3-15-1613/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2016, Jõhvi

Haldusasja number

3-15-1613

Haldusasi

Aleksei Lerneri (Lerner) kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4807 eurot 86 senti

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Lerner

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aleksei Lerneri kaebus osaliselt.

2. Tunnistada õigusvastaseks Aleksei Lerneri kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas

92 päeva jooksul ajavahemikul 4. juulist 2013 kuni 20. maini 2014, kui tema

kinnipidamisel oli põrandapinda ühe inimese kohta alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2.

3. Jätta rahuldamata Aleksei Lerneri taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu

(riigilõiv) summas 7 eurot 21 senti. Ülejäänud Aleksei Lerneri menetluskulu (riigilõiv)

summas 137 eurot 3 senti jätta Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. mail 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

3-15-1613

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 7. aprillil 2015 Tallinna Vangla kinnipeetava Aleksei Lerneri

kahju hüvitamise taotlus nr 5-37/15/111-1 (tl 36). A. Lerner palus hüvitada alandava ja

ebainimliku kohtlemise eest 500 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest. Tallinna Vangla

andis A. Lernerile 8. aprilli 2015. a otsusega tähtaja kahjunõudes esinevate puuduste

kõrvaldamiseks (tl 37). Tallinna Vanglas registreeriti 22. aprillil 2015 A. Lerneri puuduste

kõrvaldamise avaldus nr 5-37/15/111-3 (tl 38).

2. Tallinna Vangla jättis 4. juuni 2015. a otsusega nr 5-37/15/111-4 A. Lerneri kahju

hüvitamise nõude rahuldamata (tl-d 21-27).

3. A. Lerner esitas 21. juunil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl-d 2-3). Kaebaja esitas kohtule ka riigilõivust vabastamise

taotluse (tl 5).

4. Tartu Halduskohus jättis 2. juuli 2015. a määrusega kaebuse mittevaralise kahju

hüvitamise nõude täpsustamiseks käiguta (tl 14). Kaebaja esitas kohtule 13. juulil 2015

puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et nõuab hüvitist perioodi 4. juuli 2013 kuni

20. mai 2014 eest. Kaebaja selgitas, et taotleb 16 euro 66 sendi hüvitamist päevas, mis teeb

kokku 5347 eurot 86 senti. Tartu Halduskohus jättis 15. septembri 2015. a määrusega

kaebuse teistkordselt käiguta (tl-d 39-40). Kaebaja esitas 21. septembril 2015 kohtule

puuduste kõrvaldamise avalduse, kus ta märkis, et loobub oma tervisekahju nõudest summas

540 eurot, ning taotleb inimväärikuse alandamise eest kahjutasu 4807 eurot 86 senti (tl 43).

5. Tartu Halduskohus tagastas 5. novembri 2015. a määrusega kaebuse osas, milles A.

Lerner nõudis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kambrid olid niisked, kambrite

metallelemendid roostetasid ning öösel käis kambris palju hiiri ja sitikaid (tl-d 51-53). Sama

määrusega vabastas kohus A. Lerneri riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse

ülejäänud osas menetlusse ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigi kulul õigusabi

saamiseks.

6. Vastustaja palus 26. novembri 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl-d

61-64).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud

kahju hüvitamist, väites järgmist.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas sarnastes tingimuste nagu T. Tunis. Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) lahendis Tunis vs. Eesti öeldu, laieneb automaatselt ka kaebajale. Kambrites oli

ebasanitaarne olukord – kambrid olid niisked ja kambrite metallelemendid roostes; öösiti

käisid kambris hiired ja niiskuses elavad sitikad. Kaebaja õigusi rikuti sellega, et ruumi

pindala ühe kinnipeetava kohta kambris ei vastanud eurostandarditele. Vabaks liikumiseks oli

kambris ruumi vähe. Kambri ventilatsioon töötab halvasti ja akna kõrval olevatest aukudest

õhku peaaegu ei tulegi, kuna augud on väikesed. Seetõttu oli õhupuudus.

8. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Vastuses kaebusele esitas

vastustaja järgmised väited.

2(9)

3-15-1613

1) Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama

ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vabariigi Valitsuse

26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p-i 4

kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest

kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid

ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega

ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele on seega sätestatud eluruumidele kehtestatud

nõuded. Kuna ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi

kogupinnast maha, siis ei tule WC-alust pinda maha arvata ka vanglas. Vastustaja hinnangul

tuleb WC-d kambris näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. Igal

kinnipeetaval ei ole WC-d kambris ja nad peavad selle külastamiseks ajal, kui kambrite uksed

on lukustatud, pöörduma vanglaametniku poole.

2) EIK-i praktika ei ole antud küsimuses üheselt välja kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja

lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest, mistõttu automaatsed otsused ei ole

võimalikud.

3) Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalusel perioodidel paigutatud Tallinna

Vanglas kambritesse, kus talle oli tagatud 92 päeval põrandapinda 2,78 m2, ülejäänud 229

päeval oli kaebajale tagatud 3,34-7,9 m2 põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute arv

kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta.

4) Kinnipeeturegistri andmetel jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus 9.

aprillil 2014. Alates 4. juulist 2013 kuni vangla poolt kaebajat süüdimõistvast otsusest teada

saamiseni oli kaebaja vahistatuna kinnisel režiimil (v.a perioodidel 9.-12. oktoober 2014 ja 28.

detsember 2013 - 2. jaanuar 2014, mil kaebaja liikumisvabadus oli piiratud seoses

kartserikaristuse kandmisega), seejärel rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ning kaebaja

viibis vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lgst 4 tulenevalt vastuvõtuosakonnas kinnisel

režiimil.

5) Vaidlusalusel ajavahemikul oli kaebajale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool

oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal ca 15 m2

suuruses jalutusboksis. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud

kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on

vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse

paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Väljaspool kambrit oma osakonnas

liikumiseks ettenähtud vaba aega ei ole ka vastuvõtu osakonnas ja kartseris viibival

kinnipeetaval (VSKE § 8 lg-d 1 ja 4) . Seega tulenesid kaebaja liikumispiirangud asjaolust, et

ta viibis vanglas vahistatuna, kandis kartserikaristust või oli paigutatud vastuvõtuosakonda.

6) Samas ei piirdunud kaebaja võimalused viibida väljaspool kambrit vaid eelpooltoodud

punktis sätestatuga. Kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibis kaebaja kambrist väljaspool ka

erinevates hõivetegevustes osalemiste ajal – perioodil 9. jaanuar kuni 13. veebruar 2014 ja

1. aprill kuni 5. mai 2014 läbis kaebaja sotsiaalprogrammid ning 19.-31. märts 2014 osales

suitsetamisest loobumise nõustamisel. Samuti kasutas kaebaja regulaarselt võimalust osaleda

lühiajalistel, kuni kolm tundi kestvatel, kokkusaamistel (VangS § 24 lg 2).

7) Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt

3(9)

3-15-1613

avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks avatavale aknale oli

kambrites sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud

perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Akna olemasolu tagas ka

kambrite loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes laua

kohal kaks 75 W lampi, toa keskel üks 75 W lamp, WC-s 40 W lamp ning ukse kohal 25W

öölamp ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama

kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava

temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli

magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati vanglas

viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas, millega olid tagatud

miinimumnõuded isiklike hügieeninõuete täitmiseks (VangS § 50 lg 2). Samas oli

vahistatutele ja süüdimõistetutele kambris muuhulgas lubatud ka seep ning kuna isikutel oli

juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles,

soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid soovi korral

külma veega. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul

oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas

öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

8) Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebajale, oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna

Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati

kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid.

Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks

korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla

kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele

hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev

värskes õhus jalutamist.

9) Eeltoodule tuginedes on vastustaja seisukohal, et vangistustingimused ei saanud ületada

nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole vaidlusalusel

perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist (v.a kahjunõue), millest nähtunuks otseselt või

olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused

kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

10) Kui vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ühtegi vangla

tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei

saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri

põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane,

samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad

alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt

väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kaebus puudutab

ajavahemikku 4. juuli 2013 kuni 20. mai 2014.

4(9)

3-15-1613

10. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on osaliselt põhjendatud ja see tuleb osaliselt

rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud,

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse

alandamisega.

12. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest

tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohus peab hindama,

kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda

väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati hüvitamisele kuuluvat

kahju.

13. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse

alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris

peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna

eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30. novembri 2000. a

määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine"

kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v.r) lg 6 sätestas:

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda."

Alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks

suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik ulatub mõlema

regulatsiooni kehtivusaega.

14. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul 4. juuli 2013

kuni 20. mai 2014 Tallinna Vanglas. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud,

jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus 9. aprillil 2014. Alates 4. juulist 2013

kuni süüdimõistvast otsusest teada saamiseni oli kaebaja vahistatuna kinnisel režiimil (v.a

perioodidel, mil kaebaja liikumisvabadus oli piiratud seoses kartserikaristuse kandmisega).

Seejärel rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ning kaebaja viibis VSKE § 8 lg-st 4

tulenevalt vastuvõtuosakonnas kinnisel režiimil. Seega viibis kaebaja vaidlustatud perioodil

enamuse ajast Tallinna Vanglas vahistatu staatuses.

15. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate A. Lerneri paigutamiste ja

kambrite täituvuse kohta (tl-d 65-67). Tabelitest nähtub, millistel kuupäevadel on

kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus

ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe

isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC

ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe

isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

5(9)

3-15-1613

16. VSKE v.r § 6 lg 6 valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul

vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka

tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa

kambripinnast.

17. Riigikohus selgitas 9. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, et kuigi

EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud

tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–

17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr

44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK

riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka

WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr

43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK

praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse

võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või

et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti

õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik

selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.

18. Vastustaja esitatud tabelitest nähtuvalt viibis kaebaja 92 päeval kambris, kus

pinda isiku kohta oli üle 2,5 m2 ja alla 3 m2 inimese kohta, s.t kooskõlas tol ajal

kehtinud VSKE normiga. Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik

põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate

arvust kambris. Ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu

nõuetekohane põrandapind mittevastavaks.

19. Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste

õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele

kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava kasutuses oleva

isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne

põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3

m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs. Venemaa (2012) p 145). Samas ei ole tegemist

absoluutsete seisukohtadega. Näiteks ei ole EIK pidanud art 3 rikkumiseks ajutist

lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3 m2,

kuid seda kompenseerivad muud tegurid, (Murśić vs. Horvaatia, 12. märtsi 2015. a

kohtuotsus, avaldus nr 7334/13). Selliste teguritena on konkreetsel juhul nimetatud nt

kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu,

kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida

raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes.

20. Ka siseriiklikus kohtupraktikas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium 20. juuni 2014 otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) on leitud, et

kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele,

kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest

asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest

kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või

6(9)

3-15-1613

välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid

minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli

kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused

sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta on

sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt

inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul

saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene,

et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel

asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (p 41).

21. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris,

välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes

üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline

võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud

suhtlemisvõimalused. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt

üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast

tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Praeguse kaebaja puhul tuleb

arvestada, et kõnealusel perioodil viibis ta enamuse ajast vahistatu staatuses.

22. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid

suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et

kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibis kaebaja kambrist väljaspool ka osaledes

erinevates hõivetegevustes. Perioodil 9. jaanuar kuni 13. veebruar 2014 ja 1. aprill

kuni 5. mai 2014 läbis kaebaja sotsiaalprogrammid ning 19. märts kuni 31. märts 2014

osales suitsetamisest loobumise nõustamisel (tl 68). Samuti kasutas kaebaja

regulaarselt võimalust osaleda lühiajalistel, kuni kolm tundi kestvatel, kokkusaamistel

(tl-d 69-70p). Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse

rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine,

lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala

tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas

vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja

muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada

pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste

rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja

süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning

meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust.

Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes

õhus jalutamist.

23. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka liigse niiskuse korral on kohane

õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate

olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et

kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla

poole pöördunud (vastuse p 18, tl 62p). Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja

seisukohtades toimiva ventilatsiooni kohta. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes

vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning

kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena.

24. Hinnates ebapiisava kambripinna ja väheste liikumisvõimaluste mõju kaebajale

tuleb arvesse võtta, et kõnealune periood, mille osas kahju hüvitamist praeguses asjas

7(9)

3-15-1613

taotletakse, on kokku 321 päeva. Kaebajale oli vaidlusalusel perioodil tagatud üle 3 m2

põrandapinda 229 päeval, s.o umbes 71 % ulatuses koguperioodist.

25. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas

kinnipidamistingimused põhjustasid väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele

kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud

tingimus (s.t 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Riigikohus on

kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud

olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme

(halduskolleegiumi 10. septembri 2009. asjas nr 3-3-1-24-09, otsus, p 9). Kohus peab

sellest seisukohast põhjendatuks lähtuda ka praeguse juhul.

26. Kahju hüvitamisel peab RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestama muude

kriteeriumite hulgas ka õiguste rikkumise raskust (p 3) ning asjaolusid, millest

lähtuvalt oleks kahju hüvitamine taotletud ulatuses ebaõiglane (p 5).

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest

tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid

kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus

hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või

toimingu õigusvastasuse.

27. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha

individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg-t 2,

samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Hüvitise

suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid

asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus.

Arvestada tuleb nii kinnipidamise üldist kestust kui ka konkreetsete ajavahemike

pikkust eraldi, sest kinnipidamistingimused ei pruugi olla kogu aeg samasugused ja

ühesuguse mõjuga isiku õigustele (Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr

3-3-1-38-13, p-d 21, 23).

28. Vahelduvates tingimustes kinnipidamise korral ei saa hüvitise mõistmisel

lähtuda pelgalt automaatsetest arvutustehetest. Oluline on tähele panna

ruumikitsikuses viibitud perioodide pikkust, sest lühiajaliselt kitsastes oludes

viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (nt

kuudepikkune) ruumikitsikuse talumine (Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2015. a

otsus haldusasjas nr 3-14-52725, p 25).

29. Eelnevalt käsitletud asjaoludel ning viidatud kohtupraktika valguses, leiab

kohus, et piisav hüvitis on kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Kohus

jätab rahuldamata kaebaja taotluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Seejuures

arvestab kohus sellega, et kaebaja ei pidanud alla 3 m2 põrandapinnal viibima

järjestikku väga palju päevi (kõige pikem periood oli 31 päeva) ja vahepeal oli

kaebajale tagatud ka üle 3 m2 põrandapinda (isegi 7,9 m2). Kõnealusel ajal oli

kaebajale tagatud põrandapinda ulatuses, mis vastas kehtivale siseriiklikule õigusele.

Samuti võtab kohus arvesse asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad

paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameldivuste hulka VangS

§ 41 lg 1 mõttes.

30. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

8(9)

3-15-1613

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb

esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised

kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning

seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega

(Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai

2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

31. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad

kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse

halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille

väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse,

kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 4807 eurot 86 senti tuleb

tasuda riigilõivu 144 eurot 24 senti. Tartu Halduskohus vabastas 5. novembri 2015. a

määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel (tl-d 51-53).

32. Kohus on 92 päeva osas kahju hüvitamiseks tuvastanud kinnipidamistingimuste

õigusvastasuse, s.t rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldamise osakaal ei ole suhtarvuna

hinnatav. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 5 % ulatuses. HKMS § 118 lg 2

sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille

kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole

veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt

kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 144 euro 24 sendi ulatuses

riigilõivu tasumisest, tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse välja mõista 7 eurot 21 senti

(144,24×0,05). Ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 137 eurot 3 senti jääb

Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik

9(9)