3-15-1899/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Legislator summary
AI generatedJätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
Legislator headnote
AI generated3-15-1899/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: a otsus Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
KOHTUOTSUS
EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk
Otsuse avalikult
teatavakstegemise aeg ja koht
26.05.2016, Tartu
Haldusasja number
3-15-1899
Haldusasi
Ramirent Baltic AS kaebus Tartu Linnavalitsuse
rahandusosakonna
03.03.2015.
a
korralduse
nr 612.2/03398 ja 25.06.2015. a korralduse
nr 612.2/11817 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ramirent Baltic AS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Ramirent Baltic AS, esindaja advokaat Elvira
Tulvik
Vastustaja Tartu linn
RESOLUTSIOON
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus
muutmata.
2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse
avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 26.05.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui
kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt
avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 03.03.2015. a korraldusega nr 6-12.2/03398
(kd I, tl 8-9) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksu alane maksudeklaratsioon
viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on Ramirent Baltic AS-i
poolt Tartu linna haldusterritooriumil Ülikooli 14 asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud
teave reklaamimaksuga maksustatav.
2. Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonna 25.06.2015. a korraldusega nr 6-12.2/11817
(kd II, tl 5-6) kohustati Ramirent Baltic AS-i esitama reklaamimaksu alane
maksudeklaratsioon viie tööpäeva jooksul korralduse saamisest. Korralduse kohaselt on
Ramirent Baltic AS-i poolt Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2
ehitusobjekti juures) asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud teave reklaamimaksuga
maksustatav.
3. Ramirent Baltic AS esitas Tartu Halduskohtule kaebused Tartu Linnavalitsuse
rahandusosakonna 03.03.2015. a korralduse nr 6-12.2/03398 ja 25.06.2015. a korralduse
nr 612.2/11817 tühistamiseks. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldused on tühised, sest neist
ei selgu maksuobjekti, mille kohta reklaamimaksu deklaratsiooni esitamist nõutakse. Tühisuse
puudumise korral on need õigusvastased, sest need ei ole selged ja üheselt mõistetavad, sest
määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse. Samuti on kaebaja seisukohal,
et kaebaja logoga kleepsud ei ole reklaam reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 p 3 tähenduses.
4. Tartu Halduskohus liitis 12.08.2015. a määrusega Ramirent Baltic AS-i esitatud kaebused
ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-15-1899.
5. Tartu Halduskohus jättis 07.10.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus
leidis, et Tartu Linnavalitsuse korraldused on õiguspärased, need ei vasta tühise haldusakti
tunnustele ning nende tühistamiseks puudub alus.
Halduskohus märkis, et kuna Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruses nr 1
„Reklaamimaks“ (reklaamimaksu määrus) ei ole reklaami mõistet sisustatud, siis tuleb
lähtuda reklaamiseaduses toodud määratlusest. Tulenevalt kohtupraktikast ja RekS § 2 lg 1 p-
st 3 tuleb halduskohtu hinnangul kauba ostmise üleskutset ja selle intensiivsust hinnata
sõltumata sellest, kas tegemist on majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabega.
Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja logode suurus ja erksad värvid on sedavõrd
silmatorkava esitlusviisiga, et infotahvlid kaebaja logoga ja logo tegevusala ja
kontaktandmetega kvalifitseeruvad antud juhul reklaamiks RekS § 2 lg 1 p 3 mõistes.
Halduskohtu hinnangul ei saa kinnistuid aadressidel Riia 2, Soola 2 ja Ülikooli 14 pidada
kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks, kuna kaebaja ei ole nimetatud aadressidel oma
teenuseid pakkunud. Seetõttu ei saa vaidlusalustele siltide kohaldada RekS § 2 lg 2 p-e 1 ja 2.
Halduskohtu hinnangul on vaidlusalustes korraldustes maksuobjektid määratletud piisava
täpsusega ning kuigi hilisemas korralduses on maksuobjekt piiritletud pealiskaudsemalt,
nähtub kaebaja ja vastustaja vahelisest kirjavahetusest, et kaebaja mõistis maksuobjekti sisu
samasugusena nagu see oli esimeses korralduses. Halduskohus märkis, et
maksudeklaratsiooni esitamiseks kohustamise korralduses ei pea olema välja toodud
konkreetsete reklaamide mõõdud, kuna vastavalt reklaamimaksu määruse § 6 lg 2 p-le 3 on
vastava teabe esitamine maksukohustuslase kohustus. Halduskohtu hinnangul vastavad
korraldused haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6. Ramirent Baltic AS esitas 06.11.2015 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse,
milles palub Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus
otsus, millega vaidlustatud korraldused tühistada.
Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud korraldustes maksuobjekt määratletud
piisava täpsusega. Korraldustest ei nähtu üheselt, milliste objektide kohta nõuti deklaratsiooni
esitamist. Kui haldusaktist ei selgu üheselt õigused ja kohustused, on haldusakt
HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine. Kaebaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kohus leiab, et
korraldused ei ole tühised, on need haldusaktidena õigusvastased, kuna need ei ole selged ja
üheselt mõistetavad, sest määratlemata on maksuobjekt, mille deklareerimist nõutakse.
Kaebaja leiab samuti, et infotahvlid ei olnud reklaam RekS § 2 lg 1 p 3 mõttes. Halduskohus
on ebaõigesti hinnanud infotahvlite olemust, milleks on vaid neutraalse sisu edastamine ning
seega ei tohi neid reklaamimaksuga maksustada, kuna need ei vasta RekS § 2 lg 1 p 3
määratlusele. Kaebajale kuuluvad ehitussoojakud paiknesid ehitusplatsil, kuhu nad olid
toodud selleks, et täita oma otsest funktsiooni – pakkuda ehitustöölistele sooja, kuiva ja
privaatset kohta puhkamiseks ja asjade hoidmiseks. Infotahvlitega soojakuid ei paigaldatud
Tartu kesklinnas asuvale ehitusplatsile reklaami eesmärgil. Tegutsedes ehitusseadmete rendi
alal, on kaebaja väljarenditud ehitussoojakute paiknemise koht ka kaebaja äritegevuse koht.
Seega ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et vaidlusalustele infotahvlitele ei saa
kohaldada RekS § 2 lg 2 p-e 1 ja 2.
7. Tartu linn vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta
apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja märgib, et kuna apellatsioonkaebus kordab
sisuliselt kogu halduskohtus toimunud vaidluse sisu, siis jääb vastustaja kõigi varem esitatud
seisukohtade juurde. Vastustaja arvates on halduskohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud
korraldused on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja arvates ei
saanud kaebajale jääda arusaamatuks, milliste siltide eest maksudeklaratsiooni esitamist
nõutakse. Kaebaja täitis mõlemad korraldused, mistõttu saab teha vaid järelduse, et kaebaja
sai korraldusest aru. Vaidlustatud korralduste puhul ei ole tegemist maksuotsusega, vaid
MKS § 85 lg 3 alusel tehtud korraldustega esitada reklaamimaksu deklaratsioonid. Vastustaja
hinnangul ei ole Tartu linna haldusterritooriumil Riia 2, Aleksandri 3c ja Ülikooli 14
kinnistute puhul tegemist kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaga. Kaebaja viidatud
15.10.2015 jõustunud reklaamimaksu määruse muudatuse kohaselt võib reklaamimaksu
vabalt panna ehitusplatsile reklaami vaid ehitustöid teostav ettevõte, mitte ehitusseadmeid
rentiv ettevõte, kes ise seal ehitustöid ei teosta. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui
vaidlusaluste infotahvlite puhul on tegemist neutraalse teabega, on see reklaam RekS § 2 lg 1
p 3 tähenduses ning kuulub reklaamimaksuga maksustamisele. Ehkki infotahvlitel
eksponeeritud teave on neutraalne, on tegemist ilmselge eesmärgiga teavitada möödujaid oma
olemasolust ning seeläbi suurendada oma teenuste müüki. Vastasel juhul ei oleks vastustaja
hinnangul üldse vajalik vaidlusaluseid silte soojakutele paigaldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja Tartu
Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu
07.10.2015. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei
anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud
otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud
materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete
osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja
tuvastanud ka asjakohased faktilised asjaolud.
9. Asja materjalidest nähtuvalt kohustati kaebajat 03.03.2015. a korraldusega
nr 6-12.2/03398 esitama reklaamimaksu deklaratsioon Tartus Ülikooli tänaval
asuvatel ehitussoojakutel eksponeeritud reklaami osas. 25.06.2015. a korraldusega nr
6-12.2/11817 kohustati kaebajat esitama reklaamimaksu deklaratsioon Tartu linna
haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures) paiknevatel
ehitussoojakutel eksponeeritud teabe osas. Ehitussoojakutel paiknesid sildid
"RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.
www.ramirent.ee". Mõlemate korralduste alusel esitas kaebaja ka reklaamimaksu
deklaratsioonid.
10. Kaebaja leiab sarnaselt halduskohtule esitatud kaebusele ka
apellatsioonkaebuses, et linnavalitsuse eelnimetatud korraldused on tühised HMS §
63 lg 2 p 5 mõttes, sest neist korraldustest ei selguvat õigused ja kohustused,
kohustused on vastukäivad või korraldusi ei ole muul põhjusel võimalik täita.
Ringkonnakohus kaebaja sellise seisukohaga ei nõustu, sest ringkonnakohtu hinnangul on
vaidlusalustes korraldustes välja toodud nende andmise õiguslik ja faktiline alus, samuti väga
selgelt kohustus esitada reklaamimaksu deklaratsioon 5 tööpäeva jooksul ja tagajärjed, kui
kaebaja korraldusi ei täida ning vaidlustamisviide. 03.03.2015. a korralduses on selgelt välja
toodud, millise info eest reklaamimaksu deklaratsioon tuleb esitada. 25.06.2015. a korralduses
on toodud üldiselt välja, et reklaamimaksu deklaratsioon tuleb esitada Tartu linna
haldusterritooriumil Riia 2 ja Aleksandri 3c (Soola 2 ehitusobjekti juures üle tee) paiknevatel
ehitussoojakutel eksponeeritud teabe osas. Kuna ehitussoojakutel paiknesid üksnes järgmise
sisuga sildid - "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.
www.ramirent.ee", siis ei saanud kaebajale kuidagi arusaamatuks jääda, milliste siltide eest
maksudeklaratsiooni esitamist nõutakse. Seega on paljasõnaline ka kaebaja väide, et
haldusaktis on määratlemata maksuobjekt ning kaebajale ei ole maksuobjekt seetõttu teada.
Vastustaja on 03.03.2015. a korralduses märkinud, et: "Kokkuvõtvalt on Ramirent Baltic AS
paigaldanud Ülikooli 14 asuvatele ehitussoojakutele, mis ei ole tema majandus- ja
kutsetegevuse koht, teabe "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.
www.ramirent.ee" ja "RAMIRENT", mis on RekS § 2 lg 1 p 3 kohaselt reklaam ning kuulub
Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määruse nr 1 "Reklaamimaks" alusel reklaamimaksuga
maksustamisele". Kaebaja väide, et korraldusest nr 6-12.2/03398 ei selgu maksuobjekt on
ebaõige
ka seetõttu, et pärast korralduse kättesaamist on kaebaja esitanud
maksudeklaratsiooni, kuhu on märkinud maksuobjektiks "Infotahvlid "Ramirent"".
25.06.2015. a korraldus nr 6-12.2/11817 on välja antud MKS §-de 46, 85 lg 3, 91 lg 1 ja
136 lg 1-3 alusel. MKS § 85 lg 3 sätestab, et maksuhalduril on õigus teha deklaratsiooni
esitamise meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Ka viimati
mainitud korralduses nr 6-12.2/11817 on selgelt välja toodud, et korralduse andmise tingis
asjaolu, et kaebaja eksponeerib Tartus Riia 2 ja Soola 2 ehitusobjekti juures asuvatel
ehitussoojakutel olevaid reklaame, kuid ei ole esitanud reklaamimaksu deklaratsiooni.
Korralduse nr 6-12.2/11817 on kaebaja samuti täitnud ning esitanud nõutud reklaamimaksu
deklaratsiooni, märkides sellesse ise reklaami aadressiks Riia 2, Soola 2, Tartu ning reklaami
lühikirjeldusse "Infotahvlid "Ramirent"". Seega on kaebaja vaidlusaluste korralduste alusel
üheselt mõistnud, millist teavet (reklaami), millistel soojakutel ja mis aadressil on vaja
deklareerida.
11. Kaebaja on asunud apellatsioonkaebuses seisukohale, et vaidlustatud korralduste puhul
on tegemist maksuotsustega MKS § 95 mõttes.
Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu ning leiab, et seadusandja on MKS-is selgelt
eraldi reguleerinud maksuotsust (MKS § 95) ning maksuhalduri õigust teha
maksudeklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletusi ja korraldusi (MKS § 85 lg 3).
Maksukorralduse seaduses ei ole küll ette nähtud täpsemat regulatsiooni, millised andmed
peavad sisalduma korralduses maksudeklaratsiooni esitamise kohta, kuid sellisel juhul tuleb
korralduse andmisel lähtuda üldistest haldusmenetluse seaduse sätetest. Ainult maksuotsuses
peavad sisalduma veel ka muud kohustuslikud andmed, mis on sätestatud MKS §-s 95.
Vaidlustatud korralduste puhul ei ole aga tegemist maksuotsustega vaid MKS § 85 lg 3
alusel tehtud korraldustega esitada reklaamimaksu deklaratsioonid. Deklaratsiooni alusel
tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise kohustus on vastavalt MKS § 88-le
maksukohustuslase ülesanne. Maksuhalduril on õigus, aga mitte kohustus
maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma
MKS §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul (MKS § 88 lg 1). Maksukohustuslasel on kohustus
esitada maksudeklaratsioonis õiged andmed ning esitatud andmete õigsust kinnitab
maksukohustuslane oma allkirjaga maksudeklaratsioonil.
12. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et kuna Ramirent Baltic AS on jätnud
vaidlusalustes korraldustes nimetatud kinnistutele oma ärist jälje, siis on tegemist tema
majandus- ja kutsetegevuse kohaga.
Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus jõudis vaidlustatud
otsuses õigele järeldusele, mille kohaselt ei ole ehitussoojakute paiknemise kohtade puhul,
kuhu nende rentija on soojakud vedanud, tegemist kaebaja kui soojakute rentija majandus- ja
kutsetegevuse kohaga RekS § 2 lg 2 mõttes. Asja materjalidest nähtuvalt veeti Ülikooli
tänaval paiknenud ehitussoojakud sinna Ülikooli 14 kinnistul toimuva ehituse tõttu, kuid
füüsiliselt paiknesid need siiski vastustajale kuuluval linnatänaval. Vaidlust ei ole iseenesest
selle üle, et Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistud ei ole kaebaja majandus- ja kutsetegevuse
kohaks. Kaebaja on ise kinnitanud, et kaebajale kuuluvad soojakud rentisid nimetatud
kinnistutel ehitustöid läbi viivad äriühingud. Kaebaja väide, et soojakuid ei viinud kaebaja ise
neile kinnistutele, vaid seda tegid soojakute rentijad, tuleb jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei
ole menetluses kordagi väitnud ega tõendanud, et soojakutele paigaldatud kaebaja
reklaamtahvlid oleks soojakutele kinnitanud näiteks nende rentijad ja mitte kaebaja ise. Seega
on selge, et kaebaja on ise soojakutele paigaldanud reklaami, sealhulgas infotahvli:
"RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee". Ringkonnakohtu
hinnangul ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust ka eesmärk, miks on kaebaja soojakud
Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2 kinnistutele veetud. Kaebaja leidis, et hindamaks, kas neutraalse
sisuga teave asub majandus- ja kutsetegevuse kohas, ei oma tähtsust mitte see, kas teave asub
kaebaja äriregistrijärgsel aadressil, vaid see, kas neutraalse sisuga teave asub seal, kus isik
kas või ajutiselt jättis oma äri tegevusest jälje. Ringkonnakohus eeltoodud käsitlusega ei
nõustu ning leiab, et selliselt on kaebaja vääralt tõlgendanud majandus- ja kutsetegevuse koha
mõistet. Majandus- ja kutsetegevuse kohaks ei saa tõesti pidada vaid äriühingu registrijärgset
aadressi, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa majandus- ja kutsetegevuse kohana käsitleda
ka igasugust kohta, kus äriühingule kuuluv väljarenditud vara ükskõik millisel ajahetkel
paikneb.
Kaebaja leiab veel, et reklaamiseaduses toodud majandus- ja kutsetegevuse koha mõiste on
laiem kui TsÜS § 16 toodu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb majandus- ja kutsetegevuse
koha sisu määratlemisel lisaks reklaamiseadusele ja TsÜS-le vaadata ka kaubandustegevuse
seadust. Kaubandustegevuse seaduse § 2 p-s 6 on toodud, et müügikoht on koht, kus kaupleja
vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust. Sama seaduse § 14 § 1 sätestab, et
käesoleva seaduse tähenduses on tegevuskoht hulgikaubandus-, jaekaubandus-, toitlustus- või
teenindusettevõtte koosseisu kuuluv kaupleja müügikoht, mille juurde võib kuuluda tootmis-,
hoiu- või muu koht. Seega, arvestades eelnevat, peab selleks, et mingit kohta saaks pidada
isiku majandus- ja kutsetegevuse kohaks, seal olema võimalik ka vahetult saada isiku
pakutavat teenust (antud juhul rentida ehitussoojakuid) või osta kaupa. Käesolevas asjas ei ole
aga kordagi aga väidetud, et vaidlusalustes kohtades paiknevates soojakutes oleks võimalik
neid rentida. Veelgi enam, nagu kaebaja on ise välja toonud, on tema vaidlusalused soojakud
välja rentinud ning soojakud veeti nende asukohta rentija poolt ning tegemist ei ole olnud
näiteks kaebaja laoplatsiga, kuhu soojakud oleksid paigutatud hoiustamiseks kuni nende
väljarentimiseni kaebaja poolt. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul siiski asuda
seisukohale, et kui ettevõtja kuvab tema majandus- ja kutsetegevuse kohaks mitteoleval
kinnistul reklaampostidel, lippudel või teistel reklaamkandjatel (antud juhul ehitussoojakutel)
RekS § 2 lg 1 p-s 3 tunnustele vastavat ettevõtja logo koos muu infoga, siis on nimetatud
teave maksustatav reklaamimaksuga.
Kaebaja on oma seisukoha tõendamiseks, et nimetatud kinnistute puhul on tegemist ka tema
majandus- ja kutsetegevuse kohaga, märkinud veel järgmist: "Apellandi seisukohta toetab
samuti 15.10.2015 jõustunud Tartu Linnavolikogu 05.12.2013 määruse nr 1 „Reklaamimaks“
§ 3 uus erand, mille kohaselt ei ole Tartus reklaamina käsitatav „kinnistule, millel toimub
ehitamine, ehitamise ajaks paigaldatud ehitustöid tegeva ettevõtja nimi või kaubamärk“.
Sellise erandi loogika on analoogne: ehitusettevõtjalt ei saa endale teenuseid tellida suvaliselt
ehitusplatsilt; samas jätab ehitusettevõtja sinna ehitusplatsile oma äri tegevusest jälje, ning
tema nimi või kaubamärk (mistahes kontrastsuse ja silmatorkavusega) ei ole seejuures
ehitusplatsil mitte reklaam, vaid neutraalne tähistus." Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta ka
see viide määruse nr 1 muudatusele kaebaja seisukohta, sest kaebaja poolt välja toodud erandi
puhul saab reklaamimaksuvabalt oma äriühingu kohta ehitusplatsile reklaami panna vaid
kinnistul ehitustöid teostav ettevõte, mitte aga sellisele äriühingule ehitusseadmeid rentiv
ettevõte, kes ise samal kinnistul ehitustöid seal ei teosta.
13. Kaebaja leiab esitatud apellatsioonkaebuses samuti, et ehitussoojakul eksponeeritud teabe
puhul "RAMIRENT" ning "RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050.
www.ramirent.ee" ei ole tegemist reklaamiga reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 tähenduses, kuna
neis puudub intensiivne üleskutse teenuse tarbimiseks. Kaebaja seisukoht tugineb arvamusel,
et kuivõrd firma logode puhul on tegemist neutraalse sisuga teabega, siis puudub selles
üleskutse midagi omandada, mistõttu ei ole tegemist reklaamiga.
RekS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et reklaam on teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval
kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse
edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte ei
sisalda sõna "intensiivne" ning kohtupraktika on senini reklaami intensiivsust hinnanud vaid
neis kaasustes, kus on olnud vaidlus majandus- ja kutsetegevuse kohas avaldatud teabe
reklaamina käsitlemise üle. Nagu juba varem märgitud, ei saa Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2
kinnistuid lugeda kaebaja majandus- ja kutsetegevuse kohaks.
Antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et soojakutele paigutatud teabe: "RAMIRENT" ning
"RAMIRENT. Ehitusseadmete rent. Tel 650 1050. www.ramirent.ee" puhul on kaebaja firma
logo avalikustatud üldtajutaval kujul.
Reklaamina vastavalt reklaamiseaduse §-le 2 lg-le 2 ei käsitleta:
1) majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat
teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning käesoleva lõike punktis 2
nimetatud teavet;
2) majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse
osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või
kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures;
3)
väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust käesoleva lõike
punktis 2 nimetatud teabega;
4)
isiku majandus- või kutsetegevuses kasutatava sõiduki tähistust selle isiku nime,
kontaktandmete, kaubamärgi, domeeninime ja tegevusalaga;
5)
märgistust kauba müügipakendil. Müügipakendile kantud või kinnitatud reklaami ei
loeta märgistuseks. Müügipakendit käsitatakse pakendiseaduse tähenduses;
6)
sponsorteates avaldatud spondeerija nime, kaubamärki ja teavet tema antud
materiaalse toetuse kohta.
Käesoleval juhul on selge, et vaidlusalused soojakud ei paiknenud kaebaja majandus- ja
kutsetegevuse kohas, vaid Tartu linnas Ülikooli, Riia ja Soola tänaval ehitusplatside
läheduses, mistõttu ei ole neil kaebaja kohta avaldatud teabe puhul tegemist teabega, mis
vastavalt RekS §-le 2 lg-le 2 ei kuulu reklaami hulka.
Isegi kui lugeda, et soojakutele paigaldatud infotahvlitel eksponeeritud teave on oma sisult
neutraalne, oli selliste infotahvlite paigaldamise eesmärgiks ilmselgelt see, et nende kaudu
teavitada möödujaid sellise äriühingu ja vastava soojakute rendi teenuse olemasolust ning
seeläbi suurendada oma teenuste müüki. Vastasel juhul ei oleks üldse vajalik vaidlusaluseid
silte väljarenditavatele soojakutele paigaldada. Ehitussoojakute rentijale on niigi teada,
kellelt ehitussoojakud on renditud ning ükski õigusakt ei kohusta kaebajat eksponeerima oma
ehitussoojakutel ükskõik missugusel muul põhjusel silte oma ärinime ning
kontaktandmetega. Ringkonnakohtu hinnangul eksponeerivad ettevõtted siiski oma ärinime
tavapäraselt vaid ühel eesmärgil - teavitada potentsiaalseid kliente oma olemasolust ning
seeläbi suurenda või edendada oma teenuse osutamist ja/või kauba müüki.
Seega ei ole õige kaebaja käsitlus, et juhul, kui infotahvlil puudub intensiivne üleskutse
soojakute rentimiseks, siis ei ole tegemist reklaamiga. Nagu juba eelnevalt märgitud, võib ka
neutraalse sisuga teave olla käsitletav reklaamina, sest äriühingu logo paiknemine soojakutel
annab teada äriühingu olemasolust ning teavet ka selle kohta, milliselt firmalt on võimalik
ehitussoojakuid rentida. Nii on ka RekS seletuskirjas märgitud, et kui ettevõtja on
kujundanud territooriumile, mis ei ole vahetult tema majandus- või kutsetegevuse koht, RekS
§ 2 lg 1 p-s 3 nimetatud teabega tahvli, siis on tegemist reklaamiga.
Ramirendi logode puhul, paigutatuna väljarenditud soojakutele koos muu ettevõtte kohta
käiva infoga, ei ole ilmselt tegemist ka sellise infoga, mida oleks vaja vaid konkreetsel
ehitusplatsil ja sellel töötavate ettevõtete ning isikute jaoks. Soojakutel olevad infotahvlid
annavad piisavalt infot selle kohta, kellele soojakud kuuluvad ning, et neid on võimalik
rentida ja arvestades infotahvlite hulka soojakutel on ilmselge, et nende eesmärk on teavitada
inimesi (mitte juba kaebaja teenust kasutavaid ja olemasolevaid kliente) võimalusest
soojakuid rentida.
Seega oli ehitussoojakutel, mis paiknesid Tartus Ülikooli 14, Riia 2 ja Soola 2
ehitusobjektide juures, eksponeeritud infotahvlite puhul tegemist reklaamiga, mis kuulub
vastavalt Tartu Linnavolikogu 05.12.2013. a määrusele nr 1 "Reklaamimaks"
maksustamisele. Vastavalt määruse nr 1 § 3 p-le 1 kuulub maksustamisele reklaam pindalaga
0,5 ruutmeetrit (kaasa arvatud).
14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata
ning Tartu Halduskohtu 07.10.2015. a otsus muutmata.
15. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt
HKMS § 108 lg-le 1.
Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/