3-15-3212/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3212

Haldusasi

Delta Security OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 24.11.2015

maksuotsuse nr 12.2-3/027577-15 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Delta Security OÜ, esindaja Vello Luik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Källi Kiik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi menetlusosalise enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 23.05.2016.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 24.11.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/027577-15

Delta Security OÜ-d tasuma maksusumma 88 845,79 eurot.

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt kontrollis MTA Delta Security OÜ maksude arvestamise,

deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil jaanuar kuni aprill 2014. Kontrolli tulemusel

suurendati kontrollitava perioodi väljamaksetelt kinnipeetud tulumaksu kohustust 6975,03 euro

võrra; väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksu kohustust 14 995,97 euro võrra; väljamaksetelt

arvestatud töötuskindlustusmakse kohustust 454,45 euro võrra; väljamaksetelt kinnipeetud

töötuskindlustusmakse kohustust 481,89 euro võrra; väljamaksetelt kinnipeetud kohustusliku

kogumispensioni makse kohustust 243,16 euro võrra ja tulumaksukohustust 36 295,49 euro

võrra ning vähendati sisendkäibemaksu 29 399,80 euro ulatuses.

Maksuarvestuse muudatused ja maksude määramine olid tingitud asjaoludest, et Delta Security

OÜ: 1) ei saanud kontrollitaval perioodil RWT Investeeringute OÜ-lt, TREK Tööjõurent OÜ-

lt ega Nocturne Grupp OÜ-lt tööjõurendi teenust ning väidetavad renditöötajad olid tegelikult

Delta Security OÜ töötajad, kellele tehtud töötasu väljamaksetelt tulnuks tasuda tööjõumaksud

(kokku 23 150,50 eurot); 2) kajastas sisendkäibemaksu hulgas TREK Tööjõurent OÜ ja

Nocturne Grupp OÜ arvetele lisatud käibemaksu, kuid kuna Delta Security OÜ ei ostnud neilt

äriühingutelt tegelikult tööjõurendi teenust ja arved on fiktiivsed ega vasta käibemaksuseaduse

(KMS) §-s 37 sätestatud nõuetele, siis puudus Delta Security OÜ-l õigus nende arvete alusel

2(6)

sisendkäibemaksu 29 399,80 eurot maha arvata; 3) tegi ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid

136 540,20 eurot, kuna ei ole väljamaksete aluseks olevat teenust/kaupa soetanud (ei ole saanud

RWT Investeeringute OÜ-lt, TREK Tööjõurent OÜ-lt ega Nocturne Grupp OÜ-lt tööjõurendi

teenust ega Tarvikurent Estonia OÜ-lt soojakute renditeenust) ning seega puuduvad

väljamaksete aluseks olevad nõuetekohased algdokumendid. Fiktiivsete arvete alusel tasutud

summadest on maha arvatud summad, mida kasutati Delta Security OÜ töötajatele töötasude

maksmiseks (174 282,40-37 742,20).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. Delta Security OÜ esitas 28.12.2015 kaebuse ja 15.03.2016 selle täienduse MTA

24.11.2015 maksuotsuse tühistamiseks, põhjendades kaebust järgmiselt:

1) Väide, et kaebaja ei saanud kontrollitaval perioodil RWT Investeeringute OÜ-lt, TREK

Tööjõurent OÜ-lt ja Nocturne Grupp OÜ-lt tööjõurenditeenust, on meelevaldne ega ole

kooskõlas

maksumenetluses

kogutud

tõenditega.

Asjaolu,

et

kaebaja

sõlmis

tööjõurenditeenuste osutajatega identsed lepingud, näitab ainult, et kaebaja kasutas sama

lepingupõhja. Kaebaja kasutas turva- ja valvelepingutest tulenevate kohustuste täitmisel oma

koosseisulisi turvatöötajaid, kuid kaebaja sisemise töökorralduse kohaselt kasutati

renditöötajaid turvatöötajate abistamiseks, mis ei ole vastuolus turvaseadusega (TurvaS).

Rendilepingu lisas on toodud kõigi rendileandja pakutavate renditöötajate nimekiri ja fakt, et

konkreetsel kuul kasutati vähem renditöötajaid, ei saa rendilepingu elulist usutavust kahtluse

alla seada. Rendilepinguga kokku lepitud maksimaalne renditöö tundide arv tähendab, et

rendileandja oli kohustatud vähemalt sellises mahus tööjõudu võimaldama, kuid vajadusel võis

ta pakkuda ka suuremas mahus tööjõudu ning seega ei tõenda lepingus näidatust suuremad

renditööjõu tundide arvud lepingu majandusliku sisu puudumist. Jooksval kuul töötanud

renditöötajate isikuline nimekiri ei omanud kaebaja jaoks tähtsust, kuna renditööjõu arvestust

peeti tundide, mitte isikute lõikes. Kuigi RWT Investeeringute OÜ, TREK Tööjõurent OÜ ja

Nocturne Grupp OÜ ei ole kontrollitaval perioodil töötajaid deklareerinud, said nad kaebajale

tööjõudu rentida allrendi korras ning MTA on ise tuvastanud, et isikud said töötasu sõltuvalt

töötajast ja perioodist KP Büroo OÜ-lt, KP Tööjõud OÜ-lt või Baltic Tööjõud OÜ-lt. MTA

leidis, et kuna Nocturne Grupp OÜ väljastas kaebajale arved 01.04.2014 kuni 30.04.2014

osutatud teenuse eest ehk väidetavalt TREK Tööjõurent OÜ töötajate tehtud tundide eest, on

see vastuolus lepingute tingimustega ning viitab tehingupartnerite vahetamise näilikkusele.

Kaebaja selgitab aga, et kuna talle oli renditeenust reaalselt osutatud, käsitles ta olukorda

ettevõtte üleminekuna ning seega oli Nocturne Grupp OÜ õigustatud arvet esitama ja kaebaja

oli kohustatud tasuma. Asjaolu, et kaebaja lepingupartnerid on MTA korraldused täitmata

jätnud, ei saa tõlgendada kaebaja soovina takistada MTA-d tegelike asjaolude väljaselgitamisel.

RWT Investeeringute OÜ, TREK Tööjõurent OÜ ning Nocturne Grupp OÜ on

käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud 2014. a, kuid kaebajat ei ole nendesse

menetlustesse kaasatud ning neis tuvastatud asjaolud ei saa tema suhtes siduvad olla. Asjaolu,

et MTA hinnangul puudus kaebaja lepingupartneritel kontrollitaval perioodil ettevõtlus, ei saa

kasutada tõendina kaebaja vastu. Kuna kaebajal olid lepingupartneritega rendilepingud

sõlmitud, lepingupartnerid vahendasid kaebajale renditöötajaid ja esitasid lepingukohaseid

arveid, siis jääb mõistetamatuks väide, et lepingupartneritel puudus kontrollitaval perioodil

ettevõtlus. Kuna renditöö kujutab endast töötamist kaebaja objektidel kaebaja juhendamise ja

kontrolli all, on mõistetav, et renditöötajad võisid oma tööandjaks pidada kaebajat.

Renditöötajate arusaam oma töösuhte olemusest ei saa olla ainumäärav. Käsitlus, et kaebaja sai

rendilepingute abil maksueelise, on vastuoluline. MTA tuvastas, et töötasu väljamakseid

„renditöötajatele“ deklareerisid ning maksud jätsid maksmata äriühingud, kellelt on maksude

sissenõudmine võimatu. Kaebaja maksukohustuse tekkimise aluseks ei saa olla asjaolu, et

kaebaja lepingupartneritelt või nende lepingupartneritelt ei ole võimalik makse sisse nõuda.

3(6)

Kaebajal ei ole kohustust jätkata koostööd käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud

lepingupartneriga, kaotades seeläbi sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse;

2) MTA väited ja seisukohad on juba kontrollaktile esitatud vastuväites ümber lükatud.

Maksuotsuses viidatakse korduvalt, et MTA ei tuginenud ainult ühele või teisele konkreetsele

asjaolule või väitele, vaid kogumis on asjaolusid ja väiteid palju. Ühegi MTA esitatud asjaolu

või väite tõeväärtust ei tõsta asjaolu, et tegemist on ühega paljudest. Kaebaja ei ole teadlikult

ega tahtlikult maksuseadustega vastuollu läinud, kogutud tõenditest ei nähtu kaebajapoolseid

maksuseaduste rikkumisi ja seega puudub alus täiendavate maksude määramiseks;

3) Maksuotsus on õigusvastane, sest MTA jättis renditöötajad ja kaebaja lepingupartnerid

maksumenetlusse kaasamata, kuigi MTA poolt tuvastatu mõjutas ka nende õigusi ja kohustusi.

Maksuotsusest ei selgu, kes oli renditöötajate tööandjaks enne 2014. a jaanuari ja pärast 2014.

a aprilli. Kui kaebaja oli nende tööandja perioodil 2014. a jaanuar - aprill, on töötajad vähemalt

sel perioodil saanud alusetult tasu kolmandatest äriühingutest ja neile töötasu maksnud

äriühingutel tekib väljamaksete suhtes tagasinõudeõigus. Tulenevalt Riigikohtu käsitlusest ei

ole maksuotsus töösuhte tuvastamise kohta iseenesest siduv töövaidlust läbivaatavale

tsiviilkohtule, kuid võib olla oluline tõend või ajend vastava nõude esitamiseks. Praegusel juhul

võib isikute maksumenetlusse kaasamata jätmisega kaasneda suur õigussegadus;

4) Maksuotsus on õigusvastane osas, millega kaebajale anti korraldus tasuda maksuotsusega

määratud maksusumma ja hoiatati sundtäitmisega. Kaebaja tugineb Riigikohtu 26.03.2014

otsusele nr 3-3-1-55-13. Kaebajat kohustati deklareerima ja tasuma 88 845,79 eurot 30 päeva

jooksul maksuotsuse saamise päevale järgmisest päevast arvates ning hoiatati sundtäitmisega,

kuid ei viidatud maksukorralduse seaduse (MKS) §-dele 128 ja 129.

3. Maksu- ja Tolliamet palus 21.01.2016 ja 23.03.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata,

vastates kaebusele järgmist:

1) Vastustaja vastas kaebuse p-des 4.1–4.6 toodud identsetele eriarvamuse väidetele

maksuotsuse punktides 3.1–3.14 ega hakka enda seisukohti kordama. Kaebaja väide, nagu

rendilepinguga kokku lepitud maksimaalne töötundide arv tähendaks hoopis, et vähemalt selles

mahus oli rendileandja kohustatud tööjõudu võimaldama, on selgelt otsitud. Kui oleks soovitud

kokku leppida minimaalset teenuse osutamise mahtu, siis oleks see sellise sõnastusega ka

fikseeritud. Samuti pole MTA-le esitatud kokkuleppeid, mis kinnitaksid, et kaebaja on enda

väidetavate tehingupartneritega lepingus märgitud maksimaalse teenuse osutamise mahte

suurendanud. Kaebajat ei pidanud kaasama tema väidetavate tehingupartnerite osas läbi viidud

ettevõtlusega tegelemise kontrolli menetlustesse. Seda, et kaebaja tehingupartneril puudus

kontrolliperioodil ettevõtlus, pole keelatud kasutada ühe asjaoluna, mis põhjendab MTA

kahtlust tehingute mittetoimumise osas. Tegemist ei ole ainsa asjaoluga, mis MTA kahtlusi

kinnitab;

2) Kui maksuhalduri tuvastatud asjaolud õigustavad kahtlust, et tehingut pole toimunud ning

kontrollitav maksukohustuslane oli sellest teadlik, tuleb maksukohustuslasel maksuotsuse

vaidlustamiseks esitada omalt poolt täiendavad tõendid, mis kinnitavad, et tehingud toimusid

(MKS § 150 lg 1), kuid kaebaja ei ole seda teinud;

3) Lähtuvalt Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-55-13 (p 15, 16) on kolmanda isikuna

maksumenetlusse kaasamata jätmine õigusvastane ja võiks maksuotsuse õiguspärasusele mõju

avaldada vaid juhul, kui vaidlustatud maksuotsus mõjutaks tema õigusi ning Riigikohtu

hinnangul saab isiku õigusi mõjutada vaid maksumenetluses tehtava haldusakti resolutsioon.

Praegusel juhul oli maksumenetluse esemeks kaebaja maksude arvestamise, deklareerimise ja

tasumise õigsuse kontroll ning maksuotsuse resolutsioon puudutab üksnes kaebajat. Riigikohus

märkis viidatud otsuse p-s 20 ka, et kaebaja saab oma kaebuses tugineda vaid enda õiguste

4(6)

rikkumisele. Kolmanda isiku ärakuulamisõiguse ja teiste menetluslike õiguste eesmärk ei ole

haldusakti adressaadi, vaid üksnes kolmanda isiku enda huvide kaitse;

4) Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-55-13 käsitletud olukord ja kaebaja olukord ei ole võrreldavad.

Seega ei saa Riigikohtu otsuse pinnalt praeguses asjas järeldusi teha. Lisaks on MKS §-d 128

ja 129 asjassepuutumatud, sest vastustaja lähtus maksuotsuses MKS § 95 lg-st 2, § 46 lg 3 p-

dest 6 ja 7 ning § 95 lg-st 5.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlus on eelkõige selle üle, kas kaebaja sai kontrolliperioodil RWT Investeeringute OÜ-

lt, TREK Tööjõurent OÜ-lt ja Nocturne Grupp OÜ-lt tööjõurendi teenust. Sellest sõltub, kas

väidetavad renditöötajad saab lugeda kaebaja töötajateks ja kaebaja peab sellega seoses tasuma

täiendavaid tööjõumakse, kas kaebajal on õigus tööjõurenti puudutavate arvete alusel

sisendkäibemaksu mahaarvata ning kas tööjõurendi teenuse eest tehtud väljamaksed saab lugeda

ettevõtlusega mitteseotud kuluks, millega kaasneb kaebajale tulumaksukohustus.

5. Kaebaja arvates on maksuhaldur maksumenetluses kogutud tõendeid valesti hinnanud ja

teinud tõenditest ekslikud järeldused. Maksuotsus on kaebaja meelest õigusvastane ka põhjusel,

et renditöötajaid ega kaebaja lepingupartnereid ei kaasatud maksumenetlusse ning maksusumma

tasumise korralduse ja sundtäitmise hoiatuse tegemisel ei viidatud asjakohastele õigusnormidele.

6. Kohus leiab, et maksuotsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Maksuhaldur on tuginenud asjakohastele õigusnormidele, esitanud maksuotsuses ja selle osaks

olevas kontrollaktis tõendite analüüsi ja järeldused ning vastanud kaebaja eriarvamuse väidetele.

Kohus nõustub maksuhalduri seisukohtadega. Kuna kaebuse väited kattuvad suuresti kontrollakti

peale esitatud eriarvamusega ja kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud uusi tõendeid, tugineb

kohus kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 ka maksuotsuse ja selle osaks oleva kontrollakti

põhjendustele neid kõiki üle kordamata, märkides kaebusele vastuseks järgmist.

7. Maksuhaldur seadis tööjõurendi teenuse saamise kahtluse alla muu hulgas põhjusel, et

turvaseadus lubab turvateenust osutada üksnes koosseisuliste töötajatega (kontrollakti punkt

1.1.2.1 lk 2). Kaebaja väidab, et ei kasutanud renditöötajaid turvateenuse osutamisel, nagu väidab

maksuhaldur, vaid koosseisuliste turvatöötajate abijõuna (kaebuse punkt 4.1.2).

Turvaseaduse § 4 kohaselt on turvateenus 1) turvakonsultatsioon; 2) vallas- või kinnisvara,

sealhulgas Eesti riigilippu kandva ning Eesti kohtu juures asuvasse laevakinnistusraamatusse

kantud laeva valve ja kaitse; 3) isikukaitse; 4) korra tagamine üritusel või valveobjektil; 5)

juhtimiskeskuse pidamine; 6) valveseadmestiku projekteerimine, paigaldamine ja hooldamine.

Turvaseaduse §-des 7-12 on nimetatud turvateenused täpsemalt sisustatud. Turvaseaduse § 13 lg

3 kohaselt võib turvaettevõtja teenuse osutamiseks kasutada ainult koosseisulist töötajat. Kaebaja

ei ole esitanud mõistlikku selgitust, milles täpsemalt seisnes turvatöötajate abistamine viisil, mis

ei ole hõlmatud turvateenuse mõistega. Maksuhaldur on piisavalt põhjendanud, miks abitööjõu

kasutamine ei ole usutav (kontrollakti punkt 1.1.2.3 lk 6 ning maksuotsuse punktid 3.2 ja 3.12)

– kaebajal oli kontrolliperioodil väidetavalt ainult ca 20 koosseisulist töötajat, kellest vähemalt

seitse ei olnud turvatöötajad, kuid turvateenuse maht kuus oli ca 15 000 tundi; 2014. a jaanuarist

märtsini klientidele esitatud müügiarvetel kajastus üksnes turvateenus; 2014. a aprillis koristus-

ja abitööde eest esitatud arvetel märgitud maht oli väga väike võrreldes väidetavate abitöötajate

hulgaga.

8. Maksuhalduri põhjenduste kohaselt ei olnud renditööjõu lepingutel tegelikku majanduslikku

sisu muu hulgas põhjusel, et lepingute aktides kajastub 2-3 korda suurem renditööjõu tundide arv

kui lepingutes kokkulepitud maksimaalne renditööjõu tundide arv (kontrollakti punkt 1.1.2.3 lk

3). Kaebaja väidab, et lepingutes kokkulepitud maksimaalne renditöö tundide arv tähendab

tegelikult minimaalset tundide mahtu, mille rendileandja peab võimaldama ning kui kaebajal oli

5(6)

teenust vaja suuremas mahus, ei olnud renditööjõu pakkujal selleks kohustust, kuid võimalusel

pakkus teenust suuremas mahus (kaebuse punkt 4.1.4).

Rendilepingute (III kd, tl 149-150) punkti 2.5 kohaselt on rendileandjal kohustus tagada tööjõudu

maksimaalselt 5100 tundi kuus, kuid kontrolliperioodi aktidel (III kd, tl 112-136) märgitu jääb

vahemikku 9973 tunnist 16 117 tunnini kuus. Kaebuses toodud tõlgendust ei ole võimalik

rendilepingute sõnastusest välja lugeda ja puuduvad muud asjakohased tõendid, et selline

tõlgendus vastas poolte tegelikule tahtele. Renditööjõu teenuse ligikaudne vajadus pidi olema

kaebaja jaoks ettenähtav lähtuvalt sellest, kellele ja millises mahus ta kokkulepete kohaselt

turvateenust osutas. Kaebaja ei ole esitanud mõistlikku selgitust, miks lepiti rendileandjatega

kokku 5100 tunnis kuus, kui kaebaja tegelik vajadus oli kõikidel kuudel 2-3 korda suurem.

Tavapärases majandustegevuses ei ole sellise riski võtmine ilma mingite garantiideta eluliselt

usutav.

9. Maksuhaldur on tuginenud muu hulgas asjaolule, et lepingupartnerid, kellelt kaebaja

väidetavalt tööjõurendi teenust soetas, ei omanud kontrolliperioodil ettevõtlust ega saanud

seetõttu kaebajale tööjõurenditeenust osutada või vahendada (kontrollakti punkt 1.1.2.1 lk 4).

Kaebaja väitel ei ole ta teiste isikute maksumenetluse asjaoludest teadlik ja seetõttu ei saa selle

käigus tuvastatud asjaolusid kasutada kaebaja kahjuks (kaebuse punkt 4.3).

Maksuhaldur ei pidanud kaasama kaebajat menetlusse, mille eesmärgiks oli kontrollida, kas

RWT Investeeringute OÜ, TREK Tööjõurent OÜ ja Nocturne Grupp OÜ tegelevad

ettevõtlusega, sest selle menetluse tulemusena antud haldusaktide resolutsioonid (kustutada

äriühingud käibemaksukohustuslaste registrist) ei puudutanud kaebaja õigusi ega kohustusi (vt

Riigikohtu otsus nr 3-3-1-55-13, p 15-16). Kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses võis

maksuhaldur siiski arvestada asjaolude ja tõenditega selle kohta, et kaebaja väidetavad

tehingupartnerid kustutati käibemaksukohustuslaste registrist ettevõtluse puudumise tõttu. MKS

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest lähtuvalt peab maksuhaldur välja selgitama kõik

maksukohustust suurendavad või vähendavad asjaolud. MKS § 59 kohaselt on maksumenetluses

tõendiks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-,

valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning

eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning

kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Kaebajale ei

ole maksu määratud pelgalt põhjusel, et tema lepingupartneritel puudus ettevõtlus, kuid see on

asjaolu, mis kogumis muude tõenditega kinnitab maksuhalduri kahtlust, et need äriühingud

tegelikult ei osutanud kaebajale tööjõurendi teenust. Muus osas tugineb kohus maksuotsuse

punktis 3.9 toodud põhjendustele.

10. Kaebuse punktides 4.1-4.6 toodud ülejäänud väited kattuvad sisult kontrollakti peale esitatud

eriarvamuse väidetega ja neile on maksuhaldur piisava põhjalikkusega vastanud maksuotsuse

punktides 3.1-3.14. Kohus järgib neid põhjendusi ja lisab, et ükski maksuhalduri kogutud tõend

või järeldus eraldi võetuna ei ole tõepoolest piisav väitmaks, et kaebaja ei soetanud

kontrolliperioodil tööjõurendi teenust. Maksuhalduri järeldusi ükshaaval kritiseerides jätab

kaebaja aga tähelepanuta, et maksuhaldur on maksud määranud, hinnates asjaolusid ja tõendeid

kogumis. Selline tõendite hindamise põhimõte on tuletatav MKS §-s 11 sätestatud

uurimispõhimõttest, eelkõige maksuhalduri kohustusest arvestada maksude tasumise õigsuse

kontrollimisel ja maksusumma määramisel kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii

maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid, aga ka MKS 6. peatükis sätestatud

tõendite kogumise põhimõtetest. Maksumenetluses tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid

kogumis kinnitavad maksuotsuse järelduste õigsust.

11. Kaebaja leiab, tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-55-13, et maksuotsus on õigusvastane

MKS §-dele 128 ja 129 viitamata jätmise tõttu.

6(6)

Vastustaja märgib õigesti, et Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-55-13 käsitletud olukord ja kaebaja

olukord ei ole võrreldavad. Käesolevas asjas ei ole kaebajale tehtud maksuotsust koos maksuvõla

tasumise korraldusega, vaid üksnes maksuotsus, seega ei puutu maksuvõla sundtäitmist ja

hoiatamist reguleerivad MKS §-d 128 ja 129 asjasse. Kooskõlas MKS § 95 lg-ga 5 on kaebajale

maksuotsuses antud tähtaeg maksusumma vabatahtlikuks täitmiseks ja hoiatatud, et

maksusumma tähtaegse tasumata jätmise korral võib algatada sundtäitmise (maksuotsuse lk 1).

12. Kaebaja arvates on maksuotsus on õigusvastane ka põhjusel, et MTA jättis renditöötajad ja

kaebaja lepingupartnerid maksumenetlusse kaasamata, kuigi MTA poolt tuvastatu mõjutab ka

nende õigusi ja kohustusi. Kaebaja väitel on maksuhaldur tuvastanud, et kaebaja kasutatud

renditöötajad töötasid tegelikult kaebaja juures, kuid jätnud selle MKS § 253 lg-s 1 sätestatut

eirates märkimata maksuotsuse resolutsioonis, selline resolutsioon puudutaks aga ka kolmandate

isikute õigusi (kaebuse punkt 7, kaebuse täienduse punkt 3).

Lähtuvalt Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-55-13 (p 15 ja 16) on kolmanda isikuna maksumenetlusse

kaasamata jätmine õigusvastane ja võiks maksuotsuse õiguspärasusele mõju avaldada vaid juhul,

kui vaidlustatud maksuotsus mõjutaks kolmanda isiku õigusi. Riigikohtu hinnangul saab isiku

õigusi mõjutada vaid maksumenetluses tehtava haldusakti resolutsioon. Praegusel juhul oli

maksumenetluse esemeks kaebaja maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse

kontroll ning maksuotsuse resolutsioon puudutab üksnes kaebajat. Seega ei pidanud

renditöötajaid ja kaebaja lepingupartnereid menetlusse kaasama. Kooskõlas Riigikohtu viidatud

otsuse p-s 20 märgituga saab kaebaja oma kaebuses tugineda vaid enda õiguste rikkumisele.

Kolmanda isiku menetluslike õiguste eesmärk ei ole haldusakti adressaadi, vaid üksnes kolmanda

isiku enda huvide kaitse.

Mis puudutab töötamise registri kannete õigsuse kontrolli, siis seda menetlust ei ole maksuhaldur

läbi viinud ning vaidlustatud maksuotsuse resolutsioonist töötajate registreerimise kohustuse

väljajätmine ei riku kaebaja õigusi. Maksukorralduse seadus ei kohusta töötamise registri õigsuse

tuvastamise menetlust läbi viima koos menetlusega, mille eesmärk on maksude tasumise õigsuse

kontroll. Kas nende menetluste ühine läbiviimine võinuks olla otstarbekas, väljub kohtuliku

kontrolli piiridest (HKMS § 158 lg 3).

13. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, lasus kaebajal kohtumenetluses

kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (MKS § 150 lg 1, Riigikohtu otsus nr 3-3-

1-3-09, p 20). Kaebaja ei esitanud kohtule uusi tõendeid ja kaebuse väited maksuotsuse

tühistamiseks alust ei anna. Seega jääb kaebus rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit