3-15-1302/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1302

Haldusasi

Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla 15.04.2015. a

käskkirja nr 6-2/466 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Roman Gorodivski apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Roman Gorodivski

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid kolmel lehel.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.09.2015. a otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 15.04.2015. a käskkirjaga nr 6-2/466 karistati Roman Gorodivskit

distsiplinaarkorras Tartu Vangla kodukorra punktide 7.1.4 ja 7.1.56 süülise rikkumise eest

kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. Distsipliinirikkumine seisnes selles, et

R. Gorodivski kambri nr 1029 WC prügikastist leiti 15.03.2015 isevalmistatud veekeetja, mis

oli valmistatud kahest rulli keeratud fooliumpaberi ribast, mis olid omavahel ühendatud kahe

pooliku žiletiteraga. Samuti leiti hulgaliselt osaliste põletusjälgedega vatti, mis oli peidetud

voodi otsas seina peal asuva toru vahele.

R. Gorodivski esitas 15.04.2015 Tartu Vanglale taotluse DNA-ekspertiisi tegemiseks. Tartu

Vangla jättis 23.04.2015. a taotluse rahuldamata.

2. R. Gorodivski esitas 27.04.2015 vaide Tartu Vangla 15.04.2015. a käskkirja nr 6-2/466

kehtetuks tunnistamiseks ja DNA-ekspertiisi tegemiseks.

Tartu Vangla jättis 13.05.2015. a vaideotsusega nr 1-11/228-2 R. Gorodivski vaide

rahuldamata.

3. R. Gorodivski esitas 19.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vangla

15.04.2015. a käskkirja nr 6-2/466 tühistamist. Kaebaja märkis kaebuses, et kambrist nr 1029

leitud esemed ei ole tema omad. Ta ei nõustu Tartu Vangla seisukohaga, et kambrist leitud

keelatud esemed sai prügiämbrisse ja raudplaadi ning toru vahele panna tema, kuna ta viibis

kambris üksi. Kaebaja märkis, et ta ei viibinud läbiotsimise juures ega saa kinnitada, et

kontrolliti kõiki kambri nurki ja nurgataguseid.

Kaebaja osutas, et ta viibib kambris nr 1029 alates 20.02.2015 ja isiklikku kambri läbiotsimist

ta ei teosta. Kambrisse paigutati ta vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ja lg 2 p-de 1-5 alusel

ning tal keelati kambris isiklike asjade kasutamine, sh tee ja kohv. Hiljem viibis ta samas

kambris kartserirežiimil. Kambris viibimise aja jooksul ei ole talle tehtud ettekannet seoses

asjaoluga, et ta on kambris suitsetanud või kasutanud ebaseaduslikku keedupulka tee või

kohvi tegemiseks. Kaebaja märkis, et vanglas kasutatakse isevalmistatud keedupulkasid

üksnes tule saamiseks (suitsetamiseks) või kuuma joogi valmistamiseks. Seega on

arusaamatu, miks oleks tal vaja keedupulka ja vatti, kui ta neid ei kasuta.

Kambris nr 1029 asuva prügikastiga samasugune prügikast asub koridoris kambri nr 1029 ja

kambri nr 1028 uste vahel. Kuna kaebajale oli keelatud isiklike kööginõude kasutamine, siis

jagati toitu talle ühekordsetes nõudes, mis visati pärast söömist koridoris asuvasse prügikasti.

Kaebaja osutas kaebuses sellele, et igal esmaspäeval ja neljapäeval asetatakse loenduse ajal

kambris prügikastid koridori, et koristaja saaks need tühjendada, misjärel paigutatakse

prügikastid kinnipeetavate poolt kambrisse tagasi. Kaebaja prügikasti tõstab kambrisse tagasi

korrapidaja. Sellest tulenevalt oli kaebaja seisukohal, et korrapidaja võis ekslikult tõsta tema

kambrisse tagasi koridoris oleva prügikasti, mille prügikoti all oli isevalmistatud keedupulk.

Kaebaja selgitas, et prügikotte prügikastist välja ei võeta, vaid prügi üksnes kallatakse

prügikastist välja, ehk see, mis on koti all, see sinna ka jääb.

Lisaks sellele leidis kaebaja, et vanglal ei olnud õigust keelduda DNA-ekspertiisist

põhjendusel, et see ei ole antud asjas vajalik.

4. Tartu Halduskohus jättis 24.09.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

hinnangul on Tartu Vangla 15.04.2015. a käskkiri nr 5-2/466 õiguspärane ja selle

tühistamiseks alus puudub.

Halduskohus märkis, et Tartu Vangla kodukorra p 7.1.4 kohaselt on kinnipeetavatele keelatud

isevalmistatud esemed ning p 7.1.56 kohaselt vatt. Halduskohus leidis, et vangla kodukord on

kinnipeetavatele õigusi ja kohustusi panev õigusakt VangS § 63 lg 1 tähenduses ning vangla

kodukorra p-d 7.1.4 ja 7.1.56 on kehtestatud kooskõlas VangS § 15 lg-s 2 vanglateenistusele

antud volitustega ega kaldu kõrvale VangS § 15 lg 4 tingimustest ning seetõttu on vangla

kodukorra p-des 7.1.4 ja 7.1.56 sätestatud keelu rikkumise eest õigus kohaldada

distsiplinaarkaristust.

Halduskohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis alates 20.02.2015 Tartu Vangla

kambris nr 1029, kuhu ta oli paigutatud üksinda. Tegemist oli lukustatud kambriga ning

vaidlusalusel ajal kohaldati kaebaja suhtes kartserirežiimi. Kambris 03.03.2015 toimunud

läbiotsimise käigus võeti kaebajalt ära värvipliiatsid ning 15.03.2015 toimunud läbiotsimisel

leiti kambrist isevalmistatud veekeetja ning vatti. Halduskohus leidis, et olukorras, kus

kaebaja viibis kambris üksinda, teistel kinnipeetavatel puudus võimalus kambrisse siseneda

ning kambrit oli pärast kaebaja kambrisse paigutamist juba läbi otsitud, asus vastustaja

distsiplinaarmenetluses põhjendatult seisukohale, et kambris leitud esemed olid kaebaja

valduses. Eluliselt usutavate alternatiivide puudumisel puudus vajadus asjade valdaja

selgitamiseks täiendavate tõendite kogumiseks vaatamata sellele, et kaebaja eitas seotust

leitud asjadega. Kaebajat oli nõuetekohaselt teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest,

samuti oli talle tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli. Seega oli kaebajale tagatud

võimalus oma seisukoha esitamiseks distsiplinaarmenetluses. Pärast vaidlustatud käskkirja

andmist tõendi kogumise taotlus ning selgitused eseme võimaliku päritolu kohta on esitatud

hilinenult ning halduskohtu arvates ei pidanud vastustaja nendega arvestama.

Halduskohus märkis, et hiljem ilmnenud asjaolud, mis ei pidanud vastustajale

distsiplinaarkaristuse määramise ajal teada olema, ei mõjuta üldjuhul hinnangut käskkirja

õiguspärasusele. Sel põhjusel puudus kaebaja taotletud DNA-ekspertiisil ja valvekaamera

salvestisel tähendus ka kohtumenetluses. Halduskohus asus seisukohale, et DNA-ekspertiisi

määramine ja valvekaamera salvestise uurimine ei oleks asjas vajalikud ka juhul, kui nende

tõenditega saaks arvestada distsiplinaarmenetluse tulemuse kohtulikul kontrollil, sest pärast

veekeeduseadme leidmist on seda puudutanud palju isikud, samuti on võimalik, et kaebaja on

selle hoolikalt puhtaks pesnud. Prügikasti vahetusse mineku väite osas märkis halduskohus, et

kuna kaebaja väitel oli tema kambris olev prügikast mõranenud, siis kui kaebaja oli märganud

mõra, oleks ta märganud ka prügikastide vahetusse minekut. Kaebaja ei ole seda aga

kindlasõnaliselt väitnud. Kaebaja versiooni kontrollimiseks mitme päeva videosalvestise

uurimine oleks ebaproportsionaalne. Halduskohus märkis, et kaebaja ei ole selgitanud vati

sattumist tema kambrisse. Kaebaja väite osas, et enne keelatud esemete leidmist ei ole

tuvastatud nende kasutamist, asus halduskohus seisukohale, et kaebajat ei karistatud keelatud

esemete kasutamise eest, vaid valdamise eest. Karistuse liigi ja määra osas leidis halduskohus,

et kuigi kaebaja ei ole neid vaidlustanud, leiab halduskohus, et karistuse ebaproportsionaalsus

ei ole kohtule äratuntav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 11.10.2015 Tartu Halduskohtu 24.09.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et

halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning ei ole arvestanud kaebaja

argumentide ja tõenditega, rikkudes seega oluliselt menetlusõiguse norme. Kaebaja on

seisukohal, et halduskohus võttis täielikult üle vastustaja positsiooni ning ei pidanud

vajalikuks teha kindlaks, kuidas need esemed kaebaja kambrisse said. Alates 20.02.2015

pandi kaebaja VangS § 69 ja 70 alusel videojälgimisega kambrisse nr 1029. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kohaselt on kambrisse lubatud järgmised isiklikud

esemed: aluspesu ja sokid; jalanõud ilma paelteta; pühakiri; seep, teisi hügieenitarbeid

väljastatakse kuni kaks korda päevas; habemeajamise tarbeid väljastatakse kuni üks kord

nädalas protseduuride teostamise ajaks. Üksuse juhi käitumisjuhendi kohaselt võib kaebaja

liikuda väljaspool kambrit ainult korrapidaja loal, teda saadetakse kahe meesvalvuriga, samuti

sisenetakse ka kambrisse, ametniku sisenemisel peavad ametnikul olema ees kaitseprillid või

peas kaitsekiiver, ametniku sisenemisel peavad eelnevalt olema kinnipeetaval käed raudus

selja taga.

Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole arvestanud sellega, kust võis kinnipeetav saada

käepäraseid vahendeid isevalmistatud veekeetja valmistamiseks, s. o fooliumit ja žilette.

Kaebaja liikumised vanglas toimuvad kahe valvuri saatel jala- ja käeraudades, käed selja taga.

Tagasi kambrisse toomisel otsitakse kinnipeetav põhjalikult läbi. Kaebaja on seisukohal, et

sellises ranges olukorras ja ööpäevaringse videojälgimise tingimustes ei olnud tal võimalik

neid esemeid hankida. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ta ei ole pidanud vajalikuks

selgitada antud asjade päritolu. Kaebaja väitel on ta võetuse aktis ja distsiplinaarmenetlusega

tutvustamise protokollis märkinud, et äravõetud asjad ei kuulu talle. Hiljem vaides märgitu,

kuidas antud seadeldis võis kaebaja prügikasti sattuda on üks kaebaja hüpoteesidest. Kui

halduskohus oleks kontrollinud kambri nr 1029 videosalvestist, siis oleks ta sealt näinud, et

voodipeatsis olevad torud on metallplaadiga kinni keevitatud, mis ei võimalda torudeni jõuda.

Kaebaja taotles DNA-ekspertiisi tegemist ka vatile, millelt ei saa jälgi maha

pesta. Kaebaja märgib, et ta paiknes kambris nr 1029 perioodil 20.02.2015 – 11.06.2015 ning

peale selle intsidendi tal muid intsidente ei olnud.

Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele Tartu Vangla 20.02.2015. a käskkirja nr 6-1/206, mille

kohaselt kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning e-kirjavahetuse, millega

Tartu Vangla üksuse juht saatis kolmanda üksuse ametnikele kaebajat puudutava

käitumisjuhendi.

6. Vastustaja vaidleb

vastuses

apellatsioonkaebuse vastu ja on seisukohal, et

apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

Vastustaja nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ning jääb oma varasemalt

esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja vaidleb kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud

tõenditele vastu ning märgib, et kaebajal oli võimalik esitada neid ka halduskohtus, kuid ta ei

teinud seda, samuti ei ole ta uute tõendite esitamist põhistanud. Lisaks sellele ei ole esitatud

tõendid ka asjakohased, kuna ei tõenda seda, et kambrist nr 1029 leitud esemed ei kuulunud

kaebajale. Kui kinnipeetavate suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning

käitumisjuhendi koostamine välistaksid keelatud esemete omamise kinnipeetavatel, ei oleks

läbiotsimiste teostamine üldsegi vajalik. Ka enne vaidlusalust sündmust 03.03.2015 toimunud

läbiotsimise käigus leiti hoolimata kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist tema kambrist padja seest neli värvilise pastapliiatsi tera. Kaebaja ei ole seda ka

eitanud. Vastustaja hinnangul on kaebaja valesti mõistnud kohtuotsuses märgitut. Kohtuotsuse

kohaselt ei esitanud kaebaja distsiplinaarmenetluses selgitust selle kohta, kuidas keelatud

esemed kambrisse võisid sattuda, mistõttu ei tõusnud distsiplinaarmenetluses vajadust kaebaja

versiooni kontrollimiseks tõendite kogumiseks. Vastustaja märgib, et kambris on voodi otsas

asuvad torud tõepoolest metallplaatidega kaetud, kuid keelatud esemeid ei peidetagi lihtsasti

ligipääsetavatesse ja kergesti avastatavatesse kohtadesse. Kuna valvuri 15.03.2015. a

ettekande kohaselt osaliste põlemisjälgedega vatt siiski voodi otsas seina peal toru vahelt leiti

ning läbiotsimise käigus ära võeti, siis pidi olema võimalik ka vati sinna eelnev paigutamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. HKMS § 62

lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise

ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole

asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul

juba piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebusele lisatud Tartu

Vangla 20.02.2015. a käskkirjal nr 6-1/206, millega on kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatud ning vanglaametnike vahelisel kaebajat puudutava

käitumisjuhise alasel e-kirjavahetusel käesolevas asjas tähtsust, kuna need ei tõenda kaebaja

väidet, et 15.03.2015 kambrist nr 1029 leitud esemed ei kuulunud kaebajale.

Apellatsioonkaebusele lisatud tõendite kohaselt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid, kuid nimetatud asjaolu ei ole käesolevas asjas vaidluse all.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavate suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine ja käitumisjuhise koostamine ei välista kinnipeetavatel

keelatud esemete omamist. Kaebaja on ka ise käesolevas asjas märkinud, et ta ei eita, et

03.03.2015 tema kambris toimunud läbiotsimisel leiti ja võeti ära värvilised pastakad. Kuna

kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 20.02.2015, siis viitab

03.03.2015 kaebaja kambrist värviliste pastakate, mis on samuti keelatud esemed, leidmine

selgelt sellele, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei välista kinnipeetavatel

keelatud esemete omamist. Seega ei oma apellatsioonkaebusele lisatud tõendid käesolevas

asjas sisulist tähtsust ning tuleb kaebajale tagastada.

8. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus ei ole analüüsinud ja arvesse

võtnud kaebaja esitatud argumente ega tõendeid ning on sellega rikkunud oluliselt

kohtumenetluse normi, on ringkonnakohtu hinnangul jäänud paljasõnaliseks ning on

põhjendamatu. Halduskohus on kontrollinud vaidlustatud käskkirja, millega kaebajale määrati

distsiplinaarkaristus kambris keelatud esemete omamise eest, õiguspärasust ning leidnud, et

puudub alus selle tühistamiseks. Halduskohus on võtnud seisukoha kaebaja väite osas

15.03.2015 kaebaja kambrist leitud keelatud esemete talle mittekuulumise kohta ning leidnud,

et vastustaja on distsiplinaarmenetluses asunud põhjendatult seisukohale, et kambrist leitud

esemed olid kaebaja valduses. Samuti on halduskohus lükanud ümber kaebaja väite, et

vastustaja oleks pidanud läbi viima DNA-ekspertiisi.

10. Kaebaja etteheide halduskohtule, et halduskohus ei ole kindlaks teinud, kuidas keelatud

esemed kaebaja kambrisse said, on asjakohatu. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat

keelatud esemete omamise eest. Vaidlust ei ole selles, et 15.03.2015 toimunud läbiotsimise

käigus leiti kaebaja kambrist vatti ja isevalmistatud veekeetja. Vangla kodukorra punktide

7.1.4 ja 7.1.56 kohaselt on need keelatud esemed. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

olukorras, kus kaebaja viibis üksinda kambris, teistel kinnipeetavatel puudus võimalus

kambrisse siseneda ning kambrit oli pärast kaebaja kambrisse paigutamist ka juba läbi otsitud,

on vastustaja asunud distsiplinaarmenetluses põhjendatult seisukohale, et kambrist leitud

esemed olid kaebaja valduses. Seega ei oma tähendust, kuidas keelatud esemed kaebaja

kambrisse said või kas ta neid kasutas. Vangla kodukorra kohaselt leiti kaebaja valdusest

keelatud esemed ning VangS § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale õigusaktide nõuete süülise

rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristust.

11. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et perioodil 20.02.2015 – 11.06.2015, mil ta

paiknes kambris nr 1029 peale selle intsidendi tal muid intsidente ei olnud, on ebaõige.

Käesoleva asja materjalide kohaselt leiti kaebaja kambrist nr 1029 keelatud esemeid ka

03.03.2015 toimunud läbiotsimise käigus ning kaebaja on seda kaebuses ka ise tunnistanud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja kambrist leiti keelatud esemeid ka 03.03.2015

toimunud läbiotsimise käigus, siis ei ole usutav ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud

väide selle kohta, et tulenevalt tema suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude

rangusest ning ööpäevaringsest videojälgimisest ei oleks olnud tal võimalik 15.03.2015

toimunud läbiotsimise käigus leitud keelatud esemeid hankida.

12. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et vastavalt Eesti õigusaktidele on igaühel õigus

koguda ja esitada oma süütust tõendavaid tõendeid ja taotleda kohtult nende läbivaatamist.

Kuna kaebaja on vaidlustanud vangla käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristus, siis

on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuses õigesti leidnud, et kohtumenetluses kontrollitakse

vaid seda, kas vaidlustatud käskkiri on õiguspärane selle andmise aja seisuga ning kas

distsiplinaarmenetlus on õiguspäraselt läbi viidud.

Distsipliinirikkumise asjaolud selgitatakse välja distsiplinaarmenetluses. Vastustaja on

kaebajale 13.04.2015. a distsiplinaarmenetluse algatamise teates selgitanud, et kaebajal on

õigus esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist

või anda muid selgitusi juhtunu kohta. Kaebaja on sellele teatele vaid märkinud „See ei ole

minu oma“. Kaebaja ei ole taotlenud distsiplinaarmenetluses DNA-ekspertiisi läbiviimist ega

valvekaamera salvestise läbivaatamist. Seega oli kaebaja teadlik, et tal on

distsiplinaarmenetluses võimalik taotleda vangla poolt tõendi kogumist, kuid vaatamata

sellele ei ole ta seda teinud. Kaebaja taotles DNA-ekspertiisi läbiviimist alles pärast

distsiplinaarmenetluse lõppu, kui talle tehti teatavaks käskkiri, millega talle oli määratud

distsiplinaarkaristus.

VangS § 63 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud

selgitab välja vanglateenistus. Kohtumenetluses saab kontrollida vaid seda, kas

vanglateenistus on distsiplinaarmenetluse õiguspäraselt läbi viinud. Kuna kaebaja

distsiplinaarmenetluses tõendite kogumist ei taotlenud ning kohtu hinnangul ei olnud

käesoleva asja asjaolusid arvestades kaebaja poolt taotletud tõendite kogumine ka

vanglateenistuse poolt vajalik ega proportsionaalne, siis ei anna kaebaja väide DNA-

ekspertiisi tegemata jätmise kohta alust leida, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane.

Halduskohus on ka täiendavalt selgitanud, miks DNA-ekspertiisi läbiviimine ning

valvekaamera salvestiste läbivaatamine ei ole käesolevas asjas vajalik. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu seisukohaga ning ei pea vajalikuks seda korrata.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

24.09.2015. a otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad menetluskulud poolte endi

kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/