3-15-2589/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult

teatavakstegemine

7. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2589

Haldusasi

OÜ Fulda Group kaebus Maksu- ja Tolliameti 16. juuli

2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027072-12 tühistamise

nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Fulda Group

Esindaja: juh. liige Tarmo Hansson

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindajad: Aiki Meister

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Fulda Group kaebus osaliselt ning tühistada Maksu- ja Tolliameti

16. juuli 2015 maksuotsus nr 12.2-3/027072-12 osas, millega suurendati OÜ Fulda

Group tulumaksukohustust 987 (üheksasaja kaheksakümne seitsme) euro ja 98

sendi võrra. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Fulda Group kasuks välja menetluskulu 23

(kakskümmend kolm) eurot ja 30 senti.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. juulil 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Fulda Group kajastas oma 2014. aasta aprillikuu käibedeklaratsioonil 3916,67 euro

ulatuses sisendkäibemaksu OÜ Ehituskaubandus arve alusel, mille sisuks oli ehituses

kasutatava puitmaterjali müük ning transporditeenuse osutamine. Samuti tegi OÜ Fulda

Group selle arve alusel sularahas OÜ-le Ehituskaubandus 23 000 euro suuruse väljamakse.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 16. juulil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027072-12, millega

suurendas OÜ Fulda Group 2014. aasta aprillikuu käibemaksukohustust 3916,67 euro võrra

ning sama perioodi tulumaksukohustust 1262,66 euro võrra. Maksuotsuses asuti seisukohale,

et OÜ Fulda Group ei soetanud eelnimetatud puitmaterjali OÜ-lt Ehituskaubandus, vaid

tundmatult kolmandalt isikult, kusjuures OÜ Fulda Group oli teadlik, et müüjaks pole arvel

näidatud isik, mistõttu polnud tal õigust selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

Maksuotsuses leiti, et OÜ Ehituskaubandus arvel nimetatud kaubad (st. puitmaterjali) oli

kaebaja soetanud, mistõttu saab kauba eest tehtud väljamakse ettevõtlusega seotuks pidada,

ent kuivõrd pole teada, et tegelik müüja oleks olnud käibemaksukohustuslane, tuleb selle arve

alusel välja makstud käibemaksusummat käsitada ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena,

nagu ka väljamakset arvel nimetatud transporditeenuse eest, mida OÜ Fulda Group tegelikult

üldse ei saanud. 1. veebruari 2016 otsusega nr 12.2-3/027072-12-1 täiendas Maksu- ja

Tolliamet 16. juuli 2015 maksuotsuse põhjendusi osas, mis puudutas OÜ Fulda Group

teadlikkust sellest, et OÜ Ehituskaubandus ei olnud tegelik müüja. Kokkuvõttes põhjendatakse

maksuotsust järgmiste asjaoludega:

arvel ja üleandmise-vastuvõtmise aktis kajastatud kaupade nomenklatuur erines

väidetavalt tegelikult müüdust;

OÜ Fulda Group tasus ettemaksu transporditeenuse eest, mida ta ei kasutanud;

OÜ Ehituskaubandus juhatuse liige Indrek Sonnberg ei osanud esiti öelda, kellelt tema

puitmaterjal soetas ja kes korraldas selle transpordi, ent väitis esiti, et see veeti Tallinnasse

Tondi 26 kinnistule Tänassilma külast Kokasauna 5 kinnistult, samas kui viimatinimetatud

kinnistut haldav P. A. ning seal olevaid hooneid rentinud A. L. ei teadnud, et Kokasauna 5

kinnistul sellist puitmaterjali ladustatud oleks;

hiljem väitis I. Sonnberg, et OÜ Ehituskaubandus soetas puitmaterjali OÜ-lt Byggnor Group

(mille juhatuse liige oli samuti I. Sonneberg) ning kaup toodi AS-ilt Sagro renditud pinnalt

Laagris Koru 16, samas kui AS Sagro selgitas, et rentis pinda ühele I. Sonnebergiga seotud

äriühingule vaid kuni 2008. aasta detsembrikuuni;

kuigi I. Sonneberg väitis 1. juulil 2015, et OÜ Ehituskaubandus dokumendid on endiselt

tema valduses, ei esitanud ta neid maksuhaldurile;

Tallinnas Tondi 26 kinnistu omaniku OÜ Rannavesi juhatuse liige Taavi Käsk selgitas esmalt,

et puitmaterjal toodi sinna 2014. aasta suve lõpus, hiljem, olles arusaadavalt

konsulteerinud I. Sonnenbergiga, väitis, et ei mäleta, millal puitmaterjal toodi;

OÜ Fulda Group tasus OÜ-le Ehituskaubandus sularahas;

I. Sonnenberg ei olnud kursis sellega, millal OÜ Ehituskaunbandus käibemaksu-

kohustuslaste registrist kustutati, kusjuures ta on seotud olnud kokku 37 ettevõttega,

millest mitmed on käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud või millel on maksuvõlg;

OÜ Fulda Group juhatuse liige T. Hansson ja I. Sonneberg väitsid mõlemad, et olid

ammused tuttavad;

OÜ Fulda Group väidetav usaldus OÜ Ehituskaubandus vastu oli teineteisest sõltumatute

ettevõtjate vaheliste suhete kohta ebamõistlikult suur, arvestades, et OÜ Fulda Group

tasus kauba eest väidetavalt sularahas ning allkirjastas akti kauba kättesaamise kohta

olukorras, kus kaup jäi täielikult müüja kontrolli alla;

OÜ Fulda Group väite taustal, et kaup soetati edasimüümiseks, on ebausutav selgitus

valgete voodrilaudade vahetamisest kasutatud penoplasti vastu põhjusel, et müüjal

õnnestus voodrilauale leida teine ostja;

OÜ Fulda Group ei osanud nimetada isikut, kes korraldas vaidlusaluse puidu transpordi

selle väidetaval edasimüümisel OÜ-le Spa Tours;

puitmaterjali, mida maksuhaldurile 24. oktoobri 2014 vaatlusel näidati, ei olnud selles

kohas 20. oktoobril 2014; samas ei näinud 24. oktoobril 2014 toimunud vaatlusel näidatud

materjal välja selline, et tegu oleks olnud sama aasta aprillis soetatud uue materjaliga, vaid

tegu oli juba aastaid lume, vihma ja päikese käes seisnud puiduga.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Fulda Group esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti

16. juuli 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027072-12 tühistamist, kaebuse täienduses taotleb

kaebaja ka Maksu- ja Tolliameti 1. veebruari 2016 otsuse tühistamist. Esiteks leiab kaebaja, et

maksuotsus tugineb peamiselt etteheidetele, mis ei seondu mitte kaebaja, vaid OÜ

Ehituskaubandus tegevusega ning sisuliselt on kaebaja pandud vastustama kauba müüja

võimalike rikkumiste eest. Kaebaja selgitab, et tugines tehingu tegemisel avalikest allikatest

kättesaadavale teabele ning tuvastas I. Sonnbergi isikusamasuse ja esindusõiguse ega saa

kuidagi vastutada selle eest, et I. Sonnberg ei osanud hiljem anda seletusi kauba päritolu ja

transpordi kohta, ega selle eest, mis asjaoludel kustutati OÜ Ehituskaubandus hiljem

käibemaksukohustuslaste registrist või miks vahetusid selle juhatuse liikmed. Kaebaja märgib,

kui talle oleksid vaidlusaluse tehingu tegemise ajal teada olnud maksuhalduri poolt hiljem I.

Sonnbergi ja OÜ Ehituskaubandus kohta teada olnud asjaolud, poleks ta seda tehingut teinud,

ent tol ajal kaebaja ei teadnud ega saanudki neid asjaolusid teada.

4. Kaebaja väitel kinnitavad tehingu toimumist mõlema poole esindajate poolt maksuhaldurile

antud sellekohased ütlused ja tehingu tegemise ajal selle kohta vormistatud dokumendid.

Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja toonud kogu menetluse käigus esile ühtegi asjaolu, millest

nähtuks, et kaebaja pole üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust, veelgi vähem

seda, et kaebaja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Sellest tulenevalt

on kaebaja hinnangul sellise maksuotsuse tegemine välistatud ning vastuolus Riigikohtu poolt

kohtuasjades nr 3-3-1-52-03 ja 3-3-1-18-10 võetud seisukohtadega. Kaebaja rõhutab, viidates

viimatinimetatud lahendile, et maksukohustuslaselt ei saa alusetult nõuda müüja

kontrollimist ulatuses, mis on ebamõistlik.

5. Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et kauba üleandmise-vastuvõtmise akt on

koostatud tehingu toimumisest mulje jätmiseks ning toob välja, et kui maksuhalduril tekkis

kahtlus, et akt on koostatud hiljem, oleks tulnud seda vastava ekspertiisiga kontrollida. Seoses

kokkuleppega kauba transpordi kohta selgitab kaebaja, et tegu oli tingimusliku kokkuleppega,

ent kuna kaebajal ei õnnestunud OÜ-lt Ehituskaubandus soetatud kaupu kiiresti realiseerida,

jäid need seisma OÜ Ehituskaubandus platsile ja kuivõrd viimasel oleks selle eest olnud õigus

nõuda hoiutasu või renti, lepiti kokku tasaarvelduses kaebaja poolt varem transpordi eest

tasutud summaga. Kaebaja rõhutab, et ka I. Sonnberg selgitas maksuhaldurile seletusi andes

OÜ Ehituskaubandus nõudeõigust territooriumi kasutamise eest.

6. Mis puudutab arvel ja aktis kajastatud voodrilaudade vahetamist kasutatud penoplasti

vastu, siis selgitab kaebaja, et kuna vahetati kogu kauba nomenklatuuri seast välja vaid üks

artikkel ning summaarselt oli vahetuskaup samaväärne, ei pidanud pooled vajalikuks ega

mõistlikuks hakata seda eraldi vormistama, seda enam, et ka maksuõiguslikult ei muutnud see

midagi. Kaebaja selgitas, et oli vahetusega nõus osalt põhjusel, et tal endal oli probleeme

kaubale ostja leidmisega, voodrilauad olid juba värvitud ja seega spetsiifiline kaup, mistõttu

tundus kaebajale penoplasti realiseerimine lihtsamgi.

7. Kaebaja väidab, et vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oli kaup Tallinnas Tondi 26 kinnistul

olemas ning kaebaja veendus selles, kusjuures ta ei teadnud ega saanudki teada, millal või

kust see kaup sinna toodi. Kaebaja toob siinkohal välja, et juhtis menetluse käigus

maksuhalduri tähelepanu sellele, et Tondi 26 territooriumil on videokaamerad ning

maksuhaldur saanuks nende salvestiste põhjal veenduda, millal kaup toodi. Samuti toob

kaebaja välja, et Taavi Käsk selgitas maksuhaldurile, et I. Sonnberg küsis luba materjalide Tondi

26 aadressile toomiseks 2014. aasta alguses. Kaebaja peab alusetuks maksuhalduri järeldust,

justkui oleks kaebaja ise korraldanud kauba vedamise Tondi 26 kinnistule pärast tema suhtes

kontrollimenetluse alustamist.

8. Kaebaja hinnangul on vastustaja ekslikult järeldanud, nagu oleksid kaebaja juhatuse liige

T. Hansson ja I. Sonnberg olnud lähedased tuttavad. Kaebaja selgitab, et T. Hansson oli

I. Sonnbergiga varem kohtunud ühel korral väga ammu seoses ühe tehinguga, mis lõpuks jäi

tegemata ning rohkem mingisuguseid kokkupuuteid neil olnud ei ole. Selles osas viitab kaebaja

ka telefonikõnede väljavõtetele, millelt nähtub, et T. Hansson ei ole I. Sonnbergiga vahepealsel

ajal suhelnud, mis lähedaste tuttavate puhul oleks mõeldamatu. Kaebaja rõhutab, et

I. Sonneberg polnud kaebajaga seotud isik TumS § 8 lg 1 tähenduses, samuti polnud neil

ühingutel mingisuguseid ühiseid majanduslikke huve ning ühelgi tehinguga seotud isikul ei ole

ega ole olnud võimu teise üle. Kaebaja väitel on maksuhaldur sellest, et kaebaja jättis kauba

pärast soetamist müüja valdusesse, teinud põhjendamatu järelduse kaebaja esindaja ja I.

Sonnbergi vaheliste lähedaste suhete kohta. Kaebaja selgitab selles osas, et soovis kauba

kiirelt edasi müüa ning tema jaoks oli soodsam leppida müüjaga kokku, et kaup jääb kuni

edasimüügini sinna, kus ta oli ning kaebaja ei pea tegelema vahepeal transpordi ja uue

ladustamisega. Kaebaja selgitab, et sisuliselt sõlmis ta OÜ-ga Ehituskaubandus lepingu vastava

maa-ala kasutamiseks ning sellest ei saa kuidagi järeldada usalduslike sõprussuhete olemasolu

I. Sonnbergiga.

9. Kaebaja hinnangul ei saa talle kuidagi ette heita tasumist sularahas, arvestades, et kaebaja

veendus kauba olemasolus ja selle kvaliteedis kohapeal ning sularahas tasumine oli kiireim ja

lihtsaim viis. Kaebaja rõhutab, et sularahas tasumine on poolte vahel nõuetekohaselt

dokumenteeritud.

10. Kaebaja leiab, et isegi, kui selgub, et müüjaks oleks pidanud olema keegi teine, ei saa

vastustaja

kogutud

tõendite

põhjal

välistada,

et

too

kolmas

isik

ei

ole

käibemaksukohustuslane. Kuivõrd OÜ-le Ehituskaubandus aga juba tehingult käibemaksu

tasumise kohustus tekkis, tooks see kaebaja meelest kaasa topeltmaksustamise, mis on

vastuolus Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-33-12 ja 3-2-1-82-14 tehtud otsustes võetud

seisukohtadega.

11. Kaebaja peab lubamatuks maksuotsuse muutmist 1. veebruari 2016 otsusega, selgitades

esiteks, et maksuotsuse muutmine on võimalik MKS §-des 101-103 sätestatud alustel, millest

ühtki antud juhul ei esinenud. Ka sisuliselt peab kaebaja selles otsuses esitatud seisukohti

ekslikeks. Kaebaja peab alusetuks maksuhalduri väidet, et maksuhaldur ei tuvastanud

vaidlusaluse kauba olemasolu Tondi 26 platsil oma esimesel vaatlusel. Siinkohal märgib

kaebaja, et sellise vaatluse toimumise ja selle raames tuvastatu kohta puuduvad igasugused

tõendid.

12. Kaebaja peab ekslikeks maksuhalduri järeldusi seoses vaatlusel nähtud puitmaterjali

välimusega. Esiteks toob kaebaja välja, et ta pole väitnud, et soetamise hetkel oli tegemist

uhiuue ja ülihea välimusega puiduga, vaid, vastupidi, selgitas, et halbadest hoiutingimustest

tulenevalt oli puidu kaubanduslik välimus kannatada saanud. Teiseks väidab kaebaja, et puidu

liigist, niiskusest, ladustamise kohast ja viisist, aastaajast, päikese intensiivsusest,

õhuniiskusest ja sademete hulgast tulenevalt võib puidu välimus muutuda juba 3-7 kuu

jooksul.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Fulda Group kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et pole kaebajale ette heitnud OÜ-ga

Ehituskaubandus seonduvaid asjaolusid, vaid üksnes toonud välja asjaolud, mis kinnitavad

seda, et kauba müüjaks ei olnud see ettevõtja. Vastustaja hinnangul ei kinnita dokumentide

olemasolu tehingu toimumist olukorras, kus poolte seletused tehingu asjaolude kohta ei ühti,

on ajas muutuvad ega kirjelda üheselt ja selgelt tehingu asjaolusid ning on vastuolus muude

asjas kogutud tõenditega. Kaupade üleandmise-vastuvõtmise akti kohta selgitab vastustaja,

et sellel pole eraldiseisvat tähendust, küll aga kinnitab see kogumis muude tõenditega, et

2014. aasta aprillis ei andnud kaupu kaebajale üle OÜ Ehituskaubandus ning kaebaja oli sellist

teadlik.

14. Kaebaja selgitust transpordi eest tehtud ettemaksu tasaarvestamise kohta materjalide

hoiukoha renditasuga, peab vastustaja ebausutavaks, arvestades, et sellise renditeenuse eest

ei ole OÜ Ehituskaubandus kaebajale arveid esitanud, ent isegi kui ta oleks selliseid arveid

esitanud, ei saanuks ta pärast 7. aprilli 2015 lisada neile käibemaksu, kuna ta oli

käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud. Lisaks toob vastustaja välja, et OÜ Rannavesi

esindaja selgitusest tulenevalt, oli ta Tondi 26 kinnistu kasutamist võimaldanud lühiajaliselt ja

tasuta I. Sonnebergiga seotud OÜ-le Trosser, mistõttu ei olnud OÜ-l Ehituskaubandus, kelle

esindajaks oli alates 6. oktoobrist 2014 Velvo Vahenurm, mingit õigust Tondi 26 kinnistul

puitmaterjali hoiuteenuse eest tasu küsida ega arveid esitada.

15. Vastustaja peab põhjendamatuks seisukohta, et ta oleks pidanud uurima kauba Tondi 26

kinnistule toomise asjaolusid videosalvestistelt. Vastustaja hinnangul on ta piisavalt

põhjendanud oma seisukohta, et tehingut ei toimunud ning soovides selle ümber lükata, oleks

vastavad tõendid pidanud esitama kaebaja ise. Ka märgib vastustaja, et kauba Tondi 26

kinnistule toomise aeg iseenesest ei tõendaks seda, et kauba müüjaks oli OÜ

Ehituskaubandus.

16. Vastustaja ei väida, et I. Sonnberg oleks kaebajaga seotud isik TuMS § 8 tähenduses, vaid

üksnes seda, et OÜ Ehituskaubandus endine juhatuse liige on eelnevalt kaebaja juhatuse

liikmega piisavalt tuttav selleks, et esitada kaebajaga koostöös maksuhaldurile valeandmeid

vaidlusaluste tehingute kohta. Vastustaja leiab, et asjaolu, et Indrek Sonnberg andis

omaalgatuslikult maksuhaldurile seletusi puidumaterjali päritolu kohta ja võttis ühendust

Tondi 26 kinnistu omaniku juhatuse liikmega, näitab seda, et kaebaja juhatuse liige ja Indrek

Sonnberg tegutsevad koos selle nimel, et püüda välistada maksuhalduri järeldus kaebaja

pahausksuse kohta ning luua tegelikkusele mittevastavaid dokumente.

17. Usaldusväärseks ei pea vastustaja ka kaebaja selgitusi voodrilaudade penoplastiga

asendamise kohta. Vastustaja peab kummaliseks seda, et kui algse tehingu kohta vormistati

kauba artikleid kajastav arve ja üleandmise-vastuvõtmise akt, siis selline kaubaartiklite

vahetus jäeti hoopiski vormistamata. Sularahas maksmise osas selgitab vastustaja, et summa

oli tavalist äripraktikat arvestades väga suur ja panga kaudu tasumine võimaldanuks täpselt

tuvastada, kas ja millal tasumine toimus.

18. Vastustaja hinnangul ei ole vaidlusalusel juhul tegemist topeltmaksustamisega, kuna

kaebaja pole tõendanud, et ta puitmaterjali eest OÜ-le Ehituskaubandus sularahas üldse

tasus, mistõttu ei saa väita, et ta oleks käibemaksu üldse maksnud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

19. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses ning olles tutvunud asjas peetud kohtuistungi protokolliga, leian, et OÜ Fulda Group

kaebus on põhjendatud vaid osaliselt. Käibemaksu määramise osas on maksuotsus õige.

Maksuhaldur on maksuotsuse tegemisele eelnenud kontrollimenetluse käigus tuvastatud

asjaolude ja neid kinnitavate tõendite pinnalt lõppkokkuvõttes õigesti järeldanud, et kaebaja

ei soetanud vaidlusalust kaupa OÜ-lt Ehituskaubandus, vaid soetas selle tundmatult

kolmandalt isikult, olles teadlik sellest, et müüjaks pole OÜ Ehituskaubandus.

Viimatinimetatud järelduse tegemisel on maksuhaldur põhjendatult tuginenud väidetava

tehingu tegemise asjaolude ja nende kohta asjaosaliste poolt antud seletuste elulise

ebausutavuse pinnalt tekkinud kahtlusele, et kaebaja osales maksupettuses ning sellele, et

kaebaja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis selle kahtluse ümber lükkaksid. Maksuotsuse

põhjendused on piisavad, et tõendamiskoormus oleks maksukorralduse seaduse (MKS) § 150

lõike 1 kohaselt üle läinud kaebajale. Kaebaja pole aga esitanud tõendeid, mis veenaksid

selles, et kaebaja soetas kõnealused kaubad OÜ-lt Ehituskaubandus või et kogu

hoolsuskohustuse täitmise juures pidi see kaebajale vähemalt nõndamoodi paistma.

Maksuotsus on aga ebapiisavalt põhjendatud osas, mis puudutab tulumaksu määramist OÜ

Ehituskaubandus arvel kaupade eest arvestatud käibemaksusummalt. Selles osas nimelt ei

selgu maksuotsusest, miks on maksuhaldur asunud seisukohale, et olukorras, kus kauba

olemasolus pole vaidlust, ent pole teada, kellelt need soetati, ei saa kauba

soetusmaksumusena käsitada kogu tehtud väljamakset. Sisuliselt on maksuhaldur tulumaksu

määranud hindamise teel, ent jätnud välja tootmata, mille põhjal ta järeldas, et kaupade eest

sellele tundmatule kolmandale isikule tehtud väljamakse suuruseks oli OÜ Ehituskaubandus

arvel näidatud käibemaksuta summa. Seevastu OÜ Ehituskaubandus arvel kajastatud

transporditeenuse osas on maksuhaldur õigesti järeldanud, et selle teenuse saamine pole

üldse tõendatud ning seega ei saa selle eest tehtud väljamakset pidada OÜ Fulda Group

ettevõtlusega

seotuks.

Kokkuvõttes

tuleb

seega

maksuotsus

tühistada

18583,33x0,20x21/79=987,98 euro suuruse tulumaksu osas, muus osas jätta aga

rahuldamata.

20. Esiteks vajab selgitamist Maksu- ja Tolliameti 1. veebruari 2016 otsuse nr 12.2-3/027072-

12-1 õiguslik tähendus. Selles otsuses on maksuhaldur esitanud täiendavad põhjendused selle

kohta, miks ta leiab, et OÜ Fulda Group oli teadlik sellest, et kauba tegelikuks müüjaks ei olnud

OÜ Ehituskaubandus. Tegemist ei ole uue väitega, vaid sellele on tuginetud ka algses

maksuotsuses, samuti tuginevad 1. veebruari 2016 otsuses tehtud järeldused samadele

tõenditele, mis olid olnud maksuotsuse tegemise aluseks. Ka on juba kontrollaktis välja

toodud, et kaebaja teadlikkust kinnitab ühelt poolt see, et kaebaja ja OÜ Ehituskaubandus

juhid olid omavahel tuttavad ning teiselt poolt see, et kaebaja nõustus ühe arvel kajastatud

kauba (valged voodrilauad) teise kaubaga (penoplast) asendamisega ilma seda kuidagi

dokumenteerimata. 1. veebruari 2016 otsuses tegelikult üksnes selgitatakse põhjalikumalt,

ent juba varem kogutud tõendite pinnalt seda, miks selline järeldus tehti.

21. Viidatud 1. veebruari 2016 otsuse näol ei ole tegelikult tegemist maksuotsuse muutmisega

haldusmenetluse seaduse §-de 64 jj ning maksukorralduse seaduse (MKS) §-de 101 jj

tähenduses. Haldusakti muutmiseks eelviidatud sätete mõttes on haldusakti reguleeriva

toime muutmine ehk muudatuste tegemine haldusaktiga isikule antavate õiguste või talle

pandavate kohustuste sisus või mahus. Teisisõnu peetakse neis sätetes haldusakti

muutmisena üldjuhul silmas haldusakti resolutiivosa muutmist. See tuleneb sõnaselgelt HMS

§ 70 lõikest 1, mille kohaselt otsustatakse haldusakti kehtetuks tunnistamine (ning HMS § 64

lg 1 kohaselt seega ka haldusakti muutmine) iseseisva haldusaktiga. Sellest tulenevalt saab

haldusakti muutmisest rääkida juhul, kui nn. muutmise otsusel on haldusakti kvaliteet. Selline

kvaliteet on otsusel HMS § 51 lõikest 1 tulenevalt juhul, kui sellega reguleeritakse

üksikjuhtumit ja muudetakse isiku õigusi või kohustusi. Neile tunnustele 1. veebruari 2016

otsus ei vasta – sellega ei tekitata, muudeta ega lõpetata (varasemaga võrreldes) kaebaja

õiguste ega kohustuste sisu ega mahtu. Haldusorgani poolt haldusakti täiendav põhjendamine

hiljem koostatud dokumendis, isegi kui see dokument on vormistatud nagu haldusakt, ei ole

käsitatav varasema haldusakti muutmisena. Sellistel täiendavatel põhjendustel ei ole

regulatiivset mõju ning, nagu vastustajagi õigesti välja tõi, on 1. veebruari 2016 otsus

samaväärne sellega, kui haldusorgan täiendab või korrigeerib haldusaktis esitatud põhjendusi

kohtumenetluse käigus. Selline haldusakti täiendav põhjendamine on põhimõtteliselt lubatav,

sellised täiendavad põhjendused ei kõrvalda iseenesest haldusakti põhjendamispuudusi, küll

aga saab nende abil hinnata seda, kas need puudused mõjutasid esialgse haldusaktiga asja

otsustamist.

22. Esmalt on vaidluse all see, kas kaebajal oli õigus OÜ Ehituskaubandus arve alusel

sisendkäibemaks maha arvata. Seejuures pole vaidlus selles, et OÜ Ehituskaubandus arve on

formaalselt nõuetekohane ning nii kaebaja kui OÜ Ehituskaubandus olid vaidlusaluse arve

esitamise ajal registreeritud käibemaksukohustuslastena. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja

on OÜ Ehituskaubandus arvel nimetatud kaubad saanud ega ka selles, et arvel nimetatud

transporditeenust kaebaja saanud ei ole. Kaebaja keskseks seisukohaks on, et tehingu

tegelikuks teiseks pooleks oligi OÜ Ehituskaubandus ning kaebaja kontrollis tehingu tegemisel

müüja isikusamasust nii palju kui see oli võimalik, ilma et talle oleks enne tehingu tegemist

teatavaks saanud mistahes asjaolusid, millest ta oleks võinud järeldada, et arve esitaja pole

tegelik müüja. Vastustaja seevastu ei heida kaebajale ette mitte hoolsuskohustuse rikkumist,

vaid leiab, et kaebaja osales maksupettuses, mis seisnes selles, et ta soetas teadlikult kaubad

tuvastamata kolmandalt isikult ning korraldas OÜ Ehituskaubandus nimel endale neid kaupu

hõlmava fiktiivse arve esitamise.

23. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt eeldab sisendkäibemaksu maha

arvamise õigus seda, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. KMS §

31 lg 1 kohaselt toimub sisendkäibemaksu maha arvamine KMS §-s 37 sätestatud nõuete

kohase arve alusel. Formaalsetele nõuetele vastava arve olemasolu ei õigusta aga tingimata

sisendkäibemaksu maha arvamist. Nimelt tuleb maksustamisel lähtuda tegelikest

majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest

dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda

valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning KMS § 37 lg 7 punktis 5

sätestatud nõuetele. Seega üksnes asjaolu, et ostja on mingi kauba saanud ning selle kohta on

olemas käibemaksukohustuslasena registreeritud isiku nimel väljastatud arve, ei anna

vääramatult õigust sisendkäibemaksu maha arvamiseks, kui arve ei kajasta tehingu tegelikku

majanduslikku sisu. Tehingu tegelikku majanduslikku sisu ei kajasta arve õigesti muuhulgas

juhul, kui arvele müüjana märgitud isik ei ole kauba tegelik müüja. MKS § 83 lõikest 4 ning §-

st 84 tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e poolt mingil moel vormistatud

tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom ehk tsiviilõiguslik tehing ümber

kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toimunud ei ole, ei saa sellel olla ka

mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on majanduslikus mõttes

midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisdokumentides,

tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning arvutada maksukohustus nii,

nagu see oleks olnud, kui tehingut oleks raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule

majanduslikule sisule vastavalt.

24. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib KMS §-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve

olemasolul sisendkäibemaksu maha arvamise piiramise aluseks olla asjaolu, et isik on seotud

maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda

teadma (vt. Riigikohtu otsused kohtuasjades 3-3-1-73-10, 3-3-1-18-10 ja 3-3-1-27-14).

Kohtuasjas nr 3-3-1-18-10 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et isiku teadmist, et tegemist

pole tegeliku müüjaga, saavad kinnitada tõendid, et isikule oli see asjaolu saanud teatavaks

või osales ta maksupettuses. Samas märkis Riigikohus, et olukorras, kus puuduvad otsesed

tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud

kogumis seda siiski näitavad, on võimalik teha järeldus, et ostja pidi teadma, et tegemist pole

tegeliku müüjaga. Kohtuasjades nr 3-3-1-34-06 ja 3-3-1-74-09 tehtud otsustes antud

Riigikohtu selgituste kohaselt saab järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist

pole tegeliku müüjaga, teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis

viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks

sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel. Eelviidatud Riigikohtu

otsustest tulenevalt on ostjal seega sisendkäibemaksu maha arvamise õigus igal juhul siis, kui

ta põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seejuures tingimus

põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et ostja käitus heauskselt (st. ei teadnud ega

pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja), ning teiseks seda, et

olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid,

mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma

hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis haldusasjas

nr 3-3-1-50-03 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei

laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses.

Haldusasjas 3-3-1-39-03 leidis Riigikohus aga, et osavõtt maksupettusest võib seisneda

eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas

käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli

all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. See tähendab, et põhjendatud kahtlus, et ostja on

osalenud maksupettuses, saab tugineda eeskätt sellele, et tehingu poolte ja tehingu tegemise

kohta teada olevate asjaolude pinnalt näib kõige tõenäolisem, et vaadeldava tehingu ostja ja

müüja ei osalenud tehingus tavapäraste teineteisest sõltumatute ning oma tavapäraseid

ärihuve realiseerivate ettevõtjatena, vaid müüja (arve väljastaja) tegevus oli ostja kontrolli all.

25. Käesoleval juhul on maksuhaldur maksuotsuse tegemisel tuginenud kahtlusele, et kaebaja

osales maksupettuses ega ole esitanud kontrollimenetluse käigus tõendeid, mis selle kahtluse

hajutaksid ja kinnitaksid kaupade tegelikku soetamist OÜ-lt Ehituskaubandus. Ei kontrollaktis

ega maksuotsuses ei ole maksuhaldur kaebajale ette heitnud hoolsuskohustuse rikkumist,

vaid on kontrollakti koostamisest alates olnud üheselt seisukohal, et kaebaja osales

maksupettuses, mis seisnes selles, et kaebaja soetas OÜ Ehituskaubandus arvel kajastatud

kaubad tundmatult kolmandalt isikult ning leppis OÜ-ga Ehituskaubandus kokku neid hõlmava

arve koostamise, mida kasutas oma raamatupidamises, jätmaks muljet, justkui oleksid kaubad

soetatud OÜ-lt Ehituskaubandus. Seetõttu tuleb kontrollida, kas selline kahtlus on piisavalt

põhjendatud selleks, et tõendamiskoormus oleks üle läinud kaebajale ning kas kaebaja on

esitanud tõendid, mis selle kahtluse ümber lükkavad. Asudes seisukohale, et kahtlus oli

põhjendatud ning kaebaja vastupidist kinnitavaid tõendeid esitanud ei ole, ei ole vajalik võtta

eraldi seisukohta kaebaja väidete osas, mis puudutavad ettevõtja hoolsuskohustuse täitmist.

26. Esiteks on sisendkäibemaksu maha arvamise piiramise puhul seoses maksupettuses

osalemise kahtlusega oluline välja tuua, et maksuhaldur ei pea tingimata tõendama, et

kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda

otseselt tõendavate asjaolude (nt. selge kokkuleppe olemasolu fiktiivsete arvete koostamise

kohta või see, et müüjale tasutud rahasummad jõudsid tagasi ostjani) tuvastamine olla

praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab oma kahtlust, et kontrollitav

maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema maksuarvestuse aluseks olevatel

raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning ta pidi

olema sellest teadlik. Sellist kahtlust saab põhjendatuks pidada, kui maksuhaldurile

kättesaadavate tõendite pinnalt on eluliselt usutavam, et kaebaja pani toime maksupettuse,

kui see, et ta käitus ausalt. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik

toimumine, et maksuhalduri põhjendatud kahtlused hajutada. Eeltoodud käsitlus põhineb

vajadusel vältida käibemaksupettustest tulenevat riigi maksutulude kahjustamist. Kui lähtuda

üksnes formaalselt nõuetekohaste dokumentide olemasolust, ei takistaks miski harilike

käibemaksupettuste toimepanemist, mis seisnevad selles, et ettevõtja tellib reaalselt kauba

mõnelt

käibemaksukohustuslaseks

mitte

olevalt

isikult,

katab

aga

selle

käibemaksukohustuslasena registreeritud ettevõtja nimel vormistatud arvega, tekitades

endale sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse ja jättes reaalse käibemaksu tasumise

kohutuse varatule ja reaalse majandustegevuseta fiktiivse arve väljastajale, kellelt maksu

sissenõudmine on

juba

eos

lootusetu.

Eeltoodust

tuleneb

ka

mistahes teise

käibemaksukohustuslase arve alusel sisendkäibemaksu maha arvavale isikule kohustus

koguda ja säilitada tõendid tehingu tegelike asjaolude kohta, et hilisema kahtluse tekkimise

korral tõendada, et tehingud toimusid tõepoolest nii, nagu maksuarvestuses kajastatud.

Maksukohustuslane, kelle suhtes on maksuhalduril tekkinud eelkirjeldatud põhjendatud

kahtlus, ei saa seda pareerida pelgalt väitega, et täiendavate asjaolude kohta tõendeid pole

säilinud või et tema enda äririskide seisukohast polnud nende koostamine või säilitamine

vajalik.

27. Kahtlust, et kaebaja korraldas muult isikult soetatud kauba katmise OÜ Ehituskaubandus

arvega, õigustavad eelkõige kaks asjaolu. Esiteks see, et OÜ Ehituskaubandus toonase

juhatuse liikme I. Sonnbergi antud seletused kauba saamise ja transportimise kohta on

ebausaldusväärsed ja jätavad mulje, et kaup ei ole kunagi OÜ Ehituskaubandus tegeliku

kontrolli all olnud. Teiseks see, et tehingu vormistamine ei ole kooskõlas teineteisest

sõltumatute ettevõtjate vahelise usutava praktikaga. Tehingu vormistamise all pean siinkohal

silmas esiteks seda, et väidetava tehingu pooled akteerisid kauba üleandmise-vastuvõtmise

olukorras, kus kaup jäi väidetavalt justkui müüja (üle andja) valdusesse, kokkulepe transpordi

osas oli ilmselgelt ebamõistlik ning samas ei fikseerinud pooled kuidagi kauba hoidmisega

seotud kokkuleppeid. Need asjaolud viitavad sellele, et tehingut puudutavad dokumendid ei

ole koostatud mitte tehingupoolte vaheliste õiguste ja kohustuste ning nende täitmise

fikseerimiseks, vaid teatud asjaoludest väärmulje jätmiseks.

28. Kaebaja leiab ekslikult, et maksuotsuses heidetakse talle ette OÜ Ehituskaubandus

tegevusega seotud asjaolusid ning karistatakse teda OÜ Ehituskaubandus poolsete võimalike

maksuõigusrikkumiste eest. Maksuotsuses välja toodud asjaolud OÜ Ehituskaubandus

tegevuse ning I. Sonnbergi poolt antud seletuste kohta ei ole käsitatavad kaebajale tehtavate

etteheidetena, vaid tegu on maksuhalduri poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega, millele on

rajatud maksuotsuse järeldus, et OÜ Ehituskaubandus ei saanud olla selle kauba tegelik

müüja. Seda järeldust õigustab eeskätt see, et OÜ Ehituskaubandus endine juhatuse liige

Indrek Sonnberg andis maksuhaldurile tehingu asjaolude kohta, eeskätt aga tehingu esemeks

olnud kauba saamise asjaolude kohta, vastukäivaid ja ebausutavaid selgitusi. Nii väitis I.

Sonnberg esmalt (kd I, tl. 157), et ei mäleta, kellelt tema juhitav äriühing hiljem väidetavalt

OÜ-le Fulda Group edasi müüdud puitmaterjali soetas, küll aga mäletas, et see veeti Tallinnas

Tondi 26 kinnistule Tänassilma külast Kokasauna 5 kinnistult. Pärast seda, kui eelnimetatud

kinnistu haldamisega tegelenud P. A. seletus (kd I, tl. 197) selle väite ümber lükkas, asus I.

Sonnberg väitma (kd I, tl. 210)), et vedas kauba Tondi 26 kinnistule hoopis AS-ilt Sagro renditud

pinnalt Laagrist. Ka seda väidet ei saa pidada õigeks, kuna AS-i Sagro esindajalt saadud teabe

kohaselt (kd I, tl. 212, 213) ei olnud I. Sonnbergiga seotud äriühingutel võimalik vaadeldaval

perioodil seal kaupa hoida.

29. Arvestades OÜ-le Fulda Group esitatud arvel näidatud kauba koguseid ja I. Sonnbergi enda

seletust, mille kohaselt oli seda umbes kolm autokoormatäit, ei saa eluliselt usutavaks pidada,

et I. Sonnberg on kunagi teadnud, kust vaidlusalune puitmaterjal Tondi 26 kinnistule toodi või

kellelt see soetati, ent ei mäletanud seda maksuhaldurile seletusi andes. Kuivõrd Tondi 26

kinnistu omaniku OÜ Rannavesi juhatuse liige T. Käsk selgitas maksuhaldurile (MTA lisa 21), et

luba puitmaterjali ladustamiseks Tondi 26 kinnistul küsis tema käest I. Sonneberg, on usutav,

et viimane kas teadis, kust see puitmaterjal pärines, ent soovis maksuhaldurile seletusi andes

selle tegelikku päritolu varjata või siis ei teadnud kauba päritolu, küll aga korraldas selle

ladustamist Tondi 26 kinnistul. Mõlemal juhul on alust järelduseks, et kauba toomine Tondi

26 kinnistule ei toimunud I. Sonnbergi initsiatiivil, vaid viimane tegutses tegelikult OÜ Fulda

Group huvides, korraldades viimase poolt tundmatult isikult soetatud materjali ladustamise

Tondi 26 kinnistul, ilma et see materjal oleks kunagi olnud OÜ Ehituskaubandus omandis või

et OÜ Ehituskaubandus oleks selle OÜ-le Fulda Group müünud. Siinkohal ei saa

tõsiseltvõetavaks pidada võimalust, et I. Sonnberg andis selliseid vastuolulisi ütlusi OÜ

Ehituskaubandus maksuõigusrikkumiste varjamiseks. Nimelt kinnitas I. Sonnberg üheselt

kauba müümist kaebajale, ehk asjaolu, millest pidanuks tekkima OÜ Ehituskaubandus

maksukohustus, ent ei suutnud selgitada kauba soetamist ehk siis OÜ Ehituskaubandus

võimaliku maksukohustuse vähendamist (sisendkäibemaksu maha arvamist) õigustavaid

asjaolusid. Ei ole usutav, et isik valetaks enda (või enda poolt varem juhitud ettevõtte) kahjuks.

Olukorras, kus kauba väidetava müüja juhatuse liige ei oska usutavalt selgitada, kust kaup

pärines, ei saa usutavaks pidada seda, et see isik oli kauba tegelik müüja.

30. Samamoodi õigustab seisukohta, et OÜ Ehituskaubandus konkreetse kaubaga seonduvalt

oli tegelikult kaebaja või selle juhtide kontrolli all, see, kuidas vaidlusalune tehing vormistati.

Siinkohal ei ole maksuhaldur väitnud, et selles osas esinenuks mingisuguseid formaalseid

puudusi, küll aga toonud õigustatult välja selle, et tehingu kohta vormistatud dokumendid ei

kajasta õigesti asjaosaliste seletustes kirjeldatud tehingu asjaolusid. Olukorras, kus väidetava

tehingu kohta vormistatud dokumentides ei fikseerita õigesti ja loogiliselt tegelikke

kokkuleppeid või pooltele oma õiguste ja kohustuste realiseerimise seisukohast olulisi faktilisi

asjaolusid, on põhjust arvata, et dokument ei ole vormistatud mitte tegelike asjaolude

fikseerimiseks, vaid teatud mitteesinenud asjaoludest mulje jätmiseks.

31. Maksuotsuses on põhjendatult välja toodud, et väidetava tehingu poolte seletuste kõrval

on kummaline ja teineteisest sõltumatute ettevõtjate vahelise asjaajamise puhul ebaloogiline

see, et pooled vormistasid kauba üleandmise-vastuvõtmise akti olukorras, kus kaup jäi justkui

müüja valdusesse. Kauba üleandmise akteerimise eesmärk on fikseerida kauba valduse üle

andmine ning sellise akti koostamine ei ole loogiline, kui kaup jääb endiselt müüja valdusesse

ilma eraldi sellekohase kokkuleppe fikseerimiseta. Kui tehing oleks toimunud selliselt, nagu

kaebaja ja OÜ Ehituskaubandus esindajad maksuhaldurile selgitasid, oleks loogiline, et

üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritakse ka selgelt kauba jäämine Tondi 26 kinnistule,

kokkulepe sealse laopinna kasutamiseks või müüja poolt kauba hoidmiseks. Seejuures nähtub

kaebaja esindaja T. Hanssoni poolt maksuhaldurile antud seletusest (kd I, tl. 40), et tema

eeldas, et I. Sonnberg tagab kauba säilimise. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et ettevõtja

ei kaitse end fikseeritud kokkulepetega teise poole võimalike rikkumiste vastu ning jätab teise

poole valdusesse kauba, mille eest on täies ulatuses juba tasunud. Selles olukorras ei saa

loogiliseks pidada, et pooled peavad vajalikuks koostada üleandmise-vastuvõtmise akti, ent ei

pea vajalikuks kokku leppida kauba edasise müüja valduses hoidmisega ning näiteks juhusliku

hävimise riisiko kandmisega seotud tingimusi. Olukorras, kus selliseid kokkuleppeid ei

fikseeritud, ei saanud pooltel olla mingisugust põhjust koostada ka kirjalikku üleandmise-

vastuvõtmise akti. Iseenesest pole sellise akti koostamine keelatud, ent kuivõrd see ei

kajastanud kauba valduse tegelikku üle andmist ning poolte omavahelistest suhetest tekkivate

võimalike vaidluste lahendamisel sellest abi poleks olnud, sai ainus mõeldav põhjus selle

koostamiseks olla mulje jätmine tegelikult mitte toimunud tehingust. Eeltoodu valguses ei ole

tegelikult tähtsust sellel, millal kõnealune üleandmise-vastuvõtmise akt täpselt koostati ning

seetõttu ei pidanud maksuhaldur ka seda täiendavalt uurima, mh. määramaks ekspertiisi akti

täpseks dateerimiseks.

32. Samuti on kummaline, et hiljem ei fikseerinud pooled mitte kuidagi väidetavat kokkulepet

ühe kaubaartikli (valged voodrilauad) asendamist teisega (penoplast). Jällegi polnud vastava

kokkuleppe kirjalikus vormis sõlmimine kohustuslik, ent olukorras, kus kaebaja oli varem

kirjalikus dokumendis kinnitanud, et on kätte saanud muuhulgas arvel nimetatud koguse

voodrilaudu, mille üle tal tegelikult kunagi valdust ei tekkinud, oleks igal juhul olnud tema

huvides võimalike edasiste vaidluste vältimiseks fikseerida nende voodrilaudade asendamine

muu kaubaga. Kõige loogilisem ja eluliselt usutavam seletus eeltoodud asjaoludele on aga see,

et tegelikult oli vaidlusalune kaup kaebaja tegeliku võimu all juba enne OÜ-ga

Ehituskaubandus tehingu vormistamist ning kaebajal ei olnud sellest tulenevalt vajadust

kaitsta end võimalike riskide eest tehingus OÜ-ga Ehituskaubandus. Selline võimalus saab aga

kõne alla tulla eeskätt juhul, kui OÜ Ehituskaubandus või selle juhi I. Sonnbergi tegevus

konkreetse kaubaga seoses oli tegelikult kaebaja kontrolli all. Nii võis see olla, kui kaebaja oli

varem need kaubad soetanud tuvastamata isikult ning I. Sonnberg mingil määral üksnes

korraldas kaebaja ülesandel nende kaupade ladustamist Tondi 26 kinnistul. See seletaks nii

seda, miks ei osanud I. Sonnberg selgitada kauba soetamisega seotud asjaolusid kui ka seda,

miks vormistati kauba üleandmine nii nagu seda tehti.

33. Ebaloogiline on ka selgitus selle kohta, kuidas tekkis OÜ Ehituskaubandus nõudeõigus

ladustamispinna kasutamise eest tasu saamiseks. Vastav kokkulepe on kirjalikult fikseeritud

alles 2015. aasta augustis, kusjuures ei nähtu, et OÜ Ehituskaubandus oleks kaebajale varem

Tondi 26 ladustamispinna kasutamise eest tasu nõudnud, sellekohaseid arveid väljastanud

vms. Kui kaebajal ja OÜ-l Ehituskaubandus oleks tõepoolest olnud kokkulepe, et kaebaja saab

oma kaupu Tondi 26 kinnistul tasuta hoida kuu aja jooksul ning edaspidi peab selle eest tasu

maksma, oleks olnud loogiline, et OÜ Ehituskaubandus esitab regulaarselt kaebajale arveid.

Sellest, et seda ei tehtud, saab järeldada, et tegelikult mingisugust sellesisulist kokkulepet ei

olnud ning vastava kokkuleppe ja tasaarvestuse fikseermine 2015. aasta augustis koostatud

aktis on kantud vajadusest kuidagi kaebaja ettevõtlusega siduda OÜ Ehituskaubandus arvel

kajastatud ent tegelikult mitte saadud transporditeenuse eest tehtud väljamakset.

34. Kummaline ja teineteisest sõltumatute ettevõtjate vahelistes suhetes tavapäratu on ka

algselt väidetavalt sõlmitud kokkulepe kauba transpordi osas. Asjaosalised on selgitanud, et

1000 euro suurune tasu oli ette nähtud kauba transpordi eest ostja näidatud kohta. Üldteada

olevaks tuleb pidada seda, et transporditeenuste osutamise maksumus sõltub reeglina

teepikkusest ja/või teenuse osutamisele kulunud ajast. Vaid väga erandlike kaupade või

eriliste ärisuhete puhul võib olla mõeldav, et vabalt turult transporditeenuse tellimise korral

ei sõltu teenuse hind sugugi sellest, kuhu kaup transporditakse (sh. kui kaugele lähtekohast,

millised on sihtkohas mahalaadimistingimused jne). Selle taustal ei saa tavapäraseks pidada

seda, et sellise ühekordse tehingu puhul, nagu OÜ Ehituskaubandus arvel kajastatud, leppisid

pooled kokku kindlas summas ettemaksu tegemise transpordi eest nii, et polnud

ligilähedaseltki teada, kuhu ja millal kaup transportida tuleb. Kaebaja on küll selgitanud ning

seda on väitnud ka I. Sonnberg, et kaebajal oli plaan kaup kohe edasi müüa, ent kusagilt ei

nähtu, et OÜ-ga Ehituskaubandus sellise transpordi osas kokkuleppe sõlmimise ajal oleks

kaebajal olnud mõni konkreetne klient või teada mõni konkreetne koht, kuhu ta kavatses

kauba transportida lasta. Seega sisuliselt on tegemist kokkuleppega transportida kaup

fikseeritud ettemaksu (1000 eurot) eest ükskõik kuhu. Kummalgi poolel olev mõistlik ettevõtja

sellist kokkulepet ei sõlmiks. Seetõttu pole sellise kokkuleppe olemasolu kaebaja ja OÜ

Ehituskaubandus vahel usutav, vaid usutav on, et vastava teenuse maksumus kajastati arvel

üksnes tehtava väljamakse õigustamiseks. Selline toimimine on mõeldav juhul, kui OÜ

Ehituskaubandus tegevus (sh. arve väljastamine kaebajale) oli tegelikult kaebaja või tema

juhtide kontrolli all. Asjaolu, et arvel transporditeenus selliselt kajastati, seab õigustatult

täiendavalt kahtluse alla arve muude osade usaldusväärsuse.

35. Mis puudutab sularahas väidetavat tasumist OÜ-le Ehituskaubandus, siis iseenesest pole

sularahas arveldamises midagi keelatut ning eraldivõetuna ei õigustaks sularahas tasumine

ühtki kahtlust. Olukorras aga, kus juba eeltoodud asjaoludel näib tehingu toimumine kaebaja

ja OÜ Ehituskaubandus vahel ebausutav, lisab väidetav sularahas tasumine seda ebausutavust

selles mõttes, et raha üle andmist ei ole võimalik sõltumatust allikast (nagu pangaülekande

korral) kontrollida. Raha üleandmist kinnitab küll vastav order (kd I, tl 36), ent selle koostamine

vaid eksliku mulje jätmiseks on lihtne. Kuivõrd juba eeltoodud põhjustel ei saa ei kaebaja

juhatuse liikme ega I. Sonnbergi seletusi pidada usaldusväärseteks, ei ole tegelikult ühtki

tõendit, mille põhjal võiks veenduda, et kaebaja tasus sularahas just I. Sonnbergile ning tegi

seda kviitungil märgitud ajal. Selline sularahas tasumise vormistamine sobitub samas hästi

skeemi, kus kaebaja oli vaidlusaluse kauba tegelikult juba varem soetanud tundmatult

kolmandalt isikult, talle ka sularahas maksnud, ent saamata viimaselt näiteks

raamatupidamise nõuetele vastavat arvet, otsustas katta selle kauba OÜ Ehituskaubandus

fiktiivse arvega. Seeläbi sai kaebaja raamatupidamisdokumendi, millele tuginedes õigustada

väljamakse tegemist ning kuivõrd OÜ Ehituskaubandus oli käibemaksukohustuslane, siis ka

võimaluse vähendada arvel kajastatud sisendkäibemaksu võrra oma käibemaksukohustust.

36. Eeltoodud asjaolud õigustavad kahtlust, et kaebaja osales maksupettuses. Kaebajal olnuks

võimalus see kahtlus hajutada, esitades täiendavad tõendid, mis neid ebaloogilistena näivaid

asjaolusid eluliselt usutavalt selgitaksid. Seda kaebaja teinud ei ole. Kaebaja on kaebuses

vaielnud vastu üksikutele maksuhalduri poolt tehtud järeldustele ja pidanud enda käitumise

suhtes asjakohatuks konkreetseid maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolusid, ent ei ole

esitanud eluliselt usutavat selgitust ega tõendeid selle kohta, et ta soetas kauba OÜ-lt

Ehituskaubandus. Väidetavate tehingupoolte kinnitus sellise tehingu tegemise kohta pole

piisav, arvestades, et I. Sonnberg ei ole ilmselgelt maksuhaldurile täit tõtt rääkinud ning nii

kaebaja kui I. Sonnbergi seletused ei selgita eelpool välja toodud ebaloogilisusi väidetavalt

teineteisest sõltumatute ettevõtjate vahelistes suhetes.

37. Poolte vahel on vaidluse all küsimus, kas või millised tõendid kinnitavad T. Hanssoni ja I.

Sonnbergi vaheliste suhete iseloomu. Mõlemad isikud on maksuhaldurile seletusi andes

väitnud, et tunnevad teineteist ammu. Samas on kaebajal õigus selles, et ei nende isikute

seletustest ega muudest asjas kogutud tõenditest ei tulene, et nende vahel oleks olnud

mingisuguseid tihedaid pikaajalisi suhteid. See, et tegu oli kunagi mingisuguse äritehingu

kaudu tutvunud ning vahepealsel ajal pikalt mitte suhelnud isikutega, on usutav. Poolte vahel

maksupettuse toime panemisele suunatud kokkuleppe usutavus ei tulene aga mitte sellest,

kui kaua või mis asjaoludel T. Hansson ja I. Sonnberg tuttavad olid vaid sellest, et nende

kirjeldatud moel tehingu tegemine ei ole juba selle otsuse eelmistes punktides toodud

põhjustel iseloomulik teineteisest sõltumatult tegutsevate ettevõtjate omale, vaid viitab

sellele et väidetavale müüjale omistatav tegevus oli väidetava ostja kontrolli all ning kaebaja

joaks oli majanduslikus mõttes lõpptulemus saavutatud ilma, et OÜ-l Ehituskaubandus

tegelikult selle kauba soetamisel mingit iseseisvat rolli oleks olnud. Sellise maksupettuse toime

panemisele suunatud kokkuleppe sõlmimine ei eelda ei pikaajalist ega lähedast tutvust, vaid

piisab mõlema asjaosalise, olgu või täiesti võõra, huvist ja teadmisest, et teiselgi selline huvi

on.

38. Põhjendamatu, ent lõppjäreldust mitte muutev, on maksuhalduri seisukoht, et osa

vaidlusalusest kaubast toodi Tondi 26 kinnistule alles 2014. aasta oktoobris. Maksuhaldur on

küll püüdnud väita, et mingisugust osa sellest kaubast ei olnud Tondi 26 kinnistul veel 20.

oktoobril 2014, ent see väide on tõendamata. Vaidlust pole selles, et 24. oktoobril 2016

korraldatud vaatluse (MTA lisa 8) ajal olid arvel kajastatud kaubad Tondi 26 kinnistul olemas

(v.a valged voodrilauad). Juhul kui maksuhalduri ametnikud 20. oktoobril 2014 seal

territooriumil midagi maksustamise seisukohast olulist täheldasid, oleks tulnud need

tähelepanekud vormistada vaatlusprotokollis. Kui hilisemas kohtumenetluses võimaldada

tõendada asjaolusid, mida vastustaja ametnikud nägid, ent mille nägemist nad vaatlust

reguleerivate normide kohaselt ei fikseerinud, nende ametnike poolt antavate ütlustega,

muutuks vaatluse regulatsioon suurel määral mõttetuks. Kui vastustaja ametnikud 20.

oktoobril 2014 tuvastasid, et nimetatud territooriumil puitmaterjali ei ladustatud, ei

takistanud miski neil seda vaatlusprotokollis fikseerimast, objekti pildistamast või filmimast.

Asjaolu, et korraldust vaatluse läbi viimiseks ei õnnestunud kaebajale kätte toimetada või et

kaebaja esindaja ei saanud ilmuda vaatluse juurde, ei takistanud ametnikel objekti vaatlemast

(sh. kui tegu oli suletud territooriumiga, siis ilma sinna sisenemata) ning nähtut

vaatlusprotokollis kajastamast. Samas ei ole sellel, kas kogu arvel kajastatud materjal oli Tondi

26 kinnistul 20. oktoobril 2014 või mitte, erilist tähtsust. Maksuhaldur nimelt ei ole kauba

olemasolu kahtluse alla seadnud. Samas, isegi kui vaidlusalune kaup oli Tondi 26 kinnistul juba

2014. aasta märtsist alates, ei lükka see ümber seda, et I. Sonnberg ei osanud kauba päritolu

selgitada ega selgita kuidagi ka eelpool välja toodud ebaloogilisust OÜ Ehituskaubandus ja

kaebaja vahel väidetavalt toimunud tehingu vormistamises. Kuivõrd ka see, kui lugeda

tuvastatuks, et kaup oli Tondi 26 kinnistul juba arvel näidatud kuupäeval, ei oleks piisav, et

tõendada kauba soetamist just OÜ-lt Ehituskaubandus, ei saa maksuhaldurile ette heita ka sel

kinnistul kasutatud videovalveseadmete salvestiste välja nõudmata või hindamata jätmist.

See, et kaupade Tondi 26 kinnistul ladustamisega tegeles I. Sonnberg, on T. Käsu seletuse

põhjal usutav.

39. Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu tekiks maksuotsusest käibemaksu kumuleerumine.

Olukorras, kus kaebaja soetas kauba tundmatult isikult, kelle osas pole teada, et ta oleks olnud

käibemaksukohustuslane, ei tekkinud tal mistahes kohustust maksta kauba müüjale

käibemaksu. Ainuüksi sellest, et OÜ Ehituskaubandus arvele oli käibemaks lisatud, ei saa teha

järeldust, et kaebaja tasus käibemaksu. Juba eelviidatud MKS § 83 lõikest 4 tuleneb, et kui

leiab tuvastamist, et vaidlusalusel arvel kajastatud tehingut pole üldse toimunud ning ei leia

tuvastamist ükski teine reaalne majanduslik sooritus, mis õigustaks sisendkäibemaksu maha

arvamist, ei saa ostjal vaidlusaluse arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise õigust olla. Kui

näilik tehing tehakse selleks, et varjata teist tehingut, millest käibemaksukohustust ega sellega

korrespondeerivat sisendkäibemaksu maha arvamise õigust ei tulene, ei järeldu näiliku

tehingu kohta vormistatud arvel käibemaksusumma kajastamisest maksustamise aspektist

mingeid õigusi ega kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Selliselt on näilikku tehingut

maksustamise apsketist käsitletud ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades 3-10-2629

ning 3-08-2319 tehtud otsustes. Eeltoodust tulenevalt ei saa näiliku tehingu kohta

vormistatud arvel ostjana märgitud isik õigustada arve alusel sisendkäibemaksu maha

arvamist ka sellega, et sel arvel müüjana märgitud isik on sellesama arve alusel tasumisele

kuuluva käibemaksusumma oma käibemaksuarvestuses deklareerinud või lausa tasunud.

Samuti on põhjendamatu kaebaja arutelu sellest, et isegi kui ta oleks kauba soetanud kelleltki

kolmandalt, võinuks ka selle kolmanda isiku näol olla tegemist käibemaksukohustuslasega.

Nimelt ei ole kaebajal selle tehingu kohta kolmanda isiku nimel vormistatud KMS § 37 lõike 7

nõuetele vastavat arvet, mille alusel saaks sisendkäibemaksu maha arvata.

40. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, kusjuures sama paragrahvi 2. lõike punktide 3-5 kohaselt

on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub

raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument,

samuti kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks või

ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Erinevalt sisendkäibemaksu maha arvamise

õiguse tekkimisest ei ole väljamakse ettevõtlusega seotuse seisukohast põhimõtteliselt

oluline, kellele väljamakse tehti, kuni on tuvastatav, et see on tehtud ettevõtlusega seotud

kauba või teenuse eest. Üldjuhul ei saa väljamakset ettevõtlusega seotuna aga käsitada, kui

hiljem leiab tuvastamist, et maksukohustuslane on väljamakse teinud isikule, kelle kohta ta

teadis või pidi teadma, et see isik ei ole arvel nimetatud kauba tegelik müüja või teenuse

tegelik osutaja. Sellisel juhul nimelt ei ole enamasti võimalik usaldusväärselt tuvastada, mille

eest väljamakse tehti. Selles osas on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-60-11 tehtud

kohtuotsuses siiski leidnud, et isegi juhul kui kauba ostja teadis või pidi teadma, et müüjaks

pole arvel näidatud isik, ent on alust eeldada, et kaup on siiski soetatud ning selle eest on

makstud, siis tuleb maksuhalduril kaaluda võimalust selliste arvete alusel tehtud väljamaksete

maksustamiseks hindamise teel.

41. Juba eeltoodud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et tehingut kaebaja ja OÜ

Ehituskaubandus vahel ei toimunud ning kaebaja oli sellest teadlik, mistõttu saaks OÜ

Ehituskaubandus arve alusel tehtud väljamakse kaebaja ettevõtlusega seotud olla vaid juhul,

kui oleks ilmne, et arvel näidatud kaup või teenused on saadud ning olemasoleva fiktiivse arve

alusel tehtud väljamakse suurus vastab hinnanguliselt nende kaupade või teenuste eest

tundmatule kolmandale isikule tasutud hinnale. OÜ Ehituskaubandus arvel nimetatud

transporditeenust kaebaja tegelikult saanud ei ole. Samuti puuduvad mistahes

usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kaebaja on saanud selle transporditeenuse nime all

tasu eest õiguse kasutada ladustamispinda. Igasuguste teenuste puhul, erinevalt kaupadest,

on hindamise teel maksustamine võimalik erandlikel juhtudel, kui on üheselt selge, milles

teenus seisnes ning kui palju selle eest tasuti. Nimelt kui kaupade soetamise puhul võib

eeldada, et kui kaup on reaalselt saadud (ehk füüsiliselt olemas) ning ostjal ei olnud seda

võimalik saada tasuta või ise valmistada, siis pidi ta selle kauba saamiseks kulutama raha ning

sel juhul on võimalik hindamise teel see kauba maksumus välja selgitada ning käesolevaga

analoogses olukorras lugeda mingi osa fiktiivse arve alusel ettevõttest välja viidud raha

tegelikult ettevõtlusega seotud kuluks. Teenuse puhul seda võimalik teha ei ole. Lisaks

eeltoodule eeldab hindamise teel maksustamine maksukohustuslase väga intensiivset

kaasaaitamist ning hindamiseks vajalike andmete esitamist. Käesoleval juhul ei ole kaebaja

andnud maksuhaldurile mingeid andmeid, mille põhjal sellist hindamist teostada saaks.

Käesoleval juhul mingit eelkirjeldatud selgust OÜ Ehituskaubandus arve alusel

transporditeenuse eest tehtud väljamakse kohta ei ole. See, kas või milliseid teenuseid

kaebaja selle väljamakse eest tegelikult sai, ei ole võimalik tuvastada. Ainuüksi sellest, et

kaebaja hoidis talle kuuluvaid ehitusmaterjale võõral kinnistul, ei saa järeldada, et ta on selle

eest maksnud, veelgi vähem seda, kui palju ta selle eest maksis. Puudulike kuludokumentide

põhjal hindamise teel mingi väljamakse ettevõtlusega seotuks lugemine on võimalik juhul, kui

on piisavalt alust eeldada, et kuludokument on esemelises mõttes tõeline, ent isikulises

mõttes mitte. Käesoleval juhul sellist alust ei ole. Olemasolevate tõendite pinnalt ei ole

võimalk tuvastada, et kaebaja oleks ükskõik kellelt OÜ Ehituskaubandus arvel näidatud

transporditeenust või ka seda väidetavalt asendanud ladustamispinna kasutamise õigust tasu

eest saanud. Seega ei ole vastavas osas kaebaja poolt tehtud väljamakse seotav ühegi

konkreetse kaebaja ettevõtluse tarbeks soetatud kauba või teenusega.

42. Põhjendatuks ei saa pidada aga maksuhalduri seisukohta, et ettevõtlusega mitte seotud

väljamakseks tuleb pidada OÜ Ehituskaubandus arvel kajastatud kaupade maksumuselt

arvestatud käibemaksusummat. Kõnealuse arve kohaselt oli kaupade maksumuseks 18 583,33

eurot, millele vastav käibemaksusumma on 18583,33x0,2=3716,67 eurot. Õige on küll

vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole maksnud käibemaksu, küll aga ei selgu maksuotsusest,

miks on leitud, et kõnealuste kaupade eest kaebaja poolt nende tegelikule müüjale tasutud

summaks ei võinud olla 18 583,33+3716,67=22300 eurot. Olukorras, kus kaebaja soetas

kaubad tundmatu isiku käest ning korraldas seepeale nende katmise OÜ Ehituskaubandus

arvega, on ühtmoodi võimalik nii see, et tegelikule käibemaksukohustuslaseks mitte olevale

(või vähemalt sellekohast arvet kaebajale mitte esitanud) müüjale tasus kaebaja kauba eest

22300 eurot ning kajastas selle summa fiktiivsel arvel selliselt, et see jaguneb hinna ja

käibemaksu vahel, kui ka see, et kaebaja tasuski tegelikult müüjale fiktiivsel arvel

käibemaksuta näidatud summa ning fiktiivsele arvele lihtsalt lisati käibemaksusumma.

Olukorras, kus maksuhaldur peab sellist hindamise teel maksustamist võimalikuks, peaks

eeltoodud alternatiividest maksukohustuslase jaoks ebasoodsama kohaldamiseks olema

mingi arusaadav põhjendus. Sellist põhjendust vaidlusalune maksuotsus ei sisalda. Seda,

millise summa kaebaja kauba eest tegelikule müüjale päriselt maksis, ei ole võimalik teada

saada, ent hindamise teel maksustamine peaks seisnema selles, et maksuhaldur hindab kõiki

talle teada olevaid asjaolusid silmas pidades, milline on vastava kauba eest makstud eluliselt

usutav summa. Selle hindamise tulemusena võib jõuda arusaamale, et see vastab tehingu

kohta koostatud fiktiivsel arvel näidatud summale. Samuti võib maksuhaldur leida, et

tegelikult ei ole eluliselt usutav kaugeltki nii suure summa tasumine. Igal juhul peaks

maksuotsuses sisalduma aga põhjendus, miks on leitud, et põhjendatud väljamakseks saab

pidada just konkreetset summat. Selleks põhjenduseks ei saa olla pelgalt see, et tehingu kohta

koostatud fiktiivsel arvel on summale lisatud käibemaks, mida ostja tegelikule müüjale ei

tasunud. Kuivõrd hindamise teel maksustamine on selles olukorras oma arvestuskohustusi

nõuetekohaselt mitte täitnud maksukohustuslase jaoks soodustav kohtlemine, ei saa

maksuhaldurilt nõuda kaupade iseloomu, väärtuse ja nende võimaliku maksumuse

üksikasjalikku analüüsimist, küll aga peab üldjoontes nähtuma, millest hindamisel lähtutud on.

Näiteks antud juhul saanuks maksuhaldur edasi müüdud kaupade puhul võrrelda nende

edasimüügihinda ning kujundada sellest tulenevalt seisukoht, kas OÜ Ehituskaubandus arve

alusel kaupade eest tehtud väljamakse summa pigem kulutati täielikult nende kaupade

soetamiseks või pigem kulus selleks vaid osa. Samuti saaks selliseid järeldusi kogu arve osas

teha ilmselt üksikute tooteartiklite pinnalt, mille turuväärtuse välja selgitamine on kõige

lihtsam. OÜ Ehituskaubandus arvel oli kaupade hinnale lisatud käibemaksuks 3716,67 eurot

ning sellelt kui ettevõtlusega mitte seotud väljamakselt arvestas maksuhaldur tulumaksu

3716,67x21/79=987,98 eurot. Selle summa osas ei ole maksuotsus põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

37. HkMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Vaidlusaluse maksuotsusega suurendati

kaebaja maksukohustust kokku 5179,33 euro võrra. Maksuotsuse tühistamine 987,98 euro

ulatuses tähendab, et kaebus on rahuldatud 19% ulatuses. Kaebaja on taotlenud 2178 euro

suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Samuti on kaebaja kaebuse esitamisel tasunud 155,38

eurot riigilõivu. Leian, et tasutud riigilõivu nimetamata jätmine menetluskulude nimekirjas ei

takista riigilõivu välja mõistmist kaebuse (osalise) rahuldamise korral. Kuna kaebus kuulub

rahuldamisele 19% ulatuses, tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista riigilõivukulu

155,38x0,15=23,30 eurot. Kaebaja taotlus OÜ Hema Õigusbüroo arvete alusel tehtud

õigusabikulude välja mõistmiseks tuleb rahuldamata jätta, sest nende näol ei ole tegemist

menetluskuludega, mille välja mõistmine oleks võimalik. HkMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on

menetluskuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kaebajal ei ole käesolevas

menetluses olnud esindajat, esindajaks ei olnud ka eelnimetatud õigusbüroo töötajad.

Kaebaja on kõik kohtule esitatud menetlusdokumendid allkirjastanud ise. Kohtumenetlusega

seotud õigusabikulu, kui õigusteenuse osutaja ei osale menetluses menetlusosalise

esindajana, ei ole võimalik menetluskuluna käsitada. Üksnes abi menetlusdokumentide

koostamisel ja kaebaja õigusnõustamine ei muuda õigusabi osutajat kaebaja esindajaks ega

õigusta selliste kulude käsitlemist esindaja kuludena. Samuti ei saa kaebajale arve esitanud

õigusbüroo juriste käsitada nõustajatena, kuna HkMS § 36 lõikest 2 tulenevalt ei ole

nõustajaks mitte menetlusosalisele mistahes nõu andnud isik, vaid isik, kes esineb

kohtuistungil (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-46-12). Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebaja

esitatud õigusabiteenust käsitada menetluskuluna ja selle välja mõistmine ei ole võimalik.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik