3-14-51529/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. mai 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51529

Haldusasi

Denis Harri kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega

Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. septembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Denis Harri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Dennis Harri

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Denis Harri apellatsioonkaebus rahuldamata, muutes osaliselt Tartu

Halduskohtu 4. septembri 2015 otsuse põhjendusi kaebaja suitsetajate kambris

viibimise ja hüvitise ulatuse kohta, asendades need käesolevas otsuses toodud

põhjendustega.

2. Muus osas jätta Denis Harri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 4. septembri 2015 otsus muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9. juuni 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. juulil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Denis Harri kaebus, milles ta nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

viibimise eest Lääne prefektuuri Pärnu arestimaja kambrites perioodidel 2. juuni 2011

kuni 22. juuli 2011, 16. detsember 2011 kuni 6. jaanuar 2012 ning 23. märts 2012 kuni

30. märts 2012.

D. Harri leidis, et Pärnu arestimaja kambrite tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad ja

Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) rikkus sellega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Arestimaja kambrites suitsetati. Mittesuitsetajana avaldas kaebaja

korduvalt soovi nii suuliselt kui ka kirjalikult paigutamiseks mittesuitsetajate kambrisse, kuid

sellest keelduti põhjendusel, et arestimajas puuduvad mittesuitsetajate kambrid. Talvel oli

kambris ebainimlikult külm ning suvel palav. Riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, mistõttu

oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambris asuv WC oli lahtine ja puudus eraldatus kambrist.

Kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ning

kambris puudus loomulik valgus. Ventilatsioon toimis ebapiisavalt. Kambris puudusid laud, tool,

kapp ja kraanikauss isikliku hügieeni tarbeks. Kambris nr 8 olid kirbud. Dušši võimaldati

kasutada vaid kord nädalas, pesta oli võimalik vaid ligikaudu 5 minutit ning sooja vett sai

kasutada piiratud koguses. Puudusid võimalused viibida normaalsetes tingimustes lühiajalistel

kokkusaamistel. Kuivõrd Pärnu arestimaja vastav ruum puudus, siis sai külalisega suhelda vaid

läbi topelttrellide. Lisaks olid kokkusaamised ajaliselt piiratud, s.o umbes 5 minutit. Ei

võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti või võimaldati lugeda mitu kuud vana lehte. Kaebajale

ei väljastatud perearsti poolt määratud kõrvetiste vastast ravimit ja seetõttu pidi ta kannatama. Ei

võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, kuna kaebaja pidi ööpäevaringselt viibima kambris, kus

liikumine oli piiratud. Lisaks eelnevale oli kambris liiga vähe isiklikku pinda.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

2. 4. septembri 2015 otsusega Tartu Halduskohtus rahuldas D. Harri kaebuse ja

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 132 eurot.

Halduskohus märkis, et õiguskantsleri 2009. ja 2012. aasta kontrollkäikude raportitest nähtub, et

Pärnu arestimaja olmetingimustes on olnud olulisi puudujääke, mida on järk-järgult hakatud

likvideerima alates 2011. aastast. Halduskohus asus seisukohale, et kinnipidamistingimused ei

vastanud osaliselt õigusaktides sätestatule. Halduskohus leidis, et põhjendatud on kaebaja

etteheited kambrite valgustuse ja ventilatsioonisüsteemi kohta, lisaks lühiajaliste kokkusaamiste

korralduse kohta. Halduskohus pidas osaliselt põhjendatuks ka kaebaja etteheiteid kambris laua

ja istekoha puudumise kohta. Kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud siseministri määruse

„Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 10 lg 1 p 2 nägi kambri kohustusliku elemendina ette laua ja

istekoha, mis peavad aga alates 24. oktoobrist 2011 kambris olema vaid võimaluse korral. Siiski

võis halduskohtu hinnangul nõustuda vastustaja seisukohaga, et mingil määral kompenseeris

puuduvat lauda kambris asuv riiul ning istekohta alarahvastatuse korral vaba nari. Lisaks nähtub

õiguskantsleri 2012. a raportist ja vastustaja vastusest, et toole siiski kambritesse võimaldati.

Kapi olemasolu kambris ei ole õigusaktid ette näinud.

Kaebaja etteheidetel seoses kraanikausi puudumisega, WC eraldamatusega kambrist ja duši

kasutamisega puudub alus. Kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud ASkE ei näinud kambris

kohustusliku elemendina ette pesemiskohta. Kuna WC oli kolmest küljest piiratud ja kaebajal oli

võimalus kasutada kardinat, siis oli kaebaja privaatsus halduskohtu hinnangul piisaval määral

tagatud. Kaebaja kinnipidamise ajal kehtinud ASkE näeb ette dušši kasutamise võimaluse ühel

korral nädalas ja kaebaja on kinnitanud, et seda talle võimaldati.

Halduskohus ei pidanud tõendatuks kaebaja väidet, et 2. juunist 2011 kuni 22. juulini 2011 olid

kambris nr 8 kirbud. Arestikambri arvestusžurnaalist ei nähtu, et kaebaja oleks sellise

probleemiga ametnike poole pöördunud. Vastustaja vastuse kohaselt tehakse arestimajas

regulaarset tõrjet. Kui kaebaja oleks nädal aega kurtnud kirpude üle, oleks see ka kirjalikult

kajastamist leidnud. Lisaks ei pidanud halduskohus usutavaks kaebaja väidet, et ta ei saanud

arestikambris tutvuda üleriigiliste päevalehtedega. Vastustaja vastuse kohaselt oli arestimajas

ajalehtede saamine tagatud ning neid antakse lugeda isegi praegusel ajal, kuigi päevalehtede

lugemise võimaldamine enam kohustuslik pole. Kuivõrd kaebajale on väljastatud ravimeid, siis

leidis halduskohus, et kui kaebajal esinesid terviseprobleemid, siis sai ta vajalikku abi.

Halduskohus leidis, et kaebajale oli tagatud vähemalt 3,98 m2 isiku kohta ning seega oli kaebaja

kinnipidamine kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kinnipidamisel isikliku ruumi

osas. Kuna kaebaja isiklikku ruumi ei saa pidada väheseks, siis puuduvad alused ka kaebaja

etteheidetel, et ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga.

Halduskohus märkis, et arestikambri arvestusžurnaalist ei nähtu, et kaebaja oleks kambris

suitsetamise probleemiga pöördunud arestimaja ametniku poole. Samas on sinna üles märgitud

kaebaja muud soovid ja avaldused. Kaebaja viitab küll sellele, et pöördus probleemi tõttu

ametnike poole ka kirjalikult, kuid vastavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Perioodil 23. märts

2012 kuni 30. märts 2012 viibis kaebaja kambris nr 1 üksinda, mistõttu ei ole võimalik, et teda

häiris teise kinnipeetu suitsetamine. Eeltoodust tulenevalt pidas halduskohus küll võimalikuks, et

kambris nr 8 suitsetati, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et see kaebajat perioodil 2. juuni 2011

kuni 22. juuli 2011 häiris ja et ta üritas enda õigusi kaitsta ja kahju tekkimist vältida.

Halduskohus pidas kohaseks hüvitise määraks 51 päeva pikkuse arestikambris viibimise eest 2

eurot päevas ja 22 päeva pikkuse ja 8 päeva pikkuse arestikambris viibimise eest 1 eurot päevas,

s.o kokku 132 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. D. Harri esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada

ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Kaebaja leidis, et

halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud sisuliselt hindamata

asjas olulise tähtsusega seisukohad.

Kaebaja väitel oli WC kambrist eraldatud vaid osaliselt. Ebaõige on vastustaja väide, et

kambrisse anti kardin. Vastustaja ei andnud kaebajale teada, et ta võib ametnike poole pöörduda

palvega väljastada kardin. Kaebaja leiab, et tulenevalt Euroopa Vanglareeglistikust peab iga vang

saama pesta vähemalt kaks korda nädalas.

Kaebaja hinnangul on kohus ekslikult asunud seisukohale, et EIK praktika kohaselt on

kinnipeetava isikliku ruumi standardiks 3 m2. Kaebaja leiab, et igale kinnipeetavale peab olema

tagatud vähemalt 4 m2. Lisaks märkis kaebaja, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb

kambri pindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. Kaebaja lisas, et kehakultuuriga

tegelemist ei takistanud üksnes isikliku ruumi, vaid ka spordiinventari ja värske õhu puudus.

Kaebaja märgib, et arestimajja saabudes andis ta ametnikele teada, et ta on mittesuitsetaja.

Kaebaja leiab, et antud küsimuse tõendamine tuleb lahendada analoogselt Tartu Ringkonnakohtu

2. märtsi 2012. a otsuse seisukohtade järgi jalutamise mittevõimaldamise tõendamise osas. Kuna

arvestusžurnaalis puuduvad märked isikute sooviavaldustest paigutada nad mittesuitsetajate

kambrisse, siis tuleb seda tõlgendada vastustaja kahjuks. Kaebaja märgib täiendavalt, et EIK

praktika kohaselt on mittesuitsetaja paigutamine ühte kambrisse suitsetajaga iseenesest EIÕK

art 3 rikkumine (30. juuli 2013. a lahend nr 19730/10 asjas Toma Barbu vs Rumeenia).

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks kohus ei ole arvestanud ega analüüsinud kaebaja väidet

seoses ööpäevaringselt kambris viibimisega.

Kaebaja leiab, et talle mõistetud hüvitis ei vasta EIK standarditele ja siseriiklikule

kohtupraktikale. Kuna arestimaja kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ja arvestades

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, siis kaasnesid talle vähemalt samaväärsed

negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris, nt

kartserisse paigutamine. Lähtudes eeltoodust ei saa kaebajale väljamõistetav kahjuhüvitis jääda

alla 6,39 euro iga arestimajas viibitud päeva eest.

4. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Vastustaja jääb oma senise arvamuse juurde ja nõustub esimese astme otsusega.

Vastustaja hinnangul kaebaja arvukad viited erinevatele kohtulahenditele ei asenda ega tõenda

tema subjektiivsete õiguste rikkumist. Reaalsete kannatuste ja alanduste olemasolu ei saa selguda

aastaid hiljem ja teiste kohtuasjade pinnalt.

Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja ei erista arestimaja ja vanglat ning seetõttu ei tee ta vahet

nõuetel, mis on esitatud ASkE-ga arestimajale ja millises osas laienevad arestimajale VangS

nõuded. Nimetatu on oluline tuvastamaks vastustaja kohustusi ja nende nõuetekohast täitmist.

Vastustaja arvates on vajalik arvestada rikkumiste kumulatiivse mõju elulist usutavust.

Vaatamata asjaolule, et apellant ei saa piiratud võimaluste tõttu tõendada kõiki oma väiteid, ei

ole ta HKMS § 59 ettenähtud kohustusest siiski vabastatud.

Ringkonnakohtule tehtud ettepanek tunnistajate ülekuulamiseks on esitatud umbmääraselt ja

põhjendusteta, miks ei ole tunnistajad taotletud esimese astme kohus.

Lisaks ülaltoodule on arestimajale esitatud erinevatel perioodidel erinevaid nõudeid. Nimetatud

asjaoluga on esimese astme kohus ka arvestanud ja selle põhjal on kujundanud hüvitise suuruse.

Vastustaja hinnangul ei ole muust kambrist eraldamata WC õigusvastane ei ASkE, Riigikohtu

praktika ega õiguskantsleri Pärnu arestimajale antud hinnangu järgi. Riigikohtu ja EIK

praktikaga ei ole kooskõlas ka kaebaja väide, et isikliku ruumi miinimumstandardiks on 4 m2

kinnipeetu kohta. Kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, leides, et selle

arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind.

VangS ega ASkE ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist.

Mittesuitsetajate õigused olid õiguslikult tagatud teiste meetmetega. Nimelt nägi ASkE § 32 lg 2

p 6 ette, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv

isik.

Vastustaja leiab, et kehakultuuriga tegelemise võimaldamine ei kuulu tulenevalt ASkE-st ei

kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka.

Pesemisvõimaluse tagamine üks kord nädalas vastab ASkE nõuetele. Samuti oli kinnipeetutele

tagatud kambris soe vesi kanistrites ja pesukauss. ASkE kohustab kinnipeetuid hoolitsema

isikliku hügieeni eest.

Vastustaja märgib, et kaebaja on sattunud arestimajja oma mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel

ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub ka apellandi poolt toime pandud

õigusvastastest tegudest. Sellel põhjusel on põhjendamatu tema väide, justkui kohus peaks

arvestama ja analüüsima apellandi väidet, et ta oli sunnitud viibima arestimaja kambris 24 tundi

päevas, kus liikumine oli piiratud.

Vastustaja juhib tähelepanu, et 19. detsembri 2014. a määrusega lõpetas Tartu Halduskohus

osaliselt menetluse kahjunõuetes, mille esitamise tähtaeg oli aegunud ja ennistamiseks ei

esinenud mõjuvaid põhjusi. Silmas pidades senist kohtupraktikat sarnastes asjades ja kahjunõude

esitamist alles kolm aastat pärast Pärnu arestimajast lahkumist, ei ole kaebaja oma õiguste

rikkumist sedavõrd oluliseks või intensiivseks pidanud. Nimetatud asjaolu mõjutab ka hüvitise

suurust lisaks tuvastatud rikkumistele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Apellatsioonkaebuse põhjendustes kaebaja poolt esitatud vastuväited halduskohtu

otsusele puudutavad nii kahjunõude suurust kui ka aluseid. Eeltoodut arvestades

kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas nii kahjunõude alust kui ka ulatust.

6. Halduskohus rahuldas D. Harri kaebuse ja luges kaebaja kinnipidamistingimused

Pärnu arestimaja kambrites kogumis inimväärikust alandavaks arvestades, et teatud

kinnipidamistingimused olid vastustajale etteheidetavad, s.o valgustuse ja ventilatsiooni

puudulikkus, laua ja istekoha puudumine ning lühiajaliste kokkusaamiste korraldus. Kuna

vastustaja ei ole apellatsioonkaebusega halduskohtu otsusele eelneva osas vastuväiteid

esitanud, siis vastavate asjaolude üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole. Vastavalt

kaebaja apellatsioonkaebusele on apellatsiooniastmes vaidlus kaebajal kahju tekkimise

üle seoses Pärnu arestimaja kambrites oleva WC eraldamatusega ülejäänud kambrist,

ebapiisavate pesemisvõimalustega, vähese isikliku ruumiga, kehakultuuriga tegelemise

mittevõimaldamisega ja kaebaja viibimisega suitsetajate kambris.

7. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas ajavahemikel 2.

juuni kuni 22. juuli 2011, 16. detsember 2011 kuni 6. jaanuar 2012 ja 23. märts kuni

30. märts 2012, kokku 81 päeva ning kambrites nr 1, 8 ja 14. Nõuded arestimajade

kinnipidamistingimustele sisalduvad nii kuni 24. oktoobrini 2011 kehtinud siseministri

määruses nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE v.r) kui ka praegu kehtivas

siseministri määruses nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ning

vangistusseaduses. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses

esitatud väiteid nende arestikambri tingimuste õigusvastasuse kohta, mida halduskohus

õigusvastaseks ei pidanud.

8. ASkE v.r § 31 p-st 12 kui ka kehtiva ASkE § 26 lg-st 2 tulenevalt on kinnipeetule

ette nähtud õigus käia kord nädalas saunas või duši all. Asjas puudub vaidlus selle üle, et

kaebajale olid pesemisvõimalused Pärnu arestimajas tagatud. Kaebaja etteheide seisneb

üksnes selles, et tal võimaldati vaid üks kord nädalas duši all käia. Kuna vastustaja on

täitnud arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatud kohustuse võimaldada kinnipeetul käia

nädalas korra duši all, siis on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole selles

osas vastustaja poolt rikutud.

9. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest kaebusele ja selle lisatud arestimaja

arvestusžurnaali väljavõttest (tl 68) nähtub, et kaebaja oli Pärnu arestikambris viibimise

ajal paigutatud kambritesse nr 1, 8 või 14. Kambri nr 1 suurus on 12 m2 ning

viiekohaliste kambrite nr 7 ja 8 pindala on 15,9 m2. Ühes kaebajaga oli kambritesse

paigutatud 1-3 kinnipeetavat, välja arvatud 2011. aasta juunis ja juulis, mil kambris viibis

kokku neli kinnipeetavat. Seega ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum arestimaja

sisekorra eeskirjas sätestatud miinimumnõude, ulatudes vähemalt Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikas kinnipeetava isikliku ruumi soovitavaks suuruseks peetud nelja

ruutmeetrini. Seetõttu on kohus seisukohal, et sõltumata isikliku ruumi arvestamise

metoodikast oli kaebajale tagatud nõuetekohane isiklik ruum tema Pärnu arestikambris

viibimise kogu aja jooksul. Selles osas ei piiranud Pärnu arestikambri tingimused kaebaja

õigusi ülemääraselt ega saanud eraldi võetuna kaasa tuua inimväärikuse alandamise

kvaliteediga kannatusi.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kambri üldpindalast tuleb isikliku ruumi arvutamiseks maha

arvata ka mööblialune pind. EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust

põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3

m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel

rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning

käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39).

Kaebaja on viidanud ka vähese ruumi tõttu kehakultuuriga tegelemise võimatusele.

Ringkonnakohus nõustub siin vastustajaga, et kehakultuuriga tegelemise võimaldamine ei kuulu

tulenevalt ASkE-st ei kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka.

10. Kaebaja hinnangul rikuti tema õigusi sellega, et tualett ei olnud ülejäänud

kambrist eraldatud ja selle kasutamisel puudus privaatsus. Kehtivast õigusest ei tulene

täpsemaid nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale ega vahetut kohustust selle

eraldamiseks kambrist. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ülejäänud kambrist

madala vaheseinaga ukseta tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv ja rikkuda isiku

privaatsusõigust, kuid ei ole siiski iseenesest inimväärikust alandav. Vastuses kaebusele

on vastustaja väitnud, et kinnipeetava taotlusel anti kambritesse kardin hügieeninurga

eraldamiseks. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja Pärnu arestikambris viibimise ajal

erinevatel ajavahemikel, erinevates kambrites kardin puudus. Samuti puuduvad andmed

selle kohta, et kaebajat oleks teavitatud kardina taotlemise võimalusest. Sel põhjusel

lähtub kohus asjaolust, et kaebajal ei olnud võimalik tualetti privaatselt kasutada. Kohus

märgib, et Õiguskantsleri kontrollkäigu raportitest ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites

asuvate WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de

eraldatusega. Kuna vastustajal on kohustus tagada arestikambri julgeolek ja

kinnipeetavate isikute järelevalve, siis ei saa tualeti eraldamist kambrist madala

vaheseinaga pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Eeltoodu alusel on

kohus seisukohal, et kaebaja privaatsusõiguse riive ei olnud aga sedavõrd intensiivne, et

eraldivõetuna annaks alust kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks vastavalt

riigivastutuse seaduse RVastS § 9 lg-le 1.

11. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled muuhulgas selle üle, kas kaebajale

suitsetamisvabas kambris viibimise mittevõimaldamine on tõendatud ehk kas eksisteerib

vastustaja õigusvastane kaebaja õigusi rikkuv tegu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis

mittesuitsetajana suitsetajatega ühes kambris perioodil 2. juuni 2011 kuni 22. juuli 2011.

ASkE v.r § 32 lg 2 p-st 6 tulenevalt on kinnipeetul keelatud suitsetada, kui sellega ei

nõustu teine samas kambris viibiv isik. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb viidatud

sättest nii kinnipeetu subjektiivne õigus viibida suitsetamisvabas kambris kui ka

vastustaja kohustus võimaldada kinnipeetul viibida suitsetamisvabas kambris, s.t

paigutada kaebaja mittesuitsetajate kambrisse või keelata konkreetses kambris

suitsetamine. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et viidatud sätte sõnastusest

tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Kaebaja

väitel andis ta arestimajja saabudes teada, et on mittesuitsetaja. Vastustaja kaebaja väitele

otseselt vastu ei vaidle, kuid viitab sellele, et varem kehtinud arestimaja

sisekorraeeskirjaga oli kambri elukorraldusega seonduv pandud teatud osas kambris

viibivatele isikutele, sh suitsetamise lubatavus. Ringkonnakohus vastustaja sellekohase

käsitlusega ei nõustu. Vastustajal on kohustus tagada, et arestimajas järgitaks kinni peetud

isikute õigusi, sh oli vastustaja korralda isikute paigutamine vastavalt soovile suitsetajate

ja mittesuitsetajate kambritesse.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal kaebajaga, et käesolev asi on tõendamise seisukohast

analoogne Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-627. Pärnu

arestimaja arvestusžurnaali väljavõttes (tl 68-69) puudub 2011. aasta seisuga kanne selle kohta,

kas kaebaja suitsetab ning kas ta on avaldanud soovi viibida suitsetamisvabas kambris.

Vastavasisuline kanne on olemas 2014. aasta kohta, milles märgitakse, et kaebaja ei suitseta.

Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel

neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui

tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa.

Ringkonnakohus leiab, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt

vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida

ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole

võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Ringkonnakohus on

kaebaja poolt viidatud varasemates lahendites tõepoolest leidnud, et juhul kui seaduse või

määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle

õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei

soovinud oma õigust kasutada. Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde ning

selgitab, et kui arestimaja arvestusžurnaalis puudub märge selle kohta, kas kinnipeetu suitsetab

või mitte ning kas ta avaldas soovi viibida suitsuvabas kambris, siis loeb kohus tõendatuks, et

kaebaja avaldas soovi paigutada ta mittesuitsetajate kambrisse. Eelnevale tuginedes loeb

ringkonnakohus tõendatuks, et vastustaja rikkus Pärnu arestimajas perioodil 2. juuni 2011 kuni

22. juuli 2011 kaebaja ASkE v.r § 32 lg 2 p-st 6 tulenevat õigust viibida suitsetamisvabas

kambris. Selles osas tuleb Tartu Halduskohtu 4. septembri 2015 otsuse põhjendusi muuta,

asendades need käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

12. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega väljamõistetud mittevaralise kahju

hüvitise suuruse osas. Kaebaja taotles õiglast hüvitist halduskohtult arestimaja

õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest. Halduskohus

mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 132 eurot.

13. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne

otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS

§-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2013. a otsus asjas

3-3-1-80-12, p 28). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike

proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Kahju ulatuse otsustab kohus oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu

halduskolleegiumi 30. jaanuari 2012. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Mittevaralise kahju

hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline

otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).

14. Halduskohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud

õigusvastastes tingimustes viibimise päevade arvust, leides, et õiglaseks hüvitiseks on

kaks eurot iga päeva eest kõige pikema perioodi eest ja üks euro iga päeva eest lühematel

perioodidel. Riigikohtu praktika kohaselt on kannatanu alandava kohtlemise kestus

oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohus

tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi

pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 9. detsembri 2015. a

otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 25).

15. Ringkonnakohtu hinnangul saab siiski käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks

hüvitiseks pidada halduskohtu määratud 132 eurot. Ringkonnakohus arvestab seejuures

täiendavalt asjaoluga, et kaebajal tuli viibida Pärnu arestimajas perioodil 2. juuni 2011

kuni 22. juuli 2011, s.o 51 päeva mittesuitsetajana tahtevastaselt suitsetajate kambris.

Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus veel sellega, et Pärnu arestimaja

kinnipidamistingimused olid teatud osas veel etteheidetavad, s.o valgustuse ja

ventilatsiooni puudulikkus, laua ja istekoha puudumine ning lühiajaliste kokkusaamiste

korraldus. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et ei oleks kaebaja

kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on

kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär,

kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem.

Ringkonnakohtu hinnangul arvestab hüvitise selline suurus ka elatustaset Eestis ja

kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamise asjades.

16. Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse

osaliselt ja muudab Tartu Halduskohtu 4. septembri 2015 otsust osaliselt põhjenduste

osas. Muus osas jätab ringkonnakohus D. Harri apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis vastustajalt kaebaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta. PPA ei ole apellatsioonimenetluses esitanud

kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st

3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud

jäävad tema enda kanda.

Tiina Pappel

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt