3-13-70155/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.04.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70155

Haldusasi

TK kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.11.2013

käskkirja nr 1.3-3/161d osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – TK, esindaja Gerli Sveta Pajupuu

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Irina Punko

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 29.06.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 29.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-70155 muutmata.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt TK menetluskulude katteks välja 440 (nelisada

nelikümmend) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.05.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-70155

2(7)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.05.2013 toimus Türi linnas lillelaat, kus patrullis ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)

Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Paide politseijaoskonna Türi konstaablijaoskonna

piirkonnavanem TK. Pärast TK graafikujärgse teenistusaja lõppu asus ta õhtul kella 18.00 paiku

sõitma patrullautoga koju Paidesse. TK-ga sõitis auto kõrvalistmel kaasa Lääne prefektuuri

Paide politseijaoskonna menetlus- ja ennetusteenistuse väärteomenetleja AR, kellel oli

teenistusaeg. Türi linnas sõitis neile vastu sõiduauto, mille kapotil näis AR sõnul olevat inimene

või inimese sarnane topis. AR juhtis sellele TK tähelepanu, kuid TK rääkis parajasti

mobiiltelefoniga

ega

reageerinud.

Politseiametnikud

sõitsid

edasi

ega

teavitanud

korrarikkumisest teisi teenistuses olevaid politseiametnikke.

2. PPA algatas 13.06.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/94d (tl 11) TK suhtes distsiplinaarmenetluse.

Käskkirja kohaselt oli PPA-le laekunud informatsioon (tl 52), mille kohaselt sõitis TK juhitud

teenistussõidukile 17.05.2013 Türi linnas vastu punane Hummer, mille kapotil oli inimene, kuid

TK ei reageerinud rikkumisele. PPA hinnangul vastab TK käitumine teenistuskohustuste

süüliselt täitmata jätmise tunnustele.

3. PPA kaasas 21.08.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/118d (tl 13-13p) distsiplinaarmenetlusse

kahtlustatavana AR.

4. Kuivõrd distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et TK teenistusaeg oli sündmuse toimumise

ajaks lõppenud, muutis PPA 21.09.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/133d (tl 14) TK-le esitatud

kahtlustust, leides, et TK võis olla toime pannud vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus

ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust,

sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.

5. PPA sisekontrollibüroo Lääne sisekontrollitalituse vanemdistsiplinaarmenetleja vormistas

18.10.2013

distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte

nr

1.3-2/175056-1

(tl

15-19).

Distsiplinaarmenetluse käigus võeti selgitusi nii TK-lt (tl 53-53p, 55-55p, 56) kui AR-lt (tl 23,

86-87). AR selgituste kohaselt nägi ta 17.05.2013, et autole, milles viibisid tema ja TK, sõitis

vastu punast värvi maasturi moodi auto, mille kapotil istus meesterahvas. AR näitas seda käega

viibates TK-le, öeldes: „Vaata, mida nad teevad.“ AR ei mäleta, kas ta kirjeldas ka täpsemalt,

millele ta TK tähelepanu juhtis. TK selgituste kohaselt märkas ta silmanurgast mööduvat punast

sõidukit, kuid seda, et sõiduki kapotil oleks olnud inimene, ta ei näinud, kuna oli keskendunud

tihedas liikluses auto juhtimisele. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohaselt kattuvad TK ja

AR selgitused selles, et AR juhtis lausega: „Vaata, mida nad teevad,“ TK tähelepanu

rikkumisele. TK, kellel on pikaajaline politseitöö kogemus, pidi aru saama, et korrarikkumise

kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks tuli korrarikkumisse võimalikult kiirelt sekkuda. Ametnikul

on ka teenistusvälisel ajal kohustus lähtuda oma tegevuses eetilistest nõuetest. Tulenevalt

avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-st 18 peab ametnik olema muu hulgas vastutustundlik, mis

tähendab, et ta peab vajadusel reageerima välismõjudele. Seega oli TK-l vastutustundliku

ametnikuna kohustus reageerida korrarikkumisele ka töövälisel ajal ja teavitada rikkumisest

kolleege.

6. TK esitas distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta arvamuse (tl 25-25p), milles kinnitas, et

AR ütles talle vaidlusaluse sündmuse ajal üksnes sõnad: „Vaata, mida nad teevad.“ AR ei

öelnud talle seda, et keegi oleks olnud vastu tulnud auto kapotil.

3-13-70155

3(7)

7. PPA karistas TK 11.11.2013 käskkirja nr 1.3-3/161d (tl 20-21p) p-ga 1 politsei ja piirivalve

seaduse (PPVS) § 86 p-s 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo – vääritu teo – toimepanemise eest

noomitusega. Sama käskkirja punktiga 2 jättis PPA AR karistamata PPVS § 86 p-s 1 sätestatud

distsiplinaarsüüteo – teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise – eest.

Käskkirja kohaselt pani TK toime järgmise distsiplinaarsüüteo. TK, juhtides 17.05.2013 kella

18.00 paiku või hiljem teenistusvälisel ajal politseivärvides teenistussõidukit Türi linnas

Viljandi tänaval suunaga Paide poole ja saades kolleeg AR-lt informatsiooni ohtliku

korrarikkumise kohta (inimene või topis liikuva sõiduauto kapotil), ei olnud vastutustundlik

ega reageerinud ohtlikule korrarikkumisele sellisel viisil, mis oleks taganud korrarikkumise

lõpetamise (ei teavitanud telefoni ega raadiosaatja teel teenistuses olevaid politseiametnikke).

Vastutustundetu käitumisega on TK läinud vastuollu avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-st 18

tuleneva nõudega, et ametnik on vastutustundlik. Sellega pani TK toime PPVS § 86 p-s 3

sätestatud vääritu teo, s.o süülise teo, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega,

sõltumata sellest, et niisugune tegu pandi toime väljaspool teenistust. Distsiplinaarmenetluses

tuvastati, et TK pani distsiplinaarsüüteo toime tahtlikult.

8. TK esitas 09.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-10, 97-99) PPA 11.11.2013

käskkirja nr 1.3-3/161d p-i 1 tühistamiseks.

1) Kaebajat on karistatud õigusvastaselt. Kaebaja ei ole teenistuskohustusi rikkunud. Kaebaja

kõrval istunud AR ei juhtinud tähelepanu mitte korrarikkumisele, vaid mingile asjaolule, seda

täpsustamata ja hinnangut andmata. Kaebaja ei saanud aru kohese operatiivse tegevuse

vajadusest. Kuna kaebaja ise midagi erilist ei märganud, ei pidanud ta vajalikuks AR neutraalse

sõnumiga ütlusele tihedas liiklussituatsioonis reageerida. Kaebaja tähelepanu oli auto ohutul

juhtimisel. Kui AR nägi õigusrikkumist, oli tema esmaseks teenistuskohustuseks sellele

reageerida. AR ei teinud olukorrale reageerimiseks midagi ega andnud kaebajale ka ülejäänud

sõidu ajal nähtud sündmuse kohta mingit arusaadavat selgitust.

2) Distsiplinaarmenetlus ei ole läbi viidud vastavuses PPVS § 90 lg-s 1 kehtestatud

eesmärkidega. Kaebajale määratud karistus on rikkumise asjaolusid, rikkuja isikut ning muid

asjassepuutuvaid kaalutlusi arvestades ebaproportsionaalne. Samuti on distsiplinaarmenetlus

kulgenud ebamõistlikult pikalt.

3) Kausaalne seos ametniku teo ja saabunud tagajärje vahel puudub. Kaebaja ise ei näinud

õigusrikkumist, mida talle on ette heidetud, ning seetõttu ei saanud ta sündmusele kuidagi

reageerida.

9. PPA palus kaebusele esitatud vastuses (tl 46-50) jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja on pannud toime distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas kirjeldatud

distsiplinaarsüüteo. Vaidlus puudub selles, et AR pööras kaebaja tähelepanu mingile

sündmusele. Distsiplinaarsüütegu on rekonstrueeritud kaebaja ja AR selgituste põhjal, sest teisi

sündmuses osalejaid või pealtnägijaid distsiplinaarmenetluse käigus ei tuvastatud. Tegu on küll

nn sõna-sõna vastu olukorraga, kuid mõlemad politseiametnikud kinnitavad, et mingi ütlemine

toimus. Arvestades asjaolu, et AR oli tööl ja TK ei teavitanud AR-t tööaja lõppemisest, pidi

kaebaja AR ütlemisele reageerima isegi juhul, kui AR mainis vaid sõnad „vaata“ ja „mida nad

teevad“. Kui TK ei märganud midagi erilist või ei pidanud vajalikuks vaadata, siis oleks ta

pidanud vähemalt täpsustama, kas on tekkinud vajadus politsei sekkumiseks. Seda ei saa

põhjendada väsimusseisundiga või tööpäeva lõppemisega. Nõustudes teenistuses oleva AR

viimisega Türilt Paidesse, võttis TK endale kohustuse tagada, et AR saaks vajadusel täita

teenistusülesandeid.

3-13-70155

4(7)

2) Vaidlust ei ole selles, et sõidukit nägi AR. Siiski märkas TK viivuks politseisõidukist

vastassuunavööndis mööduvat punast värvi sõidukit ja pidi AR samal ajal öeldust aru saama,

et midagi on juhtunud. TKle oli arusaadav, millist laadi juhtumiga oli tegu ja et tegemist oli

korrarikkumisega liiklusseaduse mõttes, mille lahendamine kuulub politsei pädevusse. Selle

juures ei oma tähendust, kas ta nägi sündmust ise vahetult pealt. TK oleks saanud teavitada

juhtunust tööl olevaid kolleege, kasutades selleks politseisõidukis olevaid sidepidamise

vahendeid ja jätkata oma teekonda Paidesse. Ametijuhendi kohaselt peab piirkonnavanema

ametikohta täitev isik käituma ausalt ja eetiliselt, oma tegevuses orienteeruma inimesele, olema

kõrge enesedistsipliiniga ja hea organiseerimis- ja otsustusvõimega.

3) Ei ole oluline, milliseid tagajärgi sündmus ja sellele reageerimata jätmine endaga kaasa tõi,

kuna vääritu teo koosseisuliseks tunnuseks on käitumise fakt ja selle mittevastavus esitatud

nõuetele.

4) Kaebaja pani rikkumise toime tahtlikult. Süü ja selle suuruse hindamisel on arvestatud

rikkumise asjaolusid, TK käitumist ja tema tööalast kogemust. Asjaolude väljaselgitamine ei

saanud olla TK-le ülemäära raske või erilist pingutust nõudev.

5) Kaebajale määratud karistus oli proportsionaalne. Karistuse määramisel arvestati

politseiametniku isikut, iseloomustust, teenistuskäiku, staaži, ametikoha positsiooni, rikkumise

asjaolusid, selgitusi ja vastuväiteid. TK jättis reageerimata sündmusele, näidates sellega

vastutustundetust, pannes tahtlikult toime vääritu teo. Ta ei ole oma süüd tunnistanud, leides,

et ainus viga oli juhtida sõidukit väsimusseisundis.

6) Distsiplinaarmenetlus viidi läbi mõistliku aja jooksul. Toiminguid teostati ja tõendeid koguti

viie kuu jooksul, mille sisse tuleb arvata aeg kahtlustatavatele ärakuulamisõiguse tagamiseks.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.06.2015 otsusega kaebuse ja tühistas PPA 11.11.2013

käskkirja nr 1.3-3/161d p 1 TK karistamise osas.

Kaebajale süüks arvatud tegu ei ole leidnud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist, mistõttu

oli tema karistamine õigusvastane. On vähe tõenäoline, et kaebaja sai käskkirjas kirjeldatud

juhtumit märgata, kuna oli tihedas liiklussituatsioonis sõidukijuhtimise kõrval hõivatud ka

mobiiltelefoniga rääkimisega (tl 131-134). Pelgalt asjaolu pinnalt, et „mingi ütlemine toimus“,

pole kaebaja karistamine õiguspärane. Kaebaja väitel ei näinud ta ise käskkirjas kirjeldatud

juhtumit. Kuna AR ütles talle vaid: „Vaata, mida nad teevad,“ ei osanud kaebaja sellest välja

lugeda kohese operatiivse tegevuse vajadust. AR ettekannetest prefektile nähtub, et ta ei mäleta

kaebajale öeldud sõnu ega seda, kas kaebaja üldse vaatas tema viidatud suunas (tl 59p, 86p).

Ka PPA on kaebusele esitatud vastuses märkinud, et „mida täpselt AR ütles, ei ole võimalik

tuvastada.“ (tl 47) Seega tunnistab vastustaja sisuliselt, et kaebaja distsiplinaarsüütegu ei ole

tõendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. PPA palub apellatsioonkaebuses (tl 152-153p) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

1) Mõlemad politseiametnikud kinnitavad, et AR ütles kaebajale midagi vastu tulnud auto

kohta. Kaebaja kuulis AR ütlemist ja sai aru, et oli vaja reageerida. Kaebaja kinnitas 07.06.2013

e-kirjas (tl 56) ja ettekannetes prefektile (tl 53-53p, 55), et AR ütles talle: „Vaata, mida nad

teevad“ ja „kas nägid inimest auto kapotil.“ AR ei mäleta 06.09.2013 ettekandes, milliseid sõnu

ta kasutas, kuid TK reaktsioonist sellele järeldas ta, et tema poolt öeldule pöörati tähelepanu, ja

imestas selle üle, et TK korrarikkumisele mingilgi moel ei reageerinud. Sõnaga „vaata“ sooviti

TK tähelepanu suunamist millelegi ja sõnadest „mida nad teevad“ pidi olema vähemalt

3-13-70155

5(7)

arusaadav, et kõne all on mingi tegevus, mis pälvis AR kui politseiametniku tähelepanu. Seega

sõnad, mida TK kuulis, olid sellise tähendusega ja sisuga, mis pidid igal juhul äratama TK

tähelepanu. Arvestades asjaolu, et AR oli tööl ja TK ei teavitanud teda tööaja lõppemisest, pidi

TK AR ütlemisele reageerima. Kui lähtuda TK väidetest, et tema telefonikõne kestis lühikest

aega, ei saanud see olulisel määral takistada teda AR öeldule reageerimast ega katkestada sidet

ümbritsevaga ja sõidukis istunud kolleegiga.

2) Kaebaja käitus tahtlikult ja vastutustundetult. Distsiplinaarmenetluses kogutu kinnitab, et

tegemist on kaebajale omase käitumisega. Kaebaja vahetu juht iseloomustab teda pigem

negatiivsest küljest. AR 06.09.2013 seletusest nähtub, et tema luges TK käitumisest välja, et

TK ignoreeris teadet võimaliku korrarikkumise kohta. TK ei selgitanud välja, mis oli toimunud.

Küll aga oli TK-l saadud informatsiooni põhjal alust arvata, et sündmusega tegelemine tekitaks

viivituse. Arvestades TK kohta kogutud andmeid, saab järeldada, et TK sooviks oli eelkõige

jõuda Paidesse. Ei ole oluline, milliseid tagajärgi sündmus ja sellele reageerimata jätmine

endaga kaasa tõid, kuna vääritu teo koosseisuliseks tunnuseks on käitumise fakt ja selle

mittevastavus esitatud nõuetele. TK-le ei heideta ette seda, et ta ei märganud vastassuunast

kõrvalt möödunud sõidukit, millel oli inimene või topis.

3) Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja kui pikaajaline ja professionaalne ametnik, ei saanud AR

sõnadest aru või ei kuulnud teda üldse. Politseiametnik peab reeglina viibima keerulistes ja

vahel suuri pingutusi nõudvates olukordades ning omab selleks vastavat ettevalmistust. On

mõistetav, et sõidukit juhtiv politseiametnik ei saa jälgida ümbrust ja märgata asju sama suure

tähelepanelikkusega kui tema kõrval istuv politseiametnik. Tegemist on eelkõige

meeskonnatööga, kus on määravaks suhtlemine ja teineteisega arvestamine. Kaebaja on pika

staažiga politseiametnik, kes on jõudnud juhi positsioonile. Vaidlusalune juhtum ei olnud

keerukas ja sellele reageerimine ei nõudnud suurt pingutust. Selleks oli vaja AR-lt üle küsida,

millest ta rääkis, ja otsustada, kuidas edasi tegutseda. TK-lt ei nõutud tööülesannete jätkamist,

vaid vastutustundlikku käitumist, et kõrvaldada liikluses ohtlik situatsioon. Selleks oleks

piisanud info edastamisest tööl olevatele kolleegidele.

12. TK palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 158-160) jätta see rahuldamata.

1) PPA ei ole ära näidanud, millist õigusnormi halduskohus otsuse tegemisel rikkus.

Halduskohus on kaalunud kõiki tõendeid ja istungil esitatud selgitusi kogumis.

2) PPA on rikkunud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid. Kuna distsiplinaarmenetlus

algatati

kaebaja

suhtes

teenistuskohustuste

süülise

täitmata

jätmise

kohta,

on

distsiplinaarmenetlus algatatud valedel alustel. Samuti on menetlus algatatud sündmuse kohta,

millel puudusid reaalselt tajutavad tagajärjed ja puuduvad kindlad reaalsed tõendid, et sündmus

aset leidis. PPVS § 91 lg 1 ja PPA peadirektori 28.03.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud

„Distsiplinaarmenetluse läbiviimise juhendi“ p 17 järgi võib distsiplinaarmenetluse algatada

siis, kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta.

3) AR lause: „Vaata, mida nad teevad,“ ilma täiendavate selgitusteta, ei ole selline, mis oleks

vajanud kiiret ja operatiivset sekkumist, sest puudus selgitus, keda oli vaja vaadata ja kes mida

tegi. Süüliseks teoks ei saa pidada osapoolte vahel toimunud selgusetut sõnavahetust, millele

kumbki pool aktiivselt ei reageerinud ja mis ei toonud endaga kaasa tajutavaid tagajärgi.

Arvestades seda, et AR ja kaebaja olid omavahel kokku leppinud, et kaebaja võtab AR pärast

tööpäeva lõppu endaga Paidesse kaasa, ei pidanud kaebaja vajalikuks üle korrata, et tema

tööpäev oli läbi.

4) Kaebaja kohta koostatud iseloomustus on subjektiivne ega vasta tegelikkusele.

Iseloomustuse on andnud kaebaja vahetu juhi, s.o politseijaoskonna juhi ülesannetes olnud

3-13-70155

6(7)

ametnik, kes on oma igapäevasel ametikohal võrdväärsel positsioonil kaebajaga ega ole tema

vahetu juht. Juhendi kohaselt peab distsiplinaarmenetlejale kahtlustatava kohta iseloomustuse

koostama tema vahetu juht.

5) Samal ajal, kui AR püüdis juhtida kaebaja tähelepanu millelegi, võttis kaebaja vastu

telefonikõnet. Telefonikõne autoroolis mõjutab tähelepanu selliselt, et jälgitakse peamiselt enda

ees ja ümber toimuvat liiklust ning kaugemale tähelepanu ei ulatu. Politsei on eraldi menetlenud

TK autoroolis telefoniga rääkimist ilma käed-vaba-seadmeta ning karistanud teda selle eest

kirjaliku noomitusega. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et ta ei näinud autosõidu ajal midagi

ebaharilikku. Lisaks sellele eemalduvad vastu tulevad autod kiiresti ning tihedas liikluses, kui

linn oli laadalisi täis, oleks olnud raske ja lausa võimatu kiiresti tagasipööret teha. AR kui isik,

kes nägi sündmust, pidi ise otsustama, kas ja kuidas reageerida. Kaebaja autos on olemas

politseitööks vajalikud sidevahendid ning need olid keskusele teabe edastamiseks

kättesaadavad mõlemale autos viibivale isikule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus.

14. PPVS § 86 p 3 kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu – süüline

tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste

nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu

pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Kaebajale on 11.11.2013 käskkirjas ette

heidetud ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega vastuolus oleva teo toimepanemist. Käskkirja

kohaselt ei olnud kaebaja vastutustundlik ega reageerinud ohtlikule korrarikkumisele, rikkudes

sellega vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal kehtinud avaliku teenistuse eetikakoodeksi

p-i 18. Seega seisnes kaebajale etteheidetav tegu selles, et ta ei reageerinud väljaspool teenistust

ohtlikule korrarikkumisele. PPA on kinnitanud, et kaebajale ei heideta ette seda, et ta ei

märganud vastassuunast kõrvalt möödunud sõidukit, millel oli inimene või topis, vaid seda, et

pärast seda, kui ta sai tema kõrval istunud AR-lt informatsiooni ohtliku korrarikkumise kohta

(inimene või topis liikuva sõiduauto kapotil), ei olnud ta vastutustundlik ega reageerinud

korrarikkumisele.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas kogutud tõendite pinnalt usutav, et

kaebaja sai tema kõrval istunud politseiametnikult korrarikkumise kohta informatsiooni sellisel

määral, et see oleks võimaldanud kaebajal aru saada korrarikkumisele reageerimise vajadusest.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja oli vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal hõivatud nii

tihedas liikluses auto juhtimisega kui mobiiltelefoniga rääkimisega (tl 131,133). Pooled ei

vaidle ka selle üle, et kaebaja ise ei näinud kapotil olnud inimest või topist. AR ütluste (tl 86-

87) kohaselt osutas ta korrarikkumist nähes käega rikkuja poole ja ütles: „Vaata, mida nad

teevad.“ AR ei mäletanud, kas ta kirjeldas ka täpsemalt, millele ta tähelepanu juhtis. Kuigi

kaebaja on oma ütlustes (tl 53-53p, 55, 56) märkinud, et AR mainis ka seda, et auto kapotil oli

inimene, selgitas ta distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele esitatud arvamuses, et ta võis

distsiplinaarmenetleja suunavate küsimuste põhjal luua endale AR öeldust väära ettekujutuse.

Olukorras, kus AR ise ei kinnita üheski oma selgituses korrarikkumise täpsemat kirjeldamist

kaebajale, on kaebaja seesugune selgitus kohtu hinnangul usutav. Samuti on tõenäolisem, et

AR mäletab enda öeldut paremini kui kaebaja, kes oli parajasti hõivatud nii autoroolis liikluse

jälgimisega kui mobiiltelefoniga rääkimisega. Eeltoodut arvestades ei saa tõendite pinnalt

järeldada, et kaebaja oleks saanud AR poolt sündmusele tähelepanu juhtimise tulemusel

asjaoludest sedavõrd ülevaatliku arusaama, et tema poolt liiklusrikkumisele reageerimata

3-13-70155

7(7)

jätmine oleks saanud olla tahtlik (s.t isik pidi mõistma vältimatult reageerimise vajadust). Ka

AR, kes enda sõnul nägi neile vastu sõitnud auto kapotil olnud inimest või inimese sarnast

topist, ei pidanud nähtut sedavõrd täpseks, et ta oleks mõistnud vajadust edastada

informatsiooni teistele politseiametnikele või pidanud oluliseks nõuda TK-lt sõiduki

ümberpööramist või muul viisil sündmusele reageerimist. Seega on asjaolusid kogumis

hinnates usutavad kaebaja väited, et ta ei pidanud aru saama, et tegemist oli ohtliku

liiklusrikkumisega, millele ta oleks ametnikuna pidanud reageerima, sõltumata sellest, kas ta

oli parajasti teenistuses või mitte. Kaebaja karistamiseks ei saa anda alust üksnes tema kohta

koostatud iseloomustuses kirjeldatu või tõendamata väited sellest, et kaebaja ignoreeris talle

öeldut soovi tõttu jõuda kiiremini Paidesse.

16. Eeltoodust tulenevalt puuduvad alused apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tallinna

Halduskohtu 29.06.2015 otsuse tühistamiseks.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 440 eurot. Vastustaja ei ole

menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud. Õigusabikulud on kantud ja kohased. Seega

kuulub kaebaja taotlus rahuldamisele ja tema menetluskulud vastustajalt väljamõistmisele.

Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets