitas 17. juulil 2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele,

milles ta palub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja Tartu

Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus muutmata.

9. Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2016. a määrusega, millega ringkonnakohus

muuhulgas määras kindlaks asja läbivaatamise vormi ja tegi teatavaks läbivaatamise

üksikasjad, kohustas ringkonnakohus hiljemalt 27. maiks 2016 M. Simustet esitama

kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus seonduvalt

ajavahemikul 20. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013 Tallinna Vangla kambrites ebapiisava

isikliku ruumiga tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on M. Simuste esindaja Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2016. a

määruse samal päeval kätte saanud, kuid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust

ringkonnakohtule esitatud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli M. Simuste kaebus

halduskohtule lubatav (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude

põhjendatuse kohta (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab

menetluskulud (III).

I

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole

ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on

selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud,

kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest

materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes

(Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus nr 3317113, p 13.3; 13. novembri 2008. a otsus

nr 33126-08, p 11; 11. märtsi 2004. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24; 16. oktoobri 2002. a

otsus nr 3314102, p 15). Seega on ringkonnakohtul õigus kontrollida, kas halduskohus on

M. Simuste hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud.

13. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb vangistusseadus (VangS) §

1¹ lg 8 ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt

esitanud riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse

vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud. Ringkonnakohus leidis 13. mai 2016. a määruses, et vaidlust ei ole

selles, et M. Simuste on läbinud halduskohtusse esitatud kaebuses sisalduvate kahju

hüvitamise nõuete osas kohustusliku kohtueelse menetluse, kuid ringkonnakohtu arvates

võib halduskohus olla menetlenud osaliselt mittetähtaegset kaebust. Ringkonnakohus

täpsustas, et kuivõrd kaebaja on kohtueelses menetluses esitanud kaebuses sisalduvate

nõuete osas vanglale kaks kahju hüvitamise taotlust ning need on lahendatud erinevatel

kuupäevadel, siis eeltoodust tulenevalt on ka erinevate nõuete osas kaebuse esitamise

tähtaeg erinev.

14. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse

läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev 30päevane

kohtusse pöördumise tähtaeg. Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma

hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse rahuldamata jätmisest. Kaebuse

tähtaegseks esitamiseks seonduvalt 20. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013 Tallinna Vangla

kambrites ebapiisava isikliku ruumiga tekitatud kahju hüvitamise nõudega tuli M.

Simustel halduskohtusse pöörduda hiljemalt 19. augustil 2013, kuna vangla jättis kahju

hüvitamise nõude 19. juuli 2013. a otsusega rahuldamata. Seega hakkas 20. juuli 2013

kaebaja jaoks kulgema 30-päevane hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumise

tähtaeg, mis lõppes 19. augustil 2013. Kaebaja on halduskohtule kaebuse, mille nõuab

muuhulgas mittevaralise kahju hüvitamist vähese isikliku ruumiga seonduvalt, esitanud

12. novembril 2013. Seega on kaebus esitatud perioodil 20. juuni 2012 kuni 29. jaanuar

2013 Tallinna Vanglas kambrites vähese isikliku ruumiga seonduvalt halduskohtusse

mittetähtaegselt.

15. Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2016. a määrusega andis ringkonnakohus kaebajale

võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse. M. Simuste esindaja on Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt määruse 13. mail 2016 kätte saanud, kuid ringkonnakohtule

kaebetähtaja ennistamise taotlust esitatud ei ole.

16. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses

sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui

menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kuigi ringkonnakohus

andis kaebajale võimaluse taotleda kaebuse esitamise tähtaja ennistamist seonduvalt 20.

juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013 Tallinna Vangla kambrites ebapiisava isikliku ruumiga

tekitatud kahju hüvitamise nõudega, esitamaks ennistamise aluseks olevad asjaolud ja

nende põhistuse, ei ole kaebaja ringkonnakohtule tähtaja ennistamise taotlust esitanud,

mistõttu ei ole ringkonnakohtule teada põhjuseid, mis takistasid kaebajal eelnimetatud

osas esitada kaebust halduskohtule tähtaegselt. Kuna kaebus on esitatud halduskohtusse

osaliselt mittetähtaegselt, siis on halduskohus võtnud M. Simuste kaebuse ebaõigesti

menetlusse ja teinud otsuse osaliselt mittelubatava kaebuse suhtes.

17. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel

õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi

vaatamata või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus

määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124

lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus

on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 155 lg 3 ls 1

kohaselt kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus,

tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Kuna Tartu Halduskohus on

menetlenud osaliselt tähtaja rikkumisega esitatud kaebust, siis tühistab ringkonnakohus

halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus lahendas M. Simuste kaebuse 20. juuni 2012

kuni 29. jaanuar 2013 Tallinna Vangla kambrites ebapiisava isikliku ruumiga tekitatud

kahju hüvitamise nõudes, ja lõpetab selles osas asja menetluse.

18. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et ühe päeva, s.o 19. juuni 2012 osas on

kaebaja Tallinna Vangla kambris ebapiisava isiklikuga ruumiga tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitanud alles 23. juulil 2013 registreeritud taotluses. Tallinna Vangla

24. oktoobri 2013. a otsusega selles osas seisukohta ei võtnud. Ringkonnakohtu

hinnangul oleks vangla pidanud viidatud otsusega 19. juuni 2012. a osas taotluse

lahendama, kuna 28. mail 2013 registreeritud taotluses on kaebaja nõudnud kahju

hüvitamist perioodi eest, mis algab 20. juunist 2012. Seega on ühe päeva osas M. Simuste

läbinud nõuetekohaselt kohtueelse menetluse ning selles osas on ka kaebus halduskohtule

esitatud tähtaegselt.

II

19. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus

rahuldas M. Simuste kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise

3000 eurot. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a

otsus ei ole selge, kuna otsuse resolutsioon ning põhjendused ei kattu täies ulatuses.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi halduskohtu otsuse resolutsioonist tuleneb

tõepoolest, et halduskohus on mõistnud hüvitise üksnes seoses ebapiisava põrandapinna

tagamisega, siis halduskohtu otsuse põhjendustest siiski nähtub, et halduskohus on

hinnanud inimväärikust alandavaks ja õigusvastaseks olukorra, kus kaebaja pidi

suhkruhaigena ajavahemikus 19. juuni 2012 kuni 27. jaanuar 2013 Tallinna Vanglas

viibides süstima insuliini kambris teiste juuresolekul (p 23) ning halduskohus on kõiki

asjaolusid kogumis hüvitise määramisel arvesse võtnud (p 38).

20. Kuivõrd ringkonnakohus lõpetas asja menetluse 20. juuni 2012 kuni 29. jaanuar

2013 Tallinna Vangla kambrites ebapiisava ruumiga tekitatud kahju hüvitamise nõudes,

siis saab ringkonnakohus hinnata üksnes seda, kas ainuüksi insuliini süstimine teiste

kinnipeetavate juuresolekul Tallinna Vanglas viibimise ajal 19. juunist 2012 kuni 29.

jaanuarini 2013 on inimväärikust alandav RVastS § 9 lg 1 mõistes. EIK on leidnud, et

inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb

arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul

isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohus on leidnud, et EIKi

seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9

lg 1 tähenduses (Riigikohtu 15. märtsi 2010. a otsus nr 33193-09, p 11).

21. Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt vastuses kaebusele väljatooduga (tl 56),

et EIK on lahendis nr 18364/06 Grzywaczewski vs Poola tuvastanud rikkumise seetõttu,

et vangistustingimused kogumis olid kohtu hinnangul inimväärikust alandavad, sh olid

kambrid ülerahvastatud (vt otsuse p 102). Seega ei tulene viidatud EIKi lahendist, et

insuliini süstimine teiste kinnipeetavate juuresolekul on iseenesest inimväärikust alandav

EIÕK art 3 mõistes. Arvestades et tänapäeval kasutatakse nn insuliinipliiatsid, mis

hõlbustavad insuliini süstimist, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul insuliini süstimine

selline meditsiiniline protseduur, mis võiks ületada kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme, kui seda teostada teiste kinnipeetavate ees. Ringkonnakohus

soovib selgitavalt märkida, et arvestades Tallinna Vangla kambrites asuvate WCde üldist

halba olukorda, ei nõustu ringkonnakohus vastustajaga, et WC on sobiv koht insuliini

süstimiseks, kuna tegemist on meditsiinilise protseduuriga. Kuigi ringkonnakohus saab

rikkumise tuvastamisel muuhulgas arvestada ka sellega, et 19. juunil 2012 võis olla

kaebajale tagatud liiga vähe põrandapinda, siis on ringkonnakohus seisukohal, et niivõrd

lühike periood ei saa olla määrava tähtsusega selles osas, kas kaebaja kohtlemine oli

inimväärikust alandav või mitte.

22. Kuivõrd tegemist ei olnud inimväärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1

tähenduses, siis on üks mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest

täitmata.

III

23. Eeltoodud põhjendustel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus lahendas M.

Simuste kaebuse seonduvalt 20. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013 Tallinna Vangla

kambrites ebapiisava isikliku ruumiga tekitatud kahju hüvitamise nõudes ja lõpetab selles

osas asja menetluse. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles halduskohus

kaebuse osaliselt rahuldas ning Tallinna Vanglal M. Simuste kasuks mittevaralise kahju

hüvitise välja mõistis. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab

rahuldamata M. Simuste kaebuse perioodil 19. juuni 2012 kuni 29. jaanuar 2013 tekkinud

mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks.

24. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme

kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude

jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas,

siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus rahuldas 18. detsembri 2013.

a määrusega M. Simuste menetlusabi taotluse osaliselt ja kohustas kaebajat tasuma

riigilõivu 100 eurot, mis tasuti 30. detsembril 2013 (tl 38). Apellatsiooniastmes kaebajal

täiendavaid menetluskulusid ei tekkinud. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes

riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Tartu Halduskohus mõistis 14.

mai 2015. a otsusega Tallinna Vanglalt M. Simuste kasuks HKMS § 108 lg 1 alusel välja

menetluskulu 100 eurot. Arvestades ringkonnakohtu lahendit, millega jäi M. Simuste

kaebus lõppkokkuvõttes rahuldamata, tuleb menetluskulude jaotust muuta. HKMS § 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Ringkonnakohus jätab seetõttu M. Simuste halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv

100 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Riigilõiv (200 eurot), mille

tasumisest oli kaebaja halduskohtus vabastatud, jääb HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti

Vabariigi kanda.

Maili Lokk

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt