3-14-52651/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52651

Haldusasi

OÜ

Ecober

kaebus

Pärnu

Linnavalitsuse

planeerimisosakonna

07.10.2014

täitekorralduse

nr 3-15/1131 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Pärnu

linna keelamiseks anda edaspidi Pärnu Linnavalitsuse

planeerimisosakonna 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse

nr 9-13/4593 alusel täitekorraldusi

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Ecober, esindaja advokaat Ott

Lepmets

Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Tiina Roht

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Ecober apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Ecober apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu

18.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52651 osas, milles halduskohus jättis kaebuse

rahuldamata Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 täitekorralduse

nr 3-15/1131 õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning jättis OÜ Ecober menetluskulud

täies ulatuses tema enda kanda. Teha tühistatud osas uus otsus.

2. Tuvastada Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 täitekorralduse

nr 3-15/1131 õigusvastasus.

3. Mõista Pärnu linnalt OÜ Ecober kasuks välja menetluskulud summas 1155 eurot.

Ülejäänud osas jätta OÜ Ecober menetluskulud tema enda kanda.

5. Jätta Pärnu linna apellatsiooniastme kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.06.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-14-52651

2(12)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Ecober kuulub Pärnu linnas Põhja tn 1 asuv kinnistu, millel paikneb 3-korruseline

kivist hoone. Hoone asub Pärnu kesklinnas üldkasutatava sõidutee ääres. Hoone on ilmselgete

lagunemistunnustega ja varisemisohtlik.

2. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond kohustas 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatusega

nr 9-13/4593 (tl 13-14) OÜ-d Ecober takistama suletud piirdega juurdepääsu Põhja tn 1

kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses hiljemalt

01.06.2013. OÜ-l Ecober tuli liikumist hoone ümber piirata ca 2 m laiuses osas ehitiselt

langevate kivide eest hoidumiseks, hoone varisemisohtliku edelanurga juures ca 12 m raadiuses.

Ettekirjutusele oli lisatud OÜ Arcus Projekt töö nr 11074 „Põhja tn 1 hoone tehnilise seisukorra

hinnang“ (tl 172-178p). Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et kohustuse täitmata jätmisel rakendab

ehitusjärelevalvet teostav isik sunniraha 3000 eurot asendustäitmise ja sunniraha seaduses

(ATSS) sätestatud korras.

3. Pärnu Linnavalitsus pikendas OÜ Ecober taotlusel 03.06.2013 kirjaga ettekirjutuse täitmise

tähtaega kuni 01.07.2013. OÜ Ecober esitas ettekirjutuse peale 28.06.2013 vaide, mille Pärnu

Linnavalitsus jättis 31.07.2013 korraldusega nr 343 (tl 170-171) rahuldamata. OÜ Ecober esitas

04.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse 23.04.2013 ettekirjutuse tühistamiseks või selle

tühisuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2014 otsusega haldusasjas

nr 3-13-1848 (tl 18-21) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus edasi kaebamata 13.06.2014.

4. Muinsuskaitseamet tellis 2014. aastal Põhja tn 1 hoone uue ekspertiisi. Ehituskonstrueerimise

ja Katsetuste OÜ töö nr 1312P11 „Pärnu linn, Põhja tn 1 Endise kivikonstruktsioonis aidahoone

müüride tehnilise seisundi ekspertiis“ (tl 116p-117p) kokkuvõtte kohaselt tuleb esmalt ohutuse

tagamiseks piirata aidahoone edelanurk raadiusega vähemalt 6 m.

5. Muinsuskaitseamet koostas 18.06.2014 tegevuskava Põhja tn 1 endise kiviseintega

aidahoone konserveerimiseks (töö nr 14/028, tl 118-119). Selle kohaselt tuleb ohutuse

tagamiseks piirata aidahoone ajutise piirdega. Sealjuures edelapoolne nurk raadiusega

minimaalselt 6 m, ülejäänud hoone minimaalselt 1 m müüritisest. Piiretele tuleb paigaldada

ohutussildid.

6. Pärnu Linnavalitsuses toimus 27.06.2014 kohtumine (protokoll tl 22-23p), kus kinnistu

omanik tegi ettepaneku piirata hoone selliselt, et katta hoone ülemine osa võrguga, mis hoiab

ära varisemise, ning mitte paigaldada piiret (aeda), kuna see lõhutaks või varastataks ära. Pärnu

Linnavalitsus nõustus kohtumisel Muinsuskaitseameti poolt tellitud ekspertiisis ja

3-14-52651

3(12)

tegevuskavas toodud seisukohaga, et ajutine piire tuleb paigaldada hoone edelapoolses nurgas

6 m raadiusega, mujalt 1 m kaugusele müüritisest.

7. OÜ Ecober teavitas 14.07.2014 Pärnu Linnavalitsust, et ta võtab Muinsuskaitseameti

tegevuskavas toodu täideviimiseks, sh piirdeaia paigaldamiseks, hinnapakkumisi erinevatelt

lammutusettevõtetelt. Et tegevuskavas toodu elluviimiseks taotletakse abiraha ning

eelnimetatud protsess võtab aega, pakkus OÜ Ecober välja, et ta katab möödakäijate ohutuse

tagamiseks Põhja tn 1 hoone ülemise osa tüüblitega kinnitatud fassaadivõrguga.

8. 29.07.2014 e-kirjas kinnitas OÜ Ecober, et astub samme Muinsuskaitseameti väljastatud

tegevuskava elluviimiseks, sh piirde paigaldamiseks, koheselt peale rahataotluse rahuldamist.

9. 25.09.2014 teostas Pärnu linn Põhja tn 1 kinnistu ülevaatuse.

10. Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond rakendas 07.10.2014 täitekorraldusega

nr 3-5/1131 (tl 10-11) 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise eest OÜ Ecober suhtes

sunniraha 3000 eurot. Sunniraha vabatahtliku tasumise tähtajaks määrati 05.11.2014. OÜ-d

Ecober hoiatati, et sunniraha vabatahtliku tasumata jätmise korral nõutakse sunniraha sisse

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastati 25.09.2014

teostatud ülevaatuse käigus, et kinnistu omanik oli jätnud 23.04.2013 ettekirjutuse täitmata ja

hoone ümber ei olnud paigaldatud suletud piiret ohtliku tsooni ulatuses. Samuti ei olnud

kinnistu omanik mitme kuu jooksul täitnud 27.06.2014 antud lubadust ega alustanud hoone

ümber võrgu paigaldamist ohutuse tagamiseks.

11. Pärnu linn esitas 09.12.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse (tl 70-70p), kuna OÜ Ecober ei

tasunud sunniraha ettenähtud tähtajaks. OÜ Ecober tasus nõude, misjärel lõpetas kohtutäitur

12.05.2015 otsusega OÜ Ecober suhtes täitemenetluse (tl 140).

12. OÜ Ecober esitas 31.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 5-8, 54-55p, 94-103,

144-147p), mille nõueteks jäid pärast kaebuse korduvat muutmist tuvastada Pärnu

Linnavalitsuse planeerimisosakonna 07.10.2014 täitekorralduse nr 3-5/1131 õigusvastasus ja

keelata Pärnu linnal anda edaspidi Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 23.04.2013

ettekirjutus-hoiatuse nr 9-13/4593 alusel täitekorraldusi.

1) Sunniraha rakendamine on õigusvastane. Halduskohus leidis haldusasjas nr 3-13-1848 tehtud

otsuses, et vastustaja ei kohustanud kaebajat paigaldama piirdeaeda. Ala või eset on võimalik

teda ümbritsevast alast/esemest eraldada erinevate piiretega, mh võrguga, taraga, hekiga,

terrassiga, kividega, lindiga jms. Vastustaja ei pidanud 27.06.2014 kohtumisel ettekirjutuse

täitmiseks piisavaks seda, kui kaebaja paigaldab vaidlusaluse ehitise ülemisele osale

fassaadivõrgu. Samuti ei olnud ta nõus kinnistu piiramisega heki või kividega, vaid nõudis

piirdeaia paigaldamist, kuigi sellist kohustust ettekirjutusest ei tule.

2) Ettekirjutuses tuginetakse 2011. a ekspertiisiaktile, mille kohaselt tuli piire paigaldada

hoonest 2 m kaugusele ja edelanurgas 12 m kaugusele. Muinsuskaitseameti 2014. a tellitud

ekspertiisiakti kohaselt tuli piire paigaldada hoonest 1 m kaugusele, hoone edelanurgas 6 m

kaugusele. Vastustaja nõustus 27.06.2014 kohtumisel, et 2014. a ekspertiisiakt vastab

tegelikkusele paremini ja lubas sellest tulenevalt koostada uue haldusakti. Uut haldusakti aga

ei koostatud, vaid kaebaja suhtes rakendati sunniraha. Selline käitumine oli üllatuslik ja

õigusvastane. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et vastustaja väljastab uue haldusakti. Uue

haldusakti andmist põhjendasid faktiliste asjaolude muutumine ja mõiste “piire” täpsustamise

vajadus. Seetõttu esitas kaebaja vastustajale haldusakti kehtetuks tunnistamise avalduse, kuid

vastustaja ei ole seda siiani lahendanud. Väär on vastustaja väide, et haldusakti kehtetuks

3-14-52651

4(12)

tunnistamist takistab asjaolu, et välja tuleks anda sama sisuga uus haldusakt. Uus haldusakt

oleks erinev hoone ohtliku tsooni ulatuse ja mõiste “piire” sisustamise osas.

3) Kaebaja täitis lubaduse ja paigaldas 2015. a veebruaris ehitise ohutuse tagamiseks

fassaadivõrgu. Samuti esitas ta Muinsuskaitseametile taotluse kultuurimälestise omanikule

riigieelarvest toetuse eraldamiseks.

4) Keelamiskaebuse eesmärk on vältida pahatahtlike täitekorralduste väljastamist.

Keelamiskaebus kaitseb kaebaja huve, sest kui kaebaja paigaldaks piirdena võrgu ja seda

2014. a ekspertiisiaktis näidatud ulatuses, on vastustajal õigus rakendada kaebaja suhtes

sunniraha. Täitekorralduste andmine rikub kaebaja õigusi, sest vähendab tema likviidset vara

nii täite- kui menetluskulude näol.

5) Kui vastustaja oleks pidanud tähtsaks ohutust tagava piirdeaia paigaldamist, oleks vastustaja

selle ise asendustäitmise korras paigaldanud, mitte vaielnud kaebajaga 2011. aastast saadik.

Erimeelsused kaebaja ja vastustaja vahel tekkisid juba 10 aastat tagasi, kui toonane

linnaametnik nõudis kaebajalt oma ametiseisundit kuritarvitades Põhja tn 1 detailplaneeringu

kinnitamise eest vastutasuks kaebaja juhatuse liikme nõusolekut tema elukoha naaberkrundi

arendamiseks. Nõusoleku mittesaamisel võltsis linnaametnik kaebaja juhatuse liikme allkirja.

Seetõttu on kaebaja võtnud vastustaja suhtes ettevaatliku hoiaku.

13. Pärnu linn palus jätta kaebus rahuldamata (tl 66-68, 108-110, 134-139, 153-157).

1) Keelamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud. Kui kaebaja ei täida ettekirjutust, on

ATSS § 2 lg 2 järgi lubatud sunnivahendit korduvalt rakendada kuni ettekirjutuse täitmiseni.

Kaebaja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, millest võiks järeldada, et vastustaja esitab

täitekorralduse ka pärast seda, kui kinnistul asuva ehitise ohutus on tagatud. Kuna kaebaja ei

täitnud oma kohustusi ka pärast ettekirjutuse saamist, on täitmisele sundimiseks antud

täitekorraldus möödapääsmatu ja kohane. Kaebaja ehitusseadusest tuleneva kohustuse täitmine

ei saa tuua kaasa tema õiguste riivet, kuid kohustuse mittetäitmine võib kaasa tuua

ühiskonnaliikmete õiguste riive ja kahjulikud tagajärjed neile.

2) 19.01.2015 väljastas Muinsuskaitseamet kaebajale ehitisel väikesemahuliste tööde tegemise

loa. Seega mõjutas sunniraha sissenõudmiseks täitemenetluse 09.12.2014 algatamine kaebaja

tegevust. Sunnivahendi rakendamine on olnud õiguspärane, lubatud ja eesmärgile viiv.

Ettekirjutuse täitmiseks on täitekorraldus olnud möödapääsmatu ning puudub õiguslik alus või

põhjendus sunnivahendi rakendamise piiramiseks või keelamiseks.

3) Kattevõrgu paigaldamine ei ole olnud piisav, et lugeda ettekirjutus täidetuks. Võrk ei hoia

ära varisemise ohtu. Ohutuse tagamiseks on ettekirjutusega nõutud suletud piirde paigaldamine

möödapääsmatult vajalik.

4) Vastustaja nõustus 27.06.2014 koosolekul 2014. a ekspertiisiaktis tooduga, et ohutuse

tagamiseks tuleb hoone piirata piirdega edelapoolses nurgas raadiusega 6 m ja mujal 1 m

müüritisest. Sellised tingimused on märgitud ka täitekorraldusse. Antud juhul puuduvad

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 1 toodud alused haldusmenetluse uuendamiseks ja

ettekirjutuse muutmiseks või uue ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutuse aluseks olnud asjaolu

ei ole ära langenud. Ehitis on endiselt ohtlik igale möödakäijale. Kaebajal on jätkuvalt täitmata

ettekirjutusega pandud kohustus suletud piirde paigaldamiseks. Kohustuse täitmisel ei saa olla

takistuseks asjaolu, et piire on lubatud paigaldada hoonele lähemale, kui seda algselt nõuti.

2014. a ekspertiisiaktis näidatud piirde kaugus hoonest määrab väikseima ala, mis peab olema

hoone ümber ohutuse tagamiseks piiratud. Ettekirjutuse täitmiseks võib kaebaja hoone ümber

suletud piirde paigaldada ka ettekirjutuses viidatud 2011. a ekspertiisiaktis nõutud kaugusele,

3-14-52651

5(12)

kuid piiret ei ole lubatud paigaldada hoonele lähemale kui 2014. a ekspertiisiaktis lubatud.

Kaebaja ei ole piiret paigaldanud lähemale ega kaugemale, seega on ettekirjutus jätkuvalt

täitmata.

5) Vastustaja andis lubaduse uue haldusakti koostamiseks kiirustades. Kaebajal ei saanud

tekkida õiguspärast ootust, et menetluse käigus tehtud eksimus jääb kestma. Ettekirjutuse

andmise aluseks olnud asjaolud ei olnud muutunud. Haldusakti ei ole lubatud tunnistada

kehtetuks, kui tuleb anda uus sama sisuga haldusakt (HMS § 65 lg 2). Kaebajal ei saanud

tekkida õiguspärast ootust, et tema täitmata kohustusest tingitud ettekirjutus tühistatakse või

muudetakse veel enne, kui ta on asunud oma kohustust täitma.

6) Kaebaja ei ole tõendanud, et täitekorralduse täitmine takistaks või piiraks tema

majandustegevust. Seaduses puudub ruum kaalutlemaks selle üle, kas ühiskonnaliikmete

turvalisuse

tagamiseks

seadusega

pandud

kohustuse

täitmist

nõuda

või

mitte.

Järelevalveorganil on kohustus leida võimalus ohutuse tagamiseks, seejuures vajadusel ohutuse

tagamisele sundimiseks. Kui kaebaja ei ole täitnud temale seadusega pandud kohustust, ei ole

täitnud ka kohustuse täitmiseks tehtud ettekirjutust, siis selle kohustuse täitmisele sundimiseks

seadusega kehtestatud sunnivahendi rakendamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi.

14. Tallinna Halduskohus jättis 18.09.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kaebajal on seadusest tulenev kohustus tagada tema omandisse kuuluva ehitise ohutus, sh

takistada juurdepääs varisemisohtlikule ehitisele. Selle kohustuse olemasolu ei sõltu vastustaja

tegevusest või tegevusetusest. Kaebaja ei olnud kuni 2015. a alguses hoone ülemisele osale

kattevõrgu paigaldamiseni teinud midagi ehitise varisemisohu vältimiseks ning teiste inimeste

elu, tervise ja vara ohutuse tagamiseks. Seega on kaebaja rikkunud oma seadusjärgseid

kohustusi juba aastaid, vaatamata asjaolule, et 2011. a hinnangu kohaselt oli avariiohu

vältimiseks vaja tegutseda kiiresti ja kohe. Kaebaja selgitused, et tal puuduvad selleks rahalised

vahendid, ei ole asjakohased ega vabanda tema seadusjärgsete kohustuste täitmata jätmist.

2) Piirde paigaldamine ei saa olla kaebajat ebamõistlikult koormav. Kaebaja selgitus, et ta on

otsinud lahendusi ehitise ohutuse tagamiseks, ei ole piisav. Kaebajal tuleb astuda reaalseid

samme ohutuse tagamiseks. Viivitamine toob kaasa ehitise jätkuva lagunemise ning

varisemisohu suurenemise. 23.04.2013 ettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ja tunnistatud

õiguspäraseks. Kuna ettekirjutus ei sea kaebajale piirde materjali osas piiranguid, sai kaebaja

valida kõikvõimalike piirete hulgast endale sobiva ja olukorrale vastava. Kaebaja poolt 2015. a

alguses hoone ülemisele osale paigaldatud fassaadivõrk ei takista juurdepääsu ehitisele ega taga

piisavalt suletud piirde eesmärki takistada ehitise võimaliku varingu korral läheduses viibivate

inimeste ja nende vara ohutust. Seega ei ole kaebaja ehitise ohutust taganud. Riegler Grupp OÜ

21.08.2014 ettepanek (tl 25) kaebajale, milles leiti, et kaitsetara ehitamine on ebaotstarbekas ja

paigaldada tuleks kattevõrk, ning millele tuginedes esitas kaebaja Muinsuskaitseametile

27.08.2014 loataotluse (tl 23), on ilmselgelt asjatundmatu ja põhjendamatu ka seetõttu, et

kaebaja suhtes kehtis õiguspäraseks tunnistatud ettekirjutus, mis kohustas teda piiret

paigaldama. Seega ei saanud kaebajale jääda ekslikku arusaama, et kattevõrgu paigaldamisega

täidab ta piirde paigaldamise kohustuse.

3) Asjaolu, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni 2011. a hinnangust erinevalt, ei muuda

23.04.2013 ettekirjutust õigusvastaseks. Muinsuskaitseameti tegevuskava ja 2014. a

ekspertiisiakt nimetavad minimaalse kauguse, millest lähemale ei tohi piiret paigaldada.

23.04.2013 ettekirjutus tugines 2011. a hinnangule, kus hinnati varisemise korral kivide

kukkumise kaugust. Tegemist võis olla optimaalse kauguse määramisega. Puudub alus arvata,

et 2011. a antud hinnang oleks õigusvastane või põhjendamatu või Muinsuskaitseameti

hinnanguga võrreldes ebaõigem. Piirde paigaldamine kaugemale minimaalselt hinnatavast

3-14-52651

6(12)

ohutuskaugusest tagab alati suurema turvalisuse. Ohtliku tsooni ulatus ei ole faktiline asjaolu,

vaid hinnang. Erinevad eksperdid on hinnanud seda erinevalt. 23.04.2013 ettekirjutus tunnistati

kohtumenetluses õiguspäraseks. Ehitis on endiselt teistele isikutele ohtlik ja vastustajal on õigus

teha kaebajale ettekirjutus ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Vastustaja on

nõustunud hoone piiramisega 6 m raadiuses hoone edelanurgas ja 1 m raadiuses hoone

ülejäänud osas nii 27.06.2014 toimunud kohtumisel (tl 22-22p), 07.10.2014 täitekorralduses

kui kohtumenetluses. Kui kaebaja paigaldab piirde lähemale kui ettekirjutuses ette nähtud,

järgides samal ajal vastustaja antud nõusolekut ohtliku tsooni ulatuse vähendamiseks, kuid

vastustaja rakendab sellele vaatamata kaebaja suhtes sunniraha, võib kaebaja vaidlustada sellise

otsuse halduskohtus, viidates vastustaja antud lubadusele tuginevale õiguspärasele ootusele.

Vaidlused vastustajaga ei takista piirde paigaldamist. Kuna antud juhul puudusid

HMS § 65 lg-s 3 toodud asjaolud, ei olnud vastustaja kohustatud ettekirjutust muutma ega

tühistama.

4) Vastustaja lubas 27.06.2014 kokkusaamisel kaebajale, et tunnistab varasema ettekirjutuse

kehtetuks ja koostab uute tingimustega haldusakti. Samuti ei teavitanud vastustaja kaebajat oma

otsusest uut haldusakti mitte anda. Vastustaja selline käitumine ei ole kooskõlas hea halduse

tavaga ja on õigusvastane (vt HMS § 62 lg 5). Siiski ei too see kaasa kohaldatud sunnivahendi

õigusvastasust. Kaebaja eksitamine erinevate lubadustega on küll õigusvastane, kuid kohustus

rajada piire ja selle eesmärk pidid olema kaebajale juba eelnevalt selged. Vaatamata sellele, et

kaebajale ei saadetud lubatud uut haldusakti, ei pöördunud kaebaja info saamiseks vastustaja

poole, ei esitanud kirjalikku avaldust menetluse uuendamiseks ega täitnud kehtivat ettekirjutust.

Kaebajale oli 27.06.2014 koosolekul antud uus konkreetne tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks –

15.07.2014. Seega, kuigi vastustaja käitumine kaebaja teadmatuses hoidmisega ei olnud

korrektne, ei õigustanud see ettekirjutuse täitmata jätmist kuni 07.10.2014 täitekorralduse ega

halduskohtu otsuse tegemiseni.

5) Kaebaja ei ole pöördunud kohtu poole nõudega tuvastada vastustaja viivituse õigusvastasus

kaebaja 29.01.2015 esitatud 23.04.2013 ettekirjutuse kehtetuks tunnistamise taotluse

lahendamisel. Seega ei kuulu selle taotlusega seotud vaidlus praeguse vaidluse esemesse ja selle

lahendamiseks puudub kohtul õigus.

6) Sunniraha rakendamist keelavaid asjaolusid ei esinenud. Arvestades ettekirjutusega

kaitstavate õiguste olulisust ning kaebajapoolset ettekirjutuse täitmisega pikaajalist venitamist,

ei ole kaebaja suhtes rakendatud sunniraha suurus 3000 eurot ilmselgelt ebaproportsionaalne

(ATSS § 3 lg 3). Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja pahatahtlikkust 07.10.2014 korralduse

andmisel. Kaebaja viidatud vastustaja ametnike poolne altkäemaksu küsimine ja võltsimine on

äärmiselt taunitavad, kuid nende küsimuste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune

menetluskord. Olenemata sellest, milliseid võimalikke õigusvastaseid tegusid on vastustaja

ametnikud kaebaja suhtes varem teinud, ei mõjuta see kaebajal olevaid kohustusi. Kaebajat tuli

mõjutada ettekirjutust täitma. Kaebaja pidi arvestama sellega, et kui ta piiret üldse ei paigalda,

toob see igal juhul kaasa sunniraha määramise.

7) Ka vastustaja on olnud avalikes huvides tegutsemisel põhjendamatult passiivne. Piirde

paigaldamine on veninud lubamatult kaua. See, et vastustajal oli võimalus ise asendustäitmist

läbi viia, ei muuda aga kaebaja kohustusi ega muuda tema suhtes rakendatud sunniraha

õigusvastaseks, sest esimeses järjekorras oli ehitise ohutuse tagamine kaebaja ülesanne.

8) Keelamisnõue on õigustamatu. Kaebajal on kohustus tagada ehitise ohutus ja piirata

juurdepääs lagunevale ehitisele. Kaebaja ei ole seda kohustust juba aastaid täitnud, vaatamata

ettekirjutuse õiguspärasusele ja selle täitmise tähtaja korduvale pikendamisele. Milline piire ja

kui kaugele paigaldada, ei ole asjakohane vastuväide ettekirjutuse täitmata jätmiseks. Seaduses

3-14-52651

7(12)

ettenähtud kohustuste täitmata jätmise eest seaduses ettenähtud mõjutusvahendite kohaldamine

ei saa kaebaja õigusi rikkuda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. OÜ Ecober palub 19.10.2015 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

18.09.2015 otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata nõude täitekorralduse nr 3-5/1131

õigusvastasuse tuvastamiseks.

1) Vastustaja 27.06.2014 otsustus väljastada uus haldusakt, mis on paremini ja täpsemalt

sõnastatud ning kooskõlas kõige hilisema ekspertiisiakti ja selle juurde kuuluva tegevuskavaga,

andis kaebajale õiguspärase ootuse sellekohase haldusakti väljastamise suhtes. Kaebajat

teavitamata sellekohasest otsustusest taganemine ning seejärel sunniraha rakendamine oli

õigusvastane. Halduskohus on valesti kohaldanud HMS § 64 lg-t 2. Seadusest ei tulene keeldu

ega kohustust haldusakti kehtetuks tunnistada, mistõttu pidi haldusorgan otsustama kehtetuks

tunnistamise kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja teostas kaalutlusõigust 27.06.2014 kohtumisel,

jõudes otsusele tunnistada haldusakt kehtetuks. Seega tekkis kaebajal õiguspärane ootus

vähemalt otsuse muutmisest teatamisele. Kuna vastustaja lubadusest taganemisest teada ei

andnud, ei olnud sunniraha kohaldamise otsus mõistlik ega ettenähtav. Kaebaja juhtis oma

käitumist otseselt vastustaja lubadusest lähtuvalt. Kui vastustaja ei oleks seesugust lubadust

väljastanud, oleks kaebaja sunniraha kohaldamise vältimiseks paigaldanud hoone ümber

suletud piirdena hoiatuslindi, mis oleks välistanud sunniraha kohaldamise. Vastustaja oli sellest

teadlik. Kuna vastustaja avaldas koosolekul, et lindi/heki/võrgu paigaldamine ei ole piisav ning

lubas väljastada uue haldusakti, ei hakanud kaebaja koheselt nimetatud piirdeid paigaldama.

Vastustaja poolt sunniraha kohaldamine tuli kaebajale üllatusena. Samal ajal ei ole vastustaja

nelja aasta jooksul kasutanud võimalust asendustäitmiseks.

2) Kaebajal oli lootus, et uue haldusakti väljastamise ja rakendamise ajaks võib olla rahuldatud

tema taotlus hoone konserveerimise rahastamiseks ning sellisel juhul ei pea kaebaja tegema

kulutusi oma vahendite arvelt. Just seetõttu ei võtnud kaebaja vastustajaga ise ühendust ka

pärast 27.06.2014 koosolekule järgneva nädala möödumist. Kaebaja esitas sellekohase taotluse

Muinsuskaitseametile 25.09.2014. Kuna kaebaja taotlus jäi 2014. a taotlusvoorus rahuldamata,

esitas kaebaja 29.09.2015 uue taotluse.

3) Vastustaja õigusvastane käitumine ei ole vabandatav ka juhul, kui näha õigusvastasust

kaebaja enda eelnevas käitumises. Vastustaja antud lubaduse sisu oli otseselt seotud kaebajale

tekkinud kahjuga, kuna kaebajal oli mõistlik ootus, et olukorras, kus vastustaja seisukohalt ei

ole sunniraha aluseks olevad asjaolud selgelt määratletud, ei rakenda vastustaja sunniraha.

4) Väär on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt peab kaebaja ootama ebaõiglase olukorra

tekkimist enne asjaolude selgeks vaidlemist. Halduskohus on analüüsinud üksnes otseselt

seadusest tulenevaid sunniraha kohaldamise formaalseid eelduseid, jättes tähelepanuta

vastustaja õigusvastased ja kaebaja käitumist otseselt mõjutanud toimingud.

5) Tõele ei vasta halduskohtu väited, et kaebaja ei ole hoone suhtes midagi ette võtnud. Kaebaja

on lisanud hoonele ohtlikkust tähistavad sildid ning on mitme aasta jooksul koristanud ja

lasknud ära viia hoone varisenud osi, koristanud ümbrust ja eemaldanud seest nii puit- kui

kiviprahti. Siiski ei mõjuta hoone remontimine või mitteremontimine kaebaja nõuete sisu.

Kaebaja ei esitanud halduskohtule eeltoodut kinnitavaid tõendeid ega vastuväiteid, kuna need

ei olnud praeguses vaidluses asjakohased ning kaebaja ei pidanud seetõttu mõistlikuks kanda

selle tõttu lisakulusid.

3-14-52651

8(12)

16. Pärnu linn palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

1) Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele, et kaebajat eksitav lubadus anda uus haldusakt

on küll õigusvastane, kuid ettekirjutuse eesmärk ja kohustus paigaldada hoonele piire olid

kaebajale teada ja seda enne ettekirjutuse tegemist. Kaebaja väide selle kohta, et ta juhtis oma

käitumist otseselt lähtuvalt vastustaja lubadusest, on paljasõnaline ja kohatu, mida tõendab

asjaolu, et kaebajale on piirde paigaldamise vajadus teada alates 2011. aastast. Kaebaja ei ole

näidanud üles valmidust piirde paigaldamiseks. Pärnu Linnavalitsuses 27.06.2014 toimunud

koosoleku protokollist on üheselt mõistetav, et vastustaja jääb ohutuse tagamiseks vajaliku

suletud piirde nõude juurde, kuid nõustus selle paigaldamisega ettekirjutuse tegemise järgselt

koostatud ekspertiisi ja tegevuskava alusel määratud ulatuses. Samal viisil piirde paigaldamise

vajadust on vastustaja korranud täitekorralduses. Koosolek on menetlustoiming, kus kuulatakse

osalejate seisukohti ja tehakse vastastikku ettepanekuid menetluse jätkamiseks hetkeolukorrast

lähtuvalt. Hinnangud olukordadele ja õiguslikele aspektidele võivad muutuda.

2) Kaebajale oli teada , et varisemisohtliku hoone ümber peab paigaldama piirde. Piirde kaugust

hoonest oli vähendatud, kuid see ei saanud olla kõnealuse ettekirjutuse täitmise takistuseks.

Vastustaja oli koosolekul nõustunud, et piire võib olla vastavalt Muinsuskaitseameti hinnangule

paigaldatud lähemale kui ettekirjutuses märgitud. Kaebaja oli teadlik, kuhu maani tema

kohustus ulatub. Koosolekul ei lepitud kokku ega viidatud mingilgi moel kaebaja õigusele jätta

ettekirjutus täitmata. Samuti ei ole protokollis ühtki viidet ettekirjutuse täitmise

edasilükkamisele või ettekirjutuse täitmise peatamisele. Seega oli kaebajal kohustus ettekirjutus

täita ja hoone ohutus tagada. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et kohustuse täitmine

ei olnud enam nõutav.

3) Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et haldusorgan tunnistab õiguspärase ja veel

täitmata ettekirjutuse kindlasti kehtetuks. Kuivõrd kaebaja ei täitnud oma kohustust hoonest

lähtuva ohu kõrvaldamisel, tuli haldusorganil ettekirjutuse tegemisega sekkuda.

4) Eksimus menetlustoimingus ei anna menetlusosalisele õiguspärast ootust, et eksimus jääb

kestma. Arvestades ettekirjutusega kaitstavate õiguste olulisust ning ettekirjutuse täitmisega

venitamist juba pikemat aega, on kaebaja suhtes rakendatud sunniraha proportsionaalne ja

tasumise tähtaeg piisav.

5) Kaebaja väide, et ta on hoone ümbrust pidevalt koristanud, ei vähenda ohutuse tagamise

vajadust. Igal isikul on õigus oodata, et kellegi vara teda ei ohusta ega kahjusta. Kaebajal tuleb

astuda reaalseid samme ohutuse tagamiseks.

6) See, et Muinsuskaitseamet määratles ohutsooni 2011. aasta hinnangust erinevalt, ei muuda

ettekirjutust õigusvastaseks. Ettekirjutus on kohtumenetluses tunnistatud õiguspäraseks.

Kaebajal oli selge teadmine, et ettekirjutuse mittetäitmine toob kaasa sunnivahendi

rakendamise. Samuti teadis kaebaja, millise sisu ja tingimustega oleks uus haldusakt antud.

Seega ei saanud vastustaja käitumine kaebaja kohustuse täitmist mõjutada.

7) Kaebaja on 19.02.2016 seisuga piiranud hoone igast küljest piirdeaiaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

18. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust üksnes ulatuses, milles kohus jättis rahuldamata

täitekorralduse

nr 3-5/1131

õigusvastasuse

tuvastamise

nõude.

Seega

tuleb

3-14-52651

9(12)

apellatsioonimenetluses lahendada küsimus sellest, kas 07.10.2014 täitekorraldusega sunniraha

rakendamine oli õiguspärane.

19. Asjas puudub vaidlus selles, et 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatus nr 9-13/4593 oli 07.10.2014

täitekorralduse koostamise ajal kehtiv haldusakt. Kuigi kaebaja oli ettekirjutuse halduskohtus

vaidlustanud, jättis kohus kaebuse rahuldamata ning kohtuotsus jõustus 13.06.2014. Poolte

vahel tekitas edaspidi kõneainet halduskohtu nimetatud otsuses väljendatud seisukoht, et

suletud piirdena on käsitatav ka nt hekk või lint. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et kui

23.04.2013 ettekirjutuse koostamisel lähtus haldusorgan 2011. aastal koostatud ekspertiisist ja

selles näidatud ohtliku tsooni ulatusest, siis 2014. aastal koostati sama hoone müüride tehnilise

olukorra hindamiseks Muinsuskaitseameti tellimusel uus ekspertiis, milles oli ohtliku tsooni

ulatus määratletud oluliselt väiksemana. Eeltoodud küsimusi arutati 27.06.2014 Pärnu

Linnavalitsuses kaebaja osalusel toimunud koosolekul. 25.09.2014 tuvastas vastustaja ametnik,

et vaidlusaluse hoone ümber ei olnud paigaldatud suletud piiret ning 07.10.2014

täitekorraldusega kohaldati kaebaja suhtes 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise

eest sunniraha 3000 eurot.

20. Sunniraha kui ühe sunnivahendi liigi rakendamise õiguslikud alused on sätestatud

asendustäitmise ja sunniraha seaduses. ATSS § 2 lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse,

kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi

saavutamiseni korduvalt rakendada. ATSS § 8 lg 1 järgi on sunnivahendit lubatud rakendada,

kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud

tähtaja jooksul täidetud. ATSS § 8 lg 3 järgi ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) sama

paragrahvi lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks

olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi;

4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS ettenähtud korras. Sunnivahendi

rakendamise põhimõtted on sätestatud ATSS §-s 3. Selle sätte lg 2 kohaselt ei käsitata

sunnivahendi rakendamist karistusena. Sama sätte lg-s 3 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt

kasutatakse kohustuse täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste

kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe

kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Eeltoodud

regulatsioonist nähtub selgelt, et sunniraha eesmärgiks on isiku sundimine rahanõudega oma

käitumist muutma ning sundima teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust, mitte aga

isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse

eelnõu (IX Riigikogu 458 SE) kohaselt ei ole sunnirahal erinevalt rahatrahvist karistuslikku

eesmärki, vaid selle eesmärk on kallutada isikut sooritama ettekirjutuses sisalduvat tegu või

hoiduma ettekirjutusega keelatud teost. Sunniraha ei ole sanktsioon, vaid mõjutusvahend.

Sunniraha ei rakendata mitte järgneva karistusena selle eest, et hoiatuses ettekirjutuse

vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul ettekirjutust ei täidetud, vaid ennetava

eesmärgiga sundida adressaati ettekirjutust viivitamata täitma, et puuduks vajadus adressaadi

suhtes uuesti mõnda sunnivahendit rakendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas

nr 3-08-118). Seda, et sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks

(HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3), on kinnitanud ka Riigikohus. Samas lahendis selgitas

Riigikohus, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi

rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid

proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu

halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14).

21. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas

haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi

ja kohustusi sisaldav osa. 23.04.2013 ettekirjutus-hoiatuse p-ga 1 on kaebajale pandud kohustus

3-14-52651

10(12)

takistada suletud piirdega juurdepääs Põhja tn 1 kinnistul asuvale ehitisele ekspertiisi

asendiskeemil näidatud ohtliku tsooni ulatuses. Ettekirjutusele lisatud asendiskeemist nähtub,

et kaebajal tuleb hoone ümber liikumist piirata ca 2 m laiuses ning hoone edelanurga juures

ca 12 m raadiuses. Seega on ohtliku tsooni ulatus kaebajale 23.04.2013 ettekirjutuse

resolutsioonis pandud kohustuse üheks tingimuseks. Kuigi vastustaja on 07.10.2014

korralduses asjaolude märkimisel viidanud ka 2014. a koostatud ekspertiisile ja tegevuskavale

ning nendes nimetatud ohtliku tsooni ulatusele, on korralduse p-ga 1 rakendatud kaebaja suhtes

sunniraha 23.04.2013 ettekirjutuse p-i 1 täitmata jätmise eest. Seega on 07.10.2014 korralduse

p-ga 1 kaebajale ette heidetud 23.04.2013 ettekirjutuse p-s 1 pandud kohustuse täitmata jätmist,

mis oli selgelt seotud 2011. a ekspertiisi asendiskeemil osutatud ohtliku tsooni ulatusega. Kuigi

ohtliku tsooni ulatus on hinnanguline otsus, on haldusorgan 23.04.2013 ettekirjutuse

resolutsioonis teinud sellest lähtumise haldusakti adressaadile kohustuslikuks. Ohtliku tsooni

ulatust ei saa suletud piirde paigaldamisel pidada ka tähtsusetuks asjaoluks. Sellest, kui kaugele

ehitisest tuleb piire paigaldada, sõltub paigaldatava piirde kogupikkus. Piirde paigaldamise

kohustust hoonest vähemalt 2 m kaugusele ja edelanurgast vähemalt 12 m kaugusele saab

pidada seega isikut enam koormavaks, kui piirde paigaldamise kohustust hoonest vähemalt 1 m

kaugusele ja edelanurgast vähemalt 6 m kaugusele. Esimesel juhul kulub korralduse täitmiseks

ja piirde paigaldamiseks vaieldamatult rohkem piirdematerjali kui teisel juhul.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et Pärnu Linnavalitsuses 27.06.2014 aset leidnud kohtumisel

(tl 22-23p) nõustus vastustaja kaebaja poolt piirde paigaldamisega lähtuvalt ohtliku tsooni

ulatusest, mis oli esitatud 2014. a koostatud ekspertiisis ja tegevuskavas. Samuti nähtub

kohtumise protokollist linna esindaja avaldus, et piirde paigaldamise nõue vormistatakse

kirjalikult uue haldusaktina, arvestades viimases ekspertiisis määratud piirde ohutuskaugusi

hoonest. Ringkonnakohus leiab, et eeltooduga on vastustaja sisuliselt teinud otsuse kaebaja

suhtes sunniraha rakendamise edasilükkamiseks. Vastustaja oleks pidanud oma ettekirjutust

korrigeerima juba seetõttu, et vastustaja hinnangul ei oleks halduskohtu 13.05.2014 otsuses

näidatud võimalus piirata ala lindiga taganud hoone ohutust. Nimelt tuleneb viidatud otsusest,

et kuna ettekirjutuses ei ole suletud piirde materjalile seatud mingeid tingimusi, ei ole

ettekirjutusega kohustatud kaebajat paigaldama piirdeaeda ja ala saab eraldada ka nt heki, kivide

või lindiga.

23. Vastavalt ATSS § 8 lg 3 p-le 3 ei ole sunnivahendi rakendamise edasi lükkamise korral

sunnivahendi rakendamine lubatud. 27.06.2014 koosolekul avaldatust tekkis kaebajal

õigustatud arusaam, et vastustaja ei nõua temalt enam piirde paigaldamist 23.04.2013

ettekirjutuses viidatud ohutsooni ulatuses, vaid piisab sellest, kui kaebaja paigaldab piirde

lähtuvalt 2014. a ekspertiisis märgitud ohtliku ala ulatusest. Kui kaebaja oleks hakanud piirama

hoonet ettekirjutuse nõuetest väiksemas ulatuses, ei oleks tal saanud olla kindlust, et vastustaja

ei sunni teda hiljem siiski täpselt järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust hoonest ja piiret

ümber ehitama. Juhul, kui vastustaja hiljem antud nõusolekust taganes, oleks ta pidanud

tulenevalt hea halduse põhimõttest kaebajat sellest teavitama. Riigikohtu halduskolleegium on

rõhutanud, et hea haldustavaga on vastuolus see, kui haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta

kavatseb haldusmenetluse lõpptulemusena langetada otsuse, mis on isiku soovidele vastav, kuid

langetab hoopis otsuse, mis ei vasta isiku tahtele. Selline tegevus võib rikkuda isikute

õiguspärast ootust. Kui haldusorgan näeb, et isiku käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta

kohustatud isikut sellest teavitama ja võimaldama tal oma käitumist muuta (Riigikohtu

halduskolleegiumi 27.03.2002 otsus nr 3-3-1-17-02, p 18). Ka praeguses asjas tekkis kaebajal

õigustatud ootus, et sunniraha kohaldamine tema suhtes ei ole enne ettekirjutuse korrigeerimist

päevakorral.

23. Eeltoodust tuleneb, et vastustaja, rakendades 07.10.2014 korraldusega kaebaja suhtes

sunniraha 23.04.2013 ettekirjutusega pandud kohustuse täitmata jätmise eest, tegutses

3-14-52651

11(12)

olukorras, kus ta sisuliselt oli sunniraha rakendamise edasi lükanud ning kaebaja oli sellest

teadlik. Seega ei ole vastustaja 07.10.2014 korralduse andmisel järginud ATSS § 8 lg 3 p-s 3

sätestatud keeldu ning korraldus on seetõttu õigusvastane. Ebaselges olukorras sunniraha

sissenõudmine ei ole kooskõlas ka sunnivahendi eesmärkidega. Ringkonnakohus toonitab, et ei

pea õigeks seda, et kaebaja jättis varisemisohtliku hoone omanikuna oma kohustused täitmata.

Samas ei ole sunniraha määramine sanktsioon (ATSS § 3 lg 2).

24. Lähtudes eeltoodud põhjendustest rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

ning tühistab Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsuse osas, milles halduskohus jättis kaebuse

rahuldamata Pärnu Linnavalitsuse 07.10.2014 korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebaja tuvastamisnõude.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus tühistab praeguse otsusega

Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsuse halduskohtule esitatud kahest nõudest ühe osas. Seega

tuleb HKMS § 108 lg 2 järgi jaotada esimese kohtuastme menetluskulud selliselt, et pool

kantud kuludest jäävad kaebaja kanda ning teine pool vastustaja kanda. Kaebaja taotles

halduskohtult õigusabikulude väljamõistmist summas 1344 eurot. Tegemist on kantud,

põhjendatud ning vajalike kuludega, mistõttu tuleb need HKMS § 109 lg 4 ja § 108 lg 2 alusel

50 % ulatuses (672 eurot) vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad

kaebaja õigusabikulud tema enda kanda. Kaebaja on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel

ning kahel korral esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu kokku 120 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja tasutud riigilõivu ei ole võimalik jätta võrdselt kaebaja ja

vastustaja kanda. Kuigi kohus rahuldab ainult ühe kaebaja esitatud nõuetest, hõlmas tasutud

riigilõiv HKMS § 104 lg 1 ls 2 järgi mõlemat nõuet ning riigilõivu saab pidada rahuldatud

nõudega terviklikult seotuks. Seega tuleb kaebaja tasutud riigilõiv summas 120 eurot jätta

täielikult vastustaja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, jäävad

apellatsiooniastme

menetluskulud

vastustaja

kanda.

Kaebaja on

esitanud kohtule

menetluskulude

väljamõistmise

taotluse,

mille

kohaselt

on

kaebaja

kandnud

apellatsiooniastmes menetluskulusid järgmiselt: riigilõiv summas 15 eurot ja õigusabikulud

348 eurot. Ka nende kulude näol on tegemist põhjendatud, vajalike ning kantud kulutustega.

Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks kokku välja mõista menetluskulud summas 1155 eurot

(792 eurot + 363 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.12.2016 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-52651

tuvastamisnõude ja menetluskulude jaotuse osas. Jätta tuvastamisnõude osas jõusse

Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsus samas asjas.

3-14-52651

12(12)

3. Tagastada kautsjon. Jätta muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.