3-15-335/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.04.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-335

Haldusasi

Aleksandr Karlovitši kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.10.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Karlovitš

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 23.10.2015. a otsus. Teha uus otsus, millega

jätta Aleksandr Karlovitši kaebus kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglas viibitud

perioodi 29.03.-11.11.2011 osas läbi vaatamata ning perioodide 12.11.2011-

11.01.2012 ja 05.06.02.08.2012 osas rahuldamata.

3. Muuta menetluskulude jaotust ning jätta Aleksandr Karlovitši

halduskohtu menetluskulud (riigilõiv) summas 104,40 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.05.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 19.11.2014 A. Karlovitši kahju hüvitamise taotluse,

milles viimane palus mõista talle välja kahjuhüvitis summas 147 eurot iga Tallinna

Vanglas viibitud kuu eest. A. Karlovitši väitel viibis ta Tallinna Vanglas 01.01.2010-

26.07.2010, 29.03.201111.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012, mil vangla rikkus Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, sest kui arvestada

kambri üldpindalast maha tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala, siis oli tema isiklik

ruum alla 3 m². Veel märkis A. Karlovitš, et ta pidi kambris viibima koos viie

vahistatuga; tal ei võimaldatud kogu vahistuse perioodil osaleda spordiüritustel ega

külastada spordisaali ja ainus kehaline tegevus oli koos teiste vahistatutega 2,7×4,7 m2

suuruses jalutusboksis jalutamine; liikumisvaeguse tõttu tekkisid selja-, põlve- ja

õlavalud.

2. Tallinna Vangla tagastas 19.01.2015. a vastusega nr 5-18/14/31964-2 A. Karlovitši kahju

hüvitamise nõude 01.01.2010-26.07.2010 ja 29.03.-11.11.2011 osas läbivaatamatult ning jättis

12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012 osas rahuldamata.

3. A. Karlovitš esitas 05.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista

Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud

kuu eest. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas 05.-12.02.2004, 28.03.2007-

02.07.2008, 04.08.200926.07.2010, 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012, mil vangla

rikkus EIÕK art-t 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et

kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata tualeti ja

mööbli alla jääva ala pindala. Kaebaja väitel olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi

suuruseks on vähem kui 3 m², on EIÕK art 3 rikkumine ja sellistes tingimustes viibimise eest

tuleb isikule maksta rahaline hüvitis. Kaebaja märkis, et ruumipuuduses kannatas ta

psüühiliselt, olukord tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust;

kambris puudus kõndimiseks vajalik ruum. Kaebaja märkis, et kambri ületäituvus saab

tekkida üksnes vangla süül ning ta on pöördunud inspektor-kontaktisiku poole ja taotlenud

enda paigutamist suuremasse kambrisse.

4. A. Karlovitš esitas 29.04.2015 kaebuse täpsustuse, milles ta märkis, et nõuab kahju

hüvitamist ajavahemikel 01.01.-26.07.2010, 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012

summas 10 eurot ööpäeva eest või kui kohus peab nimetatud summat liiga suureks, siis palus

määrata kohtul mõistlik summa kompensatsiooniks temale tekitatud kahju hüvitamiseks. Veel

märkis kaebaja puudustena järgmisi asjaolusid: kambrites oli kõrge õhuniiskus, mis mõjutas

und, söögiisu, füüsilist ja moraalset seisundit; ei olnud võimalik regulaarselt pesta riideid ja

pidi neid kuivatama kambris, mis omakorda tõstis õhuniiskust; isikliku ruumi puudus tekitas

ebamugavust ja stressi; söögiisu kaotuse tõttu tekkisid probleemid maoga; kambrite WC-d

olid ebahügieenilises seisundis, mis takistas isikliku hügieeni järgimist; igal hommikul ja

õhtul pidi ootama 30-40 minutit enne kui sai hakata pesema, mis tekitas füüsilist

ebamugavust.

5. Tartu Halduskohus tagastas 03.07.2015. a määrusega kaebuse osas, milles A. Karlovitš

taotles Tallinna Vanglalt hüvitist seoses kambri tingimustega perioodil 01.01.-26.07.2010 ja

taotles Tallinna Vanglalt hüvitist seoses WC-de hügieenistandardite rikkumise, duši

kasutamise ootejärjekorraga ja puuduliku ventilatsiooniga. Halduskohus jättis 03.09.2015. a

määrusega kaebuse läbi vaatamata järgmiste väidete osas: ei olnud võimalust regulaarselt

pesta riideid ja neid ei olnud kuskil kuivatada; kaebaja oli sunnitud riideid kuivatama kambris,

mis tõstis õhuniiskust; söögiisu kaotuse tõttu tekkisid probleemid maoga.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 23.10.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1);

mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 242 eurot

(resolutsiooni p 2); tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas

117 päeva jooksul ajavahemikus 29.03.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012, kui

põrandapinda oli ühe inimese kohta alla 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m² (resolutsiooni p 3);

mõistis Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv)

summas 10,44 eurot ja ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 93,96 eurot jättis

Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 4); määras, et kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis

tuleb kanda A. Tšerkassovi kontole (resolutsiooni p 5). Otsuse põhjendused:

1) Kui kambri juurde kuulub tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala

hulka. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat

mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja viibis 121 päeva

kambrites, kus põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m² sel ajal kehtinud vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 (v.r) järgi. 117 päeva viibis kaebaja kambris, kus pinda isiku

kohta oli üle 2,5 m² ja alla 3 m², olles kooskõlas tol ajal kehtinud VSkE normiga. Kaebaja

viibis 30.12.2011-11.01.2012 kartseris, mil ei olnud probleemi ebapiisava põrandapinnaga.

Kaebajale oli tagatud üle 3 m² põrandapinda 110 päeval.

2) Vahistatu režiimi eripärast tingitult on piiratumad sportimisvõimalused. Kõnealusel

perioodil viibis kaebaja väga lühikest aega Tallinna Vanglas vahistatuna – ühel karistuse

kandmise ajal 8 päeva ja teisel karistuse kandmise ajal 17 päeva. Ei ole eluliselt usutav, et nii

lühikese perioodi jooksul oleks kaebajal saanud liikumisvaeguse tõttu tekkida selja-, põlve- ja

õlavalud ning närvisüsteemi kahjustused. Kaebaja oli 91 päeval paigutatud kambritesse, kus

oma osakonnas liikumiseks oli ette nähtud vaba aega vähemalt 4 tundi. Kinnipeetavatele ja

vahistatutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega

(kirjavahetus, helistamine, lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Kui kaebaja oli vahistatu

staatuse tõttu paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, siis oli talle kogu Tallinna

Vanglas viibimise ajal tagatud igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus.

3) Põhjendatud on hüvitada kaebajale väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud

mittevaraline kahju rahas 121 päeva ulatuses. 117 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum jäi

2,52,98 m² vahele, on piisav hüvitis kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine.

Arvestas seejuures, et kaebaja ei pidanud alla 3 m² põrandapinnal viibima järjestikku väga

palju päevi (kõige pikem periood oli 20 päeva) ja vahepeal oli kaebajale tagatud ka üle 3 m²

põrandapinda (isegi 6,9 m²). Kõnealusel ajal oli kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis

vastas kehtivale siseriiklikule õigusele. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei ilmne

asjaolusid, mis võiksid halvendada veelgi ebapiisavast kambripinnast tulenevat negatiivset

mõju ja suurendada hüvitamisele kuuluvat kahju. Põhjendatud on rahaline hüvitis välja mõista

iga päeva kohta, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m².

2 eurot päeva kohta, kokku 242 eurot.

4) Kaebust tuleb pidada rahuldatuks 10% ulatuses. Kuna kaebaja oli vabastatud 104,40 euro

ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 10,44 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna Vangla esitas 23.11.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 23.10.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt A. Karlovitši kaebuse

ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 242 eurot ja menetluskulu Eesti Vabariigi

kasuks summas 10,44 eurot ning tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused

Tallinna Vanglas 117 päeva jooksul ajavahemikul 29.03.2011-11.01.2012, 05.06.-02.08.2012

ning teha asjas uus otsus, millega jätta A. Karlovitši kaebus täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. Kahju hüvitamise taotlus on perioodi

29.03.-11.11.2011 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebusest nähtuvalt on A. Karlovitš

adunud kinnipidamistingimuste kahju tekitavat iseloomu alates Tallinna Vanglasse

paigutamisest 29.03.2011, mistõttu hakkas sellest hetkest kulgema 3-aastane kaebetähtaeg.

Kaebaja ei ole välja toonud, et tal oleks esinenud objektiivseid takistusi kahju hüvitamise

nõude esitamiseks vanglale tähtaegselt. Arvestades, et Tallinna Vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotlus kannab kuupäeva 12.11.2014, siis saab tähtaegseks lugeda kahju

hüvitamise nõude alates 12.11.2011.

2) WC alla jääv pind ei tule kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata.

„Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

Siseriiklik õigus sätestab, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Kambrites, kus

kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Vangla

tegevus kaebaja paigutamisel ei olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu on vanglalt

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

3) Kinnipidamistingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale kannatusi

põhjustanud, vaid leevendasid oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud

ebamugavustunnet ja välistavad art 3 rikkumise. Vangla tegevus oli kooskõlas õigusaktidega

ja kaebajale ei ole tekkinud kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud. Otsuses

puuduvad põhjendused, mismoodi tekitas olukord kaebajale valu ja kannatust, mis

kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise tagajärjeks. Kohus on arvestanud EIK

praktikat valikuliselt, jättes arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3

m² suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kohus ei

pööranud tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

Arvestades, et kaebaja on esile toonud ka muid puudusi kinnipidamistingimustes, siis

vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada

vastavate nõuete esitamisega.

4) Kohus ei ole arvestanud, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom. Eesti riik ei saa

varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik sai 2013. a

teada, et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning

koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks – alates

01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda,

ehitatud on uued vanglad, vähendatud on kinnipeetavate arvu.

8. A. Karlovitš ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 242 eurot ja tunnistas

õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused 117 päeva jooksul, mil kaebajal oli kambris

põrandapinda alla 3 m², kuid rohkem kui 2,5 m². Ka ei nõustu vastustaja halduskohtu

seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata ning on

seisukohal, et kahju hüvitamise taotlus on perioodi 29.03.-11.11.2011 osas esitatud tähtaja

rikkumisega. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli A. Karlovitši kaebus

halduskohtule lubatav (I); seejärel võtab seisukoha, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind

mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid

kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamisrežiimi ning muid tingimusi arvestades

õigusvastased (III) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused (IV).

I

11. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud

tähtaegselt, küll aga on vaidlus selle üle, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale

esitatud 3-aastase tähtaja jooksul. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise

taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu

kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada

saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest

arvates.

12. Halduskohus lahendas A. Karlovitši kaebuse ajavahemike 29.03.2011-11.01.2012

ja 05.06.02.08.2012 osas. Halduskohus on enda 03.07.2015. a ja 03.09.2015. a

määrustes (tl 3640, 57-59) leidnud, et kaebaja kahjuhüvitise nõue ajavahemiku 29.03.-

11.11.2011 osas tuleb lugeda Tallinna Vanglale tähtaegselt esitatuks. Halduskohtule

esitatud 30.07.2015. a vastuses kaebusele nr 1-11/15/11945 (p 22, tl 50) väljendas

vastustaja seisukohta, et kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse

osaliselt peale kahju hüvitamise nõude tähtaja saabumist ja nõue perioodi 29.03.-

11.11.2011 osas ei ole tähtaegne ning kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset

asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise, tuleb kahju hüvitamise nõue nimetatud osas

talle läbivaatamatult tagastada. Ka on vastustaja apellatsioonkaebuses seisukohal, et

halduskohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3 ning tähtaegseks saab lugeda

kahju hüvitamise nõude alates 12.11.2011. Ringkonnakohus nõustub vastustaja

seisukohaga, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud osaliselt pärast kahju hüvitamise

nõude esitamise tähtaega ning puudub alus tähtaja ennistamiseks.

13. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega

sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli

ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus

on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada.

Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga

seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad

asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust

teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013. a

otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud

tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i

3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse

esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui

on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHK

06.03.2014. a otsus asjas nr 3319313, pd 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt

kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub

tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata

kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad

asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist,

sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (RKHK 15.06.2015. a

määrus asjas nr 33120-15, p-d 11, 12 ja 15).

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste

iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast

alates, mil kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vastustaja andmete kohaselt kaebaja

paiknemise kohta (tl 52-53, 66-68) paigutati ta 29.03.2011 Tallinna Vanglasse

saabudes kambrisse nr 127, kus esimesel päeval paiknes peale kaebaja kambris veel 4

kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe

isiku kohta kambris 2,80 m² (koos WC-ga 3,14 m²) ning kahel järgneval päeval

paiknes peale kaebaja kambris veel 5 kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind välja

jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,33 m² (koos WC-ga 2,62

m²). Neljandal päeval, 01.04.2011, viibis kambris koos kaebajaga kokku vaid 4

kinnipeetavat, mis tõi iseenesest ka kaasa põrandapinna suurenemise ühe isiku kohta

kambris, millisel juhul, kui WC pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks isiku

kohta kambris 3,50 m² (koos WC-ga 3,93 m²). Seega pidi kaebaja peaaegu koheselt

vanglasse saabumise järel tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat

mõju. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt õigustatud piiritleda

kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme viimase aastaga enne taotlusega vangla

poole pöördumist, lähtudes RVastS § 17 lg-st 3. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et

taotluse Tallinna Vanglale esitas kaebaja 12.11.2014, ei ole kaebaja Tallinna Vanglale

kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodi 09.03.-11.11.2011 osas kinni pidanud

nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast.

15. Ringkonnakohus leiab, et ei esine ka alust eelviidatud perioodi osas kaebetähtaja

ennistamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama

tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist

otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate

põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2).

Ringkonnakohus leiab, et samast printsiibist tuleb lähtuda ka haldusmenetluses.

Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda

ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise

nõudega vangla poole varem kui novembris 2014. Ringkonnakohus ei pea eluliselt

usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles mõned aastad

pärast Tallinna Vanglast lahkumist. Seega puudub asjas alus taotluse esitamise tähtaja

ennistamiseks.

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha

mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu

kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui

isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning

üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu

või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS §

1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul

õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning

vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise

nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse

menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus

nr 3-3-1-41-10, p 12). HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi

vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1

sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui

kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

17. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt hilinemisega, siis ei

ole ta läbinud vastavas osas ka nõuetekohaselt kohtueelset menetlust ning halduskohus

on otsusega ebaõigesti vaadanud eelnimetatud perioodi osas A. Karlovitši kaebuse

läbi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude saab

tähtaegseks lugeda ajast alates 12.11.2011. Eeltoodut arvestades tühistab

ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõude

esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 29.03.11.11.2011 eest ning jätab A.

Karlovitši kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas

läbi vaatamata. Seega saab ringkonnakohus kaebaja kinnipidamistingimuste

õiguspärasust hinnata üksnes perioodide 12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.-02.08.2012

osas, s.o kokku 120 päeva.

II

18. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikel 12.11.2011-11.01.2012 ja

05.06.-02.08.2012 Tallinna Vangla kambrites nr 72, 136, 138, 334 ja 358 koos erineva hulga

kinnipeetavatega ning kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes.

Halduskohus on otsuses (p 18) seisukohal, et juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi

ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka. Vastustaja hinnangul on kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel ebaõige välja arvata WC alla jääv pind.

19. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse

hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning

käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel

tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub

ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse.

20. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja kokku 73 päeva kambrites, kus

kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil

kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt

2,5 m², ning 47 päeva viibis kaebaja kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle

3 m². Seega leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et kaebaja ei ole viibinud oludes,

kus tal oleks olnud vähem kui 2,5 m² põrandapinda kambris ning loeb asjas tuvastatuks, et

vastustaja ei rikkunud vaidlusalusel perioodil kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 (v.r) tulenevaid

nõudeid. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 73 päeva jooksul

kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 2,5 m², kuid alla 3 m², saab pidada

õigusvastaseks.

III

21. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15,

pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt

olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head

kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse

isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda,

millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel

perioodil (p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud

kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim.

22. Apellatsiooniastmes ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris kui ainult

põrandapinna suuruse üle. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik

põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust

kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu

nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib

kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest

kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse,

millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks

ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste

hindamisel ka vastustaja apellatsioonkaebuse p-des 28-29 (tl 83p-84) nimetatud vangla

tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja

valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, duši kasutamise võimalus, oma

voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, öörahu

kl 22.00-6.00, tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised),

võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid

ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja

saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.

23. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vastustaja andmetel viibis kaebaja

12.11.2011-11.01.2012 Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses ning 05.06.2012 paigutati

kaebaja Tallinna Vanglasse vahistatuna ja süüdimõistev otsus tema suhtes jõustus 13.06.2012,

misjärel ta paigutati süüdimõistetu režiimile (19.01.2015. a vastus kahju hüvitamise

taotlusele, p 19, tl 20). VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või

avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud

taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav

liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba

aega peab olema vähemalt 4 tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lgs 1

sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib kartseris. VangS § 90

lg 3 kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas

kriminaalasjas. VangS § 93 lg 5 kohaselt vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt 1 tund

päevas viibida vabas õhus. Asjas puudub vaidlus, et süüdimõistetuna oli kaebajale tagatud

võimalus liikuda oma osakonna piires kambrist väljaspool vähemalt 4 tundi lähtuvalt VSkE §

8 lg-st 1, välja arvatud 13 päeva (30.12.2011-11.01.2012), mil ta viibis kartseris (kamber nr

72). Ka puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 tulenevalt

tagatud vahistatuna väljaspool kambrit liikumiseks ööpäevas vähemalt 1-tunnine jalutuskäik

värskes õhus.

24. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi, kambri muus

osas nõuetekohasust ning asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m² suuruse põrandapinnaga kambris

vaid lühikeste ajaperioodide vältel: 37 päeva (12.11.18.12.2011), 16 päeva (05.-20.06.2012),

18 päeva (25.06.-12.07.2012) ja 2 päeva (17.18.07.2012) vältel, kokku 73 päeva, ei saa

kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis õigusvastaseks pidada, mistõttu puudus halduskohtul

alus kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks ning kaebaja kasuks

kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

IV

25. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 23.10.2015. a

otsuse tervikuna. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab A. Karlovitši kaebuse

kahju hüvitamiseks ajavahemiku 29.03.11.11.2011 osas läbi vaatamata ning perioodide

12.11.2011-11.01.2012 ja 05.06.02.08.2012 osas rahuldamata.

26. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS §

118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

27. Tartu Halduskohus rahuldas 03.07.2015. a määrusega (tl 36-40) kaebaja taotluse riigilõivu

(104,40 eurot) tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus teeb asjas

uue otsuse, millega jääb kaebus tervikuna rahuldamata, jätab ringkonnakohus A. Karlovitši

esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõivu) summas 104,40 eurot Eesti Vabariigi kanda.

Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.