3-15-513/46 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23. mai 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-513

Haldusasi

E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski kaebus Jõelähtme

Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138 tühistamiseks

ja Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr

19859 õigusvastasuse tuvastamiseks või alternatiivselt

üksnes Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr

138 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad – E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski

Vastustaja 1 – Jõelähtme vald, esindaja Elvis

Tõnnison

Vastustaja 2 – Muinsuskaitseamet, esindaja Merike

Peterson

Kolmas isik – L. G.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 09.03.2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse õigusvastasuse

tuvastamise osas läbi vaatamata.

2. Jätta E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski kaebused Jõelähtme Vallavolikogu

18.12.2014 otsuse nr 138 tühistamiseks rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. juunil 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsusega nr 138 kehtestati Loo küla Kandle kinnistu ja

lähiala detailplaneering. Detailplaneeringu menetluse käigus andis 11.03.2013 omapoolse

kooskõlastuse detailplaneeringule Muinsuskaitseamet.

2. 02.03.2015 (koos 26.03.2015 kaebuse täpsustusega) esitasid E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski

Tallinna Halduskohtule kaebuse Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138

tühistamiseks ja Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasuse

tuvastamiseks või alternatiivselt üksnes Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138

tühistamiseks.

3. 07.04.2015 määrusega võttis kohus E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski kaebuse menetlusse ja

viis läbi eelmenetluse. Asjas toimus kohtuistung 09.03.2016.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebajad paluvad kohtul tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138 ja

tuvastada Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasus või

alternatiivselt tühistada üksnes Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsus nr 138 alljärgnevatel

põhjustel.

4.1. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul rikub vaidlustatav õigusvastane haldusakt avalikku

huvi miljööväärtusliku ala ja kultuuripärandi säilimiseks - Loo küla ridaküla ilmet, st seda

ümbritsevat ja sellele iseloomulikku loopealset avatust, tuleb säilitada ja kaitsta.

Muinsuskaitseseaduse

(MuKS)

§

lg

kohaselt

moodustab

muinsuskaitseala

kultuuriväärtusliku terviku ning Rebala muinsuskaitseala põhimääruse (RMKA põhimäärus) §

1 p 1 kohaselt on Rebala muinsuskaitseala eesmärgiks Jõelähtme vallas asuva ainulaadse, suure

teadusliku ning kultuurilise väärtusega ajaloolise põllumajandusmaastiku ning seda

kujundavate elementide – külade, talude, kruntide, kõlvikute ja nende ajalooliste piiride –

säilitamine ja kaitse. Ka üldplaneeringu ptk II p 1 (piirangud maakasutusele,

kultuurimälestised) sätestab, et territooriumi planeerimisel tuleb arvestada muuhulgas Rebala

muinsuskaitseala põhimäärusest tuleneva eesmärgiga säilitada ja kaitsta Eesti põhjarannikul

asuvat

ainulaadset,

suure

teadusliku

ning

kultuurilise

väärtusega

ajaloolist

põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide: mh külasid, talusid, krunte,

kõlvikuid ja nende ajaloolisi piire. Rebala muinsuskaitseala põhimääruses sätestatud eesmärgid

ning Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringus toodud tingimused Rebala muinsuskaitseala

säilitamiseks peegeldavad vaieldamatult avalikku huvi kultuuripärandi säilimiseks.

Kaebajad toovad välja, et kohustus, vajadus ja eesmärk säilitada Eesti kultuuri tuleneb

põhiseaduse preambulast (PS preambulale on Riigikohus toetunud nt RKPJKo 19.03.2009, 3-

4-1-17-08, p 26).

Loo küla säilitamise ja selle muinsuskaitselise väärtuse teadvustamise ja teavitamisega tegeleb

ka käesoleva kaebuse esitaja MTÜ Ajaveski – rahvuskultuuri ja kunstihuviliste isikute

vabatahtlik mittetulundusliik ühendus, mis tegutseb kultuurhariduse ja säästva arengu

põhimõtetel ning avalikes huvides (tl 141 pöördel -143).

4.2. Kaebajad leiavad, et vaidlustatava haldusakti kehtestamisega riivatakse kaebuse esitajate

subjektiivse õigusena PS § 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja enesemääratlemisele.

Vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile on inimväärikuse alus (põhiseaduse

kommenteeritud väljaande § 19 p 2). PS § 19 lg 1 esemelisse kaitsealasse kuulub mh isiku

otsustamisvabadus (p 3.1.1.) ja vaba eneseteostus hõlmab nt tänaval kõndimist, metsas

ratsutamist, vabaabielu elamist (p 3.1.1.). Käesoleval juhul riivatakse kaebuse esitajate õigust

elada ja tegutseda kultuuriväärtuslikus elukeskkonnas ja ennast sellise ajaloolise elukeskkonna

kaudu määratleda. Isikutel on põhiseadusest tulenevalt õigus vabale enesemääratlemisele, sh

oma identiteedi kujundamisele. Käesoleval juhul on riivatud kaebuse esitajate õigust

identifitseerida ennast läbi kultuuripärandit säilitava ajaloolise elukeskkonna. Ajalooline

ridaküla on osa selle elanike kultuurilisest identiteedist ja küla elanikel on põhiseadusest

tulenev õigus sellisele enesemääratlusele. Ning Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-64-02 p 16

kinnitanud, et riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada

piiramatult teiste isikute ja avalikke huve.

Lisaks eeltoodule on vaidlustatava õigusvastase haldusaktiga rikutud kaebajate PS § 14

tulenevat põhiõigust heale haldusele. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 14 p 3.2.2. järgi

hõlmab see õigust isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab

olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida,

koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Et olla kooskõlas hea halduse põhimõttega,

peab haldusorgani tegevus olema isiku jaoks selge ja üheselt mõistetav. Haldusorgani

uurimiskohustus ja õiguspärase kaalutluse teostamise kohustus tulenevad ka HMS § 4 ja § 6.

4.3. Kaebajad selgitavad, et kaebuses toodud põhistus on esitatud menetlusökonoomiat silmas

pidades nii avalike huvide kui ka subjektiivsete õiguste kaitseks.

4.3.1. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, sest vald on rikkunud

kohustust hankida detailplaneeringule vajalikud kooskõlastused, planeering avalikustada ning

kaasata planeeringu koostamisse maa-ala elanikud ja kinnisasjade omanikud.

Kaebajad väidavad, et Jõelähtme vald kehtestas 2014. a koostatud detailplaneeringu versiooni,

mille põhilahendust on varasemaga võrreldes olulisel määral muudetud, mida ei ole sellisel

kujul kooskõlastatud ega avalikustatud ning mis on sõnaselges vastuolus 2013. a koostatud

planeeringu versioonile antud kooskõlastustega.

PlanS § 16 lg 1 p 9 kohaselt koostatakse detailplaneering koostöös Muinsuskaitseametiga mh

siis, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala. Arvestades, et Kandle kinnistu paikneb

valdavas enamuses Maardu lubjakivi maardla alal, oli vajalik ka Maa-ameti kooskõlastus. Kuna

valla poolt kehtestatud 2014.a koostatud detailplaneering on oluliselt erinev sellest

detailplaneeringu

versioonist,

mis

esitati

Muinsuskaitseametile

ja

Maa-ametile

kooskõlastamiseks 2013.a, siis on kaebajate arvates vastavad kooskõlastused asjakohatud ning

vastav viide haldusaktis on ebaõige ning eksitav. Seega on rikutud nõuet hankida

Muinsuskaitseameti ja Maa-ameti kooskõlastused valla poolt kehtestatud detailplaneeringule.

Kaebajad on seisukohal, et olukorras, kus planeeringu põhilahendust muudeti, pidanuks PlanS

§ 21 lg 5 alusel kooskõlastamisi, avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu kordama.

Seejuures hangiti Keskkonnaameti ja OÜ Loo Vesi kooskõlastused alles pärast avalikku

väljapanekut ning eelviidatud kooskõlatusi avalikustatud ei ole, kuigi tulenevalt PlanS § 18 lg

9 pidanuks avalikule väljapanekule esitatama detailplaneering koos kooskõlastuste ning

kohaliku omavalitsuse seisukohtadega nende kooskõlastustega esitatud ettepanekute ja

vastuväidete kohta.

Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme vald kaebajate arvates rikkunud haldusakti kehtestamisel

PlanS § 16 lg 1 p 5, § 16 lg 1 p 9, § 18 lg 2 p 2, § 18 lg 9, § 21 lg 5. Arvestades, et kehtestatud

detailplaneering on ilmselges vastuolus Maa-ameti ja Muinsuskaitseameti poolt esitatud

nõuetega, on valla rikkumised vaieldamatult mõjutanud asja otsustamist – juba ainuüksi

asjaolu, et uus planeering ei vasta Maa-ameti ja Muinsuskaitseameti poolt esitatud nõuetele,

mistõttu oleks sellisele lahendusele kooskõlatuste andmisest keeldutud, ei oleks vald saanud

detailplaneeringut sellisel kujul kehtestada. Seega tuleb haldusakt lähtudes HMS §-st 54 ja 58

tühistada.

4.3.2. Kaebajad leiavad, et haldusakt on õigusvastane ka seepärast, et vald on rikkunud

kohustust tagada järelevalve maavanema poolt ning ületanud seejuures oma pädevust.

4.3.3. Kaebajad on seisukohal, et haldusakt on õigusvastane, sest vald on rikkunud kohustust

kaasata planeeringu koostamisse selle maa-ala elanikud ja korraldada seal avalik väljapanek.

Jõelähtme Vallavalitsus jättis täitmata PlanS § 18 lg 2 p 2 toodud nõude korraldada avalik

väljapanek ka vastavas asulas, mille eesmärk on tagada PlanS § 16 lg 1 p 5 toodud nõuet

võimaldada planeeringu koostamist koostöös planeeritava maa-ala elanikega. Antud juhul ei

ole Jõelähtme Vallavalitsus püüdnud asulas väljapaneku korraldamisele ka mingit alternatiivi

leida.

Kaebajad toovad välja, et muuhulgas selgus 13.08.2013 toimunud detailplaneeringu avalikul

arutelul, et avalikustamise protsessis Jõelähtme valla kodulehel kättesaadavaks tehtud

detailplaneeringu lahendus erines paberkandjal valda esitatud detailplaneeringu lahendusest.

Valla kodulehel eksitava info avaldamine avalikustamise protsessi raames on oluline

menetluslik viga, mis ei pruugi tagada asjast huvitatud isikutele õiguspärast menetlust.

4.3.4. Kaebajad toovad välja, et haldusakt ja selle vastuvõtmine on õigusvastased, sest vald on

rikkunud hea halduse põhimõtteid; vald ei ole arvestanud avalike huvide ja väärtuste ning

huvitatud isikute huvidega ega ole langetanud õiguspärast kaalutlusotsust.

Jõelähtme vallal on kohustus järgida hea halduse põhimõtteid ja arvestada avalike huvide ja

väärtuste ning huvitatud isikute huvidega.

Jõelähtme Vallavalitsusel on kohustus korraldada Rebala muinsuskaitseala kaitset ja arvestada

territoriaalplaneerimisel muinsuskaitseliste nõuete ja avaliku huviga, andes (lisaks

Muinsuskaitseametile) omapoolse iseseisva ja põhjendatud otsuse, mis oleks kooskõlas mh

RMKA põhimääruses ja muinsuskaitseseaduses sätestatud eesmärgiga säilitada ja kaitsta

Rebala muinsuskaitseala, sh selle külade, talude, kruntide ja kõlvikute ajaloolisi piire.

Lisaks eeltoodule tuleneb PS § 14 põhiõigus heale haldusele ehk hea halduse põhimõte. Hea

halduse hulka kuulub muuhulgas järjepidevus: haldusorgan peab haldustava kohaldamisel

olema järjepidev ning järgima oma tavapärast toimimist. Senine väljakujunenud haldustava on

Loo

küla

detailplaneeringute

kehtestamisel

lähtunud

Rebala

muinsuskaitseala

teemaplaneeringust. Samuti on haldusorganil hea halduse põhimõtete kohaselt ja HMS § 4 ja §

6 tulenevalt kohustus järgida uurimispõhimõtet ja teostada kaalutlusi õiguspäraselt.

Jõelähtme vald on rikkunud hea halduse põhimõtteid ja kohustust arvestada avalike huvide ja

väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole vastavaid huve kaalunud ( I tl 83-84 pöördel).

Kaebajad leiavad lisaks, et Jõelähtme vald ei ole haldusakti andmisel avalikke huve ja väärtusi

ning huvitatud isikute huve õiguspäraselt kaalunud ega haldusakti nõuetekohaselt põhistanud

(I tl 84 pöördel-87).

4.4. Kaebuse esitajate eesmärgiks on, et ka detailplaneeringu menetluse jätkudes oleks tagatud

õiguspärane menetlus ning kaebuse esitajate subjektiivsete huvide ja avalike huvide

arvestamine. Kuna detailplaneeringu menetlus ei ole toimunud õiguspäraselt mh

Muinsuskaitseameti poolt kooskõlastuse andmisel ja valla poolt detailplaneeringu

vastuvõtmisel, ei piisa menetluse jätkumisel õiguspärase menetluse tagamiseks üksnes

haldusakti kehtetuks tunnistamisest. Kaebajad leiavad, et seetõttu on vajalik, et kohus tuvastaks

detailplaneeringule antud kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasuse ja tühistaks detailplaneeringu

vastuvõtmise, st korralduse nr 264, või alternatiivselt tuvastaks selle õigusvastasuse.

4.4.1. Kaebajad selgitavad, et detailplaneeringu vastuvõtmise ja detailplaneeringule antud

kooskõlastuse tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine on vajalik selleks, et põhistada

haldusakti kehtestamise õigusvastasust – detailplaneeringu kehtestamine ei saa mingil juhul

olla õiguspärane, kui juba detailplaneeringu koostamine ei ole toimunud õiguspäraselt.

Kaebajad on seisukohal, et detailplaneeringu vastuvõtmine korraldusega nr 264 oli

õigusvastane, sest vald rikkus hea halduse põhimõtteid: vald ei ole arvestanud avalike huvide

ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole langetanud õiguspärast kaalutlusotsust.

Kaebajad toovad välja, et Jõelähtme vald ei ole mingil moel detailplaneeringu vastuvõtmist

põhistanud – korraldus nr 264 ei sisalda mitte ühtki viidet kaalutlusotsuse tegemisele või

motiividele, miks lubada Kandle kinnistule kahe elamumaa rajamist. Samas on Riigikohus

kinnitanud haldusasja nr 3-3-1-62-08 p 10, et menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb

haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Kuigi menetlustoimingule ei saa otseselt laiendada HMS §-

s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele, ei tähenda see Riigikohtu hinnangul

siiski seda, et menetlustoiminguid ei peaks üldse põhjendama. Motiveerimise nõue on

haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse

reaalse teostamise võimaluse ning isikute õiguste kaitse võimaldamiseks tuleb neid vajalikul

määral põhjendada. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitajad on juba detailplaneeringu

algatamise staadiumis küsinud vallalt selgitust, mis põhjusel ja alusel on algatatud selline

detailplaneering. Kusjuures sellele järgnes Muinsuskaitseameti kitsendus lubada Kandle

kinnistule vaid ühe elamu rajamine. Jättes täielikult põhistamata asjas keskse tähtsusega

küsimuse – miks lubab Jõelähtme vald Kandle kinnistule siiski kahe elamumaa rajamist – mis

mõjutas selgelt kogu edasist planeeringu menetlust ning selliselt huvitatud isikute õigusi ja huve

ning nende kaitsevõimalusi, on vald selgelt rikkunud haldusmenetluse üldpõhimõtetest

tulenevat põhjendamise kohustust.

Veelgi enam, RMKA põhimääruse § 3 lg 1 kohaselt on ajalooliselt väljakujunenud kruntide ehk

kinnistute piiride muutmiseks ning kruntimiseks, ehitise püstitamiseks ja krundi maakasutuse

sihtotstarbe muutmiseks vajalik igakordne Jõelähtme Vallavalitsuse luba. Olukorras, kus

Jõelähtme Vallavalitsusel on õigusnormidest tulenev kohustus anda muinsuskaitsealal

kitsenduste kehtestamiseks igakordne luba, on hea halduse põhimõtetega kooskõlas, et vald

isiku õiguste kitsendamist ja selle ulatust ka põhjendab.

Kaebajad leiavad, et kuna Jõelähtme vald on detailplaneeringu vastuvõtmisel rikkunud

uurimiskohustust ja selgitamiskohustust ning ei ole avalikke huve ja väärtusi ning huvitatud

isikute huve õiguspäraselt kaalunud ega haldusakti vastuvõtmist põhistanud, oli

detailplaneeringu vastuvõtmine õigusvastane. Samuti on nad seisukohal, et kui juba

detailplaneeringu koostamine ei ole toimunud õiguspäraselt, ei saa õigusvastastel alustel vastu

võetud detailplaneeringu kehtestamine mingil juhul olla õiguspärane – ka tagantjärele

kaalutluste otsimine ei ole piisav, et muuta niivõrd ulatuslike menetlusrikkumiste järgselt tehtud

haldusakti õiguspäraseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb lähtudes HMS § 4 lg 2, § 6, § 54 ja § 56

lg 3 korraldus nr 264 tühistada või tuvastada selle õigusvastasus.

4.4.2. Kaebajad leiavad, et detailplaneeringu kooskõlastus nr 19859 on õigusvastane, sest

Muinsuskaitseamet on rikkunud hea halduse põhimõtteid, Muinsuskaitseamet ei ole arvestanud

avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole langetanud õiguspärast

kaalutlusotsust.

Kooskõlastus

nr

19859

on

õigusvastane,

sest

Jõelähtme

Vallavalitsus

palus

Muinsuskaitseametilt vääralt detailplaneeringu kooskõlastust vastavalt protokollile nr 216,

kuigi kooskõlastust oleks pidanud taotlema vastavalt täpsustavale ja ajaliselt hilisemale

protokollile nr 235. Kooskõlastus nr 19859 on vastuolus protokollis nr 235 toodud tingimustega

ning puudub ka igasugune kaalutlusotsus, mis põhistaks protokollis nr 235 toodud nõuete

eiramist ja kooskõlastuse nr 19859 andmist.

Kooskõlastus nr 19859 ei sisalda mitte ühtki viidet kaalutlusotsuse tegemisele või motiividele,

miks lubada Kandle kinnistule kahe elamumaa rajamist. Nagu eelpool viidatud, on

motiveerimise nõue haldusmenetluse üldine nõue ning isikute õiguste kaitse võimaldamiseks

tuleb ka menetlustoiminguid vajalikul määral põhjendada. Kusjuures kaebuse esitajad on

esitanud Muinsuskaitseametile pöördumise õiguspärase menetluse tagamiseks, milles juhtisid

Muinsuskaitseameti

tähelepanu

mh

kooskõlastuse

nr

19859

õigusvastasusele,

detailplaneeringus esinevatele valeandmetele, kooskõlastuste puudumisele, menetluses

toimunud muudele rikkumistele ja Muinsuskaitseameti kohustusele järgida avaliku huvi

kaitsmiseks Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevaid kaitse-eesmärke ning

põhiseadusest tulenevat põhiõigust heale haldusele, sh järjepidevusele väljakujunenud

haldustava kohaldamisel. Muinsuskaitseamet kaebuse esitajate pöördumist sisuliselt ei

hinnanud ja ühtki sisulist seisukohta ei esitanud, viidates, et kaalutlusotsuse teeb kohalik

omavalitus. Kaebajate arvates, oleks õiguspärane menetlus Muinsuskaitseametis oleks saanud

lõppeda ainult sellega, et esitatud planeering oleks jäänud sellisel kujul Muinsuskaitseameti

poolt kooskõlastamata.

Arvestades, et RMKA põhimääruse § 3 lg 1 kohaselt on ajalooliselt väljakujunenud kruntide

ehk kinnistute piiride muutmiseks ning kruntimiseks, ehitise püstitamiseks ja krundi

maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks vajalik ka igakordne Muinsuskaitseameti luba, pidanuks

Muinsuskaitseamet hea halduse põhimõtteid arvestades protokollis nr 235 toodud nõuete

eiramist ja kooskõlastuse nr 19859 andmisel oma kaalutlusotsust igal juhul põhjendama.

Lisaks eeltoodule ei nähtu kaebajate väitel Muinsuskaitseameti kooskõlastusest nr 19859, kas

ja millistel põhjustel ei ole Muinsuskaitseamet pidanud vajalikuks detailplaneeringule

muinsuskaitse eritingimuste koostamist. Eritingimuste koostamise ja nendega arvestamise

vajadus on Muinsuskaitseameti kaalutlusotsus. Juhul, kui Muinsuskaitseamet oleks

eritingimuste koostamist ja nendega arvestamist nõudnud, pidanuks vald nendega planeeringu

kehtestamisel arvestama.

Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-82-14 p 20 kinnitanud, et Muinsuskaitse eritingimuste

kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õigus-

pärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh

proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Antud juhul ei nähtu, et Muinsuskaitseamet

oleks kooskõlastuse nr 19859 andmisel eritingimusi puudutavat kaalutlusotsust üldse teinud,

rääkimata sellest, millistel kaalutlustel või alustel seda oleks saanud teha.

Arvestades seda, et Jõelähtme vald on käesolevas menetluses tuginenud õigusvastasele

kooskõlastusele ja õiguspärane menetlus Muinsuskaitseametis võinuks viia teistsuguste

nõuetega detailplaneeringu koostamise ja kehtestamiseni, ei saa detailplaneeringu kehtestamine

kaebajate arvates antud juhul õiguspärane olla.

4.5. Kokkuvõtvalt rõhutavad kaebajad, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetluse alguses olid

nii Jõelähtme Vallavalitsus kui ka Muinsuskaitseamet seisukohal, et lubada tuleks ühe elamu

ehitamine (seda toetas varasem haldustava, mis tugines teemaplaneeringule ning selle aluseks

olnud ulatuslikule uurimustööle, mille tellis Muinsuskaitseamet ja mille koostamisse oli

kaasatud ka Jõelähtme Vallavalitsus). Alles pärast seda, kui leidsid aset asja lõpplahendust

mõjutavad menetluslikud eksimused (ühe elamu asemel lubati kahe elamu ehitamist), kaebajad

sellele tähelepanu juhtisid ja põhjendusi soovisid ning kumbki haldusorganitest eksimuste osas

vastutust ei tahtnud võtta, hakkasid mõlemad haldusorganid eksimuste omaksvõtmise asemel

senist haldustava eiravale lahendusele tagantjärele põhistusi otsima. Kõik tagantjärele esitatud

põhistused, sh käesolevas menetluses esitatud õigustused sellele, miks võib ühtäkki lubada ühe

elamu asemel kahe elamu rajamist, on selgelt otsitud; ei ole mingil juhul võrreldavad selle

analüüsi ja teadusliku tööga, mis oli aluseks senisele haldustavale; ei lükka põhjendatult ümber

haldusorganite äkilist meelemuutust oma seniste seisukohtade ja haldustava osas ning on

ilmselgelt ebapiisavad adekvaatsete kaalutlusotsuste tegemiseks.

Kaebajad leiavad, et on põhjendamatu ja kahetsusväärne, kui senine haldustava ja selle aluseks

olev põhjalik teadustöö Eesti kultuuripärandi säilitamiseks on ümberlükatav paari valikulise ja

kontekstivälise (ning tagantjärele otsitud) lausega. Seda enam, isegi need vähesed allikad,

millele tagantjärele on viidatud, käsitlevad üldiselt Eesti külasid, samas kui senise haldustava

aluseks olnud analüüs ja lõppjäreldused on tehtud just konkreetse piirkonna, sh Loo küla

ridaküla kohta ja selle eripära arvestades.

4.6. Kohtuistungil jäid kaebuse esitajad oma kaebuse juurde ja paluvad kaebuse rahuldada.

Kaebajal paluvad menetluskulud jätta vastustajate kanda.

VASTUSTAJA JÕELÄHTME VALD SEISUKOHT

5. Jõelähtme vald kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel

põhjustel.

5.1.

Detailplaneeringu

menetlemisel

on

vald

teinud

igakülgselt

koostööd

Muinsuskaitseametiga, et oleks tagatud avalike huvide kaitsmine ning miljööväärtusliku ala ja

kultuuripärandi kaitsmine. Koostöös Muinsuskaitseameti spetsialistidega on jõutud miljöösse

sobiva lahenduseni, et tagada parimal viisil miljööalale iseloomulik hoonestus ja külastruktuur

ning kultuuripärandi säilimine. Seega on kaebajad vääralt asunud seisukohale, et vaidlustatud

haldusaktiga kehtestatud detailplaneering rikub avalikku huvi.

5.2. Jõelähtme vald ei nõustu kaebajate väitega, et riivatakse nende õigust vabale

eneseteostusele ja enesemääramisele. Kaebajad leiavad, et Kandle detailplaneeringu

kehtestamine ei võimalda neil ennast identifitseerida läbi kultuuripärandit säilitava ajaloolise

elukeskkonna.

Vald toob välja, et detailplaneeringu menetluse käigus on Muinsuskaitseamet selgitanud

25.03.2014 kirjas, et Jõelähtme vallas asuv Loo küla on ridaküla. Ridakülade iseloomustavaks

jooneks on õuede asetus ridamisi piki looduslikku või tehislikku joont, Loo küla asub külatee

ääres. Ridakülade hulgas saab eristada omakorda tüüpe eelkõige õuede asetuse tiheduse järgi.

Gea Troska ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti küladest 19. sajandil kirjeldab ridaküla

külana, kus tavaliselt õued asusid ühel pool talusid ühendavat teed, vastu karja- ja heinamaid,

kuna teisel pool asusid põllud. Siiski leidus mitmetes külades teiselgi pool teed talude põhirea

vastas mõni õu või asusid õued mõlemal pool teed, kusjuures teine rida oli sageli lühem

hõredam põhireast. Verstakaarti (1900-1905), Eesti Vabariigi aegset kaarti(1935-1939) ja

käesoleval ajal Maa-ameti kaardirakenduses kättesaadavat kaarti võrreldes on ridaküla

struktuur Loo külas püsinud, ajaloolised talukohad on samades kohtades, muutunud on küla

põhjapoolne hoonestus, 1935-1939 oli rohkem talukohti kui käesoleval ajal. Ühepoolne

ridaküla ei ole tänapäeval enam jälgitav, sest hoonestus on ka külatee põhjapoolses osas.

Säilinud on teestruktuur.

Kandle detailplaneeringu seletuskirja joonis 2 näitab ilmekalt, et Looküla teest põhja pool on

ajalooliselt juba asunud hooned. Seega ühe täiendava elamukrundi planeerimine Looküla teest

põhja poole ei kahjusta küla ajaloolist üldpilti ning säilib ajalooliselt kujunenud külatüüp.

Sellest tulenevalt on kaebajad ekslikult asunud seisukohale, et ajalooline ridaküla kui külatüüp

saab kahjustada ja seeläbi ei ole võimalik enesemääramine läbi ajaloolise elukeskkonna. Vald

on seisukohal, et järgides planeerimisel väljakujunenud hoonestuse paiknemist Loo külas,

muutub külakogukond monoliitsemaks, mis võimaldab enesemääramist läbi kultuuripärandit

järgiva ja miljööväärtusliku elukeskkonda säilitava identiteedi.

5.3. Jõelähtme vald toov välja, et kaebajad on vääralt asunud seisukohale, et vastustaja ei ole

detailplaneeringu vajalike isikutega kooskõlastanud. Vastustaja ei nõustu kaebajate

väljendatud

seisukohaga,

sest

nii

Päästemeti

Põhja

Päästekeskus,

Maa-amet,

muinsuskaitseamet on detailplaneeringu kooskõlastanud (vt detailplaneeringu kooskõlastuste

tabelit), kusjuures Kandle detailplaneeringut on Muinsuskaitseamet korduvalt hinnanud oma

kooskõlastamise komisjonis.

5.4. Kaebajad on ekslikult väitnud, et vastustaja ei ole planeeringut avalikustanud ega kaasanud

planeeringu koostamisse maa-ala elanikke.

Detailplaneeringu algatamisest teatati ajalehes „Harju Elu“ 29.06.2012 ja ajalehes „Jõelähtme

Vallaleht“ juuni 2012, nr 180. Puudutatud isikuid teavitati vallavalitsuse 25.06.2012 kirjaga nr

7-3/1762.

Detailplaneeringu lähteseisukohti ja eskiislahendust tutvustav avalik arutelu toimus

18.09.2012, millest teatati ajalehes „Harju Elu“ 31.08.2012 ja ajalehes „Jõelähtme Vallaleht“

august 2012, nr 182. Puudutatud isikuid teavitati vallavalitsuse 31.08.2012 kirjaga nr 7-3/2309.

Nähtuvalt 18.09.2012 toimunud avaliku arutelu protokollist osales kaebaja M.P. arutelul ja tal

oli võimalik esitada oma arvamusi ja seisukohti ning tutvuda lähteseisukohtade ja eskiisiga

sarnaselt teiste huvitatud isikutega.

Samuti teavitati detailplaneeringu avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 21.06.2013

ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“, juuni, nr 2013. Puudutatud isikutele

teatati avalikust väljapanekust ning avalikust arutelust vallavalitsuse 03.06.2013 kirjaga nr 7-

3/1476-1. 13.08.2013 toimunud detailplaneeringu avaliku arutelu protokollist nähtub, et

kaebajad 1 ja 2 osalesid ning nad said esitada oma ettepanekuid ja seisukohti. Seega on

vastustaja 1 avalikustanud planeeringu ja kaasanud kõik puudutatud isikud menetlusse ning

kõigil on olnud võimalus osaleda planeeringu koostamisel, esitada ettepanekuid ja arvamusi.

5.5. Vastustajale jääb arusaamtuks kaebajate väide, et Jõelähtme vald on kehtestanud

järelevalvekohustusliku detailplaneeringu ilma maavanema poolt järelevalve käigus nõutava

heakskiiduta.

Kaebajad on vääralt asunud seisukohal, et eluaseme rajamine Looküla teest põhja poole läheks

vastuollu Jõelähtme valla üldplaneeringuga kuna kaebajate arvates ei arvestata kultuuripärandi

kaitse-eesmärgiga. Detailplaneerimise menetluse käigus küsis Muinsuskaitseamet SA Eesti

Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdilt, kas Loo küla on ajalooliselt väljakujunenud

ridaküla. 14.03.2014 vastuses sedastab Heiki Pärdi: „Loo küla on ridaküla. Eesti asustuses on

ridaküla nagu teisedki külavormid olnud suhteliselt vaba planeeringuga. Leidub mitmeid

erinevaid ridaküla-variante – sirgeid ja kõveraid, tihedamaid ja hõredamaid, ridaküla on

enamasti ühepoolse hoonestusega, aga on ka sellised, kus hooned asuvad nii ühel kui teisel

pool külateed.“. Samuti viitab Heiki Pärdi vastuses Gea Troska monograafiale (vt II p 2). Seega

järgib vaidlustatud haldusaktiga kehtestatud detailplaneering väljakujunenud ridakülatüüpi, kus

hoonestus asub nii ühel kui teisel pool teed. Tulenevalt asjaolust, et planeerimise käigus on

järgitud ajaloolist külatüüpi ja –struktuuri ei ole tegemist üldplaneeringuga vastuolus oleva või

üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga.

Veelgi enam jääb vallale vastustajana arusaamatuks kaebajate väide järelevalvekohustuse

rikkumise osas, sest 13.07.2014 kirjaga saatis vastustaja Loo küla Kandle kinnistu ja lähiala

detailplaneeringu maavanemale järelevalve teostamiseks. Maavanem, vaadates läbi järelevalve

teostamiseks saadetud detailplaneeringu, leidis, et kuna antud hetkel on tegemist Jõelähtme

valla üldplaneeringu kohase detailplaneeringuga ja avaliku väljapaneku ajal esitatud

vastuväited puuduvad, siis ei kuulu PlanS § 23 lg 2 tulenevalt maavanema pädevusse Loo küla

Kandle kinnistu ja lähiala detailplaneeringu üle järelevalve teostamine. Seega tuvastas ka

maavanem, et detailplaneering on kooskõlas Jõelähtme valla üldplaneeringuga. Eeltoodut

arvestades ei ole vastustaja rikkunud PlanS § 24 lg 3 ega ole ületanud oma pädevust.

5.6. Kaebajad on asunud seisukohale, et vastustaja on jätnud korraldamata avaliku väljapaneku,

millega on rikkunud kohustust kaasata planeeringu koostamisse selle maa-ala elanikud.

Nimetatud väide on pahatahtlik, sest nagu nähtub 03.06.2013 kirjast nr 7-3/1476-1, mis teavitas

toimuvast Kandle detailplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise ajast ja

kohast ning 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“, juuni 2013

teatatud avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise kohast, toimus avalik väljapanek

08.07.2013-22.07.2013 ning avalik arutelu 13.08.2013 kell 15:00 Jõelähtme vallamajas.

Kaebajad on viidanud asjaolule, et Loo külas ei korraldatud avalikku väljapanekut. Nimetatud

seisukoht on pahatahtlik ning asjatundmatu. Avaliku väljapaneku eesmärk on tutvustada

planeeringut võimalikult paljudele huvitatud isikutele, seega peab olema avaliku väljapaneku

koht väljapaneku ajal pidevalt avatud. Loo külas ei ole väljapaneku jaoks sobivat asukohta,

ning arvestades asjaolu, et Loo külast Jõelähtme vallamajja on kõigest ca 3 km, siis oli avaliku

väljapaneku korraldamine valla keskuseks olevas vallamajas igati mõistlik ning ei olnud Loo

küla elanikele üleliia koormav. Lisaks oli vallamajas toimuva avaliku väljapaneku käigus

huvitatud isikutel võimalus vahetult esitada täpsustavaid küsimuse valla planeerimisnõunikule

ja arhitektile väljapandud detailplaneeringu kohta.

5.7. Jõelähtme vald ei ole rikkunud hea halduse põhimõtet ja kohustust arvestada avalike huvide

ja väärtustega ning huvitatud isikute huvidega.

Planeerimismenetlus on pikaajaline protsess, mille käigus selgitatakse välja kõigi huvitatud

isikute huvid. Selleks, et leida majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja keskkonna

seisukohalt võimalikult parem lahendus on teostatud korduvalt avalike väljapanekuid ja

arutelusid, kõigil huvitatud isikutel on olnud võimalus tutvuda planeeringu lahendusega, teha

oma ettepanekuid lahenduse osas ja osaleda avalikel aruteludel. Vald on kaalunud kõiki tehtud

ettepanekuid ning arvestanud tehtud ettepanekuid lähtudes parima ruumilise elukeskkonna

loomisel, samal ajal säilitades ümbritsevale keskkonnale omast miljööd arvestades samal ajal

avalike ja valla arengu huvidega ning lähtudes puudutatud isikute huvidest. Vald selgitab, et

arusaadav on kaebajate soov, et nende naabrusesse ei tekiks uusi majapidamisi, kuid üksikisiku

huvid ei saa üle kaaluda valla kui avaliku isiku huvi. Ümbritsev elukeskkond on pidevas

muutumises, seda ka miljööväärtuslikel aladel, kuid see ei tähenda, et areng miljööväärtuslikel

või muinsuskaitse aladel peaks seiskuma. Kaebajad leiavad, et kõik uus antud piirkonnas rikub

miljööd ja on seetõttu vastuolus avalike huvide ja väärtustega. Vald on leidnud ja on jätkuvalt

seisukohal, et juhul, kui areng piirkonnas, kus on kaitstavaid väärtusi, lähtub ümbritsevale

miljööle iseloomulikest põhimõtetest ja on kooskõlas ümbritseva keskkonnaga, ei saa uus ja

piirkonda sobiv ja väljakujunenud keskkonda arvestav lahendus moonutada miljööd ning ei ole

vastuolus kaitstavate huvide ja väärtustega.

Eriti kummastav on kaebajate väide, et head haldustava on rikutud, sest vaidlustatud

planeeringut on korduvalt kaalutud pädeva organi, Muinsuskaitseameti poolt, mis on loodud

muinsuskaitselisi

ja

miljööväärtusi

kaitsma.

Samuti

on

pahatahtlik

viitamine

teemaplaneeringule, mille menetlemine on lõpetatud. Rõhudes nimetatud asjaoludel on

kaebajad spekulatiivselt väitnud, et arvestades asjaolusid oleks võinud vaidlustatud otsus

ilmselgelt olla teistsugune.

5.8. Kaebajad on vääralt asunud seisukohale, et detailplaneeringu menetlemisel, mille üheks

etapiks on detailplaneeringu vastuvõtmine on vald rikkunud uurimiskohustust ja

selgitamiskohustust. Planeerimismenetlus on protsess, mille käigu planeeringu lahenduse

kujunemisel ja parima lahenduse leidmisel tehakse koostööd võimalikult paljude isikutega, et

võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huvid oleksid arvestatud. Kandle detailplaneeringu

menetlemisel tehtud tööd ja erinevate isikute huvisid arvestavat tegevust näitab ilmekalt

detailplaneeringu lahenduse muutumine, mis on toimunud erinevate isikute sisendi tulemusele.

Planeeringu lahenduse kujunemine on pidev osapooltega suhtlemine ning asjakohaste asjaolude

väljaselgitamine ja tasakaalustamine. Planeeringumenetluse korralda ja on kohalik omavalitsus,

mis selgitab välja kõik olulised asjaolud planeeringu ala. Planeeringu vastuvõtmine on toiming,

mille kohalik omavalitsus annab teada, et planeering on oma olemuselt valmis ja sellisel kujul

võiks selle esitada avalikkusel, et ühiskonnaliikmed saaksid seda veel täiendada ning esitada

oma ettepanekud. Samuti on toimitud Kandle detailplaneeringu menetlemisel. Peale

vastuvõtmist teavitati Kandle detailplaneeringuga puudutatud isikuid 03.06.2013 kirjaga nr 7-

3/1476-1 toimuvast Kandle detailplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise

ajast ja kohast. Nimetatud kiri saadeti ka kaebajale. Avalikust väljapanekust ja avalikust

arutelust teatati 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“, juuni 2013.

13.08.2013 avaliku arutelu protokollist nähtub, et kaebaja ja teised huvitatud isikud said oma

seisukohtasid avaldada oma arvamusi ja teha ettepanekuid. Toimunud on arutelud ning

planeeringu lahendus on kooskõlastatud pädevate organitega. Seega on kohalik omavalitsus

järginud uurimiskohustust ja välja selgitanud kõik olulised ja planeeritavat ala mõjutavad

asjaolud. Samuti on pidevalt antud tagasisidet ja vastatud puudutatud isikutele, millega on

järgitud hea halduse selgitamise printsiipi.

5.9. Detailplaneeringu kooskõlastuse nr 19859 osas leiab vald, et selle kooskõlastuse on andnud

pädev organ, mis on pädev ning omab erialast kompetentsi. Kuid kuna vallal 1 ei ole piisavalt

eriteadmisi muinsuskaitse alal ning vaidlus käib teise haldusorgani toimingu üle, siis leiab vald,

et nimetatud kaebuse osas annab kindlasti kõik asjaolusid arvestava ja motiveeritud vastuse

Muinsuskaitseamet.

VASTUSTAJA MUINSUSKAITSEAMET SEISUKOHT

6. Muinsuskaitseamet vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata

alljärgnevatel põhjustel.

6.1. Vastustaja märgib, et Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40 kehtestatud

üldplaneeringu p 9.1 on tiheasustusalal hoonestamiseks lubatud vähim krundi suurus 3000 m².

Peale üldplaneeringu normatiivide omab tähtsust, et Vabariigi Valitsuse poolt on

Muinsuskaitseseaduse § 15 alusel 10.02.1998 määrusega nr 30 „Rebala muinsuskaitseala

põhimääruse ja piiri kinnitamine“ kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimäärus

(Põhimäärus).

Muinsuskaitseaduse (MuKS) § 4 kohaselt võib muinsuskaitseala MuKS tähenduses koosneda

kinnismälestistest ja teistest asjadest, mis koos maa-ala ja loodusobjektidega ning

tänavatevõrgu, hoonestuskvartalite ja kruntide (kinnistute) struktuuriga moodustavad

kultuuriväärtusliku terviku.

Rebala muinsuskaitseala on loodud 1987.a ja see on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb

ka maastikukaitsega. Rebala muinsuskaitsealale iseloomuliku avatud maastiku kõige

olulisemad elemendid on tänaseni säilinud ajalooliselt kujunenud põllumajanduslikud

maaüksused, nende piirid ja sihtotstarve, sh külade, talude ja kõlvikute sümbioos.

Muinsuskaitseamet märgib, et avalik huvi on avaldatud Põhimääruse eesmärkidena.

Põhimääruse § 1 kohaselt on Rebala muinsuskaitseala eesmärk Eesti põhjarannikul Jõelähtme

vallas asuva ainulaadse, suure teadusliku ning kultuurilise väärtusega ajaloolise

põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide (külad, talud, krundid, kõlvikud ja

nende ajaloolised piirid, arheoloogia-, ajaloo-, tehnika-, kunsti- ja loodusmälestised) säilitamine

ja kaitse (p 1), võimaluste loomine kultuurimälestiste ja looduse kompleksseks ja

süstemaatiliseks uurimiseks põllumajandusajaloo, etnograafia ja loodusteaduste alal (p 2),

maaviljeluse ajaloos kahe ja poole aastatuhande jooksul toimunud arengu eksponeerimine (p

3).

Põhimääruse § 3 p 1 kohaselt on ajalooliselt väljakujunenud kruntide (kinnistute) piiride

muutmisel ning kruntimisel, ehitiste püstitamisel, neile peale- ja juurdeehitamisel, ehitise

lammutamisel ja krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmisel vajalik Muinsuskaitseameti ja

Jõelähtme Vallavalitsuse luba.

Muinsuskaitseamet selgitab, et ta osaleb detailplaneeringu menetluses kooskõlastamisel

menetlustoiminguga. Põhimääruse § 3 lg 1 tulenevalt ei ole kruntide piiride muutmine, ehitiste

püstitamine, neile peale- ja juurdeehitamine, ehitise lammutamine ja krundi maakasutuse

sihtotstarbe muutmine keelatud, vaid sõltuv konkreetsetest asjaoludest Põhimääruse eesmärki

silmas pidades.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaselt tuleb kaalutlusotsustuse langetamisel arvestada

normi eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes

põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

Muinsuskaitseamet märgib, et vaidlus käib elamu püstitamise lubatavuse üle Kandle kinnisasjal

küla läbiva Looküla tee ja põhja poole suunduva külatee vahelisel alal, kusjuures selle krundi

suurus ületab üldplaneeringuga lubatud vähima hoonestamiseks lubatud krundi suurust (0.34

ha). Asjaolust, et kaevatud detailplaneeringuga võidakse Kandle kinnisasjale püstitada kaks

elamut – kummalegi poolele küla läbivast teest – ei järeldu ühelgi viisil, et see on vastuolus

Rebala muinsuskaitselala eesmärkidega.

Loo küla on ajalooliselt väljakujunenud struktuurilt ridaküla – hooned paiknevad küla läbiva

tee ääres. Ajaloolisel kaardil on näha, et hoonestus on olnud teest lõunas ja veski juurest

mööduva tee ääres. Loo küla on ridaküla ning Eesti asustuses on ridaküla, nagu teisedki

külavormid, olnud suhteliselt vaba planeeringuga. Leidub mitmeid ridaküla variante – sirgeid

ja kõveraid, tihedamaid ja hõredamaid. Ridakülad on enamasti ühepoolse hoonestusega, aga on

ka selliseid, kus hooned asuvad nii ühel kui teisel pool külateed (Gea Troska monograafia „Eesti

külad XIX sajandil“). Loo külas on hoonestus kujunenud küla läbiva tee suhtes mõlemale poole

teed. Vaidlusalune krunt jääb Looküla teest põhja poole, kus samuti on hoonestus (kaebajatele

kuuluvad hooned). Kaalutlemisel tuleb järgida õiguse üldpõhimõtteid. Looküla teest põhja pool

teed juba olemasoleva (kaebajatele kuuluva) hoonestuse tõttu puudub argument, millele

tuginedes keelata elamu püstitamist küla läbiva Looküla tee äärde ka põhja poole. Elamu

asukoht on jätkuks küla läbiva Looküla tee ümber kujunenud hoonestusele. Loo küla on

ridaküla ning maastikuelemendina tuleb hoonestamisel järgidagi ridakülale omast hoonestuse

paigutust (ridamisi küla tee ääres).

Muinsuskaitseamet toob välja, et Kaebajad ei saa ka eeldada, et põllumajandusmaastiku ja seda

kujundavate elementide (külad, talud jne) kaitse tähendab keelustada elamute ehitamine

kaitsealusel maastikul üldse ning Loo külasse on lubatav vaid piiratud arv elamuid ja see arv

on ammendatud. Kaebajatel ei saa olla ootust, et küla (ridaküla) elanikkond ei suurene ja küla

ei laiene. Külas asuvate elamute omanikena ei saa kaebajatel tekkida ootust, et nende

kinnisasjadelt ei hakka ühtki elamut paistma. Ridaküla struktuuriga külas võibki hoonestus küla

läbiva teega külgnevalt tekkida. Põllumajandusmaastiku kaitse eesmärgiga oleks pigem

vastuolus lubada püstitada elamu põllumaale, teistest elamutest eemale.

Muinsuskaitseamet on kooskõlatuse andmisel lähtunud eesmärgist säilitada senine välja

kujunenud küla ja kõlvikute vaheline sümbioos ning pidanud lubatavaks püstitada elamuid

kooskõlas ridaküla struktuurile – jätkuna tee ääres olevale hoonestusele – kummalegi poole

Looküla teest ning lähtunud kooskõlastuse andmisel põllumajandusmaastiku kaitse ja

vaadeldavuse nõuetest, samuti Loo külas paiknevast hoonestusest ning Kandle kinnisasja

omaniku õigustatud huvidest.

Muinsuskaitseamet toob välja, et Riigikohus on 03.03.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-82-14 asunud

seisukohale, et PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi

detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste

ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse

otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust

reguleerivaid norme järgides. (p 16).

Kaevatud kooskõlastusele heidetakse ette Looküla tee ja sellelt põhja poole suunduva Looküla

tee vahele jäävale krundile elamu püstitamise lubatavaks pidamist. Muinsuskaitseameti luba ei

piira Jõelähtme Vallavalitsuse otsustuspädevust kõnealusel krundil elamu püstitamise

kitsendamist.

Siiski

on

Muinsuskatseamet

Kandle

kinnistule

elamute

püstitamiseks

algatatud

planeerimismenetluses kooskõlastuse andmisel lähtunud Põhimääruse eesmärgist, olulistest

asjaoludest ning kaalunud põhjendatud huve. Muinsuskaitseameti loas elamu püstitamiseks

asukohta, mis järgib ridakülale omast struktuuri, puudub vastuolu Põhimääruse eesmärgiga

ning kooskõlastuse andmisel on järgitud põllumajandusmaastiku ja avalikkusele kättesaadavate

muinsuskaitsealale avanevate vaadete kaitse eesmärke.

Muinsuskaitseameti kaevatud kooskõlastuses puudub õigusvastasus ning kaebuse need väited

põhjendamata.

6.2. Muinsuskaitseamet märgib, et võis kooskõlastuse andmisel tuginede Kandle kinnistu

omaniku õiguste kitsendamisel vaid Muinsuskaisteseadusele ja selle alusel kehtestatud

õigusaktidele.

Kuna põhimääruse sätteid eesmärkide kohta ei saa keelavate normidena käsitleda, puuduvad

selgitused, mida kaebajad konkreetsel juhul avaliku hüve rikkumisena käsitleda, mille tõttu

tuleks kaevatud kooskõlastuse õigusvastasus tuvastada.

Muinsuskaitseamet toob välja, et esimese – parandatud - kaebuse p 76 (lk 21) kohaselt loevad

kaebajad avaliku hüvena rikutud väärtuseks Nurme talu rehialeamut ümbritsevat küla teega

külgnevat senini hoonestamata ala. Kuna tegemist on Kandle kinnistu teeni ulatuva osaga, siis

puudub hoone püstitamiseks alternatiiv, sest Kandle kinnistu ülejäänud osa ongi esimese

eelistusena avatuna kaistav põllumaa. Vastustaja selgitab, et kaebajad käsitlevad väärtusena

küla hetkel välja kujnenud hoonestuses ja peavad lubamatuks külatee äärde äärmiste hoonete

juurde naabruse tekkimise üldse. Kuna vaid mõned aastad tagasi püstitasid kaebajad

Muinsuskaitseamet loata elamu asukohta, mis pigem ainsana ei järgi ridakülale omast

struktuuri, on kummastav, et nüüdseks on kaebajad on omandanud pühendumuse diametraalselt

vastupidises.

Põhimääruse kohaselt on külad, talud, krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid

põllumajandusmaastikku kujundavad elemendid. Põhimääruse eesmärk on nende elementide

säilitamine ja kaitse. Põhimääruse seda eesmärki tuleb mõista selliselt, et hoonestust on lubatav

üksnes olemasoleva hoonestuse (talude, külade hoonete) juurde, et säilitada senine oluline

element - avatud põllumajandusmaastik. Ehitiste püstitamisel talu maadele või külasse tuleb

järgida senist hoonestuse struktuuri.

Vastustaja on seisukohal, et põhimäärusest ei tulene keeldu kruntide piiride muutmiseks ja

ehitiste püstitamiseks. Loo küla kohta ridakülana puudub nõue selle säilimiseks olemasolevas

hoonestuses ja edaspidi kulgevas ajas muutumatuna. Ajalooliselt paiknes Loo külas hoonestus

siiski ka teisel pool küla läbivat teed. Hetkel on külas hoonestust pigem vähem kui seda

ajalooliselt olnud.

Kooskõlastus on vorminõuetele vastav - taotlus kahe hoone püstitamiseks on lahendatud

adressaadile soodsalt ja seega puudus kohustus toimingut adressaadile põhjendada.

6.3. Vastustaja on seisukohal, et põhimääruse alusel seatud kitsendused kinnisasja omanikule

on proportsionaalsed eesmärgi suhtes. Kandle kinnistu taotlus kolme elamu ehitamiseks jäi

rahuldamata ning esialgu tee äärde lõuna poole lubatud ühe hoone asemel hiljem kummalegi

poole teed hoonete püstitamise lubamises puudub vastuolu põhimääruse eesmärgina sõnastatud

avaliku huviga: hoonete asukohad järgivad ridakülale omast struktuuri, hoonestamise lubamisel

kummalegi poolele küla tee äärde on kujunenud olukorras tagatud proportsionaalselt nii

kinnisasja omaniku huvid kui avalik huvi säilitada küla ümbritsev põllumaandusmaastik

avatuna võimalikult suures (senises) ulatuses. Kuigi küla läbivast Loo teest põhja poole jääva

tee ääres ei ole sedavõrd tihe hoonestus, kui seda on teest lõuna pool, asub sellel poolel

kaebajate elamu. Kaebajate poolt on kummaline väita, et hoonestus samal teepoolel (Loo teest

põhja pool) rikub Loo küla väljakujunenud struktuuri. Kandle kinnistule lubatav elamu ei saa

külastruktuuri rikkuda enam, kui samale poolele teed juba varem püstitatud kaebajate elamu.

Kandle kinnistule elamu lubamine pigem toetab ridakülale omast struktuuri. Avalikes huvides

on aga eeskätt see, et hoonestust ei rajata endistele põllumaadele.

Muinsuskaitseamet möönab, et pigem ei olnud esimese kooskõlastusega seatud kitsendused

proportsionaalsed põhiseadusega kaitstud õiguse suhtes.

Nende seisukohtade kinnituseks, viitab vastustaja 26.02.2016 jõustunud uuele Rebala

muinsuskaitseala põhimäärusele ( https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007 ), milles on

varasemaga võrreldes selgemalt sõnastatud maastikukaitseala eesmärk (§ 2) ning mh antakse

õigus püstitada kitsendusteta väikeehitisi (§ 6 lg 4 p 1) ja tuuakse selgelt välja kinnisasja

omaniku õigus vaidlustada põhiõigustele kitsenduste seadmine (§ 10).

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

7. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

7.1. Kolmas isik L. G. nõustub, et Loo küla kultuurilist väärtust ja miljööväärtuslikku ala tuleb

säilitada, kuid ei nõustu, et vaidlustatav haldusakt ja kehtestatud detailplaneering seda rikuks.

Kolmas isik viitab Rebala muinsuskaitseala põhimääruse § 3 punktile 1 ja märgib, et seal

sätestatud tingimus on täidetud. Lisaks märgib kolmas isik, et Riigikohtu 19.04.2007 otsusest

haldusasjas nr 3-3-1-12-07 tulenevalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest

pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Käesoleval juhul on oluline arvestada, et

ühepoolne ridaküla ei ole Loo külas tänapäeval enam jälgitav, sest hoonestus on ka külatee

põhjapoolses osas, mida on Muinsuskaitseamet selgitanud oma vastuses Jõelähtme

Vallavalitsuse 23.12.2013 kirjale nr 7-3/3 874.

7.2. Kolmas isik ei nõustu, et oleks rikutud kaebajate õigust heale haldusele. Kaebajatele on

tagatud haldusmenetlusse kaasamine, kuulatud ära nende arvamus, nad on kasutanud oma

õigust esitada vastuväited ja seisukohti ning nendele on ka vastatud ning nendega arvestatud.

Haldusorgani tegevus oli selge ja üheselt mõistetav.

Kaeabajate viited asjaolule, et detailplaneeringu kehtestamisel oleks tulnud lähtuda mh ka

Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringust, ei ole põhjendatud, kuna tegemist ei ole kehtiva

haldusaktiga.

7.3. Kolmas isik esitas Kandle kinnistu ja lähialade detailplaneeringu kooskõlastuste

koondtabeli (I tl 182 ja selle pöördel), kust nähtuvad kõik vajalikud kooskõlastused.

Kaebajad on välja toonud, et planeerimismenetluse käigus muudetud ehitise kuju ja paiknemist

krundil, mis on miljööväärtusliku ridaküla puhul kooskõlastuse andmisel otsustavaks teguriks.

Ning muudeti kaevude paiknemist, mis on karstialal olulise tähtsusega, ning kogu planeeringu

seletuskirja, kust tulenevad mh ehitusnõuded, mis on miljööväärtusliku ala puhul vaieldamatult

määrava tähtsusega.

Kolmas isik viitab, et Riigikohus on 12.03.2015.a haldusasjas nr 3-3-1-71-14 asunud

seisukohale, et planeeringu põhilahendusena tuleb vaadelda planeeringu olulist osa, mis tagab

planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise. Krundile määratud

mitme sihtotstarbe omavaheliste proportsioonide muutmine planeerimismenetluse käigus ei ole

konkreetse planeeringu puhul planeeringu põhilahenduse muutmine (p 11–12).

Riigikohus on 04.06.2014.a haldusasjas nr 3-3-1-59-13 selgitanud, et PlanS § 8 lg 6 kohaselt

esitatakse detailplaneeringu lisana vähemalt üks planeeringulahenduse illustratsioon, et

detailplaneeringu avalikustamisel ja otsustamisel tekiks ruumiline ettekujutus kavandatavast

keskkonnast ja hoonestusest. Illustratsioon võib küll visualiseerida planeeringu koostaja

kavatsust, kuid selle alusel ei saa teha piisavalt usaldatavaid järeldusi hoonete ja rajatiste

seotuse ega konkreetse asendi suhtes. Nimetatud illustratiivne materjal ei määra kavandatava

hoone, aga samuti rajatiste ehituslikku lahendust, mis fikseeritakse kohaliku omavalitsuse poolt

ehitusprojekti alusel väljastatava ehitusloaga (p 22).

Kolmas isik märgib, et Jõelähtme Vallavalitsus on oma 22.05.2014 kirjaga nr 7-3/1749

selgitanud, et detailplaneeringu avalik arutelu toimus 13.08.2013 kell 15.00 Jõelähtme

vallamajas. Arutelu ajal juhti tähelepanu, et olemasoleva puurkaevu asukoht on geodeetilisel

alusplaanil märgitud valesse kohta. Käeolevaks ajaks on puurkaevu asukoht täpsustatud ja

lisatud on planeeringumaterjalidesse ka Keskkonnaameti korraldus, mille alusel on puurkaevu

sanitaarkaitsevööndiks määratud 10 m.

Eeltoodust tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et vastavate muudatuste näol ei ole tegemist

oluliste muudatustega ning vastavad muudatused on vastavuses nii saadud kooskõlastuste ja

nende tingimustega, planeeringu seletuskirja ja ehitusnõuetega ning asjakohaste õigusaktidega.

Kolmas isik peab vajalikuks selgitada, et detailplaneering vastab ka Maa-ameti kooskõlastuse

tingimustele, milles Maa-amet nõustus Kandle maaüksusele uue hoonestuse rajamisega

olemasoleva Loo küla hoonestuspiiri sees. Lisades, et täiendavaid elamukrunte on võimalik

planeerida külateest põhjapoole ning Saare ja Loo kinnistute juurdepääsuteest lõuna poole

jäävale alale ning külateest lõunapool vahetult külgnevana olemasoleva Nurme taluga, külateest

samale kaugusele kui on olemasolevad Nurme ja Tuulemäe kinnistute hooned (Maa-ameti

26.03.2013 kooskõlastus).

7.4. Kolmas isik leiab, et vald ei ole rikkunud ka koostöö ja kaasamise kohustust, kuivõrd

kaebajatele oli tagatud võimalus vastuväited ja ettepanekud esitada nii detailplaneeringu

avalikud väljapanekul, mida kaebuse esitajad ei teinud, kui ka hilisemas menetlusstaadiumis.

7.5. Kolmas isik on seisukohal, et vald ei ole rikkunud kohustust tagada järelevalve maavanema

poolt ning ei ole ületanud oma pädevuse piire, kuna PlanS § 23 lg 2 punkti 1 kohaselt ei teostata

detailplaneeringu üle järelevalvet, kui detailplaneering on koostatud vastavuses kehtestatud

üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega on arvestatud.

7.6. Kolmas isik märgib, et käesoleval juhul on Jõelähtme Vallavalitsus teatanud avalikust

väljapanekust ja avalikust arutelust 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme

vallaleht“ juuni, nr 2013. Lisaks teavitati puudutatud isikuid vallavalitsuse 03.06.2013 kirjaga

nr 7-3/1476-1. Seega on vald taganud, et konkreetse maa-ala elanikud oleks väljapanekust

teadlikud ja planeeringusse kaasatud.

7.7. Kolmas isik viitab Riigikohtu 18.02.2002 lahendile nr 3-3-1-8-02, kus kohus selgitas, et

planeerimis- ja ehitusseaduse ning haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas,

et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti HKMS § 4 lg 1 mõttes saab kaebeõiguse

olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba

planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav

planeering ei saa olla õiguspärane.

Kolmas isik on seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole ära näidanud vastava olulise menetlusvea

olemasolu, millega ei ole korralduse nr 264 ja vastava kooskõlastuse õigusvastasuseks ja/või

tühiseks tunnistamine põhjendatud.

Kaebuse esitajad viitavad, et kooskõlastus nr 19859 on õigusvastane, kuna Jõelähtme

Vallavalitsus palus Muinsuskaitseametilt detailplaneeringu kooskõlastust vastavalt protokollile

nr 216, kuigi kooskõlastust oleks pidanud taotlema vastavalt täpsustavale ja ajaliselt hilisemale

protokollile nr 235. Isegi, kui kaebuse esitajate vastav viide on asjakohane, siis HMS § 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel

rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist.

7.8. Kolmas isik leiab, et kaebajate kaebuse rahuldamine rikuks nii tema subjektiivseid õigusi,

olles vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, kui tekitaks talle materiaalset kahju.

7.9. Kohtuistungil jäi kolmas isik on seisukohtade juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebused tuleb

osaliselt jätta läbi vaatamata kooskõlastuse vaidlustamise osas, jätta rahuldamata muus

osas ja põhjendab oma otsust alljärgnevaga.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vaidlustatud detailplaneeringuga arendamiseks ettenähtud

Kandle kinnistu (24504:008:0023) ja selle lähiala asub Jõelähtme vallas Loo külas ja asub

Rebala muinsuskaitsealal ja Loo küla näol on tegemist ridakülaga. Samuti ei ole vaidlust

küsimuses, et nii hetkel kehtiv kui ka detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Rebala

muinsuskaitseala põhimäärus võimaldab Jõelähtme vallal muinsuskaitseameti kirjalikul loal

püstitada ehitisi (vastavalt § 6 ja § 3 lg 1). Kohus nõustub valla ja Muinsuskaitseameti

seisukohaga, et Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest ei tulene absoluutset keeldu kruntide

piiride muutmiseks ja kohustust säilitada muutumatuna olemasolev ridaküla hoonestus.

Kohus nõustub ka Muinsuskaitseameti seisukohaga, et tulenevalt Kultuuriministri 04.07.2011

määrusega nr 13 kehtestatud üld- ja eriplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise

korra §-st 5 ei ole muinsuskaitse eritingimuste koostamine ja nendega arvestamine kohustuslik,

kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd, kuid planeeritav maa-

ala asub väljaspool linna ja alevit. Seetõttu on kohtu arvates õiguslikult asjakohatud kõik

kaebajate väited, mis puudutavad Muinsuskaitseameti tellitud Projekti Muinsuskaitseliste

eritingimuste koostamine Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringule ja põhimäärusele“

lõpparuannet. Kohus nõustub, et nimetatud lõpparuanne sisaldab küll selle koostanud

ekspertide väljendatud seisukohti ja ettepanekuid, kuid need ei ole otsuste langetamisel

olukorras, kus vastavaid eritingimusi ei ole kehtestatud, ei Muinsuskaitseametile ega ka

Jõelähtme Vallavolikogule siduvad. Samuti ei tulene sellest muinsuskaitseala põhimäärusele ja

üldplaneeringule vastavaid õiguslikke piiranguid otsuste tegemisel.

10. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et Jõelähtme Vallavolikogu lõpetas 31.03.2014

otsusega nr 59 teemaplaneeringu „Rebala muinsuskaitseala miljööväärtusega hoonestusalade,

väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste määramine ja ning nende kaitse- ja

kasutustingimuste määramine“ osas teemaplaneeringu edasise koostamise menetluse ja selle

menetlus on lõppenud. Seetõttu tuleb vaatamata asjaolule, et nimetatud teemaplaneering võeti

varasemalt menetluse käigus vastu ja sellele viidati ka detailplaneeringu ja kooskõlastuse

andmise menetluses, asuda seisukohale, et kehtestamata jäänud teemaplaneeringus väljendatud

seisukohad ei pidanud olema detailplaneeringu kehtestamise ja kooskõlastuse andmise otsuse

langetamisel vastavate otsuste tegijatele kohustuslikuks aluseks nagu püüavad järjekindlalt

väita kaebajad. Asjaolu, et osasid teemaplaneeringus väljendatud seisukohti arvestati

detailplaneeringu algatamisel, ei tähenda seda, et haldusorgan peab neid ja muid

teemaplaneeringus eelnõus väljendatud seisukohti arvestama ka lõpliku planeeringu

kehtestamisel, eriti veel olukorras, kus teemaplaneeringu menetlus on detailplaneeringu

menetlemise ajal lõppenud seda kehtestamata ehk selles väljendatud seisukohad ei ole leidnud

planeerimise eest vastutava organi poolehoidu.

11. Kaebajad on tõstatanud seoses vaidlustatud detailplaneeringuga selle õigusvastasuse

küsimuse seoses planeeringu avalikustamisel tehtud vigadega, vajalike kooskõlastuste

puudumise või nende õigusvastasusega ning seoses kaasamiskohustuse täitmata jätmisega.

Kohus leiab, et kaebaja ei ole selles osas suutnud kohut veenda valla tegevuse õigusvastasuses.

Kohus märgib, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et nähtuvalt detailplaneeringu kehtestanud

18.12.2014 otsusest nr 138, on detailplaneeringu algatamisest teatatud 29.06.2012 ajalehes

„Harju Elu“ ja juunis 2012 ajalehes „Jõelähtme Vallaleht“ nr. 180 ning puudutatud isikuid

teavitati sellest vallavalitsuse 25.06.2012 kirjaga nr 7-3/1762. Vaidlust ei ole, et

detailplaneeringu lähteseisukohti ja eskiislahendust tutvustav avalik arutelu toimus 18.09.2012

ja sellest teavitati avalikkust 31.08.2012 ajalehes „Harju Elu“ ja 2012 aasta augusti „Jõelähtme

Vallalehes“ nr 182 ning puudutatud isikuid vallavalitsuse 31.08.2012 kirjaga nr 7-3/2309.

Kohus märgib, et vaidlust ei ole, et sellel arutelul osalesid ka vallavalitsuse kirjaga kutsutuna

kaebajad ja esitasid detailplaneeringu algatamisele vastuväite.

Vaidlust ei ole, et pärast detailplaneeringu vastuvõtmist Jõelähtme Vallavalitsuse 02.05.2013

korraldusega nr 264 suunati see avalikule väljapanekule, millest teatati 24.05.2013 ajalehes

„Harju Elu“ ning muudetud avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajast teatati 21.06.2013

ajalehes „Harju Elu“ ja 2013 juuni „Jõelähtme vallalehes ning puudutatud isikuid informeeriti

vallavalitsuse kirjaga nr 7-3/1476-1. Kohus juhib eriti tähelepanu asjaolule, et vaidlust ei ole,

et

detailplaneeringu

avalik

väljapanek

toimus

08.07.–22.07.2013

ja

selle

ajal

planeerimisseaduse nõuetele vastavaid vastuväiteid ja ettepanekuid planeeringule ei esitatud ja

järelikult ei teinud seda ka kaebajad.

Vaidlust ei ole, et detailplaneeringu avalik arutelu toimus 13.08.2013 ja sellel osalesid ka E.-

V.P. ja M.P., kes esitasid planeeringu kohta oma ettepanekuid ja vastuväiteid.

12. Seoses avaliku väljapanekuga ei ole käesolevas asjas lähtuvalt menetlusosaliste esitatud

seisukohtadest vaidlust, et Loo külas vald avalikku väljapanekut eraldi vastavalt tol hetkel

kehtinud PlanS § 18 lg 2 p-le 2 ei korraldanud. Kohus leiab siinkohal, et käesoleval juhul on

kõiki asjaolusid arvestades tegemist menetlusliku rikkumisega, mis ei mõjutanud otsustavalt

asja lahendamist (HMS § 58) ja ei anna alust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kohus leiab

Loo küla väiksust (sisuliselt menetluses esitatu põhjal ainult 5-11 eramajapidamist, millest kõik

ei ole aastaringselt kasutuses) arvestades, et vald viitab avaliku väljapaneku ärajätmist Loo

külas põhjendades õigustatult asjaolule, et Loo külas ei ole väljapaneku läbiviimiseks esiteks

sobivaid ruume ning et Jõelähtme vallamaja asub Loo külast ainult ca 3 km kaugusel ja seal on

võimalik saada nii spetsialistide seletusi kui tutvuda originaaldokumentatsiooniga. Kohus

nõustub vallaga, et Loo külas avaliku väljapaneku korraldamine ei oleks täitnud avaliku

väljapaneku korraldamise peamist eesmärki – tutvustada planeeringut võimalikult paljudele

isikutele – paremini, kui toimunud väljapanek vallamajas. Kohus märgib, et kaebajad ei ole

suutnud käesoleval juhul kohtule vähegi veenvalt tõendada, et Loo külas mitte korraldatud

avaliku väljapaneku tõttu oleks kellelgi asjast huvitatud isikul jäänud osalemata

detailplaneeringu menetluses.

13. Kohus nõustub kaebajate seisukohti käsitledes Jõelähtme vallaga selles, et detailplaneeringu

lahendust ei ole pärast selle vastuvõtmist ja avalikku arutelu muudetud nii, et see oleks tulnud

uuesti avalikustada ja sellele uued kooskõlastused võtta. Kohus märgib, et vaidlust ei ole asjaolu

üle, et detailplaneeringu algatamisel oli planeeringu põhilahendusena välja pakutud mitmeid

erinevaid lahendusvariante, mille hulgas olid ka erinevate kruntide arvu ja hoonete

paiknemisega variandid. Käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohast omab seoses

kooskõlastustega tähendust küsimus, kas muudatused, mis tehti lõplikus planeeringulahenduses

pärast sellele kooskõlastuste andmist ja planeeringu vastuvõtmist ning avalikku arutelu, on

sellised, mida saab pidada PlanS § 21 lg 5 nimetatud detailplaneeringu põhilahendust

muutvateks ja seetõttu oleks tulnud korrata planeeringu kooskõlastamise ja avalikku

väljapaneku protsesse. Kohus leiab pärast kooskõlastamiseks esitatud ja kehtestatud

detailplaneeringu põhijoonisete uurimist, et tal selliseks järelduseks alust ei ole. Kohus nõustub

vastustajate väljendatud seisukohaga, et tegemist ei ole detailplaneeringu põhilahenduse

muutmisega. Nähtuvalt detailplaneeringu kaustas olevatest joonistest on mõlemal variandil

(26.10.2012 ja 03.10.2014) põhilised ehitusõiguslikud parameetrid sisuliselt samad. Ainuke

märkimisväärne erisus on positsioonil 4 asuva lubatava hoonestusala asetus ja selle

vähendamine seoses puurkaevu asukoha ja kaitsevööndi täpsustamisega. Kohus märgib, et

arvestades säilitamisele kuuluvate puude (kõrghaljastus) asukohta, oli tegelikult ka juba

varasemas planeeringulahenduses toodud hoonestusala puhul nende ja uuemas lahenduses

näidatud puurkaevu asukohale hoonestuse püstitamine võimatu. Hoonestusala nihutamist 5 m

ulatuses krundi lõunapiirile lähemale, ei saa samuti pidada põhilahenduse muutmiseks. Samuti

leiab kohus, et kaebajad ületähtsustavad siinkohal põhjendamatult teiste hoonete asukohta

(ehitusjoont), sest kuni 5m erinevus ei ole hajaasustuses nii suur, et põhjustaks teest suhteliselt

kaugel asuva ja kõrghaljastuse taha jääva hoonestuse osas ridaküla väljanägemise olulise

moonutuse. Kohus ei loe seetõttu muudatusi planeeringulahenduses põhilahenduse

muutmiseks ja jätab seoses sellega tähelepanuta kõik kaebajate väited, mis tuginesid

vastupidisele arusaamale.

14. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et õigusvastane oli Harju maavanema 28.08.2014

keeldumine teostada järelevalvet detailplaneeringu üle (I tl 139). Kohus märgib, et on sarnaselt

maavanemaga juba eelnevalt tuvastanud, et käesolevas asjas ei ole esitatud avaliku väljapaneku

ajal seaduses ettenähtud korras vastuvõetud planeeringulahendusele kirjalikke ettepanekuid ja

vastuväiteid. Samuti leiab kohus sarnaselt maavanemaga, et vaidlusalune detailplaneering ei

sisalda üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Maavanem juhib oma keeldumises järelevalve

tegemisest kohtu arvates õigesti tähelepanu asjaolule, et detailplaneeringu avalikul arutelul

esitasid muuhulgas E.-V.P. ja M.P. planeeringu kohta küll vastuväiteid ja ettepanekuid, kuid

nende vastuväidete menetlemine kuulub vastavalt seadusele juba detailplaneeringut menetleva

kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kohus peab vajalikuks siinkohal täiendavalt märkida, et

kaebajad ei ole kohtu arvates suutnud selgelt välja tuua seda, milles ikkagi seisneb

detailplaneeringu väidetav vastuolu kehtiva üldplaneeringuga. Kohus juhib tähelepanu

asjaolule, et detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Rebala muinsuskaitseala põhimäärus

ei keelanud täiendava hoonestuse püstitamist Loo külas, vaid seadis selle sõltuvusse valla ja

Muinsuskaitseameti vastavast otsustusest. Käesoleval juhul on need otsustused langetatud ja

seetõttu ei saa kohus kaebajate väiteid vastuolust üldplaneeringuga tõsiselt võtta.

15. Käesoleva asja lahendamisel on nii kaebajate kui ka kohtu arvates üheks põhiküsimuseks

ka Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr 19859 õiguspärasus.

15.1. Kohus leiab kõigepealt, et vaidlust ei saa olla asjaolus, et detailplaneeringu koostamisel

on vallavalitsus teinud vastavalt tol ajal kehtinud PlanS § 16 lg 1 p 9 koostööd

Muinsuskaitseametiga. Seda tõendavad eelkõige mitmed vallapoolsed seisukoha küsimised ja

Muinsuskaitseameti vastused nendele, mis algasid enne detailplaneeringu menetluse

algatamist. Vaidlust ei ole ka selles, et 11.03.2013 kooskõlastus nr 19859 on antud enne

detailplaneeringu vastuvõtmist 02.05.2013 ehk seaduses sätestatud ajal PlanS § 17 lg 2 p 3

alusel.

15.2. Kohus ei nõustu kaebajate ühe põhiväitega, et kogu detailplaneeringu menetluse (ja selle

ettevalmistamise)

aja

kuni

02.05.2013

kooskõlastuse

nr

19859

andmiseni,

on

Muinsuskaitseamet olnud seisukohal, et Loo küla teest põhja poole hoonestust ette näha ei või.

Nähtuvalt Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 29.11.2011 koosoleku protokollis nr

216 (I tl 99 pöördel-100) esitatud seisukohast, on Muinsuskaitseamet juba sel ajal pidanud

lubatavaks kruntide kavandamist Loo küla teest põhja ja lõuna poole ning palunud

juurdepääsuteest põhja poole hoonestust mitte kavandada. Kohus märgib, et nähtuvalt

detailplaneeringule lisatud asendiskeemi kaardist, on juurdepääsuteena ilmselgelt silmas

peetud Kandle kinnistut põhja pool Loo küla teed läbivat juurdepääsuteed Loo ja Saare kinnistul

asuvate majapidamiste (hoonete) juurde. Kohus märgib, et vastav taotlus oli esitatud

Muinsuskaitseametile Jõelähtme Vallavalitsuse poolt Kandle kinnistu osas detailplaneeringu

algatamiseks ja selles küsiti muuhulgas seisukohta eritingimuste osas. Nähtuvalt koosoleku

protokollist ja otsustest leidis Muinsuskaitseamet juba planeeringu algatamiseks seisukoha

andmisel, et Loo küla teest võib hoonestus Kandle kinnistul paikneda nii põhja kui lõuna pool.

Põhja pool on komisjon toonud hoonestuse piiriks juurdepääsutee (Loo ja Saare kinnistutele).

Sellist hoonestuse asetust on järgnevalt detailplaneeringu koostamisel ja menetluses ka

arvestatud.

Kohus leiab, et eeltoodu lükkab otseselt ümber kaebajate väited, et kogu menetluse ajal kuni

vaidlustatud kooskõlastuse nr 19859 andmiseni on Muinsuskaitseamet olnud seisukohal, et

hoonestust põhja poole Loo küla teed ei tohi ette näha. Kohus märgib, et tegelikult on sellist

kaebajate poolt esitatud seisukohta Muinsuskaitseamet väljendanud ainult oma 18.09.2012

koosolekul protokollis nr 235, milles andis seisukoha detailplaneeringu eskiislahendusele ja

selles toodud selgitusest nähtuvalt tegi seda seoses valla poolt menetletava teemaplaneeringuga.

Eeltoodu näitab kohut arvates üheselt, et valed on kaebajate väited, et Muinsuskaitseamet oli

kogu menetluse aja tuginedes Rebala muinsuskaitseala põhimäärusele ja selles määratud kaitse-

eesmärkidele vastu Loo küla teest põhja poole Kandle kinnistul hoonestuse kavandamisele ja

muutis oma seisukohta ootamatult alles 02.05.2013 kooskõlastuses nr 19859. Kohtu arvates

näitab Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 18.09.2012 protokollis nr 235

väljendatud seisukoht hoopis seda, et Muinsuskaitseamet oli tihedas koostöös vallaga ja

arvestas oma muutunud seisukohas valla poolt menetletud teemaplaneeringus sel hetkel

kajastatut. Kohtu arvates näitab see, et Muinsuskaitseamet nägi kaebaja soovitud piirangu

kehtestamise peamise põhjusena uut menetletavat teemaplaneeringut ja selles toodud

kaitsetsoone, mitte eelkõige muinsuskaitseala üldisi eesmärke, mille saavutamist algatatud

detailplaneering tema kooskõlastamiseks ja vastuvõtmiseks esitatud kujul ei takistanud. Sellist

seisukohta kinnitab kõige ilmekamalt ka Rebala muinsuskaitseala uus põhimäärus, mis jõustus

26.02.2016 ja millega leevendati oluliselt piiranguid ehitiste püstitamiseks muinsuskaitsealal.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et Muinsuskaitseamet viitab oma 16.02.2016

seisukohtades kaebusele kohtu arvates õigesti õiguskantsleri üldisemale seisukohale, et

„Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kuis see on normi

legitiimse eesmärgiga põhjendatav. …“, ja leiab, et „… pigem ei olnud esimese

kooskõlastusega seatud kitsendused proportsionaalsed põhiseadusega kaitstud õiguse suhtes.“.

Kohus märgib, et saab nendest seisukohtadest arvestades vaidluse konteksti ja muid lisatud

väiteid aru nii, et vastustaja pidas esimese kooskõlastuse all siinkohas silmas oma 18.09.2012

protokollis 235 fikseeritud tingimuslikku kooskõlastust ja põhiseaduslikult kaitstud õigusena

kolmanda isiku õigust kasutada, käsutada ja vallata vabalt oma omandit.

15.3. Seoses eelmises punktis tooduga märgib kohus, et peab sarnaselt eksitavaks ja jätab

tähelepanuta ka kaebajate väite, et detailplaneeringu kehtestamisel on mindud vastuollu Maa-

ameti 26.03.2013 kirjaga nr 10.1-4/3350 antud kooskõlastuses toodud tingimustega. Nii

nimetatud kirjas, kui ka Maa-ameti poolt enne detailplaneeringu algatamist 13.12.2011 kirjas

nr 6.2-3/13227 esitatud seisukohas nähakse hoonete paiknemise põhjapoolse piirina mitte Loo

küla teed, vaid juurdepääsuteed Saare ja Loo kinnistutele. Samuti on 26.03.2013 kirjas selgelt

ära toodud Maa-ameti nõustumine hoonestusala nihutamisega Loo küla teest lõunas asuval

elamukrundil seoses keskpinge õhuliini kaitsevööndiga ja hajaasustuse mulje säilitamisega. Ka

on Maa-amet oma 26.03.2013 kooskõlastuses selgesõnaliselt leidnud, et „…detailplaneeringu

lahendus on kooskõlas Maa-ameti poolt detailplaneeringu algatamise juures eelnevalt esitatud

tingimusega.“.

15.4. Kohus on ka erinevalt kaebajatest seisukohal, et Muinsuskaitseameti kooskõlastuse nr

19859 puhul on tegemist planeerimismenetluses vastavalt kooskõlastuse andmise ajal kehtinud

PlanS § 17 lg 2 p 3 Muinsuskaitsemeti poolt antava kooskõlastusega, mitte haldusaktiga.

Nimetatud alustel antava kooskõlastuse puhul on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale

tegemist haldusesisese menetlustoiminguga, mille olemuseks on kooskõlastuse andja iseseisev

tema ülesannetest lähtuv ja erialane hinnang esitatud planeeringule vastates peamiselt

küsimusele kas selle elluviimiseks ei ole ametiasutuse kompetentsist tulenevate teadmisete

alusel esitatud planeeringulahenduse hindamise tulemusel seaduslikke piiranguid. Kohus

märgib, et kooskõlastamisest keeldumise aluseks saab vastavalt PlanS siinkohal olla mitte

otstarbekuse küsimus, vaid ainult vastuolu seadusega, seaduse alusel kehtestatud õiguskatiga

või planeeringuga (PlanS van red. § 17 lg 4). Kohus on juba tuvastanud, et ei üldplaneering ega

ka Rebala muinsuskaitseala põhikiri ei välistanud vaidlusalusele kinnistule uute hoonete

püstitamist. Samuti ei ole seda välistanud ükski teine õigusakt. Seetõttu leiab kohus, et

vaidlustatud kooskõlastus on õiguspärane, kuna ühestki eelnimetatud õigusaktist ei tulene

keeldu ehitiste lubamiseks detailplaneeringus märgitud kohtadel. Seda ei ole tuvastanud ka

Muinsuskaitseamet. Asjaolu, et Muinsuskaitseamet oli menetluses varasemalt väljendanud ka

lõplikus kooskõlastuses toodust erinevat seisukohta, ei muuda viimast ja lõplikku kooskõlastust

õigusvastaseks. Kohtu arvates on vale ka kaebaja seisukoht, et kohalik omavalitsus pidanuks

Muinsuskaitseametilt kooskõlastuse saamise järel hakkama põhjalikult kaaluma selle

õiguspärasust ja põhjendatust. Kooskõlastus on planeerimismenetluses spetsiifiliste teadmiste

ja oskuste ning ülesannetega avaliku võimu asutuse seisukoht oma kompetentsis olevates

küsimustes ja kohalikul omavalitsusel oleks alus selle kahtluse alla seadmiseks, kui esineks

ilmselge viga või eksimus selle andmisel. Käesoleval juhul sellist olukorda kohtu hinnangul ei

olnud ja seetõttu võis kohalik omavalitsus saadud kooskõlastusele tugineda detailplaneeringu

vastuvõtmisel.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et ka kaebajate poolt korduvalt viidatud ekspertiisis on

Loo küla tsoneeritud väärtuse järgi I klassi kuuluvaks Rebala muinsuskaitseala tuumikalaks,

kus tuleb “… rangelt jälgida igasugust ehitutegevust“ ja „Suuremas osas piirkonnas on

ehitustegevus keelatud.“. Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua, et erinevalt kaebaja väidetest,

ei näe isegi kaebajatele kõige soodsama ekspertiisi järeldused Loo küla suhtes ette täielikku ja

tingimusteta ehituskeeldu, vaid ainult leiavad, et see ei ole soovitav. Kohus märgib siinkohal,

et ekspertiisi järeldused sõnastavad erinevalt Loo külast näiteks Jõelähtme, Rebala küla ja

Vandjala küla suhtes konkreetselt ehituskeelud ja nende alad vastavas sõnastuses. Loo küla

suhtes on sisuliselt kohustusliku nõudena sätestatud „Säilima peab loopealne avatus ja endine

külatüüp.“. Kohus leiab, et eelpooltoodust tulenevalt ei saa kohus asuda seisukohale, et isegi

kaebajate viidatud ekspertiis oleks täielikult välistanud ehitamise Loo külas. Lisaks sellele

mainib kohus, et ekspertiisi järelduste näol on siiski tegemist vastava eriala spetsialistide

eelkõige oma erialakesksete soovitustega, mille ülekandmine õigusruumi eeldab paratamatult

vastava volitusega võimuorgani poolt soovituste kaalumist võrreldes muude kaitsmist väärivate

väärtuste ja huvidega. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei leidnud ekspertiisil põhinenud

teemaplaneering võimuorgani heakskiitu, mis loogiliselt võttes tähendab, et vastav võimuorgan

leidis, et on ka muid ühiskonnale olulisi huvisid ja väärtusi, mida muinsuskaitseline ekspertiis

ja vastava ala ekspertide arvamus ei ole oma ettepanekutes ja nende põhjal koostatud

teemaplaneeringus arvesse võtnud ning tasakaalustanud suhtes nende tehtud soovitustega.

Kohus leiab, et juba see asjaolu tähendab, et kaebaja väited, mis on taandatavad sisuliselt

ekspertiisi soovituste a priori ülimuslikkusele ja kohustuslikkusele kõigi muude seisukohtade

ja huvide suhtes, ei ole tõsiseltvõetavad.

15.5. Kohus selgitab seoses Muinsuskaitseameti poolt antava loaga täiendavalt, et kuigi Rebala

muinsuskaitseala põhimääruse kooskõlastuse andmise ajal kehtinud põhimääruse artikli 3 p 1

nägi ette, et “…ajalooliselt väljakujunenud kruntide (kinnistute) piiride muutmiseks ning

kruntimiseks, ehitiste püstitamiseks, neile peale- ja juurdeehitamiseks, ehitiste lammutamiseks

ja

krundi

maakasutuse

sihtotstarbe

muutmiseks

on

vajalik

igakordne

Muinsuskaitseinspektsiooni ja Jõelähtme Vallavalitsuse luba;“, ei saa sellest teha järeldust, et

ettenähtud loa väljastamise näol on tegemist planeerimismenetluses antava kooskõlastusega.

Kohus on seisukohal, et nähtuvalt muinsuskaitseseaduse § 24 lg 1 toodust ja § 24 lg 5 ja § 25

lg 8 alusel kehtestatud kultuuriministri 23.08.2011 määrusest nr 16 „Kinnismälestisel, selle

kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal tööde ja tegevuste lubade väljaandmise kord ja lubade

vormid“ ja eriti selle § 1 lg 1 ja § 4 lg 1 nähtuvalt, ei ole siinkohal seaduses ja kohtu hinnangul

ka Rebala muinsuskaitseala põhimääruse artikli 3 punktis 1 mainitud lubade puhul silmas

peetud planeerimismenetluses nõutavaid kooskõlastusi. Seetõttu on asjakohatu kaebajate väide,

et Muinsuskaitseameti kooskõlastuse nr 19859 puhul on tegemist omaette HMS alusel välja

antava haldusaktiga ja sellele laienevad kõik haldusmenetluse seaduses haldusakti

õiguspärasuses suhtes kehtivad nõuded. Kohus on seisukohal, et nimetatud kooskõlastuse

andmise näol oli tegemist planeerimisseaduse alusel planeerimismenetluses teostatud

haldusesisese menetlustoiminguga.

Kohus märgib, et nõustub Muinsuskaitseametiga, et kuna nimetatud menetlustoimingu raames

anti taotlusele Muinsuskaitseameti poolt soovitud kooskõlastus, siis ei tulnud seda

kooskõlastust erinevalt kaebaja seisukohast ka põhjalikult põhjendada. Kohus märgib

täiendavalt, et nimetatud kooskõlastus ei määra ka lõplikult ja muutmatult ära kehtestatava

haldusakti (detailplaneeringu) sisu. Seda näitab kasvõi asjaolu, et Muinsuskaitseamet ise on

oma hilisemas kaebajate poolt viidatud vastustes selgitanud vallavalitsusele, et avaliku huvi

kaalumine ja lõpliku otsuse tegemine on selles asjas valla pädevuses.

15.6. Kohus märgib, et nähtuvalt kohtupraktikast, on menetlustoimingute tegemisel

planeerimismenetluses senini kohus lugenud vajalikuks ainult kooskõlastustest keeldumise ja

täiendavate tingimuste seadmise põhjendamist. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei

ole. Sisuliselt on kogu kaebajate vastupidine seisukoht püüd asendada muinsuskaitse eest

vastustava riigiorgani iseseisvalt kujundatud arvamus oma huvides väljendatud subjektiivse

arvamusega.

15.7. Kohus peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul ei ole kaebajad suutnud näidata

piisavalt veenvalt ka seda, milline on see nende subjektiivne õigus, mida kooskõlastus rikub.

Kaebajad ei ole esitanud väidet, et nende kasuks oleks seatud ükskõik milline vaateservituut

või neil oleks õiguslik alus keelata naaberkrundile ehitamist. Samuti ei ole keelatud ehitamine

ja kruntide jagamine Rebala muinsuskaitseala põhimäärusega.

Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine

iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (vt näiteks Riigikohtu lahend

haldusasjades nr 3-3-1-12-07, 3-3-1-29-10). Samuti on kohus neis haldusasjades seletanud neid

asjaolusid, mida saab kohus sellistes vaidlustes kontrollida, ja selgitanud, et kohus ei saa

kontrollida langetatud otsuse otstarbekuse küsimusi, vaid ainult planeeringu kehtestamise

otsuseni viinud menetlust ja selle põhjenduste veenvust ja õigsust ehk seda, kas haldusorgan on

diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kas kaalumine on

toimunud ratsionaalselt ning kas ei ole ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga. Loomulikult peab langetatud planeerimisotsus vastama ka seaduses

sätestatud nõuetele (vt. näiteks Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-54-03, 3-3-1-42-02

ja 3-3-1-12-07).

Kohus peab oluliseks märkida, et märgitud eelpool mainitud kontrolli teostamise raames

kontrollib kohus eelkõige lõpliku planeerimisotsuse õiguspärasust ja ainult juhtumitel, kui

kooskõlastus saab mõjutada oluliselt ja lõplikult selle sisu või kaebajate subjektiivseid õigusi,

on kohtupraktikas peetud võimalikuks lubada selle eraldi vaidlustamine kohtumenetluses.

Käesoleval juhul ei ole kaebajad suutnud kohut veenda, et kooskõlastus rikub nende

subjektiivseid õigusi.

16. Kohus leiab eelmises punktis ja selle alapunktides toodust lähtuvalt, et käesoleval juhul ei

ole kaebajatel eraldi kaebeõigust Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse õigusvastasuse

tuvastamiseks ja sellest tulenevalt ning lähtudes HKMS § 151 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 jätab kaebuse

selles osas läbi vaatamata.

17. Järgnevalt käsitleb kohus lähemalt Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138

suhtes esitatud tühistamiskaebuseid.

18. Kaebaja on oma väitel esitanud tühistamiskaebuse nii subjektiivsete õiguste rikkumise kui

ka avaliku huvi kaitseks.

19. Kohus leiab, et kaebajad ei ole suutnud veenvalt näidata, milliseid nende subjektiivseid

õiguseid ja avalikke huvisid on kaebusega rikutud ja ka selles osas tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

19.1. Kohus märgib, et kõigepealt on kaebajad püüdnud käesolevas menetluses sisustada oma

subjektiivsete õiguste rikkumist sellega, et vaidlustatava haldusakti kehtestamisega riivatakse

kaebuse esitajate subjektiivse õigusena PS § 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja

enesemääratlemisele. Kaebajad väidavad, et vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile

on inimväärikuse alus. PS § 19 lg 1 esemelisse kaitsealasse kuulub mh isiku otsustamisvabadus

ja vaba eneseteostus hõlmab nt tänaval kõndimist, metsas ratsutamist, vabaabielu elamist.

Eeltoodust järeldavad kaebajad, et käesoleval juhul riivatakse kaebuse esitajate õigust elada ja

tegutseda kultuuriväärtuslikus elukeskkonnas ja ennast sellise ajaloolise elukeskkonna kaudu

määratleda. Isikutel on põhiseadusest tulenevalt õigus vabale enesemääratlemisele, sh oma

identiteedi kujundamisele. Käesoleval juhul on kaebajate arvates riivatud kaebuse esitajate

õigust identifitseerida ennast läbi kultuuripärandit säilitava ajaloolise elukeskkonna. Ajalooline

ridaküla on osa selle elanike kultuurilisest identiteedist ja küla elanikel on põhiseadusest

tulenev õigus sellisele enesemääratlusele. Ning Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-64-02 p 16

kinnitanud, et riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada

piiramatult teiste isikute ja avalikke huve.

Kohus ei pea siinkohal vajalikuks sellise konstruktsiooni ilmselgelt ebaadekvaatsust eraldi

lahkama hakata märkides ära ainult selle, et õigus enesemääratlusele ei sisalda õigust keelata

teistel isikutel oma omandi kasutamist vastavalt seadustele. Kohus märgib ka, et põhiseaduses

ei ole sätestatud kaebajate väidetavat õigust elada ja tegutseda kultuuriväärtuslikus

elukeskkonnas ja ennast selle kaudu määratleda. Kaebajad eksivad siin ilmselgelt PS § 19 toodu

õiguse vabale eneseteostusele ja enesemääratlemisele sisustamisega ja üritavad sellest tuletada

oma õigust keelata teistel isikutel nende omandi kasutamist. Selline konstruktsioon ei vasta

ilmselgelt Põhiseaduse loogikale ja mõttele.

19.2. Teise rikutud subjektiivse õigusena toovad kaebajad välja õiguse heale haldusele. Kohus

nõustub, et põhiseadus § 14 annab isikutele vastava õiguse ja see tagatakse eelkõige läbi

mõistliku aja jooksul teabe andmise neid puudutavast menetlusest, selle käigust ja asja

lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muust asjakohasest teabest. Samuti tähendab see,

et isik tuleb kaasata menetlusse, ära kuulata tema arvamus, anda talle võimalus esitada

vastuväiteid, anda asjakohaseid selgitusi, uurida tõendeid ning kaaluda erinevaid

lahendusvariante.

Kohus leiab, et vaatamata kaebajate väidetele, ei ole vaidlusaluses haldusemenetluses nende

õigust heale haldusele rikutud.

19.3. Kohus märgib, et on juba tuvastanud, et kaebajad olid kaasatud planeerimismenetlusse

juba selle algusest peale, neil oli võimalus esitada oma seisukohti ja vastuväiteid ning esitada

oma arvamust. Kohus on ka seisukohal, et erinevalt kaebajate arvamusest on haldusorgan

kogunud asja otsustamiseks piisavalt tõendeid ja neid analüüsides langetanud lõpliku otsustuse

ning kehtestanud detailplaneeringu. Asjaolu, et kaebajate seisukohti ja vastuväiteid ei

arvestatud mahus, mis neile meeldinuks, ei tähenda et vastuvõetud haldusakt oleks õigusvastane

ja rikuks avalikke huve. Kohus on seisukohal, et õiged ei ole ka kaebajate väited, et haldusakt

kehtestati ilma kaalumiseta või puuduliku ja arusaamatu asjaolude ja huvide kaalumisega.

Kohus leiab erinevalt kaebajatest, et nii haldusaktis eneses, kui ka selle lisaks olevates

dokumentides ja eelkõige detailplaneeringu seletuskirjas, on selgelt ja kohtule arusaadavalt

välja toodud haldusakti aluseks olnud kaalutlused ja sellest nähtub, et erinevate osapoolte

huvisid on vajalikul määral kaalutud ja hinnatud.

19.4. Kohus märgib, et kaebajate arvamus kogu menetluse vältel ja põhiline vastuväide

detailplaneeringule seisneb sisuliselt väites, et Rebala muinsuskaitseala moodustamise

eesmärki on võimalik täita ainult siis, kui lubada hoonete ehitamist ainult ajaloolistele

asukohtadele ja mitte lubada ehitada hooneid Loo küla teest põhja poole ning seda sõltumata

erinevate kruntide omanike soovist oma maale täiendavaid hooneid püstitada või seda

majanduslikult muul moel kasutada.

Selle lähenemise ekslikkus tuleneb otseselt kasvõi asjaolust, et Rebala muinsuskaitseala

põhimäärus ei keela uute hoonete püstitamist või ei seo nende püstitamise õigust ainult

ajalooliste asukohtadega. Ka nähtub vaidlustatud detailplaneeringu kehtestanud volikogu

otsusest erinevalt kaebaja väidetest üheselt, et vald on põhjalikult kaalunud ja põhjendanud oma

otsust. Kohus märgib, et valla põhilised vastuargumendid kaebaja põhilistele vastuväidetele on

toodud otsuse punktis 1. milles vastatakse kaebajate (Veski kinnistu omaniku) esitatud

ettepanekule 1. Nähtuvalt vastusest on vald analüüsinud ridaküla olemust ja selles hoonete

paiknemist. Vaidlust ei ole asjaolus, et ridakülades võisid hooned asuda mõlemal pool

tehislikku joont (teed), kusjuures teine rida oli sageli lühem ja hõredam põhireast. Vaidlust ei

ole, et ka Loo küla puhul asusid ja asuvad ka tänapäeval hooned mõlemal pool Looküla teed

nii, et põhja pool on need pigem hajaasustuses. Vald selgitab, et ka Muinsuskaitseamet on

asunud seisukohale, et detailplaneeringuga miljööd ei rikuta, kuna ühepoolne ridaküla ei ole

enam tänapäeval jälgitav, sest hoonestus on mõlemal pool teed. Oma vastuse punktis 4 on vald

selgitanud, et muinsuskaitse korraldamine ning tagamine ei tähenda absoluutset keeldu uute

ehitiste püstitamiseks. Vald selgitab, et juhul kui uute ehitiste püstitamisel lähtutakse

ümbritsevale miljööle iseloomulikest põhimõtetest ja need on kooskõlas ümbritsevale

keskkonnale omaste kriteeriumitega, ei saa asuda seisukohale, et kõik uus moonutab miljööd ja

on vastuolus kaitstavate huvide ja väärtustega. Vald leiab kohtu arvates õigustatult, et

detailplaneeringuga kavandatu ei kahjusta Loo küla miljööd. Kohus märgib, et ka

detailplaneeringu seletuskirjas on piisavalt põhjalikult analüüsitud Loo küla ajaloolist arengut

ja kujunemist (p 2.1.1 ja 2.1.2), osas 3.1. põhjendatud valitud lahendust ja selle sobivust antud

keskkonda ning selgitanud uute elanike lisaväärust piirkonnale (avalik huvi), ning osas 3.3.

määratletud kavandatud kruntide ehitusõigus, kasutustingimused ja arhitektuurinõuded.

Kohus leiab, et kõik eeltoodu lükkab otseselt ümber kaebajate väited, et detailplaneering on

kehtestatud kaalutlemata ja ei järgi avalikke huve jättes kõrvale Rebala muinsuskaitseala ja

valla üldplaneeringu eesmärgid. Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt näidata, et tema

väited ja nägemus muinsuskaitsest ja avalikest huvidest Loo küla piirkonnas oleks

ainuvõimalikud ja järgiksid avalikke ning teiste isikute erahuve paremini, kui kehtestatud

lahendus. Kohus ei väida, et isikul ei või olla oma nägemust nendest, kuid selle olemasolu ei

tähenda, et avalike võimu asutuste sealhulgas spetsialiseerunud asutuste sellest erinev nägemus

tuleks tunnistada läbinisti valeks ja õigusvastaseks. Kohus märgib, et nähtuvalt kohtule esitatud

dokumentidest ja kaebaja seisukohtadest, on kaebajad kogu detailplaneeringu menetluse

jooksul püüdnud vastustajatele agressiivselt peale suruda oma nägemust Loo küla arengust

kuulamata teiste poolte seisukohti ja arvestamata kolmanda isiku huvidega, alavääristades ja

seades mainitud teiste menetlusosaliste tegevuse motiive ja õiguspärasust igasuguste väidetega

kahtluse alla ning esitades ennast sisuliselt ainsa avalike huvide ja seaduslikkuse kaitsjana.

Kohus märgib, et selline käitumine ei ole õigustatud ning avaliku võimu kandjatel ja

kolmandatel isikutel on täpselt samasugune õigus oma seisukohtadele ning huvide kaitsele ning

avaliku võimu kandjatel ka otsene kohustus kaaluda igakülgselt kõiki esitatud ettepanekuid ja

lahendusi ning määratleda lõplikult nii kaitstavad avalikud- kui erahuvid. Kellegi seisukohtade

arvestamata jätmine ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks kallutatud ja kaalutlemata ning

õigusvastaste otsustega avaliku võimu kandjate poolt.

19.5. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kindlasti ei ole põhimõtteliselt õige kaebajate

väide, et kehtestatud detailplaneering annab kõigile muudele piirkonnas asuvatele

maaomanikele koheselt võimaluse tuginedes võrdse kohtlemise printsiibile asuda arendama ja

hoonestama oma kinnistuid Loo külas. Kohus märgib, et juba ainuüksi nende asukohast

tulenevalt ei ole siinkohal võimalik rääkida võrdse kohtlemise printsiibi rakendamisest. Lisaks

tuleb iga võimaliku uue hoonestuse puhul eraldi kaaluda nende mõju olemasolevale miljööle.

Samas märgib kohus, et nähtuvalt uuest Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest, on

Muinsuskaitseamet pidanud võimalikuks, et piirkonnas suureneb oluliselt hoonete (ja elanike

arv) ja see ei kahjusta muinsuskaitseala kaitse-eesmärke.

19.6. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et vaatamata kaebajate väidetele, et nende

ettepanekutele ja kirjadele ei ole alati (koheselt ja sisuliselt) vastatud, ei näe kohus, et see oleks

põhjuseks detailplaneeringu tühistamiseks. Kohus märgib, et kaebaja on saanud kõikidele oma

kirjadele vastused. Asjaolu, et need vastused teda ei rahuldanud, ei tähenda, et vastaja oleks

käitunud õigusvastaselt ja see oleks põhjuseks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks.

Kohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua, et sisuliselt said kaebajad kõigile oma küsimustele

lõplikud vastused detailplaneeringu kehtestamise otsuses, mille nad käesoleva menetluse

raames vastavalt seadusele vaidlustasid.

19.7. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et sisuliselt ainetud on ka kaebaja väited planeeringu

vastuvõtmise otsuse õigusvastasuse osas. Nimetatud otsus lähtus õigetest eeldustest ja

õiguspärastest kooskõlastustest. Kohus märgib, et kaebajad olid kaasatud planeeringu

koostamisse, mida näitab kasvõi nende kirjavahetus valla ja muinsuskaitseametiga. Samuti said

nad väljendada oma seisukohti. Seetõttu ja tulenvalt asjaolust, et planeeringu vastuvõtmise

otsus ei määratle lõplikult ära detailplaneeringu kehtestamise otsust ei ole kohtul põhjust

tunnistada õigusvastaseks ka vaidlustatud planeeringuotsuse menetlemise käigus selle

vastuvõtmise otsust.

20. Kohus kontrollis kaebajate esitatud argumente käesolevas kaebuses ja leiab kõike

eelpooltoodut kokku võttes, et vaidlustatud haldusakti menetlus ja haldusakt ise ei riku ei

kaebajate subjektiivseid õigusi ega ole vastuolus seadusega ning kaebus kehtestatud

detailplaneeringu tühistamiseks tuleb rahuldamata jätta.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval

juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustajad ja nende poolel osalenud kolmas isik ei ole

kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste

endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik