3-14-53255/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53255

Haldusasi

I.F.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 5220 eurot (vähene põrandapind)

Menetlusosalised

Kaebaja – I.F., volitatud esindaja v-adv Denis Piskunov

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt I.F.i kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 80 eurot.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Tallinna Vanglalt I.F.i kasuks välja kaebaja

menetluskulud 3,18 euro ulatuses (s.h riigilõiv 1,07

eurot

ning

õigusabikulud

summas

2,11

(1,76+käibemaks) eurot).

5. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi

kanda.

6. Tallinna

Vanglal

kanda

kaebaja

kasuks

väljamõistetud

menetluskulud

Advokaadibüroo

Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543.

7. Kaebaja kasuks väljamõistetud kahjuhüvitis kanda

pärast kaebajalt vastava selgituse saamist kaebaja

näidatud arvelduskontole.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 23.05.2016, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 22.12.2014 esitas I.F. vandeadvokaat Denis Piskunovi kaudu kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamise (8100 eurot) ja viivise nõudes. Kaebaja nõudis kahju hüvitamist 27 kuu (ajavahemikud

09.02.2012–30.04.2012,

31.08.2012–10.12.2012,

19.12.2012–12.11.2013

ja

14.01.2014–

24.11.2014) eest, mil ta viibis Tallinna Vanglas nõuetele mittevastavates tingimustes. Ühtlasi taotles

kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.

2. 20.02.2015 määrusega rahuldas kohus I.F.i menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustustest 173 euro ulatuses. 70 euro suuruse riigilõivu osas jättis

kohus menetlusabi taotluse rahuldamata. Kaebaja tasus riigilõivu (maksekorraldus, tl 58).

3. Tallinna Vangla vastas kaebusele 19.10.2015 ning esitas ka asjakohased tõendid.

4. 22.10.2015 saabus Tallinna Halduskohtule kaebaja „avaldus nõudest osaliselt loobumiseks“.

Ühtlasi vähendas kaebaja nõutava mittevaralise hüvitise suurust 8100 eurolt 5220 euroni.

5. 04.12.2015 määrusega nõustus kohus kaebuse muutmisega. Seega jätkus menetlus 5220 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (Tallinna Vangla kinnipidamistingimused

ajavahemikel 09.02.2012 – 30.04.2012; 04.09.2012 – 10.12.2012; 19.12.2012 – 31.01.2013;

05.02.2013 – 04.04.2013; 08.04.2013 – 06.05.2013; 12.05.2013 – 13.05.2013; 15.05.2013 –

19.06.2013; 22.06.2013 – 26.06.2013; 28.06.2013 – 30.06.2013; 02.07.2013 – 12.11.2013;

08.10.2014 – 24.11.2014.)

6. 14.12.2015 kohtunõudega palus kohus vastustajal täiendada oma kirjalikku vastust ning esitada

täpsustatud andmed kaebaja paiknemise kohta. Tallinna Vangla vastas 16.12.2015.

7. 29.03.2016 määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning tegi teatavaks otsuse

kuulutamise aja. Lisaks andis kohus menetlusosalistele võimaluse esitada soovi korral täiendavaid

dokumente.

8. 06.04.2016 esitas kaebaja volitatud esindaja menetluskulude nimekirja ning taotluse nende

väljamõistmiseks.

9. Vastusena Tallinna Halduskohtu 15.04.2016 kohtunõudele esitas Tallinna Vangla seisukoha

kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotlusele. 18.04.2016 esitas kaebaja vastuse vastustaja

seisukohale.

KAEBAJA SEISUKOHAD

10. I.F.i seisukohad on kokkuvõttes järgmised.

11. Kaebaja hinnangul viibis ta ajavahemikel 09.02.2012 – 30.04.2012; 04.09.2012 – 10.12.2012;

19.12.2012 – 31.01.2013; 05.02.2013 – 04.04.2013; 08.04.2013 – 06.05.2013; 12.05.2013 –

13.05.2013; 15.05.2013 – 19.06.2013; 22.06.2013 – 26.06.2013; 28.06.2013 – 30.06.2013;

02.07.2013

–

12.11.2013;

08.10.2014

–

24.11.2014

nõuetele

mittevastavates

kinnipidamistingimustes. Kaebaja tundis end alandatu ning allasurutuna, teda vaevasid stress ja

hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne.

12. Kannatused tekkisid ruumi- ja liikumisvõimaluste puuduse tõttu. Kuuekohalistes kambrites on

üldpinda enamasti umbes 2,5 m2 või natuke vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, millest on maha

arvutatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, on aga vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka vähestes

suuremates kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Vahistatute kambrites ja

kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette

nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagati kõigi

kambrikaaslastega.

Kannatusi põhjustasid ka muud kinnipidamistingimused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas

elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus, mis viitab

puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud Vang S § 45 lg-s 1 sätestatud

nõuetele.

Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi

külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi.

13. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka vanglas kinnipeetavatele. EIÕK art 3 sätestab piinamise,

ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keelu. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku

ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta.

Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd

tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. 3-4 m2 suuruse põrandapinna

puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid. Asjas

Tunis vs Eesti on EIK hinnanud isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes

tingimustes.

Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka Piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportites. Kaebuse esitaja arvas

kuni kohtulahendist Tunis vs Eesti teada saamiseni heauskselt, et kannatused ja ebameeldivused mis

talle osaks said, ongi need, mida VangS § 41 lg 1 käsitleb vangistuse või arestiga paratamatult

kaasnevatena.

14. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks lähtuda kaebuses mainitud EIK praktikast ja Riigikohtu

lahendist asjas nr 3-3-1-10-14.

Viivise nõudmisel lähtub kaebuse esitaja mh Riigikohtu lahenditest asjades nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja

nr 3-3-1-83-10 (p 22) ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-test 3 ning 7. Viivise protsendi

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lg-st 1 ning § 94 lg-st 1.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

15. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

16. Vangla on andnud kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotlusele põhjaliku vastuse ning palub kohtul

arvestada ka nimetatud vastuses toodud seisukohtadega.

Vastustaja ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt tuleb kambripinnast välja arvestada WC ja mööbli

alune pind. Vangla on seisukohal, et tualettruum on kambri osaks, kui viimane kambris paikneb.

Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,72

m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kambrites,

kus kaebuse esitaja Tallinna Vanglas viibis, asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale

privaatsuse. Kaebajale oli kõigi perioodide vältel kuni 31.12.2013 tagatud minimaalselt 2,72 m2

põrandapinda ning pärast VSkE § 6 lg-e 6 regulatsiooni muutumist (alates 01.01.2014) tagatud

minimaalselt 3,38 m2 põrandapinda. Seega ei ole kaebuse esitajale olnud kordagi tagatud vähem

kambripinda, kui õigusaktides sätestatud miinimumnõue.

Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid taotluse esitajale

mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevaid kannatusi põhjustanud.

17. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Vangla eirab Euroopa Vanglareeglistikku sellega, et vangla

võimaldab ainult ühe 20-minutilise dušikorra nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm

vesi.

Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral

nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambrites, kus kaebaja viibis, asub

kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles.

Vangistusseadusest ega vangla sisekorra eeskirjast ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema

varustatud kuuma veega. Riigikohus on 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11 märkinud, et

igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole. Vee soojendamiseks on võimalik

kinnipeetavatel soetada veekeedukann vangla kauplusest, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel

alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett nõude pesemiseks

või isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks soojendada saaksid. Kaebuse esitaja ei ole varasemalt vangla

poole pöördunud seoses probleemidega sooja vee tagamisel ega juhtinud tähelepanu väidetavalt

ebapiisavatele pesemisvõimalustele.

18. Kaebaja märgib, et riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu on seal

pidevalt niiske ja rõske. Samuti viitab ta ventilatsiooni puudulikkusele.

Kaebaja ei ole täpsustanud, kas ta on riiete all mõelnud vanglariietust või isiklikke riideid.

Vanglariietuse pesemise eest hoolitseb vangla ja see on tasuta. Kui tegemist oli kinnipeetava isiklike

riietega, siis võib kinnipeetav isiklikud riided anda pesemiseks vanglale või vanglale teenust

osutavasse pesumajja, makstes pesemise eest kehtestatud hinnakirja järgi. Seega on isiklike riiete

pesemine kambris vabatahtlik, kuivõrd on võimalus anda isiklikud riided pesemiseks vanglale või

pesumajja. Kui kinnipeetav otsustab ise riideid kambris pesta ja kuivatada, peab ta arvestama kambri

niiskustaseme võimaliku suurenemisega.

Ventilatsiooni osas ei ole vanglale täpseid nõudeid kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette,

milline peab ventilatsioon kambris olema. Tallinna Vangla kõikides kambrites, kus kaebaja viibis, on

olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambri

õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu, avatud osakonnas on aknad avatavad. Kuna

ventilatsioonisüsteem on kõikides kambrites ühtne, siis ei sõltu see konkreetsest kambrist, milles isik

viibib. Lisaks on kambrites keskküte (igas kambris paikneb radiaator), mis tagab kütteperioodi ajal,

kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab

õhku. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida

ventilatsiooniavad vabana ja avatuna.

Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt või täielikult avatav aken, mis võimaldas ruume

hõlpsasti ventileerida. Päikeseliste ja soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu

tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa

palavuse korral alati kindlustada ka küllaldast õhutust, akende avamise võimalused on aga turvalisuse

huvides kinnipidamisasutuses piiratud. Sellest hoolimata teeb vangla kõik endast oleneva, et ka

palavail suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk ja palavusest tingitud probleemid leiaksid

asjaliku lahenduse. Alates 2012. aastast eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks

üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid

kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse

kambrisse ventilaatori ja võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul

lisajalutuskäigu.

Tallinna Vanglal puuduvad andmed selle kohta, et liigse niiskuse ja rõskuse tõttu oleks Tallinna

Vanglas viibimise perioodidel kaebuse esitajale tekkinud mittevaralist kahju. Kaebaja ei ole

varasemalt nimetatud küsimuses Tallinna Vangla poole pöördunud ega kinnipidamistingimuste üle

kurtnud.

19. Kaebaja hinnangul ei vasta kambrite kunstlik valgus VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele, millest

tulenevalt kahjustas vähene valgus silmi.

Tallinna Vangla kambris, kus kinnipeetav viibis, oli olemas aken, millest tuli päevavalgust. Samuti

on kambrites laelambid, mis annavad kunstlikku valgust. Tallinna Vangla valgustus on piisav

igapäevasteks tegevusteks, sealhulgas lugemiseks ja kirjatööks. Kaebuse esitaja ei ole märkinud mitte

ühtegi tegevust, mis väidetava ebapiisava valgustuse tõttu tal tegemata jäi. Väide, et kambrite kunstlik

valgus ei vasta sätestatud nõuetele, on subjektiivne ning üldsõnaline hinnang.

Vastustajale teadolevalt ei ole ühegi vangistusalase ega muu õigusaktiga ette nähtud, milline peaks

olema valgustihedus kambris. Kambris on olemas aken ja kunstlikud valgustid, mis tagavad ka

õhtuseks ajaks kinnipeetavatele piisava valguse. Üldiselt on Tallinna Vangla kambrites 2 laelampi,

mille elektripirnide võimsus on 75 W. Tualetis on 1 lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal asub

öövalgusti võimsusega 40 W. Lisaks suurendab päevasel ajal valgusenäite ka aknast tulev loomulik

valgus. Seega on tagatud elutegevuseks vajalik valgustus. Akna ees on küll trellid, kuid muid tõkkeid

ega piirdeid akna ees ei ole, seega ei takista miski loomuliku valguse sissepääsu kambrisse.

20. Kaebaja märgib, et kõigile on päevas ette nähtud 1 tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus on u

15 m2 ja mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega. Kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit

liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei ole

väitnud, et nimetatud jalutuskäike talle Tallinna Vanglas tagatud ei oleks olnud, seega on vastustaja

täitnud talle seadusega pandud kohustust, piirates isiku suhtlemisvabadust seadusest tuleneval määral

ning võimaldades isikule samas igapäevaselt tunniajase jalutuskäigu.

Tallinna Vangla on seisukohal, et ka kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli ringi liikumiseks piisavalt

ruumi.

21. Kaebaja võimalused väljaspool elukambrit liikumiseks ei ole piirdunud üksnes eelmärgituga, vaid

olid oluliselt suuremad ja leevendasid seega väidetavast ruumikitsikusest tingitud ebamugavustunnet.

Kaebuse esitajat hoiti Tallinna Vanglas lukustatud kambris ajavahemikel 09.02.2012 - 30.04.2012,

31.08.2012 - 21.06.2013 ja 14.01.2014 - 03.04.2014, sest ta oli vahistatu staatuses ning 22.06.2013 -

01.07.2013 ja 04.04.2014-14.04.2014, kuna ta oli paigutatud vastuvõtuosakonda.

22. Ajavahemikel 02.07.2013 – 12.11.2013 ja 15.04.2014 – 24.11.2014 oli kaebaja paigutatud

eluosakonda, kus talle oli tagatud vähemalt neli tundi liikumisvabadust osakonna piires (VSkE § 8 lg

1), ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ning spordisaali kasutamise võimalus. Kinnipeeturegistri

andmetel on taotleja osalenud ka mitmetes hõivetegevustes – alates 19.09.2013 võimaldati taotlejal

osa võtta sotsiaalsete oskuste treeningust (millest taotleja peagi küll ettenähtust sagedasema

puudumise tõttu välja arvati), perioodil 16.09.2013-12.11.2013 osales taotleja riigikeele kursustel,

mis samuti tagab isikule võimaluse liikuda kambrist väljapool.

23. Kambrites, milles taotluse esitaja viibis, oli veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši

kasutamist ühel korral nädalas. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vanglas viibival

isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli

vanglas öörahu, seega oli tagatud, et iga vanglas viibiv isik saaks korralikult välja puhata.

Vanglas viibivatele isikutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile,

kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega

(kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Umbes iga kahe nädala tagant oli võimalus

laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Soovi korral

oli võimalik vanglateenistuse vahendusel võimalik mõistlikus koguses tellida isiklikke ajalehti või

ajakirju. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku

iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda

kuus, lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus

kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute käsutuses olid ka vangla

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas

vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid

ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

24. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja

mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist.

Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus vanglale seatud

piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks

õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine

taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul

see nii ei ole. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem,

kui kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

25. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08

ja nr 3-3-1-2-10), püüdes kahju tekkimist ära hoida. Kahjunõude esitajale kahju tekkimine ei ole

tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud.

Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja

lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi

põhjustaks.

Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale

oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused mittevaralise

kahju hüvitamiseks ning kahjunõue tuleb jätta rahuldamata.

26. Mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue põhjendatud ei ole ning kaebaja on antud asjas

tuginenud vääralt Riigikohtu 20.11.2008 otsusele nr 3-3-1-47-08 ja 16.12.2010 otsusele nr 3-3-1-83-

10. Viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega

avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku raha

alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist kahju, mis

tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole. Viivise tasumist

õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

27. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

28. I.F. nõuab 5220 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist ning viivise (8,15 % aastas)

väljamõistmist. Kaebaja leiab, et kahju tekitati temale, kui teda hoiti Tallinna Vanglas ebarahuldavate

tingimustega kambrites. Ennekõike põhjustas kahju tema hoidmine ülerahvastatud kambrites. Lisaks

viitas kaebaja olmetingimustele, mis kogumis olid tema hinnangul inimväärikust alandavad.

29. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli ajavahemikel 09.02.2012 – 30.04.2012; 04.09.2012 –

10.12.2012; 19.12.2012 – 31.01.2013; 05.02.2013 – 04.04.2013; 08.04.2013 – 06.05.2013;

12.05.2013 – 13.05.2013; 15.05.2013 – 19.06.2013; 22.06.2013 – 26.06.2013; 28.06.2013 –

30.06.2013; 02.07.2013 – 12.11.2013; 08.10.2014 – 24.11.2014 paigutatud Tallinna Vanglasse.

Samuti puudub vaidlus selles, et ajavahemikel 09.02.2012 - 30.04.2012, 31.08.2012 - 21.06.2013 ja

14.01.2014 - 03.04.2014 oli ta vahistatu staatuses ning viibis seetõttu nn suletud eluosakondades.

Vaidlust ei ole ka selles, et ajavahemikel 22.06.2013 - 01.07.2013 ja 04.04.2014-14.04.2014 viibis ta

nn vastuvõturežiimil ehk samuti suletud osakondades ning ajavahemikel 02.07.2013 – 12.11.2013 ja

15.04.2014 – 24.11.2014 viibis ta süüdimõistetuna avatud eluosakonnas.

30. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on I.F.i paigutamisel taganud kaebajale

inimväärika kohtlemise. Eelkõige on pooled erineval seisukohal kambripinna väidetava vähesuse

osas.

31. Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel

kaebaja väiteid ning hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas

(III) ning jagab menetluskulud (IV).

I

32. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest

nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning WC pind.

Vastustaja hinnangul tuleks see aga kambripinna hulka arvestada.

33. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud

tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas

on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6;

29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et

vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra

intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39).

EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda

olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast

õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS

§-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).

34. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et nii mööbli kui tualettruumi alla jääv pind

tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et

kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast

mööbli või WC aluse pindala välja arvamiseks.

Seega lähtub halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kambri üldpinnast (mille hulka on

arvestatud nii mööbli alla jäävat pinda kui ka tualettruumi pindala).

II

35. Kaebaja väitel olid Tallinna Vangla kambrid ülerahvastatud. Kaebaja isiklik ruum Tallinna

Vangla erinevates kambrites oli kaebaja hinnangul sedavõrd väike ning olmetingimused kogumis

sellised, et alandasid tema inimväärikust.

36. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 09.02.2012 – 30.04.2012; 04.09.2012 –

10.12.2012; 19.12.2012 – 31.01.2013; 05.02.2013 – 04.04.2013; 08.04.2013 – 06.05.2013;

12.05.2013 – 13.05.2013; 15.05.2013 – 19.06.2013; 22.06.2013 – 26.06.2013; 28.06.2013 –

30.06.2013; 02.07.2013 – 12.11.2013; 08.10.2014 – 24.11.2014 ehk kokku 540 päeval.Vastustaja on

kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse andmete kohta (tl 104

– 114).

37. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest nähtuvalt ning arvestades WC-pinda kambripinna

hulka, ei olnud kaebusega hõlmatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe

isiku kohta oleks alla 2,5 m2.

Kohus peab siinkohal põhjendatuks eristada ajavahemikku, mil kaebajat hoiti suletud osakonnas

(olles vahistatu või viibides kinnipeetavana vastuvõturežiimil) ajast, mil ta viibis avatud osakonnas.

Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et suletud osakondades viibimise ajal (kokku 358 päeva) oli 332-

l päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2).

Avatud osakonnas viibides (kokku 182 päeva) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta

väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2) 119-l päeval.

38. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Praegusel juhul nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole

selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat

avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega

kaasnevad.

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab,

et kinnipidamistingimused olid õigusvastased eelkõige seetõttu, et kambripinda oli isiku kohta alla

3 m2.

Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja

kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest.

39. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute

inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased

kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega

paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest

tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega

inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud

raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused

lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest

asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust,

mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh VangS § 90 lg 1 kohaselt vahistatu) kamber vastama

ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken

ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse

kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris

ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.

Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi nii kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE kui ka hilisema redaktsiooni

kehtivusaega.

40. Siiski ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud

isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna

nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist

(EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja

kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse

määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe

kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard,

mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3

rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja

60800/08), p 145).

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt

keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta

muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on

leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta

(otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44).

Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on

alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval

peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2

põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda

(otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb

vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda

raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga

loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise

privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia,

p 57).

Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli

kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale

põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid

kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul.

41. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus kaebaja esitatud väiteid. Lisaks väidetavale

ruumipuudusele on kaebaja viidanud Tallinna Vangla ebapiisavatele liikumisvõimalustele ning

märkinud, et ta oli sunnitud 23 tundi ööpäevas kambris veetma ning talle võimaldati päevas vaid 1-

tunnine jalutuskäik värskes õhus ning seegi toimus jalutusboksis, mille suurus jäi alla 15 m2 ja mida

jagati kõigi kambrikaaslastega.

Kaebaja on seisukohal, et ka olmetingimused kogumis raskendasid tema olukorda. Riideid tuli pesta

ja kuivatada samas elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske. Paljude kambrite seintel on hallitus,

mis viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud Vang S § 45 lg-s 1

sätestatud nõuetele ning isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas Tallinna Vangla üht 20-

minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi.

42. Kohus leiab, et kaebaja etteheide seoses isikliku hügieeni hoolitsemise võimaluste puudumise,

sh duši kasutamise võimaluste vähesuse ning sooja vee puudumisega, on alusetu. VangS § 50 lg 2

kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole

väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühel korral nädalas duši all käia. Kaebajale oli tagatud võimalus

end pesta ning ühestki õigusaktist ei tulene, et dušš peaks ilmtingimata asuma kambris. Lisaks asus

kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, kraanikauss koos voolava (külma) veega.

Vastustaja on selgitanud, et vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann

vangla kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist

kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kuigi kohtule on

arusaadav, et kaebaja soovinuks ilmselt duši- või saunakorda sagedamini kasutada, ei tähenda see, et

vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve

võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti.

Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene

kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada

ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. Seega leiab

kohus, et etteheited pesemisvõimaluse ning veetemperatuuri osas ei ole põhjendatud. Kaebajale oli

tagatud pesemisvõimalus õigusaktidega sätestatud määral ning seda ei saa pidada inimväärikust

alandavaks. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud puhas joogivesi kambris, võimalus vett isikliku

veekeetjaga soojendada ning vähemalt kord nädalas ka sooja vee all duši all käia, on etteheited

veetemperatuuri osas põhjendamatud ning asjakohatud.

Kohus nõustub vastustajaga, et elementaarsel määral saab isik end pesta ka kambris olles (kohus

arvestab siinjuures asjaoluga, et seep on kambris lubatud).

43. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja ebapiisava ventilatsiooniga seotud etteheitest järeldada Tallinna

Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt

loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel

võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Õhutusavad akendel ning ventilatsiooniavad seintel on

selgelt näha ka vastustaja esitatud fotodelt (tl 83 - 87) ning on eluliselt usutav, et sellisel viisil on

võimalik kambrit tuulutada.

Kohus möönab, et suveperioodil võis kambris olla tavapärasest palavam, kuid sellest ei saa järeldada

vastustaja õigusvastast käitumist. Eesti kliimas on sellised perioodid pigem erandlikud ja lühiajalised.

Pelgalt teatav ebamugavustunne ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Lisaks on vastustaja

selgitanud, et alates 2012. aastast eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodil

üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid

kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse

kambrisse ventilaatori ja võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul

lisajalutuskäigu. Kaebaja ei ole nende leevendusmeetmete võimaldamisele vastu vaielnud.

44. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale

ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsus nr

3-3-1-14-10, p 8). Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagati kambris loomuliku ja kunstliku

valgusega. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku

valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi, üks tualetis, teine

kambriukse kohal olev öövalgusti.

Kohus leiab, et praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva

ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest.

45. Jalutusboksi suurust puudutava etteheite osas nõustub kohus vastustajaga (vastus kahju

hüvitamise taotlusele, tl 9 p 30) ning leiab, et see on põhjendamatu. Kohtu hinnangul isegi juhul, kui

jalutusboksis viibivad kõik kaebajaga samas kambris kinnipeetavad isikud (s.t maksimaalselt kuus

inimest), on seal võimalik end liigutada ja teha võimlemisharjutusi. Saates kaebaja koos viie teise

isikuga ligikaudu 15 m2 suurusesse jalutusboksi jalutuskäigule, ei ole vangla käitunud õigusvastaselt.

46. Kohus arvestab vastustaja selgitustega, et kaebajale oli tagatud omaette voodikoht, regulaarselt

vahetati voodipesu ning tal oli öörahu ajal piisavalt puhkamisvõimalusi. Omaette voodikoha tähtsust

on rõhutanud ka EIK (näiteks asjas Logothetis jt vs Kreeka (kaebus nr 740/13), 25.09.14; Murśić vs

Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015).

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised, mis oleksid

kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud.

Seega ei olnud ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, kaebaja

õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.

47. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli

tagatud arvestuslikku põrandapinda vähem kui 3 m2.

48. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse

alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või

osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus

(nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79;

7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).“

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38)

asunud seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse

alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Muidu

head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse

isikliku ruumi puhul (p 38).

49. Kohus peab põhjendatuks eristada kinnipidamistingimuste õiguspärasuse analüüsimisel aega, mil

kaebaja oli vahistatu staatuses (või süüdimõistetuna nn vastuvõturežiimil) ajast, mil kaebaja viibis

süüdimõistetuna avatud eluosakonnas.

Kinnipidamistingimused suletud osakonnas (vahistatu/süüdimõistetuna vastuvõturežiimil)

50. Kaebaja viibis kokku 332 päeva suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind

kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2 (kuid suurem kui 2,5 m2). Vastustaja esitatud andmetest

nähtub, et suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid

eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 97 päeva järjest).

Ajal, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, kohaldusid temale VangS § 90 lõigetest 3 ja 5 tulenevad

piirangud. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud

aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud

võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. VSkE § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või

avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud

taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda

kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab

olema vähemalt neli tundi. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole

kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral

enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või

tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises

vanglas.

51. VangS § 93 lg 3 sätestas, et vahistatule peavad olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning

raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vanglateenistuse vahendusel

tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei

ohusta vangla julgeolekut.

Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud VangS § 93 lg-s 3 sätestatud õigusi kasutada.

Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud meelelahutuse ja kambris tegevuste

puudumisega.

52. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud

võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all

viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.

Samas ei saa sellest halduskohtu hinnangul järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida

kambrites, kus isiklik ruum on väiksem kui 3 m2. Seejuures tuleb arvestada, et Riigikohus on otsuses

nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised

olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik

liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli VangS § 93 lg-le 5 võimaldatud jalutuskäik iga päev

üks tund värskes õhus. Vastustaja esitatud andmetest ei nähtu, et suletud osakonnas viibimise ajal

oleks kaebajal olnud täiendavaid liikumisvõimalusi. Samas võtab kohus arvesse, et kambri

olmetingimused on olnud seadusele vastavad (vrd eespool).

Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad.

Sellise ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega

võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Seega

põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas kinnipidamisega.

Eeltoodust tulenevalt ning viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud

osakonna kambrites (vahistatuna või vastuvõturežiimil viibiva süüdimõistetuna) pidada

õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane.

Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida seotult põrandapinnast tulevate

liikumisvõimaluste küsimustega. Kohus leiab, et kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda

muutnud. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete

või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-3-

1-42-15 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju

ära hoida.

Tallinna Vangla on seejuures ise kohtutele kambripinna küsimustes avaldanud varasemalt selged

seisukohad ja selgitused, milles ta kirjeldas asjaolusid, miks kambripinna osas kujunes olukord

selliseks, et Eestis kuni 31.12.13.a. kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2, ei saanud selle

kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks.

Vangla oli seisukohal, et tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eestis vangide arvu ja

vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada (nt käesoleva vastustaja

vastus haldusasjas nr 3-14-50838 27.08.2015.a. kassatsioonkaebusele). Vastustaja kirjeldab olukorda,

miks Tallinna Vangla ei saanud olusid parandada, so et lükkus edasi Maardusse planeeritud uue

vangla ehitamine; Tartu Vangla ja Viru Vangla mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda

neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine; hetkel on Viru Vanglasse ja Tartu

Vanglasse

paigutatud

peaaegu

maksimaalne

arv

kinnipeetavaid,

mida

on

erinevaid

paigutamisnõudeid arvestades võimalik neisse paigutada; paigutamisel tuleb arvestada mitmeid

erinevaid aspekte, nt tuleneb VangS § -st 12 eraldihoidmise printsiip, lisaks tuleb arvestada

julgeolekuohte, isikute tervislikku seisundit, erakorralisi sündmusi jm. „Kuna alaealised ja

tugevdatud järelevalvet vajavad kinnipeetavad paigutatakse Viru Vanglasse, siis on mulje, et Viru

Vanglas on palju vabu kohti, ekslik. Tegelikkuses vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid

paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek,

vanglas praktiliselt välistatud“. Vähemalt käesoleval kohtul ei ole kahtlusi, et vangla vastavasisulised

seisukohad ja väited kohtutele ei vastanud tõele.

Kinnipidamistingimused avatud osakonnas (süüdimõistetuna)

53. Süüdimõistetuna avatud osakonnas viibides oli kaebajale 119-l päeval tagatud arvestuslik

põrandapind väiksem kui 3 m2 (2,78 m2).

54. Kaebaja viibis avatud osakonnas ning sel ajal olid talle tagatud täiendavad võimalused liikuda

kambrist väljaspool. Vastustaja on selgitanud, et sel ajal sai kaebaja ööpäevas vähemalt nelja tunni

vältel liikuda väljaspool kambrit. Lisaks oli kaebajale iga päev tagatud ühetunnine jalutuskäik ja

võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Muude olmetingimuste osas leidis kohus juba

eelnevalt (vrd eespool), et need vastasid vähemalt minimaalsel määral nõuetele. Kohus loeb seega

tõendatuks Tallinna Vangla selgitused selle kohta, et kaebuse esitaja oli paigutatud kambritesse, kus

oli osaliselt avatav aken, mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku

valgusallikana olid kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon

ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja

tagatud pidevalt külm vesi ning vee soojendamiseks oli isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid.

Kinnipeetavatele võimaldati duši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk,

madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati.

Vastustaja esitatud tõenditest (tl 88 – 90) nähtub, et kaebajal võimaldati alates 19.09.2013 osa võtta

sotsiaalsete oskuste treeningust (millest ta peagi küll ettenähtust sagedasema puudumise tõttu välja

arvati) ning perioodil 16.09.2013-12.11.2013 osales ta riigikeele kursustel. Kohtu hinnangul ei ole

kahtlust, et tegemist on kinnipidamistingimusi vähemalt osaliselt leevendavate meetmetega ja

asjaolu, et kaebaja enda soovil jättis mõned võimalused kasutamata, ei tähenda, et võimalused

puudusid ja olid tagamata.

55. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti

ning ajakirju. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglateenistuse vahendusel

tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei

ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. VangS § 31 lg 1 kohaselt

võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib

kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine ei riku

vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat

distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme

kasutamise nõuete rikkumise eest.

56. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud VangS § 30, § 31 lg 1 ja lg 2 sätestatud õigusi

kasutada. Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud meelelahutuse ja kambris tegevuste

puudumisega.

57. Eespool viidatud EIK ning Riigikohtu (eelkõige otsuses nr 3-4-1-9-14 väljendatud) seisukohti

arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul oli ajal, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, vähene

põrandapind kompenseeritud muude meetmetega. Kuivõrd kaebaja tegelikud liikumisvõimalused

ning muud tingimused kompenseerisid mõningast ülerahvastatus ja võrdlemisi lühiajalist hoidmist

vähese põrandapinnaga kambrites, ei ole põhjust pidada seda EIÕK art 3 rikkumiseks.

Sellest tulenevalt ei saa Tallinna Vangla tegevust märgitud osas õigusvastaseks pidada. Seega tuleb

kaebus osas, milles see puudutab väidetavat ülerahvastatust perioodil, mil kaebaja viibis avatud

osakonnas, jätta rahuldamata.

III

58. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa

tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest

ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt

mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline

valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).

59. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise

korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada.

Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik

põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused

ei olnud piisavalt kompenseerivad.

Kohus võtab käesoleval juhul arvesse, et alla 3 m2 põrandapinnaga kambrites viibis kaebaja 332-l

päeval. Samas tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja ei viibinud kambris, kus kinnipeetava kohta on

põrandapinda vähem kui 3 m2, pidevalt, vaid see on toimunud lühemate ajavahemike kaupa (kõige

pikem periood oli 97 päeva). Lisaks on halduskohtu hinnangul oluline silmas pidada, et 154-l päeval

oli kõrvalekaldumine 3 m2 nõudest tegelikkuses väga väike, vaid 0,07 m2 (arvestuslik põrandapind

oli 2,93 m2). Tegemist on sellise erinevusega, mida ilmselt igapäevaselt praktilises elus ja tegevuses

isik ei tajugi (nimetatud pindala on vaid pisut suurem kui 1 A4 mõõdus paberileht (1 A4 paberilehe

pindala on 0,0625 m2)).

Vaatamata sellele, et märgitud 332 päeva hulgas oli 154 päeva, mil kõrvalekalle kohtupraktikas

nimetatud minimaalsest arvestuslikust põrandapinnast oli väga väike, pidi kaebaja 178-l päeval

viibima kambrites, kus kõrvalekalle oli siiski mõnevõrra suurem (arvestuslik põrandapind isiku kohta

jäi ka WC pindala arvesse võttes vahemikku 2,72 – 2,88 m2).

Kohtu hinnangul oli õigusvastastes tingimustes kinnipidamise aeg siiski võrdlemisi pikk ning suure

osa ööpäevast (üldjuhul 23 tundi) pidi kaebaja viibima kambris. Seega ei ole kohtu hinnangul kaebaja

õiguste rikkumise heastamiseks piisav vaid vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine.

Käesoleva vaidluse asjaolusid ning eespool viidatud kohtupraktikat arvesse võttes peab kohus

põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja rahaline hüvitis ajavahemikel 09.02.2012

– 30.04.2012; 04.09.2012 – 10.12.2012; 19.12.2012 – 31.01.2013; 05.02.2013 – 04.04.2013;

08.04.2013 – 06.05.2013; 12.05.2013 – 13.05.2013; 15.05.2013 – 19.06.2013; 22.06.2013 –

26.06.2013; 28.06.2013 – 30.06.2013; 02.07.2013 – 12.11.2013; 08.10.2014 – 24.11.2014 Tallinna

Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

60. 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 25 rõhutas Riigikohus, et hüvitist ei saa mõista

jäikade päevamääradega ja arvutada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Riigikohus on oma

05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures

RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa

omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja

mõistnud.

61. Hüvitisena väljamõistetav summa kujuneb õigusvastase kinnipidamise erinevaid aspekte

arvestades kohtu kaalutlusõiguse alusel. Kohus leiab, et kaebaja poolt soovitud hüvitise määr on

põhjendamatult kõrge, eriti riigi üldise elatustaseme taustal. Arvestades õigusvastastes tingimustes

viibimise aega ja arvestuslikku põrandapinna suurust ning muid tingimusi (olmetingimused, liikumis-

ja suhtlemisvõimalused jne) kogumis, peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitisena välja 80 eurot.

Kohtu hinnangul on tegemist õiglase hüvitisega, kuna käesolevas asjas on tuvastatud, et Tallinna

Vangla kinnipidamistingimused olid muus osas asjakohased. Ilmnenud ei ole asjaolusid, mis oleksid

süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega

oleks tekkinud kahju veelgi süvendanud.

Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt.

62. Kaebaja taotleb Tallinna Vanglalt viivise väljamõistmist kahjuhüvitise väljamaksmisega

viivitamise eest alates kaebuse esitamisest nõude rahuldamiseni.

Riigikohus on 27.11.2014 otsuses asjas nr 3-3-1-66-14 sedastanud, et avalik-õiguslikus suhtes on

võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes võlaõigusseaduse §‑ga 113 RVastS § 7

lg‑s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud

RVastS § 7 lg‑s 1 sätestatud eeldused. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et hüvitise

maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks

oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine. Ka kohtule ei ole sellise kahju tekkimine äratuntav.

Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud RVastS § 7 lg‑s 1 sätestatud eeldused ja seega puudub alus

viivisenõude rahuldamiseks.

IV

63. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi

lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega.

64. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse

võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda.

65. 20.02.2015 määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel osaliselt

(173 euro ulatuses), kohustades kaebajat tasuma riigilõivu 70 eurot.

13.03.2015 tasuti kaebaja eest riigilõiv 70 eurot (maksekorraldus, tl 129). Kuivõrd kaebaja vähendas

rahalise nõude suurust, tulnuks riigilõivu tasuda (5220*0,03=) 156,60 eurot. Seega loeb kohus, et

kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest (156,60-70=) 86,60 euro ulatuses.

66. Kuivõrd kaebaja nõudis 5220 euro suurust hüvitist ning kohus mõistis kaebaja kasuks välja

rahalise hüvise 80 eurot, on kaebuse rahuldatud osaks 1,53%.

Eeltoodust tulenevalt tuleks Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista

menetluskulu (riigilõiv) 1,32 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult

või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 11 leiab kohus, et Tallinna Vanglalt 1,32

euro riigituludesse väljamõistmine oleks ebamõistlik.

Kaebaja menetluskulud, mis seonduvad riigilõivuga, millest ta oli vabastatud (s.t 86,60 eurot), jäävad

Eesti Vabariigi kanda.

67. Kaebaja volitatud esindaja on esitanud taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning

menetluskulude nimekirja (tl 126 – 128).

Kuivõrd kaebaja eest tasuti riigilõivu 70 eurot ning kaebuse rahuldatud osaks on 1,53%, tuleb

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskuluna (riigilõiv) välja mõista 1,07 eurot.

68. Lisaks tasutud riigilõivu väljamõistmisele taotleb kaebaja ka õigusabikuludena kantud 414 euro

väljamõistmist. Kaebaja volitatud esindaja on esitanud ka Advokaadibüroo Magnusson OÜ kassa

sissetuleku orderi (tl 127), mille kohaselt on MTÜ Auxilio tasunud Advokaadibüroo Magnusson OÜ-

le 414 eurot.

Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kohus võib vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik.

Kohus ei nõustu vastustajaga selles (vrd vastustaja seisukoht taotlusele, tl 132), et menetluskulude

väljamõistmise taotlus tuleks täies ulatuses rahuldamata jätta. Samas ei pea kohus ka selle täies

ulatuses rahuldamist võimalikuks.

Kohtule teadaolevalt on kaebaja esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov esitanud mitmeid sisult ja

sõnastuselt peaaegu identseid kaebusi. Ka käesolev kaebus on üldsõnaline ning ei lähtu konkreetse

kaebaja erisustest. Kohus ei pea käesolevas asjas usutavaks, et D. Piskunov on osutanud õigusabi 3

tunni ulatuses, kuna tegelik esindamine on piirdunud kaebuse, lühikese kaebuse muutmise avalduse

ning menetluskulude taotluse esitamisega.

Kohus möönab, et kaebaja õiguste kaitseks on kaebuse esitamine küll vajalik olnud, kuid esitatud

kaebust arvestades ei saa menetluskulude väljamõistmist taotletud ulatuses mõistlikuks pidada.

Kaebaja esindaja on suhtunud pealiskaudselt nii kaebuse koostamisse kui hilisemasse esindamisesse,

samuti on enamik väited üldsõnalised ning kaebaja isikuga sidumata. Kaebuse tekst ei erine põhiosas

paljudest teistest sama esindaja poolt sarnastes asjades esitatud kaebustest (nt haldusasjad nr 3-15-

1747, 3-14-52447, nr 3-14-52452, nr 3-14-52783, nr 3-14-52785, nr 3-14-52786, nr 3-14-52789, nr

3-15-451, 3-15-1748 jpt). Volitatud esindaja on valdavalt taotlenud kohtult tõendite väljanõudmist

vastustajalt. Senine kohtupraktika näitab, et kaebajad on sarnastes kohtuvaidlustes ka ise edukalt ilma

advokaadi abita suutnud oma õigusi kaitsta.

69. Kohtu hinnangul on õigusabi põhjendatud kuluks 115 eurot. Arvestades eeltoodut ning pidades

silmas, et kaebuse rahuldatuks osaks on 1,53%, tuleb vastustajalt HKMS § 108 lg 2 alusel mõista

kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1,76 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku seega

2,11 eurot). Kokku mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja riigilõivu

1,07 eurot ning õigusabikulu 2,11 eurot ehk kokku 3,18 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja kantud

menetluskulud tema enda kanda.

70. Kaebaja volitatud esindaja on taotlenud õigusabikulude kandmist Advokaadibüroo Magnusson

OÜ kontole nr EE287700771001196543.

Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad

summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS §

44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.2009. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses

viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja

näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat

käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24).

Eelnevast juhinduvalt kohustab kohus vastustajat menetluskulude summa kandma kaebaja esindaja

näidatud arvelduskontole.

Väljamõistetav kahjuhüvitis kanda (pärast kaebajalt seisukoha küsimist) kaebaja näidatud

arvelduskontole.

Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel

vastustaja enda kanda.

Karin Kalmiste

kohtunik

OSALISELT

TÜHISTATUD

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

31.10.2016

KOHTUOTSUSEGA