2-10-42068/81 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

13. mai 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-42068

Tsiviilasi

OÜ Trenton Invest (pankrotis) pankrotimenetlus

Jaotusettepaneku kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. novembri 2015 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ja OÜ Modular

määruskaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja I (võlausaldaja): Eesti Vabariik

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) (registrikood: 70000349);

esindaja Inna Golovina

Määruskaebuse esitaja II (võlausaldaja): OÜ Modular

(registrikood: 11607343); esindaja Anastassia Berngardt

OÜ Trenton Invest (pankrotis) (võlgnik) (registrikood:

11012420) pankrotihaldur Martin Krupp, esindaja advokaat

Katrin Prükk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. novembri 2015 määrus ja

jätta

jaotusettepanek

OÜ

Trenton

Invest

pankrotimenetluses kinnitamata.

1. Tagastada

jaotusettepanek

pankrotihaldurile.

Haldur peab esitama maakohtule uue jaotusettepaneku.

2. Määruskaebused rahuldada.

4. Jätta

menetluskulud

maa-

ja

ringkonnakohtus

OÜ Trenton Invest (pankrotis) kanda. Välja mõista OÜ

Trenton Invest pankrotivarast menetluskuluna OÜ Modular

poolt määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 50

(viiskümmend) eurot OÜ Modular Kasuks. Eesti Vabariigil

(Maksu-

ja

Tolliameti

kaudu)

väljamõistetavd

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus 15 päeva

jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Viru Maakohtu 29. oktoobri 2010 määrusega (I kd, tl 82–94) kuulutati välja OÜ Trenton

Invest (võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp.

Pankrotihaldur koostas 20. mail 2015 jaotusettepaneku (II kd, tl 132–133) võlgniku

pankrotimenetluses, avaldas samal päeval väljaandes Ametlikud Teadaanded teate

jaotusettepanekuga tutvumise kohta ning esitas jaotusettepaneku kohtule 21. mail 2015.

Võlausaldajad Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (võlausaldaja I) ja OÜ Modular

(võlausaldaja II) esitasid vastuväiteid jaotusettepaneku osas (II kd, tl 136–138, 151–155).

Pankrotihalduri vastuse võlausaldajate vastuväidetele (II kd, tl 162–166) ning täiendatud

6. augusti 2015 jaotusettepaneku (III kd, tl 5–6) kohaselt tunnustati 2. märtsi 2011 ja

5. veebruari 2014 nõuete kaitsmise koosolekutel 6 nõudeavaldust kogusummas 447 388 eurot

66 senti, s.o II järgu nõudeid 445 549 eurot 92 senti ja III järgu nõudeid 1838 eurot 74 senti.

II järgu nõuete hulka kuuluvad jaotusettepaneku kohaselt võlausaldaja I nõue 352 689 eurot 54

senti, Tarmo Villmani nõue 11 792 eurot 79 senti, võlausaldaja II nõue 11 555 eurot 23 senti,

Primus PR OÜ nõue 28 368 eurot 28 senti ning Kolm Partnerit OÜ nõue 41 144 eurot 08 senti.

III järgu nõudena on nimetatud Estmedia OÜ nõue 1838 eurot 74 senti.

Pankrotimenetluses on tehtud väljamakseid summas 12 661 eurot 11 senti. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 153 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud järkudele tehakse väljamaksed jaotise alusel,

vastavalt pankrotivara suurusele ja pärast PankrS § 146 sätestatud väljamaksete teostamist.

Raamatupidamisliku kontrolli ja õigusliku analüüsi tulemusel on pankrotihaldur 18. oktoobril

2013 esitanud kohtusse hagiavalduse juhatuse liikme Vladimir Tsvettsikhi vastu kahju

1 235 389 eurot 76 senti hüvitamiseks ning nimetatud menetlus ei ole lõpule viidud (tsiviilasi

nr 2-13-49317). Pankrotivarasse on laekunud 13 635 eurot 6 senti ning pankrotimenetluses on

tagastatud käibemaksu 358 eurot 68 senti. Pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga oli

võlgniku arvelduskontol rahalisi vahendeid 935 eurot 48 senti.

Vastuseks võlausaldaja I vastuväidetele märkis haldur, et PankrS § 143 lg 1 p-des 3, 5–6 toodud

andmed on jaotusettepanekus kajastatud. Pankrotimenetluses oli pankrotivara kokku 14 570

eurot 54 senti ning kulutusi on tehtud 12 661 eurot 11 senti. Lisaks on pankrotimenetlusse

tagastatud käibemaksu 358 eurot 68 senti, millest tulenevalt on vabade vahendite jääk 2258

eurot 11 senti, mis asuvad võlgniku arvelduskontodel AS-is Swedbank ja AS-is SEB Pank.

Haldur on kajastanud jaotusettepanekus andmeid, mille kajastamata jätmist võlausaldaja II

haldurile ette heidab, s.o andmed PankrS § 146 lg 1 väljamaksete kohta, pankrotimenetlusse

laekunud rahaliste vahendite kohta ning samuti on haldur kajastanud, et müümata pankrotivara

puudub ja saamata varaks on tsiviilasja nr 2-13-49317 raames võimalik laekumine.

Jaotusettepanekus on kuludena välja toodud info selle kohta, millise kuluga on tegemist ning

milline on kulu summa, kuid on jäänud välja toomata, kellele täpselt ja millise

kuludokumendiga seoses on kulu kantud, kuivõrd pankrotiseadusest tulenevalt ei ole halduril

kohustust tuua nimetatud andmeid välja iga esitatud arve kaupa, vaid haldur on kohustatud

esitama üksnes andmed kulude suuruse kohta. Kuludokumendid on kohtule tutvumiseks

esitatud koos 20. mai 2015 jaotusettepanekuga. Asjaolu, et haldur ei ole jaotusettepanekus välja

toonud iga kulu kohta detailset informatsiooni ega ka infot selle kohta, milliseid teenuseid iga

väljamakse eest detailselt osutati ei tähenda, et kulud ei oleks olnud põhjendatud ega vajalikud.

Vastuseks võlausaldaja I vastuväidetele märkis haldur, et ta on esitanud kohtule kõik PankrS §

66 lg-s 1 nõutud ettekanded iga kolme kuu möödudes kulude olemasolu korral, s.t kohtul on

olemas igakülgne info halduri poolt tehtud kulutuste kohta. Menetlus antud tsiviilasjas on

kestnud alates oktoobrist 2010, seega ca 55 kuud ning igakuiselt on olnud raamatupidajal

vajalik teha mingeid toiminguid. Kui jaotada raamatupidamiskulu 556 eurot 40 senti ära 55 kuu

peale, teeb see ühe kuu raamatupidamisteenuse kuluks keskmiselt 10 eurot 12 senti, seda

summat ei saa pidada ebamõistlikuks.

Bürookulud on seotud kontoriruumide ja kontoritehnika kasutamisega, nõupidamisruumide

kasutamisega koosolekute läbiviimiseks, telefoni- ja sideteenuse ja postiteenuse kasutamisega,

kuludega, mis on seotud sõiduauto kasutamisega ja kütuse eest tasumisega ning ka tasuliste

kinnistusregistri ja äriregistri päringutega seoses.

Raamatupidamise korraldamise juures tuleb vahet teha, kas tegemist on tavapärase

raamatupidamisandmetega tutvumisega olukorras, kus võlgnik esitab haldurile kõik vajalikud

dokumendid ning võlgniku poolt esitatud andmed vastavad tegelikkusele või on tegemist

olukorraga, kus võlgnikult andmete saamine on raskendatud. Esimesel juhul saab haldur väga

kergelt ülevaate võlgniku raamatupidamisest, majanduslikust olukorrast ning tehtud

toimingutest, kuid teisel juhul on ülevaate saamine raskendatud ning on vajalik kasutada

vastava spetsialisti abi, kes suudab teha vastavad kokkuvõtted ja analüüsid. On alusetu eeldada,

et

raamatupidamise suhtes erikontrolli läbiviimise või

keerulises

hagimenetluses

pankrotivõlgniku esindamisega seotud kulutused peaksid sisalduma pankrotihalduri tasus.

2. Võlausaldaja I vastuväidete kohaselt ei ole jaotusettepanekus kajastatud kulud toimkonna või

suurima võlausaldaja (maksuhalduri) poolt kooskõlastatud. Pankrotihaldur ei ole esitanud

toimkonnale ühtegi kulude aruannet. Pankrotihaldur on kooskõlastanud pankrotitoimkonnaga

varamüügi alghindasid ja hagi rahastamise küsimusi, kuid ei ole pöördunud toimkonna liikmete

poole

büroo-,

raamatupidamise-

ja

õigusabi

kulude

kooskõlastamiseks.

Raamatupidamisteenuse kasutamine ei ole vajalik kulutus PankrS § 66 lg 1 mõttes, kuna haldur

peab taolise ülesandega ise hakkama saama. Bürookulude kujunemine ei ole jälgitav.

3. Võlausaldaja II vastuväidete kohaselt ei vasta jaotusettepanek PankrS § 143 lg 1 p 3, 5–6

nõuetele, puuduvad andmed krediidiasutuses raha hoiustamise kohta. Ebaselged on mitmed

väljamaksed, nt raamatupidamisteenuse eest, raamatupidamisdokumentide kontrolli ja

erikontrolli läbiviimise eest, õigusabi eest jms. Ebaselged on laekumised pankrotieelsete nõuete

täitmiseks. Halduri kulutused on tõendamata ja võivad olla põhjendamatult suured. Samuti ei

nähtu jaotusettepanekust, et pankrotitoimkond oleks võtnud seisukohta näidatud kulude osas.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Viru Maakohus kinnitas PankrS § 145 lg-te 1, 2 ja 5 alusel 9. novembri 2015 määrusega

jaotusettepaneku võlgniku pankrotimenetluses. Määruse kohaselt I järku kuuluvaid nõudeid ei

esitatud. II järku kuuluvad võlausaldaja I nõue 352 689 eurot 54 senti, Tarmo Villmani nõue

11 792 eurot 79 senti, võlausaldaja II nõue 11 555 eurot 23 senti, Primus PR OÜ nõue 28 368

eurot 28 senti, Kolm Partnerit OÜ nõue 41 144 eurot 8 senti, kokku 445 549 eurot 92 senti. III

järku kuulub Estmedia OÜ nõue 1838 eurot 74 senti. Maakohus kinnitas pankrotihalduri

vajalikud kulutused summas 9 702 eurot 42 senti.

PankrS § 143 lg 1 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut

jaotusettepaneku, milles märgitakse PankrS § 143 lg 1 p-des 1–6 märgitud andmed. Maakohus

leidis, et pankrotihalduri seisukohas esitatud selgitused ja andmed on põhjendatud ning

tõendatud esitatud dokumentidega. Pankrotihaldur on esitanud kulude kandmist tõendavad

arved ning selgitanud, millega seoses on need kulud kantud. Võlausaldajate vastuväited ei anna

alust jaotusettepaneku kinnitamata jätmiseks. Jaotusettepanekus esitatud nõuete suuruse ja

rahuldamisjärkude osas ei ole vastuväiteid esitatud. Pankrotimenetluses ei ole rikutud võlgniku

või võlausaldaja õigusi.

PankrS § 66 lg 3 kohaselt võib haldur menetluse jooksul tekkinud vajalikud kulutused

pankrotitoimkonna nõusolekul katta jooksvalt pankrotivara arvel. Jaotusettepaneku ja

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollib kohus halduri kohustuste täitmiseks

tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste

suuruse. Pankrotihalduri esitatu kohaselt on pankrotihalduri kulutused pankrotihalduri

kohustuste täitmiseks 9 702 eurot 42 senti. PankrS § 150 lg 1 p 5 kohaselt on pankrotimenetluse

kulud halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. Haldur on esitanud kohtule

PankrS § 66 lg 1 kohaseid aruandeid kulude kohta. Kõik kulud on näidatud ka

jaotusettepanekus. Maakohus leidis, et kulude suurus vastab menetluse mahule ja ei ole alust

jätta neid kinnitamata.

EESTI VABARIIGI (MAKSU- JA TOLLIAMETI KAUDU) MÄÄRUSKAEBUS

5. Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada

maakohtu määrus resolutsiooni p 2 osas, millega maakohus kinnitas pankrotihalduri kulutused

ning teha uus määrus, millega jätta kinnitamata jaotusettepaneku p 2 alapunktides 2–4 ja 14

toodud kulud kuni lõpparuande esitamiseni.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud jaotusettepaneku kinnitamise määruse olulises

osas põhjendamata ning võlgniku esindaja kulutused jaotusettepaneku p-s 2 alapunktides 2–4

ja 14 ei olnud põhjendatud PankrS § 66 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt rikkus maakohus

PankrS § 66 lg-s 3 nimetatud kulude otstarbekuse kontrolli kohustust. Pankrotihalduri poolt

kohtule edastatud jaotusettepanekus kajastatud kulud ei ole kooskõlastatud toimkonna poolt või

suurima võlausaldaja (maksuhalduri) poolt. Kuivõrd jaotusettepaneku p-des 2–4 ja 14 kulude,

s.o 1740 eurot pankrotimenetluse bürookulud, raamatupidamisteenus 566 eurot 40 senti,

raamatupidamisdokumentide kontroll ja erikontrolli läbiviimine 2688 eurot, lepingute ja

raamatupidamisdokumentide õiguslik analüüs, õigusabi 4560 eurot, kujunemine on

põhjendamata, võivad nimetatud kulude kinnitamisel saada võlausaldajate huvid kahjustatud.

PankrS § 66 eeldab kulude kontrollimist nii pankrotitoimkonna kui ka kohtu poolt. Kui kohtule

edastatud andmed kinnitasid pankrotihalduri kulude põhjendatust, pidi maakohus käsitlema

vastuväiteid detailselt ja andma neile hinnangu jaotusettepaneku kinnitavas lahendis.

Raamatupidamise teenuse kasutamine lisakulutusena (566, 40 eurot) on põhjendatud vaid juhul,

kui ülesannete täitmist ei saa halduri enda poolt mõistlikult oodata. Haldur peab taoliste

ülesannetega ise hakkama saama ning raamatupidamise teenuse kasutamine ei ole õigustatud.

Pankrotimenetluses kulude-tulude arvestamise ning aruannete koostamise kohustus lasub

pankrotihalduril ning on eelduslikult arvestatud halduri tasu sisse.

Jaotusettepanekust ei tulene, millest koosnevad bürookulud 1740 eurot. Pankrotipesa ei pea

vastutama pankrotihalduri poolt büroo ülalpidamise eest ja pankrotihalduri kutsetegevuses

tekkinud kulude eest. Büroo ülalpidamisega ja kutsetegevusega seonduvad kulutused peab

pankrotihaldur kandma pankrotihalduri poolt saadavast tasust.

Maakohus kinnitas ka raamatupidamisdokumentide kontrolli ja erikontrolli läbiviimise kulud

summas 4560 eurot. PankrS § 62 lg 4 järgi eeldatakse, et haldur maksab kolmandale isikule,

esindajale ja abilisele tasu oma arvelt vastavalt nende omavahelisele kokkuleppele. Kui esindaja

kasutamine on asja keerukusest tulenevalt ilmselt vajalik, võib esindaja tasu pankrotitoimkonna

nõusolekul maksta pankrotivarast. PankrS § 66 lg 2 sätestab aga, et halduril on õigus

pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul nõuda õigusalase nõustamise ning audiitor- ja

raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui kulutused on vajalikud

pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande

täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata. Ainuüksi asjaolu, et menetluses on esitatud

hagi juhatuse liikme vastu, ei anna haldurile õigust kulutada suurem osa pankrotipesa vara

menetluskulude katteks.

Raamatupidamisdokumentide kontrolliks ja raamatupidamisdokumentide analüüsiks on tehtud

kulutusi 2688 eurot. Pankrotimenetluse kulude proportsioonist kõrvale kaldumine

(pankrotivarasse on laekunud 13 635 eurot 6 senti) on võimalik vaid juhul, kui läbiviidud

menetlusega on tulem saavutatud. Maakohus ei ole hinnanud, kas erikontrolli läbiviimisega

seotud kulu on proportsionaalne antud menetluse faasis ja kas tegemist on kuluga, mis oli

vajalik ja mida oleks saanud vältida halduri õigusteadmisi arvestades. Kui maakohus pidas

põhjendatuks kinnitada erikontrolli läbiviimisega seotud kulud, pidi kohus andma hinnangu

halduri töö mahule ja pankrotimenetluse keerukusele, samuti halduri kutseoskustele. Maakohus

ei ole seda teinud.

Kulude kinnitamine on põhjendatud siis, kui selgub juhatuse liikme vastu esitatud hagi

esitamisega kaasnev tulem.

OÜ MODULAR MÄÄRUSKAEBUS

6. Võlausaldaja II esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada

maakohtu määrus ning jätta kõik menetluskulud pankrotihalduri kanda.

Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus sisuliselt uurinud ega hinnanud pankrotihalduri

esitatud jaotusettepanekut, kohtumenetluses kogutud tõendeid, ega võlausaldajate vastuväiteid.

Pankrotihalduri kulu peab olema põhjendatud. Põhjendatus tähendab, et see kulu peab olema

ka vajalik pankrotimenetluses, eelkõige pankrotimenetluse eesmärkide täitmiseks. Kulude

põhjendatuse kontroll on jäänud maakohtu poolt teostamata ning seda ei ole võimalik teha

toimikus olevate tõendite alusel. Olukorras kus pankrotitoimkond ei ole andnud

pankrotihaldurile ühegi kulutuse tegemiseks nõusolekut, peab kohus põhjalikult hindama

halduri kulutusi. RP & Bürooteenused OÜ ja Cavere Õigusbüroo OÜ arvetest (II kd,

tl 143–148) ega pankrotihalduri seletustest ei nähtu, et need kulud oleks põhjendatud. On

ebaselge, kuidas kujuneb teenuse hind.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PankrS § 66 lg-tes 1 ja 2 toodut. Kulutuse vajalikkuse

hindamisel tuleb hinnata, kas halduri ülesannete maht on suur või keerukas, samuti et ülesande

täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata. PankrS § 66 lg 1 kohaselt on halduri õigus

saada oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kuid haldur peab oma

väidet kulutuse vajalikkusest põhistama. Käesoleval juhul ei ole pankrotihaldur seda teinud.

Jaotusettepaneku kinnitamisega on rikutud võlausaldaja õigusi, kuivõrd jaotusettepaneku

kinnitamisega kinnitatud kulud on põhjendamatult suured.

Jaotusettepanek ei vasta vorminõuetele, selles puuduvad PankrS § 143 lg 1 p-des 5 ja 6 loetletud

andmed (andmed pankrotivarasse laekunud ja jaotamisele kuuluva pankrotivara kohta; andmed

müümata pankrotivara ja võlgnikul teistelt isikutelt saada oleva vara kohta). Võlausaldajale

jääb ebaselgeks, kuidas pankrotihaldur õiguslikult käsitleb kinnistusraamatusse võlgniku

kasuks kantud õigusi, mis on seatud kolmandate isikute varale. Nimetatud õiguste olemasolu

tõendab kinnistusraamatu päringu väljatrükk.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Pankrotihaldur vaidles määruskaebustele vastu.

Maakohus nõudis haldurilt PankrS § 66 lg-tes 1 ja 3 nimetatud dokumente ja teavet. Haldur

esitas kõik kohtu nõutud dokumendid, samuti selgitas kuludega seonduvat 8. juuni 2015

seisukohtades. Tegelikkusele ei vasta võlausaldaja II määruskaebuse väide, et maakohus ei ole

jaotusettepanekut ega täiendavalt kogutud tõendeid hinnanud. Maakohus ei ole kulude

kontrollimisel rikkunud määruse põhjendamise kohustust.

PankrS § 143 lg-st 1 tuleneb kulude jaotusettepanekus äramärkimise kohustus. Kulude

põhjendamise kohustus ei tulene seadusest, kuid seadus lubab kohtul selle kohustuse haldurile

panna (PankrS § 66 lg 1 kolmas lause).

PankrS § 66 lg 3 kohaselt kontrollib kohus halduri kulutusi jaotusettepaneku kinnitamisel ja

lõpparuande kinnitamisel. Sellest tuleneb, et jaotusettepaneku koostamise ajaks tehtud halduri

kulud kuuluvad kinnitamisele jaotusettepaneku kinnitamisel ja pärast jaotusettepaneku

koostamist tehtud kulud lõpparuande kinnitamisel. Võlausaldaja I seisukoht, et halduri kulude

põhjendatust tuleks kontrollida lõpparuande esitamisel, kui selgub hagi esitamisega kaasnev

tulem, ei põhine kehtival õigusel ja on vastuolus pankrotiseaduse üldise loogikaga. Seega ei ole

võlausaldaja I taotlus kinnitada kulud alles lõpparuande koostamisel kooskõlas ei kehtiva

õiguse ega valitseva praktikaga ning see tuleks jätta rahuldamata.

Halduri kohustused on määratud pankrotiseadusega ning haldur ei saa valida, milliseid

kohustusi täita ja milliseid mitte. Haldur ei saa otsustada täita vaid neid kohustusi, mis toovad

pankrotivarasse raha juurde. Pankrotimenetluse tulemist sõltub halduri tasu (PankrS § 65 lg 2).

Oleks vastuvõetamatu, kui tulemist sõltuks ka kulude hüvitamine.

Haldurile on pandud hulk spetsiifilisi kohustusi, ning antud juhul esinesid kõik erijuhud, s.o

võlgnik oli raamatupidamiskohustuslane (PankrS § 128 lg 1), oli toime pandud raskeid

juhtimisvigu (PankrS § 55 lg 33) ja esinesid kuriteo tunnustega teod (PankrS § 28 lg 2).

Tegemist oli erakordselt keerukate asjadega, sest rikkumisi püüti varjata ja need koosnesid

paljudest episoodidest. Halduri vastavate ülesannete maht ja keerukus oli suur ning nende

täitmist ei saa haldurilt mõistlikult oodata. Ülesannetega hakkama saamine ei saa olla kulude

hüvitamise kriteerium. Kulude hüvitamisel tuleb eristada kohustusi, mis kujutavad endast

pankrotimenetlusega seotud toimingute tegemist ja muid halduri kohustusi (PankrS § 62 lg 1).

Kui pankrotimenetlusega seotud toiminguid peab haldur tegema reeglina isiklikult, siis muude

kohustuste täitmist haldurilt isiklikult nõuda ei saa ja see ei oleks ka mõistlik.

Laekumised ja teistelt isikutelt saada olev vara on jaotusettepanekus kajastatud nõuetekohaselt.

Seadus ei kohusta haldurit laekumisi ühe kaupa ära tooma.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused on põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Viru

Maakohtu kaevatav määrus tuleb tühistada ning jaotusettepanek tuleb jätta kinnitamata.

Jaotusettepanek tuleb tagastada haldurile, kuna see rikub võlgniku ja võlausaldajate õigusi

(PankrS § 145 lg 2).

9. Pankrotihaldur esitas kohtule jaotusettepaneku 21. mail 2015 (II kd, tl 132–133) ning kohtu

nõudel täiendas seda 6. augustil 2015 (III kd, tl 5–6, nn jaotusettepaneku täistekst). PankrS

§ 143 lg 1 kohaselt koostab haldur pärast viimast nõuete kaitsmise koosolekut jaotusettepaneku,

milles märgitakse tunnustatud nõuded, nende rahuldamisjärgud ja jaotised (antud asjas

jaotusettepaneku p 1), andmed PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete kohta ja

krediidiasutuses raha hoiustamise kohta (jaotusettepaneku p 2), andmed iga pandieseme

müügist saadu kohta (jaotusettepaneku p 3), andmed pankrotivarasse laekunud ja jaotamisele

kuuluva pankrotivara kohta (jaotusettepaneku p 4), andmed müümata pankrotivara ja võlgnikul

teistelt isikutelt saada oleva vara kohta (jaotusettepaneku p 5).

Vastuväited jaotusettepanekule esitasid võlausaldajad Eesti Vabariik Maksu-ja Tolliameti

kaudu ning OÜ Modular. Võlausaldajad väidavad, et kohtule esitatud jaotusettepanek ei vasta

seaduse

nõuetele

ning

halduri

tehtud

kulutused

(bürookulu,

kulutused

raamatupidamiseteenusele, erikontrollile, õigusabile) ei ole saanud pankrotitoimkonna

heakskiitu ning on põhjendamata. Kaebajad tuginevad kaebustes samadele väidetele, leides

lisaks, et maakohus ei ole kulude kontrollimisel lähtunud PankrS § 66 lg-tes 1-3 sätestatust, ka

on kohtumäärus põhjendamata ning võlausaldajate vastuväidetele ei ole kohus vastanud.

10. Pankrotimenetlus on TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetlus ja seega peab kohus

TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduste ja taotluste vastavust seadusele ja tõendatust

ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Maakohus ei ole kaevatavas määruses

põhjendanud, miks ta ei nõustu vastuväite esitanud võlausaldajate seisukohtadega, vaid on

enamuses piirdunud üksnes pankrotihalduri seisukohtade ja vastuväidete tsiteerimisega.

Pankrotimenetluse kulude kinnitamine on kohtu diskretsiooniotsustus, kuid maakohus on

praegusel juhul ületanud diskretsioonipiire, mis on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

11. Ringkonnakohus leiab, et halduri poolt kohtule esitatud jaotusettepanek OÜ Trenton Invest

pankrotimenetluses rikub võlgniku ja võlausaldajate õigus ning see tuleb jätta kinnitamata

järgmistel põhjustel.

PankrS § 143 lg 1 p 1 kohaselt peab halduri koostatud jaotusettepanek lisaks tunnustatud nõuete

suurusele ja rahuldamisjärkudele sisaldama ka jaotisi. PankrS § 154 lg 1 kohaselt on jaotis

suhtarv, mis näitab, kui suurele osale pankrotivara müügist laekunud rahast on võlausaldajal

õigus

vastavas

rahuldamisjärgus

tunnustatud

nõude

alusel.

Raha

väljamaksmine

võlausaldajatele toimub just jaotiste alusel. Kui jaotusettepanek ei sisalda jaotisi, siis ei täida

jaotusettepanek suures osas oma eesmärki. Käesolevas asjas kohtule esitatud jaotusettepanekus

jaotised puuduvad. Kuna kohus sellise jaotusettepaneku kinnitas, puuduvad jaotised ka

kinnitavas kohtumääruses. Selline kohtumäärus ei ole seaduslik ja põhjendatud. Kuigi

määruskaebustes ei ole nimetatud puudusele jaotusettepanekus tuginetud, on tegemist sellise

menetlusõigusnormi rikkumisega, mis toob igal juhul kaasa maakohtu määruse tühistamise

(TsMS § 656 lg 1 p 5, § 659). Ringkonnakohtul ei ole võimalik endal seda rikkumist

kõrvaldada, kuna jaotusettepanek tuleb tagastada haldurile uue jaotusettepaneku esitamiseks

PankrS § 145 lg 2 alusel. Ilma jaotisteta jaotusettepaneku kinnitamisega on haldur ja maakohus

rikkunud nii võlausaldajate kui ka võlgniku õigusi.

Jaotusettepanek ei sisalda ka andmeid krediidiasutustes pankrotivõlgniku raha hoiustamise

kohta. Kui pankrotivaras raha, mida krediidiasutuses hoiustada, ei ole, tuleb ka see

jaotusettepanekus ära märkida (PankrS § 143 lg 1 p 3). Ülejäänud määruskaebuste etteheited

jaotusettepaneku mittevastavusele PankrS § 143 nõuetele ei ole põhjendatud.

12. PankrS § 73 lg 1 kohaselt valvab pankrotitoimkond halduri tegevuse üle ja kontrollib, et

haldur

tegutseks

otstarbekalt

ja

kooskõlas

seadusega,

jälgides

selleks

võlgniku

majandustegevuse käiku, raamatupidamist ja finantsolukorda. Nimetatud ülesannete täitmiseks

sätestab pankrotiseadus mh ka seda, milliseid kulutusi võib haldur teha üksnes

pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul. Nii sätestab PankrS § 66 lg 2 kohaselt on õigusalase

nõustamise, audiitor- ja raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist õigus

nõuda pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul ja seda üksnes juhul, kui kulutused on vajalikud

pankrotimenetluse või halduri täidetavate ülesannete suure mahu või keerukuse tõttu ja

ülesande täitmist ei saa halduri enda poolt mõistlikult oodata.

Võlausaldajate üheks vastuväiteks jaotusettepaneku kinnitamisele ongi toimkonna nõusoleku

puudumine kulude kandmiseks enne nende tegemist. Haldur taotleb mh raamatupidamisteenuse

summas 566,40 eurot, raamatupidamisdokumentide kontrolli ja erikontrolli läbiviimise

summas 2688 ja õigusabi 4560 eurot hüvitamist halduri kulutustena. Nimetatud kulutuste

hüvitamiseks peab halduril olema PankrS § 66 lg 2 järgi pankrotitoimkonna eelnev nõusolek.

Asjas puudub vaidlus, et pankrotitoimkonna nõusolek nimetatud kulutuste tegemiseks puudub.

Pankrotihaldur märkis 6. augusti 2015 vastuses kohtunõudele (III kd, tl 3), et

pankrotitoimkonna liikmed ei ole halduri poolt korduvalt saadetud e-kirjadele vastanud ega

oma kooskõlastust kuludele ega jaotusettepanekule andnud. Äriregistri andmetel on

pankrotitoimkonna liikmeteks Merlin Paas, Inna Golovina (määruskaebuse esitanud

võlausaldaja esindaja) ja Tarmo Villman (pankrotihaldur).

Ringkonnakohus peab halduri sellist kohtule edastatud informatsiooni kohtu tahtlikuks

eksitamiseks. Võlausaldaja I on koos määruskaebusega esitanud kirjavahetuse halduri abilise

Kerli Kasega (e-kirjad 28. maist 2015 ja 5. august 2015, III kd lk 19, 30, 31). Kirjavahetusest

nähtub, et Inna Golovina pankrotitoimkonna liikmena on taotlenud haldurilt täiendavat

informatsiooni tehtud kulutuste kohta ja ei ole nõustunud kulusid heaks kiitma. Maakohus ei

ole kulude kinnitamisel pankrotitoimkonna nõusoleku vajalikkusele ega sellise nõusoleku

puudumise tagajärgedele tähelepanu pööranud.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kohtul puuduvad andmed pankrotitoimkonna

seisukoha kohta kulutuste hüvitamiseks on kohtul endal võimalus küsida pankrotitoimkonna

liikmetelt nende seisukohta pankrotimenetluse kulude osas ja sel eesmärgil saab kohus

toimkonna liikmeid ka suuliselt küsitleda.

13. Seadus ei välista PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutuste kinnitamist kohtu poolt ka siis, kui

pankrotitoimkonna nõusolek selliste kulutuste tegemiseks puudub.

PankrS § 66 lg 3 kohaselt peab kohus kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid vajalikud

ja põhjendatud. PankrS § 143 ning § 145 lg 2 kohaselt on kohtu pädevuses kontrollida

jaotusettepanekus

märgitud

pankrotimenetluse

kulude

põhjendusi,

veendumaks,

et

jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldaja õigusi. PankrS § 145 lg-st 2 tulenevalt

peab kohus jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima ning kohtul lasub kohustus veenduda, et

jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi. Seega on kohtu pädevuses

kontrollida ka jaotusettepanekus märgitud pankrotimenetluse kulude põhjendusi, veendumaks,

et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldaja õigusi (Riigikohtu 10. veebruari 2009

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 15, 12. jaanuari 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-

06, p 14). Halduri tehtud kulutuste põhjendatuse hindamisel tuleb mh hinnata ka seda, kas

pankrotihaldur oleks saanud oma ülesannete ringi kuuluva ülesande täitmisega ise hakkama,

kasutamata teiste isikute abi (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-06).

Maakohus ei ole käesoleval juhul kulude kinnitamisel Riigikohtu vastavast praktikast

juhindunud.

Ringkonnakohus märgib, et pankrotitoimkonna nõusoleku puudumisel on nõudmised kohtu

põhjendamiskohustusele tavapärasest kõrgemad, kuna kohus hindab kulutuste põhjendatust ja

otstarbekohasust pankrotitoimkonna arvamusest erinevalt. Maakohus on käesoleval juhul

piirdunud kulude põhjendatuse kontrollimisel üldise märkusega, et „pankrotihalduri

seisukohtades esitatud selgitused ja andmed on põhjendatud ning tõendatud esitatud

dokumentidega“ ning „kulude suurus vastab menetluse mahule ja kohus on arvamusel, et ei ole

alust jätta neid kinnitamata“, mis on ilmselgelt ebapiisav kulude põhjendatuse kontroll nii siis,

kui pankrotitoimkond on kulud heaks kiitnud kui ka siis, kui pankrotitoimkonna heakskiit

kuludele puudub.

14. Kohus peab pankrotimenetluse kulude kinnitamisel arvestama ka asjaoluga, kas kulutuste

hüvitamiseks on vajalik kasutada suurt osa või enamust pankrotivarast. Ringkonnakohus

rõhutab, et PankrS § 66 lg 2 nimetatud kulutuste tegemiseks on halduril vaja eelduslikult

pankrotitoimkonna nõusolekut, kes on pädev hindama, kas kulutused on vajalikud

pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu tõttu ja ülesande täitmist ei saa

haldurilt mõistlikult oodata. Seejuures saab pankrotitoimkond arvestada ka pankrotivara

suurusega.

Ringkonnakohus ei saa nõustuda halduri seisukohaga vastuses määruskaebustele, et kulutuste

tegemine ei saa üldse olla seotud pankrotivara suurusega. Kulutuste põhjendatuse

kontrollimisel tuleb arvestada ka selleks vara olemasoluga. Käesolevas asjas on vastavalt

jaotusettepanekule pankrotimenetluses vara kokku 14 570 eurot 54 senti ja haldur on sellest

kulutanud 12 661 eurot 11 senti (sellest ilma toimkonna nõusolekuta ca 9700 eurot). Maakohus

ei ole pankrotivara suurusele kulude põhjendatuse hindamisel tähelepanu pööranud.

15. Võlausaldaja I on määruskaebuses avaldanud, et jaotusettepaneku punktis 2 alapunktides

2–4 ja 14 toodud kulud (bürookulud, raamatupidamisteenus, raamatupidamisdokumentide

kontroll ja erikontroll, õigusabikulu) tuleb jätta kinnitamata lõpparuande esitamiseni, kuna

lõplikku seisukohta halduri poolt hagi esitamisega kaasneva tulemi osas ei ole veel selgunud.

Ringkonnakohus selgitab, et jaotusettepaneku punktis 2 alapunktides 2–4 ja 14 toodud kulud

on just need kulud (va bürookulud), mida haldur ei või teha ilma pankrotitoimkonna eelneva

nõusolekuta (PankrS § 66 lg 2). Nõusoleku andmisel saab toimkond hinnata ka kulude tegemise

eesmärki ja kulude mõju pankrotivara suurendamisele. Käesoleval juhul on toimkond sellest

võimalusest ilma jäetud, mistõttu peab nimetatud kulutuste põhjendatuse otsustama kohus.

Kohus võib arvestades asjaolusid lükata PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulude kinnitamise

otsustamise edasi asjas lõpparuande kinnitamiseni. Bürookulud peaksid olema eelduslikult

halduri nn jooksvad kulud, mille põhjendatuse osas tuleb võtta seisukoht ajaliselt võimalikult

lähedal nende tekkimisele.

16. PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutuste suurusele hinnangu andmisel peavad

pankrotitoimkond ja kohus arvestama ka menetluse keerukust. Haldur on oma seisukohtades

avaldanud, et menetlus on olnud keerukas, võlgnik on raamatupidamiskohustuslane, toime oli

pandud raskeid juhtimisvigu ja esinesid kuriteo tunnustega teod. Maakohus ei ole kaevatavas

määruses menetluse keerukuse osas seisukohta võtnud. Ringkonnakohus selgitab, et kohus saab

menetluse keerukuse ja juba tehtud kulude vajalikkuse hindamisel lähtuda eelkõige halduri

poolt kohtule esitatud aruannetest, aga ka teistest tõenditest kogumis. Kindlasti ei saa menetluse

keerukuse hindamisel lähtuda üksnes halduri poolt kohtule esitatud hagiavalduse mahukusest.

Erikontrolli vajalikkuse hindamiseks saab kohus välja nõuda erikontrolli akti.

Ringkonnakohus märgib, et käesolevas menetluses ei ole haldur olnud oma kohustuste täitmisel

ja aruannete esitamisel piisavalt hoolas, mistõttu on maakohus korduvalt järelevalve korras

kohustanud haldurit informatsiooni esitama (II kd lk 54, 127). Ka jaotusettepaneku esitas haldur

alles pärast vastavat kohtunõuet pankrotimenetluse viiendal aastal. Ringkonnakohtule ei ole

arusaadav, kuidas on sellised halduri minetused põhjuslikus seoses menetluse väidetava

keerukusega.

17. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-12-16 otsuse p-s 17 märkinud, et halduril on õigus

mõistlike bürookulude hüvitamisele. Haldur taotleb käesolevas asjas bürookuluna 1740 euro

hüvitamist. Bürookulu sisu on osaliselt, summas 1176 eurot, avatud halduri 10. septembri 2012

aruandes kohtule (II kd, tl 17). Ülejäänud osas bürookulu koosseis halduri aruannetest ei nähtu.

Seadusandja ei ole mõistet „bürookulu pankrotimenetluses“ sisustanud, tegemist saab olla

koondmõistega PankrS § 150 lg 1 p-s 5 sätestatud halduri tehtud vajalikele kulutustele oma

ülesannete täitmiseks, mistõttu tuleb igas menetluses halduril bürookulu koosseis ja suurus

pankrotitoimkonnaga kokku leppida ja kohtu nõudel põhjendada. Kui haldur ei ole seda teinud

(st et tal puudub bürookulu suuruse ja koosseisu osas pankrotitoimkonna nõusolek) on kohtul

kohustus kontrollida kogu nn bürookulu otstarbekohasust. Määruskaebus on nimetatud osas

põhjendatud. Vastavad kulud tuleb ka jaotusettepanekus lahti kirjutada üksikute kulualaliikide

kaupa. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kui bürookulu hulka kuulub ka

kontoriruumide ja kontoritehnika kasutamise kulu, siis peab haldur pankrotitoimkonnale ja

kohtule põhjendama, millisteks pankrotimenetlusega seotud toiminguteks ta kontoriruume ja

kontoritehnikat kasutas. Antud juhul on haldur kohtule esitatud andmete kohaselt kasutanud

kontoriruume 92 tundi ja kontoritehnikat (pole teada millist) 75,4 tundi. Bürookulu hüvitamise

taotlusest ei nähtu, millise büroo teenuseid on haldur pankrotimenetluse läbiviimisel kasutanud.

18. Asjas ei saa olla põhjendatud kuluks RP ja Bürooteenused OÜ-le tehtud väljamaksed

pankrotimenetluse haldamise eest (arved II kd, tl 143–145). Kuigi halduri esitatud

jaotusettepanekus sellist kululiiki ei esine, on nimetatud kulu märgitud arvetel, mille haldur on

kohtule oma kulude tõendamiseks esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduri

kulutused teenusele „pankrotimenetluse haldamine“ on põhjendamatud. PankrS § 54 kohaselt

on halduri kutsetegevuseks pankrotimenetluse läbiviimine ja tal ei ole õigust seda kohustust

delegeerida teisele isikule (antud juhul RP ja Bürooteenused OÜ-le). Oma ülesannete täitmise

eest on halduril õigus saada tasu ja oma tasunõuet ei saa haldur varjata näilike kulude

hüvitamise nõude taha. Kui haldur kaasab üksikute pankrotimenetlusega seotud toimingute

tegemisele kolmanda isiku, siis võib ta seda teha üksnes pankrotitoimkonna eelneval

nõusolekul. Nimetatud isikutele, aga ka oma abilistele maksab haldur tasu üldreeglina oma tasu

arvel (PankrS § 62 lg 4).

19. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et võlgniku pangakonto väljavõtete (II kd, tl

45–53) kohaselt on haldur võlgniku väljamaksed kulude katteks teinud juba enne

jaotusettepaneku kohtule esitamist, jooksvalt. PankrS § 66 lg 3 kohaselt võib haldur menetluse

jooksul tekkinud vajalikud kulutused katta jooksvalt, st enne kohtupoolset kinnitamist,

pankrotivara arvelt üksnes pankrotitoimkonna nõusolekul. Sellist nõusolekut halduril antud

pankrotimenetluses ei ole. Nimetatu ei kehti ajutise halduri tasu ja kulutuste osas, mis on

mõistetud välja jõustunud kohtumäärusega. Jaotusettepaneku tagastamisel haldurile tuleb

halduril pankrotimenetluse jätkamisel tagastada kõik ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta

tehtud väljamaksed pankrotivarasse ja seda veel enne uue jaotusettepaneku kohtule esitamist.

Olemasolevad rahalised vahendid tuleb hoiustada krediidiasutuses ja märkida ära

jaotusettepanekus (PankrS § 143 lg 1 p 3). Halduri tegevus ja tegevusetus kulutuste hüvitamisel

ja väljamaksete tegemisel allub maakohtu järelevalvele (PankrS § 84).

20. Riigikohus on tsiviilasja määruses nr 3-2-1-133-13 arvamusel, et PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4

nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud peavad saama TsMS § 198 lg 3 teisest

lausest tulenevalt esitada puudutatud isikutena seisukoha määruskaebuse lahendamisel. See

kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Praeguses asjas on

võlgniku seisukoht jäänud ekslikult küsimata. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu

lahendi, saab võlgnik uue jaotusettepaneku esitamisel esitada sellele vastuväiteid.

21. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 ja PankrS § 541

lg 1 alusel võlgniku Trenton Invest OÜ kanda.

Võlausaldajat I on esindanud võlausaldaja I tulude osakonna erimenetluse talituse ametnik Inna

Golovina ning võlausaldajat II on esindanud seaduslik esindaja juhatuse liige Vadim

Butovtšenko ning volitatud esindaja Anastassia Berngardt.

TsMs § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse

menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. Kuivõrd võlausaldajal I

ei ole lepingulise esindaja kulusid tekkinud, ning võlausaldaja II ei ole kulude nimekirja ega

taotlust esitanud (seda pole ka küsitud), siis kuulub hüvitamisele võlgnikult võlausaldajate

kasuks väljamõistmisele määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Võlausaldaja I on

riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 5 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega

võlausaldajal I väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Võlausaldaja II on

määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (III kd, tl 51), ning see tuleb võlgnikult

võlausaldaja II kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke