2-13-35696/88 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-35696

Tsiviilasi

Mürin OÜ hagi B.S. vastu kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 022,88 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. mai 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B.S.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

B.S.

(isikukood:

XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Mihhail Tuštšenko

Vastustaja (hageja): Mürin OÜ (registrikood: 10054422),

seaduslik esindaja juhatuse liige Vitali Burak, lepinguline

esindaja Deniss Netšajev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. mai 2015.a otsus osaliselt

hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt B.S.’ilt hageja OÜ Mürin kasuks välja

hüvitis tekitatud materiaalse kahju eest kogusummas

1622,88 eurot (üks tuhat kuussada kakskümmend kaks

eurot ja kaheksakümmend kaheksa senti).

3. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

MENETLUSKULUDE

4. Jätta asjas kantud menetluskulud 20 % ulatuses

JAOTUS

OÜ Mürin kanda ja 80 % ulatuses B.S.’i kanda.

5. Lugeda

OÜ

Mürin

vajalikuks

ja

põhjendatud

menetluskuluks maakohtus ja ringkonnakohtus kokku 353

eurot.

6. Lugeda Boriss Shubin’i vajalikuks ja põhjendatud

menetluskuluks maakohtus ja ringkonnakohtus kokku 650

eurot.

7. Tasaarvestada

poolte

vastastikused

nõuded

menetluskulude hüvitamiseks ja mõista B.S.’ilt välja 152,40

eurot OÜ Mürin kasuks tsiviilasjas kantud menetluskulude

katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tööinspektsiooni Ida Inspektsioon rahuldas 01.07.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-

1/1286 OÜ Mürin avalduse B.S. vastu ning mõistis B.S.ilt OÜ Mürin kasuks välja hüvitise

tekitatud materiaalse kahju eest summas 2022,88 (1200 eurot + 822,88) eurot ning kohustati

B.S.i esitama Salva Kindlustusele seletus 27.10.2012.a toimunud liiklusõnnetuse kohta.

B.S.

esitas

Viru

Maakohtule

avalduse

töövaidluskomisjoni

01.07.2013.a

otsuse

vaidlustamiseks.

2. OÜ Mürin esitas Viru Maakohtule 07.10.2014.a täpsustatud hagiavalduse, milles palub

mõista B.S.ilt välja hüvitis tekitatud materiaalse kahju eest 1200 eurot ja kütuse ülekuluga

tekitatud kahju eest 822,88 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 01.10.2012.a töölepingu nr 127/2012, mille

alusel asus kostja hageja juurde tööle veoauto juhina. Kostja kasutusse anti tööülesannete

täitmiseks auto Mercedes-Benz Actros 1844LS registreerimisnumbriga 472MEE, haagis

Schmitz SPR24 registreerimisnumbriga 025GP ja tankimiskaart PORT 472MEE. Kostja

põhjustas Venemaal töölähetuses olles 27.10.2012.a liiklusõnnetuse, mille tulemusena sai

kannatada hageja auto ja haagis. Remonttööde kalkulatsiooni kohaselt on kahju suuruseks

7144,04 eurot.

Ajavahemikul 25.10.2012.a kuni 02.11.2012.a oli kostja töölähetuses marsruudil Narva-

Tallinn-Moskva-Narva-Tallinn, mille käigus läbis 2285,60 km ja kulutas 1935 liitrit kütust.

Kostjale oli määratud kütuse kululimiit 36 liitrit 100 km kohta (töölepingu p 7.1). Seega võis

kostja kulutada 822,81 liitrit kütust (2285,6 km÷100 km×36 liitrit). Kütuse ülekulu on 1112,19

liitrit, summas 822,88 eurot (1112,19 liitrit × 0,74 eurot). Kütuse liitri hinna arvestamisel lähtus

hageja kõige madalamast kütuse hinnast. Kütusekulu arvestatakse lähtuvalt majandustegevusest

ja kõik autojuhid töötavad sellise arvestuse alusel. Kostja viimase lähetuse andmetest nähtub, et

keskmine kütuse kulu oli 85 liitrit läbitud 2285,6 km kohta (töövaidluskomisjoni toimiku lk

11). 02.11.2012 läbis sõiduk vaid 3 km ning kütusekulu sel päeval oli 1171 liitrit

(töövaidluskomisjoni toimiku lk 12), mis ei vasta tegelikkusele. Kostja peab hüvitama kütuse

ülekulu vastavalt töölepingu p 7.1 ja TLS § 74 lg-le 1.

Liiklusõnnetuse kohta koostatud dokumentidest nähtub, et kostja ei valinud õiget kiirust,

millega rikkus kostja endale töölepinguga võetud ning TLS § 15 lg 2 p 5 ja § 16 lg 1 tulenevaid

kohustusi. Seda kinnitab haldusõigusrikkumise menetluse algatamisest keeldumise teatis

(töövaidluskomisjoni toimiku lk 13). Auto ja haagis olid kindlustatud AS-s Salva Kindlustus.

Kindlustuslepingu tingimuste kohaselt on kindlustuse omavastutus 600 eurot auto ja 600 eurot

haagise puhul, mida kindlustus ei hüvita. Kostja on hagejale tekitanud materiaalse kahju 1200

eurot.

Hageja loobus nõudest kohustada kostjat kindlustusfirmale seletuse andmiseks. Hageja ei

tugine oma nõuete esitamisel varalise vastutuse kokkuleppele ning nõuete aluseks on TLS § 74.

3. Kostja hagiga ei nõustunud ja leidis, et hagi materiaalse kahju hüvitise 1200 eurot ja kütuse

ülekuluga tekitatud kahju 822,88 eurot hüvitise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud

jätta hageja kanda.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja rikkus töölepingu tingimusi tahtlikult või esineks

kostja tegevuses hooletuse tunnused (TLS § 72, § 74 lg-d 1, 2). Liiklusõnnetuses osalemise risk

ja tööandja ülesande täitmisel sõiduki kütuse ülekulu risk on tüüpiline, arvestades hageja

tegevuse iseloomu – autoveod Eestis ja välismaal. Tuleb arvestada, et Vene Föderatsiooni

pädev asutus otsustas mitte võtta kostjat haldusvastutusele, kuna tema teos puuduvad

õigusrikkumise tunnused.

Kokkulepe kütusekulu kohta ei ole piiritletud esemeliselt, ruumiliselt ega ajaliselt, arvestades

kostja töö iseloomu. Kohaldamisele ei kuulu TLS § 75 lg 1. Hageja esitatud kirjalik kokkuleppe

materiaalse vastutuse kohta ei vasta TLS § 75 lg 2 p 2 nõuetele. Kokkuleppega ei ole piiritletud,

et töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil, et

on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ning et tööandja maksab töötajale vastutuse

ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. Seega hagejal ei ole alust nõuda kostjalt tekitatud

materiaalse kahju hüvitamist (TLS § 75 lg 2 p-dele 3, 4 ja 5).

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 22.05.2015.a otsusega OÜ Mürin hagi B.S.i vastu ja mõistis B.S.ilt

OÜ Mürin kasuks välja hüvitise tekitatud materiaalse kahju eest kogusummas 2022,88 eurot.

Menetluskulud jäeti kostja kanda, kohustades B.S.it tasuma OÜ-le Mürin menetluskulude

katteks 225 eurot.

4.1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) ajavahemikul 25.10.2012.a kuni

02.11.2012.a olid pooled töösuhetes nende vahel sõlmitud töölepingu nr 127/2012

(töövaidluskomisjoni toimiku lk 5, tõlge tl 177) alusel ning antud ajavahemikus viibis kostja

hageja käskkirja alusel (töövaidluskomisjoni toimik lk 10, tõlge tl 181) töölähetuses Venemaal;

2) kostja on professionaalne kaugsõiduautojuht ning töölepingu kehtivuse ajal oli tal vastav „E“

kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus; 3) töölähetuses kasutas kostja hagejale kuuluvat veokit

Mercedes-Benz

Actros

registreerimismärgiga

472MEE

ja

haagist

Schmitz

SPR24

registreerimismärgiga 025GP; 4) töölähetuses olles, s.o 27.10.2012.a kell 13.00 Venemaal

Vologda-Medvežegorsk maantee 123. km-l sõitis kostja hagejale kuuluva veokiga ja haagisega

teelt välja, hageja veok ja haagis said kahjustada; 5) tööülesannete täitmiseks andis hageja

kostjale kasutamiseks tankimiskaardi PORT ning töölähetuses olles tankis kostja veokit, kokku

1962 liitri kütuse ulatuses.

4.2. Pooled vaidlevad selle üle, kas: 1) kostja tekitas hagejale kahju kehtestatud kütuse

kulunormi ületamisega; 2) kostja tekitas hagejale kahju veoki ja haagise teelt välja sõitmisega;

3) kostja vastutab selle eest ja peab hüvitama hagejale tekitatud kahju.

Maakohus märkis, et kostja ei vaielnud oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil vastu

esitatud kahjusummade arvestusele, kalkulatsioonis toodud mootorsõidukite vigastuste

iseloomule ega remonditööde maksumusele või põhjendatusele, samuti nende kulude

kandmisele hageja poolt. Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid kütuse ülekuluga tekitatud

kahju arvestusele, selle põhjendatusele või kütuse ühe liitri hinnale.

Tuvastamist ei leidnud, et kostja oleks rikkunud oma kohustusi vääramatu jõu mõjul (VÕS 103

lg-d 1 ja 2).

5. Maakohus leidis, et kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tööandja (hageja) vara

säilitamiseks ja kütuse ülekulu vältimiseks.

5.1. Maakohus luges tõendatuks, et kostja ei valinud 27.10.2012.a kell 13.00 Venemaal

Vologda-Medvežjegorsk maantee 123. km-l ebasoodsates ilmaolude tingimustes ohutuks

liiklemiseks optimaalset sõidukiirust ja sõitis teelt välja kraavi, mille tulemusena sai kahjustusi

hagejale kuuluv veok ja haagis (töövaidluskomisjoni toimiku lk 13, tõlge tl 183, tl 6, tõlge tl

173). Kostja kui professionaalne kaugsõiduautojuht oleks pidanud valima väiksema

sõidukiiruse mootorsõiduki teelt välja sõitmise ennetamiseks. Kostja seda ei teinud, millega

rikkus töölepingust tulenevat kohustust tööandja vara säilimise tagamiseks.

5.2. Maakohus leidis, et kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust kütuse ülekulu

ärahoidmiseks. Töölepingu p-s 7.1 kehtestatud kütuse kulunorm on 36 liitrit 100 km kohta.

Töölähetuse (23.10.2012 kuni 02.11.2012 Narva-Tallinn-Moskva-Narva-Tallinn) käigus läbis

kostja 2285,6 km kulutades selleks 1935 liitrit kütust (töövaidluskomisjoni toimiku lk 11-12,

tõlge tl 182). Töölepinguga määratud kulunormi järgi pidi kostja kulutama mitte rohkem kui

822,80 liitrit kütust (2285,6 km÷100 km×36). Seega ületas kostja kütuse kulunormi 1112,2 liitri

võrra (1935 – 822,8). Kusjuures ülalmainitud kütuse kulu ja läbisõidu aruandest nähtuvalt

kulutati 02.11.2012.a kütust kokku 1171 liitrit 3 km läbimiseks, sõiduk liikus 13 minutit ja

seisis 23 tundi ja 46 minutit. 02.11.2012.a kütusekulu maht erineb oluliselt lähetuse varasemate

päevade kütusekulust, mis varieerub 5 liitrist päevast kuni 255 liitrini päevas. Kostja ei osanud

esitada mõjuvaid põhjendusi 02.11.2012 kulutatud kütuse ebamõistlikult suure koguse kohta

või kütuse ülekulu kohta üldiselt.

5.3. Maakohus leidis, et hagejal on tekkinud materiaalne kahju, s.o otsene varaline kahju, mis

hõlmab hageja poolt kantud kulusid seoses 27.10.2012.a toimunud liiklusõnnetuses viga saanud

veoki ja haagise remontimisega (omavastutuse osas) ning kütuse ülekuluga tekitatud kahju.

Liiklusõnnetuse teate kohaselt oli liiklusõnnetuse tulemusena vigastatud kabiini parempoolne

spoiler, deformeeritud vasak külg, stange vigastatud, haagise vasakpoolne põrkeraud

deformeerunud (tl 6, tõlge tl 173). Liiklusõnnetuse õiendist nähtuvalt oli teelt väljasõitmise

tulemusena

vigastatud

mootorsõiduki

eesmine

põrkeraud,

vasakpoolne

kütusepaak,

vasakpoolne põrkeraud, kabiini parempoolne spoiler (töövaidluskomisjoni toimiku lk 14, tõlge

tl 184). Tekitatud vigastuste täpne iseloom ja taastamismaksumus on toodud Salva

Kahjukäsitluse OÜ remonditööde kalkulatsioonis (töövaidluskomisjoni toimiku lk 9), mille

kogusumma moodustab 7 144,04 eurot. Selles osas hagejal kahju tekkimist tõendab ka AS

Autotrans Narva 30.04.2013.a arve nr 00018 summas 7 144,04 eurot (tl 175) ning kulude

kandmist tõendab AS Autotrans Narva kassa sissetulekuorder nr 00011 (tl 176). Tõendatud on

hagejale kahju tekkimine 7 144,04 euro ulatuses. Hageja nõuab kahju hüvitamist omavastutuse

osas ning Salva Kindlustuse poliisid (töövaidluskomisjoni toimiku lk 15, 16) tõendavad, et nii

veoki kui haagise puhul moodustas omavastutus 600 eurot, kokku 1200 eurot, mis jäi hagejale

hüvitamata ning mille ulatuses on hagejal tekkinud kahju.

5.4. Maakohus leidis, et tõendatud on hagejal kahju tekkimine summas 822,88 eurot seoses

kostja poolt kütuse ülekulu põhjustamisega. Läbitud vahemaa ja kulutatud kütuse aruandega

(töövaidluskomisjoni toimiku lk 11-12, tõlge tl 182) ja Port One OÜ 9.11.2012 arvega

(töövaidluskomisjoni toimiku lk 19) on tõendatud, et kostja tankis vaidlusaluse töölähetuse ajal

sõidukit viiel korral: 1) 24.10.2012 – 575 liitrit; 2) 25.10.2012 – 209 liitrit; 3) 27.10.2012 – 192

liitrit, 4) 30.10.2012 – 626 liitrit; 5) 31.10.2012 – 360 liitrit.

Maakohus tuvastas, et kostja ületas kulunormi 1112,20 liitri võrra. Hageja lähtus kütuse ülekulu

osas kahjusumma arvutamisel Port One OÜ arves (töövaidluskomisjoni toimiku lk 19-20)

toodud kütuse madalaimast hinnamäärast, milleks on 0,74 eurot liitri kohta. Hagejal on

tekkinud kahju 822,88 eurot.

6. Maakohus leidis, et esineb põhjuslik seos kostjapoolse töölepingu rikkumise ja hagejal

tekkinud kahju vahel ning hagejal tekkinud kahju on kostjapoolse töölepingu rikkumiste

tagajärg VÕS § 127 lg 4 mõistes. Kui kostja oleks valinud teeoludele vastava optimaalse

sõidukiiruse, poleks ta teelt välja sõitnud ning veok ja haagis poleks viga saanud. Samuti kui

kostja oleks pidanud töölepinguga kehtestatud kulunormist kinni ei tekiks kütuse ülekulu.

7. Maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks tahtlikult tekitanud hagejale kahju ehk soovinud

õigusvastaseid tagajärge poolte vahel eksisteerinud võlasuhte (töösuhte) täitmisel (VÕS § 104

lg 5). Maakohus sedastas raske hooletuse tunnuseid kostja käitumises (VÕS § 104 lg 3).

Maakohus asus seisukohale, et kostja ei järginud töölähetuse kestel vajalikku hoolt ega täitnud

TLS §-st 16 tulenevat hoolsuse määra ei temale usaldatud hageja mootorsõiduki juhtimisel ega

töölepinguga kehtestatud kulunormist kinni pidamisel.

Kostja ei esitanud mõjuvaid põhjendusi ebamõistlikult suure kütusekulu osas, mis ületab

töölepinguga kehtestatud kulunormi rohkem kui 2-kordselt. Seetõttu pidas maakohus kostja

põhjustatud kütuse ülekulu süüliseks, mis on põhjustatud kostja raske hooletuse tõttu.

Maakohus leidis, et nii liiklusõnnetuse toimumine kui kütuse ülekulu tekkimine oli kostjale

objektiivselt ettenähtav ja välditav. Kostjale kui professionaalsele autojuhile pidi olema

ettenähtav, et libeda teekatte tingimustes ebaõige sõidukiiruse valimise korral võib

mootorsõiduk sõita teelt välja ning tal oli võimalus valida teeoludele vastav optimaalne

sõidukiirus. Samuti oli kostjale ettenähtav, et kütuse ülekuluga tekib hagejal kahju ning tal oli

võimalus pidada kinni hageja kehtestatud kütuse kulunormist.

Maakohus arvestas töösuhtega seonduvaid TLS § 74 lg-s 2 toodud asjaolusid ning ei tuvastanud

alust kostja vastutuse ulatuse kindlaksmääramise piiramiseks. Kostja täitis töölähetuse käigus

oma tavapärased töölepingust tulenevad kohustusi (töölepingu p-s 2.1). Kostja ei tuginenud

menetluse kestel sellele, et antud töölähetuse ehk reisi puhul esineksid mingisugused erilised

asjaolud,

mis

tegid

tööülesande

täitmist

tavapärasest

keerulisemaks,

kulukamaks,

aeganõudvamaks vms. Liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas

arvestas kohus, et hageja tegi endast kõik oleneva, et ennetada kahju tekkimist, sh kindlustas

töötajale (kostjale) usaldatud vara (mootorsõiduki ja haagise) ning nõuab kahju hüvitamist vaid

temale hüvitamata jäänud omavastutuse osas, s.o 600 eurot veoki ja haagise suhtes, kokku 1200

eurot.

8. Maakohus jättis seoses hagi rahuldamisega menetluskulud täies ulatuses kostja B.S.i kanda ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogusummas 225 eurot. Kostja

menetluskulud jäid kostja enda kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. B.S. esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 22.05.2015.a otsusele, millega rahuldati

Mürin OÜ hagi B.S.i vastu ja taotleb uue otsuse tegemist, millega saata tsiviilasi uueks

arutamiseks tagasi maakohtule tõendite uueks hindamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on hageja poolt õiguslike põhjenduste muutmine ning faktiliste asjaolude loeteltust

individuaalse materiaalse vastutuse lepingu välja jätmine käsitletav hagi muutmisena TsMS

§ 376 lg 1 tähenduses;

2) andis maakohus ebaõige hinnangu esitatud tõenditele, mis tõi kaasa kostja süü ebaõige

kvalifitseerimise. Teatest liiklusjuhtumi kohta järeldub, et kostjal puudub süü liiklusjuhtumi

põhjustamises, puuduvad väärteotunnused;

3) ei esitanud hageja tõendeid, et kütuse ülekulu on tahtlik tööandjale kahju tekitav tegu;

4) ei ole maakohus andnud hinnangut TLS § 74 lg-s 2 loetletud asjaolule. Maakohus oleks

pidanud andma hinnangu igale loetletud asjaolule ja võtma arvesse, et: 1) kostja täitis rasket

tööülesannet, mis oli seotud välislähetusega talvisel ajal rasketes liiklusoludes; 2) marsruudi

pikkust; 3) teise juhi puudumist; 4) kostja töötamist hageja juures lühikest aega; 5) töötasu

miinimumsuurust, vaatamata töö keerukusele; 6) kogu aega sõidus olemine; 7) töötajale

esitatavaid nõudeid ja hindama töö iseloomuga seotud riske;

5) loobus hageja kohtuistungil oma nõuete põhistamisest TLS §-ga 75 kui ka asjaolust, et

hageja nõuded on tingitud kostjaga sõlmitud täieliku individuaalse materiaalse vastutuse

lepingust ning töölepingu p-ga 7.1;

6) tõlgendas maakohus vääralt töölepinguseaduse ja võlaõigusseaduse norme, mis reguleerivad

kahju tekkimisest tekkivaid suhteid. Käesoleval juhul kohalduvad erinormid TLS § 73 ja

TLS § 74 lg-d 1 ja 2.

10. Mürin OÜ esitatud apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata ning

menetluskulud apellandi kanda.

1) on hageja nõue tõendatud menetluses kogutud ja kohtu poolt analüüsitud tõenditega. Otsuse

tegemisel ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme ja hindas kõiki tõendeid õigesti

kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1;

2) ei tugine kaebus TsMS § 631 lg-le 1 ning esitatud kaebus tuleb jätta menetlusse võtmata;

3) ei ole kohus otsuse tegemises seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 439 lg 7, § 438

lg 1). Põhjendatud on maakohtu poolt võlaõigusseaduse üldosa sätete kohaldamine;

4) teatas hageja juba töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, et tugineb oma nõudes TLS

§ 74 sätetele. Materiaalse vastutuse leping oli esitatud tõendina, et kostjale on üle antud

lepinguga kindlaksmääratud tööandja vara. Hageja ei tuginenud oma nõudes TLS § 75

sätetele ja ei muutnud oma nõude õiguslikke aluseid ega haginõuet;

5) on maakohus teadet liiklusjuhtumi kohta õigesti hinnanud. Haldusõigusrikkumise koosseisu

olemasolu või puudumise kostja tegevuses määrab kindlaks haldusmenetluse algatamisest

keeldumise määrus. Teade liiklusjuhtumi kohta on kostja selgitus avarii fakti kohta, milles

kostja väidab, et avarii toimumise momendil oli “väga libe”, oli kiilasjää. Haldusmenetluse

algatamisest keeldumise määruses on öeldud, et teelt väljasõitmine toimus ebaõigesti

valitud liikluskiiruse tõttu (ilmastikuolusid arvestamata). Kostja, E-kategooriaga staažiga

juht, pidi eeldama, et liikumine “väga libedal” teel kiirusega 90,4 km/h võib lõppeda teelt

välja sõitmise ja hageja varale kahju tekitamisega;

6) põhjendas maakohus piisavalt nii kostja süü olemasolu kahju tekitamises (otsuse punktid

21-27), kui ka kostja süü piiramise võimalust (otsuse punktid 28-31). Maakohus juhindus

TLS § 74 sätetest ja võttis arvesse kõik TLS § 74 lg 2 toodud asjaolusid;

7) juhtis maakohus 14.04.2015.a kohtuistungil kostja tähelepanu asjaolule, et kostjal on

kohustus tõendada rikkumise vabandatavust. Kostja arvas, et on esitanud kõik võimalikud

tõendid. Kostja ei tõendanud esitatud tõenditega, et oma kohustuste rikkumine tema poolt

oli andestatav ja temapoolne kohustuste rikkumine oli seotud hagejaga;

8) võttis hageja kasutusele kõik võimalikud meetmed, et minimaliseerida kostja poolt tekitatud

kahju. Transpordivahend ja haagis olid kindlustatud, töölepingu punktiga 7.1

kindlaksmääratud keskmine kütuse limiit oli suurem kui tegelik keskmine kulu.

Liiklusavarii toimus 27.10.2012.a, kostja andis oma seletused (ilma milleta kindlustusfirma

ei saanud kindlustusjuhtumit lahendada) alles 03.07.2013.a, st rohkem kui seitse kuud

hiljem;

9) on vastustaja õigusabi kuludeks apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 3,2 tundi,

tunnitasuga 40 eurot, kokku 1287 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise

tõttu tühistada osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha

asjas uus otsus tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata, rahuldades hagi osaliselt ja

mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 1622,88 eurot.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Käesoleval juhul on tööandja kahjunõue esitatud tuginedes asjaolule, et töötaja rikkus

töölepingust tulenevaid kohustusi, tekitades sellega tööandjale varalist kahju. Lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hõlmab nii lepinguliste põhikohustuste mittenõuetekohast täitmist

(s.o eelkõige otseselt töölepingus sätetatud töötaja ülesanded), kui ka lepinguliste

kõrvalkohustuste rikkumist, sh hoolsuskohustus, lojaalsus- ja kaitsekohustused vastavalt TLS

§-dele 15 ja 16.

Hagis esiletoodu kohaselt koosneb tööandja kahju 1200 eurost seoses veokil ja haagisel

kraavisõidu tagajärjel tekkinud kahjustustega ja 822,88 eurost kütuse ülekulu tõttu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt on tööandjal eelmärgitud

ulatuses kahju tekkimine töötaja tegevuse tõttu käesoleva asja materjalidega tõendatud ning

esinevad alused töötajalt kahju väljamõistmiseks.

13. Põhjendatud ei ole apellandi seisukohad, nagu oleks tööandja poolt hagi õiguslike

põhjenduste muutmise ja individuaalse materiaalse vastutuse kokkuleppele tuginemisest

loobumise näol tegemist hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 alusel. TsMS § 376 lg 4 p 1

kohaselt ei loeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või

parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Tööandja on juba

oma 01.10.2014.a täpsustatud hagiavalduses viidanud nõude esitamise peamise õigusliku

alusena TLS §-le 74. Hageja nõude aluseks olevate normide kohaldamist on maakohus

pooltega arutanud 14.04.2015.a kohtuistungil.

Tööandja on menetluses vähemalt kaudselt möönnud, et töötajaga sõlmitud varalise vastutuse

kokkulepe (tõlge I kd tl 180) ei vastanud TLS §-s 75 sätestatule ning tööandja sellele

kokkuleppele oma nõudes ei tuginenud. Kehtiva varalise vastutuse kokkuleppe olemasolu

korral võtab töötaja endale TLS § 75 lg 1 kohaselt süüst sõltumatu vastutuse temale

tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Seevastu TLS § 74 kohaldamisel tuleb

kindlaks teha ka töötajal süü olemasolu tööandjale kahju tekitamises. Hageja on esile toonud

kostja süüle viitavad asjaolud ning esitanud selle kohta tõendeid.

14. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Maakohus

on oma otsuse p-des 21-27 analüüsinud kostja süü küsimust leides, et kinnitust ei ole leidnud

kostja poolt tahtlikult kahju tekitamine. Küll aga on kostja maakohtu hinnangul tegutsenud

raskelt hooletult.

TLS § 74 lg 2 järgi on vastutab töötaja hooletuse tõttu tööandjale tekitatud varalise kahju eest

nii hooletuse kui raske hooletuse korral, kuid hüvitise ulatuse määramisel tuleb muuhulgas

siiski arvestada ka süü astet. Sellele lisaks tuleb arvestada töötaja tööülesandeid, töötajale

antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust

ja senist käitumist töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude

vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva

tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.

15. Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostjale on põhjust ette heita hooletust

rasketes liiklusoludes veoki juhtimisel. VÕS § 104 lg 3 järgi on hooletusena käsitatav käibes

vajaliku hoole järgimata jätmine. Kaugsõiduautojuhi puhul tuleb eeldada, et isikul on olemas

raskeveokiga maanteeliikluses osalemiseks vajalikud oskused ja kogemused, mis

võimaldavad minimeerida sellele tegevusalale iseloomulikke ohtusid. Käesoleval juhul ei ole

esile toodud niisuguseid asjaolusid, mis viiksid järeldusele, et sõidukijuhil ei olnud mingil

mõistlikul viisil võimalik veoki üle kontrolli säilitada ning et kraavisõiduga lõppenud

ohuolukorda ei olnud tal võimalik mõistlikult ette näha. Seega on alust arvata, et kostja ei

järginud piisaval määral hoolsusnõudeid.

Ringkonnakohus nõustub aga osaliselt apellandiga, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud

oma seisukohta, et kostja tegevus nii sõidukikahju tekkimisel (libedaga kraavisõit) kui ka

kütusenormi ületamisel olid ühtviisi kvalifitseeritavad raske hooletusena. Samuti nõustub

ringkonnakohus, et maakohus ei ole piisavalt arvestanud TLS § 74 lõikes 2 sätestatud

vastutuse piiranguid. Kohus ei ole sisuliselt analüüsinud kahjuhüvitise ulatuse määramise

aluseks olevaid asjaolusid (kohtuotsuse p 29). Ringkonnakohtu hinnangul on see toonud kaasa

osaliselt ebaõige kohtulahendi tegemise.

16. Ringkonnakohus leiab, et kostja käitumine 27.10.2012.a veokiga kraavisõidul on asjas

esitatud tõendite alusel kvalifitseeritav hooletusena, mitte raske hooletusena.

Kostja koostatud liiklusõnnetuse teate kohaselt (I kd tl 173) sõitis sõiduk kiirusega 60 km/h,

teelõigul oli väga libe „kiilasjää“. Kirjelduse kohaselt sattus vastassuunavööndis liikunud

sõiduauto VAZ külglibisemisse, kostja võttis gaasi maha, mille tulemusena sattus omakorda

tema juhitud sõiduk külglibisemisse ja sõitis kraavi.

Libedate ja ohtlike teeolude korral on sõidukijuhil kohustus valida sobiv sõidukiirus ning see

tähendab reeglina, et sõita tuleb alla lubatud piirkiiruse.

Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, millise kiirusega oli õnnetuspaigas üldjuhul

lubatud sõita ja kui kiiresti kostja tegelikult sõitis. Kostja enda poolt kahjuteatises märgitu

kohaselt sõitis ta kiirusega 60 km/h.

17. Hageja on tuginenud sellele, et teekonnalehest (tõlge I kd tl 182) tulenevalt moodustas

27.10.2012 kostja maksimaalne kiirus 90 km/h. Samuti viitas hageja sellele, et

haldusmenetluse (väärteomenetluse) algatamisest keeldumise teatises (tõlge I kd tl 183)

märgitu kohaselt ei valinud kostja optimaalset sõidukiirust.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ainuüksi teekonnalehes esitatud arvestuslike

andmete põhjal ei ole võimalik lugeda tuvastatuks, et kostja sõitis õnnetuse hetkel kiirusega

90 km/h. Teekonnalehest nähtuvalt oli 90,4 km/h kõnealuse kuupäeva maksimaalne kiirus.

Nimetatud päeval läbis kostja veokiga 128 km ja sõiduaeg oli 1 tund ja 56 minutit, seega

keskmiseks kiiruseks oli ligikaudu 64 km/h. Seega ei ole teekonnalehega ümber lükatud

kostja väidetu, mille kohaselt sõitis ta kiirusega 60 km/h.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa töötajale omistada ainuvastutust kraavisõidu eest

ainuüksi 27.10.2012.a haldusõigusrikkumise menetluse algatamisest keeldumise määruse

(tõlge I kd tl 183) alusel, kus märgitakse, et veoki juht (kostja) ei valinud ohutuks liiklemiseks

sobivat optimaalset kiirust. Nimetatud asjaolu saab pidada hinnanguliseks ja üldistavaks, kuna

menetlust kraavisõidu täpsete põhjuste väljaselgitamiseks läbi ei viidud.

Kolleegium möönab, et erakordselt raskete ja libedate teeolude korral võib ka 60 km/h olla

ülemäära suur kiirus, mis ei pruugi tagada liiklusohutust. Sellega seotud riski ei ole aga

põhjendatud asetada üksnes töötaja (vahetu autojuhi) kanda. Sõidukijuhil on küll võimalik

valida liiklemiseks sobiv kiirus, kuid ta ei saa mõjutada teeolusid (nt seda, kas maanteed on

nõuetekohaselt hooldatud) ega teistest liiklejatest tulenevaid võimalikke riske.

Liiklusõnnetuse (teelt väljasõidu) tagajärjel sõidukile kahju tekkimist saab ringkonnakohtu

arvates pidada autotranspordi valdkonnas esinevaks tüüpiliseks riskiks. Seda riski tuleb kanda

nii autovedusid korraldaval tööandjal kui ka vedusid vahetult teostaval töötajal (autojuhil).

Arvestades asjaolu, et tegemist on tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise

riskiga, tuleb ringkonnakohtu arvates vähendada töötajalt tema hooletu tegevuse tagajärjel

tekkinud ja tööandja kasuks väljamõistetava kahju hüvitise suurust.

19. Peale tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski ning töötaja süü astme

(hooletus) ei anna muud TLS § 74 lõikes 2 nimetatud asjaolud alust väljamõistetava

kahjuhüvitise suuruse vähendamiseks. Pooltevaheline töösuhe oli vahejuhtumi toimumise aja

seisuga kestnud vaid lühikest aega (tööleping sõlmiti 01.10.2012.a, liiklusõnnetus toimus

27.10.2012.a) ning seega tekitas töötaja tööandjale kahju katseaja kestel (töölepingu p 1.3 ja

1.4). Katseaja olemuseks on anda töösuhte pooltele võimalus veenduda asjaomase töökoha

töötajale sobivuses, sh tuleb töötajal näidata, et ta on võimeline tööülesandeid kõigiti

nõuetekohaselt täitma. Kahjuhüvitise vähendamise aluseks ei ole asjaolu, et töölepingu p 4.1

kohaselt oli töötaja töötasuks palga alammäär (290 eurot). Ehkki suurem palk on üldjuhul

töötaja jaoks motiveeriv, ei õigusta palga väiksus hooletust tööülesannete täitmisel, sh eriti

suurema ohu allikaga ümberkäimisel. Hageja (tööandja) on asja materjalidest nähtuvalt

kasutanud mõistlikke võimalusi kahju vältimiseks, s.o nii veoki kui haagise osas oli sõlmitud

kindlustusleping; mõlema eseme puhul oli kindlustusvõtja omavastutuse määraks 600 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodut arvestades põhjendatud vähendada töötajalt tööandja

kasuks väljamõistetava hüvitise suurust 1/3 võrra, lähtudes sellest, et liikluskahju näol on

tegemist tööandja tegevusega seonduva tüüpilise riskiga ning asjaoludest lähtudes ei ole

põhjendatud jätta kogu tekkinud kahju täies ulatuses töötaja kanda.

Seega tuleb sõidukile ja haagisele tekitatud kahju eest mõista kostjalt hageja kasuks välja 800

eurot.

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et ülejäänud osas, s.o kütuse ülekuluga seonduvalt, ei

anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks. Selles osas tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Pooltevahelise töölepingu punktis 7 (pealkirjastatud kui „Materiaalne vastutus“) sätestati, et

töötaja kannab täielikku materiaalset vastutust töötajale oma töökohustuste täitmiseks antud

tööandja vara säilimise eest. Töötaja kannab täielikku materiaalset vastutust kütuse ülekulu

eest (OÜ-s Mürin kehtestatud norm moodustab 36 l/100 km soojal perioodil ja 38 l/100 km

talveperioodil). Talveperioodiks loetakse ajavahemikku, mil maas on lumi ja õhutemperatuur

alla – 5 °C.

Vaidluse all ei ole asjaolud, missugused vahemaad läbis kostja tööandjale kuuluva veokiga

24.10.2012 – 03.11.2012 ning kui suurel hulgal tankis ta sellel ajavahemikul kütust (vt

maakohtu otsuse p 16 koos viidetega asjaomastele tõenditele).

21. Tööandja ei ole tuginenud töölepingu lisana eraldi sõlmitud täieliku individuaalse

materiaalse vastutuse lepingule (tõlge I kd tl 180). Eelduslikult ei ole kõnealune täieliku

materiaalse vastutuse kokkulepe tulenevalt TLS § 75 lõikest 2 kehtiv, kuna selles ei ole

sätestatud töötaja vastutuse rahalist ülempiiri ning samuti ei ole kokku lepitud selles, et

tööandja oleks maksnud töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist. See aga

ei välista tööandja õigust nõuda töötaja poolt süüliselt tekitatud kahju hüvitamist TLS § 74

alusel.

Ringkonnakohus märgib, et TLS § 74 lg 2 alusel kahjuhüvitise väljamõistmine ei eelda

vältimatult töötaja tahtlikku tegu, vaid piisab ka kahju tekitamisest hooletuse tõttu. Samas ei

ole apellant millegagi põhjendanud, kuidas sai olla võimalik kütuse ülekulu tekkimine ilma

tema tahtluseta. Kütusekaardiga tanklas tankimine on võimalik siiski vaid eesmärgipärase

tegevuse kaudu ja see ei saa juhtuda n-ö kogemata. Maakohus on asunud seisukohale, et

kütuse ülekulu põhjustamine on kvalifitseeritav kostja raske hooletusena ning ringkonnakohus

ei näe alust seda kvalifikatsiooni muuta.

22. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud lähtuda töölepingu punktis 7 sätestatud

kütusekulu normidest. Isegi kui ülejäänud osas oli täieliku materiaalse vastutuse kokkulepe

tühine, on kütuse kulunormid vaadeldavad sisult eraldi kokkulepetena, mida töötaja kohustus

järgima. Kui kütust kulus tegelikkuses rohkem kui kulunorm ette nägi, siis oleks töötaja

pidanud tööandjat sellest õigeaegselt informeerima ja põhjendama, miks ei ole võimalik jääda

kokkulepitud kulunormide piiresse. Muuhulgas tuleneb ka TLS § 15 lg 2 punktist 8 töötaja

kohustus teavitada tööandjat töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest.

Käesoleval juhul ei ole töötaja kütuse ülekulu millegagi selgitanud. Asja materjalidest

nähtuvalt läbis kostja töölähetuse käigus 2285,6 km ning selleks kulus 1935 l kütust, mis on

ilmselge ülekulu ja ei ole usutav, et niisugune oleks olnud tegelik kütusevajadus.

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukoha ja põhjendustega (kohtuotsuse p 13)

ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Kütuse ülekulu põhjustamise näol on töötaja rikkunud

TLS §-dest 15 ja 16 tulenevaid kohustusi olla tööandjale lojaalne, kasutada säästlikult varalisi

ressursse, hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja vara ning täita tööülesandeid tööandja

kasu silmas pidades.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti rahuldanud hageja nõude kostjalt kütuse ülekulu

näol põhjustatud kahju eest hüvitise väljamõistmiseks summas 822,88 eurot. Ringkonnakohus

jätab selles osas maakohtu muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Menetluskulud

23. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3

alusel menetluskulude jaotust.

Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi 80 % ulatuses, tuleb asjas kantud

menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 80 % ulatuses kostja kanda ja 20 % ulatuses

hageja kanda.

Maakohtu menetluses kandis hageja menetluskulusid summas 225 eurot. Kostja esitatud

menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja maakohtus kulusid kokku summas 400

eurot, millest 200 eurot moodustas riigilõiv ja ülejäänu kulutused õigusabile. Ringkonnakohtu

hinnangul saab mõlema poole kulusid maakohtus lugeda vajalikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohtu menetluses on apellant tasunud riigilõivu summas 250 eurot (makse

teostatud OÜ Froling kontolt), kuid ülejäänud osas apellant menetluskulude nimekirja ei

esitanud. Vastustaja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud

apellatsioonimenetluses menetluskulu summas 128 eurot, mis väljendub õigusabiteenuses

(apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ajakuluga 3,2 tundi, tunni hinnaga 40 eurot).

Nimetatud kulu on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud.

24. Kokku loeb ringkonnakohus hageja poolt menetluses kantud vajalikuks ja põhjendatud

kuluks (225 + 128) 353 eurot ning kostja poolt kantud vajalikuks ja põhjendatud kuluks 650

eurot (sh riigilõiv kahes kohtuastmes kokku 450 eurot).

Kostjal tuleks hagejale hüvitada 80 % (vastavalt hagi rahuldatud osale), s.o 282,40 eurot.

Hagejal tuleks kostjale hüvitada 20 % (vastavalt hagi rahuldamata jäetud osale), s.o 130 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et poolte vastastikused menetluskulude nõuded tuleb tasaarvestada

ning lõpptulemusena mõista kostjalt hageja kasuks välja (282,40 – 130 =) 152,40 eurot asjas

kantud menetluskulude katteks.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/