2-13-31909/71 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. mai 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-31909

Tsiviilasi

OÜ Romale Restoran hagi Andreas Berglini vastu kahju

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

142 219,62 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. novembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Romale Restoran apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Romale Restoran (rk: 11078761),

seaduslik esindaja Andres Shapura

Vastustaja (kostja): Andreas Berglin (sündinud XXXXX),

esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. novembri 2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Romale Restoran kanda ning välja mõista

OÜ-lt

Romale

Restoran

Andreas

Berglini

kasuks

menetluskulude

katteks

ringkonnakohtus 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Romale Restoran esitas 01.07.2013 maakohtule hagi Andreas Berglini vastu. 02.02.2015

esitatud

hagiavalduse

terviktekstis

taotles

hageja

kostjalt

kahjuhüvitise

summas

131 684,83 eurot ja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisintressi kuni kohustuse täitmiseni

väljamõistmist. Hageja kahju moodustab:

- Andres Shapura poolt AS-le G4S tsiviilasjas nr 2-08-58529 pooltevahelise kompromissi

alusel tasutud valveteenuse võlgnevus 200,18 eurot;

- tsiviilasjas nr 2-07-51851 Harju Maakohtu 25.09.2009 otsusega hagejalt Swedbank

Liising AS kasuks liisingulepingute nr 0089441L ja VL0063/30517 alusel väljamõistetud

võlgnevus 1818,98 eurot; tsiviilasjas nr 2-08-25206 Harju Maakohtu 01.12.2009 otsusega

hagejalt Swedbank Liising AS kasuks liisingulepingu nr 0098487L alusel väljamõistetud

võlgnevus 2157,80 eurot; tsiviilasjas nr 2-08-20047 Harju Maakohtu 01.03.2010 otsusega

hagejalt Swedbank AS kasuks krediitkaardi kasutamise lepingu alusel väljamõistetud

võlgnevus 3724,99 eurot; tsiviilasjas nr 2-08-72086 Harju Maakohtu 22.03.2010 otsusega

hagejalt Julia Pavljutšenkova kasuks väljamõistetud 738,50 eurot; tsiviilasjas nr 2-07-51851

Harju Maakohtu 30.11.2012 määrusega väljamõistetud Swedbank Liising AS menetluskulud

872,08 eurot;

- hageja õiguslikus omandis olnud mustlasrestorani Marcelle sisustuse ja interjööri

taassoetamismaksumus 69 231,65 eurot; hageja õiguslikus valduses olnud suurköögiseadmete

ning kahe kohvimasina ja kahe kohviveski taassoetamismaksumus 18 403,65 eurot; hageja

õiguslikus valduses olnud kaubiku Ford Transit 300L VAN taassoetamismaksumus

11 823,65 eurot; hageja õiguslikus omandis olnud stereofoonilist taustmuusikat edastava

helisüsteemi taassoetamismaksumus 3539,86 eurot;

- ühishüpoteek summas 19 173,49 eurot. Hagejal tekkis kostja omavoli tulemusel alates

30.08.2007 võlgnevus Swedbank AS ees ja hageja kohustust pidi käenduslepingu alusel asuma

täitma Sirje Tomson. 26.10.2010 seati A. Shapura kaasomandis olevatele kinnisasjadele

ühishüpoteek hageja täitmata kohustuste täitmiseks. Hageja taotleb nimetatud ühishüpoteegi

kustutamist. 01.09.2015 eelistungil hageja täpsustas, et pidas ühishüpoteegi kustutamise all

silmas, et kostja tasub hagejale 19 173,49 eurot.

Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 53 820,77 eurot ja VÕS § 113

lg 1 II lauses sätestatud viivisintress kuni kohustuse täitmiseni alusetu rikastumise ja/või

käsundita asjaajamise sätete alusel. 01.09.2015 eelistungil loobus hageja tuginemast alusetu

rikastumise sätetele. Nõue koosneb:

- suurköögiseadmete ning kahe kohvimasina ja kahe kohviveski kasutamise renditasust

perioodil 07.08.2007 kuni 14.05.2009 (Swedbank Liising AS valduse taastamiseni)

kogusummas 8380,77 eurot;

- igakuisest rendist hageja omandis olnud restoranisisustuse ja interjööri kasutamise eest alates

07.08.2007 kuni 07.07.2013 summas 45 440 eurot.

Hageja märkis hagiavalduses veel järgmised taotlused:

- tuvastada hageja õiguslikus valduses ja Swedbank Liising AS omandis olnud

suurköögiseadmete, kahe kohvimasina ja kahe kohviveski ning hageja omandis olnud vara

valdusest välja minemine 07.08.2007 hageja tahte vastaselt seoses kostja omavoliga;

- tuvastada, et kostja andis 10.08.2007 sõlmitud üürilepingu ja vara üleandmise akti alusel tasuta

kolmanda isiku kasutusse hageja seaduslikus valduses olnud äriruumides asunud ning hageja

õiguslikus valduses ja Swedbank Liising AS omandis olnud suurköögiseadmed, kaks

kohvimasinat ja kaks kohviveskit ning hageja omandis olnud restoranisisustuse ja interjööri

ning et tegemist oli õigustamata isiku käsutustehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 114 lg 1 mõistes, kuna käsutustehinguks puudus hageja ja Swedbank Liising AS nõusolek;

- tuvastada kostja omavoliga põhjustatud kahju tekitamise õigusvastasus, sh kostja poolt hageja

majandustegevuse (mustlasrestorani toitlustus- ja meelelahutusteenuse pakkumine) täieliku

seiskumise põhjustamine.

Hagiavalduse kohaselt andis kostja 01.10.2004 äriruumi üürilepingutega hagejale restorani

pidamise eesmärgil üürile Tallinnas Rüütli 28/30 asuvad mitteeluruumid pindalaga 221,2 m2 ja

restoranikontori pidamise eesmärgil mitteeluruumid pindalaga 83 m2. 07.08.2007 tõstis kostja

hageja üürileantud äriruumidest omavoliliselt ilma jõustunud kohtulahendita välja, mis

põhjustas hageja majandustegevuse seiskumise ning võlgnevuste tekkimise liisingufirma,

panga jm isikute ees. Kostja andis hageja õiguslikus valduses olnud restoraniruumid 10.08.2007

sõlmitud üürilepinguga üürile Profit Nordic OÜ-le ja kontoriruumid 15.08.2007 sõlmitud

üürilepinguga üürile Benecom OÜ-le. Hageja soovib varalise kahju hüvitist seoses kostja poolt

hageja omandis või õiguslikus valduses olnud vara ilma hageja nõusolekuta ja mõistlikku

hüvitist (renti) maksmata kolmanda isiku kasutusse andmisega olukorras, kus hageja ei saanud

vara oma majandustegevuses kasutada, kuid pidi liisinguvaralt maksma liisingumakseid.

Samuti soovib hageja hüvitist seoses Swedbank Liising AS-le kuulunud köögiseadmete osalise

kaotsimineku ning kostja tegevuse tulemusena tekkinud võlgnevustega. Hageja täpsustas

05.10.2015, et tugineb deliktiõigusliku hüvitisnõue eeldustele (VÕS § 1045 lg 1 p-d 5 ja 6).

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi aegunud, kuna hagi ei ole

esitatud kolme aasta jooksul alates ajast, kui hageja sai teada oma õiguste rikkumisest. Kostja

taotles aegumise kohaldamist. Hagi on ka tõendamata. Tartu Maakohtu 05.12.2012 otsusega on

tõendatud, et hagejaga üürilepingu lõpetamine oli seaduslik. Hageja pole tõendanud, et talle

kuulunud vara oleks olnud restorani ruumides ajal, mil kostja lõpetas hagejaga üürilepingu.

Hageja andis ruumid oma volitatud esindaja Ülo Ahvena isikus 10.08.2007 aktiga üle kostja

esindajale Süüne Mällile (OÜ Majanduskaitse Büroo esindaja). OÜ Majanduskaitse Büroo

andis 10.08.2007 aktiga ruumid üle kostja volitatud esindajale Tõnu Juulile. Aktis on märgitud,

et ruumides ei ole kolmandatele isikutele kuuluvat vara.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 18. novembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja kantud menetluskulud summas

1680 eurot (sh käibemaks 280 eurot).

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt 131 684,83 eurot, mida hageja peab

enda otseseks varaliseks kahjuks. Alternatiivselt nõuab hageja käsundita asjaajamisele

tuginedes kostjalt 53 820,77 eurot. Kohus palus hagejal oma nõudeid selgitada ja hageja tugines

lisaks käsundita asjaajamisele üksnes lepinguvälise kahju hüvitamisele.

Poolte vahel oli 01.10.2004 sõlmitud äriruumide üürileping. Kostja ütles selle hageja poolt üüri

tasumata jätmise tõttu erakorraliselt üles. Tartu Ringkonnakohtu 08.01.2014 otsusega

tsiviilasjas nr 2-07-22140 on tuvastatud, et kostjal oli õigus üürileping üles öelda ja üürileping

tuleb lugeda lõppenuks alates 10.08.2007. Seega lähtus maakohus eeldusest, et üürileping

lõppes 10.08.2007 ning hagejal olnuks VÕS § 334 lg 1 järgi kohustus äriruumid kostjale üle

anda. Seetõttu ei saa pidada õigeks hageja väidet, et 20.09.2007 seisuga olid üürilepingud

kehtivad ja kostja oli kohustatud neid täitma.

Hageja väitel teostas kostja äriruumide ülevõtmisel omavoli. Valduse üleandmise nõude

omavolilise realiseerimise vastu on valdajal õigus ennast kaitsta nii AÕS § 41 järgi omaabi

rakendades kui ka AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõudeid esitades. Väidetava omavoli asjaoludest sai

hageja teada hiljemalt 2007. a augustis. Hagi esitati kohtule 01.07.2013, mistõttu puudub

hagejal kostja omavolilisest valduse rikkumisest tulenev asjaõiguslik nõue.

TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või

pidi teada saama. Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille järgi pidi hageja oma väidetavate

subjektiivsete õiguste rikkumisest valduse ja omandi rikkumise ning sellega tekitatud kahju

näol teada saama hiljemalt 07.08.2007. Seega pidi hageja õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise hagi esitama kohtusse hiljemalt 07.08.2010. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et

aegumistähtaeg kostja vastu suunatud nõuetes peaks tema kahjuks jõustunud kohtuotsustest ja

muudest

täitedokumentidest

tulenevalt

olema

10 aastat.

Täitedokumendist

tulenev

aegumistähtaeg

on

suunatud

hageja

ja

tema

võlausaldajate

vahelisele

suhtele,

st täitedokumendiga tunnustatud nõudeid on hageja võlausaldajatel õigus tema vastu maksma

panna TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud 10-aastase tähtaja jooksul.

Hageja väide, justkui oleks hageja ja kostja vahel 26.10.2010 sõlmitud notariaalsest lepingust

(kinnistamisavaldus pärija kandmiseks kinnistusraamatusse, ühishüpoteekide seadmise leping

ja asjaõigusleping), mille poolteks on mh A. Shapura ja S. Tomson, tulenev õigussuhe, jääb

arusaamatuks. Ei hageja ega kostja pole nimetatud lepingu pooleks. Hüpoteegi kustutamiseks

on õigustatud andma nõusoleku kinnisasja omanik ja hüpoteegipidaja, mistõttu on hageja

taotlus nõuda kostjalt nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks perspektiivitu. Nimetatud lepingut

puudutavad aegumistähtajad ei puuduta hageja ja kostja vahelist vaidlust, mis on suunatud

kostja poolt hagejale rahalise kompensatsiooni maksmisele, mida saab eelkõige käsitada

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Seega on hageja õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamise nõue aegunud ning nõue tuleb jätta rahuldamata.

Alternatiivses nõudes soovib hageja, et kostja hüvitaks hagejale 53 820,77 eurot tulenevalt

käsundita asjaajamise sätetest. Hageja tugineb asjaolule, et kostja on väidetavalt käsutanud

hagejale ja Swedbank Liising AS-le kuuluvat vara, andes need kolmandate isikute kasutusse.

Hageja ei saa esitada nõuet, mis kuulub kolmandale isikule, mistõttu Swedbank Liising AS-le

kuulunud vara osas on nõue esitatud TsMS § 423 lg 2 p 2 mõttes perspektiivitult.

Samuti ei kvalifitseeru hageja alternatiivne nõue käsundita asjaajamise eelduse puudumise tõttu

käsundita asjaajamisest tulenevaks nõudeks, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata. VÕS § 1018

lg 1 sätestab käsundita asjaajamise üldeeldusena, et kostja (käsundita asjaajaja) oleks teinud

midagi hageja (soodustatu) kasuks. Hageja leiab, et kostja on põhjustanud talle varalist kahju,

toomata välja, millisel viisil võis kostja hagejat objektiivselt soodustada ja olla seeläbi

käsundita asjaajajaks VÕS § 1018 lg 1 mõttes. Lisaks rakendub käsundita asjaajamisega seotud

kahju hüvitamisele TsÜS § 150 lg 1 kohane 3-aastane aegumistähtaeg. TsÜS §-st 149 tulenev

10-aastane aegumistähtaeg on kohaldatav käsundita asjaajaja kulutuste ja tasu hüvitamise

nõuetele.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus leidis, et kostja

õigusabikulud on põhjendatud ja vastavuses tsiviilasjas tehtud toimingute mahuga. Samuti on

aktsepteeritav kostja esindaja tunnihind. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale esindajatasu

1680 eurot, sh käibemaks 280 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Romale Restoran esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

18. novembri 2015 otsuse tühistamist ja asja saatmist tagasi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) leidis kohus ekslikult, et hageja on tuginenud lisaks käsundita asjaajamise sätetele üksnes

lepinguvälise kahju hüvitamisele VÕS § 1043 jj järgi. Hagiavalduse esitamise tingis kostja

poolt hageja omandi ja õigusliku valduse omavoliline äravõtmine ilma õiglase tasuta, milline

tegevus oli vastuolus 01.10.2014 üürilepingute p-dega 4.1.8;

2) ei saanud kohus lähtuda eeldusest, et pooltevaheline üürileping oli lõppenud. Tsiviilasjas

nr 2-07-22140 jõustunud kohtuotsuse resolutsiooniga ei ole tuvastatud, et kostja ei tegutsenud

07.08.2007 (samuti 10.08.2007) üürilepingut lõpetades omavoliliselt. 07.08.2007 ei toimunud

ruumide üleandmist kostjale, vaid kostja volitatud isikud (OÜ Majanduskaitse Büroo töötajad

Lauri Vitsut ja Süüne Mäll koos abilistega) tõstsid hageja tema seaduslikus valduses olevatest

äriruumidest välja. Kostja tegevus oli tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-dest 5 ja 6 õigusvastane

ning kostja peab hagejale tekitatud kahju hüvitama tulenevalt VÕS §-st 1043, kuna ta on kahju

tekitamises süüdi. Kohus jättis VÕS § 127 lg 4 kohase põhjusliku seose kahju hüvitamiseks

välja selgitamata. Kohus jättis hageja tõendid (Põhja Politseiprefektuuri kesklinna

politseiosakonna 16.08.2007 kiri nr PHJ 10.2-205/44618, Politsei- ja Piirivalveameti

02.07.2013 kiri nr 2.1-4/109006-2 ja 25.02.2014 kiri nr 2.1-4/33217-2) hindamata;

3) hindas kohus ebaõigesti tõendeid, juhindudes hageja ja kolmanda isiku vara olemasolu

tuvastamisel 10.08.2007 mitteeluruumide üürile andmise ja vastuvõtu aktist ning tsiviilasjas

nr 2-07-22140 jõustunud kohtuotsuse põhjendustest. Nimetatud kohtuotsuse resolutsiooniga ei

ole tuvastatud asjaolu, kas 07.08.2007 jäi hageja seaduslikus valduses olnud äriruumidesse

hagejale või kolmandale isikule kuuluvat vara. Kostja on 10.08.2007 mitteeluruumide üürile

andmise ja vastuvõtu aktis kinnitanud, et Rüütli 28/30 üürile antavad ruumid vastavad restorani

pidamise tingimustele. Fakti, et 10.08.2007 jätkati mustlasrestorani teenuse osutamist, kinnitas

hageja omapoolsete tõenditega: Harju Maakohtu 25.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-07-51851

koos Swedbank Liising AS 11.05.2009 vara müüki suunamise aktiga nr 1404-99 ja ajakirja Just

nr 133 2007. a septembrikuu reklaam, mille kohaselt on Rüütli 28/30 taas avatud

mustlasrestoran ning fotolt on võimalik näha nii hagejale kuuluvat sisustust kui ka kostja

esindajat L. Vitsutit, ning J. Pavljutšenkova hagiavaldus tsiviilasjas nr 2-08-72086;

4) on ekslik kohtu järeldus, et hageja on esitanud nõude sooviga taastada valdus;

5) ei ole hagi aegunud. TsÜS § 155 lg-te 1 ja 2 järgi on hageja omandiõigusest tuleneva hagi

aegumistähtaeg 30 aastat ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hageja omandiõigusest tulenev

väljaandmisnõue kostja kui omavolilise valdaja vastu ei aegu. 07.08.2010 ei olnud hagejale

selge, kas tal õnnestub taastada valdus mustlasrestorani varale ja sisustusele, kuna tsiviilasjas

nr 2-07-22140 oli vaidlus pooleli. 03.08.2010 esitas hageja tsiviilasjas nr 2-07-22140 avalduse

hagi muutmiseks, taotledes kostjalt kahju hüvitamist. Maakohus jättis avalduse 26.10.2010

määrusega rahuldamata eelkõige asjaolu tõttu, et kostja vaidles hagi muutmise vastu.

Kohtumäärus jõustus 10.05.2011. Tulenevalt TsÜS § 160 lg-st 1 peatub aegumine õigustatud

isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Alates 05.04.2011

kehtiva TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti

kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg

10 aastat;

6) puudutas kahju hüvitamise nõue ka mustlasrestorani sisustust (interjööri), millega oli kostja

nõusolekul ja heakskiidul oluliselt parandatud ruumide vastavust restoranipidamisele. Seetõttu

oli kostjal võimalik restoraniruumid juba 10.08.2007 uuesti üürile anda. Kohus jättis välja

selgitamata VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud hüvitamise võimaluse;

7) ei ole 26.10.2010 sõlmitud notariaalsest lepingust tulenev nõue aegunud, kuna kohustuse

täitmist ei ole lepinguga kindlaks määratud, mistõttu kohaldub võlasuhtele VÕS § 82 lg 3.

Kohus ei saa iseseisvalt määratleda kohtumenetluses mitteoleva õigussuhte aegumistähtaega.

Ekslik on ka kohtu järeldus, et hageja ei ole lepingu osapooleks. Tulenevalt hageja ja

AS Hansapank vahel 14.04.2005 sõlmitud laenulepingust nr 05-074802-JI oli laenusuhte

käendajaks S. Tomson. Kuivõrd hageja majandustegevus seiskus kostja süül, pidi hageja

kohustuse täitma S. Tomson, kes nõudis võlgnevuse tasumist hagejalt. Hageja juhatuse liige

vastutab hageja kohustuste õigeaegse ja korrektse täitmise eest. Hageja juhatuse liikme näol on

tegemist solidaarvõlgnikuga, kes käendas laenulepingust nr 05-074802-JI tulenevat nõuet

hüpoteegiga temale kuuluvatele kinnisasjadele. Tulenevalt PS §-st 19 ja §-st 32 ning AÕS § 80

lg-st 1 on hagejal kui solidaarvõlgnikul õigus esitada kahju hüvitamise nõue kostja vastu.

Hageja täpsustas eelistungil, et taotleb kostjalt 26.10.2010 notariaalsest lepingust tuleneva

kahju 19 173,49 eurot hüvitamist, mitte nõusoleku andmist hüpoteegi kustutamiseks;

8) on kohtu seisukoht, et hageja ei saa esitada nõuet, mis kuulub Swedbank Liising AS-le,

vastuolus TsMS § 3 lg-ga 1 ja AÕS § 80 lg-ga 1. Liisingulepingutest nr VL0063/30517 ja

0089441L tulenevalt oli hagejal ainuõigus liisinguvara kasutada ja vallata kuni liisingulepingu

järgsete osamaksete tasumiseni. Hagi esitamise seisuga oli mustlasrestorani sisustus kostja

tegevuse tulemusel hävinenud ja mustlasrestorani vara kaduma läinud, mille tõenditeks on

Harju Maakohtu 25.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 2-07-51851 koos Swedbank Liising AS

11.05.2009 vara müüki suunamise aktiga nr 1404-99;

9) ei peagi hageja nõudele saama rakendada VÕS §-s 1018 sätestatut, kuna hageja ei ole

väitnud, et ta kiitis kostja tegevuse heaks või et kostja oleks tegutsenud hageja teadmisel. Samas

tekib küsimus hageja nõude osas, mis puudutab mustlasrestorani interjööri parandamist ja

ruumide sisustust, mis oli teostatud ja soetatud kostjaga kooskõlastatult. Sellise nõude

rahuldamise võimalust ei ole kohus VÕS § 286 lg 1 ja § 1018 lg 1 koosmõjus hinnanud. Samuti

jääb arusaamatuks, miks kohus ei kohaldanud VÕS § 1024 lg 1 sätet. Selle nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest;

10) volitas hageja juhatuse liige 08.02.2007 Ü. Ahvenat esindama hagejat seoses hageja

igapäevaste majandustehingutega. Ü. Ahvena toimingud 10.08.2007 ruumide üleandmisel ja

akti allkirjastamisel ning 20.09.2007 avalduse Harjumaa Veterinaarkeskusele allkirjastamisel

väljusid hageja igapäevasest majandustegevusest ning seega oli vajalik hageja ainuosaniku

põhikirja p 7.2.8 järgne otsustus. Ü. Ahvena 10.08.2007 allkirjastatud akt ja 20.09.2007 avaldus

tuli jätta arvestamata, kuna need tõendid on ebausaldusväärsed;

11) ei ole kostja taotletud õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. 1680 euro suuruse õigusabikulu

kindlaksmääramine riivab hageja ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust, kuna sellega

pannakse talle põhjendamatult suur varaline kohustus kostja kasuks, arvestamata, et kostjal oli

kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 2-07-22140, mis kestis ca 7 aastat ning kus kostja õigusabikulu

suuruseks oli 1139,12 eurot, olemas eelnev sarnastele asjaoludele tuginev kogemus;

12) oli hageja 01.09.2015 istungil esitatud taotluste tähtaja ennistamiseks mõjuv põhjus. Asjas

oli vajalik välja selgitada, mis toimus 07.08.2007 ning kuidas ja kelle poolt toimus liisinguvara

üleandmine Swedbank Liising AS-le. Hageja palus kuulata tunnistajatena üle hageja juhatuse

liige A. Shapura vande all ja S. Tomson kui käendaja ning nõuda Swedbank Liising AS-lt

kirjalik selgitus, kuidas toimus liisingulepingute nr VL0063/30517 ja 0089441L liisinguvara

tagastamine. Juhul kui kohus tühistab maakohtu otsuse, palub apellant lubada hagejal esitada

taotlused maakohtus menetluse jätkamisel.

5. Andreas Berglin vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus oma seisukohti põhjalikult põhistanud ja hinnanud objektiivselt kõiki tõendeid.

Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid õigusliku aluse kostjalt taotletud summa

väljamõistmiseks. Ekslik on väide, et hageja ei ole ruume üle andnud. Kohtutoimiku II kd, tl 15

oleva akti kohaselt andis hageja volitatud esindaja Ü. Ahvena isikus ruumid kostjale üle. Hageja

ei ole taotlenud Ü. Ahvena volituste tühiseks tunnistamist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et

antud kuupäeval ruumide üleandmist ei toimunud. Aktist (II kd, tl 18) nähtub, et 10.08.2007,

kui OÜ Majanduskaitse Büroo andis ruumid edasi kostja esindajale T. Juulile, ei olnud

ruumides kolmandatele isikutele kuuluvat vara. Asjas ei oma tähtsust hageja ja kolmandate

isikute vahelised võlasuhted, mille osaliseks ei ole kostja, ega kohtulahendid, mille

menetlusosaliseks ei ole kostja;

2) on hagi aegunud. TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja sai või pidi teda saama oma väidetavate õiguste

rikkumisest ajal, mil hageja valduses ja kasutuses olnud ruumid läksid üle kostja volitatud

esindajale S. Mällile, s.o 10.08.2007;

3) on kostja menetluskulud mõistlikud ja vastavad õigusabi osutamiseks kulunud ajale;

4) tuleb apellandi taotlus, kuulata üle hageja seaduslik esindaja A. Shapura ja S. Tomson, jätta

rahuldamata. Hageja ei taotlenud maakohtus S. Tomsoni tunnistajana ülekuulamist. Hageja

taotluse enda seadusliku esindaja vande all ülekuulamiseks jättis kohus õigesti rahuldamata,

kuna hageja ei esitanud taotlust kohtu määratud tähtajaks. Oma väidete tõendamiseks oleks

hageja võinud teha päringu Swedbank Liising AS-le. Pooled nõustusid menetluse jätkamisega

kirjalikus menetluses. Seega hageja loobus enda esindaja vande all ülekuulamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust muuta

maakohtu otsuse resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude OÜ-lt Romale

Restoran väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus peab võimalikuks lahendada ise apellatsioonkaebus ilma asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Hagiavalduse (III kd, tl 1 35-138) ja kohtuistungil esitatud seisukoha (III kd, tl 184)

kohaselt nõudis hageja kostjalt kahju 131 684,83 eurot väljamõistmist VÕS § 1045 lg 1 p-de 5

ja 6 alusel ning 53 820,77 euro (alternatiivnõue) väljamõistmist käsundita asjaajamise (VÕS

§ 1018 jj) sätete alusel. Hageja loobus alternatiivnõude osas tuginemast alusetu rikastumise

sätetele, kuna kostja ei ole tema andmetel alusetult rikastunud.

Hagiavalduse põhjendustest nähtuvalt tugines hageja ka alternatiivnõude puhul sellele, et

seoses kostja poolt üürilepingu omavolilise lõpetamisega seiskus tema majandustegevus ning

ta ei saanud restoraniruume (talle kuuluvat restoranisisustust ja tema valduses olnud

köögiseadmeid, kahte kohviveskit ning kahte kohvimasinat) eesmärgipäraselt kasutada ning

sellest tulu teenida. Sellest tulenevalt on ka hageja alternatiivnõude puhul tegemist kahju

hüvitamise nõudega, mis on kvalifitseeritav samuti VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 6 järgi ning õige

on maakohtu seisukoht, et hageja alternatiivnõue ei ole kvalifitseeritav käsundita asjaajamise

sätete alusel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja nõue on tervikuna kvalifitseeritav

deliktilise kahju hüvitamise nõudena, millele kohaldub TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud kolme

aastane nõude aegumistähtaeg. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 07.08.2007 ning kuna

hageja esitas hagi kohtusse 01.07.2013, siis on tema nõue aegunud ja hagi tuleb jätta

rahuldamata. TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu vastavaid

põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

8. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et hageja alternatiivnõue on kvalifitseeritav lisaks

VÕS §-le 1018 ka kulutuste hüvitamise nõudena VÕS § 286 lg 1 järgi, on ekslik. Siinkohal

peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu menetluses ei ole hageja nõudnud

kulutuste hüvitamist VÕS § 286 lg 1 alusel ning seetõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 652

lg-te 1, 3 ja 4 alusel hageja nimetatud väite tähelepanuta.

Hageja poolt esiletoodud asjaoludest nähtuvalt ei saanud hageja seoses kostja omavolilise

tegevusega eesmärgipäraselt kasutada muu hulgas tema valduses olnud ja AS-le Swedbank

Liising kuuluvaid köögiseadmeid, kahte kohvimasinat ja kahte kohviveskit. Eelnevast ei saa

aga järeldada, et hageja oleks esitanud nõude AS Swedbank Liising huvides. Seetõttu ei ole

õige maakohtu see põhjendus, mille kohaselt hageja on tegutsenud AS Swedbank Liising

huvides ja esitanud kohtusse nõude, mida saaks esitada AS Swedbank Liising. Nimetatud

põhjendus tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta.

9. Esialgses hagist (I kd, tl 8) ning hageja selgitustest kohtuistungil (III kd, tl 183) on arusaadav,

et hageja nõudis kostjalt kahju 19 173,49 eurot hüvitamist, mis tulenes 14.04.2005

laenulepingust (I kd, tl 68-72) ning selle täitmise käigus 26.10.2010 sõlmitud ühishüpoteekide

seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust (I kd, tl 118-122). Kuigi hageja on nimetatud nõuet

käsitlenud ebaselgelt (nõudnud ka ühishüpoteegi kustutamist), on maakohus õigesti leidnud, et

hageja kahjunõue 131 684,83 eurot sisaldab ka nimetatud nõuet ning see on aegunud.

Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et nimetatud nõudele kohaldub erinev aegumise

regulatsioon, ei ole õige.

10. Hageja tuginemine TsÜS § 155 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aegumistähtaegadele ei ole

põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole esitanud kostja vastu omandiõigusest tulenevat

väljaandmisnõuet.

Samuti on põhjendamatu hageja tuginemine TsÜS § 160 lg-le 1, mille kohaselt aegumine

peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

Aegumise peatumisega TsÜS § 160 lg 1 tähenduses on käsitletav olukord, kus nõuetekohane

hagi on menetlusse võetud ja kostjale kätte toimetatud. Sellistele asjaoludele ei ole hageja

tuginenud ning üksnes see, et tsiviilasja nr 2-07-22140 menetluse kestel oli hagejal soov kahju

hüvitamise nõue esitada, ei ole samastatav hageja poolt kostja vastu nõude esitamisega.

Nimetatud asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtulahendis (vt Tartu Ringkonnakohtu

08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 2-07-22140).

Õige ei ole ka see hageja seisukoht, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud

30 aastane aegumistähtaeg. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja nõue kostja vastu ei

põhine täitedokumendist tuleneval nõudel.

11. Asja materjalidest nähtuvalt tugines kostja nõude aegumisele.

Riigikohus on asunud seisukohale (näiteks lahendid 3-2-1-131-07; 3-2-1-92-02), et kui üks pool

on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue

oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole vajalik nõude olemasolu

tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.

Kuna kostja tugines nõude aegumisele, siis puudus maakohtul vajadus tuvastada hageja nõude

olemasolu, st hinnata ka hageja esitatud tõendeid.

Sellest tulenevalt ei ole asjakohased hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt

on maakohus jätnud põhjendamatult hindamata tema esitatud tõendid.

Kohtuotsus varasemas tsiviilasjas on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1

tähenduses ning hageja nõude kvalifitseerimisel ja aegumise kohaldamise otsustamisel oli

maakohtul õigus muu hulgas hinnata kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-07-22140.

12. Iseenesest õige on hageja väide, et ta ei esitanud valduse taastamise nõuet. Samas nähtub

kohtuotsuse põhjendustest (maakohtu otsuse p 12), et maakohus käsitles kostja väidetavat

omavoli seoses hageja nõude kvalifitseerimisega, kuivõrd kostja väidetav õigusvastane

käitumine on üheks deliktiõigusliku vastutuse eelduseks.

13. Maakohus jättis põhjendatult (III kd, tl 181) rahuldamata hageja taotluse kuulata TsMS

§ 2681 alusel vande all üle hageja seaduslik esindaja A. Shapura. Hageja apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust mitte nõustuda maakohtu vastavate põhjendustega.

Maakohtu istungi protokollist (III kd, t.l 179-186) ei nähtu, et hageja oleks taotlenud

tunnistajana S. Tomsoni ülekuulamist.

Lisaks nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et hageja ei ole esitanud taotlust hageja

seadusliku esindaja A. Shapura ja tunnistaja S. Tomsoni ülekuulamiseks ringkonnakohtus.

14. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude suuruse

kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Kostja lepingulise esindaja kulude suurus

1680 eurot (sh käibemaks) on vastavuses tsiviilasja keerukuse ja õigusabile kulunud ajaga ning

apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Apellatsioonkaebuses esitatud

vastupidine seisukoht ei ole õige.

15. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulude rahalise

suuruse.

Vastavalt menetluskulude nimekirjale on kostja lepingulise esindaja tutvunud hageja

apellatsioonkaebusega ning koostanud vastuse apellatsioonkaebusele ning kulutanud sellele

kokku aega kaks tundi. Arvestades kostja lepingulise esindaja tunnitasu määra 100 eurot, on

õigusabikulude suuruseks kokku 240 eurot (koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulud ringkonnakohtus kokku

240 eurot on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb hagejalt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja