3-14-50637/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

06.06.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50637

Haldusasi

Sven Enzo Eizeni (endise perekonnanimega

Uibo) kaebus Tartu Vangla toiminguga

(02.01.2013 etapeerimine Tallinna Vanglast

Tartu Vanglasse) tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise summas 500 eurot

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 07.11.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sven Enzo Eizeni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sven Enzo Eizen

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. 1. Rahuldada Sven Enzo Eizeni taotlus kaebuse muutmiseks ja muuta esitatud Tartu

Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue Tartu Vangla toiminguga tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmise nõudeks.

2. 2. Jätta Sven Enzo Eizeni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

07.11.2014. a otsus muutmata.

3. 3. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

1. EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 06.07.2016 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Sven Enzo Eizen esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis

registreeriti 04.02.2014 ja mille kohaselt etapeeriti S. E. Eizen 02.01.2013 Tallinna Vanglast

Tartu Vanglasse ning rikuti sealjuures S. E. Eizeni inimõigusi ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Kui ühe kinnipeetava kohta on saatebussis

vähem ruumi kui 0,8 m2 on tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. S. E. Eizenit ei lubatud mitu

tundi tualetti, tal tekkis kõhu- ja peavalu. S. E. Eizen nõuab nimetatud tingimustes

etapeerimise eest proportsionaalset hüvitist vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

määratud kahjutasudele.

2. Tartu Vangla jättis 03.04.2014. a otsusega nr 1-13/121-2 S. E. Eizeni kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. S. E. Eizen esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebuse kohaselt on vaidlustatavaks toiminguks kaebaja etapeerimine 02.01.2013 Tallinna

Vanglast Tartu Vanglasse. Sõit kestis kolm tundi ja etapeerimise bussis oli ühe kinnipeetava

kohta 0,3 m2 ruumi, Euroopas on aga minimaalne 0,8 m2. S. E. Eizeni hinnangul võib olla

tegemist EIÕK art 3 rikkumisega, kuna etapibussis polnud üldse ruumi. Ta palus tualetti.

Kogu aja valutas pea ja kõht ning poole tee peal tühjendas ta häda püksi, mistõttu tundis ta

häbi, masendust ja alandust. Kuna bussis polnud turvavööd, kartis ta oma elu pärast.

Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist põhjendas S. E. Eizen kavatsusega esitada hiljem

hüvitamisnõue.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 07.11.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei tulene kehtivast õigusest nõudeid saatebussi tingimustele,

mistõttu tuleb kinnipeetava saatmisel lähtuda vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud

põhimõttest. Kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult

kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest

kinnipidamisasutusest teise toimetada. Saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad

vangistuse täideviimise põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav. Tuvastatud

on, et kaebaja sõitis 02.01.2013 etapibussis 4-kohalises boksis koos kahe teise

kinnipeetavaga. Neljakohaline boks on ilma vaheseinteta ja boksi suurus on 1760x900 mm

(1,584 m2 ) ja seega kaebaja kasutas 0,528 m2. Kui saatebussis on istekohale samas

suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei

saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi. Saatebussi kambrid on

piisavalt laiad, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on neljakohalises kambris 0,396 m2 ja

ühekohalises boksis 0,51 m2. Saatebussi kambrite pikkus 850 või 900 mm on piisavalt suur

normaalse kehaehitusega inimesele ja sellises kambris saatmine ei saanud põhjustada

kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega

paratamatult kaasnevad. Seega ei saa ainult saatebussi põrandapinna alusel üheselt järeldada

inimväärikuse alandamist.

EIK on asja Trepashkin vs Venemaa otsuses (nr 36898/03) asunud seisukohale, et kuigi kohus

võib võtta arvesse Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise

Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Asjas

Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll EIÕK art 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus

saateautodes ja raudteevagunites saadeti suurt hulka kinnipeetavaid, kes viibisid ühiste

pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi ja kus isikut

transporditi 64 korda. Sarnast olukorda käsitleti ka asja Retunscaia vs Rumeenia otsuses (nr

25251/04). EIK otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning otsuses asjas

Khydorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK art 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks

kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK

praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada

inimväärikust alandavateks.

Vaidlusaluse saatmise puhul ei alandanud kaebaja inimväärikust ka see, et tal polnud võimalik

kasutada tualetti. Alla kolme tunni pikkune periood, mil tualeti kasutamine pole võimalik,

võib olla ebamugav, kuid see ebamugavus ei saa olla inimväärikust alandava intensiivsusega.

Niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat. Kaebaja oli teadlik

etapeerimisest ja enne etapeerimist oli võimalus soovi korral kasutada WC-d. Kaebaja ei ole

sellele väitele vastu vaielnud. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tualeti

kasutamiseks soovi avaldanud. Vanglale esitatud taotluses kaebaja avaldas ainult, et mitme

tunni jooksul ei lubatud tualetti ja temal tekkis pea- ja kõhuvalu, kuid kohtule esitatud

kaebuses väidab kaebaja, et ta palus tualetti, aga kuna ruumi polnud üldse, oli ta sunnitud

poole tee peal tühjendama oma häda püksi. Kohus möönab, et saatebussi peatamine suvalises

kohas on eluliselt väga väheusutav, etapibussides WC-d ei ole ja selle olemasolu ei ole ka ette

nähtud. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et 02.01.2013 toimunud etapeerimise ajal

oleks mõni transporditavatest kinnipeetavatest oma ihuhäda püksi lasknud. Kaebaja ei

teatanud ka pärast etapeerimist vanglale, missuguses olukorras ta oli ning esitas kahjunõude

alles ühe aasta möödumisel. Eeltoodu tõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja väide häda

püksi tegemise kohta on paljasõnaline ja tõendamata ning eluliselt ei ole usutav, et

täiskasvanud terve mees ei suuda oma ihuhäda 2 tunni ja 50 minuti jooksul kannatada.

Saatebussid, millega kaebajat etapeeriti, on kasutusel alates oktoobrist 2010 ja vastavad

riigihankes määratud tingimustele. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus ja igale

transporditavale oma istekoht. Busse koristatakse iga sõidu järel. Kunagi ei panda boksi

rohkem kinnipeetavaid, kui seal on istekohti. Nimetatud nõuded olid täidetud ka vaidlusalusel

korral. Vastustaja tõi põhjendatult välja ka asjaolu, et ka tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel

istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks. Reaalsete kannatuste ja alanduste

olemasolu ei saa selguda aasta hiljem teiste kohtuasjade pinnalt. Turvavööd ei ole etapibussis

ette nähtud, sõit oli korrektne ja keegi ei esitanud etteheited sõidu ohtlikkuse kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. S. E. Eizen esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt soovib kaebaja tuvastada 02.01.2013 toimunud etapeerimise

õigusvastasuse. Sõit Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse kestis ligikaudu kolm tundi ja

saatebussis oli 0,3 m2 ruumi ühe kinnipeetava kohta. Lisaks ei olnud võimalik saatebussis

püsti tõusta, puudus turvavöö ja ei võimaldatud kasutada WC-d. Kaebaja pidi tegema häda

püksi, millega põhjustati vaimseid kannatusi ning kaebaja tundis häbi ja masendust. Kaebajal

valutas kõht ja pea kogu tee, kuid abi ta ei saanud. Tegemist oli EIÕK art 3 rikkumisega.

Tuvastamisnõude eesmärgiks on hilisem kahjunõude esitamise soov ning preventiivseks

eesmärgiks, et Eesti Vabariik lõpetaks õigusvastase halduspraktika. Eesti riik ei ole astunud

samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga, kuna Euroopas on saatebussis

minimaalne ruum ühe kinnipeetava kohta 0,8 m2.

6. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav

kohtlemine, mis ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületavad

ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Ka tavalises sõiduautos tagaistmel

istudes ei ole kaassõitjal või bussis reisijal ülemäära ruumi enda liigutamiseks või

võimlemiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et ennast sirutada. Kaebaja ei ole

nimetanud ühtegi faktilist negatiivset tagajärge, mis saabus temale 02.01.2013 transportimisel,

kus tal oli etapibussis oma kohal istudes ruumi 0,396 m2. Pelgalt seetõttu, et istumine võib

muutuda ebamugavaks, ei ole veel alust rääkida isikule eriliste kannatuse või piina

tekitamisest, mis oleks käsitletav inimese väärikust alandava kohtlemisena.

Buss, millega kaebaja Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse toimetati, võeti kasutusele uuena

oktoobris 2010. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist

bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus. Bussis on olemas istekoht igale

kinnipeetavale ja transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid, kui on bussis

ettenähtud kohti. Etapeerimised ei toimu ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta

jõutakse üldjuhul sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites. Etapibussides ei ole

WC-d ette nähtud. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et 02.01.2013 toimunud

etapeerimise ajal oleks mõni transporditavatest kinnipeetavatest oma ihuhäda püksi lasknud.

Kaebaja ei ole oma väite tõenduseks ühtegi tõendit esitanud ega ole ka viidanud, kust selle

kohta tõendeid võiks leida, mistõttu tuleb kaebaja väide lugeda paljasõnaliseks ja

mittetõendatuks.

7. S. E. Eizen esitas ringkonnakohtule taotluse sooviga muuta kaebust ja esitada kahju

hüvitamise nõue, kuna ilmselgelt läheb liiga kaua aega, et tuvastada toimingu õigusvastasus.

Tuvastamisnõude esitamisel oli eesmärgiks hiljem esitada kahju hüvitamise nõue. Kahju

hüvitamist soovib kaebaja summas 500 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et S. E. Eizeni taotlus kaebuse muutmiseks tuleb rahuldada.

Kaebaja soovib muuta Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude Tartu Vangla

toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeks, taotledes tekitatud kahju eest

hüvitist summas 500 eurot.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet

või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste

esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi

saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt

lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise

ajal.

Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8

ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu

poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse

seaduses (RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1

tuleneb vanglale 2kuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et

VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib

RVastS § 18 lg-st 2 tulenev 30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg.

Kaebaja kahju hüvitamise taotlus registreeriti Tartu Vanglas 04.02.2014, Tartu Vangla

lahendas taotluse 03.04.2014 ning kaebaja esitas tuvastamiskaebuse Tartu Halduskohtule

28.04.2014. Kaebuse esitamisel halduskohtule tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot. Eeltoodu

tõttu tuleb lugeda hüvitamiskaebuse esitamisel kohtueelne menetlus läbituks nõuetekohaselt

ning kahju hüvitamise nõue on kohtus menetlemiseks lubatav.

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 07.11.2014. a otsus tuleb jätta muutmata ja

S. E. Eizeni apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuigi halduskohus menetles tuvastamisnõuet,

saab tugineda kõigile halduskohtu otsuse põhjendustele, kuna hüvitamiskaebuse rahuldamise

eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida

järgmist.

10. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise kaebuse, milles palub hüvitada talle Tartu Vangla

poolt tekitatud mittevaralise kahju seoses tema transportimisega 02.01.2013 Tallinna Vanglast

Tartu Vanglasse. Tegemist on kahju hüvitamise nõudega RVastS § 9 lg 1 mõttes, mille

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vanglale esitatud kahjunõudest ning

kaebusest halduskohtule saab järeldada, et mittevaraline kahju, mille hüvitamist kaebaja

soovib, seisneb tema väärikuse alandamises. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kaebaja on nii

vanglale kui ka kohtule esitatud taotlustes esitanud väiteid ka tualeti ja turvavöö puudumise

ning tekkinud kõhu- ja peavalu ning püsti tõusmise võimatuse kohta saatebussis, on kaebaja

nende asjaolude äratoomisega soovinud pigem illustreerida seda, millisesse olukorda ta oli

tema saatmise ajal asetatud ning, et asjaolude koosmõjus oli tegemist tema inimväärikuse

alandamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul kehtib RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud

üldreegel, millest tulenevalt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks avaliku

võimu kandja õigusvastane tegevus. Kuivõrd kinnipeetavate saatmine on vangistuse

täideviimisel objektiivselt vältimatu ning iseenesest õiguspärane tegevus, saab kaebaja

transportimine vangla saatebussiga olla õigusvastane üksnes juhul, kui saatmisega tekitati

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipeetava saatmisega

kaasnevad. Ka EIK on asja M.S. vs Venemaa (nr 8589/08) lahendis märkinud, et seonduvalt

transportimistingimustega on EIÕK art 3 rikkumisega tegemist siis, kui kannatused ületavad

kinnipidamistingimustega paratamatult kaasnevaid kannatusi.

11. Halduskohus on viidetega erinevatele EIK lahenditele põhjalikult käsitlenud saatebussi

tingimuste vastavust seaduse nõuetele ja jõudnud õigele järeldusele, et saatebussi tingimused

ei saanud alandada kaebaja inimväärikust. Ringkonnakohus nõustub taoliste põhjendustega ja

leiab, et sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2015. a otsus

nr 3-3-1-56-15, mille p-des 21-22 on Riigikohus leidnud, et 0,45 m2 pindalaga bussikong ei

ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Kuigi praegusel juhul ei olnud tegemist kongiga, oli

kaebaja kasutuses rohkem pinda kui 0,45 m2 ja seega ka antud vaidluse puhul on

kohaldatavad Riigikohtu nimetatud seisukohad. Kuna asja materjalidest nähtub, et kaebaja

kasutada oli saatebussis ruumi 0,53 m2, siis sellise pindalaga ruumis saatmine ei saa tekitada

kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult

kaasnevad.

Oluline on see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga

sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. See kinnitab, et EIK lahenditest ei

saa teha järeldust, et on olemas mingisugune absoluutse pindala määratlus, millest väiksemal

on kinnipeetava transportimine õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul võiks

tekkida olukord, kus vabaduses viibivate isikute reisimisel bussis oleksid tagatud väiksemad

õigused isiklikule pinnale kui kinnipeetavatele. Kindlasti ei ole see EIK lahendite puhul

eesmärgiks. Seega on halduskohus lõppkokkuvõttes õigustatult leidnud, et kaebaja suhtes ei

ole toime pandud õigusvastast tegu. Seetõttu ei ole kaebajale ka kahju tekitatud ning puudub

alus mingisuguse hüvitise väljamõistmiseks.

12. Seoses kaebaja väitega, et Euroopas on saatebussis minimaalne ruum ühe kinnipeetava

kohta 0,8 m2, tuleb selgitada, et olenemata CPT poolt soovitatud standardite olemasolust, ei

saa EIK-i seisukohtadest tulenevalt need standardid olla otsustava kaaluga (EIK otsus asjas

Trepashkin vs Venemaa, nr 36898/03). Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas

kinnitanud, et CPT aruannetes esitatud ettepanekud ei ole siduvad (RKHKo 07.04.2010,

nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka ainuüksi CPT soovitustele

mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste

õigusvastasust.

13. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt,

mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi