2-14-41203/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-14-41203

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.04.2016, Tallinn

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal

Tsiviilasi

KEILA-JOA SADAM OÜ hagi Euribor OÜ vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KEILA-JOA SADAM OÜ apellatsioonkaebus

Euribor OÜ vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Vastuapellatsioonkaebuse hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

2792,58 eurot

1207,83 eurot

Hageja: KEILA-JOA SADAM OÜ (registrikood

11296110, asukoht Sadama tee 8, Meremõisa küla, Keila

vald, 76701 Harjumaa), lepinguline esindaja Krista

Arraste

Kostja: Euribor OÜ (regitrikood 10965974, asukoht

Toompuiestee 37, 10133 Tallinn), lepinguline esindaja

advokaat Marko Pikani

13.04.2016

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 05.10.2015 otsus ja teha asjas uus otsus.

2. Jätta hagi põhivõlgnevuse 632,70 euro ja sellelt arvestatud viivise osas aegumise

tõttu rahuldamata.

3. Välja mõista Euribor OÜ-lt KEILA-JOA SADAM OÜ kasuks 2007 eurot

põhivõlgnevuse katteks ja 682,60 eurot hagiavalduse esitamise ajaks 25.03.2015

sissenõutavaks muutunud viiviste katteks.

4. Välja mõista Euribor OÜ-lt KEILA-JOA SADAM OÜ kasuks viivised

põhinõudelt (2007 eurot) alates hagiavalduse esitamisest s.o 25.03.2015 kuni

põhinõude täitmiseni 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest.

5. KEILA-JOA SADAM OÜ

apellatsioonkaebus ja

Euribor OÜ

vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

1. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 71,63% ulatuses kostja ja

28,37% ulatuses hageja kanda.

2. Mõista kostjalt Euribor OÜ hageja KEILA-JOA SADAM OÜ kasuks välja

menetluskulud 1675,78 eurot ning viivis menetluskulude summalt VÕS § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

3. Mõista hagejalt KEILA-JOA SADAM OÜ kostja Euribor OÜ kasuks välja

menetluskulud 825,61 eurot ning viivis menetluskulude summalt VÕS § 113 lõike

1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni.

4. Tasaarvestada KEILA-JOA SADAM OÜ ja Euribor OÜ vastastikused

kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel

mõista kostjalt Euribor OÜ hageja KEILA-JOA SADAM OÜ kasuks välja

menetluskulud summas 850,17 eurot ning viivis menetluskulude hüvitise

tasumisega viivitamise korral VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni. KEILA-JOA

SADAM OÜ kasuks väljamõistetavad menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ

arveldusarvele nr EE222200221015269783.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

30.12.2014 esitas KEILA-JOA SADAM OÜ Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Euribor OÜ vastu võlgnevuse 3672,40 euro (põhivõlgnevus 2639,70 eurot ja viivis

0,05% päevas alates 02.04.2011 kuni 30.12.2014 summas 1032,70 eurot) saamiseks.

14.01.2015 tegi Pärnu Maakohtu kohtunikuabi Euribor OÜ-le makseettepaneku, mis toimetati

Euribor OÜ-le kätte ja kes esitas oma vastuväite makseettepanekule. Seoses võlgniku

vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

25.03.2015 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus KEILA-JOA SADAM OÜ

(hageja) mõista Euribor OÜ-lt (kostja) välja põhivõlg 2639,70 eurot, hagiavalduse esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 1144,89 eurot, kokku 3748,59 eurot ja viivised

põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni vastavalt hageja osanike

üldkoosoleku otsusele viivise määraga 0,05% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale esitanud osanike üldkoosoleku 14.10.2010. otsuse

alusel 2011. aastal aastamaksu tasumiseks 18.03.2011 arve nr 18 summas 632,70 eurot

tasumise tähtpäevaga 01.04.2011, 16.04.2012 otsuse alusel 2012. aasta aastamaksu

tasumiseks 10.05.2012 arve nr 12018 summas 687 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2012,

25.04.2013 otsuse alusel 2013. aasta aastamaksu tasumiseks 10.05.2013 arve nr 13018

summas 660 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2013 ja 21.04.2014 otsuse alusel 2014. aasta

aastamaksu tasumiseks 25.04.2014 arve nr 2014018. Kostja arveid tasunud ei ole. 14.10.2010

hageja osanike üldkoosoleku otsusega on kehtestatud väljastatavatele arvetele viivis 0,05%

päevas.

Kostja vastuväited

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja

2011. aasta aastamaksu nõue on aegunud. Kostja ei ole 2012, 2013 ja 2014. aastate

aastamaksuga nõustunud, mistõttu ei ole hageja ja kostja vahel võlasuhet tekkinud. Osanikku

ei või ilma tema nõusolekuta kohustada tegema sissemakseid, mis ületavad osa nimiväärtust

ja ülekurssi.

Maakohtu otsus

05.10.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 632,70 eurot põhivõlgnevuse katteks ja 459,66 eurot hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutnud viiviste katteks. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja

viivised põhinõudelt (632,70 eurot) alates hagiavalduse esitamisest s.o 25.03.2015 kuni

põhinõude täitmiseni 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Menetluskulud jättis

maakohus 72% ulatuses hageja kanda ja 28% ulatuses kostja kanda. Kohus määras kostja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 1221,50 eurot ja hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 1538,16 eurot. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas

1107,47 eurot ja kostjalt hageja kasuks menetluskulu summas 342,02 eurot. Kohus

tasaarvestas poolte vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ja mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulu 765,45 eurot. Samuti määras kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Pooled ei vaidle, et kostja on hageja osanik, kellele kuulub hageja osa nimiväärtusega 19 173

eurot, mis moodustab 15% hageja osakapitalist. Pooled ei vaidle, et 14.10.2010 osanike

üldkoosoleku otsuse alusel, millise poolt hääletas ka kostja, on kehtestatud aastamaks iga 5%

osalusega osaku kohta 3300 krooni, s.o 210,90 eurot ja iga 15% osalusega osaku kohta 9900

krooni, s.o 632,70 eurot (t.l. 78-82). Tuvastatud on, et hageja esitas kostjale 18.03.2011 arve

nr 18 aastamaksu 2011. aasta eest tasumiseks summas 632,70 eurot tasumise tähtpäevaga

01.04.2011. (t.l. 50-54). Kostja leidis, et hageja nõue 632,70 euro väljamõistmiseks on

aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 alusel aegub õigus nõuda teiselt

isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS

§ 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1

järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. TsÜS § 147 lg 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle

aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve

esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik

võib arve esitada.

Pooled vaidlevad, millal muutus 14.10.2010 osanike üldkoosoleku otsuse alusel kehtestatud

kohustus tasuda aastamaks sissenõutavaks. Vaidlust ei ole, et 14.10.2010 osanike

üldkoosoleku protokollist ei nähtu, et osanikud oleksid otsustanud 2011. aasta aastamaksu

tasumise viisi või tähtaja. Hageja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega.

Seega kui nõue muutuks sissenõutavaks arve esitamisega, algaks nõude aegumistähtaeg selle

kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on tsiviilasjas nr

3-2-1-95-08 tehtud otsuse p-s 11 märkinud, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa „muutub

sissenõutavaks arve esitamisega“ tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud

arvete esitamisega. Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15 tehtud otsuse p-s 12 on tõdenud, et

nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku

lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. Kuna vaidlust ei ole, et pooled

oleksid kokku leppinud arve esitamises aastamaksu sissenõutavuse eeldusena ning hageja ei

ole põhistanud, et poolte vahel oleks olnud selline tava või praktika aastamaksu tasumiseks,

siis ei ole tõendatud hageja väide, et 2010. aasta osanike üldkoosolekul kokkulepitud 2011.

aasta aastamaksu nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) §

82 lg-st 7 tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3

nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 82 lg 3 kohaselt

juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte

olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul

pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise kohta, viisi ja olemust. Kostja arvates tuleb mõistlikult vajalikuks ajaks arvestades

14.10.2010 üldkoosolekul otsustatud aastamaksu tasumise kohustuse täitmiseks kostja võetud

kohustuse suurust 632,70 eurot ja olemust, et tegemist on rahalise kohustusega ning kohustuse

täitmise viisi, milleks on pangaülekanne hageja pangakontole, lugeda maksimaalselt viie

päeva pikkust perioodi arvestatuna 14.10.2010 koosoleku toimumisest. Seega saabuks VÕS §

82 lg-st 7 tulenevalt 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmise tähtpäev kostja sõnul

19.10.2010 ning nõue muutuks sissenõutavaks 20.10.2010. Hageja leiab, et mõistlik aeg

aastamaksu tasumiseks võiks olla 6 kuud või kogu jooksev 2011. aasta (t.l. 191), võttes

arvesse seda, et tegemist on aastamaksu nõudega, mistõttu hageja arvates on ta arve

aastamaksu tasumiseks 01.04.2011 esitanud mõistliku aja jooksul.

Kuna 14.10.2010 hageja osanike üldkoosolekul on võetud vastu otsus tasuda 2011. aasta

aastamaks, siis leidis kohus, et aastamaksu tasumiseks nõude esitamist 14.10.2010

üldkoosoleku otsuse alusel 18.03.2011 632,70 euro tasumiseks tähtajaga 01.04.2011,

missugune summa oli mõeldud 2011 tehtavate majandamiskulude katteks, saab lugeda

esitatuks mõistliku aja jooksul. Asjaolu, et hageja oleks võinud nõude 2011. aasta aastamaksu

tasumiseks esitada kohe vahetult peale üldkoosolekut, ei veena kohut, et mõistlik ei oleks

sellist nõuet esitada ka kogu 2011. aasta vältel. Pooled ei vaidle, et laekuvast aastamaksust

pidi hageja katma hagejale kuuluva sadama hooldustööde kulud, mistõttu on hageja veenvalt

põhistanud, et selliste kulude katmise vajadus aastamaksu arvelt tekib alles hooaja alguses

kevadel. Seega on tuvastatud, et hageja esitatud kokkulepitud tasu maksmise nõue tasuda

2011 aastamaks hiljemalt 01.04.2011 muutus sissenõutavaks 02.04.2011 ja aegumistähtaeg

algas tulenevalt TsÜS §-st 147 lg 3 esimesest lausest selle aasta lõppemisest, mil nõue muutus

sisenõutavaks, s.o. 01.01.2012 kell 00.00. Kuna hageja esitas 2011. aasta aastamaksu nõude

maksekäsu kiirmenetluse avalduses kohtusse 30.12.2014, siis ei ole möödunud kolmeaastane

hagi aegumistähtaeg ja hageja nõue ei ole seega aegunud.

Tuvastatud on, et hageja osanike üldkoosolek otsustas 16.04.2012 2012. aasta tuludeks ette

näha osanike poolt tasutavad summad 5% osalusega osa eest 229 eurot ja 15% osalusega osa

eest 687 eurot, 25.04.2013 osanike üldkoosolek otsustas 2013. aasta tuludeks ette näha

osanike poolt tasutavad summas 5% osalusega osa eest 220 eurot ja 15% osalusega osa eest

660 eurot ning 21.04.2014 osanike üldkoosolek otsustas 2014. aasta osanike aastamaksudeks

kinnitada 5% osalusega osa eest 220 eurot ja 15% osalusega osa eest 660 eurot. Tuvastatud

on, et hageja esitas kostjale vastavalt hageja 16.04.2012 osanike üldkoosoleku otsusele

10.05.2012 arve nr 12018 summas 687 eurot, tasumise tähtpäevaga 20.05.2012 (t.l. 55-61),

25.04.2013 osanike üldkoosoleku otsusele 10.05.2013 arve nr 13018 summas 660 eurot,

tasumise tähtpäevaga 20.05.2013 (t.l. 62-68), 21.04.2014 osanike üldkoosoleku otsusele

25.04.2013 arve nr 2014018 summas 660 eurot, tasumise tähtpäevaga 05.05.2014 (t.l. 69-77).

Pooled ei vaidle, et kostja ei ole osalenud hageja osanike 16.04.2012, 25.04.2013 ja

21.04.2014 üldkoosolekutel ega hääletanud üldkoosolekutel tehtud otsuste poolt, millega

kehtestati osanikele aastamaks ja mille alusel on esitatud kostjale arved tasumiseks.

Äriseadustiku (ÄS) § 154 lg 1 kohaselt tuleb osanikke kohelda võrdsetel asjaoludel võrdselt.

ÄS § 154 lg 2 järgi ei või osanikku ilma tema nõusolekuta kohustada tegema sissemakseid,

mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi. Kostja leiab, et aastamaksu kehtestamisega

nõutakse temalt kui osanikult osa nimiväärtust ja ülekurssi ületavaid sissemakseid, hageja

sõnul kaetakse aastamaksust hageja sadama majandamisega seotud kulud vastavalt osanike

osalusele. Kohus leidis, et asja lahendamisel ei olegi oluline tuvastada kas hageja sadama

majandamisega seotud kulude nõudmise näol võiks olla tegemist sissemaksete tegemisega

osaühingusse, mis ületavad osa nimiväärtust ja ülekurssi. Kahtlemata saaks kohustada

osanikku nii osa nimiväärtust ja ülekurssi ületavaid sissemakseid või hageja sadamakulude

kandmiseks rahasummade tasumist tegema üksnes tehing, milles osanik on väljendanud oma

nõustumust võtta endale selline kohustus. Võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused

tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele, kolmandale isikule saavad kohustused

tuleneda üksnes juhul, kui ta ise on kohustuse võtmisega nõustunud. Hageja leiab, et kostja

hääletades 14.10.2010 koosolekul 2011. aasta aastamaksu poolt on väljendanud oma

nõustumist tahteavaldusega hageja osanikuna aastamaksu tasuda ka järgnevatel aastatel.

Kohus märkis, et sellise hageja käsitlusega ei saa nõustuda, sest 14.10.2010 osanike

üldkoosolekul on otsesõnu hääletatud ja otsustatud vaid 2011. aasta aastamaksu tasumise üle.

Osanike poolt 14.10.2010 koosolekul aastamaksu kehtestamisele antud nõusolek ei ole

laiendatav järgnevatele aastatele, mida kinnitavad ka hageja esitatud järgnevate aastate

üldkoosolekute otsused, kus igal järgneval aastal on hageja osanikud aastamaksu suuruse ja

selle kehtestamise kohta võtnud vastu eraldi otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et kostja

14.10.2010 koosolekul või hiljem oleks andnud nõusoleku järgnevate aastate aastamaksude

kehtestamiseks. Hageja leiab ka, et osanike poolt vastu võetud ja võrdse kohtlemise

põhimõttest lähtudes kuuluvad hageja osanike koosoleku otsused täitmisele kõikide osanike

poolt võrdsetel alusel vastavalt osa suurusele proportsioonis 5% või 15%, sest kõik teised

hageja osanikud on vastavad maksed hagejale ka tasunud ning kostja ei ole vastavaid hageja

osanike koosoleku otsuseid äriseadustikus sätestatud korras kunagi vaidlustanud. Kui teised

osanikud on ka väljendanud oma nõusolekut tasuda aastamaksud, siis ka võrdse kohtlemise

põhimõttest tulenevalt ei saa kohustada isikut, kes ei ole nõus võtma endale sellist kohustust,

seda täitma, sel põhjusel, et keegi leiab, et nii on võrdsetel alustel õige. TsÜS § 138 lg 1 järgi

õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ja lg 2 järgi õiguste

teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TsÜS §-st 32 tulenevalt peavad juriidilise isiku

osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed omavahelistes

suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Ei ole võimalik, et

üks äriühing paneb oma kohustused seoses sadama hooldustöödega kolmandale isikule s.o.

osanikule ilma selle isiku nõusolekuta. Asjaolu, et kostja ei ole vaidlustanud üldkoosolekute

otsuseid, mille alusel on enamus otsustanud kolmanda isiku aastamaksu tasumise kohustuse

äriühingu majanduskulude katteks ilma selle isiku nõusolekuta, ei muuda neid otsuseid

õiguspärasteks. Sellised otsused aastamaksu kehtestamiseks on tagajärjetud, sest hageja

osanikud ei oleks selliseid otsuseid seadusest tulenevalt saanud vastu võtta. Kuna kostja ei ole

endale hageja osanike üldkoosoleku otsuste alusel kohustusi võtnud, siis ei saa talle tuleneda

sealt ka kohustust tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud.

VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100

alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik

rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled ei vaidle, et

kostja ei ole hagejale tasunud 2011. aasta aastamaksu katteks 632,70 eurot, millise kohustuse

võtmisega endale kostja oli nõustunud. Kuna kohus eelnevalt tuvastas, et kostjal ei ole

kohustust tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamakse, siis ei ole hageja nõue ülejäänud

2007 euro nõudes tõendatud. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista 632,70 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tuvastatud on, et hageja osanike 14.10.2010

üldkoosoleku otsusega on kehtestatud viivise määr 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva

eest. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leidis, et kuna

kostja on olnud 632,70 euro maksmisega, mille tasumise tähtpäev oli 01.04.2011, viivitanud

tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 25.03.2015 1453 päeva,

millelt viivis arvestatuna 0,05% päevas teeb kokku viivise summaks 459,66 eurot, siis on

hageja viivise nõue tõendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viiviste katteks

459,66 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 sätestab, et viivisenõude võib

koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks

veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult

või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

põhinõudelt (632,70 eurot) alates 25.03.2015 kuni põhinõude täitmiseni vastavalt hageja

osanike üldkoosoleku otsusele viivise märaga 0,05% iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus TsMS § 163 lg-le 1 viidates, et kuna kohus

rahuldab hagi osaliselt, siis võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust (632,70+459,66+112,62),

mis on 28% hagihinnast (4266,13), siis tuleb ka menetluskulud jaotada vastavalt, mille järgi

28% menetluskuludest jääb kostja kanda ja 72% hageja kanda.

Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tal tekkinud

menetluskulu 1221,50 eurot (645+käibemaks+350+97,50), mis koosneb kulust õigusabile ja

riigilõivule. Kohus märkis, et TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv

menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses sätestatule. Hagihind on 4266,13

eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuli hagi esitamise ajal kehtinud RLS § 57 lg 1 ja

lisa 1 järgi tasuda 350 eurot riigilõivu. Nähtuvalt toimikus olevast maksekorraldusest on

riigilõiv õigesti tasutud: 124,62 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse eest (t.l. 178) ja

122,38 eurot kohtusse hagiavalduse esitamise eest (t.l. 88). Hageja esindaja poolt menetluses

tehtud toimingud ning nendele kulunud aeg olid menetluskulude nimekirja kohaselt

järgmised: 06.01.2015 maksekäsu kiirmenetluses avalduse koostamine ja kohtusse esitamine

1 tund; 18.02.2015 hagi dokumentide analüüs, paljundamine, lisade komplekteerimine 120

minutit; 25.03.2015 hagiavalduse koostamine ja kohtusse esitamine 120 minutit;

27.03.2015.a. kostja 30.04.2015 vastusega tutvumine ja seisukohtade kujundamine 45

minutit; vastuse koostamine kostja 30.04.2015 vastusele, kliendiga suhtlus täiendavate

tõendite saamiseks ja nende esitamiseks 215 minutit; 25.08.2015 kohtuistungiks

ettevalmistamine 15 minutit ja kohtuistungil osalemine 50 minutit. Märgitud ajakulu kokku

on 10 tundi ja 25 minutit. Kohus leidis, et hageja poolt väljatoodud toimingud on kooskõlas

menetluse käiguga, olid menetluses vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning

kooskõlas asja keerukusega.

Hageja on märkinud, et õigusteenust osutati tunnihinnaga 75 eurot (ilma käibemaksuta) ja 20

eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise eest. Riigikohus on lahendis 3-2-1-115-

13 (p 25) selgitanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab

oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on põhjendatuks ja

vajalikuks pidanud näiteks tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (3-2-1-93-13). Võttes

arvesse kujunenud kohtupraktikat, asus kohus seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 20

eurot ja 75 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ajakulu hagejal

on seega kokku on 1 tund lähtudes tunnihinnast 20 eurot (ilma käibemaksuta) ning 9 tundi ja

25 minutit, lähtudes tunnihinnast 75 eurot (ilma käibemaksuta), mistõttu põhjendatud

õigusabikuluks on 726,25 eurot ilma käibemaksuta s.o. 871,50 eurot koos käibemaksuga.

Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Lähtudes eeltoodust on hageja põhjendatud ja vajalikuks

menetluskuluks 1221,50 eurot (871,50+350).

Kostja on esitanud oma menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on tal tekkinud

menetluskulu 1538,16 eurot (1392,30+145,86), mis koosneb kulust õigusabile. Kostja

esindaja poolt menetluses tehtud toimingud ning nendele kulunud aeg olid menetluskulude

nimekirja kohaselt järgmised: 23.04.2015 hagiavalduse ja hagiavalduse lisade analüüsimine

kostja vastuse koostamiseks, täpsustav e-kiri kliendile asjaolude väljaselgitamiseks 1 tund 30

minutit; 24.04.2015, 28.04.2015, 30.04.2015 kostja vastuse koostamine, täiendav

läbitöötamine, toimetamine, kohtule edastamine 7 tundi 42 minutit; 24.08.2015

menetluskulude nimekirja koostamine, kohtuistungiks ettevalmistamine, hageja 27.05.2015

menetlusdokumendi läbitöötamine 1 tund 18 minutit; 25.08.2015 osalemine kohtuistungil 48

minutit; 26.08.2015 kliendi informeerimine istungist ülevaate andmine,

kompromissipakkumise edastamine, võimalike kompromissi variantide väljapakkumine,

riskide selgitamine, kohtuistungi protokolli parandustaotluste esitamise vajaduse

väljaselgitamine 18 minutit. Märgitud ajakulu kokku on 11 tundi 36 minutit. Kohus leidis, et

kostja poolt väljatoodud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga, olid menetluses

vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega.

Kulude põhjendatusele ei ole vastuväiteid esitanud ka hageja. Kostja on märkinud, et

õigusteenust osutati tunnihinnaga 132,60 eurot (sh käibemaks). Võttes arvesse kujunenud

kohtupraktikat, asus kohus seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 132,60 eurot (sh

käibemaks) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda

pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Põhjendatud ajakulu kostjal on seega kokku 11 tundi 36

minutit, lähtudes tunnihinnast 132,60 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud õigusabikuluks

1538,16 eurot (sh käibemaks). Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 1538,16 eurot.

Võttes arvesse kulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 342,02 eurot (1221,50

x 28%) ja hagejalt kostja kasuks välja mõista 1107,47 eurot (1538,16 x 72%). Lähtudes TsMS

§ 445 lg 1 teisest lausest tasaarvestas kohus hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad

menetluskulud, mille tulemusena mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 765,45

eurot (1107,47-342,02). TsMS § 177 lg 4 alusel märkis kohus vastavalt kostja taotlusele, et

hagejal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

04.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja Harju Maakohtu 05.10.2015

otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja palub muuta maakohtu otsust ja rahuldada

hagi täies ulatuses ja jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täies ulatuses kostja

kanda.

Hageja leiab, et maakohus on kohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades teinud osaliselt

ebaõige otsuse, rahuldades hagiavalduse vaid osaliselt. TsMS § 436 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8

viidates leiab hageja, et maakohtu otsus ei ole osaliselt seaduslik ja põhjendatud. Kohtu

järeldused otsuses on osaliselt väärad ega ole kooskõlas ühinguõiguse põhimõtete,

äriseadustikus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatuga ning Riigikohtu praktikaga. Ka

on kohus hageja arvates asunud otsuses ekslikult seisukohale, et asjaolu, et kostja ei ole

vaidlustanud üldkoosolekute otsuseid, mille alusel on enamus otsustanud kolmanda isiku

aastamaksu tasumise kohustuse äriühingu majanduskulude katteks ilma selle isiku

nõusolekuta, ei muuda neid otsuseid õiguspärasteks.

Hageja viitab kaebuses oma 27.05.2015 menetlusdokumendi punktis 3.4 märgitule ning

teatab, et jääb maakohtu menetluses esitatud vastuväidete ja seisukohtade juurde. Hageja peab

oluliseks rõhutada, et osanike otsus on oma olemuselt mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2

kolmanda lause mõttes, kuid mitte leping. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-157-10 asunud

seisukohale, et juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete erinevate tahteavalduste

kogumist, mis on suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise

isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele

kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Otsuse kui mitmepoolse tehingu eripära seisneb selles,

et oluline ei ole mitte tahtavalduste täielik kokkulangemine, vaid enamuse põhimõte, st tehing

loetakse tehtuks ka nende osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei

nõustunud. Samuti on ette nähtud erikord juriidilise isiku organi otsuste vaidlustamiseks.

Hageja osanike koosolekute otsused on pädevad ja kehtivad, nimetatud asjaolu üle käesolevas

menetluses pooled ei vaidle. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-72-13 asunud seisukohale, et

osanikud väljendavad oma tahet osanike otsuste kaudu. Osanike otsus on tehing TsÜS § 67 lg

1 mõttes. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt kujuneb juriidilise

isiku organi otsus organi liikmete (osaühingu puhul osanike) erinevate tahteavalduste

kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine

juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle

andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Eelnevast tulenevalt on juriidilise isiku

organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). Otsuse kui

mitmepoolse tehingu eripäraks on enamuse põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende

osanike või aktsionäride suhtes, kes enamuse otsusega ei nõustunud (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). Tuginedes eeltoodule on hageja seisukohal, et maakohus

on vääralt ja ekslikult asunud seiskohale, et kuna kostja ei ole endale hageja osanike

üldkoosoleku otsuste alusel kohustusi võtnud, siis ei saa kostjale tuleneda sealt ka kohustust

tasuda 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja kui hageja osanik kohustub vastavalt osanike

üldkoosoleku otsustele tasuma hagejale ka 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud kokku

summas 2007 eurot, viivised aastamaksu summa 2007 eurot tasumisega viivitamise eest

määraga 0,05% päevas alates arvete tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse

esitamiseni, s.o 25.03.2015 kokku summas 685,23 eurot ja täiendav viivis määraga 0,05%

päevas alates hagiavalduse kohtule esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus ei ole osaliselt seaduslik ja põhjendatud ka

menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni punktid 4 ja 7-9). Maakohtu poolt väär põhinõude

osaline mitterahuldamine on kaasa toonud osaliselt ka väära menetluskulude jaotuse. Lisaks

on maakohus märkinud vääralt, et kostja menetluskulude põhjendatusele ei ole hageja

vastuväiteid esitanud. Hageja esitas Harju Maakohtus 25.08.2015 toimunud kohtuistungil

suuliselt vastuväited kostja poolt esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

avaldusele. Lisaks on hageja esitanud 02.09.2015 menetlusdokumendi „hageja seisukoht

kostja täiendavatele menetluskuludele” e-toimiku vahendusel. Hageja jääb maakohtus kostja

menetluskulude kindlaksmääramisele avaldusele esitatud vastuväidete juurde.

Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista

kõik kostja menetluskulud hagejalt kostja kasuks välja.

Vastuapellatsioonkaebus

25.11.2015 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu

05.10.2015 otsuse resolutsiooni punktide 1,2,3,4,7,8 ja 9 osas ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks täies ulatuses

välja kostja menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus.

Maakohtu otsus põhineb otsuse põhjendatuse nõude rikkumisel (TsMS § 436 lg 1) ning

tehinguliste nõuete aegumist reguleerivate sätete (TsÜS § 147 lg 1; VÕS § 82 lg 3 ja lg 7

koosmõjus TsÜS § 147 lg-ga 3) ebaõigel kohaldamisel ja kohaldamata jätmisel. Seoses TsMS

§ 436 lg 1 rikkumisega tugineb kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-148-14 p-le 17, milles

kohus on selgitanud, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et

kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Kostja leiab, et maakohtu otsus on 2011. aasta aastamaksu

nõude aegumise põhjenduste osas vastuoluline. Kuigi maakohus tuvastas otsuses esialgu, et

2011. aasta aastamaksu nõue ei muutunud sissenõutavaks arve esitamisega, leidis maakohus

otsuses järgmist: „Asjaolu, et hageja oleks võinud nõude 2011.a. aastamaksu tasumiseks

esitada kohe vahetult peale üldkoosolekut, ei veena kohut, et mõistlik ei oleks sellist nõuet

esitada ka kogu 2011.a. vältel.“ Samuti sidus maakohus nõude sissenõutavaks muutumise

hetke 2011. aasta aastamaksu arvel kajastatud maksetähtaja 01.04.2011 möödumisega.

Seetõttu on maakohtu otsus vastuoluline. Ringkonnakohtul on võimalik vastuolu kõrvaldada,

sest kostja hinnangul on 2011. aasta aastamaksu nõue aegunud.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 147 lg 3 aegumise erikoosseisu. See koosseis

kohaldub üksnes kokkulepitud tasu nõuetele, millega antud juhul ei ole tegemist. Maakohus ei

ole tuvastanud, et tegemist oleks kokkulepitud tasuga. Kostja juhtis kostja vastuses (kostja

vastuse p-d 17-22) tähelepanu sellele, et hageja 2011. aasta aastamaksu nõudele kohaldub

TsÜS § 147 lg 1. Maakohus neid väiteid ei analüüsinud. Hageja ja kostja vahel ei ole kokku

lepitud tasu konkreetse vastusoorituse eest, mis õigustaks TsÜS § 147 lg 3 kohaldamist.

Kostja ei saa hagejalt aastamaksu eest mingit konkreetset teenust, vaid tegemist on

vabatahtlikkuse alusel tehtava sissemaksega äriühingusse, et viimane saaks ülal pidada enda

poolt hallatavat sadamat. Äriühingu kahjumliku tegevuse katmine vabatahtlikult tehtava

sissemaksega ja äriühingu ees vastava kohustuse võtmine ei ole leping, millest tuleneksid

TsÜS § 147 lg-s 3 silmas peetud vastastikused kohustused – st ühe poole kohustus midagi

teha või üle anda ning teise poole kohustus maksta selle eest tasu. Analoogselt on Riigikohus

leidnud asjas 3-2-1-52-10 p-s 15, et: „... (vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu

maksmine TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks,

vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist

vastastikuse lepinguga. TsÜS § 147 lg 3 eeldab aga kokkulepitud tasu maksmist mingisuguse

vastastikuse soorituse (töö, teenuse vms) eest. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik

risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui

halvasti, tekib katmist vajav kahjum. Seltsingut ei iseloomusta seega kokkulepitud tasu

maksmine. Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt algas aegumistähtaeg

praegusel juhul TsÜS § 147 lg 3 kohaselt 2004. a lõppemisest. TsÜS § 147 lg-t 3 praegusel

juhul kohaldada ei saa.“ Hageja nõutav 2011. aasta aastamaks on analoogne seltsinglaste

poolt ühise eesmärgi nimel seltsingusse tehtavate panustega, mistõttu puudub õigustus lähtuda

antud juhul TsÜS § 147 lg-st 3. Kohaldamisele kuulub TsÜS § 147 lg 1 üldreegel. Kostja

rõhutas maakohtus (25.08.2015 istungiprotokoll, lk 2), et ei kasuta hageja majandatavat

sadamat. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sadamat kasutab. Ka sel põhjusel puudub

mistahes hageja poolne vastusooritus, mis õigustaks TsÜS § 147 lg 3 kohaldamist hageja

2011. aasta aastamaksu tasumise nõudele. Kuna 2011. aasta aastamaksu nõudele tuleb

kohaldada TsÜS § 147 lg 1, siis on hageja 2011. aasta aastamaksu nõue aegunud isegi juhul,

kui käsitleda 2011. aastamaksu nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevana 02.04.2011 (vt

(kostja vastuse p-d 17-22).

Isegi kui 2011. aasta aastamaksu nõudele kohalduks TsÜS § 147 lg 3, oleks hageja nõue

aegunud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 koosmõjus TsÜS § 147

lg-ga 3, leides, et mõistlik aeg 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmiseks möödus

alles 2011. aastal. Kostja nõustub maakohtuga selles, et antud juhul tuleb lähtuda VÕS § 82

lg-st 3 ja lg-st 7, kuivõrd 2011. aasta aastamaksu tasumise tähtpäevas ei ole pooled kokku

leppinud, kuid maakohtu põhjendused on VÕS § 82 lg-tega 3 ja 7 vastuolus. Maakohus leidis,

et asjaolu, et hageja oleks võinud nõude 2011.a. aastamaksu tasumiseks esitada kohe vahetult

peale üldkoosolekut, ei veena kohut, et mõistlik ei oleks sellist nõuet esitada ka kogu 2011.a.

vältel. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et VÕS § 82 lg 7 seob kohustuse täitmise nõude

sissenõutavaks muutumise mitte ajaga, millal oli mõistlik nõuda kohustuse täitmist, vaid

ajaga, mis on mõistlikult vajalik kohustuse täitmiseks. Seejuures tuleb VÕS § 82 lg 3 kohaselt

arvestada esmajoones võlasuhte olemust (antud juhul kohustus teha rahaline sissemakse

äriühingusse), teises järjekorras aga kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (antud juhul

pangaülekandega hageja pangaarvele). Maakohus ei ole 2011. aasta aastamaksu tasumise

kohustuse täitmise tähtaja määramisel lähtunud mitte võlasuhte olemusest või alternatiivselt

kohustuse täitmise kohast, viisist ja olemusest, vaid on lähtunud sellest, millal hageja arvates

oli mõistlik alustada võla sissenõudmist (hageja väitel hooaja alguses). Kuid asjaolust, et

hageja arvates oli mõistlik alustada kohustuse sissenõudmise toiminguid mingil ajal, ei tulene,

et kohustus muutus ka sissenõutavaks sellel ajal. Hageja ei saa enda ühepoolsete avaldustega

seadusest tulenevat kohustuse täitmise tähtaega tagantjärele ettepoole tuua ja vältida seeläbi

nõude aegumist.

Asjassepuutuv ei ole maakohtu põhjendus, et hageja on veenvalt põhistanud, et kulude

katmise vajadus aastamaksu arvelt tekib alles hooaja alguses kevadel. VÕS § 82 lg 3 kohaselt

kohustuse täitmise tähtaja määramisel ei lähtuta sellest, millal võlausaldajal tekib vajadus

rahaliste vahendite järele. Kostja jääb juba kostja vastuses esitatud seisukohale, et 2011. aasta

aastamaksu tasumise kohustuse täitmise tähtaeg ei saanud olla mitu kuud kohustuse

tekkimisest, nagu leiab maakohus, sest rahalise kohustuse suurust (632,70 eurot) ja täitmise

viisi (pangaülekanne) arvestades oleks kostja saanud selle mõistlikult täita maksimaalselt viie

päevaga (vt ka kostja vastuse p-d 17-18). Kostja kohustus tasuda 2011. aasta aastamaksu

tekkis 2011. aasta aastamaksuga nõustumisel 14.10.2010 (vt hagiavalduse lisa 6) ning ka

juhul, kui olla hageja suhtes põhjendamatult vastutulelik ja lugeda 2011. aasta aastamaksu

tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks nt kaht kuud kohustuse tekkimisest, mis

ilmselgelt on ebamõistikult pikk aeg täiesti tavalise ja suhteliselt väikeses summas rahalise

kohustuse täitmiseks, oleks kohustus muutunud sissenõutavaks 15.12.2010. Kui sellisel juhul

lähtuda TsÜS § 147 lg-st 3, algas hageja 2011. aasta aastamaksu nõude aegumine 01.01.2011

ning nõue aegus 01.01.2014. Maakohus tuvastas, et hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse

avalduse alles 30.12.2014. Seega on hageja 2011. aasta aastamaksu tasumise nõue aegunud

isegi juhul, kui kohaldada TsÜS § 147 lg 1 asemel TsÜS § 147 lg-t 3.

Vastus vastuapellatsioonkaebusele

Hageja palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse, vastuapellatsioonkaebuse ja asja

materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta hagi põhivõlgnevuse 632,70 euro ja sellelt arvestatud viivise osas

aegumise tõttu rahuldamata, rahuldada hagi ülejäänud osas, jätta maakohtu menetluskulud

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele 71,63% ulatuses kostja kanda ja 28,37% ulatuses hageja

kanda ja määrata vastavalt menetluskulude jaotusele kindlaks hüvitatavate menetluskulude

rahaline suurus.

Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.o osas, milles hageja palub rahuldada

hagi 2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksude võlgnevuse nõudes kokku summas 2007 eurot

ja mõista nimetatud võlgnevuselt välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivis määraga 0,05% päevas summas 685,23 eurot ja täiendav viivis 0,05% päevas

hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus jättis vaidlustatud otsuses rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hageja

osanike 16.04.2012, 25.04.2013 ja 21.04.2014 üldkoosolekutel kehtestatud 2012., 2013. ja

2014. aasta aastamaksud, leides, et kuna kostja ei osalenud eelnimetatud üldkoosolekutel ega

hääletanud üldkoosolekutel tehtud otsuste poolt, ei saa kostjale tuleneda ka kohustust tasuda

2012., 2013. ja 2014. aasta aastamaksud. Apellatsioonkaebuses peab hageja maakohtu

vastavat seisukohta vääraks ning leiab Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-72-13 (p 21) ja 3-2-1-

157-10 (p 12) avaldatule tuginedes, et kuna osanike otsuse kui mitmepoolse tehingu eripära

seisneb selles, et oluline ei ole mitte tahteavalduste täielik kokkulangemine, vaid enamuse

põhimõte, st tehing loetakse tehtuks ka nende osanike suhtes, kes enamuse otsusega ei

nõustunud, kohustub kostja vastavalt üldkoosoleku otsustele tasuma ka 2012., 2013. ja 2014.

aasta aastamaksud. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt olnud seisukohal ning on seda

jätkuvalt ka apellatsioonimenetluses, et äriseadustiku (ÄS) § 154 lg-st 2 tulenevalt ei saa

kostjat ilma tema nõusolekuta kohustada tegema tema osa nimiväärtust ületavaid

sissemakseid.

Esmalt analüüsib ringkonnakohus, kas ja millisel õiguslikul alusel on kostjal tekkinud

kohustus hageja osanike üldkoosolekutel kehtestatud aastamaksete tasumiseks. Kostja on

ringkonnakohtu 13.04.2016 istungil vastuseks kohtu küsimusele, millisel õiguslikul alusel

aastamaksu tasumise kohustus tekkis, selgitanud, et osaleti vastaval üldkoosolekul, hääletati

selle poolt ja tehti kokkulepe, et tegemist on osanike vahelise, mitte osanike ja osaühingu

vahelise kokkuleppega. Kohtu küsimusele, kas kokkuleppe eesmärgiks oli tegevuskulude

kandmine või tasumine osutatud sadamateenuste eest, on kostja istungil selgitanud, et

osanikud otsustasid, et antakse panus ja et aastamakse eesmärgiks on osaleda osaniku

tegevusega seotud kulude kandmises ja panustada osaühingu tegevusse. Kostja poolt

menetluses ja kohtuistungil avaldatust nähtuvalt on kostja seega seadnud temal aastamaksete

tasumise kohustuse tekkimise sõltuvusse üksnes asjaolust, kas kostja konkreetsel hageja

osanike üldkoosolekul osales ja aastamaksu kehtestamisele hääletamise läbi nõustumust

avaldas. Asjaolu üle, et kostjal tekkis kohustus 2011. aasta aastamakse tasumiseks vastavalt

hageja osanike 14.10.2010 üldkoosoleku otsusele, millisel üldkoosolekul kostja osales ja

aastamaksu kehtestamise poolt hääletas, kostja menetluses vaielnud ei ole. Sarnaselt kostjale

on ka hageja menetluses avaldatud seisukohtadest järeldatav, et hageja peab samuti

aastamaksude tasumise kohustuse õiguslikuks aluseks hageja osanike üldkoosoleku otsuseid,

milliseid hageja peab kõigi osanike, sh kostja, suhtes kehtivateks vaatamata asjaolule, kas

osanik üldkoosolekutel osales ja aastamaksu kehtestamise poolt hääletas või mitte.

Ringkonnakohus ei nõustu poolte käsitlusega, et osanike üldkoosoleku otsuste alusel on

osanikel tekkinud rahaline kohustus tasuda aastamakseid. Vaatamata asjaolule, et

ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja osanike üldkoosolekutel aastamaksuna kehtestatud

sadama majandamisega seotud kulude katmist põhjendatud käsitada osanike sissemaksena,

mis on osaniku peamiseks liikmesussuhtest tulenevaks varaliseks kohustuseks osaühingu

asutamisel, ei saa osanikule sellegipoolest ilma tema nõusolekuta panna seadusega sätestatust

suuremaid kohustusi. Seega selleks, et panna osanikule muid kui seadusega osa nimivääruse

ja ülekursiga piiratud sissemakse tasumise kohustusi, peab osanik olema sellise kohustuse

võtmisega selgelt nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohtu ette toodud eluliste

asjaolude põhjal järeldada, et hageja osanikud, sh kostja, on oma kaudse tahteavaldusega

väljendanud nõusolekut sadama haldamiseks vajalike kulude kandmiseks ning sel eesmärgil

kehtestatud aastamaksude tasumiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

Hageja 2015. aasta majandusaasta aruande kohaselt registreeriti Keila-Joa Sadam OÜ

äriregistris 04.09.2006 aastal ning samal aastal soetas osaühing Keila jõe suudmes oleva

kinnistu koos olemasolevate sadamarajatistega. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on

hageja põhitegevusalaks kinnisvara haldus tasu eest või lepingu alusel. Hageja osanike

14.10.2010, 16.04.2012, 25.04.2013 ja 21.04.2014 üldkoosoleku otsustega kehtestatud

aastamaks vastavalt osaniku osalusele osakapitalis, mida 16.04.2012 üldkoosoleku protokollis

(kd I tl 55-59) on nimetatud ka aasta osaku makseks, on üldkoosolekute protokollidest

nähtuvalt mõeldud osaühingu aasta eelarve kulude katmiseks. Sellisel osaühingu eelarve

kulude jagamisel osanike vahel, kus iga osanik tasub eelarvest vastavalt oma osalusele

osakapitalis, ei oma asja materjalidest nähtuvalt tähtsust, kas osanik sadamat ka reaalselt

kasutab või mitte. Nimelt on 16.04.2012 üldkoosoleku juhataja osanike küsimusele, miks ei

ole planeeritud küsida teenuse/hüve eest tasu nendelt, kes sadamat reaalselt kasutavad,

vastanud, et mõne paadi kai ääres (talvel angaaris) hoidmine ei tekita sadamale mingeid

kulutusi ja et samas on juba 2010 vastu võetud osanike otsus, et sadamas paadi hoidmise eest

ei võeta tasusid, vaid paadiomanikud korrastavad/puhastavad sadama territooriumi ja teevad

vajalikke pisitöid rajatise korrastamiseks. Asjaolu, et kõigil osanikel on õigus sadamat

kasutada, ei ole asjas vaidlusküsimuseks, mida on pooled kinnitanud ka 13.04.2016 toiminud

ringkonnakohtu istungil. Samuti on hageja eelnimetatud kohtuistungil kinnitanud, et sadamat

kasutavad ainult osanikud.

Ringkonnakohtu hinnangul saab arvestades eeltoodut põhjendatult järeldada, et osanike vahel

on konkludentselt sõlmitud kokkulepe, mille raames on lepitud kokku sadama haldamiseks

kui hageja põhitegevuseks vajalike kulude kandmises. Osanikevaheline õigussuhe kujutab

endast kestvusvõlasuhet, mille sisuks on püsivate rahaliste panuste tegemine sadama

haldamiseks vajalike kulude katmiseks õiguse eest sadamat kasutada. Seejuures ei ole panuste

tegemine seatud sõltuvusse sellest, kas osanik õigust sadamat kasutada realiseerib või mitte.

Toodust tulenevalt on osanikud kaudse tahteavaldusega võtnud kohustuse kanda sadama

hooldamise ja haldamisega seotud kulud ning hageja esitatud arvete tasumise õiguslikuks

aluseks ei ole mitte hageja osanike üldkoosoleku otsused, vaid osanikevaheline kokkulepe.

Osanike üldkoosoleku otsustega on üksnes kinnitatud konkreetseks eelarveaastaks sadama

haldamiseks vajaminev summa, vastavad otsused ei ole iseseisvaks aluseks tasumise

kohustuse tekkimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lugeda, et 2012., 2013. ja

2014. aasta osanike üldkoosolekute otsused osalusele vastava aastamaksu suuruse

kehtestamise kohta sisaldavad endas osanike heakskiitu sellele, et osanikepoolne panustamine

sadamakäitluskulude kandmisse jätkub senisel viisil. Kuivõrd üldkoosoleku otsuseid

aastamaksete suuruse kehtestamise kohta ei ole äriseadustikus sätestatud korras vaidlustatud,

samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja osanike 14.10.2010 üldkoosoleku otsust 2011. aasta

aastamaksu kinnitamise kohta, on need seega siduvad ja kuuluvad täitmisele. Arvestades

eeltoodut ja asjaolu, et kostja on varasemalt avaldanud nõustumust hageja tegevuseks vajalike

kulude kandmiseks, on kostja kohustatud hageja osanike üldkoosoleku otsustega kehtestatud

summas tasu maksma ning arvestades hageja apellatsioonkaebuses taotletut tuleb hagi 2012.,

2013. ja 2014. aasta aastamaksete võlgnevuse nõudes kokku summas 2007 eurot rahuldada.

Hageja on palunud mõista põhivõlgnevuselt vastavalt hageja osanike üldkoosoleku otsustele

välja viivise määraga 0,05% iga viivitatud päeva eest alates arvete tasumise tähtpäevale

järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 25.03.2015. Tuvastatud on, et hageja esitas

kostjale hageja osanike üldkoosoleku 16.04.2012 otsuse alusel 2012. aasta aastamaksu

tasumiseks 10.05.2012 arve nr 12018 summas 687 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2012 (kd

I tl 61), 25.04.2013 otsuse alusel 2013. aasta aastamaksu tasumiseks 10.05.2013 arve nr

13018 summas 660 eurot tasumise tähtpäevaga 20.05.2013 (kd I tl 68) ja 21.04.2014 otsuse

alusel 2014. aasta aastamaksu tasumiseks 25.04.2014 arve nr 2014018 summas 660 eurot

tasumise tähtpäevaga 05.05.2014 (kd I tl 77). Arvestades ringkonnakohtu poolt eelnevalt

leitut ja asjaolu, et kostja ei ole eelnimetatud osanike üldkoosoleku otsustega kehtestatud

summas aastamakse 2012., 2013. ega 2014. aasta eest tasunud, on hageja põhjendatult

arvestanud viivist vastavate arvete tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Seega kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduse esitamiseni 25.03.2015 viivis 0,05%

päevas põhivõlgnevuselt (2007) kokku summas 682,60 eurot alljärgneva arvestuse alusel:

Samuti tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis 0,05% päevas põhinõudelt (2007 eurot)

alates hagi esitamisest 25.03.2015 kuni põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas

hagi hageja osanike üldkoosoleku 14.10.2010 otsuse alusel 2011. aasta aastamaksu tasumise

ja sellelt viivise nõudes. Sarnaselt maakohtu menetluses avaldatule on kostja kaebuses

seisukohal, et hageja 2011. aasta aastamaksu nõue on aegunud.

Vastuseks kostja kaebuse väidetele seoses 2011. aasta aastamaksu nõude aegumisega peab

ringkonnakohus vajalikuks esmalt selgitada, kas nimetatud nõude korral kuulub

aegumistähtaja algusele kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 või

lg 3. TsÜS § § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 järgi algab kokkulepitud tasu maksmise

nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue

muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta

lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Ringkonnakohus nõustub kostja

seisukohaga, et maakohus on 2011. aasta aastamaksu nõude osas ebaõigesti kohaldanud VÕS

§ 82 lõikeid 3 ja 7 koosmõjus TsÜS § 147 lõikega 3, leides, et mõistlik aeg 14.10.2010 hageja

osanike üldkoosolekul vastu võetud 2011. aasta aastamaksu tasumise kohustuse täitmiseks

möödus alles 2011. aastal ja et aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 3 esimesest lausest

tulenevalt 01.01.2012 kell 00:00. Ka on kostja kaebuses õigesti leidnud, et maakohtu

põhjendused 2011. aasta aastamaksu nõude aegumise osas on vastuolulised. Maakohus on

asunud seisukohale, et kuna pooled ei ole kokku leppinud arve esitamises aastamaksu

sissenõutavuse eeldusena ning põhistatud ei ole sellise pooltevahelise tava või praktika

olemasolu, ei ole tõendatud hageja väide, et 2010. aasta osanike üldkoosolekul kokkulepitud

2011. aasta aastamaksu nõue muutus sissenõutavaks arve esitamisega. Sellele vaatamata on

maakohus aga sidunud 2011. aasta aastamaksu nõude sissenõutavaks muutumise vastaval

arvel märgitud maksetähtaja (01.04.2011) möödumisega, leides, et hageja esitatud

kokkulepitud tasu maksmise nõue tasuda 2011. aasta aastamaks hiljemalt 01.04.2011 muutus

sissenõutavaks 02.04.2011.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist osanikevahelisest kokkuleppest tasuda

sadama haldamise kulud tuleneva hageja nõudega maksta välja osanike 14.10.2010

üldkoosolekul kehtestatud suuruses aastamaks 2011. aasta eest, millisele nõudele kohaldub

TsÜS § 146 lg 1 järgi aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 146 lg 1 järgne aegumistähtaeg

algab TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega

on nõude aegumise alguse tuvastamise õiguslikuks aluseks käesoleval juhul TsÜS § 147 lg 1.

Kuivõrd poolte vahel ei ole kohustuse täitmise aega kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, muutus 2011. aasta aastamaksu nõue VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda

lause järgi sissenõutavaks pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.

Mõistlikult vajalikuks ajaks 14.10.2010 osanike üldkoosolekul kehtestatud 632,70 euro

Arve nr

Alguspäev

Lõpp-päev

Põhivõlg

Viivisemäär

Viivitatud

päevi

Viivis

12018

21.05.2012

25.03.2015

0,05%

1039

353,26 EUR

13018

21.05.2013

25.03.2015

0,05%

222,42 EUR

2014018

06.05.2014

25.03.2015

0,05%

106,92 EUR

EUR 682,60

suuruse 2011. aasta aastamaksu tasumiseks ei saa pidada maakohtu leitud ca 6 kuu pikkust

perioodi. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oli

hagejal mõistlik esitada nõue 2011. aasta aastamaksu tasumiseks kogu 2011. aasta jooksul.

Ringkonnakohus leiab, et mõistlikult vajalikuks ajaks hageja osanike 14.10.2010

üldkoosolekul kehtestatud 632,70 euro suuruse aastamaksu tasumiseks 2011. aastal tehtavate

majandamiskulude katteks, saab lugeda 1 kuu pikkust perioodi. Seega muutus hageja nõue

tasuda 2011. aasta aastamaks summas 632,70 eurot sissenõutavaks 15.11.2010, millal algas

tulenevalt TsÜS § 147 lg-st 1 ka nõude aegumistähtaeg ning nõue aegus seega 15.11.2013. Et

hageja esitas 2011. aasta aastamaksu tasumise nõude maksekäsu kiirmenetluse avalduses

kohtule 30.12.2014, siis oli möödunud kolmeaastane hagi aegumistähtaeg ja hageja nõue on

seega aegunud. Ka juhul kui 14.10.2010 üldkoosolekul kehtestatud aastamaksu eesmärgist –

2011. aasta kulude katmine – lähtudes pidada mõistlikult vajalikuks ajaks vastava aastamaksu

tasumiseks vastava eelarveaasta algust, s.o 01.01.2011, oleks hageja nõue 2011. aasta

aastamaksu tasumiseks sellegipoolest aegunud.

Kuivõrd 2011. aasta aastamaksu nõue on aegunud, on koos nimetatud nõudega TsÜS § 144

järgi aegunud ka nimetatud nõudest tulenev viivisenõue.

Menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus

rahuldab hagi osaliselt, siis arvestades hagi rahuldamise ulatust (2007 + 682,60 + 366,28),

mis on 71,63% hagihinnast (4266,33 eurot), jätab ringkonnakohus nii maakohtu kui ka

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 71,63% ulatuses kostja kanda ja 28,37% ulatuses

hageja kanda.

Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5

tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

Hageja palus menetluskuludena maakohtu menetluses mõista kostjalt hageja kasuks välja

hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 350 eurot ja õigusabikulud koos

käibemaksuga summas 871,50 eurot, kokku menetluskulud 1221,50 eurot. Maakohus pidas

vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel hageja menetluskulusid summas 1221,50 eurot

põhjendatuks ja vajalikuks. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud

maakohtu otsust hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse ja hageja menetluskulude

suuruse osas, lähtub ringkonnakohus eeldusest, et hageja vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud maakohtu menetluses on kokku summas 1221,50 eurot, millest 871,50 eurot

(koos käibemaksuga) on õigusabikulud ja 350 eurot riigilõiv. Vastavalt hageja taotletule tuleb

kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja palus apellatsiooniastmes esitatud 11.02.2016 ja 14.04.2016 menetluskulude

nimekirjas mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud summas 843 eurot (koos

käibemaksuga) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 275 eurot, s.o kokku 1118 eurot

ning viivise menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses

õigusabi kokku 9 tunni ja 25 minuti ulatuses tunnihinnaga 75 eurot (ilma käibemaksuta).

Hageja esindaja on õigusabi osutamisel teinud järgmised toimingud: 05.10.2015

kohtuotsusega tutvumine – 15min (18,75 eurot); 04.11.2015 apellatsioonkaebuse koostamine

ja kohtule esitamine – 4h 16min (316,25 eurot); 25.11.2015 vastuapellatsioonkaebusega

tutvumine, seisukoha kujundamine – 15min (18,75 eurot); 03.01.2016 vastuse koostamine

vastuapellatsioonkaebusele, kohtule esitamine – 2h 47min (208,75 eurot); 13.04.2016

kohtuistungiks ettevalmistamine – 1h (75 eurot) ja 13.04.2016 kohtuistungil osalemine –

52min (65 eurot). Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Samuti kinnitas hageja, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva apellatsioonimenetlusega. Hageja on palunud menetluskulud kanda Julianus

Inkasso OÜ arveldusarvele nr EE222200221015269783 viitenumbriga 707190844.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Sama paragrahvi lg 2 järgi on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise

kulud. Nähtuvalt toimikust olevast maksekorraldusest (kd II tl 15) on hageja eest tasutud

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõiv summas 275 eurot. Tegemist on hageja põhjendatud

menetluskuluga, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

Sarnaselt maakohtu leitule leiab ka ringkonnakohus, et hagejale õigusabi osutanud lepingulise

esindaja tunnitasu 75 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu

praktikas vajalikuks peetud õigusteenuse tunnihinnaga. Ringkonnakohus leiab, et hageja

menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu kokku 9 tundi ja 25 minutit õigusabi

osutamiseks apellatsioonimenetluses saab tehtud toimingute ja esitatud dokumentide sisu ja

mahtu ning vaidluse keerukust arvestades pidada põhjendatud ja vajalikuks. Eeltoodut

arvestades on ringkonnakohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulude suurus

apellatsioonimenetluses kokku 1118 eurot (õigusabikulud 875 eurot + riigilõiv 275 eurot).

Mõlemas menetluses kantud hageja menetluskuluks on kokku 2339,50 eurot (1221,50 +

1118). Et ringkonnakohus jättis nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskuludest kostja kanda 71,63%, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele

1675,78 eurot. Vastavalt hageja taotletule tuleb kostjalt välja mõista ka viivis

menetluskuludelt arvates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks

õigusabikulud summas 1538,16 eurot. Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale maakohtu

menetluses õigusabi kokku 11 tunni ja 36 minuti ulatuses tunnihinnaga 132,60 eurot (koos

käibemaksuga) ning osutatud õigusabi koosnes järgmistest toimingutest: 23.04.2015

hagiavalduse ja hagiavalduse lisade analüüsimine kostja vastuse koostamiseks, täpsustav e-

kiri kliendile asjaolude väljaselgitamiseks 1h 30min; 24.04.2015, 28.04.2015, 30.04.2015

kostja vastuse koostamine, täiendav läbitöötamine, toimetamine, täiendamine, viimistlemine,

allkirjastamine, kohtule edastamine, hageja esindajale edastamine ja lisamine pabertoimikusse

7h 42min; 24.08.2015 menetluskulude nimekirja koostamine 18min; 24.08.2015

kohtuistungiks ettevalmistamine, hageja 27.05.2015 menetlusdokumendi läbitöötamine 1h;

25.08.2015 osalemine kohtuistungil 48min; 26.08.2015 kliendi informeerimine istungist

ülevaate andmine, kompromissipakkumise edastamine, võimalike kompromissi variantide

väljapakkumine, riskide selgitamine, kohtuistungi protokolli parandustaotluste esitamise

vajaduse väljaselgitamine 18min. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks kostja

menetluskulu maakohtu menetluses taotletud ulatuses, s.o summas 1538,16 eurot.

Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et maakohus on vääralt märkinud, et hageja ei ole kostja

menetluskulude põhjendatusele vastuväiteid esitanud. Kaebuse kohaselt esitas hageja

25.08.2015 toimunud kohutistungil suuliselt vastuväited kostja poolt esitatud menetluskulude

rahalise kindlaksmääramise avaldusele. Lisaks on hageja esitanud 02.09.2015 seisukoha

kostja täiendavatele menetluskuludele. Hageja märgib kaebuses, et jääb maakohtus kostja

menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele esitatud vastuväidete juurde.

Kuivõrd maakohus märkis vaidlustatud otsuses ebaõigesti, et hageja ei ole kostja

menetluskuludele vastuväiteid esitanud, ning jättis seega hageja vastuväidete osas seisukoha

kujundamata, parandab nimetatud maakohtu vea ringkonnakohus ning vastab järgnevalt

hageja vastuväidetele. Harju Maakohtu 25.08.2015 kohtuistungil on hageja esitanud

vastuväited kostja menetluskuludele. Hageja ei olnud nõus menetluskuludega, mis

puudutavad menetluskulude nimekirja koostamist, leides, et selles osas on olemas Riigikohtu

praktika, mille kohaselt menetluskulude nimekirja koostamine ei ole eraldi menetlustoiming,

mille kulu tuleks välja mõista. Samuti ei nõustunud hageja kuluga kostja vastuse täiendavaks

läbitöötlemiseks, leides, et arvestades kostja vastuse sisu ja tegelikku mahtu on põhjendatud

aeg maksimaalselt 3 tundi. Mõistlikuks ajaks hagiavaldusega tutvumiseks pidas hageja 1 tund

ja istungiks valmistumiseks 30 minutit. Ringkonnakohus märgib vastuseks hageja

vastuväidetele, et põhjendatud on hageja vastuväide kostja menetluskulule seoses

menetluskulude nimekirja koostamisega. Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu

18 minutit 24.08.2015 menetluskulude nimekirja koostamiseks ei saa pidada kostja

põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12

asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle

kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1

mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline

ka ise. Samuti ei saa ringkonnakohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatuks pidada kostja

lepingulise esindaja ajakulu kokku 7 tunni ja 42 minuti ulatuses toimingutele seoses kostja

vastuse koostamisega (koostamine, täiendamine, edastamine). Ringkonnakohus leiab, et

arvestades kostja 30.04.2015 vastuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et tegemist ei ole õiguslikult

keeruka vaidlusega, ei saanud kostja lepingulisel esindajal vastuse koostamiseks kuluda enam

kui 6 tundi. Ülejäänud õigusabitoimingute ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul vastavuses

vaidluse keerukusega, asjas tehtud toimingute ja koostatud menetlusdokumentide mahu ja

sisu ning kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ning kuulub hagejalt kostja kasuks

väljamõistmisele. Arvestades eeltoodut ja kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu

132,60 eurot (koos käibemaksuga) on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud

maakohtu menetluses 9 tunni ja 36 minuti ulatuses, s.o summas 1272,96 eurot.

Kostja 12.02.2016 ja 14.04.2016 täiendava menetluskulude nimekirja ja kostja 18.02.2016

menetlusdokumendi kohaselt on kostja menetluskuluks apellatsiooniastmes kokku 1769,78

eurot (koos käibemaksuga), mis koosneb õigusabikulust summas 1569,78 eurot ja

vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 200 eurot. Kostja palub välja mõista

ka viivise menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostjat apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaadi abi Artur

Sanglepp osutanud kostjale õigusabi kokku 8,7 tunni ulatuses tunnihinnaga 132,60 eurot

(koos käibemaksuga), kokku 1153,62 eurot ja teinud järgmised toimingud: 07.10.2015

kohtuotsuse analüüsimine, kliendile ülevaate koostamine koos edasiste võimalike sammudega

– 1,5h; 24.11.2015 kohtuotsuse, õigusaktide, kohtupraktika ja õiguskirjanduse analüüsimine

vastuapellatsioonkaebuse koostamiseks – 0,4h; 24.11.2015 vastuapellatsioonkaebuse

koostamine – 4,4h; 25.11.2015 vastuapellatsioonkaebuse ülekontrollimine, vormistamine ja

allkirjastamine, riigilõivu tasumise korraldamine, esitamine kohtule – 0,2h; 30.11.2015 hageja

apellatsioonkaebuse analüüsimine, vastuse koostamine – 2,2h. 13.04.2016 kohtuistungiks

valmistumisel ja istungil osalemisel ajakuluga 2,4h on kostjat esindanud advokaat Marko

Pikani tunnitasuga 144,5 eurot ilma käibemaksuta. Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud

seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu

palub kulud välja mõista koos käibemaksuga.

Hageja esitas 18.02.2016 vastuväited kostja apellatsiooniastme menetluskuludele. Hageja oli

seisukohal, et kuna kostja 07.10.2015 toimingule ei järgnenud menetluslikku väljundit, ei ole

toiminguga kaasnenud menetluskulu põhjendatud. 24.11.2015 toimingute ajakulu 4,4h palub

hageja jätta rahuldamata, märkides, et asja materjalidega tutvumiseks kuluv aeg, samuti

kohtuotsuse, õigusaktide, kohtupraktika ja õiguskirjanduse analüüs, on hõlmatud

menetlusosalise esindamiseks ja õigusteenuse osutamiseks tehtavate toimingutega, mille

väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Samal kaalutlusel ei pea hageja eraldi

põhjendatuks ka ajakulu vastuapellatsioonkaebuse üle kontrollimiseks, vormistamiseks ja

allkirjastamiseks, riigilõivu tasumise korraldamiseks ja kohtule esitamiseks. Hageja hinnangul

on põhjendatud ja vajalik ajakulu vastuapellatsioonkaebuse koostamiseks 2,5h.

Kostja on vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu summas 200 eurot (kd II tl

25). Nimetatud riigilõiv on kostja põhjendatud menetluskuluks ja kuulub hagejalt

väljamõistmisele. Sarnaselt maakohtu leitule leiab ringkonnakohus, et kostjat

apellatsioonimenetluses esindanud lepingulise esindaja Artur Sanglepa tunnitasu 132,60 eurot

(koos käibemaksuga) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikas mõistlikuks peetud

tunnitasu määraga. Samuti peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks kostjat

apellatsioonimenetluses esindanud advokaat Marko Pikani töötunni hinda 144,50 eurot ilma

käibemaksuta, arvestades, et senises kohtupraktikas on advokaatidest ja vandeadvokaatidest

lepinguliste esindajate puhul mõistlikuks peetud tunnitasu suurust 120 eurot ilma

käibemaksuta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-13, 3-2-1-115-14). Ringkonnakohus on

seisukohal, et kostja menetluskulude nimekirjast nähtuv ajakulu kokku 5 tundi 24.11-

25.11.2015 toimingutele seoses vastuapellatsioonkaebuse koostamisega ei ole vaidluse

keerukust ega koostatud menetlusdokumendi sisu ega mahtu arvestades täies ulatuses

põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks toimingutele seoses

vastuapellatsioonkaebuse koostamisega mitte enam kui 4 tundi. Ülejäänud kostja

menetluskulude nimekirjadest nähtuvate õigusabitoimingute ajakulu on ringkonnakohtu

hinnangul vastavuses vaidluse keerukusega, asjas tehtud toimingute ja koostatud

menetlusdokumentide mahuga ja kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ning kuulub

hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Seega on kostja põhjendatud menetluskuluks

apellatsioonimenetluses riigilõiv 200 eurot, õigusabi 7,7 tunni ulatuses tunnihinnaga 132,60

eurot (koos käibemaksuga) ja õigusabi 2,4 tunni ulatuses tunnihinnaga 144,50 eurot (ilma

käibemaksuta), kokku summas 1637,18 eurot (200 + 1021,02 + 416,16).

Eeltoodust tulenevalt on kostja menetluskuluks mõlemas kohtuastmes kokku 2910,14 eurot

(1272,96 + 1637,18). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja

mõista menetluskulu summas 825,61 eurot (28,37%). Vastavalt kostja taotletule tuleb hagejalt

välja mõista ka viivis menetluskuludelt arvates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.

TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu

tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab,

tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1

sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad

menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud summas 850,17 eurot (1675,78-825,61). Vastavalt hageja taotletule tuleb

TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja on taotlenud

hüvitamisele kuuluva menetluskulu kanda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr

EE222200221015269783.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Reet Allikvere

Ande Tänav

Kaupo Paal