3-15-168/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

12.05.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-168

Haldusasi

Ruslan Kähäri kaebus Viru Vangla 19.11.2014. a

otsuse nr 6-10/38848-1 ja 30.12.2014. a vaideotsuse

nr 612/273-2 õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Ruslan Kähäri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ruslan Kähär

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta Viru Vangla poolt 12.04.2016 ringkonnakohtule esitatud

vangiregistri infosüsteemi väljavõte Ruslan Kähäri distsiplinaarkaristuste kohta

haldusasja toimikusse.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

04.09.2015. a otsus muutmata.

3. Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.06.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Kähär esitas 22.10.2014 Viru Vanglale taotluse, milles ta soovis osaleda

16.11.2014 Viru Vanglas toimuval isadepäeva üritusel ja kutsuda sellele oma

alaealised lapsed.

2. Viru Vangla jättis 19.11.2014. a otsusega nr 6-10/38848-1 R. Kähäri taotluse rahuldamata.

Vangla leidis, et kinnipeetavate osalemine erinevatel üritustel on vangla otsustuspädevuses,

mille puhul vangla hindab kinnipeetavate üldist käitumist ning suhtumist vanglas kehtivatesse

õigusnormidesse. Vangla märkis, et R. Kähäril on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust

korraldusele allumatuse, teavitamiskohustuse rikkumise ja suitsetamiseeskirjade rikkumise

eest, millest kaks viimast on toime pandud viimase kolme kuu jooksul, millised rikkumised

on vangla mõistes rasked ja näitavad negatiivset meelestatust ning ebakorrektset käitumist

kinnipidamisasutuses. Vangla, võttes arvesse R. Kähäri korduvaid distsipliinirikkumisi ning

üldist käitumist, leidis, et kinnipeetava osalemine isadepäeva üritusel ei ole piisavalt

põhjendatud ning karistuse täideviimisel eesmärgipärane.

3. R. Kähär esitas 01.12.2014 Viru Vanglale vaide, milles ta taotles vangla 19.11.2014. a

otsuse kehtetuks ja õigusvastaseks tunnistamist. R. Kähär leidis, et keelduva otsuse tegemisel

on rikutud põhimõtet, mis keelab topeltkaristamise ning rikutud on PS § 26 ja § 27. R. Kähär

leidis, et eiratud on vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 1 ning küsitav on VangS § 23 lg-te 1 ja

2 täidetus keelduva otsuse valguses.

4. Viru Vangla jättis 30.12.2014. a vaideotsusega nr 6-12/273-2, tuginedes haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 85 p-le 4, R. Kähäri vaide rahuldamata. Vangla märkis, et viimase poole

aasta jooksul on R. Kähärile võimaldatud perekonnaliikmetega pikaajalisi kokkusaamisi

07.06.2014, 09.08.2014, 09.09.2014, 11.10.2014 ja 13.11.2014 ning samuti on talle

võimaldatud regulaarselt lühiajalisi kokkusaamisi, millest lähtuvalt ei ole vangla rikkunud PS-

st ja VangSst. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 45 lähtuvalt on kinnipeetavale

võimaldatud vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul, seega on

vangla soodustanud R. Kähäri puhul pidevat suhtlemist pereliikmetega. Vangla leidis, et

kinnipeetavate osalemine erinevatel üritustel on vangla otsustuspädevuses, mille juures

arvestatakse kinnipeetava distsipliinirikkumisi, käitumist ja üldist suhtumist vanglas

kehtivatesse õigusaktidesse ja normidesse ning kehtivad distsiplinaarkaristused näitavad isiku

negatiivset ja puudulikku suhtumist vanglas kehtivatesse reeglitesse. Vangla märkis, et

isadepäeva üritusel viibib suurel hulgal kaaskinnipeetavaid, samuti lapsi ja pereliikmeid,

mistõttu on oluline kaaluda kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende

üldisele käitumisele ja suhtumisele vanglas ning vangla keeldumist ei saa tõlgendada kui

kahekordset karistamist, vaid ettevaatusabinõude rakendamist, ennetamaks rahvarohketel

üritustel konfliktsituatsioonide tekkimist.

5. R. Kähär esitas 20.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles Viru Vangla

19.11.2014. a otsuse nr 6-10/38848-1 ja 30.12.2014. a vaideotsuse nr 6-12/273-2 kehtetuks ja

õigusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendused:

1) Kaebaja põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamisel on preventiivne ja soov esitada

hilisemalt kahjunõue. Kaebaja jäi vaides esitatud põhjenduste juurde ja palus kohtul nendega

arvestada. Vangla ei ole vaiet lahendanud sisuliselt, kuna ei andnud hinnangut kaebaja

väidetele.

2) VSkE §-le 45 viitamine on asjakohatu, sest vaidluse esemeks ei ole vastustaja poolt

viidatud kokkusaamised. Arusaamatu on vastustaja väide, et tegemist oli ettevaatusabinõude

rakendamisega. Taotluse rahuldamata jätmisega on teda karistatud kahekordselt. Rikutud on

PS § 26 ja § 27 ning VangS § 4¹ lg 1, § 23 lg-te 1 ja 2 sätteid.

6. R. Kähär esitas 26.04.2015 vastuse kohtunõudele, milles ta märkis, et tema sooviks on

esitada ainult tuvastamisnõue ning kaebaja põhjendatud huvi on preventiivne ja soov esitada

hilisemalt kahjunõue.

7. Tartu Halduskohus jättis 04.09.2015. a otsusega R. Kähäri kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Vanglal ei ole seadusest tulenevat kohustust korraldada kinnipeetavatele ja nende

alaealistele lastele isadepäeva. Seetõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda isadepäeval

osalemist ja sellele oma alaealiste laste kutsumist. Kinnipeetavate osalemine erinevatel

üritustel on vangla otsustuspädevuses, mille puhul vangla hindab kinnipeetavate üldist

käitumist ning suhtumist vanglas kehtivatesse õigusnormidesse. Sarnaselt VangS §-s 22 ette

nähtud soodustusega, võis vangla arvesse võtta kinnipeetava käitumist karistuse kandmise

ajal. Vangla keeldumist ei saa tõlgendada kui topeltkaristamist. Kehtiva distsiplinaarkaristuse

olemasolu on asjaolu, mida võetakse kinnipeetava kahjuks arvesse mitmete teda puudutavate

küsimuste lahendamisel (nt VangS § 31 lg 2, VSkE § 83 p 3¹, § 965 lg 1 p 2). Vangla on

põhjendanud, miks kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõi kaasa üritusel osalemiseks loa

andmisest keeldumise.

2) Kaebusest ei nähtu, et vangla oleks keelanud kinnipeetavale lühiajalised ja pikaajalised

kokkusaamised. See, et kaebajal ei lubatud osaleda isadepäeval, ei ole PS §-s 26 sätestatud

perekonnaelu puutumatuse rikkumine. Peresidemete säilitamiseks on rohkem viise, kui seda

on üks kord aastas toimuv vangla korraldatav isadepäeva üritus. Vastustaja ei ole keelduvat

otsust tehes PS §-i 27 rikkunud. Kuna vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud

ajaks tema liikumisvabaduse piiramine, siis piiratakse sellega ühtlasi tema võimalust

realiseerida muid sellega olemuslikult seotud subjektiivseid õigusi, mh õigust laste

kasvatamisele. Vastustaja viitas vaideotsuses VSkE §-le 45, selgitades, et kaebajale on

võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi, seega on vangla soodustanud suhtlemist

pereliikmetega. Vaideotsus vastab HMS §-s 86 sätestatule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. R. Kähär esitas 30.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta leiab, et Tartu Halduskohtu

04.09.2015. a otsuse põhjendused ei vasta põhiseaduslikule õigusele puudutavalt pere

säilimise põhimõtet ning kuigi kohus leidis, et vangla võib osalust piirata, kerkib küsimus, kas

sellised piirangud kaaluvad üle põhiseadusliku õiguse. R. Kähär taotles 22.10.2015 puuduste

kõrvaldamise avalduses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla tegevus mitte lubada teda isadepäevale. Lisaks palub kaebaja

võtta seisukoht tasutud riigilõivu tagastuse kohta.

9. Viru Vangla esitas 12.11.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.09.2015. a otsus muutmata. Vangla

leiab, et halduskohus jättis põhjendatult kaebuse rahuldamata ning apellatsioonkaebusest ei

tulene põhjendusi, mis tingiks otsuse muutmise. Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebusest ei

tulene põhjendusi, mille vastu kaebaja arvates halduskohus eksinud on ning kaebaja taotleb

halduskohtu otsuse tühistamist, kuid apellatsioonkaebust põhjendanud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub kõigi halduskohtu otsuse põhjendustega (p-d 10-21) ega pea HKMS § 201 lõikele 4

tuginedes vajalikuks neid korrata.

11. Vastuseks kaebaja väitele, et vangla poolt piirangute seadmine isadepäeva üritusel

osalemisele ei kaalu üles kaebaja põhiseaduslikke õigusi, märgib ringkonnakohus järgmist.

Halduskohus on otsuses analüüsinud kaebaja PS §-st 26 tuleneva õiguse perekonna- ja eraelu

puutumatusele võimalikku riivet, leides, et loa andmata jätmine isadepäeval osalemiseks

kaebaja põhiõigust ei riku, kuna kaebajale võimaldati perekonnaliikmetega pikaajalisi

kokkusaamisi ning regulaarselt ka lühiajalisi kokkusaamisi (otsuse p 16). Ka ei tuvastanud

halduskohus PS § 27 rikkumist (otsuse p 17). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

käsitlusega.

12. Põhiseaduse §-st 26 tulenev õigus elada perekonnaelu, mis muu hulgas väljendub õiguses

hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKPJK 4. aprilli 2011. a

otsus nr 3-4-1-9-10), samuti § 27 lõikest 3 tulenev õigus ja kohustus, kasvatada oma lapsi ja

hoolitseda nende eest, realiseerub kinnipeetavate puhul eelkõige lühi- ja pikaajaliste

kokkusaamiste (VangS §-d 2425) kaudu. Nii on Riigikohus leidnud, et pikaajalise

kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu

puutumatusele (RKHK 16.05.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 15). Samas ei ole vastava

õiguse kasutamine piiramatu. Mõlema kokkusaamise liigi puhul saab vangla VangS alusel

kokkusaamise loa andmisest keelduda, kui see ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise

eesmärkidega, kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda, kokkusaaja maines

on alust kahelda või kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja

heaolu. Eelnevat kokku võttes on kinnipeetaval seega võimalik oma põhiõigust

perekonnaelule, samuti põhiõigust, kasvatada oma lapsi, vangistuses viibides vahetult

realiseerida lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel VangS §-des 24-25 sätestatud tingimustel.

Vaidlusaluse juhtumi näol ei ole tegemist lühi- või pikaajalise kokkusaamise keeluga.

13. Muid lähedastega kokkusaamise viise vangistusseadus sõnaselgelt ei loetle, mis samas ei

tähenda, et vanglal ei oleks õigus korraldada ilma, et seadus seda otseselt ette näeks,

vanglasiseseid üritusi kinnipeetavate kontaktide soodustamiseks perekonna, sugulaste ja teiste

lähedaste inimestega, vältimaks kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Nii sätestab

VangS § 23 lg 2, et vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Kuna

vastav norm ei määratle, millisel viisil vangla peaks konkreetsemalt kinnipeetavate

vanglavälist suhtlemist soodustama, saab järeldada, et vanglal on diskretsioon ise otsustada,

millisel viisil ja tingimustel seda teha. Erialakirjanduses on leitud, et vanglavälise suhtlemise

soodustamine tähendab muu hulgas piirangute, nt kokkusaamiste jälgimise (§-d 27, 29)

mõistlikku kohaldamist (vt Madise jt, „Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2014, lk

81). Seega ei saa eeldada, et VangS § 23 lõikele 2 tuginedes võiks kinnipeetav nõuda, et

erinevalt seaduses otseselt ette nähtud lühi- ja pikaajalistest kokkusaamistest, toimuks mis

tahes muus vormis vanglaväline suhtlemine ilma igasuguste piiranguteta.

14. Kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel tugines vangla kaebaja kolmele kehtivale

distsiplinaarkaristusele (korraldusele mitteallumine, teavitamiskohustuse rikkumine ja

suitsetamiseeskirjade rikkumine), millest viimased kaks olid toime pandud taotluse

lahendamisele eelneva kolme kuu jooksul ning leidis, et arvestades kaebaja korduvaid

distsipliinirikkumisi ja kaebaja üldist käitumist, ei ole kaebaja osalemine isadepäeva üritusel

piisavalt põhjendatud ega kaebaja karistuse täideviimisel eesmärgipärane (tl 16). Vaideotsuse

kohaselt näitavad kaebaja kehtivad distsiplinaarkaristused kaebaja negatiivset ja puudulikku

suhtumist vanglas kehtivatesse reeglitesse. Ühtlasi põhjendas vangla oma keeldumist ka kui

ettevaatusabinõud, ennetamaks rahvarohketel üritustel konfliktsituatsioonide tekkimist,

arvestades asjaolu, et isadepäeva üritusel viibib suurel hulgal kaaskinnipeetavaid, samuti lapsi

ja pereliikmeid, mistõttu on oluline kaaluda kõikide kinnipeetavate puhul turvalisusriske

vastavalt nende üldisele käitumisele ja suhtumisele vanglas (tl 11). Kaebaja

distsipliinirikkumised on tõendatud vangla poolt ringkonnakohtule esitatud väljavõttega

vangiregistri infosüsteemist, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde.

15. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et üritustel, kuhu kutsutakse suuremaid

rahvahulki, seal hulgas inimesi väljastpoolt vanglat – kinnipeetavate abikaasasid ja lapsi - on

konfliktsituatsioonide ärahoidmine ning kõigi üritusel osalejate julgeoleku tagamine eriti

olulisel kohal, mistõttu oli vanglal õigus kaaluda kaebaja üritusele lubamist vangla

julgeolekut silmas pidades, võttes kaalumise lähtepunktiks kaebaja varasemad ning kehtivad

distsiplinaarkaristused. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, kaalutakse kinnipeetavast

lähtuvat võimalikku ohtu vangla julgeolekule ka lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste

võimaldamisel. Kuigi asja materjalidest nähtub, et kaebaja viimane pikaajaline kokkusaamine

13.11.2014 toimus pärast kaebaja viimase distsiplinaarkaristuse kandmist (kaebaja vabanes

kartserist 08.11.2014), millest võib järeldada, et kehtivad distsiplinaarkaristused ei olnud

pikaajalise kokkusaamise lubamisel vastustaja arvates vanglat sedavõrd ohustavaks

julgeolekuohuks, et kokkusaamist keelata, ei saa rahvarohke ürituse korral vangla teistsugust

järeldust õigusvastaseks pidada. Põhiseaduse ega vangistusseaduse eesmärkidega ei ole

vastuolus, et vangla korraldatud massiüritustel, kus tänu naiste ning laste osavõtule on vaja

eriti rangelt tagada reeglitest ja korrast kinni pidamine, hinnatakse ka kinnipeetavatest

lähtuvaid võimalikke riske tavapärasest rangemalt.

16. Kuna vangistusseadus ei pane vanglateenistusele kohustust isadepäeva üritusi

peresidemete säilitamise eesmärgil igal aastal korraldada, millest tulenevalt ei teki

kinnipeetavatel õigust isadepäeva tähistamist vanglas nõuda, ning kaebaja põhiõigus, elada

perekonnaelu, on olnud tagatud lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste näol, ei saa järeldada ka

seda, et keeld, üritusel osaleda, piiraks kaebaja põhiõigust perekonnaelule. Vangla seletusest

ning asjas esitatud tõenditest ei nähtu ka seda, et soodustust oleks kohaldatud kinnipeetavate

suhtes valikuliselt. Nii märkis vangla vaideotsuses, et oluline on kaaluda kõikide

kinnipeetavate puhul turvalisusriske vastavalt nende üldisele käitumisele ja suhtumisele

vanglas (tl 11). Seega puudub ringkonnakohtul alus järelduseks, et julgeolekuriske kaaluti

vaid kaebaja puhul.

17. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

04.09.2015. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu jääb kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv)

kaebaja enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Seega

jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel