2-14-9563/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Marget Henriksen, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.04.2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-9563

Tsiviilasi

G.L hagi OÜ AMBRIFA MEDICUM vastu kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.01.2016 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

2577,24 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

G.L apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): G.L (isikukood

XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Katrin Sarap ja advokaat Siiri Kuusik (e-post:XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ AMBRIFA

MEDICUM (registrikood 10972046, asukoht Tartu mnt 30-2,

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

10115 Tallinn, e-post XXX), lepinguline esindaja Vladimir

Kolga (e-post XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 11.01.2016 otsus tühistada osaliselt, osas, millega maakohus

jättis rahuldamata G.L hagi OÜ AMBRIFA MEDICUM vastu põhinõudes

summas 2336 eurot, viivisenõudes summas 48,52 eurot ja edasiulatuva viivise

nõudes ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.

2. G.L apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1.

Mõista välja OÜ-lt AMBRIFA MEDICUM G.L kasuks põhivõlg 2 336

eurot ja viivis 48,52 eurot.

4. Mõista välja OÜ-lt AMBRIFA MEDICUM G.L kasuks viivis põhivõlalt (2336

eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.03.2014 kuni

põhinõude tasumiseni.

5. Jätta G.L menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95 % ulatuses OÜ

AMBRIFA MEDICUM kanda ja ülejäänud osas G.L kanda ning OÜ AMBRIFA

MEDICUM menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 03.03.2014 esitas G.L (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ AMBRIFA MEDICUM

(kostja) vastu, paludes viimaselt välja mõista kahju hüvitise summas 2336 eurot,

viivise 225,41 eurot ning viivise kahjunõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni, menetluskulud jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt pöördus hageja 30.10.2011 kostja poole hambaraviks, ülemise

proteesi paigaldamiseks ning alumise hambajuure eemaldamiseks. Teenust osutas

hambaarst Y, kes teatas, et alumise hambajuure eemaldamine ei ole vajalik ning tegi

soovitused ravi osas. Hageja nõustus välja pakutud raviga.

3. Ravi järgselt oli proteesi kandmine ebamugav ning paigaldatud kroon tuli juba nädal

hiljem lahti. Dr Y paigaldas krooni uuesti. Proteesi kandmine oli taas ebamugav ja

28.11.2012 tuli kroon uuesti lahti. Hambad muutusid ravi tulemusel ülitundlikuks. Dr

Y leidis, et selline ravi nõuabki pikemaajalist kohanemist.

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

4. Hageja maksis kostjale kokku 2336 eurot. Kostja osutas hagejale järgmisi

tervishoiuteenuseid: ravi planeerimine, mis hõlmas muu hulgas haige uurimist ja

konsultatsiooni; juureravi mitmel hambal, sealhulgas hammastel nr 45 ja 46;

18.12.2012 panoraamröntgenülesvõtte tegemine; ülemise totaalproteesi tegemine;

hamba nr 34 ravi; mitme ülemise hamba eemaldamine; anesteesia; hammaste nr 11,

12, 13, 16, 21 eemaldamine; alginaatjäljendi tegemine; kahekihilise silikoonjäljendi

tegemine; amputatsioon; kolme kanaliga hamba juurekanali avamine ja laiendamine,

loputamine, puhastamine ja ajutise täidise panemine; ravimivahetus juurekanalites;

juurekanalite täitmine; täidise panemine; valguskõvastuvad täidised.

5. 14.12.2012 pöördus hageja teisesele hindamisele OÜ-sse Lille Hambaravi, kus

tuvastati, et hambajuurte tõttu ei saanud kostja paigaldatud hambasilda hagejale panna.

Käesolevaks ajaks on ravi OÜ-s Lille Hambaravi lõppenud ning ravi eest tasus hageja

OÜ-le Lille Hambaravi kokku 830 eurot.

6. 21.06.2013 pöördus hageja tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole

hindamaks, kas temale kostja poolt osutatud tervishoiuteenus oli nõuetekohane.

26.09.2013 hinnangu kohaselt ei vastanud kostja tervishoiuteenus heale

meditsiinitavale.

7. Hageja pöördus kostja poole ja palus tehtud kulutused (tasu tervishoiuteenuse

osutamise eest) hüvitada. Kostja seda teinud ei ole.

8. Hageja leiab, et kostja pidi olema hageja kahjunõudest teadlik hiljemalt 01.01.2013,

kuna hageja oli enne seda kuupäeva korduvalt väljendanud teenusega rahulolematust

ning teatanud soovist saada makstud tasu tagasi. Viivise nõue perioodi 01.01.2013 –

03.03.2014 eest on kokku 225,41 eurot.

9. Kostja ei ole tõendanud, milline oli konkreetse patsiendi hambaravi kui

tervishoiuteenuse vastav tase, ravijuhendi olemasolu ega selle järgimist. Seega ei ole

antud juhul tuvastatud, millele tuginedes kostja hagejale ravi osutas. Kostja ei ole

tõendanud, et ravi osutati nõuetele vastavalt, hagejale pandud diagnoos ja teostatud

ravi olid õiged.

10. Lähtuvalt VÕS § 772 lg-st 2 oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada. Lepingu

lõpetamine ei vabasta kostjat vastutusest. Kostja ei ole tõendanud, et hageja vaevused

olid põhjustatud lepingu lõpetamisest ning et juhul, kui kostja oleks hagejat edasi

ravinud, poleks hageja kannatusi tekkinud. Lepingu lõpetamine ei loo olukorda, kus

kostjal polnud ravijuhendi järgimise kohustust.

Kostja vastuväited

11. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

12. Kostja vastuse kohaselt pöördus hageja kostja poole hambaravi saamiseks 30.10.2011.

30.10.2011 diagnoosis kostja hagejal hammaste nr dd 43, 45 ja 46 Periodontitis

Chronica. Hageja tasus tervishoiuteenuse eest kokku 2336 eurot.

13. Kostja leiab, et vaidlusese on see, kas hagejal oli õigus leping kostjaga üles öelda ning

nõuda sellest tulenevalt kostjalt tasu tagastamist.

14. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 hinnangus on leitud, et

puudused (põletikud) esinesid vaid hammaste dd 45 ja 46 ravis. Ülejäänud kostja töö

oli seega nõuetekohane.

15. Hagejale ei osutatud teenuseid kuni 2012 lõpuni, vaid hageja lõpetas lepingu

ühepoolselt 15.04.2012 ilma, et ravi oleks lõpuni viidud. Hageja füüsilised kannatused

on põhjustatud ravi lõpetamata jätmisest, kuna hagejale olid paigaldatud ajutised

täidised ja ravi lõpule ei viidud. Hageja ei teavitanud kostjat teenuste puudustest

piisavalt täpselt ega esitanud nõuet töö parandamiseks. Hagejale on ajavahemikus

alates 30.10.2011 kuni 19.02.2012 osutatud hammaste nr 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

ravi. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt ei leidnud

tõendamist, et hageja hammaste nr 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34 hambaravi teostamisel

ning ülemise proteesi paigaldamisel olid esinenud raviteenuste mitte vastavused või

muud rikked.

16. Kostja märgib, et OÜ Lille Hambaravi hambakaardis puudub objektiivne suuõõne

olukorra kirjeldus patsiendi pöördumisel raviasutusse ning pole dokumenteeritud

patsiendi kaebusi ja soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted. Samuti ei

ole hageja tõendanud, et kogu OÜ Lille Hambaravi teenused olid tingitud hilisema

täiendava ravi vajadusest.

17. VÕS § 772 lg 2 alusel oli hagejal õigus kostjaga sõlmitud leping üles öelda omal

soovil ning hageja 15.04.2012 hambaravile mitte ilmumine tuleb lugeda lepingu

ülesütlemiseks hageja poolt, kuid sellise avalduse esitamine ei andnud hagejale õigust

nõuda tagasi ettemaksu ja jätta oma lepingulised kohustused täitmata.

Menetluse edasine käik

18. Harju Maakohus rahuldas 03.12.2014 otsusega hagi osaliselt (kohaldades VÕS § 758

lg 1, § 115 lg 1 ja TsÜS § 132 lg 1) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 2336 eurot, viivise 192,72 eurot ning viivise kahjuhüvitiselt (2336

eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 04.12.2014 kuni kahjuhüvitise

tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

19. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.05.2015 otsusega Harju Maakohtu 03.12.2014

otsuse ning saatis asja Harju Maakohtule uuesti läbi vaatamiseks, kes andis pooltele

täiendavad tähtajad tõendite ja seisukohtade esitamiseks tulenevalt ringkonnakohtu

juhistest.

20. Kostja esitas maakohtule kronoloogilise ülevaate hagejale tervishoiuteenuse osutamise

lepingu alusel osutatud teenustest, rõhutades, et ajavahemikus alates 30.10.2011 kuni

19.02.2012 osutati hagejale hammaste nr. 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34 ravi ning

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangu kohaselt ei leidnud

tõendamist, et hageja hammaste nr. 13, 16, 11, 21, 12, 43, 34 hambaravi teostamisel

ning ülemise proteesi paigaldamisel esinesid raviteenuste mitte vastavused või muud

rikked.

21. Hageja esitas maakohtule OÜ Lille Hambaravi ravikaardi, millest nähtus detailne

teostatud ravi ning selle maksumus. Hageja märkis, et kostja ei ole tõendanud, milline

oli konkreetse patsiendi hambaravi kui tervishoiuteenuse VÕS §-le 762 vastav tase,

ravijuhendi olemasolu ega selle järgimist, millist ravi hageja vajas ja et hagejale osutatud

ravi oli näidustatud, et iga raviteenuse osutamiseks vajalikku komponenti teostati VÕS §

762 nõuetele vastava teenuse osutamisega, et hagejale pandud diagnoos ja teostatud ravi

olid õiged.

Esimese astme kohtu otsus

22. Harju Maakohus jättis 11.01.2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

23. Tallinna Ringkonnakohus asus 22.05.2015 otsuses seisukohale, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas kostja poolt hagejale osutatud

hambaraviteenus oli mingis ulatuses nõuetele vastav ning kas pooltevaheline leping

kehtib või on see lõppenud.

24. VÕS § 722 lg 2 kohaselt võib patsient tervishoiuteenuse osutamise lepingu igal ajal

põhjust avaldamata üles öelda. Seega on patsiendil piiramatu õigus tervishoiuteenuse

osutajaga sõlmitud leping igal ajal üles öelda (v.a tahtest olenematu vältimatu

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

psühhiaatrilise abi korral). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 sätestab,

et kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa

õiguslik tagajärg. Kohus on seisukohal, et hageja ilmumata jätmist kostja vastuvõtule

15.04.2012 saab käsitleda lepingu järeldusliku ülesütlemisena. Kuivõrd seaduses ei ole

sätestatud lepingu ülesütlemise osas vorminõudeid, võis hageja lepingu üles öelda ka

kaudse tahteavaldusega, s.t vastuvõtule ilmumata jätmata. Seega loeb kohus, et hageja

ja kostja vaheline tervishoiuteenuse osutamise leping on lõppenud VÕS § 772 lg 2

alusel.

25. Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled on sõlminud tervishoiuteenuse osutamise

lepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 kohaselt. VÕS § 770 lg 3 kohaselt

tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku

vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui

patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata.

Seega dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral peab tervishoiuteenuse osutaja

kahju hüvitamise kohustuse vabanemiseks tõendama, et vaatamata patsiendi tõendatud

kahjule ei ole tervishoiuteenuse osutaja rikkunud lepingut või rikkumine ei ole

põhjuslikus seoses kahjuga või puudub tervishoiuteenuse osutaja süü.

26. VÕS § 769 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse

osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama.

Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju,

kui seadusest ei tulene teisiti. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

26.09.2013 koosoleku protokollis on tuvastatud, et kostja on rikkunud

dokumenteerimiskohustust (hambakaardis pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja

soove, samuti puuduvad raviplaan ja röntgenülesvõtted, kaardil on kirjas, et teostati

juureravi mitmel hambal, kuid ei ole ühtegi märget juureravi käigus tehtud

röntgenülesvõtete kohta). Eeltooduga on kohus esitatud tõendite pinnalt seisukohal, et

kostja on rikkunud dokumenteerimiskohustust (VÕS § 769). Kostja ei ole kohtule

esitanud ka tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus asuda vastupidisele seisukohale.

27. Seega tuleb kostjal tõendada vastutust välistavate asjaolude esinemist juhul, kui hageja

tõendab kahju tekkimise.

28. Tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse

osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti

juurde või kaasama eriarsti (VÕS § 762). Ringkonnakohus on märkinud, et kostjal

tuleb tõendada, millist ravi patsient vajas, eelkõige saab vastavat asjaolu tõendada

ravijuhend või eksperdiarvamus.

29. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et tegutses hagejale raviplaani koostamisel

ravijuhis(t)e alusel. Ravijuhised on arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemise

vahendid, kuid mitte iseenesest õiguslikult siduvad. Kohus on seisukohal, et üksnes

ravijuhiseid ei saa pidada tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitajaks, kuna iga

patsendi raviplaani koostamisel tuleb lähtuda terviserikke eripärast ja ulatuses. Antud

juhul kostja ei ole ka selgitanud, kas on kaldunud ravijuhistest kõrvale ning millest

tulenevalt valis hambaarst just sellise raviplaani. Kostja ei ole kohtule esitanud ka

ekspertarvamust, mis kinnitaks kostja raviteenuse osutamise kvaliteedi nõuetele

vastavust. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid asjaolu kohta, millist ravi hageja

vajas, vaid on seda enda seisukohtadega selgitanud. Hageja pöördus kostja poole

30.10.2011 ülemise proteesi paigaldamiseks ja alumise hambajuure eemaldamiseks,

hambaarst tegi ravi osas endapoolsed soovitused, mille läbiviimisega hageja nõustus.

Kostja on kohtule selgitanud, et hambaarst diagnoosis 30.10.2011 hageja hammastel

nr dd 43, 45 ja 46 periodontitis chronica ehk kroonilise hamba juuretipupõletiku.

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

Kostja on selgitanud, et raviplaan hammastel nr 46 ja 45 ei ole lõpule viidud, mistõttu

jäid hageja hammastesse ajutised täidised ja ajutised hambaproteesid.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013 koosoleku protokollis on

tuvastatud, et 18.12.2012 tehtud panoraamülesvõttel on näha juurealused põletikud

hageja hammastel dd 46, 45 tulenevalt C poolt antud eksperthinnangust (antud

15.09.2013). Hambaravi Dentores Dental Care OÜ 20.07.2013 antud hinnangu

kohaselt vajas uuesti paigaldamist ülalõua totaalprotees ja ravi vajas hammas nr dd 34.

OÜ Lille Hambaravi on 14.12.2012 tuvastanud, et hambajuurte tõttu ei saa kostja

paigaldatud hambasilda hagejale suhu panna. Kohus märgib, et eelnimetatud tõenditest

ei tulene, et täiendav hambaravi tuli hagejale teostada seoses kostja puuduliku või

ebakvaliteetse teenusega. Kostja on kohtule läbivalt selgitanud, et raviteenuse

osutamine jäi kostjal pooleli ning seda hagejast tulenevast asjaolust ning nähtuvalt

eelviidatud tõenditest olidki problemaatilised hambad dd 46, 45, mille ravi ei

õnnestunud kostjal tulenevalt hagejast lõpuni viia.

30. Kohus leiab, et esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik järeldada, kas hagejale

saabunud negatiivne tagajärg (proteesi sobimatus, hambakrooni mitmekordne

lahtitulek) on saabunud just kostja tegevuse tagajärjel. Hagejal on OÜ-s Lille

Hambaravi parandatud hambaid nr dd 43, 44, 45 ja 46. Hambaravi Dentores Dental

Care OÜ-s on hagejale asetatud suhu uus ülalõua totaalprotees ning teostatud hambale

nr dd 34 juurekanaliravi. Hageja pöördus Hambaravi Dentores Dental Care OÜ poole

11.04.2013 ning OÜ Lille Hambaravi poole 14.12.2012, kostja juures teostati hagejale

viimane teenus 18.02.2012. Seejuures kohus märgib, et hageja pöördus esmakordselt

teise hambaraviteenust osutava ettevõtte, s.o OÜ Lille Hambaravi poole üle poole

aasta hiljem peale kostja poolt tervishoiuteenuse viimast osutamist. Kohus leiab, et

olukorras, kus kostja on selgitanud, et ravi ei olnud lõpetatud ning hageja pöördus

teise hambaravi osutava ettevõtte poole üle poole aasta hiljem, ei ole võimalik

tuvastada, et hagejale saabus negatiivne tagajärg just kostja poolt osutatud raviteenuse

tõttu. Kohus märgib, et hagejal esines kaebusi ka kostja poolt teenuse osutamise ajal

ning kostja selgitas hagejale, et tegemist on pikaajalise raviteenusega, kuid hageja

loobus vaatamata sellele raviteenuse lõpuleviimisest.

31. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud

tervisekahjustuse tekkimist kostja poolt. Olukorras, kus hageja ise on katkestanud ravi,

ei ole välistatud, et hagejale tekkinud vaevused tõi kaasa just hagejapoolne ravi

katkestamine. Lisaks on kohus seisukohal, et tervishoiuteenuse osutamisel tuleb

arvestada ka asjaoluga, et tervishoiuteenuse osutamisega võivad kaasneda riskid, mis

tähendab, et ka korrektse tervisehoiuteenuse osutamise korral ei pruugi igakordselt

saabuda soovitud tagajärg, mis võib muuhulgas olla tingitud patsiendi enda

käitumisest. Olukorras, kus tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon on

26.09.2013 koosoleku protokollis märkinud, et patsient ei ole aastaid hambaarsti

juures käinud, ei ole välistatud, et hageja hammaste ravimine pidigi toimuma pika aja

vältel, nagu seda on selgitanud kostja.

32. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole asjas esitatud tõendite pinnalt võimalik

tuvastada, et hagejale on saabunud just kostja poolt osutatud hambaraviteenuse

tagajärjel kahju. Ka ringkonnakohus on märkinud, et Hambaravi Dentores Dental Care

OÜ hinnangust ja C eksperthinnangust ei ole võimalik järeldada, millises osas ei

vastanud ja millises osas vastas hambaraviteenus nõuetele. Eelnimetatud asjaolusid ei

ole pooled ka käesolevas menetluses kohtu ette toonud, olenemata asjaolust, et nii

ringkonnakohus kui ka maakohus on tõendite esitamise vajalikkusele viidanud. Kohus

selgitab, et tervishoiuteenuse osutamisel tuleb järgida kvaliteedi tagamise formaalseid

nõudeid, lisaks neile tuleb järgida ravijuhiseid ning head meditsiinilist tava ja

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

meditsiinieetikat. Sotsiaalministri 16.05.2008 määrus nr 27 „Tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise

kord ja komisjoni moodustamine“ § 2 lg 1 p 4 näeb ette, et hoolsuskohustuse

rikkumisel tuleb täiendavalt arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja

meditsiinieetikat. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni 26.09.2013

koosoleku protokollis ei ole märgitud, mida on silmas peetud asjaolu osas, et kostja

poolt teostatud ravi ei vasta heale meditsiinitavale. Olenemata asjaolust, et just kostjal

lasub vastutusest vabastavate asjaolude tõendamise kohustus, märgib kohus, et

esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada VÕS § 762 nimetatud kohustuse

rikkumist, kuna hageja ei ole tõendanud, et talle on tervishoiuteenuse osutamise käigus

tekkinud just tulenevalt kostjast kahju. Kohus on asunud seisukohale, et hagejale

osutati hambaraviteenust, mis oma olemuselt oli hageja tervislikust seisundist

tulenevalt pikaajaline ravi, kuid hageja loobus sellest enne ravi lõppu. Eeltoodust

tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei ole leidnud tuvastamist, et kostja oleks

tervishoiuteenust hagejale osutades rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingus

nimetatud hoolsuskohustust.

33. Eeltooduga on kohus tuvastanud, et kostja on rikkunud üksnes

dokumenteerimiskohustust. Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise tagajärjed on

sätestatud VÕS § 770 lg-s 3, mida tuleb kohaldada koos sama paragrahvi lõikega 1,

mille kohaselt tervishoiuteenuse osutaja ja arst vastutavad üksnes oma kohustuse

süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kohus on lähtuvalt

hageja väidetest ning asjaolus esitatud tõenditest seisukohal, et antud juhul ei esine

asjaolusid, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et hagejale väidetavalt tekkinud

kahju on põhjuslikus seoses dokumenteerimiskohustuse rikkumisega. Seega ei ole

kahju hüvitamise koosseis antud juhul täidetud ning hageja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

34. TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt jäävad tsiviilasja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

35. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ning

teha asja suus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks esimese

astme kohtule, menetluskulud jätta vastustaja kanda.

36. Apellant leiab, et

maakohus on valesti hinnanud tõendeid, rikkunud

põhjendamiskohustust ning ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust, kohus ei järginud

Tallinna Ringkonnakohtu poolt esitatud seisukohti ning tõendamiskoormist.

37. Maakohus leidis, et apellandil vastustaja tegevusest kahju ei ole tekkinud. Antud juhul

vastustaja aga nõutud asjaolusid ei esitanud ega tõendanud teenuse nõuetelevastavust

ning kohast osutamist. Seega ei ole maakohtu eeltoodud seisukoht põhjendatud. Juhul,

kui maakohus olekski saanud asuda seisukohale, et isegi nõuetele mittevastava teenuse

osutamisel ei saanud apellandi väljatoodud kahju apellandile tekkida, oleks pidanud

kohus selgitama, millistest tõenditest täpsemalt kohtu seisukoht tuleneb. Sellisel juhul

oleks olnud põhjendatud mittekohase teenuse osutamisest tuleneva kahju

väljamõistmine. On ebausutav, et mittevastav teenus mitte mingit kahju ei tekita.

38. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest ilmneb, et küsimus oli väljamõistetava summa

suuruses ning argumentatsioonist tulenevalt tuleb vähemalt mingis osas pidada hagi

rahuldamist põhjendatuks.

39. Maakohus tuvastas õigesti, et vastustaja on rikkunud dokumenteerimiskohustust, kuid

jättis otsuses õigusvastaselt tuvastamata, et vastustaja ei ole täitnud

tõendamiskohustust, mistõttu tuleb eeldada, et teenus ei vastanud nõuetele.

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

40. Tulenevalt dokumenteerimiskohustuse rikkumisest oli vastustaja kohustus tõendada, et

tema osutatud teenus oli vastav ning põhjuslikku seost ei esine. Selle vastustaja poolt

tõendamata jätmisel pidi kohus eeldama, et apellandi esitatud väited on õiged ning

põhjuslik seos on olemas. Seega on maakohus vääralt hinnanud tõendeid ning teinud

tõenditest tõendamiskoormist arvestamata valed järeldused.

41. Maakohus on järelduste tegemisel lähtunud kostja selgitustest, mida ei saa pidada

kohaseks tõendiks. Menetlusosalise selgitused võivad olla tõendiks, kui need on antud

menetlusosalise vande all ülekuulamise käigus (TsMS § 267). Antud juhul

menetlusosalist vande all üle ei kuulatud.

42. Õigeks ei saa pidada kohtu seisukohta, mille kohaselt peaks patsient jätkama ravi arsti

juures, kelle teenus ei vasta nõuetele ning on loonud usalduse kaotuse olukorra.

Dokumenteerimiskohustuse rikkumisest tulenevalt oleks vastustaja aga pidanud

tõendama, et just teenuse osutamise lõpetamine tingis kahju.

43. Maakohus on üllatuslikult asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud

tervishoiuteenuse osutamise käigus tekkinud tervisekahjustuse tekkimist kostja poolt.

Tõendamiskoormise kohaselt pidi vastustaja tõendama, et tema poolt osutatud

teenusest tingituna ei saanud apellandile kahju tekkida.

44. Maakohus asus seisukohale, et ei ole välistatud, et hagejale tekkinud vaevused tõi

kaasa just hagejapoolne ravi katkestamine. Vastustaja selliseid tõendeid ei esitanud,

mistõttu jääb kohtu seisukoht arusaamatuks.

45. Seadusega ei saa kooskõlas olevaks pidada ka seisukohta, mille kohaselt võivad

tervishoiuteenuse osutamisega kaasneda riskid, mis tähendab, et korrektse teenuse

osutamise korral ei pruugi soovitud tagajärg saabuda. Apellant märgib, et sellest

tulenevalt ongi oluline, et tervishoiuteenuse osutaja dokumenteeriks kõik vajalikud

asjaolud, mis võimaldaks ka hiljem hinnata, kas teenus oli nõuetekohane. Kui teenus

ei olnud nõuetekohane, ei saa panna riski patsiendile.

46. Maakohus on vääralt tõlgendanud asjas esitatud tõendit. Röntgen, mida

ekspertkomisjon hindas, oli tehtud pärast vastustaja poolt ravi saamist 18.12.2012.

Vastustaja osutas apellandile raviteenuseid vahemikus 30.10.2011-16.02.2012.

vastustaja osutatud teenus jättis mulje, et apellant ei ole aastaid hambaarsti juures

käinud.

47. Vastuolus VÕS § 770 lg 3 ning Tallinna Ringkonnakohtu ja maakohtu enda poolt

selgitatuga, on kohtu seisukoht, et ei ole võimalik VÕS § 762 nimetatud kohustuse

rikkumist tuvastada, kuna hageja ei ole tõendanud, et kahju tekkis kostjast tulenevalt.

Asjaolu, et vastutaja omapoolset tõendamiskoormist ei täitnud, ei saa tõlgendada

apellandi kahjuks. Vastustaja ei ole tõendanud, et tema poolt osutatud teenus vastas

nõuetele ning ei saanud kahju kaasa tuua. Juhul, kui rikutakse

dokumenteerimiskohustust, on VÕS § 770 lg-s 3 selgelt ette nähtud, et see muudab

tõendamiskoormist.

48. Tallinna Ringkonnakohus selgitas, et „seega tuleneb VÕS § 770 lõikest 3 üksnes

kostja kohustus tõendada kohustuse rikkumise, põhjusliku seose või süü puudumist,

kuid ei võta hagejalt kohustust esitada väidetava kahju tekkimise asjaolusid ja

tõendeid kahju suuruse kohta“. Tallinna Ringkonnakohtu väljatoodud seisukohtadest

ühtegi vastustaja ei tõendanud, maakohus tõlgendas vaatamata sellele asjaolusid

apellandi kahjuks.

49. Apellant esitas tulenevalt ringkonnakohtu seisukohtadest selgitavad tõendid, mis

teenuseid OÜ Lille Hambaravi osutas. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et

seda ei saa pidada vastustaja tegevusest tingitud kahjuks.

50. Apellant leiab, et olukorras, kus vastustaja ei suuda tõendada, et ükski tema osutatud

teenusest vastas nõuetele ning oli vajalik, tuleb apellandi kahjuks pidada nii

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

vastustajale tasutud teenuse hinda kui ka täiendava ravi vajadusest tekkinud kulusid.

Isegi kui vastustaja osutatud ravi oli mingis osas nõuetekohane ning oli vajalik, saab

see mõjutada vaid kahjuhüvitise suurust, kuivõrd täiendava ravi vajadus näitab selgelt,

et vähemalt osa vastustaja osutatud teenusest ei olnud nõuetekohane. Asjaolu, millises

ulatuses vastustaja osutatud teenus oli nõuetekohane ja vajalik, peab tõendama aga

vastustaja.

Vastus apellatsioonkaebusele

51. Vastustaja vaidles apellandi poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta

selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

52. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

tühistada osaliselt ja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.

53. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:

-

Hageja pöördus kostja poole hambajuure eemaldamiseks ja proteesi

paigaldamiseks.

-

Poolte vahel sõlmiti tervishoiuteenuse osutamise leping.

-

Lepingu raames tõmmati välja 5 hageja ülalõualuus paiknevat hammast nr 16, 13,

11, 12 ja 21 (hammaste numbrid I kd, tlk 89) ning nende asemele pandi

totaalprotees, raviti alalõualuus olevaid hambaid nr 34, 43, 45, 46, amputeeriti

hambad 43, 45, 46 (hammas 47 puudus) ja pandi sinna kroon (asjas nimetatud ka

kui sild).

-

Hageja tasus kostjale lepingu raames osutatud teenuste eest 2 336 eurot.

-

Poolte vahel sõlmitud leping on lõppenud hageja poolt lepingu ülesütlemisega.

54. Seega nähtub asja materjalidest, et hageja pöördus kostja poole soovides hambajuure

eemaldamist ja sinna krooni panemist. Kostja osutatud teenuse käigus tõmmati hagejal

välja 5 hammast ülalõualuus ja nende asemele pandi totaalprotees. Nagu kostja kirjast

(I kd, tlk 44) nähtub, soovis tervishoiuteenuse osutaja eemaldada hagejal ka alumises

alalõualuus olevaid hambaid, kuid kostja keeldus sellest. Seetõttu raviti alalõualuus

olevaid hambaid 43, 45, 46, valmistati need ette krooni panekuks ja pandi sinna kroon,

samuti raviti hammast 34.

55. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist ja kahjuks loeb kogu summa tasumist kostjale

e 2 336 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt põhineb hageja kahjunõue sellel, et kostja on

poolte vahel sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud seetõttu, et kostja

määratud ravi ei olnud põhjendatud ning lisaks seetõttu, et teostatud ravi kvaliteet, sh

paigaldatud kroon ja protees ei vastanud VÕS § 762 nõuetele. Pooled vaidlevad selle

üle, kas kostja on tekitanud hagejale diagnoosivea ja vale raviga kahju, mille

hüvitamise eest kostja vastutab.

56. Tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude

lahendamiseks tuleb kõigepealt tuvastada, kas tervishoiuteenuse osutaja on lepingut

rikkunud. Juhul kui kohus tuvastab, et tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud,

siis tuleb kindlaks teha, kas isik on kohustuse rikkumises süüdi, kas isikul, kes kahju

hüvitamist nõuab on tekkinud kahju ning kas eksisteerib põhjuslik seos lepingu

rikkumise ning kahju vahel.

57. VÕS § 770 lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2

nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud

juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

dokumenteerimata. VÕS § 769 esimese lause järgi tervishoiuteenuse osutaja peab

patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning

vastavaid dokumente säilitama. Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni

hinnangu (I kd, tlk 14-15) järgi puudub kostja esitatud hageja hambakaardis

objektiivse staatuse ehk suuõõne olukorra kirjeldus patsiendi pöördumisel

raviasutusse. Hambakaardis pole dokumenteeritud patsiendi kaebusi ja soove, samuti

puuduvad

raviplaan

ja

röntgenülesvõtted.

Kuna

kostja

jättis

dokumenteerimiskohustuse täitmata, siis on kostja tõendada, et ta ei ole lepingut

rikkunud, süü puudumist ja põhjusliku seose puudumist hageja kahju ja kostja

võimaliku lepingu rikkumise vahel.

58. Ringkonnakohtu arvates on tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga,

kes tuvastas, et kostja ei ole täitnud VÕS § 762, mille kohaselt tervishoiuteenus peab

vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb

osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega, tõendatud kostja poolt

hagejaga sõlmitud lepingu rikkumine. Ringkonnakohtu arvates nähtub

tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust, et kuna hambakaardis pole

dokumenteeritud hageja hammaste (suuõõne) seisundit, tegemata on röntgenülesvõte

ja puudub raviplaan, siis ei ole võimalik kindlaks teha, kas ja millises ulatuses oli

hagejale kostja osutatud ravi vajalik. Maakohus selgitas, et kostja peab esile tooma ja

tõendama, millist ravi hageja vajas, hagejale pandud diagnoosi, lisaks seda, et

teostatud ravi oli õige ning et kostja osutas teenust sellist teenust osutavalt isikult

tavaliselt oodatava hoolega (I kd, tlk 195). Ringkonnakohtu arvates on kostja jätnud

tõendamata, et hagejale osutatud teenused oli näidustatud, va krooni panemine 47

hamba asendamiseks. Hageja hambakaardilt nähtub, et hagejal 47 hammas puudus,

seega oli vastavalt hageja soovile krooni panek puuduva hamba asendamiseks

näidustatud.

59. Tõendamata on vajadus kõikide hammaste raviks ja hammaste eemaldamiseks. Kostja

väidete kohaselt teostati hammaste eemaldamine, lähtudes hageja suuõõne seisundist.

Ainuüksi väide, et hambaravi ekspert C tuvastas (I kd, tlk 48), et hageja polnud käinud

pikka aega hambaarsti juures, selliste protseduuride vajalikkust ei tõenda. Kostja on

väitnud, et hambaarst diagnoosis 30.10.2011 hageja hammastel 43, 45, 46

periodontitis chronica ehk kroonilise hamba juuretipupõletiku, kuid see väide on

tõendamata.

60. Lisaks on asja materjalidele lisatud tõenditega tõendatud, et kõik kostja ravitud

alalõualuus olevad hambad ehk hambad nr 34, 43, 46 ja 45 vajasid täiendavat ravi.

TKE hambaravi ekspert C hinnangu kohaselt on 18.12.2012 panoraam

röntgenülesvõttel näha juurealused põletikud hammastel, 46 ja 45. Lille Hambaravi

hambakaardist nähtuvalt teostati hagejale 43 hamba ravi (II kd, tlk 17). Lille

Hambaravi tõendiga (I kd, tlk 10) on tõendatud, et silda hambajuure tõttu enam suhu

panna ei saa. Dentore Dental Care teatisest (tlk 43) nähtub, et hambal 34 diagnoositi

2013.a kevadel pulpitis chronica exacerbata ja teostati juurekanaliravi ning hagejale

tehti uus ülalõua protees. Kuna krooni all olnud hambaid 45 ja 46 tuli juurealuste

põletike tõttu uuesti ravida, lisaks ei sobinud hageja hammastele paigaldatud kroon

(sild), siis ainukesed teenused, mille näidustus leidis menetluses tõendamist ehk

krooni panemisega seotud teenused puuduva 47 hamba asendamiseks, olid tehtud

kostja poolt mittenõuetekohaselt ehk lepingut rikkudes. Kokkuvõtvalt tuleb kostja

lepingu rikkumiseks lugeda mittenõuetekohaselt osutatud teenust, so

dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmist ja ebaõigelt läbiviidud ravi, mis tõi kaasa

täiendava ravivajaduse.

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

61. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste

süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või

raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja määras hooletult või

tahtlikult vale diagnoosi või ravi, sh jättis õige diagnoosi ja ravi määramata. VÕS §

103 lg 1 esimese lause järgi eeldatakse kohustuse rikkumise mittevabandatavust.

Sellest sättest tulenevalt eeldatakse ka lepingut rikkunud isiku süüd. Eelpooltoodu

kohaselt on kostja lepingurikkumine tõendamist leidnud. Kostja süü puudumist

tõendanud ei ole. Tõendatud on asjas aga vastupidine ehk kostja süü, sest

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust (I kd, tlk 14-15) nähtuvalt

ei ole kostja osutanud teenust vastavalt VÕS §-le 762, mille esimese lause kohaselt

peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse

osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava

hoolega. Kostja on asjas esile toonud, et hageja soovil raviti hambaid 43, 45 ja 46,

kuid ilma garantiita. Mida tähendab kostja arvates ilma garantiita hambaravi, seda ei

ole kostja selgitanud. Ringkonnakohus osutab, et tervishoiuteenuse osutamise leping

on käsundi tüüpi leping ning seetõttu ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida

niikuinii alati patsiendi jaoks positiivset lõpptulemust, samas peab ta raviteenuse

osutamisel teenuse osutamise protsessi läbi viima nõuetekohaselt.

62. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja tasus kostjale osutatud

teenuste eest 2336 eurot. Tasutu tõttu vähenes hageja vara. VÕS § 127 lg 1 kohaselt

on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna kostja rikkus lepingut ning tõendamata

on see, et kostja poolt teenuse osutamine mingis ulatuses oli vajalik ja nõuetekohane,

siis võib hageja makstud summat kostjale pidada hageja kahjuks.

63. Maakohus tuvastas, et kostja jättis dokumenteerimiskohustuse täitmata, kostja ei ole

tõendanud, millist ravi hageja vajas ning et kostja osutatud ravi oli nõuetekohase

kvaliteediga. Sisuliselt leidis maakohus, et kostja poolt jäi tõendamata, et ta ei

rikkunud lepingut ja süü puudumine. Samas leidis maakohus, et esitatud tõendite

pinnalt ei ole võimalik järeldada, kas hagejale saabunud negatiivne tagajärg (proteesi

sobimatus, hambakrooni mitmekordne lahtitulek) on saabunud just kostja tegevuse

tagajärjel. Maakohus leidis, et hoolimata sellest ei pea kostja hagejale kahju hüvitama,

sest hageja jättis kokkulepitud ajal kostja juurde teenuse saamiseks ilmumata.

64. VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju

vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest,

mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui

ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Seega

tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud

hagejale kahju, st ilma selle veata ei oleks hagejal kahjulikke tagajärgi tekkinud.

65. Maakohus tuvastas, et hageja ravi kostja juures jäi poolikuks ning sellest tulenevalt, et

olukorras, kus hageja ise on katkestanud ravi, ei ole välistatud, et hagejale tekkinud

vaevused tõi kaasa just hagejapoolne ravi katkestamine. Ringkonnakohtu arvates jättis

maakohus oma seisukohta kujundades tähelepanuta, et põhjusliku seoses puudumise

kostja poolt kohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel pidi tõendama

kostja. Asjas pole tõendeid põhjusliku seose puudumise kohta esitatud.

Ringkonnakohus osutab, et põhjusliku seose puudumist ei saa eeldada. Lisaks leiab

ringkonnakohus, et maakohus pole eristanud hagejale osutatud teenuseid. Hageja

ülalõualuust tõmmati 5 hammast välja kahe esimese visiidi jooksul ja totaalprotees

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563

anti hagejale allkirja vastu üle 11.12.2011. Asjast ei nähtu, et peale nimetatud

kuupäeva pidanuks kostja hageja ülalõualuus olevaid hambaid ravima. 05.02.2012 on

ülemisel lõualuul tehtud korrektsioon. Miks ja mida täpsemalt tehti hambakaardist ega

kostja väidetest ei selgu, kuna aga hagiavaldusest nähtuvalt väidab hageja, et proteesi

kandmine oli väga ebamugav, oli protseduur ilmselt seotud hageja kaebusega proteesi

kohta. Hageja hambakaardilt nähtub, et hammastel 43, 45 ja 46 teostati ravi ja pandi

korduvalt ajutisi täidiseid ning hammastele 43 ja 34 pandi 12.02.2012

valguskõvastuvad täidised, 19.02.2012 tsementeeriti hambasild (paigaldati ajutine

hambaprotees). Seda, kas silla alla jäänud hambad 45 ja 46 vajasid veel täiendavat

ravi, asja materjalidest ei nähtu. Kostja väidete kohaselt pidi 15.04.2012 toimuma

hambasilla tsementeerimine, kuid hageja kostja juurde ei ilmunud. Asja materjalidest

ei nähtu, et Lille Hambaravi poolt tuvastatud hagejale pandud silla sobimatuse tingis

hageja poolt kostja juurde visiidile ilmumata jätmine.

66. Eeltoodu alusel on hageja põhinõue põhjendatud ja tõendatud. Hagiavalduse kohaselt

palub hageja kostjalt välja mõista ka viivise põhinõudelt alates 01.01.2013 kuni

hagiavalduse esitamiseni 03.03.2014 summas 225,41 eurot ning viivise edasiulatuvalt

kuni põhinõude tasumiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi, kui rahalise kohustuse

täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist, alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule

oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Hageja väidete kohaselt oli kostja

tema kahjunõudest teadlik hiljemalt 01.01.2013, sest hageja oli enne seda kuupäeva

korduvalt väljendanud kostjale rahulolematust teenusega ning teatanud soovist saada

makstud tasu tagasi. Hageja saatis kostjale 02.12.2013 nõudekirja/pankrotihoiatuse (I

kd, tlk 14-15), milles palus tasuda kahju summas 2336 eurot ja viivised 181,44 eurot.

Vastusest hagiavaldusele nähtub, et kostja sai 02.12.2013 nõudekirja kätte. Seetõttu on

hageja viivisenõue põhjendatud alates 03.12.2013. Arvestades, et hagiavaldus esitati

03.03.2014, ajavahemikul 03.12.2013 kuni 31.12.2013 oli VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivisemäär 8,5 % ning ajavahemikul 01.01.2014-03.03.2014 oli VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud viivisemäär 8,25 % aastas, on põhjendatud hageja viivisenõue kuni

hagiavalduse esitamiseni summas 48,52 eurot. Kuna osaliselt ei ole hageja viivisenõue

põhjendatud, tuleb hagi rahuldada osaliselt. Hageja palub viivise välja mõista ka

edasiulatuvalt kuni põhinõude tasumiseni. TsMS § 367 järgi tuleb hageja edasiulatuv

viivisenõue rahuldada.

Menetluskulude jaotus

67. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1

jätab ringkonnakohus G.L menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 95 % ulatuses OÜ

AMBRIFA MEDICUM kanda ja ülejäänud osas G.L kanda ning OÜ AMBRIFA

MEDICUM menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.

68. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist

summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Marget Henriksen

Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik

12(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-9563