3-14-52459/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52459

Haldusasi

Dmitri Mandriku kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Dmitri Mandriku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Dmitri Mandrik

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2015. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30. mai

2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dmitri Mandrik oli aastatel 2011 kuni 2013 kinnipeetav Tallinna Vanglas.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas D. Mandrik Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest 6300

eurot. Kaebuse kohaselt oli vangla kambrites ebapiisavalt põrandapinda ning ka muud

kinnipidamistingimused tekitasid talle kahju

3. Tartu Halduskohtu 12. märtsi 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kohtueelses menetluses esitas kaebaja nõude üksnes seoses alla 4 m2 suuruse

põrandapinnaga kinnipeetava kohta. Kaebuses on ta põhjendanud nõuet täiendavalt rea vanglas

valitsenud elamis- ja kinnipidamistingimustega. Selline nõude muutmine pole lubatav.

3.2. Kambripindalast ei saa välja arvata tualeti pindala. Vastustaja esitatud andmed kinnitavad, et

kaebajale oli kogu perioodi jooksul tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind. Ligi

kolmandiku oli põrandapind üle 3 m2 ning olnud ka mitmeid perioode, kus kambripindala

kinnipeetava kohta oli üle 4 m2.

3.3. Käesolevas asjas ei esine ühtegi asjaolu, mis võimaldaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-9-14 tulenevalt hüvitist välja mõista.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. D. Mandrik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Jättes tähelepanuta täiendavad kinnipidamisega kaasnenud kitsendused, ei arvestanud

halduskohus RKPKo 3-4-1-9-14 toodud seisukohtadega, mille järgi tuleb hinnata koos kambri

põrandapinnaga ka seda, millised olid kinnipeetava tegelikud liikumisvõimalused ning muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

4.2. Käsitlemata on jäetud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja CPT raportite seisukohad.

4.3. Halduskohus leidis ekslikult, et tualeti pinda ei tule kambripindalast välja arvata. See on

vastuolus EIK seisukohaga.

5. Tallinna Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Halduskohus on õigesti leidnud, et tualeti pindala tuleb arvata kambripindala sisse ja seega

seda kinnipeetava isiklikuks kasutamiseks oleva pinna arvestamisel arvesse võtta.

Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale, mida

ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri

üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene

aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17).

Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.

8. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest viibis kaebaja alla 3 m2 suurustes kambrites

järgnevalt – 63 päeval oli tema isiklik põrandapind 2,87 m2, 16 päeval 2,8 m2, 48 päeval 2,78

m2, 5 päeval 2,9 m2, 4 päeval 2,68 m2, 91 päeval 2,97 m2 ja 55 päeval jällegi 2,78 m2

(kokkuvõtvalt tl 49-49p, detailsemalt tl 64-70).

9. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium käsitanud küsimust, kas vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-ga 6 kuni 31.

detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on

põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist:

„Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala,

mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on

tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes

ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud

vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks

kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava

kohtlemise.“

Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad

kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond

võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool

oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne.

Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis

nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE

regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele

vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene

põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei

tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel

asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas

nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite

arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK

artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,

millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

10. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub

seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava

inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt

kogumis piiratud ka mingil muul moel.

11. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Vangla on selgitanud, et kaebaja õigusi muudes

aspektides järgiti (tl 61p-62).

Tõsi, kohtule esitatud kaebuses on kaebaja esile toonud ka muid asjaolusid, mis tema arvates

esinesid ja tema õigusi rikkusid – kambrid olid väidetavalt niisked, puuduliku

ventilatsiooniga, halvasti valgustatud ja sooja veeta, jalutama pidi alla 15 m2 suuruses boksis

ja dušši oli võimalik võtta vaid ühe korra nädalas.

Samas on halduskohus põhjendatult osundanud, et sellistele asjaoludele ei tuginenud kaebaja

kohustuslikus kohtueelses menetluses ja seetõttu tuleb kaebus selles osas läbi vaatamata jätta.

Seal oli hüvitisenõude aluseks üksnes see, et kambripind kinnipeetava kohta oli alla 4 m2.

Olukorras, kus kaebuse esitamise eelduseks on eelnevalt kohustusliku kohtueelse menetluse

läbimine, ei ole võimalik laiendada kohtumenetluses nõude aluseid. Sellises olukorras ei

täidaks kohustuslik kohtueelne menetlus enam sellele ettenähtud funktsioone, täpsemalt

halduse enesekontrollifunktsiooni ja kohtute koormuse vähendamise funktsiooni. Samale

lõppjäreldusele on jõudnud ka Riigikohus (vt RKHKo 3-3-1-41-10, p-d 11-15).

Kaebaja ei eita apellatsioonimenetluses seda, et ta täiendas kohtumenetluses oma nõuet uute

kahju hüvitamise alustega (muude väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega). Seega

on halduskohus õigesti kaebuse selles osas läbi vaatamata jätnud.

12. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud

hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Varalise kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu

hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga

väike. Enamikel päevadel oli kaebaja isiklik ruum väga lähedal kolmele ruutmeetrile. Mitme

kinnipeetavaga kambris viibides on sellist väikest kõikumist isikliku ruumi suuruses ilmselt

keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju.

Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, ligi 300 päeva,

eeltoodut ei muuda.

13. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja

jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei

võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st

1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega

ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju

hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud

vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga (tl 61p), st pole midagi oma

õiguste kaitseks ette võtnud.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda

kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda

kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles 1. augustil 2014, st

pärast seda, kui EIK oli 19. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse,

milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Samas oli kaebajal,

kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik

esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse

paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata

jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava

regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid

kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid kogu vaidlusaluse

ajavahemiku jooksul (erinevad lühemad perioodid alates 15. jaanuarist 2011 kuni 20. juulini

2013) mis kokku ületas kahte ja poolt aastat, ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et

endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles

pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja

sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS §

7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata

jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat

rikkumist üle kahe ja poole aasta. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise

teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda

mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt selge, et

kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või

siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-

st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja

kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline,

et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud

lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud

seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei

võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See

on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuuluks rahuldamata jätmisele ka seetõttu, et

kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

14. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on

Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud

kaebajal kahju ära hoida.

Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole

selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest

seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates 1. jaanuarist 2014

näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib

eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka

järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti

vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem (aastatel

2011 kuni 2013), st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega

võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses

toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta

varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks

juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2

põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda

kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid

paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus

T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis.

Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase

õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia

talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus

jätkuvalt, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmise tõttu.

15. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsioonimenetluses vabastatud. Kaebaja

taotletud õigusabikulud apellatsioonimenetluses 276 eurot jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel

kaebaja enda kanda. Kuna õigusabikulusid vastustajalt niikuinii välja ei mõisteta, ei võta

ringkonnakohus seisukohta nende menetluskulude väljamõistmise põhimõttelise lubatavuse

osas.

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt