3-14-53087/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. aprill 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53087

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr

1393 ja Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/31104-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393 ja Tallinna Vangla

01.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31104-2 tühistamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. mai 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 05.11.2014 käskkirjaga nr 1393

Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 8.6.2. rikkumise eest kartserisse paigutamisega 3

ööpäevaks, katseajaga 2 kuud.

2. A.E. esitas 05.11.2014 käskkirja nr 1393 peale 10.11.2014 vaide. Vaide jättis Tallinna

Vangla 01.12.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/31104-2 rahuldamata.

3. 08.12.2014 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.11.2014

käskkirja nr 1393 ja Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31104-2 tühistamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 28.01.2015 määrusega A.E.u kaebuse menetlusse. 21.03.2016

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393 ja Tallinna

Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/31104-2 alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla karistas kaebajat selle eest, et kaebaja väidetavalt

kasutas kaaskinnipeetava telefonikaarti. Kaebaja leiab, et vangla ei ole seda mitte millegagi

tõendanud vaatamata sellele, et tõendamiskoormis lasub vanglal. Tallinna Vangla ei ole pea

kuu aja jooksul suvatsenud välja selgitada, kellele väljastatud telefonikaarti kaebaja väidetavalt

kasutas, et kaebajale saaks ette heita Kodukorra p 8.6.2 rikkumist. See näitab, et vangla on

distsiplinaarmenetlust läbi viies olnud lohakas ja ei ole täitnud VangS § 64 lg 1 ning Kodukorra

punktis 22.1 toodud nõudeid. Asjaolu, et kaebaja ei ole talle vangla poolt väljastatud

telefonikaarti vastu võtnud, ei tähenda automaatselt seda, et kaebaja oleks kasutanud

kaaskinnipeetava telefonikaarti.

5.2. Kaebaja viitab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83 lg 1 ja § 10 lg 1 ning märgib, et

vaideotsusest on selgelt näha, et vaiet menetles Helena Loorits, kes ühtlasi määras kaebajale ka

distsiplinaarkaristuse. Ilmsselgelt puudus vaide menetlejal huvi vaidemenetluses koostada enda

poolt välja antud käskkirja kehtetuks tunnistamise vaideotsust. Vaidlusaluse käskkirja

õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimisel ei olnud lahutatud halduse enesekontrolli

teostavad isikud ning ei olnud välistatud ühe ja sama isiku kokkulangemine. Distsiplinaar- ja

vaidemenetlus peavad olema erapooletu ning ka näima sellisena.

Vaideotsusest nähtub, et vaiet läbi vaadates ei ole kontrollitud käskkirja andmise õiguspärasust

ja otstarbekust. Vaideotsuses puudub igasugune seisukoht selle kohta, kas käskkiri on

õiguspärane või mitte ja vastavalt sellele puuduvad ka vaideotsuse põhjendused. Vaideotsuse

põhjendused sisaldavad üksnes vastuväiteid vaides esitatud väidetele. Kaebaja leiab, et vangla

ei ole seetõttu taganud efektiivset vaidemenetlust.

5.3. Kaebaja viitab Justiitsministeeriumi 15.12.2014 vaide tagastamise otsusele nr 11-7/14-44-

149 ning märgib, et viidatud otsusest tuleneb, et Kodukorra p 8.6.2 ei ole kaebaja õigustele

mõju antud juhtumi puhul avaldanud, mis aga tähendab, et vangla ei saanud määrata kaebajale

distsiplinaarkaristust Kodukorra p 8.6.2 rikkumise eest.

5.4. Kaebaja toob välja, et ei rikkumise toimepanemise ajal ega ka distsiplinaarkaristuse

määramise ajal ei keelanud Kodukord ühel kinnipeetaval kasutada teise kinnipeetava

telefonikaarti või sellel olevat helistamist võimaldavat numbrikombinatsiooni, mida on selgelt

väljendanud ka Justiitsministeerium. Kuna ei eksisteerinud keelavat normi, siis selle rikkumises

ei saanud kaebaja osaleda ning vaidlustatud karistus ei ole õiguspärane.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkiri nr 1393 ja 01.12.2014

vaideotsus nr 5-15/14/31104-2 on õiguspärased ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja

põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

6.1.Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes A.E.u distsipliinirikkumine selles, et ta kasutas

helistamiseks

teisele

kinnipeetavale

väljastatud

kõnekaarti.

Kaebuse

esitaja

distsipliinirikkumine on tõendatud neljanda üksuse inspektor-kontaktisik Margus Pendini

06.10.2014 ettekandega nr 2327 ja A.E.u 10.10.2014 seletuskirjaga, millest nähtub, et A.E.

kasutas helistades kõnekaarti, mis ei olnud temale vanglateenistuse poolt väljastatud. Selline

tegevus on vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-s 8.6.2 sätestatule keelatud. Seega on

tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis kaebuse esitajat karistada distsiplinaarkorras.

6.2. Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 05.11.2014 käskkiri nr 1393

on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav

vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

6.3. Vastustaja on seisukohal, et A.E.u distsiplinaarkorras karistamine ja vaidemenetluse

läbiviimine on toimunud õiguspäraselt, mistõttu vaidlustatud haldusaktid tühistamisele ei

kuulu.

6.4. Tulenevalt vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § § 51 lõikes 1 sätestatust on kinnipeetaval

lubatud helistada üksnes talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaardiga. Tegemist ei

ole valikulise diskretsiooni normiga, st sõna „võib“ ei tähenda käesoleval juhul seda, et

helistamiseks võib kasutada kas vanglateenistuse väljastatud telefonikaarti või mõnda muud

telefonikaarti, vaid helistada tohib üksnes endale vanglateenistuse poolt väljastatud

telefonikaarti kasutades. Seega A.E.u tõlgendus normist, et kinnipeetavale väljastatud

telefonikaardi väljastamine on kinnipeetava õigus, kuid mitte kohustus, on väär. Telefonikaardi

sidumine konkreetse kinnipeetavaga on vajalik VangS § 29 lõikest 21 tuleneva kohustuse

täitmiseks. Vastasel juhul ei oleks võimalik vanglal kontrollida kellega kinnipeetav telefoni teel

suhtleb.

6.5. M. Pendini 06.10.2014 ettekande kohaselt keeldus A.E. temale määratud telefonikaarti

vastu võtmast. Seega ei saanud ta helistada temale väljastatud telefonikaardiga. Asjaolu, et A.E.

helistas, kuid mitte endale väljastatud telefonikaarti kasutades, tuleneb menetluses kogutud

tõenditest. Sellest järeldub, et A.E. pidi helistamiseks kasutama teisele kinnipeetavale

väljastatud helistamiseks kasutatavat koodi, mis kajastub telefonikaardil. Ehkki menetluses ei

suudetud tuvastada, kelle telefonikaarti A.E. konkreetselt 06.10.2014 helistamiseks kasutas, ei

ole ta helistanud lubatud viisil ja on toime pannud distsipliinirikkumise. Vanglale teadaolevalt

pidi

ta

kasutama

helistamiseks

mõne

kaaskinnipeetava

telefonikaarti,

seega

on

distsiplinaarkorras karistamine Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.6.2 rikkumise eest

põhjendatud ja õiguspärane.

6.6. Haldusmenetluse seadusest ega vangistusseadusest ei tulene keeldu, et vaidemenetlust ei

või läbi viia sama isik, kelle haldusakti vaidlustatakse. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla

05.11.2014 käskkirja nr 1393 allkirjastanud Helena Loorits, kuid 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/31104-2 neljanda üksuse juht Raido Kerner. Arvamus, et distsiplinaarkaristuse määraja

ei suuda vaidemenetluses objektiivselt hinnata vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, on

kaebuse esitaja eelarvamus. Distsiplinaarmenetluse läbi viinud isik on kõige paremini kursis

menetluse asjaolude, mistõttu on ka vaidemenetluse läbiviimine kiirem ja efektiivsem.

6.7. See, et vaideotsuses ei kajastu kõiki aspekte, mida haldusakti õiguspärasuse hindamisel

arvestatakse (nt haldusakti väljaandja pädevus), ei tähenda iseenesest, et menetluses ei oleks

neid kontrollitud. A.E. on 10.11.2014 vaides kasutanud vaidlustatud käskkirja põhjenduste

iseloomustamiseks väljendit „käskkirjas sisalduv muu pahn“. Silmakirjalik on kaebaja poolt

halduskohtule esitatud kaebuses hakata rõhuma vaideotsuse puudusena sellele, et analüüsitud

on üksnes tema väiteid, kuid ei ole analüüsitud seda „muud pahna“. Vaideotsuses on käsitletud

ja analüüsitud A.E.u väiteid, millele ta on vaiet esitades tuginenud ning jõutud järeldusele, et

haldusakt on õiguspärane ja vaie rahuldamisele ei kuulu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

7.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

7.1.1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 05.11.2014 käskkirjaga nr 1393,

sest ta kasutas helistamiseks kaaskinnipeetava kõnekaarti, kartserisse paigutamisega 3

ööpäevaks, katseajaga 2 kuud.

Käskkirja kohaselt on distsipliinirikkumise kohta vanglateenistuse ametnik Margus Pendini

koostatud ettekanne nr 2327. Ettekande kohaselt 06.10.2014 kell 11:09 sisenes neljanda üksuse

inspektor-kontaktisik Margus Pendin nelajanda üksuse 4-2 eluosakonda, et kutsuda kambrist nr

28 kinnipetav A.E. enda juurde vestlusele. Sektsiooni sisenedes avastas M.Pendin, et

kinnipeetav A.E. vestleb sektsiooni lokaalvärava juures sektsiooni telefoniga. Inspektor-

kontaktisik palus sama üksuse valvur Tauri Molokil kinnipeetav A.E. inspektor-kontaktisiku

juurde saata, kui ta kõne lõpetab. Kella 11:22 paiku saabus kinnipeetav neljanda üksuse teise

korruse inspektor-kontakisiku kabinetti nr 1. M. Pendin palus kinnipeetaval täita

teavituskohustust ja teatada, kellele kinnipeetav helistas, mida kinnipeetav ka täitis. Ühtlasi

palus kinnipeetaval ka selgitada, kelle telefonikaardiga ta helistas, kuna eelnevalt on

kinnipeetav keeldunud temale määratud telefonikaarti vastu võtmast. Kinnipeetav keeldus

vastamast, kelle telefonikaardiga ta helistas, tuues põhjuseks, et ta ei ole kohustatud kasutama

vangla poolt temale määratud telefonikaarti ning ta ei pea teavitama, kuidas või kelle kaardiga

ta helistas. (tl 7-8 pöördel)

Kinnipeetav oma 10.10.2014 koostatud seletuskirja kohaselt leiab, et vangla sisekorraeeskirja

(VSKE) § 51 lg 1 ei tulene kaebajale kohustust vastu võtta vangla poolt antavat telefonikaarti,

mis tähendab, et kaebajal on õigus helistada ka muude kaartidega (vt ka Riigikohtu 13.10.2007

lahend nr 3-3-31-46-07). Samuti ei tulene kaebajale kohustust vanglat teavitada, kuidas kaebaja

helistab ja millist kõnekaarti kaebaja kasutas. (tl 35)

7.1.2. 10.11.2014 esitas A.E. käskkirja nr 1393 peale vaide (tl 31 ja selle pöördel), mille

Tallinna Vangla jättis oma 01.12.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/31104-2 rahuldamata (tl 9 ja

selle pöördel).

7.1.3. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-

kontaktisik Natlja Bobik (tl 33), distsiplinaarmenetluse käskkirja allkirjastas inspektor-

kontakisik Helena Loorits (tl 8 pöördel). Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas vaidlustatud

käskkirjale vaide, mille lahendas selleks pädev isik üksuse juht Raido Kerner ja et

vaidemenetluse viis läbi ja vaideotsuse valmistas ette H. Loorits (tl 9 pöördel).

8. Käesolevas asjas on seoses käskkirja nr 1393 õiguspärasusega esiteks vaidluse all küsimus,

kas kaebuse esitaja kasutas 06.10.2014 kella 11:09 ajal helistamiseks teisele kinnipeetavale

kuuluvat kõnekaarti ning kas kaebaja karistamine distsiplinaarkorras Kodukorra p 8.6.2 alusel

oli õiguspärane või mitte.

Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud faktiline asjaolu, et kaebuse esitaja

helistas 06.10.2014 kella 11:09 ajal vangla kohtkindlalt telefonilt, kuid ei kasutanud selleks

talle endale väljastatud telefonikaarti ega selle numbrikombinatsiooni, kuna kaebaja

telefonikaart oli vanglateenistuse käes ja kaebaja ei olnud seda enda kätte võtnud. Vastav

asjaolu on tuvastatud nii inspektor-kontakisik M. Pendini ettekandega nr 2327 (tl 34),

distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 32-33), kui ka kaebaja enda poolt antud selgitustega (tl 35).

Kaebuse esitaja ei ole eeltoodud faktilisele asjaolule vastu vaielnud ka kohtukaebuses.

Küll aga on kaebaja välja toonud, et vangla ei ole tuvastanud, millisele kaaskinnipeetavale

kuuluvat telefoni kõnekaarti kaebuse esitaja väidetavalt kasutas ja selle üle vaidlust ei ole.

Kohus

leiab

asjas

kogutud

tõenditele

(vaidlustatud

haldusakt,

vaideotsus,

distsiplinaarmenetluse protokoll) tuginedes, et asjas ei ole vaidlust selles, et vangla ei ole

tuvastanud käesolevas asjas vaidluse all oleva distsiplinaarmenetluse raames, kellele kuuluva

vangla telefoni kõnekaardiga kaebaja helistas või kellele kuuluva vangla telefoni kõnekaardi

numbrikombinatsiooni kaebuse esitaja helistamiseks kasutas. Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja

juurest ei leitud ega võetud kaebajalt ära kõnekaarti. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et

füüsiliselt oleks kaebaja valduses olnud mõnele teisele kinnipeetavale kuuluv telefoni

kõnekaart. Kohus leiab eelnevale tuginedes, et asjas on tõendamist leinud üksnes see, et kaebuse

esitaja helistas vaidlustatud käskkirjas näidatud ajal numbritele, mis ta hiljem vastavalt seaduse

ja korrapidaja nõuetele avaldas (tl 38). Kohus leiab samuti, et asjaoludest tuleneb loogiliselt,

et kaebaja ei kasutanud helistamiseks tema enda nimele välja kirjutatud kõnekaarti, kuna ta ei

olnud seda vanglaametniku käest helistamise hetkeks vastu võtnud. Samuti tuleneb eeltoodust

loogiliselt, et kaebaja pidi helistamiseks kasutama ilmselt teisele kinnipeetavale väljastatud

telefoni kõnekaardi numbrikombinatsiooni, mis oli talle teada.

9. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja nr 1393 nähtuvalt kaebusest eelkõige põhjusel, et

vastustaja on kaebaja arvates jätnud tõendamata kelle telefonikaarti kaebaja väidetavalt kasutas,

et talle saaks ette heita kodukorra punkti 8.6.2. rikkumist ja selle alusel karistuse määrata.

10. Kohus leiab pärast vaidlustatud käskkirja ja tõendite uurimist, et kaebuses toodud asjaoludel

ei ole kohtul põhjust käskkirja tühistamiseks.

Kohus ei nõustu kõigepealt haldusaktiga tutvumise järel kaebajaga, et selle andmise ainsaks

õiguslikuks aluseks oli resolutsioonis toodud Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.6.2.

rikkumine. Kohus märgib, et käskkirja osas “Õiguslikud alused“ on vastustaja lisaks nimetatud

kodukorra sättele viidanud käskkirja õiguslike alustena veel Justiitsministri 30.11.2000

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri „ § 51 lg 1 ja VangS § 67 p 1, VangS § 63 lg 1 ja VangS

§ 65 lg 2.

11. Kohus nõustub vastustaja tõlgendusega, et Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 51

lg 1 sätestab kinnipeetavale kohustuse kasutada konkreetsele helistamist teostavale

kinnipeetavale vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Kohus märgib, et kuigi

Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-103-06 (sellele Riigikohtu lahendile on viide haldusaktis

viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-46-07) punktis 10 leidnud, et „Seda arvestades on

Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et nii VangS § 28 lg 2 kui ka § 96 lg 2 ei keela

kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.“,

ei ole kaebaja esitanud vaatamata vastustaja nõudmisele andmeid, millist ja kelle kõnekaarti ta

helistamiseks kasutas. Erinevalt kaebaja seisukohast, et nimetatud andmed tuli välja selgitada

vastustajal, on kohus seisukohal, et need andmed kasutatud kaardi kohta tuli haldusmenetluses

esitada andmete valdajal ehk kaebajal ja temal lasus tekkinud olukorras tõendamiskohustus.

Kohus põhjendab seda asjaoluga, et vastustajal olid tõendid, et kaebaja ei saanud helistamiseks

kasutada tema enda nimele vangla poolt välja antud kõnekaarti, sest ta ei olnud seda vastu

võtnud. Sellises olukorras läheb tõendamiskoormus üle isikule, kelle käes on vastavad andmed,

ja järelikult pidi helistamise õiguspärasust tõendama kaebaja. Kohus leiab, et kuna kaebaja seda

ei teinud, siis on loogiliselt õige vastustaja järeldus, et kaebaja kasutas helistamiseks ilmselt

kaaskinnipeetava kõnekaardi numbrit (seaduspärasel viisil helistamise tõendamata jätmis selle

tõendamise võimalikkuse puhul ei saa tekkinud olukorras pidada loogiliseks ja mõistlikuks) ja

rikkus sellega ka VSKE § 51 lg 1 sätestatud kohustust.

Kohus märgib siinkohal, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli teadlik oma

õigustest ja kohustustest ja ta oli tutvunud 01.02.2013 Tallinna Vangla direktori 31.01.2013

käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorraga (tl 37).

Kohus märgib, et vastustaja on lisaks õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei oma tähendust

asjaolu, et kaebajal ei ole kohustust talle väljastatud kõnekaardi vastuvõtmiseks, sest see

küsimus ei ole vaidlusalune ja ei mõjuta otsust käesolevas haldusasjas.

12. Kohus märgib, et ei nõustu Justiitsministeeriumi 15.12.2014 vaideotsuses toodud

seisukohaga, et käesoleval juhul on kodukorra p 8.6.2. asjassepuutumatu tulenevalt TSÜS § 49

lg 1 toodud asja mõistest (asi on kehaline ese). Kohus leiab, et tulenevalt asjade väga erinevatest

omadustest ja kasutusotstarvetest, tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, et kõnekaardi otstarbeks

on kanda teavet, mis võimaldab kasutada telefoniteenust. Sisuliselt ei tähenda kõnekaardi

kasutamine antud juhul mitte selle füüsilist kasutamist telefoniaparaadis, vaid sellel oleva teabe

(õiguse kasutamist) ehk vastava teabe omamine võimaldab asja sisuliselt otstarbekohast

kasutamist seda füüsiliselt enda käes hoidmata. Kohus märgib, et selline olukord on kirjeldatud

kõige lähedasemalt asjaõigusseaduses valdust, kaudset ja otsest valdust käsitletavates

paragrahvides (§ 32-33). Kohus leiab, et kodukorra § 8.6.2. keelab sisuliselt mitte ainult asjade,

vaid ka nendega sisuliselt seotud, kuid nendest füüsiliselt eraldi kasutavate õiguste üleandmise.

Viimasele viitab kõige otsesemalt ka nimetatud sättes erandina välja toodud ja lubatud

televiisori vaatamise ning raadio kuulamise õigus (infoedastuse kasutamine asja füüsiliselt enda

käes hoidmata).

Kohus märgib ka, et kohtu arvates ei tähenda ka Tallinna Vangla kodukorrale 31.03.2015

käskkirjaga nr 35 lisatud punkt 1.12.12, et kodukorra p 8.6.2. ei oleks keelanud varasemalt teise

kinnipeetava telefonikaardi kasutamist helistamiseks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul

on kodukorda täiendatud selles küsimuses edasiste arusaamatuste vältimiseks ja varasema

sättega 8.6.2. sätestatud üldnormi on lihtsalt parema arusaamise eesmärgil selgitatud.

13. Kohus märgib, et eeltoodust tuleneb üheselt, et kaebaja rikkus nii VSKE § 51 lg 1 toodud

kohustust kasutada helistamiseks vangla teenistuse poolt väljastatud kõnekaarti, kui ka Tallinna

Vangla kodukorra p 8.6.2. sätestatud keeldu mitte võtta ajutiseks kasutamiseks asju, mis

kuuluvad teisele isikule ning vastavalt VangS § 63 lg 1 võib vastavate normide süülise

rikkumise korral kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristust.

Kohus on seisukohal, et kuigi vaidlustatud käskkirja resolutiivosas ei ole märgitud karistuse

alusena VSKE § 51 lg 1, on nimetatud õigusnormile tehtud selge viide haldusakti osas

„Õiguslikud alused“. Selle sätte nimetamata jätmine resolutiivosas on äärmisel juhul käsitletav

ainult vormiveana, mis ei mõjuta haldusakti kehtivust (HMS § 58). Kaebaja ei ole kaebuses

tõstatanud haldusakti menetlemise õigusvastasusega seotud küsimusi ja kohtu hinnangul on

menetlus läbi viidud õiguspäraselt andes muuhulgas võimaluse kaebajale selgituste

esitamiseks. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud määratud karistust.

Kohus leiab, et vaidlustatud Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 05.11.2014 käskkiri nr

1393 „Kinnipeetav A.E.u´le distsiplinaarkaristuse määramine“ on õiguspärane ja kaebus tuleb

selles osas rahuldamata jätta.

14. Kaebuse esitaja palus tühistada ka Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/31104-2, sest vaiet läbi vaadates ei ole kontrollitud käskkirja andmise õiguspärasust ja

otstarbekust, millest tulenevalt on vaideotsus põhjendamata ning vaide lahendamisel ei olnud

lahutatud halduse enesekontrolli teostavad isikud.

Kohus jättis vaidlustatud haldusakti so Tallinna Vangla 05.11.2014 käskkirja nr 1393

tühistamise nõude rahuldamata ja leidis, et see on õiguspärane.

Kaebaja ei ole välja toonud, et vaideotsus kahjustaks iseseisvalt tema õigusi, ja seetõttu tuleb

rahuldamata jätta ka kaebaja taotlus Tallinna Vangla 01.12.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/31104-2 tühistamiseks.

Sel põhjusel ei pea kohus vajalikuks hakata ka põhjalikumalt analüüsima kaebaja väidet

vaideotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise osas.

15. Seoses vaideotsuse koostamisega sama isiku poolt, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ja

määras karistuse, peab kohus siiski vajalikuks kaebajale selgitada järgmist.

Sisuliselt väidab kaebaja HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumist, mis sätestab, et haldusorgani nimel

tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja

lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.

VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht

läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku

haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul nagu kohus eelpool tuvastas, on vaideotsuse

allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava isiku

poolt.

Kohus leiab, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht talle esitatud vaideotsuse

projektiga ja tal on õigus tutvuda kõigi distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui

üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks

rahuldada, on tal õigus ja kohustus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on

õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune

seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht

antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Allkirjastades vaideotsust

kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri ja selle koostamisel läbi viidud

haldusmenetlus vastab HMS-is sätestatud nõuetele.

16. Kohus märgib, et nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti andnud

ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma

vastavaid kahtlustusi sisuliselt põhistamata ja selle ametniku taandamist menetlusest

taotlemata, ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut.

Samas on kohus siiski seisukohal, et halduse hea tavaga ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks

paremini kooskõlas, kui vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei

koostaks isik, kelle varasema otsuse (haldusakti) suhtes vaidemenetlus on algatatud. Samas ei

ole kaebaja menetluse käigus ka ise taotlenud menetleja taandamist ja on tulnud vastava

argumendiga välja alles pärast vaideotsuse tegemist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut

ja rikutud kaebaja õigust ´õiguspärasele ja heale haldustavale vastavale haldusmenetlusele.

17. HKMS § 108 lõike lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Seega jäävad kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik