Legislator Case Law & Legislation
3-15-1899/25 AI generated

3-15-1899/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

Case Number 3-15-1899/25
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

Legislator headnote

AI generated

3-15-1899/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: a otsus Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

Keywords

AI generated
reception conditions restrictive-practice notification resort tax proof of service recognition of refugee status waiver of concession
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1899

Haldusasi

Ramirent Baltic AS kaebus Tartu Linnavalitsuse

rahandusosakonna

03.03.2015.

a

korralduse

nr 612.2/03398 ja 25.06.2015. a korralduse

nr 612.2/11817 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ramirent Baltic AS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ramirent Baltic AS, esindaja advokaat Elvira

Tulvik

Vastustaja Tartu linn

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus

muutmata.

2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 26.05.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.2015. a korraldusega nr 6-12.2/03398

(kd I, tl 8-9) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksu alane maksudeklaratsioon

viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on Ramirent Baltic AS-i

poolt Tartu linna haldusterritooriumil Ülikooli 14 asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud

teave reklaamimaksuga maksustatav.

2. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 25.06.2015. a korraldusega nr 6-12.2/11817

(kd II, tl 5-6) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksu alane

maksudeklaratsioon viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on

Ramirent Baltic AS-i poolt Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2

ehitusobjekti juures) asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud teave reklaamimaksuga

maksustatav.

3. Ramirent Baltic AS esitas Tartu Halduskohtule kaebused Tartu Linnavalitsuse

rahandusosakonna 03.03.2015. a korralduse nr 6-12.2/03398 ja 25.06.2015. a korralduse

nr 612.2/11817 tühistamiseks. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldused on tühised, sest neist

ei selgu maksuobjekti, mille kohta reklaamimaksu deklaratsiooni esitamist nõutakse. Tühisuse

puudumise korral on need õigusvastased, sest need ei ole selged ja üheselt mõistetavad, sest

määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse. Samuti on kaebaja seisukohal,

et kaebaja logoga kleepsud ei ole reklaam reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 p 3 tähenduses.

4. Tartu Halduskohus liitis 12.08.2015. a määrusega Ramirent Baltic AS-i esitatud kaebused

ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-15-1899.

5. Tartu Halduskohus jättis 07.10.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

leidis, et Tartu Linnavalitsuse korraldused on õiguspärased, need ei vasta tühise haldusakti

tunnustele ning nende tühistamiseks puudub alus.

Halduskohus märkis, et kuna Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruses nr 1

„Reklaamimaks“ (reklaamimaksu määrus) ei ole reklaami mõistet sisustatud, siis tuleb

lähtuda reklaamiseaduses toodud määratlusest. Tulenevalt kohtupraktikast ja RekS § 2 lg 1 p-

st 3 tuleb halduskohtu hinnangul kauba ostmise üleskutset ja selle intensiivsust hinnata

sõltumata sellest, kas tegemist on majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabega.

Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja logode suurus ja erksad värvid on sedavõrd

silmatorkava esitlusviisiga, et infotahvlid kaebaja logoga ja logo tegevusala ja

kontaktandmetega kvalifitseeruvad antud juhul reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes.

Halduskohtu hinnangul ei saa kinnistuid aadressidel Riia 2, Soola 2 ja Ülikooli 14 pidada

kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks, kuna kaebaja ei ole nimetatud aadressidel oma

teenuseid pakkunud. Seetõttu ei saa vaidlusalustele siltide kohaldada RekS § 2 lg 2 p-e 1 ja 2.

Halduskohtu hinnangul on vaidlusalustes korraldustes maksuobjektid määratletud piisava

täpsusega ning kuigi hilisemas korralduses on maksuobjekt piiritletud pealiskaudsemalt,

nähtub kaebaja ja vastustaja vahelisest kirjavahetusest, et kaebaja mõistis maksuobjekti sisu

samasugusena nagu see oli esimeses korralduses. Halduskohus märkis, et

maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustamise korralduses ei pea olema välja toodud

konkreetsete reklaamide mõõdud, kuna vastavalt reklaamimaksu määruse § 6 lg 2 p-le 3 on

vastava teabe esitamine maksukohustuslase kohustus. Halduskohtu hinnangul vastavad

korraldused haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Ramirent Baltic AS esitas 06.11.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse,

milles palub Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus

otsus, millega vaidlustatud korraldused tühistada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud korraldustes maksuobjekt määratletud

piisava täpsusega. Korraldustest ei nähtu üheselt, milliste objektide kohta nõuti deklaratsiooni

esitamist. Kui haldusaktist ei selgu üheselt õigused ja kohustused, on haldusakt

HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine. Kaebaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kohus leiab, et

korraldused ei ole tühised, on need haldusaktidena õigusvastased, kuna need ei ole selged ja

üheselt mõistetavad, sest määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse.

Kaebaja leiab samuti, et infotahvlid ei olnud reklaam RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes. Halduskohus

on ebaõigesti hinnanud infotahvlite olemust, milleks on vaid neutraalse sisu edastamine ning

seega ei tohi neid reklaamimaksuga maksustada, kuna need ei vasta RekS § 2 lg 1 p 3

määratlusele. Kaebajale kuuluvad ehitussoojakud paiknesid ehitusplatsil, kuhu nad olid

toodud selleks, et täita oma otsest funktsiooni – pakkuda ehitustöölistele sooja, kuiva ja

privaatset kohta puhkamiseks ja asjade hoidmiseks. Infotahvlitega soojakuid ei paigaldatud

Tartu kesklinnas asuvale ehitusplatsile reklaami eesmärgil. Tegutsedes ehitusseadmete rendi

alal, on kaebaja väljarenditud ehitussoojakute paiknemise koht ka kaebaja äritegevuse koht.

Seega ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et vaidlusalustele infotahvlitele ei saa

kohaldada RekS § 2 lg 2 p-e 1 ja 2.

7. Tartu linn vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kuna apellatsioonkaebus kordab

sisuliselt kogu halduskohtus toimunud vaidluse sisu, siis jääb vastustaja kõigi varem esitatud

seisukohtade juurde. Vastustaja arvates on halduskohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud

korraldused on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja arvates ei

saanud kaebajale jääda arusaamatuks, milliste siltide eest maksudeklaratsiooni esitamist

nõutakse. Kaebaja täitis mõlemad korraldused, mistõttu saab teha vaid järelduse, et kaebaja

sai korraldusest aru. Vaidlustatud korralduste puhul ei ole tegemist maksuotsusega, vaid

MKS § 85 lg 3 alusel tehtud korraldustega esitada reklaamimaksu deklaratsioonid. Vastustaja

hinnangul ei ole Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2, Aleksandri 3c ja Ülikooli 14

kinnistute puhul tegemist kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaga. Kaebaja viidatud

15.10.2015 jõustunud reklaamimaksu määruse muudatuse kohaselt võib reklaamimaksu

vabalt panna ehitusplatsile reklaami vaid ehitustöid teostav ettevõte, mitte ehitusseadmeid

rentiv ettevõte, kes ise seal ehitustöid ei teosta. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui

vaidlusaluste infotahvlite puhul on tegemist neutraalse teabega, on see reklaam RekS § 2 lg 1

p 3 tähenduses ning kuulub reklaamimaksuga maksustamisele. Ehkki infotahvlitel

eksponeeritud teave on neutraalne, on tegemist ilmselge eesmärgiga teavitada möödujaid oma

olemasolust ning seeläbi suurendada oma teenuste müüki. Vastasel juhul ei oleks vastustaja

hinnangul üldse vajalik vaidlusaluseid silte soojakutele paigaldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja Tartu

Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

07.10.2015. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei

anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud

otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud

materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete

osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja

tuvastanud ka asjakohased faktilised asjaolud.

9. Asja materjalidest nähtuvalt kohustati kaebajat 03.03.2015. a korraldusega

nr 6-12.2/03398 esitama reklaamimaksu deklaratsioon Tartus Ülikooli tänaval

asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud reklaami osas. 25.06.2015. a korraldusega nr

6-12.2/11817 kohustati kaebajat esitama reklaamimaksu deklaratsioon Tartu linna

haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures) paiknevatel

ehitussoojakutel eksponeeritud teabe osas. Ehitussoojakutel paiknesid sildid

"RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.

www.ramirent.ee". Mõlemate korralduste alusel esitas kaebaja ka reklaamimaksu

deklaratsioonid.

10. Kaebaja leiab sarnaselt halduskohtule esitatud kaebusele ka

apellatsioonkaebuses, et linnavalitsuse eelnimetatud korraldused on tühised HMS §

63 lg 2 p 5 mõttes, sest neist korraldustest ei selguvat õigused ja kohustused,

kohustused on vastukäivad või korraldusi ei ole muul põhjusel võimalik täita.

Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, sest ringkonnakohtu hinnangul on

vaidlusalustes korraldustes välja toodud nende andmise õiguslik ja faktiline alus, samuti väga

selgelt kohustus esitada reklaamimaksu deklaratsioon 5 tööpäeva jooksul ja tagajärjed, kui

kaebaja korraldusi ei täida ning vaidlustamisviide. 03.03.2015. a korralduses on selgelt välja

toodud, millise info eest reklaamimaksu deklaratsioon tuleb esitada. 25.06.2015. a korralduses

on toodud üldiselt välja, et reklaamimaksu deklaratsioon tuleb esitada Tartu linna

haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures üle tee) paiknevatel

ehitussoojakutel eksponeeritud teabe osas. Kuna ehitussoojakutel paiknesid üksnes järgmise

sisuga sildid - "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.

www.ramirent.ee", siis ei saanud kaebajale kuidagi arusaamatuks jääda, milliste siltide eest

maksudeklaratsiooni esitamist nõutakse. Seega on paljasõnaline ka kaebaja väide, et

haldusaktis on määratlemata maksuobjekt ning kaebajale ei ole maksuobjekt seetõttu teada.

Vastustaja on 03.03.2015. a korralduses märkinud, et: "Kokkuvõtvalt on Ramirent Baltic AS

paigaldanud Ülikooli 14 asuvatele ehitussoojakutele, mis ei ole tema majandus- ja

kutsetegevuse koht, teabe "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.

www.ramirent.ee" ja "RAMIRENT", mis on RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt reklaam ning kuulub

Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruse nr 1 "Reklaamimaks" alusel reklaamimaksuga

maksustamisele". Kaebaja väide, et korraldusest nr 6-12.2/03398 ei selgu maksuobjekt on

ebaõige

ka seetõttu, et pärast korralduse kättesaamist on kaebaja esitanud

maksudeklaratsiooni, kuhu on märkinud maksuobjektiks "Infotahvlid "Ramirent"".

25.06.2015. a korraldus nr 6-12.2/11817 on välja antud MKS §-de 46, 85 lg 3, 91 lg 1 ja

136 lg 1-3 alusel. MKS § 85 lg 3 sätestab, et maksuhalduril on õigus teha deklaratsiooni

esitamise meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Ka viimati

mainitud korralduses nr 6-12.2/11817 on selgelt välja toodud, et korralduse andmise tingis

asjaolu, et kaebaja eksponeerib Tartus Riia 2 ja Soola 2 ehitusobjekti juures asuvatel

ehitussoojakutel olevaid reklaame, kuid ei ole esitanud reklaamimaksu deklaratsiooni.

Korralduse nr 6-12.2/11817 on kaebaja samuti täitnud ning esitanud nõutud reklaamimaksu

deklaratsiooni, märkides sellesse ise reklaami aadressiks Riia 2, Soola 2, Tartu ning reklaami

lühikirjeldusse "Infotahvlid "Ramirent"". Seega on kaebaja vaidlusaluste korralduste alusel

üheselt mõistnud, millist teavet (reklaami), millistel soojakutel ja mis aadressil on vaja

deklareerida.

11. Kaebaja on asunud apellatsioonkaebuses seisukohale, et vaidlustatud korralduste puhul

on tegemist maksuotsustega MKS § 95 mõttes.

Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et seadusandja on MKS-is selgelt

eraldi reguleerinud maksuotsust (MKS § 95) ning maksuhalduri õigust teha

maksudeklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletusi ja korraldusi (MKS § 85 lg 3).

