3-14-52844/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52844

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. mai 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Pokras

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aleksei Pokrase taotlus A. Kooli ja I. Gumenaja tunnistajana

ülekuulamiseks.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27. mai 2015 otsus

muutmata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. mai 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. augustil 2014 esitas kinnipeetav Aleksei Pokras Viru Vanglale taotluse kahju

hüvitamiseks. Taotluse kohaselt tekkis A. Pokrasel mittevaraline kahju 19. juuli 2014. a õhtuse

loenduse ajal ravimite ja magamistarvete väljastamata jätmise tõttu. Viru Vangla ametniku

tegevus alandas A. Pokrase inimväärikust ja tekitas kahju tema tervisele.

2. 22. oktoobri 2014 otsusega nr 6-16/216-4 jättis Viru Vangla A. Pokrase kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

3. 17. novembril 2014 esitas A. Pokras Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud

kaebuse, mille lõpliku nõudena taotles kaebaja hüvitist mittevaralise kahju eest, kuna 19.

juuli 2014 õhtul jättis vanglaametnik kaebajale väljastamata vooditarbed ja arsti määratud

ravimid.

Kaebuse kohaselt ei viidud kaebajat vaidlusalusele intsidendile eelnenud päevadel üldse

kambrist välja, madratsi tõid ja viisid valvurid. Ka kaebuse esitamise perioodil tõid ja viisid tema

vooditarbed valvurid. Vanglaametnik jättis kaebaja 19. juuli 2014 ilma vooditarvetest olukorras,

kus arsti ettekirjutuse kohaselt ei olnud kaebajal lubatud tõsta üle viie kilogrammi raskuseid

esemeid, samas on vooditarvete massiks 6,8 kilogrammi. Samal õhtul ei antud kaebajale arsti

määratud ravimeid. Vastustaja tegevusega tekitati kahju kaebaja tervisele ja alandati tema

inimväärikust.

4. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kahjunõue on alusetu.

Vastustaja osutas, et Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud

Viru Vangla kodukorra p 5.1 ja päevakava koostoimest tulenevalt on vooditarvete toomine

kinnipeetavate, mitte vangla ametnike ülesanne. Kaebajal puhul ei esinenud selliseid

meditsiinilisi näidustusi, mis takistanuks toimingu teostamist. Isegi, kui voodivarustus oli talle

liialt rasked korraga tassimiseks, oli võimalik viia esemed kambrisse mitmes jaos.

19. juuli 2014 õhtuse loenduse ajal kaebaja kambris andis vastustaja ametnik kaebajale korduvalt

korralduse püsti tõusta. Kaebaja eiras korraldusi. Kaebaja ei allunud ka korraldusele püsti tõusta

tablettide manustamiseks. Kui kaebajale anti võimalus minna võtta endale madrats, ütles

kaebaja, et tooge mulle madrats. Ametnik järeldas kinnipeetava käitumisest ja suhtlusest, et ta ei

soovi madratsit. Seega jättis kaebaja korduvalt täitmata korraldused, jättes end ilma

voodivarustusest, sest ei läinud seda laost tooma. Kinnipeetav ei palunud 19. juuli 2014. a õhtuse

loenduse ja voodivarustuse kätteandmise ajal meditsiinitöötaja informeerimist väidetavast

seljavalust, mis annab Viru Vanglale põhjendatud aluse eeldada, et seljavalu oli otsitud põhjus

vanglaametnike poolt antud korralduste mittetäitmiseks. Kaebajal hakkas selg valutama öösel

ning ta palus, et talle kutsutaks meditsiinitöötaja, mida vanglaametnikud ka tegid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 27. mai 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebajale määratud ravimid

19. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal manustamiseks oli meditsiiniosakond juba

ravimipinalisse jaganud. Ravimite manustamise juures meditsiinitöötaja olema ei

pidanud. Viru Vangla kodukorra p 20.7 sätestab, et ravimeid annavad kinnipeetavaile

vangla ettenähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud ravimid

manustama kohe vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise

kontrollimiseks korralikult suu ja vajaduse korral liigutama keelt. Justiitsministri

5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg-te 1 ja 3

kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla

tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Vanglateenistuse ametnik on kohustatud

kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi.

7. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale ei meeldi ravimite manustamise kord Viru

Vanglas ja ta peab seda alandavaks. Tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 5. juuli 2014

hommikul ei võtnud kaebaja tablette ning nõudis, et õde tuleks ja annaks talle vajalikud

ravimid; 7. juuli 2014 õhtul on kaebaja arstile kurtnud rahulolematust ravimite

jagamisega; rohtude võtmiseks mittetõusmine kaebaja isiklik protest; 10. juulil 2014

kaebaja keeldus valuvaigistavat tabletti ravimipinalist võtmast (tunnistas, et ta on

võimeline tõusma püsti, aga ei soovinud alluda valvuri korraldusele); 14. juulil 2014

hommikuse loenduse ajal ei võtnud kaebaja valvuritelt ravimeid vastu. Kaebaja on

väitnud, et ei saa tõusta, kuna selg valutab. Samas nähtub anamneesist, et toidu järgi või

meditsiiniprotseduuridele minnes saab kaebaja küll vabalt püsti tõusta ja kõndida.

8. Vanemvalvur selgitustest nähtub, et 19. juuli 2014 õhtuse loenduse ajal eiras

kaebaja vastustaja ametniku korraldusi püsti tõusmiseks ja vee võtmiseks, jätkates

lamamist. Vanemvalvuri selgitustest ja kaebaja varasemast käitumisest ilmneb, et kaebaja

ei kuuletunud valvuri korraldusele, seega ta ise keeldus ravimeid võtmast. Ravimi

manustamise üle kontrolli teostamine on kõige tõhusam, kui kinnipeetav seisab ravimit

andva ametniku ees. Sellekohane korraldus on igati loomulik ja seda ei saa pidada

õigusvastaseks ega kinnipeetava inimväärikust alandavaks. Korralduse täitmisest

keeldumist aga võib käsitleda ravimi võtmisest keeldumisena. Kuna vangla kodukorra p

20.7 ei luba vanglateenistuse ametnikul anda kinnipeetavale ravimit nii, et ta selle

tegelikku manustamist ei kontrolli, saab ametnik jätta ravimi kehtestatud korrale

mitteallunud kinnipeetavale ka andmata.

Kohtu hinnangul on vastustaja tegutsenud õiguspäraselt kaebajale 19. juulil 2014 ravimi

väljastamata jätmisel ja kaebaja inimväärikust ei ole rikutud.

9. 19. juuli 2014. õhtuse loenduse ajal kaebaja ravimeid ei saanud, kuid juba kell

23.45 on talle antud ravimeid. Järgmisel päeval on toimunud kaebaja meditsiiniline

üldläbivaatus ja talle on antud ravimeid. Seega nähtub kaebaja tervisekaardi väljavõttest,

et talle on olnud tagatud arstiabi ja kaebaja tervist ei ole kahjustatud.

10. Kohus nõustus kaebajaga, et 19. juulil 2014 ei tohtinud ta meditsiinilistel

näidustustel tõsta üle viie kilogrammi kaaluvaid esemeid. Samas nõustus kohus

vastustajaga, et kui voodivarustus (vastustaja selgituste kohaselt oli selleks

poroloonmadrats, tekk, padi, padjapüür ja 2 lina) oli kaebajale liialt raske korraga

tõstmiseks, oli tal võimalik viia esemed kambrisse mitmes jaos. Vanglaametnikud ei

nõudnud, et kaebaja viiks kogu voodivarustuse korraga kambrisse. Vanglaametnike

teenistuskohustuste hulka ei kuulu kinnipeetavatele kambrisse voodivarustuse kandmine,

v.a juhul, kui selleks on meditsiiniline vajadus. Kaebaja puhul ei ole sellist meditsiinilist

vajadust tuvastatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. A. Pokras esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Halduskohtu 27. mai 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada.

12. A. Pokras on seisukohal, et halduskohtu otsus on vastuolus seaduste ja vangla

sisekorra eeskirjadega, millest tulenevalt just valvurid annavad kinnipeetavatele ravimeid

ja vooditarbeid. Neist ei tulene aga, et ebakaines olekus valvuri käskude täitmisest

keeldumine tähendab nende vastuvõtmisest keeldumist. Halduskohus on jätnud

tähelepanuta, et kaebaja pöördus samal päeval kaebusega teise (kaine) valvuri poole, kes

väitis, et ei saa midagi teha.

Samuti on halduskohus jätnud tähelapanuta (ega ole kogunud sellekohaseid tõendeid), et

eelnevatel päevadel kaebaja vooditarbeid tõid ja viisid valvurid, kuna kaebajal oli üldse keelatud

kambrist lahkuda.

13. Vooditarbed keeratakse madratsi ja lina sisse, et nad mahuksid hoiuruumis riiulile.

Selles ruumis ei ole reaalne madratsit lahti keerata, kuna asjad satuksid mustale

põrandale. Keegi ei ole teinud kaebajale ettepanekut vooditarbeid eraldi kanda ega neid

kaalunud.

14. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata

jäetud A. Pokrase kaebus mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Halduskohus on õigesti

hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Halduskohus on põhjalikult

selgitanud kinnipeetavatele ravimite andmise korda Viru Vanglas ning seda, miks ei ole

alust pidada Viru Vangla tegevust 19. juulil 2014 kaebajale ravimite ja vooditarvete

väljastamata jätmisel õigusvastaseks ega kaebaja inimväärikust rikkuvaks või

tervisekahju põhjustanuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud

põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. A. Pokrase halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonimenetluses esitatud

väidetest ilmneb, et ta ei sea kahtluse alla, et 19. juulil 2014 õhtul kaebaja elukambris

A. Pokras ei järginud vanglaametniku korraldust püsti tõusta loenduse tarbeks ega

ravimite võtmiseks. Samuti ei teinud kaebaja katset endale vooditarbeid tuua.

17. Nendel asjaolude puudub alus hinnata Viru Vangla tegevust kaebajale ravimite

väljastamata jätmisel erinevalt halduskohtust. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et

halduskohus on ammendavalt selgitanud, miks ei ole nõutav, et ravimid annaks

kinnipeetavale vahetult meditsiinitöötaja ning meditsiinitöötaja poolt ravimipinalisse

valmis pandud ravimeid võivad kinnipeetavale anda ka valvurid. Samuti, miks on vajalik,

et kinnipeetav võtaks ravimid valvuri juuresolekul selliselt, et viimane saab veenduda

ravimi manustamises. Kui kinnipeetav keeldub täitmast vanglateenistuse ametniku

korraldusi nii, et ametnikul ei ole võimalik täita Justiitsministri 5. septembri 2011

määruse nr 44 § 38 lg-s 3 sätestatud kohustust kontrollida ravimi manustamist, saab

pidada õiguspäraseks kinnipeetavale ravimi andmata jätmist. Käesoleval juhul sellise

olukorraga tegemist ongi. Vaidlust ei ole selles, et ravim ei olnud vajalik kaebajale

vältimatu arstiabi osutamiseks. Seetõttu ei olnud vastustajal kohustust A. Pokrasele

ravimit anda olukorras, kus viimane keeldus järgimast ravimite võtmiseks kehtestatud

korda. Vastavalt tuleb lugeda, et kaebaja ise on keeldunud ravimi võtmisest. Ravimi

võtmata jätmise võimalik mõju kaebaja tervisele aga ei ole vastustajale etteheidetav.

Olukorras, kus 19. juulil 2014 oli kaebajal tegelik võimalus ravimite saamiseks, kuid ta jättis

selleks nõutavad toimingud ise tegemata, ei ole asja lahendamisel tähendust kaebaja väidetud

vangalateenistuse ametnikele varasemalt antud korraldusel kaebajale ravimeid mitte anda.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja leiab ekslikult nagu tuleneks kehtivast

õigusest vastustaja kohustus tagada õhtuti kinnipeetavale kartserikambrisse

voodivarustuse toomine kaebaja osavõtuta ning sellele vastav kinnipeetava subjektiivne

õigus keelduda toimingute tegemisest voodivarustuse saamiseks. Vangistusseaduses,

vangla sisekorraeeskirjas ja Viru Vangla kodukorras puuduvad sätted, mis kaebajale

sellesisulise subjektiivse õiguse kehtestaksid.

19. Pooled ei vaidle selles, et tervislikel põhjustel oli arst keelanud kaebajal tõsta

esemeid, mille mass ületab viis kilogrammi, muid piiranguid ei olnud kaebajale

liikumiseks ette nähtud. Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja pidi olema ise

hoolas ning vajadusel tooma oma voodivarustuse mitmes jaos. Vastustaja ei pidanud

kaebajale selleks ettepanekut tegema.

19. juulil 2014 ei võtnud kaebaja samme endale voodivarustuse toomiseks, mistõttu on

hüpoteetilised kaebaja väited nagu oleks see olnud tehniliselt võimatu. Kuna kaebaja 19. juulil

2014 õhtuse loenduse ajal ega ka vahetult vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal ei esitanud

kaebusi oma tervise kohta, siis tuleb eeldada, et kaebaja tervis ei olnud erakorraliselt sedavõrd

halvenenud, et see oleks takistanud liikuda arsti poolt varasemalt seatud piire arvestades.

Seetõttu on kaebaja vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest keeldumisega ise loobunud

voodivarustusest 19. juuli 2014 õhtul. Vastavalt ei ole voodivarustuse saamata jäämine ega selle

võimalik mõju kaebaja tervisele vastustajale etteheidetav. Ringkonnakohus peab siinjuures

määravaks, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus voodivarustuse saamiseks.

20. Järeldust ei muuda see, kui 19. juulile 2014 eelnevatel päevadel või sama aasta

sügisel mõnel perioodil tõid vastustaja ametnikud voodivarustuse kaebaja kambrisse.

Vastustaja vastutulek ei loonud kaebajale subjektiivset õigust, et tema suhtes soodne

olukord jätkub. Ka ei ole asjas määrava tähendusega see, kui eelnevatel päevadel oli

kaebajal keelatud kambrist väljuda õhtuse loenduse ajal voodivarustuse toomiseks.

Kaebaja ei ole väitnud, et 19. juulil 2014 oleks vastustaja ametnik andnud talle

korraldused voodivarustuse toomiseks, keelates samaaegselt kambrist väljumise.

Samuti ei sõltu asja lahendamine kaebaja väitest, et talle 19. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal

korraldusi andnud vastustaja ametnik oli alkoholi tarvitanud. Kuigi alkoholijoobes

teenistusülesannete täitmine ei ole lubatud, ei oleks selles käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole

iseseisvat tähendust, kuna kaebajale oli tagatud tegelik võimalus nii ravimite kui voodivarustuse

saamiseks. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et vastustaja ei ole tuvastanud oma ametniku

alkoholijoobes teenistuses viibimise. Ka kaebaja ei ole sellekohast väidet esitanud vahetult

intsidendi toimumise järel. Hiljem, halduskohtule kaebuse esitamise ajal, olid võimalused väite

kontrollimiseks oluliselt ahenenud. Puudub ka igasugune alus eeldada, et ametnik oli

alkoholijoobes.

21. Ringkonnakohus märgib veel, et eeltoodud põhjustel ei ole asja lahendamiseks

vajalik tõendina koguda ega uurida Viru Vangla P-2 osakonna koridoride ega kambri nr

1292 valvekaamerate salvestisi või P-2 osakonna vanglasisese elektronposti E-kontakt

koopiat ajavahemikul 28. juuni kuni 1. juuli 2014, selgitamaks kaebaja kohtlemise kohta

korralduste andmist. Kuigi kohus ei ole määruses otsesõnu lahendanud kaebaja taotlust

tõendite kogumiseks, nähtub halduskohtu seisukoht täiendavate tõendite kogumise

vajaduse puudumise kohta 9. aprilli 2015 määruse põhjendustest. Eelnevast sõltumata ei

anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks olukorras, kus

asja lahendamine nendest tõenditest ei sõltu.

22. Apellatsioonimenetluses jääb rahuldamata A. Pokrase taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks. Vastavalt HKMS § 182 lg-le 2 tuleb apellatsioonimenetluses uute

tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada

või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal ei olnud

võimalik taotleda tunnistajate ülekuulamist halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtule ei

ole sellise takistuse esinemine äratuntav. Lisaks ei ole A. Pokras esile toonud, milliseid

asjaolusid ta soovib tunnistajate ütlustega tõendada (HKMS § 62 lg 3 p 3). Seetõttu ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks A. Pokrase taotletud tõendi kogumist

apellatsioonimenetluses.

23. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks

menetluskulusid välje ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS

§ 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Agu Timmi

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt