3-16-355/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

01.06.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-355

Haldusasi

Sergei Kotini kaebus Tallinna Vangla vastu 10 000

euro hüvitamise nõudes (halvenenud nägemine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.03.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei Kotini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Kotin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.03.2016. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebaja esitas 11.02.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt ei olnud perioodil 20.03.2007 -

30.02.2012 valgustus Tallinna Vangla kambrites piisav ja see kahjustas kaebaja nägemist ning kaebajal

tekkis seetõttu lühinägevus. Kaebaja palus mõista talle tekitatud tervisekahjustuse eest välja

kompensatsiooni 10 000 eurot. Kaebaja väitel sai ta oma halvenenud nägemisest teada 03.06.2015, kui

ta pöördus silmaarsti poole.

Kaebaja esitas 16.11.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Tallinna Vangla tagastas

taotluse 13.01.2016. a otsusega nr 5-37/15/315-4, kuna kaebaja esitas taotluse tähtaja rikkumisega ja

vangla tähtaega ei ennistanud.

Tartu Halduskohus 01.03.2016. a määrusega tagastas kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud kohustuslikust korrast. Halduskohus selgitas, et kinnipeetaval on õigus esitada

halduskohtule kaebus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt

esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kui taotlus tagastati

kinnipeetavale õiguspäraselt, siis kinnipeetaval kohtu poole pöördumise õigust ei ole. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus haldusorganile esitada kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. Haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 p 1 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse

läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Kaebaja sai tema

tervise väidetavast kahjustumisest - lühinägevusest - teada Tallinna Vanglas viibimise ajal, kuna

kaebaja väitel pöördus ta ajavahemikul 20.03.2007 - 30.02.2012 mitu korda silmaarsti poole, kuna

tema nägemine hakkas halvenema. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja esitas 19.04.2010 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles ta muuhulgas taotles kambris piisava valgustuse tagamata jätmise

õigusvastasuse tuvastamist, kuna sellega kahjustatakse kaebaja tervist. Seega sai kaebaja halduskohtu

hinnangul kahjust ja selle põhjustanud isikust teada ajavahemikul 20.03.2007 - 30.02.2012.

Halduskohus leidis, et ajavahemik kaebaja Tallinna Vanglast lahkumisest 30.02.2012 kuni kahju

hüvitamise taotluse esitamiseni 16.11.2015 ületab oluliselt kolme aastat ning seega esitas kaebaja

Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist. Kuigi

kaebaja palus Tallinna Vanglal ennistada taotluse esitamise tähtaja põhjusel, et ta ei olnud teadlik

oma õigustest, ei ennistanud Tallinna Vangla taotluse esitamise tähtaega ning halduskohus nõustus

sellega. Halduskohtu hinnangul märkis vangla õigesti, et kaebaja ei ole välja toonud objektiivseid

põhjuseid, mis takistanuks tal kaebust tähtaegselt esitada ning tähtaja ennistamise aluseks ei saa olla

asjaolu, et kaebaja on olnud taotluse esitamise tähtaja väljaselgitamisel põhjendamatult ükskõikne ja

tegevusetu. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja väide ei ole ka õige, sest kaebaja on aastatel 2007 -

2015 esitanud halduskohtusse üheksa kaebust Tallinna Vangla vastu, millest kolm on kahju hüvitamise

nõuded ja üks on kaebus seoses halva valgustusega. Halduskohus selgitas, et see näitab, et kaebaja oli

teadlik nii oma õigustest kui ka kohtusse pöördumise võimalusest. Halduskohtu hinnangul tagastas

Tallinna Vangla õiguspäraselt kaebaja kahju hüvitamise taotluse ja seega ei pidanud kaebaja kinni

nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast ning tema kaebus tuleb

tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Kaebaja esitas 17.03.2016 Tartu Halduskohtusse avalduse. Kaebaja soovis saada

kohtulahendit seoses kahjunõudega nr 5-37/15/315-2, kuna see on postis kaduma läinud.

Kaebaja avaldas, et ta soovib kindlasti esitada apellatsiooni sellele lahendile ning palus

pikendada apellatsiooni tähtaega nädala võrra kohtulahendi kättesaamisest.

Tartu Halduskohus 22.03.2016. a määruses leidis, et kaebaja 17.03.2016. a avaldusest on arusaadav

kaebaja tahe vaidlustada kohtuasjas 3-16-355 tehtud menetlust lõpetav lahend ja see avaldus tuleb

lugeda puudustega määruskaebuseks. Halduskohus selgitas, et HKMS § 205 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb

kaebajal esitada halduskohtule määruskaebus, milles on märgitud:

- määruse teinud kohtu nimetus, määruse kuupäev ja haldusasja number;

- mille kohta või kelle suhtes määrus tehti;

- määruskaebuse esitaja selgelt väljendatud taotlus: millises ulatuses halduskohtu määrust

vaidlustatakse ja missugust lahendit taotletakse;

- määruskaebuse põhjendus: miks on vaidlustatud määrus kaebaja arvates õigusvastane

ning millega kaebaja oma väiteid põhjendab ja tõendab. Kohus selgitas, et kaebajal tuleb

esitada oma vastuväited kohtumääruses toodud kohtu seisukohtadele, mitte korrata

kaebuses esitatud väiteid.

Lisaks märkis halduskohus, et kaebajal tuleb riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt

määruskaebuse esitamisel tasuda ka riigilõiv summas 15 eurot.

Vastuseks kaebaja palvele väljastada talle koopia kohtumäärusest, märkis halduskohus, et

kohtule jäi arusaamatuks kaebaja väide, et määrus on postis kaduma läinud, kuna kaebaja sai

määruse kätte 03.03.2016, kuid saadab kaebajale koos käesoleva määrusega 01.03.2016. a

määruse koopia. Samas hoiatas halduskohus kaebajat, et HKMS § 28 lg 1 kohaselt on

menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning selgitas, et

halduskohus reeglina ei väljasta kohtulahendeid menetlusosalistele korduvalt ning korduva

ärakirja taotlemisel tuleb menetlusosalisel põhistada, miks ta korduvat ärakirja vajab.

Kaebaja esitas 27.03.2016 halduskohtule määruskaebuse täiendused. Kaebaja selgitab, et ta ei

nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oleks pidanud hiljemalt Tallinna Vanglast

vabanemisel saama teadlikuks tekkinud tervise kahjustumisest. Kaebaja vaidlustab väidet, et

kaebaja nägemine oli Tallinna Vanglast lahkudes -0,75 ja -1,0. Kaebaja ei nõustu ka

halduskohtu seisukohaga, mis puudutab kaebaja varasemaid kaebusi, kuna kaebaja hinnangul

ei ole ükski tema varasem kaebus olnud seotud tervise kahjustumisega ning õigusest

tervisekahjustuse eest hüvitist nõuda kuulis kaebaja alles siis, kui konsulteeris pärast

03.06.2015. a diagnoosi juristiga. Kaebaja palub võtta arvesse asjade faktilist käiku ja

tõlgendada RVastS § 17 lg-t 3 lähtuvalt ajast, mil kaebaja sai teada, et tema nägemine on

tõsiselt kahjustatud (03.06.2015) ning nõuda Tallinna Vanglalt välja hüvitis 10 000 eurot,

mitte tuua ettekäändeks seda, et kaebaja nägemine halvenes juba vangistuse kestel. Kaebaja

põhjendab, et Tallinna Vanglas viibimise ajal ei küsinud ta vanglalt raha, vaid palus vanglal

parandada kambri valgustust, et vältida kahju tekkimist. Kaebaja pöördus ka Tallinna

Halduskohtusse, et tuvastada kambris valgustuse tagamata jätmise õigusvastasus, kuid ei

vangla ega halduskohus ei hoolinud kaebaja nägemisest piisavalt, et oleks ära vahetanud

kaebaja kambri valgustuse. Kaebaja hinnangul on sellise hoolimatu suhtumise tulemiks see, et

kaebajale on tekitatud pöördumatu tervisekahjustus. Kaebaja mõistab, et kohus tahab

tõlgendada RVastS § 17 lg-t 3 nii, et riik ei peaks vastutama. See, et kaebaja oma

silmanägemise drastilisest olukorrast 03.06.2015 teada sai, on kaebaja väitel tõendatud.

Kaebaja hinnangul tõendab see, et kaebaja Tallinna Vanglas viibides käis silmaarstil ning seal

ilmnesid esimesed nägemise halvenemise märgid, seda, et kaebaja kaebustel kambri halva

valgustuse kohta oli alust, mitte seda, et kaebaja oleks pidanud tühise muutuse pärast enda

nägemises vanglalt kahju hüvitamist nõudma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 01.03.2016. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid

vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna

alust määruskaebuse rahuldamiseks. Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks

märkida järgmist.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kogu perioodi vältel toimub kahju tekitamine ning

kahju lõplik suurus selgub isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist, on kahju teadasaamise

hetkeks RVastS § 17 lg 3 mõttes üldjuhul hetk, millal lõpeb jätkuva toiminguga kahju

tekitamine. Asja materjalidega on tuvastatud, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

20.03.2007-30.02.2012. Seejuures on juba selle perioodi vältel kaebaja korduvalt pöördunud

vastustaja ja halduskohtu poole seoses ebapiisava valgusega kambris, mis rikub tema

nägemist. Seega hakkas kaebajal kolme aastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg

algama 30.02.2012 ja 16.11.2015 esitatud kaebus on esitatud seda tähtaega ületades.

Ringkonnakohtu arvates on halduskohus õigustatult leidnud, et puuduvad mõjuvad põhjused kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks ka seonduvalt kaebaja isikuga. Kuigi kaebajal puuduvad õigusalased

teadmised on halduskohus viidanud asjaolule, et kaebaja on varasemalt korduvalt pöördunud

halduskohtu poole erinevate kaebustega. Sealhulgas on kaebaja haldusasjas nr 3-14-52314 esitanud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Seega pidi kaebaja olema teadlik kaebuse esitamise

tähtaegadest ja kaebaja väited tema õigusliku kogenematuse osas tuleb jätta tähelepanuta. Muid

mõjuvaid põhjusi kaebuse tähtaegse esitamise võimatuse kohta ei ole kaebaja välja toonud. Mingit

tähendust ei oma määruskaebuses väidetu, et kaebaja sai oma õiguste rikkumisest teada alles

03.06.2015 juristiga konsulteerides, kuna kaebaja ei ole viidanud sellele, et varasemalt esinesid mingis

takistused juristiga konsulteerimiseks. Samuti ka pärast seda ootas kaebaja kahju hüvitamise taotluse

esitamisega veel ca 5 kuud. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks ka asjaolu, kuidas sai vastustaja

tegevuse/tegevusetusega tekitatud tervisekahjustus – silmanägemise nõrgenemine – ilmneda alles 3

aastat hiljem. Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et vastustaja on kaebaja kahju hüvitamise

taotluse õigeaegselt tagastanud ja kuna kaebajal on läbimata nõuetekohane kohtueelne menetlus, siis

tuleb kaebus tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi