3-15-15/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-15

Haldusasi

A.S. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. mai 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.S. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja - A.S.

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 11. mai 2015 otsus

muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 26. mai 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 16. novembri 2011 käskkirjaga nr 6-3/2080-D (tl 114-115) määrati A.S. le

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõude rikkumise eest (keeldus tööle asumast)

distsiplinaarkaristusena 30 ööpäevaks kartserisse paigutamine ning piirati kartseri karistuse

kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt (lubatud kauplusest

soetada kartseris lubatuid esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

2. Sarnastel asjaoludel karistati A.S. :

Viru Vangla 30. detsembri 2011 käskkirjaga nr 6-3/2323-D 35 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega;

Viru Vangla 1. veebruari 2012 käskkirjaga nr 6-3/159-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega;

Viru Vangla 9. märtsi 2012 käskkirjaga nr 6-3/378-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega;

Viru Vangla 2. mai 2012 käskkirjaga nr 6-3/733-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega;

Viru Vangla 26. juuni 2012 käskkirjaga nr 6-3/1080-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega;

Viru Vangla 27. augusti 2012 käskkirjaga nr 6-3/1379-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega;

Viru Vangla 21. novembri 2012 käskkirjaga nr 6-3/1777-D 45 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega;

Viru Vangla 13. mai 2013 käskkirjaga nr 6-3/605-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega;

Viru Vangla 29. augusti 2013 käskkirjaga nr 6-3/1166-D 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

3. 20. oktoobril 2014 esitas A.S. Viru Vanglale taotluse õigusvastaselt 425 päevaks kartserisse

paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 3000 euro rahalise hüvitise saamiseks.

4. Viru Vangla 22. detsembri 2014 otsusega nr 6-16/245-2 (tl 34-35) jäeti A.S. taotlus kahju

hüvitamiseks rahuldamata.

5. 5. jaanuaril 2015 saabus Tartu Halduskohtusse A.S. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest 3 000 euro rahalise hüvitise saamiseks. Kaebuse kohaselt määrati kaebajale Viru

Vanglas kartserikaristused (kokku 425 ööpäeva) põhjusel, et kaebaja ei täitnud vanglateenistuse

ametnike korraldusi asuda tööle koristama E7 osakonda. Kaebaja aga ei saanud tööle asuda

terviseprobleemide tõttu, lisaks ei ole kartseris viibival kinnipeetaval liikumisõigust ega sellest

tulenevalt töökohustust. Kaebaja karistamine ja kartseris hoidmine 425 ööpäeva olid õigusvastased

ning sellega rikuti kaebaja tervist, tekitati füüsilisi ja vaimseid kannatusi, rikuti õigust liikumisele,

õigust kokkusaamistele, telefoni kasutamisele, suhtlemisele, kaupluse kasutamisele, teleri

vaatamisele ja inimväärikusele. Pikaajaliselt kartseris istumisel süvenesid kaebajal valud puusas

ja tekkisid seljaprobleemid, mille tulemusel tunnistati kaebaja töövõimetuks. Esitatud

kahjunõudest pool on terviserikkega seotud kahjunõue ja pool kahjunõudest on seotud

inimväärikuse alandamisega.

6. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kahjunõue on alusetu.

Kaebaja ei ole vaidlustanud tema tööle määramise käskkirju, mistõttu ei saa olla vaidlust, et

kaebajale anti tööle asumise korraldused kehtiva haldusakti alusel. Kaebaja leiab alusetult, et tal

oli tulenevalt enda terviseseisundist õigus keelduda töötamisest. Vaid ühel korral oli kaebaja nõus

tervishoiutöötajal laskma kontrollida enda terviseseisundit ja sel juhul tuvastas tervishoiutöötaja,

et kaebaja on töövõimeline. Arst oli hinnanud kaebaja töövõimeliseks, nähes ette üksnes piirangud

töö kestuse raskuse osas. Vangla ei kohustanud kaebajat tegema tööd, mis ületaks arsti poolt

määratud piiranguid. Kaebaja on ekslikul seisukohal, et kartserikaristust kandev kinnipeetav ei pea

töötama. Kartserikaristuse kandmise ajal kohaldub kinnipeetavale küll täiendav liikumispiirang,

kuid see ei vabasta kinnipeetavat töökohustusest.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. 11. mai 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

8. Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja VangS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 alusel õiguspäraselt tööle

määratud, vastustaja ei ole kaebajale tööle asumise korralduse andmisel tema õigusi rikkunud ning

kaebaja oli kohustatud vanglaametniku vastavale korraldusele alluma. Kohtule esitatud tõendist

nähtub, et kaebaja tööle määramine on 21. juunil 2011, 23. jaanuaril 2012, 15. aprillil 2012 ja

19. juulil 2012 kooskõlastatud meditsiiniosakonnas ning meditsiiniosakonna otsuse kohaselt

kaebuse esitaja võib töötada. Kaebaja tööle määramine on kooskõlastatud meditsiiniosakonnas

ning meditsiiniosakonna 25. oktoobri 2012 otsuse kohaselt kaebaja terviseseisund võimaldab

töötada kuni 2 tundi päevas. 21. jaanuaril 2013 tõendi kohaselt kaebaja terviseseisund võimaldab

teostada tööülesannete täitmist, kuid kaebajale ei sobi üliraske füüsiline töö ja püsiv sundasend.

Kaebaja on keeldunud koristajana E7 osakonnas tööle asumast põhjendusega, et ta on haige ning

selg valutab, kuid on samas ise keeldunud läbivaatusest meditsiinitöötaja poolt. Vaid ühel korral

(28. veebruaril 2013) oli kaebaja nõus tervishoiutöötajal laskma kontrollida enda terviseseisundit

ning ka sel korral meditsiinitöötaja hinnangul sai kaebaja asuda tööle.

9. Kaebajal on küll terviseprobleeme esinenud, kuid kohtu hinnangul esitatud tõenditest ei tulene,

et kaebajal esinenud terviseprobleemid on tekkinud seoses kartserikambris viibimisega. Kohus ei

tuvastanud kaebaja inimväärikuse alandamist ega ka tervisele tekkinud kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. A.S. esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

11. mai 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

11. A.S. on seisukohal, et asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et tervisliku seisundi tõttu ei

olnud kaebaja võimeline töötama ning ta oli õigustatud tööst keelduma. Vastustajale oli kaebaja

seljaprobleem teada juba 16. novembril 2011. Kaebajat uuringutele ei saadetud, vaid määrati tööle.

Pikaajaline kartseris viibimine tõi kaasa kaebaja tervise halvenemise ning käesolevaks ajaks on

tuvastatud kaebaja töövõimetus.

Kaebaja ei pidanud täitma vanglaametnike korraldusi tööle asumiseks ka seetõttu, et korraldused

vastavad tühise haldusakti tunnustele. Nimelt VangS § 651 lg 3 järgi kartserisse paigutatud

kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil v.a üks tund päevas vabas õhus

viibimiseks. Nimetatud norm ei sätesta erandit kartserikaristust kandva kinnipeetava töötamise

kohta.

12. 425 päeva õigusvastaselt kartseris viibimine ilmselgelt kvalifitseerub inimväärikuse

alandamisena.

13. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et ekslik on apellandi seisukoht nagu puuduks kartserikaristust kandval

kinnipeetaval kohustus töötada. Kartserikaristusega kaasneva liikumispiirangu olemus seisneb

selles, et piiratud on kinnipeetava tahtekohane vaba liikumine, muus osas on kinnipeetaval

kohustus täita vanglaametniku korraldusi vanglasiseseks liikumiseks ning ka tööle asumiseks.

Kaebaja esitatud Sotsiaalkindlustusameti Rakvere büroo tõend nr 1245513 ei tõenda kaebaja

arvamust, nagu puuduks tal töökohustus. Vaidlust ei ole iseenesest asjaolu üle, et käskkiri, millega

apellant määrati vangla majandustöödele, sisaldas apellandi terviseseisundist tulenevaid

piiranguid. Lisaks ei tulene esitatud tõendist apellandi täielik töövõimetus. Muu hulgas on

ekspertarst Neglason teinud kindlaks, et apellandi „tööde valik on mõõdukalt piiratud“. Sellest

nähtub, et ka ekspertarst ei ole ette näinud mitte suuri, vaid ainult mõõdukaid piiranguid

töötamiseks. Vangla majandustööde abitööd, antud juhul koristamine, ei ole ei füüsiliselt raske,

koormav ega ka järjest kauakestev töö. Vangla meditsiinitöötaja on tööle määramist

kooskõlastades kõige sellega arvestanud.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et viidates oma terviseprobleemidele on apellant enamasti keeldunud

enda ülevaadata laskmisest meditsiinitöötaja poolt. Tõsiselt ei saa selles kontekstis võtta

apellatsioonkaebuse 5 väidet, mille kohaselt kaebaja teadis, et tööle asumisel tema tervislik seisund

halveneb.

14. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et halduskohtu otsus on seaduslik ning selle

tühistamiseks või muutmiseks puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud A.S.

kaebus mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud tõendeid

kaebaja tervisliku seisundi kohta ning ammendavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebajaga

küsimuses, kas viimasel oli vaidlusalustes episoodides kohustus tööle asuda. Kaebaja väited ja

põhjendused ei anna alust halduskohtu seisukoha muutmiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Kaebuses nimetatud Viru Vangla käskkirjadega on A.S. le distsiplinaarkaristusena määratud

erineva tähtajaga kartserikaristused vangla ametniku tööle asumise korralduse täitmata jätmise

eest. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud distsiplinaarmenetluse käskkirjades väidetut, et

vaidlusaluste rikkumiste toimumiste ajal oli ta tööle määratud vastavalt Viru Vangla

17. oktoobri 2011 käskkirjaga nr 6.-2/1297-T, 24. jaanuari 2012 käskkirjaga nr 6.-2/87-T,

16. aprilli 2012 käskkirjaga nr 6.-2/592-T, 20. juuli 2012 käskkirjaga nr 6.-2/1094-T,

25. oktoobri 2012 käskkirjaga nr 6.-2/1602-T, 25. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 6.-2/118-T ja

13. mai 2013 käskkirjaga nr 6.-2/712-T. Samuti ei ole asjas vaidlust selles, et nimetatud

käskkirjadega määrati kaebaja tööle majandustööde abitööliseks, töö sisuks oli Viru Vangla E7

osakonna üldkasutatavate ruumide koristamine. Kaebaja enda tööle määramise käskkirju ei

vaidlustanud ja need olid distsiplinaarmenetlused tinginud tööst keeldumiste ajal kehtivad.

17. Esmalt osutab ringkonnakohus, et kaebaja on VangS § 651 lg-le 3 tuginedes asunud ekslikule

seisukohale, nagu tuleneks viidatud normist keeld rakendada tööle kinnipeetavat, kes kannab

kartserikaristust. Vastustaja on menetluses põhjendatult esile toonud, et VangS § 651 lg-ga 3 on

piiratud kinnipeetava subjektiivset õigust vangalasisesel liikumisel. Samas ei järeldu sellest

kinnipeetava õigust keelduda töökohustuse täitmisest.

VangS § 651 lg 3 ls 1 näeb ette, et kinnises vanglas viibival kinnipeetaval, kes kannab

kartserikaristust ei ole õigust liikuda vangla territooriumil VangS §-s 8 sätestatud korras. VangS

§ 8 lg 1 ega selles omakorda viidatud vangla sisekorra eeskiri ei sätesta aga kinnipeetava õigust

vanglasisele liikumisele seoses töötamisega. Ainsa erandina tuleneb VskE § 8 lg 3 ls-st 2 vangla

kaalutlusõigus lubada kinnipeetaval väljaspool eluosakonda saatjata liikuda, kui see on vajalik

tööülesannete täitmiseks. Seega on kaebaja lähtunud ebaõigest eeldusest, et kinnipeetav

töötamisega realiseerib subjektiivset õigust vanglasisesele liikumisele. Vajadus liikuda väljaspool

elukambrit kaasneb konkreetse töötamise kohustusega, kuid ei ole iseseisva õigusena

töötamiskohustuse eelduseks.

18. Kinnipeetava töötamine on reguleeritud VangS § 37 lg-s 1 kinnipeetava kohustusena.

Töötamise kohustust ei ole kinnipeetaval sama paragrahvi teises lõikes loetletud juhtudel. Nende

hulka ei kuulu distsiplinaarkaristuse ega ka täpsemalt, kartserikaristuse kandmine. Seetõttu

kartserikaristuse kandmise ajal puudus kaebajal küll subjektiivne õigus liikuda väljaspool

kartserikambrit muul ajal kui ühe tunni jooksul päevas vabas õhus viibimiseks, kuid subjektiivse

õiguse selline piiramine ei tingi töötamiskohustuse äralangemist. Olukorras, kus kinnipeetav on

kehtiva haldusaktiga määratud majandusabitööde tegijaks, tuleb tal ka kartserikaristuse ajal

töökohustust täita, kui vanglateenistus sellise korralduse annab ja puudub muu õiguspärane alus

töötamisest keeldumiseks. Sellisel juhul on ilmne, et vanglaametniku korraldus töökohustuse

täitmiseks ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Selline korraldus muu hulgas ei kohusta toime

panema õigusrikkumist, samuti ei ole kohustus vastukäiv ega esine muud objektiivset põhjust,

miks korraldust ei ole võimalik täita (HMS § 63 lg 2 p-d 4 ja 5).

19. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud muu õiguspärane alus

tööle asumise korralduse täitmisest keeldumiseks. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult

leidnud, et selliseks põhjuseks käesoleval juhul ei olnud kaebaja terviseseisnud.

Ühes kaebusega esitas A.S. tõendi tema tervise kontrollimise kohta SA Ida-Viru Keskhaiglas 28.

veebruaril (I kd, tl 9) ja Viru Vanglas 5. jaanuaril 2012, 6. veebruaril 2012, 3. märtsil 2012, 30.

aprillil 2012, 17. mail 2012, 21. mail 2012, 1. juunil 2012, 4. juunil 2012, 7. juunil 2012, 8. juunil

2012, 2. juulil 2012, 18. juulil 2012, 14. augustil 2012, 2. novembril 2012, 5. novembril 2012, 5.

märtsil 2013, 10. märtsil 2013, 16. aprillil 2013, 18. juunil 2013, 7. juulil 2013, 31. juulil 2013, 7.

augustil 2013 ja ka hiljem (I kd, tl 10-16).

Ringkonnakohus järeldab esitatud tõenditest, et kaebajal oli tegelik võimalus Viru Vanglas oma

terviseprobleemide esitamiseks meditsiinitöötajale ja viimasel omakorda kaebaja terviseseisundi

hindamiseks. Siiski on Viru Vangla meditsiiniosakond (MO) pidanud võimalikuks kooskõlastada

kaebaja määramise majandusabitöödele 21. juunil 2011, 23. jaanuaril 2012 ja 15. aprillil 2012

(I kd, tl 65), 19. juulil 2012 (I kd, tl 72), 25. oktoobril 2012 (lubatud töötada kuni 2 tundi päevas)

(I kd, tl 80), 21. jaanuaril 2013 (lubatud töötada kuni 2 tundi päevas) (I kd, tl 90) ja 9. mail 2013

(lubatud töötada kuni 2 tundi päevas, ei sobi üliraske füüsiline töö ega sundasend). Seega on arst

hinnanud kaebaja üldise tervisseisundi selliseks, mis ei takistanud eluosakonna üldkasutatavate

ruumide koristamist. Järeldust ei muuda see, et 14. augustil 2014 on Viru Vangla meditsiinitöötaja

määranud kaebajale töövabastuse ja spordikeelu (I kd, tl 24), kuna see otsus on tehtud aasta pärast

käesolevas asjas vaidlustatud viimase distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olnud episoodi

toimumist. Samal põhjusel ei kinnita kaebaja võimetust töötada apellatsioonimenetluses esitatud

Sotsiaalkindlustusameti 29. juuli 2015 otsus nr 1245513 (II kd, tl 193) püsiva töövõimetuse

tuvastamise kohta. Ringkonnakohus osutab siinjuures veel sellele, et nimetatud otsusega on

tuvastatud kaebaja osaline töövõimetus, töövõime kaotuse protsendiga 50%. Viimane asjaolu

viitab, et kaebaja terviseseisund lubab siiski mõningast töötamist ka käesoleval ajal.

20. Terviseseisundi kontrollimisest igakordselt tööle asumise korralduse andmisel on kaebaja

keeldunud (I kd, tl 64, tl 79 pöördel, tl 87) või ei ole ta töötamisest keeldumisel üldse viidanud

oma terviseseisundile töötamist takistava asjaoluna (I kd, tl 117, tl 124, tl 131, 132, tl 141, 149).

Vähemalt kahel korral vaatas meditsiinitöötaja kaebaja üle ega tuvastanud tervisest tulenevat

takistust töötamiseks (I kd, tl 70, tl 98). Ühel korral lõpetas vastustaja sarnastel asjaoludel alustatud

distsiplinaarmenetluse kahtluse tõttu, et töötamine siiski võis olla takistatud, vaatamata sellele, et

kaebaja keeldus talle pakutud valuvaigistavast süstist (I kd, tl 100).

Eelnevast nähtub ühelt poolt, et kaebaja keeldumist tööle asumast ei saa tõsikindlalt seostada

tervislikust seisundist tuleneva võimatusega töötada ning teiselt poolt, et vastustaja on

distsiplinaarmenetluste läbiviimisel arvestanud võimaliku tervisliku takistusega töötamiseks juhul,

kui vastavalt asjaoludele on olnud tervisliku takistuse esinemine tõenäoline. Ringkonnakohus peab

siinjuures oluliseks, et kaebajat ei ole kohustatud töötama enam kui meditsiiniosakonna määratud

maksimaalne lubatud aeg. Samuti ei ole kaebajalt nõutud keerukate või füüsiliselt raskete

tööoperatsioonide teostamist. Kaebaja vastuväited on jäänud aga üldsõnaliseks, kuna A.S. ei ole

esile toonud, milliseid konkreetseid toiminguid koristamise juures tal polnud võimalik sooritada.

Seejuures olnuks kaebajal lihtne asuda tööle, et vahetult töötamisel välja selgitada, kas see on talle

jõukohane või kas töö tegemine nõuab selliste liigutuste tegemist, mis tervisliku seisundi tõttu on

takistatud.

Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja on põhjendamatult keeldunud tööle asumise

korralduste täitmisest, sest töötamisest keeldumiseks puudusid nii VangS § 37 lg-s 2 kui

§ 38 lg-s 22 nimetatud alused.

21. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vanglateenistuse ametnike tööle asumise

korralduste täitmisest keeldumisega täitis A.S. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarrikkumise

koosseisu ning tema karistamine oli õiguspärane. Pidades silmas samalaadsete rikkumiste jätkuvat

toimepanemist ei ole alust pidada ka kaebajale korduvalt karistusena määratud rangeimat karistust,

s.o kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks, ebaproportsionaalseks. Kaebajale pidi olema selge, et

tööst keeldumisega paneb ta toime raske distsipliinirikkumise ning selle eest tõenäoliselt

karistusena rakendatakse kartserisse paigutamist. Vaatamata õiguspärase aluse puudumisele tööst

keeldumiseks otsustas kaebaja siiski jätkata õigusvastast tegevust. Vastustaja on karistuse

määramisel igakordselt põhjendanud, miks kergemaliigilise karistuse määramine ei ole

otstarbekas. Seetõttu olukorras, kus leebemad karistused ei ole suutnud suunata kaebajat

õiguskuulekale käitumisele, ei saa ka maksimaalselt lubatud ulatuses kartserikaristuse määramist

pidada ülemääraseks.

22. Seega on kaebaja pikaajaliselt kartserikambris viibinud õiguspäraselt. Tema õigusi ei ole

rikutud vabadusõiguse rikkumisega ning vastavalt asjaoludele ei ole kaebajat koheldud viisil, mis

ületaks vangistusega paratamatult kaasnevate ebamugavuste taseme selliselt, et see oleks käsitatav

tema inimväärikuse alandamisena. Kuna kaebaja pikaajaline paigutamine kartserikambrisse oli

õiguspärane, siis tuleb lugeda õiguspäraseks ka kartserirežiimiga kaasnevate täiendavate

piirangute kohaldamise kaebaja suhtes. Kaebaja ei ole selgitanud, milles täpsemalt seisnes

täiendavate piirangute kahjulik mõju talle ning, kas ja mis ajal on ta soovinud täiendavate

piirangute tõttu ära võetud õigusi kasutada. Vastavalt ei ole alust hinnata, et täiendavate piirangute

kohaldamisega

oleks

kaebaja

õigusi

sedavõrd

intensiivselt

piiratud,

et

vaatamata

distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasusele tuleks jaatada kaebaja mittevaraliste õiguste

kahjustamist ainuüksi piirangute ajalise kestuse tõttu.

23. Ringkonnakohus ei nõustu A.S. ga selles, nagu oleks vastustaja pikaajalise kartserikambris

hoidmisega põhjustanud kaebaja tervise halvenemise. Ringkonnakohus osutab veelkord sellele, et

vaidlusalusel ajal oli kaebajal tegelik võimalus arstiabi saamiseks ning tema terviseseisund oli

Viru Vangla arstile teada. Kaebajal oli võimalus arstlikul läbivaatusel esitada kaebusi ka

kartserikambri kahjulike mõjude kohta. Sellele vaatamata ei nähtu, et arst oleks pidanud

kartserikambri tingimusi kaebajale vastunäidustatuks määral, et kaebaja hoidmine kartserirežiimil

olnuks tervislikel põhjustel ebasoovitav. Arst on küll pidanud vajalikuks kaebajale madratsi

võimaldamist ka päevasel ajal (I kd, tl 12, 13, 15, 18), kuid muus osas pole pidanud kartserirežiimi

vastunäidustatuks. Olukorras, kus kaebaja ei väida, et vastustaja arsti soovitust madratsi

võimaldamiseks ei täitnud, kaebaja väidab töötamist takistanud seljaprobleemi juba kartserisse

paigutamise ajal ning puuduvad tõendid kaebaja osalise töövõimetuse seotuse kohta kartseris

viibimisega, ei ole alust heita vastustajale ette kaebaja tervise kahjustamist.

24. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru

Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja.

Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta

ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt