3-14-51190/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

24.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51190

Haldusasi

Virgo

Raudsepa

kaebus

Rahandusministeeriumi 03.06.2014. a otsuse

nr 4-4/05997 tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju eest hüvitise väljamaksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Virgo Raudsepa apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Virgo Raudsepp, esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt

Vastustaja Rahandusministeerium

RESOLUTSIOON

1. 1. Virgo Raudsepa apellatsioonkaebus rahuldada.

2. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14.05.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus ning tühistada Rahandusministeeriumi 03.06.2014. a otsus nr 4-

4/05997 ja kohustada Rahandusministeeriumi Virgo Raudsepa taotluse uueks

läbivaatamiseks.

3. 3. Välja mõista Rahandusministeeriumilt 600 eurot Virgo Raudsepa kasuks kantud

menetluskulude katteks. Muus osas jätta menetluskulud kaebaja kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 27.06.2016 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Virgo Raudsepp viibis perioodil 15.10.2002-26.02.2003 kriminaalasja nr 02231606467

raames vahi all. 27.07.2007 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasjas V. Raudsepa

suhtes menetluse. 05.05.2014 esitas V. Raudsepp Rahandusministeeriumile taotluse alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium jättis 03.06.2014. a

otsusega nr 4-4/05997 taotluse rahuldamata.

2. V. Raudsepp esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 03.06.2014. a

otsuse nr 4-4/05997 tühistamiseks ja Rahandusministeeriumi kohustamiseks hüvitada

V. Raudsepale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 4314,8 eurot.

Kaebuse kohaselt ei selgitatud kaebajale riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju eest hüvitise taotlemise korda, millega rikuti riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 2 lg-t 3 ning alusetult vahi all

viibitud aega ei ole hüvitatud. Kaebaja ei saanud pärast veebruarit 2003 kriminaalasja edasise

kulgemise kohta ühtegi dokumenti ega muud teadet. Esmakordselt sai kaebaja kriminaalasja

lõpetamise määrustest teada pärast 16.04.2014 Riigiprokuratuuri vastuse saamist. Seega ei

olnud kaebajal mõistlikku võimalust pidada kinni haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg-s 3

sätestatust. Prokuratuur rikkus AVVKHS § 2 lg-st 3 tulenevat selgitamiskohustust, kuid ka

seda rikkumist pole vastustaja oma haldusaktis vajaliku põhjalikkusega analüüsinud, mistõttu

rikuti oluliselt HMS §-st 54 tulenevat haldusakti õiguspärasuse nõuet. Seega on vastustaja

haldusakt ebaproportsionaalne ning selle vastuvõtmisel esineb ka kaalutlusvigu. Kaebaja

nõuab hüvitist 4318,8 eurot, lähtudes AVVKHS §-st 5 ning 2003. aastal kehtinud kuupalga

alammäärast.

Kaebajal on olnud kokkupuuteid õiguskaitseasutustega alates 1990. aastate algusest ja tema

elu- või asukoht on olnud neile teada. Kui kaebaja oleks varem teadnud kriminaalmenetluse

lõpetamisest ning õigusest saada alusetult vahi all viibimise eest hüvitist, puudub igasugune

usutav põhjendus, miks ta hüvitist varem ei taotlenud. Samuti ei saa eeldada, et

õigusteadmisteta isik oleks pidanud teadma talle ette heidetud tegude aegumisest.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 14.05.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Halduskohtu otsuse kohaselt kuna puuduvad andmed, et V. Raudsepp oli tema suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kätte saanud ning kriminaalmenetluse lõpetamisest

teadlik juba enne Riigiprokuratuurilt 16.04.2014 vastuse saamist, siis ei saa kindlalt väita, et

kaebaja rikkus AVVKHS § 4 lg-s 2 sätestatud kohustuslikku kohtueelset nõude esitamise

korda. Kuna puuduvad võimalused Põhja ringkonnaprokuratuuri 27.07.2007. a määruse

kaebajale kättetoimetamise kohta täiendavate tõendite kogumiseks, ei saa asuda seisukohale, et

tähtaeg alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise avalduse esitamiseks hakkas

kulgema V. Raudsepa suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest. Arvestades

käesolevas asjas ringkonnakohtu antud seisukohta, et määravaks on kaebaja enda teadasaamine

kriminaalmenetluse lõpetamisest, ei ole põhjendatud uurida, kas Põhja ringkonnaprokuratuuri

27.07.2007. a määrus on vastavalt KrMS § 206 lg-le 2 saadetud V. Raudsepa kaitsjale ja kas

viimane on selle kätte saanud.

V. Raudsepp pöördus kohtusse vähem kui kuue kuu jooksul pärast Riigiprokuratuuri

16.04.2014 vastuse saamist. Avalduse esitamise tähtaegsuse hindamiseks tuleb otsustada, kas

kaebajale pidi juba varem kriminaalmenetluse lõpetamine olema selgunud ning, kas sel juhul

on kaebaja ise mõistliku aja jooksul võtnud samme kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

endale teatavaks tegemiseks.

Kaebajale etteheidetud teod leidsid aset ajavahemikul 12.06.2002-09.08.2002. Tuginedes

karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 6 ls-le 2 ja § 81 lg 1 p-le 2 aegusid kaebajale etteheidetud

teod hiljemalt kümne aasta möödumisel nende toimepanemisest, s.o 2012. a augustis.

Nõustuda saab kaebajaga, et süüteomenetluse olemusest tulenevalt ei olnud tal kohustust tunda

huvi kriminaalmenetluse nr 02231606467 toimumise vastu. Samas ei saanud kaebaja eeldada,

et süüteomenetlus võib jätkuda määramata aja jooksul. Seda eriti olukorras, kus kaebaja enda

kinnitusel on alates 1990. aastatest korduvalt puutunud kokku õiguskaitseorganitega, tema

suhtes on alustatud ja lõpetatud kriminaalmenetlus, teda on kriminaalkorras nii õigeks kui ka

süüdi mõistetud. Seega ei saa kaebajat pidada isikuks, kellel puudub teadmine karistusõigusest.

KarS § 81 lg-s 6 ja § 81 lg 1 p-s 2 toodud reegel ei ole ka iseenesest sedavõrd keerukas, et selle

mõistmiseks on vaja õigusalaseid eriteadmisi. Sõltumata süütegude aegumisest pidi ainuüksi

asjaolu, et tema suhtes ei ole kriminaalmenetluses ca kaheksa aasta jooksul

menetlustoiminguid tehtud tekitama V. Raudsepale kahtluse, et kriminaalmenetlus asjas nr

02231606467 on tema suhtes lõppenud. Kaebaja ei ole väitnud, et kriminaalmenetluse kestvus,

mis ulatub kümne aastani, oleks olnud tema isiklikus praktikas tavaline. Kuna kaebaja

kinnitusel on tema suhtes kriminaalmenetlusi lõpetatud, pidi kaebaja mõistma, et ka

vaidlusaluses asjas ei ole ainsateks võimalikeks lahenditeks õigeks- või süüdimõistev

kohtuotsus.

Kohtuinfosüsteemist nähtuvatel andmetel on V. Raudsepp olnud süüdistatav ja ka süüdi

mõistetud mitmes kriminaalasjas pärast kriminaalasja nr 02231606467 menetluse lõpetamist

2007. a. Kuna kriminaalmenetluses kahtlustataval ja süüdistataval on õigus kaitsja abile, siis

oli kaebajale kättesaadav ka professionaalne õigusabi. Ka 2012. a teisel poolel oli kaebaja

süüdistatav kohtuasjas nr 1-12-6569, kus tema esindajaks oli ka käesolevas asjas kaebaja

esindajaks olev I. Kütt.

Isegi kui kaebajale ei tehtud Põhja ringkonnaprokuratuuri 27.07.2007 määrust nõuetekohaselt

teatavaks, siis hiljemalt kriminaalasjas nr 02231606467 kaebajale inkrimineeritud süütegude

aegumisel 2012. a augustis oli kaebajale üheselt selgunud, et kriminaalmenetlus tema suhtes ei

saa jätkuda. Seetõttu pidi ta ise mõistliku aja jooksul astuma samme, et kriminaalmenetlust

lõpetav akt talle teatavaks tehtaks.

Kaebaja esindaja pöördus järelepärimisega Riigiprokuratuuri 01.04.2014, s.o enam kui

poolteist aastat pärast süütegude aegumist. Kaebaja ei ole väitnud, et selle aja jooksul oleks

esinenud kestvad takistused järelepärimise tegemiseks. Kohtuinfosüsteemi andmed lubavad

järeldada, et erinevate kriminaalmenetluslike toimingute tegemise tõttu kohtuasjas nr 1-12-

6569 ei olnud katkenud kaebaja side ka I. Kütiga, kelle kaudu lõpuks järelepärimine esitati.

Seega oli kaebajal endal või esindaja kaudu võimalik ka varem järelepärimine esitada.

Pidades silmas kaebajale kriminaalasjas nr 02231606467 etteheidetud tegude toimepanemisest

möödunud aega ning AVVKHS § 4 lg-s 2 sätestatud tähtaega alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamiseks, ei saa järelepärimist enam kui poolteist aastat hiljem pidada

tehtuks mõistliku aja jooksul. Kuna kaebajal puudus mõjuv põhjus viivitamiseks, et

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus talle teatavaks tehtaks, siis tuleb lugeda, et kaebaja

avaldus Rahandusministeeriumile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

esitati AVVKHS § 4 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega.

Olukorras, kus V. Raudsepal tuli esitada avaldus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks kuuekuuse tähtaja jooksul pärast mõistliku aja möödumist kriminaalmenetluse

seisust teadasaamiseks sammude astumist, ei saa üheselt väita, et Rahanduseministeeriumile

avalduse esitamise ajaks oli möödunud rohkem kui aasta esialgsest menetlustoimingu

teostamiseks ettenähtud tähtpäevast. Seetõttu on ekslik Rahandusministeeriumi seisukoht, et V.

Raudsepa avalduse esitamise tähtaja ennistamine ei olnud HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt üldse

võimalik. Nõustuda saab vastustajaga selles, et avalduse esitamise tähtaeg ei kuulu

ennistamisele. Seda seetõttu, et kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses esile

toonud mõjuvat põhjust tähtaja möödalaskmiseks. Vaatamata põhjenduste puudulikkusele on

Rahandusministeerium teinud lõppastmes õige otsustuse jättes V. Raudsepa avalduse tähtaja

rikkumise tõttu läbi vaatamata. Kuna vead kaevatava otsuse põhjendamisel ei ole kaasa toonud

ebaõige otsuse tegemist ei pea kohus põhjendatuks kaevatavat otsust tühistada. Hüvitise nõue

ei oleks tähtaegne ka riigivastutuse seaduse järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. V. Raudsepp esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pidi olema

teadlik seoses kriminaalkoodeksi asendumisega karistusseadustikuga nii erinevustest

süütegude aegumiste regulatsioonides kui ka süütegude võimalikust ümberkvalifitseerimisest.

Õigusriigis ei saa panna kaebajale kohustust uurida, mis on tema kriminaalasjast saanud või

millised on tema õigused hüvitise saamiseks. Kohustuse täitmiseks peab riik edastama

alusetult vahi all viibinule vastava informatsiooni koos dokumenditega. Tõendatud on, et V.

Raudsepale kriminaalmenetlust lõpetavat akti ei edastatud enne 16.04.2014 ning pärast info

saamist esitas V. Raudsepp alusetult vahi all viibimise aja eest hüvitise saamise nõude

õigeaegselt.

Halduskohtu järeldused, et kaebaja oleks pidanud ise hakkama uurima, mis on saanud tema

kriminaalasjast, on ebaõiged ja ei tugine ühelegi õigusnormile. Süütegude aegumise küsimus

on olnud kriminaalkoodeksi ning karistusseadustiku kehtivuse ajal erinev, erinevad on olnud

ka aegumise peatumise ja katkemise alused ning sellekohased Riigikohtu seisukohad.

Eeldada, et õigusteadmisteta isik oleks pidanud teadma talle etteheidetud tegude aegumisest,

ei ole õige, õiglane ega põhjendatud seisukoht. Kaebaja saab hüvitist nõuda seaduses

ettenähtud aja jooksul, kuid see aeg saab kulgema hakata alates hüvitise nõudmise õiguse

teadasaamisest.

Kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale kohustuse panemine välja uurida tema

kriminaalmenetluse tulem, ei saa olla seaduslik. Riigi kohustus on isikut informeerida ning

asjakohased selgitused anda.

Üllatav on halduskohtu seisukoht, et kuivõrd kriminaalasjas nr 1-12-6569 oli kaebaja

kaitsjaks I. Kütt, siis oli V. Raudsepale tagatud professionaalne õigusabi ning isikul olnuks

võimalik järelepärimine Riigiprokuratuurile varem esitada. Kriminaalasjas nr 1-12-6569 oli I.

Küti ülesandeks V. Raudsepa kaitsmine ning advokaadi olemasolu konkreetses kohtuasjas ei

ole aluseks õigusabi andmisele kõikvõimalikes muudes küsimustes. Mööname, et kui I. Kütt

olnuks V. Raudsepa kaitsja ka kriminaalasjas nr 02231606467, võiks olukord käesolevas asjas

olla teistsugune.

Kaebaja esitas taotluse hüvitise saamiseks tähtaegselt, teda ei olnud õigeaegselt teavitatud

kriminaalmenetluse lõpetamisest, samuti ei ole talle selgitatud menetluse lõpetamisega

kaasnevat õigust hüvitise taotlemiseks alusetu kinnipidamise eest. Õigusriigis ei saa panna

kaebajale kohustust uurida, mis on tema kriminaalasjast saanud või millised on tema õigused

hüvitise saamiseks. Riigi kohustuseks on tagada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamine.

5. Rahandusministeerium palub vastuses V. Raudsepa apellatsioonkaebusele, jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei ole tõendatud, et V. Raudsepale esitati kriminaalmenetlust lõpetav akt alles

16.04.2014. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 27.07.2007. a kriminaalmenetluse osalise

lõpetamise määruse p 5 kohaselt tuli vastavalt KrMK § 206 lg-le 2 kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse koopia viivitamata saata kahtlustavale V. Raudsepale aadressil Aia 52/10,

Jõgeva. Kaebaja suhtes oli kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld, seega omas ta

kindlat elukohta. Puudub alus arvata, et nimetatud määrust 2007. a kaebajale ei saadetud.

Kuna kaebajal oli kindel elukoht, siis pidi ta määruse koopia kätte saama. On väheusutav, et

kaebaja määrust ei saanud. Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-37-03 toodud seisukohti

saab kohaldada ka antud asja menetlemisel, vaatamata sellele, et viidatud Riigikohtu lahend

on tehtud juriidilisest isikust kaebaja suhtes. Asjaolu, et prokuratuur saatis vastuseks kaebaja

esindaja avaldusele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia (eeldatavasti) korduvalt,

ei anna alust lugeda taotlust hüvitise saamiseks tähtaegselt esitatuks.

Isegi kui eeldada, et Põhja Ringkonnaprokuratuur eiras KrMS § 206 lg-st 2 tulenevat

kohustust ja kaebajale määruse koopiat ei edastanud, tuleb taotluse esitamise tähtaeg lugeda

möödunuks. Olukorras, kus kaebaja vabastati vahi alt 2003. aastal ja mingeid uusi

menetlustoiminguid tema suhtes ei tehtud, pidanuks kaebaja mõistliku aja jooksul astuma

kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks, st pöörduma järelepärimisega

prokuratuuri poole. Kaebaja tundis huvi kriminaalmenetluse käigu kohta alles 01.04.2014,

seega 11 aastat hiljem. Puudub mõistlik põhjendus, miks kaebaja ei pöördunud või ei saanud

pöörduda varem prokuratuuri poole.

Kaebaja ei ole toonud esile ühtegi objektiivset asjaolu, mille tõttu tal oleks olnud

järelepärimise tegemine ja avalduse õigeaegne esitamine võimatu või eluohtlikult

raskendatud. Isegi kui kaebaja viibis vahepeal kinnipidamisasutuses, oli tal ka seal võimalik

vastavaid järelepärimisi teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et V. Raudsepa apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 14.05.2016. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega

tühistab Rahandusministeeriumi 03.06.2014. a otsuse nr 4-4/05997 ja kohustab

Rahandusministeeriumi V. Raudsepa taotlus uuesti läbi vaatama. Seoses

apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

7. AVVKHS § 2 lg 1 sätestab, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul muuhulgas menetluse

lõpetamise määruse jõustumisel. AVVKHS § 2 lg 2 sätestab, et kohus, samuti prokurör,

juurdleja või muu ametiisik, kes teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või

määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui

käesoleva seaduse § 1 lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör uurija või juurdleja selle otsuses või

määruses. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohtunik, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes on

teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse, selgitab isikule, kellelt vabadus oli

alusetult võetud, käesoleva seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda.

8. Asja materjalide kohaselt koostati kaebaja suhtes kriminaalmenetluse osalise lõpetamise

määrus 27.07.2007 (tl 5). Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et määrus ei vasta

AVVKHS nõuetele. Määruses ei ole märgitud, kas esinevad AVVKHS § § 2 lg 1 p-s 3

sätestatud alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisest keeldumise alused,

samuti ei ole selgitatud hüvitise taotlemise korda.

9. AVVKHS § 4 lg 2 sätestab, et hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada

kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (§ 2 lg 1).

Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse

ärakiri. Asjas puuduvad tõendid, et kaebaja oleks kriminaalmenetluse osalise lõpetamise

määruse kätte saanud ja seega ei ole võimalik taotluse esitamise tähtaega arvestada määruse

tegemise kuupäevast. Seega on vajalik vastata küsimusele, kas kaebaja oli varem enne

16.04.2014 Riigiprokuratuuri vastuse saamist teadlik kriminaalmenetluse lõpetamisest ja kas

ta oli mõistliku aja jooksul astunud samme selle endale teatavakstegemiseks. Halduskohus on

leidnud, et kuna kaebaja puhul oli tegemist korduvalt õiguskaitseorganitega kokku puutunud

isikuga, siis oli tegemist karistusõigusega kursis oleva isikuga ja tal oli kohustus mõistliku aja

jooksul astuda mõistlikke samme kriminaalmenetlust lõpetava akti teatavakssaamiseks.

Samuti leidis halduskohus, et kuna temale inkrimineeritud teod olid aegunud, siis pidi ta

teadma, et mingit kriminaalmenetlust ei saa tema suhtes enam toimuda. Samuti oli tal

võimalus kasutada tema pooleliolevas kriminaalasjas oleva kaitsja abi.

10. Ringkonnakohus taoliste halduskohtu põhjendustega ei nõustu. Halduskohus on ka ise

märkinud, et tulenevalt süüteomenetluse olemusest ei saa kaebajat kohustada tundma huvi

oma kriminaalasja menetluse vastu, kuna see võib kaasa tuua tema suhtes negatiivsed

tagajärjed. Seega ei olnud kaebajal kohustust ise hakata välja selgitama seda, millises

seisundis on tema suhtes algatatud kriminaalasi. Nagu nähtub AVVHKS-st, on seaduse

eesmärgiks hüvitada kahju isikutele, kellelt on riigi poolt alusetult võetud vabadus. Seega on

ringkonnakohtu arvates just riigipoolne kohustus teavitada isikut sellest, et temalt on alusetult

võetud vabadus ja tal on õigus selle eest saada hüvitis. Sellele viitab ka asjaolu, et seaduses

loetletud ametisikud on kohustatud isikule selgitama ka hüvitise taotlemise korda. Kuigi

määruses on märgitud, et lõpetamise määrus tuleb viivitamatult saata kaebajale, siis puuduvad

andmed selle kaebajale saatmise kohta pärast koostamist. Kuna vastaspool ei ole esitanud

tõendeid, et kaebaja oli kriminaalasja osalise lõpetamise määrusest teadlik enne

Riigiprokuratuuri 16.04.2014 vastust tema kaitsjale, siis leiab ringkonnakohus, et just sellest

momendist algab tal ka kahju hüvitamise taotluse esitamise õigus Rahandusministeeriumile ja

05.05.2014 esitatud taotlus on esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohtu arvates on selline käsitlus

õigustatud ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt. Praegusel juhul tekiks olukord, kus isik,

kelle suhtes tehakse õigeksmõistev otsus ja isik, kelle suhtes tehakse lõpetamise määrus, oleks

koheldud erinevalt, kuna kohtuotsuse saab isik kindlasti kätte, kuid määruse puhul oleks tal

kohustus ise kontrollida, kas selline määrus on tema suhtes tehtud.

Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kuna kaebajal oli teises kriminaalasjas kaitsja, siis oli tal

võimalik eelmise kriminaalasja menetluse lõpptulemust välja selgitada juba varem.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatuga, et praegusel momendil oli tal kaitsja

hoopis teises kriminaalasjas ja see ei ole õigusabi andmine teistes selle kriminaalasjaga seotud

küsimustes. Seega leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et tegemist oli õigeaegselt

esitatud hüvitise taotlusega ja vastustajal puudus alus seda jätta rahuldamata põhjusel, et

taotlus on esitatud tähtaega rikkudes. Eeltoodu alusel kuulub Rahandusministeeriumi

03.06.2014. a otsus 4-4/05997 tühistamisele.

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusakti tühistamise korral ei ole võimalik

rahuldada kaebaja taotlust kohustada Rahandusministeeriumi välja maksma talle alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitist. Nagu ringkonnakohus juba varasemalt p-s 8

märkis, ei nähtu menetluse lõpetamise määrusest asjaolu, kas ei esine AVVKHS § 1 lg-s 3

esinevaid aluseid hüvitise maksmisest keeldumiseks. Seega ei saa ringkonnakohus kohustada

vastustajat kaebajale hüvitise väljamaksmiseks, vaid saab kohustada vastustajat ainult kaebaja

taotluse teistkordseks läbivaatamiseks.

12. Kaebaja esindaja on halduskohtumenetluses esitanud taotluse menetluskuluna 1800 euro

väljamõistmiseks 15 töötunni ulatuses osutatud õigusabi eest (tl 66). Lisatud on ka tasumist

tõendav dokument. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Arvestades asja keerukust ja teostatud tööde mahtu leiab

ringkonnakohus, et õigusabikulud sellises summas ei ole kindlasti põhjendatud.

Ringkonnakohus peab põhjendatuteks kulutusi 1/3 ulatuses, so summas 600 eurot (koos

käibemaksuga). Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja rahuldab kaebuse, siis

kuuluvad need Rahandusministeeriumilt väljamõistmisele HKMS § 108 lg 1 alusel. Muus

osas jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi