2-15-114915/13 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. aprill 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-114915

Tsiviilasi

XXXX hagi XXXX vastu 4 940 euro nõudes

Tsiviilasja hind

4 940 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXX(isikukood XXXX), lepinguline esindaja

Jelena Karzetskaja

Kostja: XXXX(isikukood XXXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 26. aprillil 2016, millel osalesid hageja

XXXX ja tema lepinguline esindaja Jelena Karzetskaja

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt XXXX(isikukood XXXX) hageja XXXX(isikukood XXXX)

kasuks välja võlg 3 000 eurot ja viivis 1 940 eurot.

3. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt.

4. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

mõista kostjalt XXXXhageja XXXXkasuks välja menetluskulude hüvitis summas

400 eurot (riigilõiv).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

2-15-114915

2 (3)

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD

1. XXXX(hageja) esitas 10. juulil 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXXX(kostja)

vastu võla ja viivise nõudes. Pärnu Maakohtul ei õnnestunud avaldust kostjale kätte toimetada,

mistõttu nimetatud kohus edastas 17. septembri 2015. aasta määrusega avalduse Harju

Maakohtule lahendamiseks hagimenetluse korras.

Hageja esitas 2. oktoobril 2015 kostja vastu samas nõudes hagi, millele kostja vaidles vastu.

Kohus kuulas hageja ära 26. aprilli 2016 kohtuistungil, kuhu kostja ei ilmunud. Kostja saabus

kohtumajja pool tundi pärast istungi algust, aga selleks ajaks oli istung juba lõppenud.

2. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 3 000 eurot ja viivise 1 940 eurot maksmist. Kostja koostas

5. detsembril 2014 omakäelise võlatunnistuse, milles kinnitas hagejalt põhivõla summa

laenuks saamist ja kohustus selle tagastama 25. märtsil 2015, samuti maksma viivist

tagastamise viibimise korral 20 eurot päevas. Hageja nõuab viivist perioodil alates

25. märtsist 2015 kuni 30. juunini 2015 kokku 97 päeva eest.

Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Menetluskulude nimekirja hageja ei esitanud,

aga palub kostjalt välja mõista riigilõivu.

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Tegelikult ei olevat raha laenamist toimunud ja võlakiri olevat

saadud pettusega. Ühtegi tõendit kostja oma vastuväidete kinnituseks ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõendiga ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.

Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse

kirjeldava osa lihtsustatult.

5. Hageja saab eespool p-s 2 märgitud asjaoludel nõuda kostjalt kohustuse täimist võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuab kostjalt 3 000 eurot maksmist võlatun-

nistuse alusel, millega kostja kohustus tagastama laenu 3 000 eurot 25. märtsil 2015 (tl 21).

6. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja

poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt

Riigikohtu 6. septembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; 24. aprilli

2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17). Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle

tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda

võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise

tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik

tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri

2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28).

VÕS § 30 reguleerib iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset

võlatunnistust.

Konstitutiivse

võlatunnistusega

luuakse

iseseisev

kohustus

kõrvuti

kohustusega, mida tunnustatakse. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut

kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine

võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt

eelmises lõigus viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).

2-15-114915

3 (3)

7. Kohtu hinnangul vastab 25. detsembri 2014 dokument laenulepingu, mitte võlatunnistuse

tunnustele. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. Kõnealuse dokumendi allkirjastasid mõlemad pooled ja selle kohaselt andis

hageja kostjale tähtajalise laenu kuni 25. märtsini 2015 summas 3 000 eurot.

Kohus tuvastab laenulepingu dokumendi põhjal, et hageja laenas kostjale 25. detsembril 2014

summa 3 000 eurot ja kostja pidi selle hiljemalt 25. märtsil 2015 tagasi maksma. Hageja andis

laenu summa kostjale üle laenulepingu sõlmimisel ja kostja sai selle kätte.

Kohtu valitud õiguslik kvalifikatsioon ei mõjuta hageja põhinõude õiguslikku alust ehk ka

laenulepingu puhul on laenuandjal õigus nõuda laenu tagastamist VÕS § 108 lg 1 alusel.

8. Kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja põhinõue rahuldamata. Kostja kinnitas

allkirjaga võlatunnistusel, et on raha kätte saanud ega ole tõendanud selle tagasimaksmist.

Kostja ei ole nimetanud ühtegi selget asjaolu, mis võimaldaks kahelda 25. detsembri 2014

võlatunnistuse kehtivuses, samuti ei ole kostja toonud esile, et ta oleks teinud laenulepingu

tühistamise avalduse. Seega tuleb hagi põhinõudes rahuldada.

9. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks on samuti põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Pooled leppisid kokku viivises 20 eurot päevas. Kuigi viivise tasumise kohustus tekkis pärast

viie päeva möödumist alates laenu tagastamise tähtpäevast, siis ei leppinud pooled kokku

selles, et pikema kui viiepäevase hilinemise korral ei tuleks viivist tasuda vahepealse perioodi

eest. VÕS § 113 lg 1 järgi tuleb viivist tasuda alates viivituse tekkimisest.

Laenusumma tuli kostjal tagastada hiljemalt 25. märtsil 2015. Seega saab hageja viivist nõuda

alates 26. märtsist 2015. Viidatud kuupäevast kuni hageja märgitud viivise arvestuse perioodi

lõpuni 30. juunil 2015 on 97 päeva. Hageja nõuabki viivist 97 päeva eest ja sellele ajale

vastava viivituse eest peab kostja hagejale tasuma 1 940 eurot ( = 97 × 20).

10. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja tasus riigilõivu summas 400 eurot, mis

vastab riigilõivuseaduse lisas 1 ette nähtud määrale hagi esitamise ajal. Seega on riigilõivu

kulu põhjendatud ja vajalik ning kostjal tuleb vastav summa hagejale hüvitada.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik