3-16-670/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Einar Vene

Määruse kuupäev

3. mai 2016

Haldusasja number

3-16-670

Haldusasi

Jaak Reinomägi taotlus riigi õigusabi saamiseks

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. aprilli 2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates (HKMS § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Reinomägi esitas 4. aprillil 2016 taotluse riigi õigusabi saamiseks

halduskohtule kaebuse esitamiseks. Taotluse kohaselt pole määruskaebuse esitajale

tagatud võimalus tutvuda Euroopa Kohtu lahenditega, mistõttu puudub tal võimalus

kaitsta end toimingute eest, mida on tema suhtes pikalt teostatud ja millega on

alandatud tema inimväärikust. J. Reinomägi esitas sellega seoses hüvitisõude vanglale,

mis jäeti 1. aprilli 2016. a otsusega nr 6-16/20-2 rahuldamata. J. Reinomägi on

seisukohal, et vaidlusalune haldusakt on meelevaldne ning soovib oma õigusi kaitsta

kohtus ning palub omale selleks määrata riigi õigusabi.

2. Tartu Halduskohus jättis 6. aprilli 2016. a määrusega J. Reinomägi taotluse

riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Halduskohus märkis, et riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma

oma õigusi. Halduskohtu hinnangul ei ole hüvitamiskaebuse esitamine loomu poolest

keeruline ega kohtupraktikas ennenägematu. Kaebaja on korduvalt kohtumenetluses

osalenud, esitanud kohtule nii faktiliselt kui õiguslikult arusaadavalt põhjendatud

kaebusi ning määruskaebusi. Ka käesoleval juhul on kaebajal läbitud kohustuslik

kohtueelne kord. Tulenevalt eeltoodust on halduskohus seisukohal, et kaebaja puhul on

tegemist isikuga, kes on võimeline ise kaitsma oma õigusi. Lisaks on tulenevalt

uurimisprintsiibist kohtul haldusasjades kohustus määruskaebuse esitajat vajadusel

suunata ja abistada. Kuna käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud riigi

õigusabist keeldumise alus, siis ei ole riigi õigusabi andmine võimalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. J. Reinomägi esitas 19. aprillil 2016 Tartu Halduskohtu 6. aprilli 2016. a

määruse peale määruskaebuse halduskohtu määruse tühistamiseks ja uue määruse

tegemiseks, millega rahuldataks riigi õigusabi taotlus. Määruskaebuse esitaja märgib,

et lähtuvalt sellest, et kinnipeetavatel on piiratud oma õigusi- ja vabadusi kohtus

kaitsta, ei saa kinnipeetava suhtes kohaldada RÕS § 7 lg 1 p-i 1, kuna sellisel juhul

mindaks vastuollu põhiseaduse (PS) §-ga 152. Kohtu väide, et tegemist ei ole loomu

poolest keerulise ega kohtupraktikas ennenägematu haldusasjaga, on eksitav. Sellisel

juhul Võiks arvata, et riigi õigusabi andmine on õigustatud üksnes juhul, kui tegemist

on loomu poolest keerulise ja kohtupraktikas ennenägematu haldusasjaga. Samas pole

sõnagagi mainitud, mis on hüvitisnõude aluseks. Hüvitise nõude aluseks käesoleval

juhul on asjaolu, et kahe aasta jooksul pole võimaldatud määruskaebuse esitajal

tutvuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditega nii, et määruskaebuse esitaja

saaks oma õigusi tõhusalt kohtus kaitsta. Seetõttu puudub määruskaebuse esitajal ka

võimalus esitada halduskohtule kaebus. Eksitav on ka kohtu väide, et kohtul lasub

uurimisprintsiip, kuna määruskaebuse esitaja on esitanud kohtutele hulgaliselt kaebusi,

mille läbivaatamist on takistatud erinevaid meetodeid kasutades.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 kohaselt peab igaühel olema võimalus saada nõu ja

kaitset ning olla esindatud. Nimetatud normi tuleb käsitleda eesmärgi ja põhimõttena, mille

poole püüelda ning seda seisukohta toetab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p 23.1.

Eirates järjepidevalt määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotlusi, on põhjustatud

määruskaebuse esitajale kannatusi, mis kordades ületavad need, mis paratamatult kaasnevad

tema kinnipidamisega. Määruskaebuse esitaja nõuab RÕS § 7 lg 1 p-i 1 põhiseadusvastaseks

tunnistamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

6. aprilli 2016. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Seoses

määruskaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

5. Põhiseaduse § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis

tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. PS § 152 ning § 15

sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava

õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (RKPJKm 10. juuni

2010.

a,

3-4-1-4-10, p 13; RKÜKo 08. juuni 2009. a, 3-4-1-7-08, p 21). Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 kohaselt kui esimese või teise astme kohus on

kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või

välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või

määruse Riigikohtule. Nimetatud sätete koosmõjust tuleneb, et juhul, kui ringkonnakohtul

tekib kahtlus õigusnormi põhiseadusele vastavuses, tuleb õigusnorm jätta kohaldamata ning

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus kohtuotsuse või -määruse edastamisega

Riigikohtule. Samas ei tulene normidest määruskaebuse esitajale subjektiivset õigust nõuda

kohtult põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus pidada RÕS § 7 lg 1 p 1

kohaldamist määruskaebuse esitaja suhtes põhiseadusega vastuolus olevaks. Määruskaebuse

esitaja on märkinud, et kuna talle pole tagatud võimalus tutvuda EIK lahenditega, ei saa ta

oma õigusi tõhusalt kohtus kaitsta. Ringkonnakohtu hinnangul ei too EIK lahenditega

tutvumise võimaluse puudumine kaasa seda, et määruskaebuse esitaja ei oleks võimeline oma

õigusi iseseisvalt kohtus kaitsma. Halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt

selgitab haldusasja lahendav kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud

asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole oluline, kas

määruskaebuse esitaja on kaebuses EIK praktikale viidanud või mitte, kuivõrd kohtul on

kohustus asjakohase praktikaga iseseisvalt arvestada.

7. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses märkinud, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta

art 47 kohaselt peab igaühel olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

Ringkonnakohus märgib, et sättest ei tulene, et igaühele peaks olema tagatud tasuta õigusabi,

vaid art 47 lg 2 reguleerib isikute õigust esindajale üldiselt. Art 47 lg 3 kohaselt antakse

isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle

võimaluse kohtusse pöörduda. Seega on Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 lg 3 kohaselt

tasuta õigusabi saamiseks vajalik, et lisaks piisava sissetuleku puudumisele, ei ole isikul

võimalik iseseisvalt kohtusse pöörduda. Selline piirang on kooskõlas RÕS § 7 lg 1 p-ga 1,

mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on kaebaja ise võimeline oma

õigusi kaitsma. Seega on halduskohus õigesti viitega RÕS § 7 lg 1 p-le 1 jätnud kaebaja riigi

õigusabi taotluse rahuldamata.

8. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-i 23.1 kohaselt on kõikidel

vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad,

kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille

täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel

ja rakendamisel (RKHKo 7. aprill 2010. a, 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus märgib siiski,

et ka selle normi sõnastustest ei saa järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud tasuta

õigusabi.

9. Määruskaebuse esitaja väite peale, et halduskohtu määrusest jääb mulje, et riigi õigusabi

oleks tagatud vaid olukordades, kus vaidluse puhul on tegemis loomu poolest keerulise ja

kohtupraktikas ennenägematu haldusasjaga, märgib ringkonnakohus järgmist. Kuigi asjaolu,

et tegemist ei ole loomu poolest keerulise ja kohtupraktikas ennenägematu haldusasjaga, ei

too RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt vältimatult kaasa riigi õigusabi andmisest keeldumist, annab see

aluse eeldada, et isik on võimeline oma õigusi ise kaitsma. Seejuures ei ole haldusasja

keerukus ja ennenägematus ainsad asjaolud, mida halduskohus 6. aprilli 2016. a määruses

määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse lahendamisel arvesse on võtnud, vaid kohus on

arvestanud ka määruskaebuse esitaja varasema korduvalt kohtumenetluses osalemisega ning

halduskohtumenetluses kehtiva uurimisprintsiibiga.

10. Määruskaebuses esitatud väited halduskohtu tegevusega tekitatud kannatustele jätab

ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need väited väljuvad antud määruskaebuse piiridest.

Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise kord on reguleeritud riigivastutuse seaduse

§-s 15.

11. Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 6. aprilli 2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

Tiina Pappel

Einar Vene