3-15-765/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-765

Haldusasi

Sergei Vassilenko kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Vassilenko

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsus osas, millega rahuldati esitatud

hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitisena välja 30 eurot ning riigilõiv 7,38 eurot seoses 30-l päeval kaebajale ebapiisava

kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 31.10.2012-31.12.2012.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Sergei Vassilenko hüvitamiskaebus

tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud

(riigilõiv) tema enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Vassilenko esitas 08.01.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise

taotluse seoses talle ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas.

2. Tallinna Vangla jättis 25.02.2015. a vastusega S. Vassilenko kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. S. Vassilenko esitas 27.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu,

milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel seoses talle Tallinna Vanglas

ebapiisava ruumi tagamisega. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas

31.10.2012 – 31.12.2012 ja 02.01.2014 – 02.07.2014. Kaebaja oli seisukohal, et tulenevalt

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast olid tema kinnipidamistingimused

õigusvastased. Kaebaja arvates tuleb EIK praktika kohaselt kambripinnast maha arvata nii

WC kui ka mööblialune pind.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 14.09.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt S. Vassilenko kasuks välja 30 eurot mittevaralise kahju hüvitisena seonduvalt

ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas 30 päeva jooksul.

Halduskohus märkis, et kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes käib perioodide

kohta 31.10.2012 – 31.12.2012

ja

02.01.2014 – 02.07.2014. Perioodil

31.10.2012 – 31.12.2012 oli kaebaja süüdimõistetu staatuses ja tal oli igapäevaselt võimalik

neli tundi liikuda eluosakonna piires. Lisaks sai ta kasutada spordisaali. Perioodil

02.01.2014 – 02.07.2014 oli kaebaja vahistatu staatuses ning viibis lukustatud kambris. Kogu

Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud ka ühetunnine jalutuskäik.

Viidates EIK praktikale tõi halduskohus välja, et soovitav minimaalne põrandapind kambris

on 4 m² isiku kohta ning kui põrandapind on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust

pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Vangla väite osas, et kaebaja ei ole pöördunud

vangla poole seoses vähese kambripinnaga, märkis halduskohus, et kui kaebaja olekski vangla

poole pöördunud, siis ei oleks kaebaja soovitud tulemust saavutanud, sest vangla oli

seisukohal, et vaidlusalusel perioodil võiski põrandapinda olla kinnipeetava kohta 2,5 m².

Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis perioodil 31.10.2012 – 31.12.2012 kambrites, kus oli

kambri põrandapinda ühe isiku kohta ilma WC-ta alla 3 m² kokku 30 päeval. Vahistatu

staatuses viibis kaebaja perioodil 02.01.2014 – 02.07.2014 kambrites, kus kambri

põrandapinda oli ühe isiku kohta üle 3 m², mõningates kambrites isegi üle 5 m². Halduskohus

leidis, et 30 päeva, mil kaebaja viibis kambrites, kus kambri põrandapinda oli ühe

isiku kohta alla 3 m², saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning sellest tuleb kaebajale määrata

rahaline kompensatsioon.

Halduskohus leidis, et kambris asuvat WC-d ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta, vaatamata sellele, et justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 7 lg 1 kohaselt on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana.

Halduskohus asus seisukohale, et mööbli alust pindala põrandapinna hulgast välja ei arvutata.

Halduskohtu hinnangul oli vastustaja teadlik kambrite ülerahvastatuse probleemist, samuti

EIK praktikast selles küsimuses ning leidis, et 30 päeva osas tuleb seonduvalt isikliku ruumi

vähesusega tekkinud mittevaraline kahju kaebajale hüvitada.

Hüvitise suuruse arvutamisel võttis halduskohus arvesse, et perioodil 31.10.2012 –

31.12.2012, mil kaebaja viibis 30 päeva kambrites, kus isiklik ruum oli kinnipeetava kohta

alla 3 m², oli kaebaja süüdimõistetu staatuses, mil talle võimaldati neljatunnine vaba aeg

liikumiseks oma osakonna piires ja spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas.

Halduskohtu hinnangul oli kaebaja õiguste riive seetõttu väiksem, kui see oleks olnud suletud

kambrites viibides. Arvestades kõiki kinnipidamistingimusi kogumis, pidas halduskohus

põhjendatuks mõista kaebajale välja hüvitisena 1 euro iga päeva eest, mil kaebaja viibis

kambrites, kus oli põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m². Seega mõistis halduskohus kaebaja

kasuks Tallinna Vanglalt välja 30 euro suuruse kahjuhüvitise.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Vastustaja esitas 06.10.2015 Tartu Halduskohtu 14.09.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

osaliselt kaebuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

rikkunud oluliselt menetlusnorme. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised:

5.1. Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast

WC aluse pinna välja. WC aluse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks

põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav

ei saa kasutada ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda.

5.2. WC aluse pinna kambri üldpinna hulka arvutamise korral oleks kaebajale tagatud

kõikidel Tallinna Vanglas viibitul päevadel üle 2,5 m² põrandapinda, mis on kooskõlas

vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-ga 6. Vastustaja hinnangul ei ole ta siseriikliku

õiguse norme rikkunud ning seega oli tema tegevus õiguspärane ja vastustajalt mittevaralise

kahju väljamõistmine kaebaja kasuks oli põhjendamatu.

5.3. Halduskohus on arvestanud EIK-i praktikat valikuliselt ja jätnud välja olulised

seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris

automaatselt EIÕK artikli 3 rikkumiseks. Asjas nr 7334/13 Muršic vs. Horvaatia asus EIK

seisukohale, et teatud juhtudel välistab muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv

mõju artikli 3 rikkumise isegi juhul, kui isiklik ruum jääb alla 3 m².

5.4. Halduskohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud. Halduskohus ei ole muude

vangistustingimuste tagamisel vastustaja tegevuses õigusvastasust tuvastanud. Halduskohus ei

ole põhjendanud, miks kaebajale tagatud õigused ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest

kambri põrandapinda. Halduskohus ei ole tuvastanud muid puudusi kinnipidamistingimustes.

Kaebajale oli tagatud kambris loomulik ja kunstlik valgustus, piisav õhuvahetus ja sobiv

temperatuur, pesemisvõimalused ja oma voodikoht ning -riided, öörahu, mõningane

meelelahutus ja infovajaduse rahuldamine, samuti võimalus suhelda lähedastega.

5.5. Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astutud mitmeid samme.

Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m²

põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad, vähendatud on kinnipeetavate arvu. Eesti riik ei ole

olnud tegevusetu, aga halduskohus ei ole põhjendanud, miks need asjaolud ei ole vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel arvestatavad.

5.6. Halduskohus ei ole põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. Halduskohtu otsuses

peavad olema põhjendused selle kohta, mismoodi tekitas vaidlusalune olukord kaebajale valu

ja kannatusi. Halduskohus on jätnud hindamata, mismoodi oleks kaebaja õigused olnud

paremini kaitstud, kui tal oleks 30-l päeval olnud 0,37 m² suurem põrandapind.

6. Vastuses apellatsioonkaebusele ei nõustu kaebaja sellega, vaidleb apellatsioonkaebusele

vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja leiab, et vastustaja väited muude

kinnipidamistingimuste nõuetele vastavuse kohta on ebaõiged.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu

Halduskohtu 14.09.2015. a otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati esitatud

hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitisena välja 30 eurot ning riigilõiv 7,38 eurot seoses 30-l päeval kaebajale ebapiisava

kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 31.10.2012 – 31.12.2012.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab S. Vassilenko

hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud

kulud (riigilõiv) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus

halduskohtu 14.09.2015. a otsuse muutmata.

8. Vaidlustatud otsusega mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt S. Vassilenko kasuks välja

30 eurot mittevaralise kahju hüvitisena seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega

Tallinna Vanglas 30 päeva jooksul. Halduskohus märkis otsuses, et kaebaja taotlus

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tuleb rahuldada osaliselt üksnes perioodi

31.10.2012 – 31.12.2012 puhul ning tuvastas, et kaebaja viibis nimetatud perioodil 30 päeva

kambrites, kus oli kambri põrandapinda ühe isiku kohta ilma WC-ta alla 3 m². Halduskohus

leidis, et sellist olukorda 30 päeva jooksul, mil kaebaja viibis kambrites, kus kambri

põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m², saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning selle

eest tuleb kaebajale määrata rahaline kompensatsioon. Viidates EIK praktikale tõi

halduskohus välja, et soovitav minimaalne põrandapind kambris on 4 m² isiku kohta ning kui

põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks,

et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Muid tingimusi arvestas

halduskohus kahjuhüvitise summa suuruse arvestamisel.

9. Esmalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetava isikliku ruumi

arvutamisel tuleb kambri üldpinnast tingimata maha arvata ka WC alune pind.

Mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi

põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt

VangS § 45 lgst 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama

ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse

26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt

arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest).

EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala

ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Riigikohtu

halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on märgitud, et kuigi

EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi

pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes

asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari,

pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel

rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda,

ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa,

p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi

pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei

pea alati kambri üldpinnast maha arvama.

10. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

31.10.2012 – 31.12.2012 ja oli süüdimõistetu, viibides seega vangla avatud osakonna

kambrites. Kui jätta WC alune pind kambri üldpinnast maha arvama, siis viibis kaebaja

eelnimetatud perioodil ikkagi 30 ööpäeva kambrites, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava

kohta alla 3 m2, s. o 2,63-2,83 m2 (tl 28).

Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest

kohaldada, ei tähenda see aga, et S. Vassilenko hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele

tuginedes tervikuna rahuldamata jätta põhjendusega, et ka neil 30 päeval oli kaebajale tagatud

siseriiklikust õigusest tulenev 2,5 m2 põrandapinda. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub

hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. 09.12.2015. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-42-15

märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse

rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava

subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja

konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02,

p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab

PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse

kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6

lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri,

mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks

VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3,

mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt

ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).

Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu

hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning

ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb

arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika

kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine

lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada

EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud

individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad

muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid, mida halduskohus ka tegi.

11. EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind

4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb

vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda

raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus

viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, pd 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56). Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist näiteks juhul,

kui kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli

loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik

voodi. Ka Riigikohus pidas vajalikuks seoses kambri põrandapinnaga isiku väidetavalt

inimväärikust alandavates tingimustes viibimisele hinnangu andmisel arvestada isiku

tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi antud perioodil. Eelpoolviidatud

otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 leiti, et isegi 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole

niivõrd väike pindala, mille puhul saab inimväärikust eeldada, sest kambri vähest

põrandapinda on võimalik kompenseerida muude meetmetega.

12. Nagu varasemalt juba viidatud, viibis kaebaja süüdimõistetuna (periood

31.10.2012 – 31.12.2012) Tallinna Vangla kambrites, kus kambri üldpind oli 15,8-17,0 m2

ning kambrites oldi nelja- kuni kuuekesi. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite

pinda koos WC-ga, siis oli iga kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 2,63-4,25 m2 ja

kaebaja viibis kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2 kokku 30-l

päeval. Samas tuleb ka nimetatud 30 päeva puhul arvestada täiendavalt seda, et kuna kaebaja

viibis vangla avatud osakonna kambrites, olid talle samal ajal tagatud täiendavad võimalused

liikuda iga päev elukambrist väljaspool, mis kompenseeris ringkonnakohtu hinnangul 30

päeva jooksul esinenud võimalikku vähest liikumisvõimalust kambris. Nimelt on vastustaja

nii oma 25.02.2015. a otsuses kui ka apellatsioonkaebuses selgitanud, et kaebajale oli lisaks

võimalusele liikuda ööpäevas neli tundi vabalt ringi eluosakonnas väljaspool oma kambrit, iga

päev tagatud ka ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali kord nädalas. Peale

põrandapinna suuruse ei ole S. Vassilenko muude kambri tingimuste üle vanglale ega ka

halduskohtule kaevanud ning seega võib lugeda õigeks ja tõendatuks Tallinna Vangla

selgitused selle kohta, et kaebuse esitaja oli paigutatud kambritesse, kus olid tagatud nii

loomulik kui ka kunstlik valgustus, kambrites oli sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri

kindlustas keskküttesüsteem ning lisaks oli akna küljes veel ka avatav tuulutusava. Samuti oli

kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi, lisaks võimaldati

kinnipeetavatele duši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk,

madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati. Süüdimõistetutele, s. h kaebajale oli tagatud

ka mõningane meelelahutus, infovajaduste rahuldamine ajalehtede lugemise võimaluse näol

ning võimalus laenutada vangla raamatukogust raamatuid ja suhelda lähedastega juhul, kui

kinnipeetava suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid.

Seega olid ka neil 30-l päeval, mil kaebajal oli kambris isiklikku ruumi alla 3 m2, talle siiski

tagatud sellised kinnipidamistingimused, kus oli olemas liikumisvabadus osakonna piires ja

täiendav võimalus viibida väljaspool kambrit, mis väiksema kambripinna mõjusid tasandasid

ja ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja väärikuse alandamise nende 30 päeva jooksul

välistasid.

13. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus õigeks halduskohtu seisukohta kaebaja

kaebuse osalise rahuldamise kohta ja talle perioodi 31.10.2012 – 31.12.2012 sisse jääva

30 ööpäeva eest mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist summas 30 eurot, sest arvestades

kambrite põrandapinna suurust kinnipeetava kohta, kus kaebaja 30 päeva jooksul viibis,

koostoimes isiku tegelike liikumisvõimaluste ja muude kinnipidamistingimustega, ei ole alust

pidada mõningast ülerahvastatust ja kohatist vähest põrandapinna suurust nende 30 päeva

jooksul EIÕK art 3 rikkumiseks Tallinna Vangla poolt ja seega kambrite tingimusi

põrandapinna suuruse mõttes sellest tulenevalt õigusvastasteks.

14. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu vaidlustatud

otsuse osaliselt juba eelpooltoodud põhjendustest lähtuvalt, siis ei pea ringkonnakohus

vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses täiendavalt ka muid, s. o kõiki, Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuses toodud seisukohti.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/