3-14-52418/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

2. mai 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52418

Haldusasi

HV ja HM kaebus põllumajandusministri 13.09.2014

käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad - HV;

HM, volitatud esindaja TM

Vastustaja - Maaeluministeerium, volitatud esindajad

v.adv Piret Blankin ja adv. Priit Lember

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

HV ja HM määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta HV ja HM määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10. aprilli

2016. a määrus haldusasjas nr 3-14-52418 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tartu

maakonnakomisjon tunnistas 27.04.1995 otsusega nr 131/1-9 omandireformi objektiks

Tartumaal Ülenurme vallas asuva Eeriko nr 7 talu maa (1/3 mõttelise osa suhtes

omandireformi õigustatud subjekt HV) ja 09.11.1995 otsusega nr 158/1-3 Tartumaal Tähtvere

vallas asuva Muide A-6 talu maa (1/2 mõttelise osa suhtes omandireformi õigustatud subjekt

HM).

2. Põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirjaga nr 66 „AS

Tartu Agro maa

katastriüksusena riigi omandisse jätmine“ jäeti riigi omandisse 16,72 ha suurune Muide

katastriüksus, milline maa kuulus õigusvastaselt võõrandatud Muide A-6 talumaa hulka, ja

10,55 ha suurune Eerike katastriüksus, mis kuulus õigusvastaselt võõrandatud Eeriko nr 7

talumaa hulka.

3-14-52418

2(7)

3. Põllumajandusminister jättis 03.09.2014 käskkirjaga nr 127 rahuldamata HM 01.08.2013

taotluse ja HV 26.08.2013 taotluse haldusmenetluse uuendamiseks (p-d 3.1 ja 3.2), lõpetas

HM ja HV osas põllumajandusministri 13.03.2014 käskkirjaga nr 49 uuendatud

haldusmenetluse (p 3.3) ning jättis põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66

kehtetuks tunnistamata (p 3.5).

4. HV ja HM esitasid 13.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse põllumajandusministri

13.03.2014 käskkirja nr 127 ja 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamiseks.

5. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2014 määrusega HV ja HM kaebuse HKMS § 151 lg 2

p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.10.2015 määrusega HV ja HM määruskaebuse

osaliselt ning tühistas Tallinna Halduskohtu 03.12.2014 määruse osas, millega halduskohus

jättis läbi vaatamata nõude põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5

tühistamiseks. Ringkonnakohus saatis nimetatud nõude osas haldusasja nr 3-14-52418

halduskohtule menetluse jätkamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu määruse

muutmata.

7. HV ja HM esitasid 03.11.2015 Tallinna Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse,

milles palusid kuni haldusasjas nr 3-14-52418 kohtulahendi jõustumiseni arestida Muide ja

Eerike katastriüksused, keelata nende käsutamine ja kanda vararegistrisse märked

käimasoleva kohtuvaidluse kohta.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.11.2015 määrusega HV ja HM esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

9. HM esitas 23.03.2016 (täiendatud 29.03.2016) ja HV 04.04.2016 Tallinna Halduskohtule

esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebajad palusid kuni praeguses haldusasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni arestida Muide ja Eerike katastriüksused, keelata nende

käsutamine ja kanda vararegistrisse märge käimasoleva kohtuvaidluse kohta. Esialgse

õiguskaitse

kohaldamata

jätmisel

võib

juhtuda,

et

Maaeluministeerium

koormab

kohtuvaidluse ajal täiendavalt kinnistud ebamõistlikult pikaks ajaks või võõrandab.

Ministeeriumi otsuseid tagasi pöörata on keeruline või lausa võimatu. Kinnistud kuuluvad

täna Eesti Vabariigile ja nende valitsejaks on määratud Maaeluministeerium. Maad on antud

16.11.2000 lepingu alusel 25 aastaks rendile AS-le Tartu Agro. Maaeluministeerium on

kohustatud Tartu Maakohtu 22.07.2014 määrusega nr 2-14-12468 kinnitatud kompromissi p-

st 3 tulenevalt hiljemalt 31.12.2015 otsustama AS-ga Tartu Agro sõlmitud rendilepingu

tähtaja pikendamise kuni 16.11.2040. Maaeluministeerium ja OÜ Uus Maa Tartu büroo on

sõlminud 26.10.2015 töövõtulepingu nr 62, millest nähtub muu hulgas, et riik kaalub

alternatiivina maade üleandmist AS Tartu Agro aktsiate vastu. Nii Maaeluministeerium kui

AS Tartu Agro on teatanud, et nad jätkavad rendilepingu pikendamise läbirääkimisi 2016. a-l.

Kaebajatel on põhjust oletada, et jätkub AS Tartu Agro poolne tugev surve rendilepingu

pikendamiseks või rendimaade ja AS Tartu Agro varade ühitamiseks. Kaebaja soovib esialgse

õiguskaitse kohaldamisega vältida riigi poolt vaidlusaluse maa võõrandamist või koormamist.

Kõik sellesisulised otsustused tehakse ilma, et kaebajatel nende üle mingit kontrolli oleks,

mistõttu ei nõustu nad praeguses asjas Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2015 määruses võetud

seisukohaga esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise kohta. Riik võib maaüksused

võõrandada või koormata selliselt, et kaebajatel ei ole oma kaugema eesmärgi saavutamine,

s.t see, et maa neile kui omandireformi õigustatud subjektile tagastatakse, võimalik. AS Tartu

Agro eelistamisest on isiklike tutvuste tõttu huvitatud kuni 01.04.2016 ministeeriumi kantsleri

ametikohal olev AN ning iseäranis tema ametist lahkumise tõttu on usutav, et

3-14-52418

3(7)

Maaeluministeerium võib astuda samme, et muuta tulevikus vaidlusaluste maade tagastamine

kaebajatele võimatuks.

10. Maaeluministeerium vaidles esialgse õiguskaitse taotlusele vastu ja palus selle jätta

rahuldamata. Kaebus puudutab käskkirja nr 127, s.t 2014. a läbiviidud haldusmenetluse ja

selle lõpetamise õiguspärasust, mitte aga käskkirja nr 66 või selle andmise aluseks olnud

haldusmenetluse (maa riigi omandisse jätmise menetluse) õiguspärasust. Esialgne õiguskaitse

väljub kaebuse piiridest, kuna ka kaebuse rahuldamise korral ei oleks tagajärjeks vaidlusaluse

maa tagastamine kaebajatele, vaid sellisel juhul peaks ministeerium üksnes uuesti kaaluma

vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmise küsimuses tehtud käskkirja (s.t käskkirja nr 66)

kehtetuks tunnistamise küsimust, ent ühelgi juhul ei saavutaks kaebajad praeguse

kohtumenetluse tulemusena õigust saada vaidlusalused maad enda omandisse. Ka kaebuse

rahuldamise korral ei oleks kaebajad kohtumenetluse lõpus teistsuguses olukorras kui täna.

Vastustaja

nõustus

sarnase

esialgse

õiguskaitse

taotluse

kohta

tehtud

Tallinna

Ringkonnakohtu 18.11.2015 määruses võetud seisukohaga. Kaebajatel puudub õiguskaitse

vajadus ja nende õiguste kahjustamise oht ei ole reaalne. Esialgse õiguskaitse kohaldamine

riivaks intensiivselt vastustaja kui maa omaniku huve, samuti maad kasutava AS Tartu Agro

huve ning kahjustaks viimaks ka vaidlusalust maad, mille näol on tegemist

põllumajandusmaaga, mis vajab oma väärtuse säilitamiseks pidevat harimist, mis aga

käsutuskeelu kohaldamise korral ei oleks võimalik.

11. Tallinna Halduskohus jättis 10.04.2016 määrusega esialgse õiguskaitse taotlused

rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna taotletud esialgse

õiguskaitse meetmed väljuksid kaebuse piiridest ning kaebajate kaugema eesmärgi

saavutamise pigem väheste eduväljavaadete valguses tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamise

kontekstis riigi kui vaidlusaluse maa praeguse omaniku huve pidada kaalukamateks.

Kaebajate esialgse õiguskaitse vajadust ei saa põhimõtteliselt eitada, arvestades praeguse

kaebusega kohtu poole pöördumise tegelikku eesmärki. Kaebajate lõplik eesmärk on saada

tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Praeguses olukorras, kus kõnealune maa (s.t praeguste

Muide, Eerika ja Eerike katastriüksuste esemeks olevad maatükid) on kehtiva haldusaktiga

antud riigi omandisse, on eelnimetatud eesmärgi saavutamise esmaseks eelduseks igal juhul

maa riigi omandisse andmise käskkirja kehtetuks tunnistamine. Praeguse kaebuse

rahuldamisel tekib vastustajal kohustus põllumajandusministri 1999. a käskkirja nr 66

kehtetuks tunnistamise küsimus uuesti läbi vaadata ja teha kaalutlusõiguse alusel uus otsus

selle kohta, kas see käskkiri kehtima jätta või kehtetuks tunnistada. Isegi kui asja uuel

läbivaatamisel asuda seisukohale, et vastuvõtmise ajal oli käskkiri nr 66 õigusvastane, ei tingi

see vältimatult selle käskkirja kehtetuks tunnistamist.

Praeguses asjas tehtavast võimalikust kaebaja jaoks positiivsest kohtuotsusest tuleneda võiva

kohustuse täitmise tagamiseks ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Isegi juhul, kui

riik peaks vaidlusaluse maa võõrandama või seda mistahes moel koormama, ei takista see

maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtetuks tunnistamise küsimuses uue otsuse tegemist.

Kohtuotsuses ei saaks ühelgi juhul võtta seisukohta, et vaidlusalused maatükid tuleks

tagastada kaebajatele või mistahes muul alusel nende omandisse anda. Taotletav esialgse

õiguskaitse meetme eesmärk on aga selgelt tagada võimalus, et maa oleks võimalik anda

kaebajate omandisse. Seetõttu väljuks selline esialgne õiguskaitse kaebuse piiridest.

Põllumajandusministri käskkirjast maa riigi omandisse jätmise kohta ning maa

kinnistusraamatusse kandmisest tekkis riigil kaitset nõudev omandiõigus. Asjaolu, et riigil kui

omanikul pole kõnealuse maa võõrandamiseks või koormamiseks kaebajate hinnangul

mingisugust tõsiseltvõetavat vajadust, ei vähenda omandiõiguse olulisust.

3-14-52418

4(7)

Omandiõiguse piiramine esialgse õiguskaitse meetmena saab õigustatud olla eeskätt siis, kui

asjas tehtava kohtuotsuse tulemuseks oleks kas vahetult või vähemalt selgelt nähtavalt see, et

isik, kelle kasuks esialgset õiguskaitset kohaldatakse, saab endale piiratava omandiõiguse

esemeks oleva asja või kui tema nõude rahuldamine saab toimuda selle asja väärtuse arvelt.

Praegusel juhul on ilmne, et selles asjas tehtava kohtuotsusega ei ole võimalik tuvastada ei

kaebajate omandiõigust sellele maale ega ka võtta seisukohta, et see maa tuleb neile kui

omandireformi õigustatud subjektidele tagastada. Seetõttu läheks kaebajate taotletud esialgse

õiguskaitse kohaldamine kaugemale, kui nende õiguste kaitseks vaja ning riigi kui maa

omaniku huvi enda omandiõiguste teostamise vastu on kaalukam kaebajate esialgse

õiguskaitse vajadusest.

Väheoluline pole ka see, et lõppkokkuvõttes on kaebajate õiguste kaitsmine võimalik ka kahju

hüvitamise teel. Kahjulikuks tagajärjeks, mis riigile kui omanikule tekkida võib, on see, et

riigil ei ole käsutuskeelu tõttu võimalik koormata maad ka võlaõiguslike kasutuslepingutega,

mille tõttu jääb maa harimata (nt juhul kui praegu kehtiv leping mingil põhjusel

ennetähtaegselt lõppema peaks) ning seeläbi kaotaks maa suure osa oma väärtusest.

Arvestamata jätta ei saa ka seda, et tegelikult ei pruugi praeguses asjas taotletud esialgse

õiguskaitse kohaldamine kaebajaid nende kaugema eesmärgi saavutamisel palju aidata.

Nimelt kehtiks esialgse õiguskaitse kohaldamisest tulenev keeld kuni praeguses asjas

kohtumenetluse lõppemiseni, mitte ühelgi juhul kauem. Seejärel saaks aga praegune omanik

(riik), kasvõi kaebuse rahuldamisele järgnevalt toimuva käskkirja nr 66 tühistamise küsimuse

uue läbi vaatamise ajal enda omandiõigust siiski vabalt teostada, ilma, et kaebajad seda

kuidagi takistada saaksid.

Kaebajate eduväljavaateid ei saa pidada väga suurteks. Seejuures ei puuduta see seisukoht

mitte tingimata praegust kohtumenetlust, vaid just kaebajate kaugemat eesmärki. Käskkirja nr

66 andmisest on möödas väga pikk aeg, kusjuures selle akti õiguspärasus on läbinud ka

kohtuliku kontrolli. Võimalust, et tagasivaates tuleks asuda seisukohale, et see käskkiri oli

andmise hetkel õigusvastane, ei saa täielikult välistada, samuti ei saa välistada seda, et

käskkirja nr 127 andmisel ei ole minister kõiki asjaolusid piisavalt kaalunud, ent selle

käskkirja põhjendusi silmas pidades on pigem tõenäoline, et ministri seisukoht, et käskkirja nr

66 kehtetuks tunnistamine ei ole vajalik ega otstarbekas, on õige. Selle kasuks räägib juba

õiguskindluse tagamise vajadus. Seega, isegi kui praegune kaebus rahuldada, näib pigem

tõenäoline, et resolutiivosa piires annab minister uue samasuguse käskkirja. Kuigi ei praegust

kaebust ega kaebajate kaugemat eesmärki ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, ei ole selle

kaugema eesmärgi saavutamise võimalused siiski nii suured, et õigustaksid praeguse kaebuse

piire ületava esialgse õiguskaitse kohaldamist.

12. HM esitas 25.04.2016 Tallinna Halduskohtule taotluse kaebuse täiendamiseks nõuetega

tuvastada põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühisus ja õigusvastasus ning

kohustada

Maaeluministeeriumi

uuendatud

haldusmenetluses

põllumajandusministri

22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamiseks uue haldusaktiga. HV esitas 25.04.2016 Tallinna

Halduskohtule

vastuväited

vastustaja

seisukohale,

milles

taotleb

samuti

põllumajandusministri 22.04.1999 käskkirja nr 66 tühisuse tuvastamist ja vastustaja

kohustamist andma välja nimetatud käskkirja osas uus haldusakt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. HV ja HM paluvad määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja uue määrusega

esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada.

3-14-52418

5(7)

Vahepealsel ajal on ilmnenud uued asjaolud. Nii Maaeluministeerium kui ka AS Tartu Agro

on teatanud, et nad jätkavad rendilepingu pikendamise alaseid läbirääkimisi 2016. a-l. AS

Tartu Agro on 25.11.2015 Maaeluministeeriumile edastatud nõusoleku tsiviilasjas nr 2-14-

12468 kinnitatud kompromisslepingus sõlmitud läbirääkimiste tähtaja pikendamiseks kuni

2016. a lõpuni. Samuti sisalduvad Maaeluministeeriumi dokumendiregistris viited 09.02.2016

dokumentidele, milles ministeerium ja AS Tartu Agro arutavad erinevaid ettepanekuid

rendilepingualuse maa osas. Kirjavahetus on avaliku juurdepääsuta. Seega arutatakse

rendilepingu pikendamist, millega kahjustatakse kaebajate õigusi.

Kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebuse lõplik eesmärk (maa

tagastamine kaebajatele) pole praeguse menetlusega otseselt saavutatav, siis puudub ka

vajadus esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamiseks. Maaeluministeeriumi õiguste

eelistamine kaebaja õigustele on vastuolus seadusega. Avaliku huvi eelistamine ei ole

proportsionaalne kaebajate omandiõiguse riivega. Esialgse õiguskaitse tagamine on üks ausa

kohtupidamise kohaldamise põhieeldusi. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võivad

kaebajate õigused oluliselt, võimalik et lausa pöördumatult, kahjustada saada.

Esitatud taotlus ei välju kaebuse piiridest. Kaebuse esemeks on endiselt taotlus nii käskkirja

nr 127 kui ka käskkirja nr 66 tühistamiseks. Kaebajad ei ole sellisest taotlusest taganenud.

Kuigi kaebuse rahuldamine ei tagastaks veel otseselt maid kaebajatele, siis teeks see

haldusorganile ka vastupidisele seisukohale jõudmise järjest keerulisemaks. Seega kaebuse

rahuldamise korral kaebajad mitte ei kaugene, vaid lähenevad oluliselt oma lõppeesmärgile

(maade tagastamisele kaebajatele).

Kohus pole kaalunud kaebajate õigusi esialgse õiguskaitse meetmete rakendamisel.

Halduskohtu tõlgendused esialgse õiguskaitse abinõudest ei ole seadusekohased. Kohus ei ole

veenvalt selgitanud, miks ei sobi nn olukorra külmutamine antud vaidluse ajaks.

14. Maaeluministeerium palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Halduskohtu määrus on õiguspärane, vastustaja nõustub määruse põhjendustega. Praegune

menetlus puudutab üksnes käskkirja nr 127 osalise tühistamise küsimust ning menetluses ei

otsustata käskkirja nr 66 saatust ega esialgse õiguskaitse taotluse esemeks olevate maaüksuste

saatust. Käskkirja nr 66 tühistamise nõue ei ole praeguse kohtumenetluse esemeks ja kaebajad

on sellest teadlikud.

Taotletavad õiguskaitseabinõud väljuvad kohtumenetluse piiridest ning kahjustaks vastustaja

huve ja õigusi põhjendamatult. Kaebuse rahuldamisel tuleb haldusmenetlus uuesti läbi viia ja

teha uus otsus käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise või kehtetuks tunnistamata jätmise

kohta. Kaebajate taotluses viidatud konkreetsete maaüksuste tagastamise kohta kohus otsust

ei tee. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks ei ole pakkuda kaitset kaebajate muudele, sh

tulevastele nõuetele, mida nad enda arvates võivad omada kohtumenetluse väliselt. Antud

juhul ei ole vaidluse all maatükid, nende omandiõigus ega käskkiri nr 66.

HKMS § 249 lg 4 kohaselt kehtivad esialgse õiguskaitse abinõud üksnes kuni kaebust

rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebust rahuldava kohtuotsuse jõustumisel oleksid

kaebajad sõltumata esialgse õiguskaitse kohaldamisest või kohaldamata jätmisest täpselt

samasuguses olukorras kui täna – kaebajatel ei oleks maaüksuste omandiõigust ning

maaüksustele ei kehtiks ühtegi piirangut. Taotletud „olukorra külmutamine“ ei annaks

kaebajatele mingisuguseid eeliseid.

3-14-52418

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

16. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitasid HV ja HM 13.10.2014 Tallinna Halduskohtule

kaebuse põllumajandusministri 13.09.2014 käskkirja nr 127 ja 22.03.1999 käskkirja nr 66

„AS Tartu Agro maa katastriüksusena riigi omandisse jätmine“ tühistamiseks. Tallinna

Halduskohus võttis 15.10.2014 määrusega menetlusse kaebajate nõuded tühistada

põllumajandusministri 13.09.2014 käskkiri nr 127 ja kohustada vastustajat vaatama HV ja

HM 2013. a avaldused uuesti läbi. Kohus selgitas kaebajatele määruse resolutsioonis, et kui

nad ei nõustu kohtu tõlgendusega, siis tuleb neil 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühistamise nõude

osas esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebajad ei teatanud määruses antud tähtaja

jooksul oma mittenõustumisest halduskohtu 15.10.2014 määruses toodud tõlgendusega ega

esitanud muid taotlusi või täpsustusi. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2014 määrusega

kaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Ringkonnakohus oli

27.10.2015 määruses erinevalt halduskohtust seisukohal, et kaebajatel on kaebeõigus

käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 vaidlustamise osas ja saatis nimetatud nõude osas haldusasja

halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

03.12.2014 määrusega selles osas, et käskkirja nr 127 p-de 3.1. ja 3.2 tühistamise ning

kaebajate 2013. a avalduste uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuded on ilmselgelt

perspektiivitud ja et halduskohus jättis nende nõuete osas kaebuse õigesti HKMS § 151 lg 2 p

1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Seega on praeguseks ajaks halduskohtu menetluses

kaebajate nõuded käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamiseks ja kaebajate määruskaebuses

esitatud teistsugune seisukoht on ekslik.

Asja materjalidest nähtub, et kaebajad on 25.04.2016 esitanud halduskohtule taotluse kaebuse

täiendamiseks nõuetega tuvastada põllumajandusministri 22.03.1999 käskkirja nr 66 tühisus

ja õigusvastasus ning kohustada vastustajat uuendatud haldusmenetluses käskkirja nr 66

tühistamiseks uue haldusaktiga. Selle taotluse osas ei ole halduskohus praeguseks ajaks

seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei väära ka kaebajate poolt 25.04.2016 esitatud

taotlus kaebuse täiendamiseks halduskohtu seisukohta, et taotletud esialgse õiguskaitse

meetmed väljuvad kaebuse piiridest, kuna kaebajate poolt on esitatud täiendavalt tuvastamise

nõuded. Esitatud kohustamise nõue on hõlmatud juba käskkirja nr 127 p 3.5 tühistamise

nõudega. Esialgset õiguskaitset ei saa üldjuhul taotleda haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuses. Selliseid erandlikke asjaolusid, mis praegusel

juhul õigustaksid tuvastamiskaebuse suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei esine.

Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtu arutlusega küsimuses, et kaebajate esialgse

õiguskaitse taotlus väljub kaebuse piirest ega pea vajalikuks seda arutlust üle korrata. Lisaks

sellele ei jaga aga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta kaebajate esialgse õiguskaitse

vajaduse kohta ning jääb oma 18.11.2015 määruses väljendatud seisukoha juurde.

17. Kaebajad

märgivad

halduskohtule

esitatud

esialgse

õiguskaitse

taotluses

ja

määruskaebuses, et asjas on ilmnenud uued asjaolud. Nimelt on AS Tartu Agro 25.11.2015

Maaeluministeeriumile

edastanud

nõusoleku

tsiviilasjas

nr

2-14-12468

kinnitatud

kompromisslepingus sõlmitud läbirääkimiste tähtaja pikendamiseks kuni 2016. a lõpuni (II

kd, tl 75). Sellele, et arutatakse rendilepingu reaalset pikendamist, viitavad ka ministeeriumi

dokumendiregistris sisalduvad viited avaliku juurdepääsuta 09.02.2016 dokumentidele.

Kaebajad leiavad, et eelneva tõttu on nende õiguste kahjustamine muutunud reaalseks.

Ringkonnakohus leidis oma 18.11.2015 määruses praeguses asjas 03.11.2015 kaebajate

analoogset esialgse õiguskaitse taotlust lahendades järgmist: „Tartu Maakohtu 22.07.2014

määrusest nr 2-14-12468 nähtub tõepoolest, et Maaeluministeerium on kohtu poolt kinnitatud

3-14-52418

7(7)

kompromisslepinguga võtnud endale kohustuse võtta hiljemalt 31.12.2015 vastu otsus

rendilepingu tähtaja pikendamise küsimuses. Samas ei ole riik võtnud endale kohustust

nõustuda AS Tartu Agro taotlusega pikendada 16.11.2000 sõlmitud põllumajandusliku

rendilepingu nr 4 tähtaega kuni 16.11.2040, vaid üksnes kohustuse seda kaaluda.

Rendilepingu

tähtaja

pikendamise

kavatsust

ei

ole

võimalik

välja

lugeda

ka

Maaeluministeeriumi ja OÜ Uus Maa Tartu büroo 26.10.2015 töövõtulepingust nr 62, sest

selle eesmärgiks tuleb pidada sõltumatu eksperthinnangu saamist AS-le Tartu Agro renditud

maade väärtuse ja olemasoleva rendilepingu kohta, mis oleks ministeeriumile abiks

kohtulikus kompromissis märgitud otsuse tegemisel, kuid ei määra selle otsuse sisu. Sõlmitud

kompromiss ei näe ette, et rendilepingu tähtaja pikendamine peaks toimuma hiljemalt

31.12.2015.“ (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2015 määrus nr 3-14-52418, p 10).

Ringkonnakohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, leides, et kaebajatel puudub

õiguskaitsevajadus ning viitas, et kaebajatel on võimalik esitada kohtule uus esialgse

õiguskaitse taotlus, kui Maaeluministeerium on võtnud vastu otsuse pikendada AS-ga Tartu

Agro sõlmitud rendilepingu tähtaega. Tänaseks päevaks seda tehtud ei ole ning läbirääkimised

kestavad. Arvestades esialgse õiguskaitse puhul kehtiva õiguskindluse põhimõttega, on juba

kord otsustatud esialgse õiguskaitse kohaldamise ümbervaatamine võimalik vaid uute

asjaolude ilmnemisel. Niisiis jääb ringkonnakohus ülalnimetatud seisukoha juurde ka täna.

AS Tartu Agro 25.11.2015 kirjast nähtuvalt on AS Tartu Agro pärast vastastikuseid

konsultatsioone nõus pikendama kompromisslepingu p-s 3 Eesti Vabariigile antud tähtaega

(31.12.2015) kuni 31.12.2016. Sellega ei ole õiguslik olustik oluliselt muutunud.

Kompromisslepinguga, mille p-s 3 sätestatud tähtaega on pikendatud kuni 31.12.2016, ei ole

riik võtnud endale kohustust pikendada rendilepingu tähtaega, vaid üksnes kohustuse seda

kaaluda. Kaebajate õiguste võimaliku kahjustamise oht ei ole seega endiselt reaalne.

18. Halduskohus on lõppkokkuvõttes õigesti jätnud kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused

rahuldamata. HV ja HM määruskaebus jääb rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

10.04.2016 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe