3-16-5/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mai 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-5

Haldusasi

A.L. kaebus Eesti Advokatuuri 08.12.2015 protokollilise

otsuse nr 24 punkti 6.2 tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri

kohustamiseks võtma A.L. vandeadvokaadina Eesti

Advokatuuri liikmeks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.L.

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Kristel Voltenberg

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Võtta asja juurde vastustaja poolt 05.05.2016

esitatud tõendid (õiguskantsleri 07.10.2009 seisukoht

ja sellega seonduv e-kirjavahetus).

2. Rahuldada kaebus.

3. Tühistada

Eesti

Advokatuuri

08.12.2015

protokollilise otsuse nr 24 punkt 6.2 ja kohustada

Eesti Advokatuuri A.L. 02.12.2015 avalduse uueks

läbivaatamiseks.

4. Mõista

vastustajalt

kaebaja

kasuks

välja

menetluskulu (riigilõiv) 15 eurot. Ülejäänud osas

jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.06.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.L. arvati 16.12.2010 tema 13.12.2010 avalduse alusel advokatuuriseaduse (AdvS) § 36

lg 1 p 1 alusel Eesti Advokatuurist välja.

2. A.L. esitas 02.12.2015 Eesti Advokatuuri juhatusele avalduse, milles palus võtta end AdvS

§ 26 lg 3 p 2 alusel vandeadvokaadina Eesti Advokatuuri liikmeks.

3. Eesti Advokatuur jättis 08.12.2015 protokollilise otsuse nr 24 punktis 6.2 A.L. avalduse

AdvS § 27 lg 1 p 3 alusel rahuldamata, sest advokatuurile teadaolevalt on A.L. kriminaalkorras

karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. A.L. karistus on küll alates 2015. a juunikuust

kustunud, kuid AdvS § 27 lg 1 p-s 3 on silmas peetud karistatuse fakti kui sellist.

2(4)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. A.L. esitas 04.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri 08.12.2015

protokollilise otsuse nr 24 p 6.2 tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks võtma A.L.

vandeadvokaadina Eesti Advokatuuri liikmeks.

Kuigi AdvS § 27 lg 1 p 3 grammatiline tõlgendus ei välista, et sõna „karistatud“ tuleks mõista

kui karistamise fakti, tuleb tõlgendamisel arvestada ka karistusregistri seaduse (KarRS) ja

Riigikohtu juhistega. Riigikohus leidis 16.10.2006 otsuses nr 3-3-1-53-06, et karistamise fakt

tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses; kui isik, kes otsustab

akti andmise, on KarRS järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja; kui isikut

kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava

eesmärgiga. KarRS § 5 lg-st 2 ja § 20 lg-st 1 ei tulene vastustajale õigust juhinduda

karistusregistrist kustutatud andmetest. Järelikult ei ole karistamise fakt, mille andmed on

kustutatud ja kantud karistusregistri arhiivi, advokatuuri liikmelisuse saamisel õiguspäraseks

takistuseks. Riigikohus osundas ka 17.06.2009 otsuses nr 3-3-1-46-09, et karistusregistri

arhiiviandmetele juurdepääsu puudumisel ei ole piirangute kohaldamiseks õigustatud

tuginemine muudele karistamise fakti väljendavatele andmetele. Seetõttu ei saanud advokatuuri

juhatus karistamise faktile õigusliku tähenduse andmisel õiguspäraselt lähtuda mõne

advokatuuri juhatuse liikme väidetavast teadmisest/ettekujutusest või muudest infoallikatest.

Vastustajale 08.12.2015 esitatud karistusregistri teate järgi ei omanud kaebaja avalduse

esitamisel kehtivat karistatust kuriteo eest. Kuna kaalutlusõigus on AdvS § 27 lg 1 p 3 järgse

fakti hindamises viidud nullini ning vaidlustatavas otsuses pole viidatud ühelegi teisele

keeldumise alusele, saab kohus kohustada vastustajat võtma kaebaja vandeadvokaadina Eesti

Advokatuuri liikmeks.

5. Eesti Advokatuur palus 05.02.2016 ja 14.04.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

AdvS § 27 lg 1 p-s 3 toodud keeldumise alusena on mõeldud karistatuse fakti, mitte kehtiva

karistuse olemasolu. Kui seadusandja pidanuks silmas ainult kehtiva karistuse olemasolu, oleks

ta end selliselt ka väljendanud. Väljend „kellel on karistatus“ väljendab kehtiva karistuse

olemasolu ning väljend „keda on karistatud“ väljendab karistatuse fakti üldiselt (vt ka avaliku

teenistuse seaduse (ATS) § 15 p 1, 2 ja ATS-i seletuskirja § 15 kohta). Analoogselt AdvS § 27

lg 1 p-iga 3 sätestavad karistatuse fakti ka kohtute seaduse (KS) § 47 lg 2 p 1, notariaadiseaduse

(NotS) § 6 lg 2 p 1 ning kohtutäituri seaduse (KTS) § 17 lg 2 p 1. Nende elukutsete esindajatele,

sh advokaatidele, kehtivad ühesugused nõuded – isik ei tohi kunagi karistatud olla. AdvS-i

läbiv põhimõte on, et tahtliku kuriteo toime pannud isik ei saa ühelgi juhul advokatuuri liikmeks

olla, samuti nagu ei saa kriminaalkorras karistatud isik olla kohtunik, prokurör või politseinik.

Õiguskaitsesüsteemis tegutsevad professionaalid peavad olema ausad, kõlbelised ja

seaduskuulekad, vastasel korral ei ole võimalik tagada ausat ja õiglast kohtupidamist, mis

sellisena peab ka näima. Tahtliku kuriteo toimepanemine välistab automaatselt igasuguse

arutelu, kas isik sobib või ei sobi advokaadiks. Seda põhimõtet esindab ka AdvS § 37 p 2. Tartu

Ringkonnakohus leidis oma 30.10.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-2204, et tõlgendades AdvS

§ 27 lg 1 p-i 3 ning AdvS § 37 p-i 2 koostoimes, välistab lõplik süüdimõistmine tahtlikult

toimepandud kuriteo eest isiku töötamise advokaadina. Kui tõlgendada AdvS § 27 lg 1 p-i 3

kaebaja soovitud viisil ning võtta kriminaalkorras tahtliku kuriteo toimepanemise eest

karistatud isik pärast karistuse kustumist advokatuuri liikmeks, peaks advokatuur ta AdvS § 37

p 2 alusel koheselt välja arvama, kuna karistuse kustumine ei muuda seda, et isiku suhtes on

jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Laitmatu reputatsiooni nõuet advokaadina tegutsemisel on

rõhutatud ka AdvS eelnõu seletuskirjas (463 SE I, vt § 27 ja 37). Ka advokatuurile kui

kutseorganisatsioonile on oluline, et tema liikmed oleksid laitmatu renomeega, õiguskorraga

vastuollu mitte sattunud isikud. Kui kohus sunnib advokatuuri võtma oma liikmeteks

seaduserikkujaid, kahjustaks see ülejäänud advokaatide kutsetagatisi, usaldusväärsust ja

3(4)

advokatuuri ning õiguskorra huve tervikuna. Advokaatidele rakendatakse keskmise kodanikuga

võrreldes kõrgemat käitumisstandardit ning väär on tõlgendada seadust selliselt, et liikmete

käitumisstandard tuuakse sedavõrd madalale, et isegi tahtliku kuriteo toimepanemine ei välista

isiku vastuvõtmist organisatsiooni.

Väide, nagu ei saaks AdvS § 27 lg 1 p-i 3 tõlgendada lahus KarRS-ist, on asjakohatu. Kui isik

soovib advokatuuri liikmeks astuda, siis lisaks vastavasisulisele avaldusele peab ta esitama ka

isikuandmete ankeedi, mille p-s 18 kinnitab, et ta ei ole kriminaalkorras karistatud (sh kustunud

karistus) tahtlikult toimepandud kuriteo eest (antud punkti sõnastus kustunud karistuse osas on

muudetud advokatuuri juhatuse 12.01.2016 otsusega). Ankeedi p-s 15 kinnitab avaldaja, et ta

vastab kõigile advokaadile seaduses esitatavatele nõuetele ning andmete õigsust kinnitatakse

allkirjaga

(vt

https://advokatuur.ee/est/advokaadid/advokaadiks-saamine).

Seega

on

advokatuuri astujal kohustus esitada tõesed andmed mh kriminaalkaristuste osas. Advokatuur

ei rakenda liikmeksastujate avalduste menetlemisel karistusregistri andmetel põhinevat

kontrolli. Kui avaldaja on kinnitanud, et ta ei ole kriminaalkorras karistatud, kuid advokatuurile

saab mõnel muul viisil teatavaks vastupidine, siis tugineb advokatuur isiku suhtes jõustunud

kohtuotsusele, mis on kättesaadav kohtute infosüsteemist.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kooskõlas HKMS § 51 lg-ga 4 ja § 62 lg-ga 2 võtab kohus asja juurde vastustaja poolt

05.05.2016 (s.o pärast kohtu määratud tähtaega) esitatud tõendid (õiguskantsleri 07.10.2009

seisukoht ja sellega seonduv e-kirjavahetus, tl 97-111). Tõend sisaldab õiguskantsleri tõlgendust

kustunud karistuse arvestamisele vanglateenistuses ja vastustaja soovib sellega tõendada, et

vaidlustatud haldusaktis AdvS § 27 lg 1 p-le 3 antud tõlgendus on õige. Sõltumata tõendi

hilinenud esitamisest ei põhjusta selle vastuvõtmine menetluse viibimist, sest tõend ei sisalda

asja lahendamise seisukohast olulisi uusi asjaolusid ja kaebaja on saanud tõendi suhtes arvamust

avaldada.

7. AdvS § 27 lg 1 p 3 kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes on kriminaalkorras

karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Vaidlus käib selle üle, kas selle sätte alusel saab

keelduda advokatuuri liikmeks võtmast isikut, kelle karistusandmed on karistusregistrist

kustutatud ja kantud karistusandmete arhiivi.

8. AdvS § 27 lg 1 p 3 teksti grammatiliselt tõlgendades võib sõna „karistatud“ tõepoolest

tähendada karistamise fakti kui sellist, eristamata kustunud ja kustumata karistusi, nagu leiab

vastustaja. Advokatuuri seaduse eelnõu seletuskiri (IX koosseisu 463 SE, leitav

www.riigikogu.ee) selle sätte rakendamiseks täpsemaid juhiseid ei anna. Ka eelnõu

kujunemislugu, mida Justiitsministeerium kirjeldas 22.03.2016 vastuses kohtu nõudele (tl 32-33)

ei anna ühest vastust, kas advokatuuri liikmete hulgast tuleks välistada ka isikud, kelle

karistusandmed on kantud karistusandmete arhiivi.

9. Riigikohtu praktika kohaselt tohib karistamise fakt isikut saata kogu elu ainult siis, kui see

on ette nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on karistusregistri seaduse järgi

õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate andmete

karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (17.06.2009

otsus nr 3-3-1-46-09, p 12 ning seal viidatud 16.10.2006 otsus nr 3-3-1-53-06 ja 11.10.2001 otsus

nr 3-4-1-7-01). Riigikohus on leidnud, et kui kehtiv õigus ei võimalda karistamise fakti

õiguspäraselt välja selgitada (sh kui haldusorganil puudub juurdepääs karistusregistri arhiivi

andmetele), ei saa haldusakti andmisel karistamise faktile tugineda, ning karistusregistri arhiivis

oleva teabe kasutamine on lubamatu ka siis, kui see teave on haldusorganile muul moel

kättesaadavaks osutunud (17.06.2009 otsuse nr 3-3-1-46-09, p 15). Riigikohus rõhutas

09.05.2016 määruses nr 3-1-1-36-16 (p 8), et KarRS § 5 lg-s 2 on ammendavalt loetletud, millal

saab registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetele tugineda, ning KarRS § 5 keelab

4(4)

karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmete alusel õigusliku tähendusega otsustuste

tegemise, v.a juhul kui see võimalus on selgelt KarRS § 5 lg-s 2 ette nähtud.

10. Karistusregistrisse kantud karistusandmetel on KarRS § 5 lg 1 kohaselt õiguslik tähendus

isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustumiseni.

Registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus KarRS § 5 lg-s 2 ettenähtud

juhtudel ning advokatuuri liikmeks võtmist ei ole selles loetelus mainitud. Ka KarRS § 20 ei anna

advokatuurile õigust registri arhiivist andmeid saada. KarRS § 18 lg 1 p 3 alusel väljastatakse

karistusregistrist andmete küsijale teatis, et isikul puudub kehtiv karistus, kui isiku kohta on

registris üksnes registri arhiivi andmed. KarRS § 16 lg 1 kohaselt on keelatud isikult nõuda tema

kohta registri arhiivis hoitavaid andmeid.

11. Kuna advokatuurile ei ole antud õigust karistusregistri arhiivi kantud andmeid saada ja isikult

endalt ei saa arhiivis hoitavate andmete esitamist nõuda, saab advokatuuri liikmeks võtmisest

õiguspäraselt keelduda vaid isiku puhul, kelle karistusandmed on kehtivad. Kaebaja

karistusandmed on kantud arhiivi, seega on advokatuuri juhatuse vaidlustatud otsus

õigusvastane.

12. Advokatuuri seisukoht, et kriminaalkorras tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistatud

isikud ei sobi advokatuuri liikmeks sõltumata karistusandmete arhiivi kandmisest, võib

iseenesest olla põhjendatud. See ei muuda siiski kohtu eespool toodud järeldusi, sest Riigikohtu

praktika valguses ei saa AdvS § 27 lg 1 p 3 tõlgendada lahus KarRS §-dest 5 ja 20. Advokatuuri

soovitud tulemuse saavutamiseks on ilmselt vajalik õigusakte muuta. Kohus märgib veel, et kui

advokatuuri arvates ei ole isik aus ja kõlbeline ega sobi seetõttu advokaadiks, saab tema liikmeks

vastuvõtmisest keelduda AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 27 lg 1 p 1 alusel.

13. Vastustaja väide, et advokatuuri liikmeks astuda sooviv isik peab ankeedis kinnitama, et tal

ei ole kustunud karistusi, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Nõue täpsustada ankeedis

kustunud karistuste olemasolu on advokatuuri selgituse kohaselt lisatud pärast kaebuse esemeks

oleva haldusakti vastuvõtmist ega saa seetõttu vaidlustatud otsuse õiguspärasust mõjutada (HMS

54, HKMS § 158 lg 2).

14. Eespool toodut arvestades rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vaidlustatud otsuse.

Advokatuuri juhatusel tuleb teha kaebaja 02.12.2015 avalduse kohta uus otsus. Kohus ei kohusta

vastustajat kaebajat advokatuuri liikmeks võtma, nagu kaebaja taotles, sest AdvS § 27 lg 1 loetleb

terve rea advokatuuri liikmeks võtmisest keeldumise aluseid ja kohtul puuduvad piisavad

andmed asumaks seisukohale, et kaebaja suhtes ei kohaldu ükski keeldumise alus.

15. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109

lg 1 kohaselt mõistetakse menetluskulud välja juhul, kui nende kandmise kohta on esitatud

kuludokumendid. Otsus tehakse vastustaja kahjuks, seega vastavalt kaebaja taotlusele tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 15 eurot (tl 9). Muus osas jäävad võimalikud

menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit