3-14-51046/97 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51046

Haldusasi

I.T. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja — I.T.

Vastustaja — Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta I.T. kaebus läbi vaatamata osas, milles kahju

hüvitamist taotletakse seoses telefoni kasutamist,

kambrivälist tegevust, kehakultuuriga tegelemise

võimalust ning jalutuskäiku puudutavate väidetega

seotult.

2. Rahuldada

kaebus

osaliselt.

Tunnistada

õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes

kaebaja

hoidmises

päeva

ajavahemikul

20.01.2011–02.05.2011 vahistatuna kambrites, kus

põrandapinda oli vähem kui 3m2 isiku kohta. Muus

osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja asjas tasutud

riigilõiv 0,65 euro osas.

4. Jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 03.07.2016. Vastuseks teise

menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus

menetluses.

Kui

menetlusosaline

soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus.

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist

ning

apellatsioonitähtaja

järgimiseks

peab

menetlusabi

taotleja

tegema

tähtaja

kestel

ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.T. esitas 20.01.2014 (I kd, tl 21 ja 32) Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 119 000 eurot seoses tema kinnipidamisega inimväärikust

alandavates tingimustes. Tallinna Vangla andis 27.02.2014 kirjaga nr 5-18/14/2025-2 taotlejale tähtaja

taotluse puuduste kõrvaldamiseks (I kd, tl 21 pöördel kuni tl 22, tl 33). Puudused kõrvaldas I.T. taotlusest

03.03.2014 (I kd, tl 22 pöördel kuni tl 23, tl 34). Vangla ei lahendanud I.T. kahju hüvitamise taotlust

selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

2. 04.06.2014 esitas I.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1–2) Tallinna Vangla tekitatud 119 000

euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Muuhulgas esitas kaebaja taotluse tõendite kogumiseks (I

kd, tl 27).

3. Tallinna Halduskohus vabastas 04.09.2014 määrusega (I kd, tl 61–64) kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest 15 eurot ületavas osas (määruse resolutsiooni p 1), võttis kaebuse menetlusse (määruse

resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (määruse

resolutsiooni p 3) ning lõpetas haldusasja nr 3-14-51046 menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu (määruse

resolutsiooni p 4). Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu 04.09.2014 määruse punktidele 3 ja 4

määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26.01.2015 määrusega (I kd, tl 124–125)

määruskaebuse ning tühistas halduskohtu 04.09.2014 määruse resolutsiooni punktid 3 ja 4 ning tegi asjas

uue määruse, millega luges kaebuse tähtaegselt esitatuks.

4. Tallinna Halduskohus tunnistas 11.03.2015 määrusega (I kd, tl 137–138) asjas vastustajaks Tallinna

Vangla (määruse resolutsiooni p 1) ning palus vastustajal esitada kaebusele kirjalik vastus (määruse

resolutsiooni p 4).

5. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ning palus kaebuse perioodide 15.03.2007–06.03.2008 ja

23.07.2010–19.01.2011 osas läbi vaatamata jätta. Muus osas palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2015 määrusega (I kd, tl 185–186) kaebuse HKMS § 151 lg 1

punkti 1 ja HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel osaliselt läbi vaatamata perioodide 15.03.2007–06.03.2008

ja 23.07.2010–19.01.2011 osas (määruse resolutsiooni p 1). Määrus jõustus 28.04.2016, mil Riigikohus

jättis samas asjas Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2016 määrusele (II kd, tl 35–37) kaebaja esitatud

määruskaebuse menetlusse võtmata (II kd, tl 44).

7. Kohus määras 16.05.2016 määrusega (II kd, tl 49-50) asja lahendamisele kirjalikus menetluses, ning

andis menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHT

8. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 15.03.2007–06.03.2008 ja 23.07.2010–19.01.2014.

Pikaajalise kinnipidamisega ebainimlikes ja väärikust alandavates tingimustes tekitati kaebajale füüsilisi

ja vaimseid kannatusi ning see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 18 ja 26 ning

Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooni (EIÕK) artiklitest 3 ja 8 tulenevate nõuetega.

9. Kaebajat hoiti ülerahvastatud ja lukustatud kambris. Kamber oli 6-kohaline, pindalaga ca 15m2.

Kambri sisustuseks oli kolm kahekordset narivoodit, kapid, laud, pingid ja kraanikauss. Lisaks oli WC

eraldi ruumina. Vaba põrandapinda oli kambris seega ca 6m2. Liikuda oli põhimõtteliselt võimatu.

Kaebaja oli sunnitud viibima sundasendis (kas lamama või istuma).

10. Dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas, kuid see oli hügieeninõuete järgimiseks ilmselgelt

ebapiisav.

11. Telefoni võimaldati kasutada samuti vaid kord nädalas viie minuti vältel. See takistas normaalset

suhtelmist perega.

12. Kaebajat hoiti 23h ööpäevas kinnises kambris ning värskesse õhku jalutama sai kaebaja üksnes

üheks tunniks ööpäevas. Puudus igasugune kambriväline tegevus. Muuhulgas ei võimaldatud tegeleda

kehakultuuriga.

13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 kohaselt saab isik kahju hüvitamist nõuda

juhul kui avaliku võimu kandaj on õigusvastase tegevusega rikkunud isiku õigusi ning mittevaralise

kahju rahaline hüvitamine on muuhulgas võimalik süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise

korral. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt — rikutud on kahju

kannatanud isiku seadusest, PS-st ja välislepingust tulenevaid õigusi. Kahju hüvitamise eesmärgiks on

selle sätte kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud kui kahju poleks

tekitatud. PS § 18 ja EIÕK artikli 3 kohaselt on keelatud kellegi piinamine, alandav ja ebainimlik

kohtlemine või karistamine. Keeld on absoluutse iseloomuga ning seda ei ole võimalik õigustada. Riigil

on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilivates tingimustes

ning meetme kohaldamise viis ega meetod ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam kui

kinnipidamisega vältimatult kaasneb, ning võttes arvesse vangistuse praktilisi nõudeid, oleksid isiku

tervis ja heaolu piisavalt kindlustatud (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid nr 64812/01 asjas

Alver vs Eesti, nr 30210/96 asjas Kudla vs Poola, nr 41653/05 asjas Kochetkov vs Eesti).

14. EIK on Tallinna Vangla kinnipidamistingimused tunnistanud EIÕK artikliga 3 vastuolus olevaks

(vt EIK lahend nr 429/12 asjas Tunis vs Eesti), seetõttu ei saa olla vaidlust, et Tallinna Vangla

kinnipidamistinigmused ei ole kooskõlas PS § 18 ja EIÕK artikli 3 nõuetega. EIK leidis viidatud Tunis

vs Eesti otsuses, et ainuüksi tõsine ülerahvastatus on juba iseenesest olukord, mis on vastuolus EIÕK

artikli 3 nõuetega (vt ka EIK otsuseid nr 26772/95 asjas Labita vs Itaalia (p 119), nr seeria A25 asjas

Iirimaa vs Ühendkuningriik (p 162), nr 2346/02 asjas Pretty vs Ühendkuningriik (p 52), nr 30210/96

asjas Kudla vs Poola (punktid 92–94), nr 26853/04 asjas Popov vs Venemaa (p 208)). Samuti rõhutas

EIK, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovituslik määr 4m2, kuid kui kaebaja kasutuses on alla 3m2

põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest artikli 3

rikkumise tuvastamist (vt ka EIK lahendid nr 42525/07 ja 60800/08 (p 145) Ananyev jt vs Venemaa,

nr 7910/10 Blejušca vs Rumeenia (p 41)).

15. Vanglas isikule nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Praegusel

juhul ei ole vangla seda kohustust piisavalt täitnud. Puuduvad asjaolud, mis välistaksid vastutuse või

piiraksid seda tekitatud kahju osas. Kaebaja inimväärikuse kahjustamine ja ebainimlik kohtlemine on

vahetult tingitud vangla administratsiooni hoolsuskohustuse mitte täitmisest kambris nõuetele vastavate

tingimuste loomisel ja tagamisel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

17. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 tuleb kindlaks teha, kas isikule

on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja

kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud

kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Kahjuna

saab käsitleda seadusega kaitstava õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes

negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada.

18. Vaidlusalusel perioodil oli kaebaja ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 Tallinna Vanglas vahistatu

staatuses, tema süüdimõistev kohtuotsus jõustus 22.03.2011. Ajavahemikul 05.04.2011–02.05.2011

viibis kaebaja vastuvõturežiimil ning alates 03.05.2011 kandis karistust kinnipeetavana.

19. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

(kinnipeeturegister) andmetel oli kaebaja vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna Vanglasse

järgnevalt:

perioodil 20.01.2011–04.04.2011 kambrisse nr 219;

perioodil 05.04.2011–02.05.2011 kambrisse nr 355;

perioodil 03.05.2011–14.06.2011 kambrisse nr 212;

perioodidel

15.06.2011–09.11.2011,

14.11.2011–14.03.2012,

20.03.2012–27.03.2012,

02.04.2012–26.05.2012, 28.05.2012–13.07.2012 kambrisse nr 242;

perioodil 10.11.2011–13.11.2011 kambrisse nr 72;

perioodidel 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 kambrisse nr 125;

perioodil 27.05.2012 kambrisse nr 141;

perioodidel 14.07.2012–12.09.2012, 24.09.2012–02.10.2012 kambrisse nr 235,

perioodil 13.09.2012–18.09.2012 kambrisse nr 73;

perioodil 19.09.2012–23.09.2012 kambrisse nr 89;

perioodil 3.10.2012–24.10.2012 kambrisse nr 226;

perioodil 25.10.2012 kambrisse nr 231;

perioodidel 26.10.2012–25.09.2013, 02.10.2013–13.12.2013, 15.12.2013–20.01.2014 kambrisse nr 227;

perioodil 26.09.2013–01.10.2013 kambrisse nr 228;

14.12.2013 viibis kaebaja pikaajalisel kokkusaamisel.

Pikaajalisel kokkusaamisel viibimise päeval elas kaebaja koos pereliikmega vanglas selleks ettenähtud

toas.

20. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 “Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lõike 6 kuni

31.12.2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2

põrandapinda ning 01.01.2014 kehtima hakanud redaktsiooni kohaselt on alates 01.01.2014

kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3m2 põrandapinda. Eelnevas punktis esitatud tabelist

nähtub, et kaebajale oli kambris tagatud vähemalt 2,67m2 põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute

arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus

kambris oli maksimaalne arv isikuid vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem.

21. Kokku viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas 1096 päeva, millest 438-l päeval oli

tema kasutuses üle 3m2 põrandapinda s.o vahemikus 3,2–16,4m2 ning 658-l päeval oli tema kasutuses

põrandapind alla 3m2 s.o vahemikus 2,67–2,83m2. Kaebaja paiknes 580-l päeval avatud eluosakonnas,

kus sai jalutuskäigule lisaks viibida nelja tunni jooksul päeval väljaspool kambrit.

22. Kui kaebajale ka oleks kõigi päevade jooksul olnud tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks

kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha

väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti

ei saa väita, et 3m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda

kaebajal oli. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealustes kambrites ei oleks saanud olla eelnimetatud

3m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mis omakorda tähendab, et kaebajale

tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

23. VangS § 45 lõike 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku (EhS) alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu

kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikega 6

sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda (alates

01.01.2014 aga 3m2).

Tulenevalt VSkE § 7 lõikest 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike

asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse

korral pesemiskoht, võimaluse korral WC.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille

punkti 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest

kaugusest). Seega ei tähenda põrandapind ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi

põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lõikes 6 sätestatust ja tagas kaebajale vastavalt regulatsioonile kuni

2013. aastani vähemalt 2,5m2 ja alates 2014. aastast (antud juhul juba alates 16.10.2011) 3m2 suuruse

põrandapinna, millest ei ole maha arvestatud tualeti ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on

sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel)

mööblialust pinda ruumi kogupinnast maha. Mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna

suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei

saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Seega on Tallinna Vangla seisukohal, et

kambripinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele

kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala. Samuti leiab Tallinna Vangla, et kambri pinna hulka tuleb

arvestada ka mööblialune pind. Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 punkti 8 kohaselt

loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega ka EIK otsustest.

Riigikohus on lahendis asjas 3-3-1-42-15 asunud seisukohale, et EIK praktikast ei tulene, et ilma

tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul

olema põrandapinda vähemalt 3m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4m2. Sellist kohustust ei

tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik

selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Eeltoodust järelduvalt

tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga. Mööbli pindala mahaarvamist kambri

pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46).

Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate

jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna

Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste

õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla

kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates.

EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see kambris liikumist

oluliselt takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3m2 kuni 3,3m², oli

reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit

(Slemenšek vs. Sloveenia lahend nr 6120/10).

24. Ka Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSkE § 6 lõike

6 ja § 7 lõike 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja

nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed (näiteks voodikoht, vt

Logothetis jt vs Kreeka, lahend nr 740/13; Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas

nr 3-14-52725 p 21) Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud

vähemalt 2,5m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lõikes 1 ettenähtud kambri sisustus.

Seega peab kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5m2 põrandapinda, kus võivad paikneda

ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.2009. Ka tsiviilelus ei

arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku mööblit.

25. Kaebajale oli kasutada olnud põrandapind kooskõlas VSkE § 6 lõikega 6 ning kaebaja

kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses

õigusvastasus. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest – õigusvastane tegevus.

Riigikohus ei tuvastanud lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6

vastuolu PS-ga ja märkis, et õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud

põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5m2-ga. Tuvastavamaks või

välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne

VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“

26. Arvestades ka Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken,

mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse.

Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks on vangla vahendusel

võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp.

Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda

kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul kell

22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

Vanglas viibivatele isikutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse

rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus

lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vanglas viibivatel isikutel oli ca

iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas

vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus,

vahistatutel oli võimalik saada ka pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati hõivetegevust.

Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist.

Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on

Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

27. Ajavahemikul 20.01.2011–02.05.2011, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli

peale kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus

liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal.

Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja

võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja

eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu

kogu eluolu seotakse vanglaga — tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on

vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul

kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks.

VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäevläbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma

kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

VangS § 14 lõikest 3 ja VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt puudub vaba liikumise võimalus väljaspool oma

elukambrit ka vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval.

Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna ning oli paigutatud

vastuvõtuosakonda.

Tartu Ringkonnakohus on 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155 leidnud, et kui vahistatu

puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul

eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise

väljamõistmist. Kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine

3m2 suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38–0,33 ruutmeetrit (vastavalt 2,62m2 ja

2,67m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, vaid pisut enam kui 10% kõikumist

tänaseks kehtestatud 3 m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule

kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli

suhteliselt pikk, peaaegu aasta, eeltoodut ei muuda.

Tallinna Vangla on seisukohal, et arvestades perioodi lühiajalisust, vaheldumist perioodidega, mil

kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3m2 (kuni 16,4m2), ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi

sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Seda enam, et ka kaebaja ise, tema

jaoks väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal, ei ole mitte mingilgi moel andnud

märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel kuidagi

tema õigusi rikuvad või, et need üldse teda kuidagi häiriks.

28. Alates 03.05.2011 kandis kaebaja karistust kinnipeetavana ning lisaks igapäevasele vähemalt

ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus, oli talle päevakavas sätestatud ajal tagatud oma osakonnas

liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Samuti oli kaebajal kord nädalas graafiku alusel võimalus

kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3m2, on

ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt

Ananyev jt vs Venemaa, p 145). Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. EIK praktika

kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda

minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine sõltub

muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa,

lahend asjas nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks EIK ei ole pidanud art 3

rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3m2, kuid seda

kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee

olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt

raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, lahend asjas nr 7334/13).

Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahnd asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) on leitud, et

kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku

kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku

kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks,

pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest,

selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning

muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks

inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud

kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised

olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5m2 ühe

kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt

inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab

inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale

tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5m2-ga (p 41).

VSkE § 8 lõike 1 järgi ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv

kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool

kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma

osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-68-15 (p 15) märkinud, et väiksemast kui 3m2 põrandapinnast

isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.

EIK on muu hulgas selgitanud, et ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt

kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt EIK

lahend asjades nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13:

Mironovas jt vs Leedu, p 139 (käesoleval ajal veel jõustumata); lahend asjas nr 11463/09: Samaras jt vs

Kreeka, p 63; lahend asjas nr 5993/08: Sergey Babushkin vs Venemaa, p 51, lahend asjas nr 44558/98:

Valašinas vs Leedu, punktid 103 ja 107). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool

kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas

kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Eelviidatud otsuses märkis halduskolleegium, et

vaidlust ei ole aga selle üle, et kaebajale oli vangla kodukorrast lähtuvalt tagatud võimalus viibida

päevasel ajal vähemalt 4 tundi, tavapäraselt aga äratusest kuni kambrite lukustamiseni väljaspool

kambrit ning tegeleda spordi ja muude resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega, sh sai ta töötada

väljaspool kambrit majandustöödel. Ka ei esinenud kambri olmetingimustes muid minetusi kui

põrandapinna vähesus ning isikule oli tagatud seaduses ettenähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas

õhus. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei

saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased.

Kolleegiumi hinnangul kompenseerisid kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool

kambrit piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi

põhjust käsitada inimväärikust alandavana. Need Riigikohtu seisukohad kehtivad ka praeguses asjas.

Kinnipeeturegistri

andmetel

osales

kaebaja

ajavahemikul

09.01.2012–27.04.2012,

02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–30.08.2013 A1, A2 ja B1 taseme keeleõppes (A1 — tunnid 3x

nädalas 2x45 minutit; A2, B1— tunnid 3x nädalas 3x45 minutit). VSkE § 8 lõike 1 kohaselt ei ole

kinnipeetav kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Seega ajal,

mil toimus eelloetletud õppetegevus, viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit.

Lisaks on kaebaja osalenud Tallinna Vanglas viibimise ajal lühiajalistel kokkusaamistel ning ka ühel

pikaajalisel kokkusaamisel. Tulenevalt VangS § 24 lõikest 2 ja § 25 lõikest 2 on lühiajalise

kokkusaamise kestuseks kuni kolm tundi ning pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev

kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta.

Alates aastast 2012 on suveperioodil esimese (kus viibis ka kaebaja) ja teise üksuse kinnipeetavatele

tagatud: 21.05.2012–15.09.2012 ja 20.05.2013-16.09.2013 anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse

ventilaator; 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013-31.08.2013 tagati üks kord nädalas kambrile

hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013-01.09.2013 võis võtta

jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett; 25.06.2012-22.08.2012 ja 25.06.2013-25.08.2013 anti üks

kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett.

Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida.

Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava

temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Akna olemasolu tagas kambris ka loomuliku

valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid ning enamasti ka

seinalambid. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning

arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38

„Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ punkti 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt

üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse.

Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45

lõikes 1 sätestatule. Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik

endale vangla kaupluse vahendusel näpitslamp lisaks soetada.

29. Hügieeni eest hoolitsemist reguleeritakse VangS § 50 lõigetes 1 ja 2, mille kohaselt peab kinnipeetav

hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning kinnipeetavale tagatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti

vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. On selge, et elu vanglas ei ole täies ulatuses samastatav

olustikuga väljaspool kinnipidamisasutust. Seepärast peavad kinnipeetavad paratamatult arvestama

sellega, et neil tuleb taluda teatud piiranguid või ebamugavusi, mis tulenevad vangistuse olemusest. See

puudutab ka hügieeni eest hoolitsemist.

Tallinna Vangla on VangS § 50 lõikes 2 sätestatud nõudest kinni pidanud ning võimaldanud

kinnipeetavatele, sh kaebajale ühe korra nädalas graafikujärgse pesemise. Samuti on vangla taganud

kinnipeetavatele, sh kaebajale võimaluse hoolitseda oma hügieeni eest sooja veega ka graafikuväliselt.

Nimelt andis vangla 2013. aasta kevadel kõikide üksuste igasse sektsiooni üldkasutatava veekeetja.

Kaebajal oli kambris ligipääs voolavale veele ja veekeedukannu kasutades oli tal võimalik saada sooja

vett, samuti oli kambris lubatud seep ning seega sai kaebaja teha igapäevaselt esmaseid

hügieenitoiminguid ka kambris. Täiendavalt märgime, et näiteks aastal 2012 puudus 18,7%

leibkondadest eluruumis juurdepääs voolavale soojale veele, s.t igal viiendal Eesti elanikul puudub

juurdepääs voolavale soojale veele.

Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev

pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.

Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust

vanglal ei ole.

Kinnipeetavate voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht, oma padi,

tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai

korralikult välja puhata.

Seega ei ole vangla kaebaja õigusi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel rikkunud. Arvestades, et kaebaja

ei ole varasemalt sellesisulise kaebusega vangla poole pöördunud, siis võib järeldada, et tal ei olnud

hügieeni tagamisega probleeme.

30. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga

kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse

taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine.

Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse

riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid

tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi

inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

31. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks

mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest

nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või hügieeninõuete

tagamine kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Seega võib järeldada, et

kaebajal ei ole põrandapinna osas eelnevalt pretensioone ei olnud.

Kaebajal oli, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik

esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse

paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal

vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid

hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend.

Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks

ongi RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende

kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist kokku aastaid. Isegi kui möönda, et oma õiguste

rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda

mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastatid. On üheselt selge, et kaebaja kas

ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis

sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt

hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades

kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus

vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11

(p 19) väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega,

kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See

on vastuolus RVastS § 7 lõike 1 eesmärgiga.

Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse

lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lõikega 1 nõutakse isikult vaid selliste

õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud

positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud, mitte

leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline

kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses on võimalik, et ka siseriiklik

õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 17.12.2015 kohtuotsus asjas nr 3-14-196 ja 12.01.2016 kohtuotsus asjas nr 3-14-

51155).

Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja

käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes kaebaja väidete pinnalt. Vastustaja on

seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud

kaebaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist

Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla

kaebuse rahuldamise ajendiks.

Lisaks eeltoodule märgime, et asjaolu, et EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise

väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa EIK-i

sellekohase praktikaga nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti

riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vangla leiab, et

kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika

selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK väljendatud seisukohti on arvesse

võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on

minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5m2 asemel 3m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja

Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustus karistusseadustiku

(KarS) § 415 lg 1 p 3, millega sätestatakse, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise

lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla

ülerahvastatuse tõttu.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-76-11 (p 13) välja toonud, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise

kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku

valikuvõimaluse. Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat

enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates

nn ülerahvastatuse keelu. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid

samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.

32. Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad

põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud

olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel.

33. Kuna ei ole leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et

kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju

rahas hüvitamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

34. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata, osaliselt

rahuldada ja osaliselt jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.

35. HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku

vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes

siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes

ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lõikega 8 sätestatakse,

et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda

tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS sätestatud korras kahju hüvitamise

taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata

jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks vaid juhul, kui on

läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lõikele 8.

Kaebaja on kaebuses lisaks kambripinna väiksusele ja dušši kasutamisekordade ebapiisavusele toonud

välja täiendavaid puuduseid kinnipidamistingimuste osas — kaebajal ei võimaldatud kasutada perega

suhtlemiseks telefoni, puudusid võimalused kambriväliseks tegevuseks ja kehakultuuriga tegelemiseks,

kaebaja viibis kinnises kambris 23h ööpäevas ning sai jalutada vaid 1h ööpäevas — mida ta aga vanglale

esitatud kahjunõudes märkinud ei ole. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset

menetlust ja on täitmata VangS § 11 lõike 8 eeldused. HKMS § 121 lg 1 punkti 4 kohaselt tagastab

kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab

kohus nõude läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seega tuleb jätta läbi vaatamata kaebus osas, milles

kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud.

36. Kaebus on asjas menetlusse jäänud üksnes ajavahemikku 20.01.2011–19.01.2014 (1096 päeva)

puudutavas osas seoses kambripinna väiksust ja ebapiisavat hügieeni (duši all käimise võimalused on

liiga harvad) puudutavate väidetega.

Vaidlus seisneb praegusel juhul selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle sellel

ajavahemikul kaebuses väidetud õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.

37. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1

kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamisega.

Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud

rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.

Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebajale ühel korral

nädalas duši all käimise võimaldamisel ja vanglasisesel paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas

selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla õigusvastane tegevus

sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb

hüvitada rahas.

38. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 ning Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et riigil

lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse

täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega

paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga

seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise

käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust,

mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega

tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest 1

tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et

karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas

kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat

leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut,

mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa

isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline

läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt

rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused

ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud

raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33).

39. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt

keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid

faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). […] EIK on

leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus

asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine

loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded on

järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses

peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa,

p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla

tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus

jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või

küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et

ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida

väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs

Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

VangS § 45 lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja

kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale

on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis

on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik

20.01.2011–19.01.2014 ulatub valdavalt kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega ja 19

päeva osas alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kehtivusaega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38)

seisukohale, et kambri põrandapind 2,5m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse

alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37).

Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused

võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul.

40. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike

asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse

korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud,

et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks

arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas

vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu

põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani.

41. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebaja on menetletaval ajavahemikul olnud paigutatud erinevatesse

kambritesse (I kd, tl 154). Kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta on

pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5m2 kaebaja

kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud.

42. Toimiku materjalidest (I kd, tl 157–166) nähtuvalt paiknes kaebaja Tallinna Vangla kambrites

vaadeldaval ajavahemikul 20.01.2011–19.01.2014 alljärgnevalt.

43. Ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 viibis kaebaja kambris nr 219, mille suurus ühes WC-ga oli

16,4m2. Sellest ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011 ning 22.02.2011–14.03.2011 oli kambris 43-l

päeval kokku kuus kinnipeetavat, kelle igaühe kohta jagus kambripinda 2.73m2. Ülejäänud päevadel oli

kaebajal kambris nr 219 ruumi enam kui 3m2. Ajavahemikul 05.04.2011–02.05.2011 viibis kaebaja

kambris nr 355, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2m2. Sellest 27-l päeval (06.04.2011–02.05.2011) oli

kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7m2. Ühel

päeval, s.o 05.04.2011 jagas kambrit nr 355 viis kinnipeetavat, mistõttu oli kaebajal sel päeval kambris

ruumi enam kui 3m2.

Vangla kinnitusel on mõlema kambri puhul tegemist suletud kambriga, kus kaebajale oli igapäevaselt

tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (vt tabel I kd, tl 154 pöördel). Vangla kinnitusel oli

kaebaja aga ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 vahistatu staatuses ning 05.04.2011–02.05.2011

kinnipidamisel vastuvõtuosakonnas. Vahistatu ja ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava suletud

kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks,

kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSkE § 8 lg 4).

Arvestades, et VSkE § 6 lõikega 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri

minimaalpinnana lubatav 2,5m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambrites nr 219 ja 355

pidada VSkE § 6 lõike 6 rikkumiseks. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) siiski leidnud,

et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid

minimaalne VSkE-s ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Kuigi praegusel juhul on

küsimuse all üksnes isiklik ruum kambris ning menetluses ei ole muid kambriga seotud

kinnipidamistingimusi, oli kaebajal vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana võimalik

ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida üksnes ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal.

Lähtudes ülalviidatud EIK praktikas väljakujunenud seisukohtadest ja Riigikohtu seisukohtadest, peab

kohus õigusvastaseks kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana kinnipidamist

kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3m2, kokku 70 päeva osas.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 24) leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise

korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kaebajal tuli viibida oludes, kus põrandapind ühe

isiku kohta ei küündinud 3m2-ni, ehkki põrandapinda oli rohkem tollasest kohustuslikust

miinimumnõudest (2,5m2). Kaebajal tuli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana

sellistes oludes viibida kolmel erineval ajavahemikul, s.o korraga järjest 22 päeva, 21 päeva, 27 päeva

(I kd, tl 157). Kohtu hinnangul on kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana

sedavõrd kitsastes tingimustes hoidmine vaadeldav vastustaja poolse õigusvastase toiminguna.

44. Alates 03.05.2011 oli kaebaja süüdimõistetu ning viibis seetõttu kinnipeetavatele ettenähtud

kambrites. Ajavahemikul 03.05.2011–14.06.2011 viibis kaebaja kambris nr 212, mille suurus ühes

WC-ga oli 16,6m2. Sellest 25-l päeval (20.05.2011–12.06.2011 ja 14.06.2011) oli kambrisse nr 212

paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,77m2. Ülejäänud kambris nr 212

veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2.

Ajavahemikel

15.06.2011–09.11.2011,

14.11.2011–14.03.2012,

20.03.2012–27.03.2012,

02.04.2012–26.05.2012, 28.05.2012–13.07.2012 viibis kaebaja kambris nr 242, mille suurus ühes

WC-ga

oli

17m2.

Sellest

285-l

päeval

(15.06.2011–26.06.2011,

11.07.2011–26.07.2011,

03.08.2011–12.09.2011, 15.09.2011–18.09.2011, 26.09.2011–05.10.2011, 07.10.2011–08.11.2011,

14.11.2011–26.12.2011, 28.12.2011–01.01.2012, 11.01.2012–23.01.2012, 27.01.2012–24.02.2012,

28.02.2012–07.03.2012, 02.04.2012–23.04.2012, 25.04.2012–26.05.2012, 28.05.2012–30.05.2012,

29.06.2012–04.07.2012, 07.07.2012–13.07.2012) oli kambrisse nr 242 paigutatud kuus kinnipeetavat

ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,83m2. Ülejäänud kambris nr 242 veedetud 94-l päeval

(27.06.2011–10.07.2011, 27.07.2011–02.08.2011, 13.09.2011–14.09.2011, 19.09.2011–25.09.2011,

06.10.2011,

09.11.2011,

27.12.2011,

02.01.2012–10.01.2012,

24.01.2012–26.01.2012,

25.02.2012–27.02.2012,

08.03.2012–14.03.2012,

20.03.212–27.03.2012,

24.04.2012,

31.05.2012–28.06.2012, 05.07.2012–06.07.2012) oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2.

Ajavahemikel 14.07.2012–12.09.2012, 24.09.2012–02.10.2012 viibis kaebaja kambris nr 235, mille

suurus ühes WC-ga oli 16,2m2. Sellest 39-l päeval (14.07.2012–17.08.2012, 20.08.2012–23.08.2012)

oli kambrisse nr 235 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,70m2.

Ülejäänud kambris nr 235 veedetud 31-l päeval (18.08.2012–19.08.2012, 24.08.2012–12.09.2012,

24.09.2012–02.10.2012) oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2.

Ajavahemikul 03.10.2012–24.10.2012 viibis kaebaja kambris nr 226, mille suurus ühes WC-ga oli 17m2.

Kõigil kambris nr 226 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2.

25.10.2012 viibis kaebaja kambris nr 231, mille suurus ühes WC-ga oli 16,6m2. Kambrisse oli sel päeval

paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,77m2.

Ajavahemikel 26.10.2012–25.09.2013, 02.10.2013–20.01.2014 viibis kaebaja kambris nr 227, mille

suurus

ühes

WC-ga

oli

16,9m2.

Sellest

Sellest

230-l

päeval

(26.10.2012–02.11.2012,

05.11.2012–23.11.2012, 25.11.2012–23.01.2013, 25.01.2013–29.01.2013, 06.02.2013–08.02.2013,

19.02.2013–14.03.2013, 10.06.2013–12.06.2013, 14.06.2013–12.07.2013, 14.07.2013–19.07.2013,

21.07.2013–22.09.2013, 08.10.2013–16.10.2013) oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat

ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,82m2. Ülejäänud kambris nr 227 veedetud 215-l päeval

(03.11.2012–04.11.2012, 24.11.2012, 24.01.2013, 30.01.2013–05.02.2013, 09.02.2013–18.02.2013,

15.03.2013–09.06.2013,

13.06.2013,

13.07.2013,

20.07.2013,

23.09.2013–25.09.2013,

02.10.2013–07.10.2013, 17.10.2013–20.01.2014) oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2.

Ajavahemikul 26.09.2013–01.10.2013 viibis kaebaja kambris nr 228, mille suurus ühes WC-ga oli

16,5m2. Kõigil kambris nr 228 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2.

Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites,

kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev. Selliseid

ajavahemikke või päevi ajavahemikul 03.05.2011–31.12.2013, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta

alla 2,5m2 ei ole esinenud. Seega ei ole vastustaja kaebaja puhul eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu (kuni

31.12.2013 kehtinud redaktsioonis). Samuti ei esinenud aastal 2014 kaebaja kinnipidamisel päevi, kus

kaebajale tagatud põrandapind oleks jäänud alla 3m2. Seetõttu ei ole vastustaja eksinud VSkE § 6 lõike 6

vastu ka kehtivas redaktsioonis.

EIÕK artikliga 3 sätestatakse piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keeld.

EIÕK artikli 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning

PS § 18 lõikes 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. EIÕK artikliga 3 ega ka

PS §-dega 10 ja 18 ei kehtestata samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad

tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu lahend asjas

nr 3-3-1-42-15, p 13).

45. Kaebaja avatud kambris viibimise ajavahemike osas tuleb ka siin Riigikohtu lahendi asjas

nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid

muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil. Vastustaja kinnitusel

on kambrid nr 212, 242, 235, 226, 231, 227 ja 228 avatud kambrid. Seetõttu, olgugi, et kaebajal oli neis

kambrites kokku 580-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise ajal

igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal

värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSkE § 8 lg 1).

Lisaks oli kaebajal avatud kambrites viibimise ajal võimalik vastustaja kinnitusel kord nädalas graafiku

alusel viibida spordisaalis. Kinnipeeturegistri väljavõttelt (I kd, tl 168) ilmneb, et lisaks eelnevale osales

kaebaja ajavahemikel 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–30.08.2013

riigikeele õppel. Vastustaja kinnitusel toimusid riigikeele tunnid kolmel korral nädalas. VSkE § 8

lõike 1 kohaselt ei ole kinnipeetav kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava

tegevusega. Õppetegevuse ajal viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit.

46. Eltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebaja viibis avatud

kambrites nr 212, 242, 235, 226, 231, 227, 228 ning tal oli neis kambrites isiklikku ruumi kuni

31.12.2013 üle 2,5m2 ning alates 01.01.2014 üle 3m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks

avatud kambrites viibimise ajavahemikel raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris.

Kaebajale oli avatud kambrites viibimise ajal tagatud ka väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused

ja võimaldatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

Olgugi, et kaebaja väidetel oli tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites mööbliesemete vahel

vaba liikumine takistatud ei pea kohus seda usutavaks päevadel, mil kaebajale oli isiklik ruum tagatud

vähemalt 3m2 ulatuses. Päevadel, mil kaebajale oli kambrites tagatud vähem isiklikku ruumi, ei oma

kambris liikumise takistatus sedavõrd suurt tähtsust, kuivõrd kaebajal oli võimalik päevasel ajal liikuda

ning tegeleda erinevate tegevustega ka väljaspool kambrit. Kaebaja ei ile väitnud, et tal puudus

magamisase. Seega lähtub kohus eeldusest, et magamisase oli kaebajale igas viibitud kambris olemas.

Seega ei saa kohus ajavahemike 03.05.2011–09.11.2011, 14.11.2011–14.03.2012, 20.03.2012–

27.03.2012,

02.04.2012–26.05.2012,

28.05.2012-

12.09.2012,

24.09.2012–20.01.2014

osas

kinnipidamistingimusi õigusvastaseks pidada. Täidetud ei ole RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1

kohaldamise eeldus — puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine,

mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus

ajavahemike 03.05.2011–09.11.2011, 14.11.2011–14.03.2012, 20.03.2012–27.03.2012, 02.04.2012–

12.09.2012, 24.09.2012–20.01.2014 osas jätta rahuldamata.

47. Ajavahemikel 10.11.2011–13.11.2011, 13.09.2012–18.09.2012, 19.09.2012–23.09.2012 viibis

kaebaja kartserikambrites nr 72 (8,4m2), nr 73 (9,7m2) ja nr 89 (28,7m2). Kõigil kambrites nr 72, nr 73

ja nr 89 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m2. Täpsemalt oli kaebajal

kartserikambrites ruumi vastavalt 8,4m2 (I kd, tl 159 pöördel), 9,7m2 (I kd, tl 162) ning 4,78m2–5,74m2

(I kd, tl 162). Ehkki kartserikambrites on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda

väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul

põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks

raskendanud muud ebakohased olmetingimused neis kambrites. Seega ei ole kaebajale ka

kartserikambrites kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju.

48. Ajavahemikel 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 viibis kaebaja ka

süüdimõistetuna 11-l päeval suletud kambrites nr 125 (16m2) ja 141 (16,4m2). Kambris nr 125 viibimise

ajast 7-l päeval oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus

põrandapinda 2,67m2. Ülejäänud kambris nr 125 veedetud 3-l päeval oli kaebajal ruumi kambris enam

kui 3m2. Kambris nr 141 veedetud päeval oli kambrisse paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind

ühe kinnipeetava kohta oli 2,73m2. Suletud kambrites viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud

vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

VSkE § 8 lõikega 4 sätestatakse, et VSkE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes

viibib

kartseris,

eraldatud

lukustatud

kambris,

raske

distsiplinaarrikkumise

korral

enne

distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või

tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises

vanglas.

Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja suletud kambrisse paigutamise õiguspärasus.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati suletud kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes

õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses suletud kambris

viibimisega. Kohus leidis ülal, et isiku suletud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud

võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada suleud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks

ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga

seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (vt Riigikohtu lahend asjas

nr 3-4-1-9-14, p 36). Liiatigi oli kaebajal süüdimõistetuna suletud kambrites isiklikku ruumi alla 3m2

üksnes kaheksal päeval ning sedagi mitte järjestikel päevadel (I kd, tl 160 pöördel kuni 161). Seetõttu ei

ületanud kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist suletud kambris

pidada tema inimväärikust alandavaks.

Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata ka nende päevade osas, millal

kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemike 15.03.2012–19.03.2012,

28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 osas.

49. Duši kasutamisega seotult märgib kohus järgmist. VangS § 50 lõikega 2 kohustatakse vanglat

võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale

subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab

kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 4 lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes

põhjendatud huve. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene

ka Euroopa vanglareeglistikust. Riigikohtu praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku

iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise

poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Kaebajal ei ole seega õigust

nõuda kindla arvu kordi dušši kasutamist nädalas ning vanglal ei lasu kohustust pakkuda kaebajale dušši

kasutamise võimalust sagedamini kui nõuab kehtiv õigus. Vangla võib arvestada kinnipeetavate sooviga

saada dušši kasutada enam kui kord nädalas, ent sellist kohustust tal otseselt ei ole. Kaebaja ei ole

väitnud, et vastustaja pole talle taganud VangS § 50 lõikes 2 sätestatud miinimumtaset. Vastustaja on

kinnitanud, et kaebajale on vähemalt kord nädalas duši kasutamist graafiku alusel võimaldatud (I kd, tl

156). Samuti on vastustaja kinnitusel kinnipeetavatele tagatud sooja veega hügieeni eest hoolitsemine

ka graafikuväliselt — vangla väljastas 2013. aasta kevadel kõikide üksuste igasse sektsiooni

üldkasutatava veekeetja. Kambris on voolav külm vesi ning lubatud on seep. Sellega on kaebaja olnud

esmaste hügieenitoimingute tegemine tagatud ka kambrites, kus kaebaja viibis. Olgugi et külma või

veekeetjaga soojendatud veega. Arvestades, et kehtiva õigusega ei nähta ette sooja (voolava) vee

tagamist kambris ning vangla on sellest hoolimata astunud samme probleemi leevendamiseks, ei saa

kambris sooja vee puudumist pidada õigusvastaseks.Hügieenitingimusi kogumis hinnates ei halvenda

hüve võimaldamine vähemalt minimaalses nõutavas ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui

terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1)

märkinud, et VangS § 50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku

õigust rohkem kui kord nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud

sellesisulist toimingut tegema.

50. Kohtupraktika (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) kohaselt võivad kinnipidamistingimused

olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus

ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

Väljakujunenud kohtupraktika järgi (korduvalt eelviidatud lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades.

Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast

kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lõike 1 järgi

hüvitamisele. Kohtu hinnangul on praegusel juhul menetletavas ulatuses, arvestades kaebusega

hõlmatud

ajavahemikku,

kaebaja

kinnipidamine

vahistatuna

ja

vastuvõtuosakonnas

oleva

kinnipeetavana osaliselt kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust alandaval moel.

HKMS § 41 lõikega 5 sätestatakse, et kohus võib hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju

põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise

kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel

välja mõistmata. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-43-11, p 17 märkinud, et mitte igasugune

põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb

asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lõikega 1 nähakse ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on

kolleegiumi senises praktikas (lahend asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; lahend asjas nr 3-3-1-44-06, p 14)

kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib

kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu

õigusvastasuse tuvastamine. Samuti on Riigikohus lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 29 märkinud,

et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja

piiratud. RVastS § 9 lõikega 1 nähakse see võimalus ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral.

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 (p 25) leidnud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on oluline,

kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid

raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Avatud kambrites on ruuminappust kaebaja

suhtes leevendanud võimalus sektsiooni piires vabalt liikuda vähemalt nelja tunni vältel päevas, viibida

jalutuskäigul värskes õhus vähemalt tunni päevas, külastada spordisaali graafiku alusel, ka oli kaebaja

hõivatud keeleõppega ning sai käia kokkusaamistel (I kd, tl 169). Suletud kambrites viibis kaebaja nii

vahistatuna kui süüdimõistetuna. Süüdimõistetuna viibis kaebaja vanglasse võtmise järgselt suletud

kambris üksikutel osaliselt mittejärjestikel päevadel ning kohus leidis ülal, et seetõttu ei esine alust

pidada kaebaja süüdimõistetuna suletud kambris kinnipidamist õigusvastaseks. Mistahes ruumipuudust

ei esinenud kaebajal kartserikambrites viibimise ajal. Kohus tuvastas aga, et õigusvastaseks tuleb lugeda

kaebaja hoidmist ruumivähesuse tingimustes suletud kambrites vahistatuna ja süüdimõistetuna

vastuvõtuosakonnas. Kaebaja viibis vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas süüdimõistetuna suletud

kambrites alla 3m2 isikliku ruumi tingimustes kolmel erineval ajavahemikul kokku 70 päeva, ent mitte

rohkem kui 27 päeva korraga, s.o alla ühe kalendrikuu, mida võib pidada suhteliselt lühiajaliseks

perioodiks. Seetõttu peab kohus HKMS § 41 lõike 5 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks 70

päeva osas antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse,

mis seisnes kaebaja hoidmises 70 päeva ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011, 22.02.2011–14.03.2011,

06.04.2011–02.05.2011 kambrites, kus põrandapinda oli isiku kohta vähem kui 3m2, õigusvastasus.

Sellega tuleb lugeda hüvitamisnõue 70 päeva osas täielikult rahuldatuks.

51. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

52. Kaebaja esitas kohtule kaebuse mittevaralise kahju 119 000 euro hüvitamiseks (I kd, tl 1–2). Kohus

vabastas kaebaja 04.09.2014 määrusega (I kd, tl 61–64) kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest

15 eurot ületavas osas. Kaebaja nõude puhul oleks tulnud riigilõivu tasuda 750 eurot. Seega vabastas

kohus kaebaja kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest 735 euro osas. Riigilõiv 735 eurot jääb

118 lõike 3 alusel riigi kanda.

53. Kaebuse kohaselt on kahju kaebajale tekkinud ajavahemikel 15.03.2007–06.03.2008 ja

23.07.2010–19.01.2014, seega kokku 1616 päeva osas. Kohus tunnistab vastustaja tegevuse

õigusvastaseks 70 päeva osas, seega rahuldab kaebuse 4,33% osas. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu

15 eurot (I kd, tl 30). Kuna kohus rahuldab kaebuse 4,33% osas, tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks

välja mõista menetluskulud 0,65 eurot.

54. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid seetõttu kaebajalt välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 05.04.2017 KOHTUOTSUSEGA.