Maksukorralduse seaduses ei ole küll ette nähtud täpsemat regulatsiooni, millised andmed

peavad sisalduma korralduses maksudeklaratsiooni esitamise kohta, kuid sellisel juhul tuleb

korralduse andmisel lähtuda üldistest haldusmenetluse seaduse sätetest. Ainult maksuotsuses

peavad sisalduma veel ka muud kohustuslikud andmed, mis on sätestatud MKS §-s 95.

Vaidlustatud korralduste puhul ei ole aga tegemist maksuotsustega vaid MKS § 85 lg 3

alusel tehtud korraldustega esitada reklaamimaksu deklaratsioonid. Deklaratsiooni alusel

tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise kohustus on vastavalt MKS § 88-le

maksukohustuslase ülesanne. Maksuhalduril on õigus, aga mitte kohustus

maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma

MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul (MKS § 88 lg 1). Maksukohustuslasel on kohustus

esitada maksudeklaratsioonis õiged andmed ning esitatud andmete õigsust kinnitab

maksukohustuslane oma allkirjaga maksudeklaratsioonil.

12. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et kuna Ramirent Baltic AS on jätnud

vaidlusalustes korraldustes nimetatud kinnistutele oma ärist jälje, siis on tegemist tema

majandus- ja kutsetegevuse kohaga.

Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus jõudis vaidlustatud

otsuses õigele järeldusele, mille kohaselt ei ole ehitussoojakute paiknemise kohtade puhul,

kuhu nende rentija on soojakud vedanud, tegemist kaebaja kui soojakute rentija majandus- ja

kutsetegevuse kohaga RekS § 2 lg 2 mõttes. Asja materjalidest nähtuvalt veeti Ülikooli

tänaval paiknenud ehitussoojakud sinna Ülikooli 14 kinnistul toimuva ehituse tõttu, kuid

füüsiliselt paiknesid need siiski vastustajale kuuluval linnatänaval. Vaidlust ei ole iseenesest

selle üle, et Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistud ei ole kaebaja majandus- ja kutsetegevuse

kohaks. Kaebaja on ise kinnitanud, et kaebajale kuuluvad soojakud rentisid nimetatud

kinnistutel ehitustöid läbi viivad äriühingud. Kaebaja väide, et soojakuid ei viinud kaebaja ise

neile kinnistutele, vaid seda tegid soojakute rentijad, tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei

ole menetluses kordagi väitnud ega tõendanud, et soojakutele paigaldatud kaebaja

reklaamtahvlid oleks soojakutele kinnitanud näiteks nende rentijad ja mitte kaebaja ise. Seega

on selge, et kaebaja on ise soojakutele paigaldanud reklaami, sealhulgas infotahvli:

"RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee". Ringkonnakohtu

hinnangul ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust ka eesmärk, miks on kaebaja soojakud

Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistutele veetud. Kaebaja leidis, et hindamaks, kas neutraalse

sisuga teave asub majandus- ja kutsetegevuse kohas, ei oma tähtsust mitte see, kas teave asub

kaebaja äriregistrijärgsel aadressil, vaid see, kas neutraalse sisuga teave asub seal, kus isik

kas või ajutiselt jättis oma äri tegevusest jälje. Ringkonnakohus eeltoodud käsitlusega ei

nõustu ning leiab, et selliselt on kaebaja vääralt tõlgendanud majandus- ja kutsetegevuse koha

mõistet. Majandus- ja kutsetegevuse kohaks ei saa tõesti pidada vaid äriühingu registrijärgset

aadressi, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa majandus- ja kutsetegevuse kohana käsitleda

ka igasugust kohta, kus äriühingule kuuluv väljarenditud vara ükskõik millisel ajahetkel

paikneb.

Kaebaja leiab veel, et reklaamiseaduses toodud majandus- ja kutsetegevuse koha mõiste on

laiem kui TsÜS § 16 toodu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb majandus- ja kutsetegevuse

koha sisu määratlemisel lisaks reklaamiseadusele ja TsÜS-le vaadata ka kaubandustegevuse

seadust. Kaubandustegevuse seaduse § 2 p-s 6 on toodud, et müügikoht on koht, kus kaupleja

vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust. Sama seaduse § 14 § 1 sätestab, et

käesoleva seaduse tähenduses on tegevuskoht hulgikaubandus-, jaekaubandus-, toitlustus- või

teenindusettevõtte koosseisu kuuluv kaupleja müügikoht, mille juurde võib kuuluda tootmis-,

hoiu- või muu koht. Seega, arvestades eelnevat, peab selleks, et mingit kohta saaks pidada

isiku majandus- ja kutsetegevuse kohaks, seal olema võimalik ka vahetult saada isiku

pakutavat teenust (antud juhul rentida ehitussoojakuid) või osta kaupa. Käesolevas asjas ei ole

aga kordagi aga väidetud, et vaidlusalustes kohtades paiknevates soojakutes oleks võimalik

neid rentida. Veelgi enam, nagu kaebaja on ise välja toonud, on tema vaidlusalused soojakud

välja rentinud ning soojakud veeti nende asukohta rentija poolt ning tegemist ei ole olnud

näiteks kaebaja laoplatsiga, kuhu soojakud oleksid paigutatud hoiustamiseks kuni nende

väljarentimiseni kaebaja poolt. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul siiski asuda

seisukohale, et kui ettevõtja kuvab tema majandus- ja kutsetegevuse kohaks mitteoleval

kinnistul reklaampostidel, lippudel või teistel reklaamkandjatel (antud juhul ehitussoojakutel)

RekS § 2 lg 1 p-s 3 tunnustele vastavat ettevõtja logo koos muu infoga, siis on nimetatud

teave maksustatav reklaamimaksuga.

Kaebaja on oma seisukoha tõendamiseks, et nimetatud kinnistute puhul on tegemist ka tema

majandus- ja kutsetegevuse kohaga, märkinud veel järgmist: "Apellandi seisukohta toetab

samuti 15.10.2015 jõustunud Tartu Linnavolikogu 05.12.2013 määruse nr 1 „Reklaamimaks“

§ 3 uus erand, mille kohaselt ei ole Tartus reklaamina käsitatav „kinnistule, millel toimub

ehitamine, ehitamise ajaks paigaldatud ehitustöid tegeva ettevõtja nimi või kaubamärk“.

Sellise erandi loogika on analoogne: ehitusettevõtjalt ei saa endale teenuseid tellida suvaliselt

ehitusplatsilt; samas jätab ehitusettevõtja sinna ehitusplatsile oma äri tegevusest jälje, ning

tema nimi või kaubamärk (mistahes kontrastsuse ja silmatorkavusega) ei ole seejuures

ehitusplatsil mitte reklaam, vaid neutraalne tähistus." Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta ka

see viide määruse nr 1 muudatusele kaebaja seisukohta, sest kaebaja poolt välja toodud erandi

puhul saab reklaamimaksuvabalt oma äriühingu kohta ehitusplatsile reklaami panna vaid

kinnistul ehitustöid teostav ettevõte, mitte aga sellisele äriühingule ehitusseadmeid rentiv

ettevõte, kes ise samal kinnistul ehitustöid seal ei teosta.

13. Kaebaja leiab esitatud apellatsioonkaebuses samuti, et ehitussoojakul eksponeeritud teabe

puhul "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.

www.ramirent.ee" ei ole tegemist reklaamiga reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 tähenduses, kuna

neis puudub intensiivne üleskutse teenuse tarbimiseks. Kaebaja seisukoht tugineb arvamusel,

et kuivõrd firma logode puhul on tegemist neutraalse sisuga teabega, siis puudub selles

üleskutse midagi omandada, mistõttu ei ole tegemist reklaamiga.

RekS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval

kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse

edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte ei

sisalda sõna "intensiivne" ning kohtupraktika on senini reklaami intensiivsust hinnanud vaid

neis kaasustes, kus on olnud vaidlus majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabe

reklaamina käsitlemise üle. Nagu juba varem märgitud, ei saa Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2

kinnistuid lugeda kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks.

Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et soojakutele paigutatud teabe: "RAMIRENT" ning

"RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee" puhul on kaebaja firma

logo avalikustatud üldtajutaval kujul.

Reklaamina vastavalt reklaamiseaduse §-le 2 lg-le 2 ei käsitleta:

1) majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat

teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning käesoleva lõike punktis 2

nimetatud teavet;

2) majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse

osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või

kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures;

3)

väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust käesoleva lõike

punktis 2 nimetatud teabega;

4)

isiku majandus- või kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistust selle isiku nime,

kontaktandmete, kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga;

5)

märgistust kauba müügipakendil. Müügipakendile kantud või kinnitatud reklaami ei

loeta märgistuseks. Müügipakendit käsitatakse pakendiseaduse tähenduses;

6)

sponsorteates avaldatud spondeerija nime, kaubamärki ja teavet tema antud

materiaalse toetuse kohta.

Käesoleval juhul on selge, et vaidlusalused soojakud ei paiknenud kaebaja majandus- ja

kutsetegevuse kohas, vaid Tartu linnas Ülikooli, Riia ja Soola tänaval ehitusplatside

läheduses, mistõttu ei ole neil kaebaja kohta avaldatud teabe puhul tegemist teabega, mis

vastavalt RekS §-le 2 lg-le 2 ei kuulu reklaami hulka.

Isegi kui lugeda, et soojakutele paigaldatud infotahvlitel eksponeeritud teave on oma sisult

neutraalne, oli selliste infotahvlite paigaldamise eesmärgiks ilmselgelt see, et nende kaudu

teavitada möödujaid sellise äriühingu ja vastava soojakute rendi teenuse olemasolust ning

seeläbi suurendada oma teenuste müüki. Vastasel juhul ei oleks üldse vajalik vaidlusaluseid

silte väljarenditavatele soojakutele paigaldada. Ehitussoojakute rentijale on niigi teada,

kellelt ehitussoojakud on renditud ning ükski õigusakt ei kohusta kaebajat eksponeerima oma

ehitussoojakutel ükskõik missugusel muul põhjusel silte oma ärinime ning

kontaktandmetega. Ringkonnakohtu hinnangul eksponeerivad ettevõtted siiski oma ärinime

tavapäraselt vaid ühel eesmärgil - teavitada potentsiaalseid kliente oma olemasolust ning

seeläbi suurenda või edendada oma teenuse osutamist ja/või kauba müüki.

Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, et juhul, kui infotahvlil puudub intensiivne üleskutse

soojakute rentimiseks, siis ei ole tegemist reklaamiga. Nagu juba eelnevalt märgitud, võib ka

neutraalse sisuga teave olla käsitletav reklaamina, sest äriühingu logo paiknemine soojakutel

annab teada äriühingu olemasolust ning teavet ka selle kohta, milliselt firmalt on võimalik

ehitussoojakuid rentida. Nii on ka RekS seletuskirjas märgitud, et kui ettevõtja on

kujundanud territooriumile, mis ei ole vahetult tema majandus- või kutsetegevuse koht, RekS

§ 2 lg 1 p-s 3 nimetatud teabega tahvli, siis on tegemist reklaamiga.

Ramirendi logode puhul, paigutatuna väljarenditud soojakutele koos muu ettevõtte kohta

käiva infoga, ei ole ilmselt tegemist ka sellise infoga, mida oleks vaja vaid konkreetsel

ehitusplatsil ja sellel töötavate ettevõtete ning isikute jaoks. Soojakutel olevad infotahvlid

annavad piisavalt infot selle kohta, kellele soojakud kuuluvad ning, et neid on võimalik

rentida ja arvestades infotahvlite hulka soojakutel on ilmselge, et nende eesmärk on teavitada

inimesi (mitte juba kaebaja teenust kasutavaid ja olemasolevaid kliente) võimalusest

soojakuid rentida.

Seega oli ehitussoojakutel, mis paiknesid Tartus Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2

ehitusobjektide juures, eksponeeritud infotahvlite puhul tegemist reklaamiga, mis kuulub

vastavalt Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määrusele nr 1 "Reklaamimaks"

maksustamisele. Vastavalt määruse nr 1 § 3 p-le 1 kuulub maksustamisele reklaam pindalaga

0,5 ruutmeetrit (kaasa arvatud).

14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus muutmata.

15. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/