2-14-52404/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-52404

Tsiviilasi

Korteriühistu Kadri 13 Kohtla-Järve hagi Liudmila

Lokteva vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9254 eurot 14 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. mai 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Liudmila Lokteva apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Liudmila

Lokteva

(isikukood:

XXXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel

Vastustaja (hageja): Korteriühistu Kadri 13 Kohtla-Järve

(registrikood: 80303832); volitatud esindaja Maksim

Fedotov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 13. mai 2015. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

Liudmila

Lokteva kanda.

Menetluskulude

rahalise

suuruse

maa-

ja

ringkonnakohtus määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Korteriühistu Kadri 13 Kohtla-Järve (hageja) esitas 23. mail 2014 hagi FIE Liudmila Lokteva

(kostja) vastu töövõtulepingu lõpetamiseks ning kahju 12 633 euro 62 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. mail 2013 töövõtulepingu (I kd, tl 8–11, tõlge I kd,

tl 14–17), millega kostja kohustus remontima elumaja Kadri 13 katuse, renoveerima

suitsutorud, soojustama pööningu vahelaed ja hoone fassaadi, renoveerima sokli ja tegema

sissekäikude kosmeetilise remondi. Hageja kohustus tasuma tehtud tööde eest 58 000 eurot,

ettemaksuna ehitusmaterjalide soetamiseks 12 000 eurot ja 2000 eurot enne tööde alustamist.

Lepingu lisaks oleva 6. mai 2013 hinnapakkumise järgi on katuse ja suitsutorude remondi ning

pööningu vahelagede soojustamise hind 19 000 eurot.

Pooled leppisid kokku, et kostja alustab katuse renoveerimisega, tööd lõpetatakse 31. augustiks

2013 ning seejärel alustab kostja muude kokkulepitud töödega. 26. septembri 2013 lepingu lisas

(I kd tl 12, tõlge tl 18) leppisid pooled kokku, et katuse remondi, suitsutorude renoveerimise ja

pööningu vahelagede soojustamise tähtaeg on 5 kuud, s.o 27. mai 2013 kuni 31. oktoober 2013.

Pooled leppisid kokku, et kui kostja ei täida oma kohustusi, on hagejal õigus rakendada

töövõtulepingu punktides 6.4.; 7.2.; ja 9.5. sätestatut.

Kostja ei täitnud oma kohustusi 31. oktoobriks 2013. Tähtaja möödumisel soovis hageja teada,

millal kokkulepitud tööd tehakse. Kostja keeldus kokkulepitud tööde tegemisest ning nõudis

täiendavalt raha kokkuleppimata tööde eest.

Hageja tegi kostjale ettemaksu 19 000 eurot, kuigi lepingu järgi oli ettemaksu suurus 14 000

eurot. Kostja taotles ettemaksu 19 000 euro tasumist põhjendusega, et kostja eelarve osutus

ekslikuks ning vajalike ehitusmaterjalide hinnad muutusid. Hageja leidis, et kostja peab

ettemaksu tagastama, sest kokkulepitud tööd jäid tegemata. Töö lõpetamiseks tellis hageja töö

OÜ-lt Vekoolis. OÜ Vekoolis kasutas ära osa ehitusmaterjalidest, mis olid soetatud kostja poolt

ettemaksu arvelt (summas 4278 eurot). Kostja poolt ettemaksu eest soetatud plekklehti ja

telliskive OÜ Vekoolis ei kasutanud. Kostja võib tema poolt soetatud pleki tagasi võtta (väärtus

216 eurot). Katusele ladustatud telliskivid segasid töid, mistõttu OÜ Vekoolis oli sunnitud

telliskivid katuselt ära koristama. Seoses kostja poolt tööde tegemata jätmisega kandis hageja

kahju 1922 eurot 12 senti, mis seisnes katuse prügist puhastamise kuludest ning puudustega

tehtud tööde demonteerimisest.

OÜ RevPro Est poolt läbiviidud ekspertiis (I kd, tl 20–38) tuvastas, et kostja poolt tehtud tööde

maksumus ei ületanud 3794 eurot 50 senti. Kostjalt sissenõutav summa on 12 633 eurot 62

senti, s.o ettemaks 10 711 eurot 50 senti ja tekitatud kahju 1922 eurot 12 senti (ettemaks –

kasutamata ehitusmaterjalide summa + kulud).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja keeldus esitamast kostjale informatsiooni kogu

lepinguliste tööde mahu kohta, mille tulemusena sai kostja teha ainult osa kokkulepitud töödest,

s.o katuse remondi ja korstnate renoveerimise. Hageja lõpetas ühepoolselt 26. oktoobril 2013

lepingu sellest kostjale ettenähtud korras teatamata jättes.

Katuse demontaaži käigus avastatud lisatööde vajaduse tõttu leppisid pooled suuliselt kokku

täiendavate tööde tegemises ja hageja lubas kostjale nende eest tasuda, kuid jättis tasumata.

Seoses sellega, et hageja jättis poolte poolt kokkulepitud tööde eest esitatud ettemaksuarve

maksmata, ei olnud kostjal enam täiendavaid vahendeid lepingus kokkulepitud tööde

tegemiseks ja ta oli sunnitud tööd katkestama.

Hageja palkas ekspertiisi tegemiseks pädevust mitteomava firma. Kostja poolt hageja objektil

tehtud tööde kogumaksumus on 18 996 eurot 23 senti, s.o ehitusmaterjalide maksumus 11 380

eurot 22 senti, 3392 eurot tööde maksumus ilma katusekatte materjali paigalduseta, 3840 eurot

tööde maksumus koos uue katusekatte paigaldusega, 384 eurot 01 sent jooksvad kulud.

Kostja täitis kõik lepingutingimused kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 26. oktoobril

2013. Vastavalt lepingu p-le 5.1. teeb hageja maksed tööde eest kord kuus kostja poolt

väljastatud arve alusel. Katuse ehitustööde käigus sõlmisid pooled suulise kokkuleppe, mille

kohaselt muutis hageja ehitusmaterjalide nimekirja, mis oli kallim ja sellega kaasnesid

lisakulutused 2760 eurot. Kostja esitas 8. oktoobril 2013 hagejale arve, kuid hageja keeldus

arve maksmisest ning nõudis kostjalt tööde lõpetamist omal kulul. Seega rikkus hageja lepingu

p-e 5.1. ja 8.1.6. Hageja on tekitanud kostjale materiaalset kahju, mille hageja on kohustatud

vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 129 lg-tele 1 ja 2 kostjale hüvitama.

Kostja on ise lepingu üles öelnud, kuid hageja keeldus seda vastu võtmast (I kd, tl 69,

tl 82–83). Hageja pole välja toonud ega tõendanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis tingiks poolte

vahel sõlmitud töövõtulepingu erakorralise ülesütlemise. Samuti pole hageja andnud kostjale

täiendavat tähtaega temapoolse väidetava lepingurikkumise lõpetamiseks. Hageja on rikkunud

seadusest tulenevaid lepingu erakorralise ülesütlemise tingimusi, mistõttu on töövõtulepingu

erakorraline ülesütlemine hageja poolt tühine. Töövõtuleping on kehtiv ja kostja ei saa oma

lepingulisi kohustusi täita hagejast tulenevatel põhjustel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 13. mai 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 9254 eurot 14 senti ning jättis menetluskuludest 73,25% kostja kanda ja 26,75% hageja

kanda.

6. mai 2013 hinnapakkumisest tuleneb, et katuse ja suitsutorude remondi ja pööningu

vahelagede soojustamise hind on 19 000 eurot. Nimetatud summa on hageja poolt kostjale

tasutud kahe maksega (I kd, tl 45). Hinna sisse kuulusid ehitusmaterjalid, ehitustehnika rent ja

tööde tegemine. 2013. a novembriks oli kostja katnud katuse uute plaatidega umbes 1/4 osas

plaatide kogusest, kuuest korstnast oli ümber müüritud kolm ning pööningu vahelagede

soojustamist ei olnud kostja alustanud (I kd, tl 20–38). Tööde orienteeruvaks maksumuseks on

OÜ RevPro Est katuse remondi ülevaatuse aktis märgitud 3794 eurot 40 senti, sh katuse ehitus

(vana eterniidi demontaaž, roovituse osaline lammutus ja uue paigaldus, uue eterniidi

paigaldus) 2194 eurot ja korstnalõõride (suitsutorude) müürimine 1900 eurot.

Maakohus leidis, et hagejal oli õigus töövõtulepingust taganeda, sest kostja oli töövõtulepingut

oluliselt rikkunud.

Kostja esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise

asemel, kahjuks on kostja pidanud kandma täiendavaid kulutusi. Tegemist on varalise kahju

hüvitamise nõudega, hageja kantud kulutuste hüvitamise nõudega VÕS § 128 lg 3, § 115 lg 2

või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud,

mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1.

VÕS § 646 lg 5 alusel võib tellija töös puuduste esinemise korral need ise parandada või lasta

seda teha teisel isikul. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja rikkus töövõtulepingut, kuna

ei tasunud lepingust tulenevaid igakuiseid arveid ning keeldus lisakulude 2760 eurot

maksmisest. Lepingu lisaks oli hinnapakkumine summas 19 000 eurot ning nimetatud summa

oli hageja kostjale tasunud. Töövõtulepingu p-is 9.1. leppisid pooled kokku, et võimalikud on

täiendavad töömahud. Sellisel juhul koostavad pooled nimetatud lepingu juurde täiendava

kokkuleppe. Kohtule ei ole täiendavat kokkulepet töömahtude suurenemise kohta esitatud,

seega polnud töövõtjal õigust nõuda täiendavate kulude hüvitamist ning lepingust taganeda

(I kd, tl 165, 69). Hageja ei ole kostja tahteavaldust kätte saanud.

Majandustegevuse registri (MTR) andmetel on OÜ-l RevPro Est litsents ehitusekspertiiside

läbiviimiseks. Maakohus leidis, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab aluseks võtta

töövõtulepingu esemeks olnud töödes esinevate puuduste väärtused ning lisaks

lepingutingimustele mittevastava töö tagajärjel tekkinud kahju. Hageja on kostjale maksnud

ettemaksuna 19 000 eurot. Kostja ei ole pidanud ehitustööde päevikut ega koostanud akte

kaetud tööde kohta. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et ettemaksust tuleb tagastada 10 711

eurot 50 senti ning kostja kulutustena saab aluseks võtta vaid osa eterniidi maksumusest,

ostetud pleki maksumuse ning tööde maksumuse (3 794 eurot 50 senti). Kostja on kandnud

seoses töövõtulepinguga ka muid kohtule esitatud arvetega tõendatud kulutusi summas 1486

eurot 48 senti. Maakohus luges põhjendatuks kõiki arveid, välja arvatud osaliselt 10. juuli 2013

Ehituse ABC arve ostetud silikaatkivi eest, sest katuse remondi ülevaatuse aktist (I kd, tl 20–

38) nähtub, et silikaatkivi ei sobi kasutamiseks korstna suitsulõõri ehitusmaterjalina ning ei

tohiks kokku puutuda suitsugaasidega. Seega on kostja saadud 19 000 eurost teinud

põhjendatud kulutusi kokku 11 667 eurot 98 senti, s.o 6171 eurot eterniit, kruvid, seibid ja

transport (I kd, tl 44), 216 eurot plekk (I kd, tl 43), 3794 eurot 50 senti tööde maksumus (I kd,

tl 32), 1486 eurot 48 senti materjal, utiliseerimine, tõstuki ja konteineri rent jms (I kd, tl 168–

183) ning peab saadud ettemaksust tagastama 7332 eurot 02 senti. Kostja tööjõukulud ei ole

tõendatud, sest kostja esitatud lepingud on loetamatud (II kd, tl 42–44, 73–75).

Kostja on tekitanud hagejale kahju 1538 eurot 12 senti (I kd, tl 40–41) ning 384 eurot, s.o tasu

katuse remondi ülevaatuse akti koostamise eest (I kd, tl 39). Seega on hageja nõudest

põhjendatud 9254 eurot 14 senti (7332,02 + 1538,12 + 384). Hageja arvestus eterniidi kohta ei

ole õige, sest hageja on ise selgitanud, et kostja ostetud eterniit kasutati ära katuse ehitustöödel,

seega tuleb lähtuda kogu materjali maksumusest. Hageja väide, et ostetud ehitusmaterjali ei saa

siduda ehitusobjektiga Kadri 13, pole põhjendatud. Kauplused ei märgi ostutšekkidele ega

arvetele objekti aadressi, kus materjali kasutatakse ning ehitusmaterjalid ja teenused, mille

kohta arved on esitatud, on seostavad poolte vahel sõlmitud töövõtulepinguga.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus hagi rahuldamise osas, saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ning jätta kõik

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagejale on kostja tegevuse

tulemusena tekkinud kahju. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost

kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS

§ 127.

Lepingu lõppemise aeg ei ole selge ja seda ei ole tuvastanud ka kohus. Pooled on vahetanud

mitmeid lepingu ülesütlemise avaldusi. Kostja saatis hagejale lepingu ülesütlemise teate

30. oktoobril 2013, mida hageja kätte ei saanud, ning hageja on saatnud kostjale lepingu

ülesütlemise teate 26. novembril 2013. Töövõtulepingu p 8.1.1. kohaselt oli hageja kohustatud

tagama kostjale ligipääsu objektile, s.t katusetööde tegemise ajaks pööningule ja katusele.

Hageja ei täitnud seda kohustust alates 2013 novembri algusest (I kd, tl 158–163, täpsemalt

tl 159), mistõttu on hageja rikkunud lepingut ning takistanud kostjal kohustuste täitmist. Sellega

on hageja sattunud vastuvõtuviivitusse VÕS § 652 lg 3 mõttes. Maakohus ei ole välja

selgitanud, kas hageja vastuvõtuviivitusest tulenevalt ei saanud ka kostja oma kohustusi

kohaselt täita ning on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 652 lg 3.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja kahjuna tuleb arvestada pööningult

silikaattelliste ümberladustamise kulusid 1538 eurot 12 senti ja kulusid seoses katuse ülevaatuse

akti tellimisega 384 eurot. Kuivõrd kostja ei pääsenud pööningule hagejast tingitud asjaolude

tõttu, oleks maakohus pidanud kahjuhüvitisest maha arvama telliste ümberladustamise kulud

VÕS § 139 lg 1 järgi ja mitte käsitlema seda kulu hageja kahjuna.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja kulutuste hulka, mis kahjuhüvitisest maha

tuleb arvata, ei kuulu Ehituse ABC 10. juuli 2013 arve summas 1267 eurot 20 senti, s.o ostetud

silikaatkivi eest. Kostjale teadaolevalt on hageja silikaattellised katuse ja korstende

renoveerimisel siiski ära kasutanud. Seega tulnuks telliste summa vastavalt VÕS § 127 lg-le 5

kahjuhüvitisest maha arvata. Isegi, kui telliseid ei olnuks ära kasutatud, jäid need hagejale ja

hageja oleks saanud need võõrandada ja saadud raha võrra nõutavat kahjuhüvitist vähendada.

Maakohus on ebaõigesti hageja kahjuna arvestanud katuse ülevaatuse akti tellimisega seotud

kulud 384 eurot. Hageja ei tuginenud töövõtulepingu ülesütlemisel kostja poolt tehtud tööde

puudustele, vaid ütles lepingu üles seetõttu, et kostja hilines töö teostamisega.

Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et lepingu kehtivuse ajal oli ca 59 vihmast päeva,

mis takistasid katuse renoveerimistöid õigeaegselt tegemast. Kostja esitas ametlikud andmed

ilmastikuolude kohta, kuid maakohus ei ole nimetatud tõendit hinnanud.

Kostja on esitanud OÜ RevPro Est katuse remondi ülevaatuse aktile vastuväite, et ekspertiis on

teostatud 3 kuud pärast lepingu lõppemist. Seega ei ole fikseeritud katusetööde maht ja sinna

jäänud materjali hulk lepingu lõppemise aja seisuga. Kolme kuu jooksul võis olukord muutuda

nii kostjast mahajäänud materjali kui katuse kogu olukorra osas.

Maakohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et pooled olid juba varasemalt pikendanud

töövõtulepingut pärast esialgset katuse renoveerimistööde tähtaja lõppu. Hageja ei pidanud

varasemalt töö tähtaja ületamist oluliseks lepingu rikkumiseks ning maakohtu otsuse

põhjendustest ei selgu, miks tuli uue tähtaja ületamist pidada oluliseks lepingurikkumiseks,

mille puhul ei pidanud hageja andma kostjale täiendavat tähtaega lepingu täitmiseks.

Maakohus on ebaõigesti jätnud kostja tööjõukulud põhjendatud kulude hulka arvestamata.

7. aprilli 2015 kohtuistungil on maakohus palunud töövõtulepingu loetavamat eksemplari,

kostja on selle kohtule esitanud ning kohus võttis dokumendi vastu. Seega pidas maakohus

dokumenti piisavalt loetavaks. Maakohus oleks pidanud TsMS § 238 lg 4 alusel keelduma

loetamatute tõendite vastuvõtmisest ning andma kostjale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi

võimaluse tõendada oma kulutusi muude tõenditega. Kuivõrd kostja ei teadnud, missugused

tõendid on vastu võetud, ei saanud ta teada, kas oli vaja esitada veel mingeid tõendeid oma

väidete tõendamiseks.

Kuigi maakohtul ei olnud otsest kohustust tagada kostjale tõlk, oleks kostja õiguste kaitseks

tulnud tõlk istungile kaasata. Tegemist oli spetsiifilise ehitusalase vaidlusega ning kostja

lepinguline esindaja ei osanud piisaval määral erialast vene keelt, mistõttu jäi kostjale istungil

toimuv suures osas arusaamatuks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ning menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt uuris maakohus kõiki asja materjale ja andis nendele igakülgse hinnangu.

Kohtus leidis kinnitust nii hagejale tekitatud kahju fakti olemasolu, kui ka selle kahju suurus.

Kohus ei piiranud kostja õigust tõendite ja dokumentide esitamisel. Kostjal oli võimalus esitada

kõik dokumendid, mida ta pidas vajalikuks.

Asja sisulisel läbivaatamisel oli selgelt kindlaks määratud poolte vahel sõlmitud

lepingutingimuste rikkumise tase. Kostja väidab, et ta ei suutnud täita oma lepingujärgseid

kohustusi seetõttu, et hageja takistas tal neid teha. Kostja ei ole nimetatud väidete tõendamiseks

tõendeid esitanud.

Leping oli poolte vahel lõpetatud siis, kui kostja ei viinud lõpuni tema poolt alustatud katuse

renoveerimist ning jäi ebaselgeks, millal tööd lõpetatakse. Tööde tegemise tähtaega oli juba

pikendatud ning kostjale oli antud täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks. Peale tähtaja

möödumist pöördus hageja kostja poole nõudega teatada, millal on kokkulepitud tööd täidetud.

Kostja keeldus töid tegemast, nõudes raha kokku leppimata tegemata tööde eest. Kostja

käitumine andis aluse arvata, et poolte vahel sõlmitud leping jääbki täitmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Hageja nõuab kostjalt 27. mail 2013 sõlmitud töövõtulepingu alusel tasutud ettemaksu

10 711 euro 50 sendi tagastamist ja kahju 1922 euro 12 sendi hüvitamist, maakohus rahuldas

hageja nõude osaliselt, apellatsioonkaebuses taotleb kostja maakohtu otsuse tühistamist.

8. Esmalt peatub kohus hageja nõudel ettemaksu 10 711 euro 50 sendi tagastamiseks. Hagejal

on ettemaksu tagastamise nõue kostja vastu VÕS § 647 ja § 189 lg 1 alusel juhul, kui hageja on

lepingust kehtivalt taganenud. Apellatsioonkaebuses viitab kostja iseenesest õigesti sellele, et

maakohus on jätnud välja selgitamata lepingu lõppemise täpse aja, kuid on põhjendamatult

leidnud, et lepingu lõppemise täpne kuupäev oleks tähendanud asjas teistsugust tulemust.

Hageja on lepingust taganenud 26. oktoobri 2013 avaldusega (II kd, tl 31, eeldatavasti tõlkes

ekslikult märgitud vale aasta), kostja on vastuses hagile ka hageja taganemisavalduse saamist

kinnitanud (I kd, tl 62). Kuigi hageja on avaldust pealkirjastanud ülesütlemisena, on avalduse

sisu põhjal tegemist VÕS § 647 lg 3 järgse taganemisega, kuna hageja leiab avalduses, et kostja

on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud.

Kostja esitas kohtule omapoolse lepingu 30. oktoobri 2013 ülesütlemisavalduse (II kd, tl 10).

VÕS § 652 lg 2 järgi võib töövõtja juhul, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu

hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta

viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, lepingu üles öelda ning

nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu.

Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine

lepingu teisele poolele. Lepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele

lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette

nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68

lg 3 mõttes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09, p 14).

Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks tema taganemisavalduse kätte saanud.

Kostja esitatud koopiad tähitud kirja saatmisest hagejale, ei tõenda millise dokumendi

saatmisega on tegemist, kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid selle kohta, et tema käitumist

võiks hageja pidada järelduslikult lepingust taganemiseks. Vastuses hagile leiab kostja aga, et

tellija on ühepoolselt töövõtulepingu üles öelnud 26. oktoobril 2013 mh ka luku vahetamisega.

Kostja väitis menetluses, et töövõtuleping kehtib (I kd, tl 63). Kostja kohtule esitatud

seisukohad lepingu lõppemise suhtes on vastuolulised. Hageja eitab kostja ülesütlemisavalduse

kättesaamist ning muud tõendid kostjapoolse ülesütlemise kohta asjas puuduvad.

Hageja on teatanud lepingu lõppemisest kostjale lisaks ka 21. novembril 2013. Ringkonnakohus

leiab, et 26. oktoobri 2013 hageja kiri on selge ja üheselt tõlgendatav lepingu lõpetamisega

seotud tahteavaldusena, mistõttu tuleb hageja nõude õigusliku põhjendatuse juures lähtuda

hageja 26. oktoobri 2013 lepingust taganemise avaldusest.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejal oli õigus

töövõtulepingust taganeda, kuna kostja oli lepingut oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuse

väited selle kohta, et pooled ei ole lepinguliste tööde valmimise tähtaega oluliseks pidanud, ei

ole põhjendatud. Töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks on pooled oma 26. septembri 2013

töövõtulepingu lisas lugenud tööde tegemise tähtaja mittejärgimist (I kd, tl 18). Maakohus on

põhjendatult leidnud, et olukorras, kus kostja oli teinud lepingujärgseks tähtajaks katuse

renoveerimise töid kokkulepitud mahust 1/4 ulatuses, suitsutorude renoveerimise osas 1/2

ulatuses ning pööningu vahelagede soojustamisega ei olnud alustatud, ei pidanud hageja andma

kostjale täiendavat tähtaega (VÕS § 647 lg 3), kuna tegemist on olulise lepingurikkumisega,

mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata ka juhul, kui kohustuse

rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei

täida kohustusi ka edaspidi. Kostja ei ole nimetatud tööde tegemise kohta tõendeid ega

vastuväiteid maakohtu seisukoha suhtes esitanud ka apellatsioonkaebuses. Kostja vastutab ka

tekkinud viivituste eest VÕS § 642 järgi, apellatsioonkaebuses toodud viited halvale

ilmastikuolule võivad olla küll õiged, kuid kostja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit selle

kohta, et ta oleks tööde tegemise ajal sellele tuginenud või poolte kokkuleppel oleks arvestades

ilmastikuolusid muudetud lepingulisi tähtaegu.

Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on hageja alates 2013. a novembrist

vastuvõtuviivituses, kuna ta takistas kostja pääsemist pööningule, ei ole õiguslikult

põhjendatud. Pooltevaheline leping lõppes hageja 26. oktoobri 2013 taganemisavaldusega ning

hageja ei pidanud pärast seda lubama kostjat pööningule ja katusele. VÕS § 652 lg 3

kohaldamine ei ole õiguslikult põhjendatud.

10. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja on tasunud kostjale 2013. a mais 14 000 eurot ja

2013. a juulis 5000 eurot, kokku 19 000 eurot. Kostjale tasutud summa suuruse ja aja suhtes

puudub poolte vahel vaidlus.

Hageja leiab, et kostja peab tagastama ettemaksu summas 10 711 eurot ja 50 senti. VÕS § 189

lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel

üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud kostja kulutusteks 11 667 eurot

98 senti ning arvestanud tema kohustuseks tagastada ettemaksust 7332 eurot 2 senti.

Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus on jätnud ebaõigesti kostja kulutuste hulka

arvestamata silikaattelliste maksumuse 1267 eurot 20 senti, ei ole õiguslikult põhjendatud.

Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks telliseid kasutanud ning kostja väited

selle kohta, et hageja oleks saanud tellised võõrandada, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagejal

ei ole kohustust kostja poolt ostetud sobimatud tellised võõrandada, samuti ei ole kostja

esitanud ühtegi usutavat selgitust selle kohta, miks ta ei ole soovinud telliseid ära viia. Väiteid

katusele ja pööningule mittepääsemise kohta on paljasõnalised, kuna kostja ei ole tõendanud,

et hageja oleks takistanud telliste äraviimist.

11. Järgnevalt peatub ringkonnakohus hageja kahjuhüvitamise nõudel kostja vastu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud hageja kahjuhüvitamise nõudeks

kostja vastu 1538 eurot 12 senti ning tasu remondi ülevaatuse akti eest 384 eurot. Hageja väitel

olid telliskivid kostja poolt ladustatud katusele nii, et need segasid katusetöid (I kd, tl 193).

Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid telliskivide paiknemise ja tööde maksumuse suhtes esitanud.

Ringkonnakohus kordab otsuse p-s 10 nimetatut, et väiteid katusele mittepääsemise kohta

kivide eemaldamiseks ei ole kostja põhistanud. Kulud katuse ülevaatamiseks asjatundja poolt

on põhjendatud, ekspertiisi eesmärgiks oli hinnata tehtud töid ning sellest lähtuvalt võtta vastu

otsused edasiste tööde tegemiseks. Kui kostja oleks lepingu täitnud nõuetekohaselt, ei oleks

hageja pidanud täiendavate tööde vajadust välja selgitama. Hageja esitatud kahju hüvitamise

nõuded on VÕS § 115 lg 3 järgi põhjendatud ning tulenevad kostja töövõtulepingujärgsete

kohustuste rikkumisest. Hageja kahju hüvitamise nõuded on VÕS § 127 lg 4 järgi põhjuslikus

seoses töövõtulepingu täitmisega, kostjale ettenähtavad ning hõlmatud lepingu kaitse

eesmärgiga. Kui kostja jätab ehitusobjektile vedelema telliskivid nii, et see segab tööde

tegemist, tuleb tal arvestada sellega, et hagejal on vaja need kivid eemaldada. Kui hageja ütleb

lepingu üles seoses kostjapoolse täitmisega viivitamise tõttu, on ettenähtav, et hageja, kellel

puuduvad eriteadmised, peab esmalt laskma objekti üle vaadata asjatundjal, et hinnata tehtud

kulutusi. Kostja väited selle kohta, et ekspertiis viidi läbi alles kolm kuud pärast lepingu

lõppemist, ei ole õiguslikult põhjendatud. Tegemist ei ole nii pika ajavahemikuga, mis mõjutaks

kostja tehtud tööde mahtu.

12. Maakohus andis kostja esindajale 10. novembri 2014 kohtuistungil täiendava tähtaja enda

kantud kulutuste tõendamiseks. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus küll andis

täiendava tähtaja tõendite uute eksemplaride esitamiseks, kuid ei arvestanud kostja esitatuga

kohtuotsuses. Ringkonnakohus leiab, et kohus ei pidanud andma hinnangut uuesti esitatud

tõendile kohtuistungil. Töövõtulepinguga soovis kostja tõendada tööjõukulude tekkimist, muid

tõendeid kulude kohta peale loetamatute töövõtulepingute ei ole kostja esitanud. Kostja ei ole

pidanud ehitustööde päevikut ning hageja väitel ei ole ta näinud tasutud rahaliste vahendite

aruannet.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et kohus jättis tõlgi kaasamata. Maakohus on

4. novembri 2014 selgituses põhjendanud tõlgi kaasamata jätmist. Menetluses osalesid

mõlemal poole esindajad ning TsMS § 34 lg 1 järgi ei olnud tõlgi kaasamine vajalik.

13. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt kostja kanda. Kuivõrd

ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses.

Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, märkides, et

menetlusosaline võib nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 15

päeva jooksul alates otsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja § 177 lg-le 2.

TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude

rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale,

millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes

õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid

tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks

(Riigikohtu 11. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Ringkonnakohtu

hinnangul on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamisel põhjendatud lähtuda

maakohtu poolt määratud tähtajast, s.o 15 päeva asjas lõpplahendi otsuse jõustumisest.

Maakohtul tuleb avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks saamise järel anda

teisele menetlusosalisele tähtaeg vastaspoole menetluskulude kohta oma seisukoha esitamiseks.

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei

teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt

kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke