2-12-45202/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-45202

Tsiviilasi

MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus hagi OÜ Moonirull

vastu võlgnevuse ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks ning

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

nr 182/2014/266

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

58 769,82 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus

(registrikood 80116582), esindajad vandeadvokaat Paul Keres

ja advokaat Artur Sanglepp

Vastustaja (kostja): OÜ Moonirull (registrikood 11441144),

esindaja vandeadvokaat Martin Männik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus

osaliselt OÜ-lt Moonirull MTÜ Eesti Pärimusmuusika

Keskus kasuks väljamõistetud võlgevuse suuruse osas

(resolutsiooni

p

1.1.)

ja

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamise hagi rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni

p 1.3.).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista OÜ-lt

Moonirull üürivõlg ja viivis 4475,33 eurot MTÜ Eesti

Pärimusmuusika

Keskus

kasuks

ning

tunnistada

lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 182/2014/266.

2. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus

muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Rahuldada MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus hagi

OÜ Moonirull vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt

ning välja mõista OÜ-lt Moonirull üürivõlg ja viivis

summas 4475,33 eurot MTÜ Eesti Pärimusmuusika

Keskus kasuks.

3.2. Jätta rahuldamata MTÜ Eesti Pärimusmuusika

Keskus

hagi

OÜ

Moonirull

vastu

kahjuhüvitise

31 666,80 eurot väljamõistmiseks.

3.3. Rahuldada MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus hagi

OÜ

Moonirull

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks ning tunnistada lubamatuks sundtäitmine

täiteasjas nr 182/2014/266.

3.4. Jätta Tartu Maakohtu 30. novembri 2012 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna.

3.5. Jätta Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna.

3.6. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus (hageja) esitas 5. novembril 2012 Tartu Maakohtule hagi

OÜ Moonirull (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja üürivõlgnevuse

47 869,26 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 31 011,28 eurot ja viivise põhinõudelt 0,1%

päevas alates 6. novembrist 2012 kuni põhinõude täitmiseni.

28. novembri 2014 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 47 868,30 eurot (üürivõlgnevus 16 201,50 eurot +

kahjuhüvitis 31 666,80 eurot) ning viivise (tsiviilasi nr 2-12-45202).

Hageja esitas 17. märtsil 2014 Tartu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus tunnistada

lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 182/2014/266 (tsiviilasi nr 2-14-12026).

Tartu Maakohus liitis 7. novembri 2014 määrusega tsiviilasjad nr 2-12-45202 ja nr 2-14-12026

ühte menetlusse, jättes tsiviilasja numbriks 2-12-45202.

Hagiavaldustes ja hagiavalduste täpsustustes märgitu kohaselt on poolte vahel 19. veebruaril 2008

sõlmitud üürileping (leping), mille objektiks oli kohviku ruumide üürile andmine. Tartu

Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012 otsusega on tuvastatud, et hagejapoolne 16. jaanuari 2009 lepingu

ülesütlemine oli tühine, st leping kehtis edasi ka pärast 16. jaanuari 2009 ning seega on hagejal

õigus nõuda üüri maksmist. Perioodil 1. jaanuar 2009 – 30. aprill 2009 eest maksis kostja üüri

osaliselt ning perioodi 1. mai 2009 – 30. jaanuar 2010 eest ei maksnud kostja üüri üldse. Kostja

üürivõlgnevus moodustab 16 201,50 eurot. Kostja esitas 21. jaanuaril 2010 hagejale lepingu

ülesütlemise avalduse VÕS § 313 lg 1 alusel, milles ütles lepingu alates 31. jaanuarist 2010 üles.

Samuti on kostja tekitanud hagejale kahju summas 31 666,80 eurot. Hageja sõlmis 1. jaanuaril

2011 üürilepingu OÜ-ga Aida Kohvik (asendustehing). Hageja nõude aluseks on VÕS § 135

lg 1.

Täiteasjas nr 182/2014/266 on täitedokumendiks Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määrus

tsiviilasjas nr 2-09-2485, millega maakohus määras kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude katteks 6784,96 eurot. Kostja on oma nõude loovutanud kolmandale isikule, mis

on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Hageja on 17. märtsil 2014 edastanud kostjale

tasaarvestuse avalduse, milles on enda nõuded kostja vastu tasaarvestanud kostja menetluskulude

nõudega. TMS § 221 lg 2 alusel tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks.

2. Kostja vastuväite kohaselt ei pea ta maksma üüri aja eest, millal tal oli takistatud lepinguobjekti

sihtotstarbeline kasutamine (alates 24. juulist 2009 kuni 12. jaanuarini 2010) ning pärast seda, kui

ta lepingu üles ütles ning andis lepingu objekti valduse hagejale tagasi (pärast 31. jaanuari 2010).

Kostja on tasaarvestanud hageja väidetava nõude enda nõudega summas 15 977,91 eurot. Kostja

taotles viivise vähendamist. Tulenevalt Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määrusest tsiviilasjas

nr 2-09-2485 on kostjal hageja vastu menetluskulude nõue. Maakohus on juba leidnud, et nõude

omanik ei ole hageja poolt väidetud isik vaid kostja. Hagejal puuduvad kostja vastu

tasaarvestatavad nõuded ning seega puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis OÜ-lt Moonirull

MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus kasuks välja üürivõlgnevuse 11 349,16 eurot ning jättis kahju

hüvitamise nõude summas 31 666,80 eurot ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude

rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, arvestas OÜ Moonirull poolt kohtu kontole

kantud 6391,16 eurot hagi rahuldatud osast (s.o 11 349,16 eurost) maha, luges sellega OÜ

Moonirull hagiga rahuldatud võlgnevuseks hageja ees 4958 eurot, mis tuleb OÜ Moonirull poolt

vabatahtlikult tasuda või toimub tasumine täitemenetluses.

Kohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb Riigi Tugiteenuste Keskusel kanda OÜ Moonirull

poolt kohtu kontole kantud 6391,16 eurot kohtuotsuse täitmiseks MTÜ-le Eesti Pärimusmuusika

Keskus, ülekande tegemisega tuleb lugeda tühistatuks Tartu Maakohtu 30. novembri 2012 hagi

tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu eelnimetatud 6391,16 euro kohta, Riigi

Tugiteenuste Keskusel tagastada hagejale kohtule kontole hagi tagamiseks kantud 320 eurot ning

kohtuotsuse jõustumisel tuleb lugeda tühistatuks Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 hagi tagamise

määrus.

Maakohtu põhjenduste kohaselt lõppes üürisuhe üürniku poolt 21. jaanuari 2010 üürilepingu

erakorralise ülesütlemisega VÕS § 313 lg 1 alusel. Kohus leidis, et hageja tegi kostjale takistusi

ruumide kasutamisel, mida kohus keelas hagejal hagi tagamise korral teha. Hageja ei täitnud kohtu

korraldust, mistõttu kohtumääruse täitmiseks pidi sekkuma kohtutäitur. Hageja ei esitanud

üürinõudes vastuhagi varasema menetluse ajal, vaid esitas hagi siis, kui jäi menetluses kaotajaks.

Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Ei ole loogiline, et kostja

tegevus toitlustamise eesmärgil üüritud pinnal seisneks üksnes üüri maksmises.

Maakohus märkis, et kostja ei ole tasumata üüri ja selle arvutust vaidlustanud. Tulenevalt asjaolust,

et hageja takistas kostjal ruumide kasutamist, ei ole kostjal kohustust alates 24. juulist 2009 üüri

maksta. 23. juuli 2009 seisuga moodustab kostja põhivõlgnevus 7209,58 eurot, kohtuotsuse

tegemise aja seisuga arvestatud viivis moodustab 7209,58 eurot, kokku on kostja võlgnevus hageja

ees 14 419,16 eurot. Asjakohane on kostja väide, et võlgnevusest tuleb maha arvestada lepingu

sõlmimisel tasutud tagatis 3069,29 eurot. Samuti tuleb arvestada, et hagi on tagatud ja kostja on

kohtu kontole kandnud 6391,16 eurot, mis tuleb hagi rahuldatud osast maha arvestada. Sellega

tuleb kostja võlgnevuseks hageja ees lugeda 4958 eurot (14 419,16 - 3069,29 - 6391,16).

Tsiviilasja asjaoludest tulenevalt ei ole hageja viivise nõue põhjendatud.

Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostja ütles lepingu

erakorraliselt üles, sest hageja takistas tal ruumide kasutamist. Ka hageja ise on varasemalt

pidanud lepingu erakorralist ülesütlemist õigustatuks, mis ei olnud aga põhjendatud.

Maakohtu hinnangul ei ole kostja kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Kahju on tuletatud tulust,

mida kostja oleks saanud alkoholi ja tubakatoodete müügist. See ei ole seostatav lepingu

eesmärgiga, kuna lepingu järgi pidi kostja tegelema toitlustamisega. Kahjuhüvitise arvestus on

üksnes oletuslik.

Maakohus leidis, et kostjal on jätkuvalt olemas nõue, mis tuleneb Tartu Maakohtu 27. novembri

2013 määrusest menetluskulude väljamõistmise kohta. Hageja poolt esitatud juriidilisest

argumentatsioonist ei järeldu usaldusväärselt täitemenetluses oleva nõude selgusetus ja selle

täitmise võimatus kohtutäituri poole.

TsMS § 162 lg 4 alusel jättis maakohus poolte menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu

30. oktoobri 2015 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning osas,

milles maakohus jättis hageja menetluskulud hageja enda kanda, ning taotleb asja saatmist uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt taotleb apellant tühistatud osas uue otsuse tegemist,

millega hagi täielikult rahuldada ja jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus jätnud hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas sisulise otsuse

tegemata (TsMS § 438 lg 1 rikkumine). Otsuse p-des 5-5.4 on nõuet põgusalt käsitletud, kuid pole

hageja väiteid ega kostja vastuväiteid sisuliselt hinnatud. Samuti on maakohus jätnud selle nõude

ebaõigesti rahuldamata. Nõude loovutamine sissenõudja poolt on sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise alus. Sundtäitmine on lubamatu ka seetõttu, et hageja on enda nõuded kostja nõudega

tasaarvestanud;

2) on otsus olulises osas põhjendamata. Maakohus ei ole käsitlenud hageja 21. veebruari 2014

menetlusdokumendi p-s 2 esitatud faktiväiteid ja seal viidatud tõendeid; on jätnud hindamata

tunnistada A.K.i ütlused; on jätnud võtmata seisukoha hageja 17. septembri 2015

menetlusdokumendi p-s 8 toodud väite osas; on hageja poolt esitatud tõendeid hindamata

ebaõigesti leidnud, et lepingu ülesütlemise tingis hagejapoolne ruumide kasutamise takistamine;

on jätnud käsitlemata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevaid asjaolusid;

3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 296 lg-t 1. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite

osas, et ruumide kasutamine ei olnud takistatud hageja poolt, vaid kostjapoolse toitlustamise loa

ja ruumide sihtotstarbeliseks kasutamiseks (kohviku pidamiseks) suutlikkuse puudumise tõttu.

Isegi kui lugeda tõendatuks ruumide kasutamise takistamine 2009. aastal Viljandi Folgi ajal, siis

kestis antud üritus neli päeva. A.K.i ütluste kohaselt saabus kostja Viljandi Folgile alles festivali

teisel päeval, seega sai ruumide kasutamine olla takistatud maksimaalselt kolmel päeval;

4) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 135 lg 1. Apellant viitab 28. novembri 2014

menetlusdokumendile;

5) on maakohus ebaõigesti jätnud hageja menetluskulud hageja enda kanda, kuivõrd hagi tuleks

rahuldada täies ulatuses.

5. OÜ Moonirull vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on vaidlustatud otsus nõuetekohaselt põhjendatud. Apellandi taotlus asja saatmiseks uueks

läbivaatamiseks maakohtule tuleks igal juhul jätta rahuldamata, sest kõik asja lahendamiseks

vajalikud asjaolud on kohtule esitatud;

2) on maakohus õigesti kohaldanud VÕS § 296 lg 1;

3) puudub alus VÕS § 135 lg 1 kohaldamiseks, sest leping lõppes selle ülesütlemisega vastustaja

poolt ülesütlemisavalduses märgitud ajal ja alustel. Maakohus on õigesti leidnud, et ülesütlemine

oli tingitud apellandi poolse ruumide kasutamise takistamise tõttu;

4) on maakohus õigesti jätnud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata.

Täitemenetluse alustamise ajaks oli vastustaja taganenud nõude loovutamise lepingust. Apellant

esitas tasaarvestuse avalduse alles pärast seda, kui oli jõustunud määrus tsiviilasjas nr 2-09-2485;

5) kui ringkonnakohus peaks vaidlustatud otsuse tühistama, peaks kohus ühtlasi hindama ka

vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud tasaarvestuse avaldust;

6) on maakohus matemaatiliselt eksinud vastustaja üürivõlgnevuse arvutamisel. Vaidlustatud

otsuse põhjendava osa p-s 4.2 märgitud üüri põhivõlast summas 7209,58 eurot oleks kohus

pidanud esmalt lahutama tagatise summas 3069,29 eurot (p 4.2.2) ja alles seejärel lisama saadud

summale 4140,30 eurot viivise samas summas (p 4.2.1), mistõttu üürivõlg oleks pidanud olema

kokku 8280,60 eurot. Vastustaja palub ringkonnakohtul asja arutamisel arvutusviga TsMS § 447

lg 2 alusel parandada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsuse osaliselt OÜ-lt Moonirull MTÜ Eesti

Pärimusmuusika Keskus kasuks väljamõistetud võlgevuse suuruse osas (resolutsiooni p 1.1.) ja

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni p 1.3.) ning

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja OÜ-lt Moonirull üüri võlgnevuse ja viivise

4475,33 eurot MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus kasuks ning tunnistab lubamatuks sundtäitmise

täiteasjas nr 182/2014/266.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati ning selles

osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et jätab tähelepanuta kostja vastuses apellatsioonkaebusele

esitatud nõude hinnata kostja poolt maakohtus esitatud tasaarvestuse avaldust. Maakohus on

vaidlustatud otsuses asunud seiskohale, et üürniku kahjuhüvitise arvestus on oletuslik ja jätnud

kostja poolt soovitud tasaarvestuse tegemata (p-d 4.6.;4.6.1., 4.6.3., 4.6.4.). Ringkonnakohus

möönab, et maakohtu vastav põhjendus on kohati ebaselge ja arusaamatu, kuid kui kostja leidis,

et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu, siis pidi ta soovi korral esitama apellatsioonkaebuse

maakohtu otsuse peale, milles maakohtus jättis kostja väidetava nõude tasaarvestamata hageja

nõudega. Kostja ei ole apellatsioonkaebust esitanud.

Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja vastuses apellatsioonkaebusele sisalduva

taotluse väidetava arvutusvea parandamiseks maakohtu vaidlustatud otsuses. Kostja arvates oleks

pidanud olema tema üürivõlg kokku 8280,60 eurot, mitte aga 11 349,16 eurot, nagu on leidnud

maakohus. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole arvutusveaga TsMS § 447 lg 2 mõttes, sest

nimetatud väidetava vea parandamine mõjutab otsuse sisu. Maakohus on vaidlustatud otsuse

resolutsioonis (p 1.1.) välja mõistnud kostjalt hageja kasuks üürivõla 11 349,16 eurot. Juhul, kui

kostja leidis, et üürivõla arvestus on ebaõige, siis pidi ta esitama apellatsioonkaebuse maakohtu

otsuse peale, kuid tegemist ei ole arvustusveaga, mida saaks parandada ringkonnakohtus ilma, et

oleks vastavas osas kaebust esitatud.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Nähtuvalt asja materjalidest esitas hageja 05.11.2012 hagi kostja vastu üürivõla ja viivise

väljamõistmiseks. Hageja täpsustas oma nõuet 28.11.2014 ning palus kostjalt välja mõista

põhivõlgnevuse 47 868,30 eurot (sh üürivõlg 16 201,50 eurot ja kahjuhüvitis 31 666,80 eurot) ning

viivise. Samuti esitas hageja 17.03.2014 hagi kostja vastu, milles palus tunnistada lubamatuks

sundtäitmine täiteasjas nr 182/2014/266.

Tartu Maakohus liitis hagid ühte menetlusse.

Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja nõuet kostja vastu üürivõla ja kahjuhüvitise

väljamõistmiseks (I) ja seejärel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (II).

I Hageja nõue kostja vastu üürivõla ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

8. Hageja nõuab kostjalt üürivõla 16 201,50 eurot tasumist perioodi eest 01.01.2009-30.04.2009

(kostja tasus üüri osaliselt - üüri arvestus I kd lk 94) ja perioodi eest 01.05.2009-30.01.2010 (kostja

ei tasunud üldse üüri - üüri arvestus I kd lk 94).

Kostja vastuväite kohaselt takistas hageja tal kasutamast üüritud ruume ning seetõttu ei pea ta VÕS

§ 296 lg 1 kohaselt üüri tasuma aja eest, mil ruumide kasutamine oli takistatud.

Vastavalt VÕS § 296 lg-le 1 ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku

eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud

puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse.

Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kuna üürile andja takistas üürnikul

üüritud ruumide kasutamist, ei ole üürnikul alates 24. juulist 2009 VÕS § 296 lg 1 alusel kohustust

üüri maksta (maakohtu otsuse p 4.2.). Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud seda, et üürnikul

oleks tekkinud VÕS § 296 lg 1 alusel õigus üüri mitte tasuda juba enne 24. juulist 2009, seega

kontrollib ringkonnakohus, kas hageja takistas alates 24. juulist 2009 kostjal üüritud ruumide

kasutamist.

8.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja takistas kostjal üüritud ruumide

kasutamist alates 24.07.2009 ning seetõttu ei ole alates sellest ajast kostjal üüri tasumise kohustust.

Kohtutäitur on 28.07.2009 esitanud kohtule taotluse MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus

trahvimiseks, kuna MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus rikkus Tartu Maakohtu 22.01.2009 hagi

tagamise määrust ning takistas kostjal 24.07.2009 üüritud ruume kasutamast (I kd lk 164-165).

Tartu Maakohtu 10. septembri 2009 määrusega (I kd lk 68-71) jäeti kohtutäituri taotlus

trahvimiseks rahuldamata, kuid seda põhjusel, et kohtutäitur andis MTÜ-le Eesti Pärimusmuusika

Keskus väga lühikese tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, kuid iseenesest rikkumine esines.

Nimetatud tõenditega on tõendatud hageja poolt takistuste tegemine kostjale üüritud ruumide

kasutamisel alates 24.07.2009 ning vastupidist ei anna alust tuvastada ka tunnistaja A.K.i ütlused

(III kd lk 5-6). Tunnistaja ütlustest nähtuvalt lõpetas kostja ise 20. juuni 2009 toitlustusteenuse

pakkumise, kuid festivali teisel päeval tulid ruume nõudma; enne festivali algust ja pärast festivali

lõppu ei näidanud kostja üles valmidust kauplema asumiseks.

8.2. Asjas puuduvad tõendid poolte käitumise kohta pärast Viljandi Folki 23.07.-26.07.2009,

s.o puuduvad tõendid, kas hageja takistas kostjal jätkuvalt ruumide kasutamist või mitte. Kostja

väite kohaselt jätkus ruumide kasutamise takistamine, hageja vastuväite kohaselt ta ei takistanud

kostjal üüritud ruumide kasutamist, kuid kostja ise ei soovinud ruume kasutada.

Kuna kostja väitel oli ruumide kasutamine takistatud ja hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis

ringkonnakohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et hageja võimaldas kostjal kasutada üüritud

ruume. Ainuüksi hageja väide, et kostjal ei olnud võimalik toitlustamisteenust pakkuda, kuna tal

puudus vastav toitlustamise luba ja majanduslik võimekus, ei anna alust asuda seisukohale, et

hageja lõpetas pärast Viljandi Folgi lõppemist takistuste tegemise ruumide kasutamiseks. Samuti

ei tõenda ruumide kasutamisel takistuste tegemise lõpetamist tunnistaja A.K.i ütlused, millede

kohaselt kostja ei varunud ruumidesse kaupa ja ei otsinud töötajaid.

Üürilepingu p 2.2. kohaselt oli üüripinna sihtotstarbeks oli toitlustamine. Asja puuduvad tõendid

selle kohta, et kostja oleks kasutanud (või soovinud kasutada) üüritud ruume sihtotstarbele

mittevastavalt. Asjaolu, et OÜ-l Moonirull puudus Veterinaar- ja Toiduameti luba kohvikus

toitlustamise pakkumiseks alates 25.06.2009 (I kd lk 70) ei anna alust asuda seisukohale, et kostja

kasutas ruume mitte sihtotstarbe kohaselt. Arvestades asjaolu, et MTÜ Eesti Pärimusmuusika

Keskus ütles üürilepingu 16.01.2009 üles ning vastav kohtumenetlus (üürilepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamise hagi) lõppes 2012, kui jõustus Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012 otsus,

siis on mõistetav OÜ Moonirull poolt toitlustamise loa lõppemisel selle kohene uuesti

mittetaotlemine. Kostja selline käitumine oli tingitud hageja enda tegevusest.

8.3. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti rahuldanud hageja poolt esitatud üüritasu nõude seisuga

23.07.2009 summas 7209,58 eurot. Lisaks üürivõlale 7209,58 eurot on kohus rahuldanud hageja

nõude viivise väljamõistmiseks samas suuruses, s.o kohus on välja mõistnud ka viivise summas

7209,58 eurot. Nimetatud suuruses viivise väljamõistmise peale kaebust ei ole esitatud (kaebuses

taotletakse viivise suurendamist) ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli viivise suuruse osas

selle seaduslikkust ja põhjendatust.

9. Hageja kahjuhüvitise nõue summas 31 666,80 eurot tugineb sellele, et kostja ütles erakorraliselt

üürilepingu alates 31.jaanuarist 2010 temast endast tulenevatel põhjustel ning kuna puudub

hagejapoolne üürilepingu rikkumine, siis on kostja kohustatud VÕS § 135 lg 1 alusel hüvitama

hagejale lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe.

9.1. Kostja esitas 21.01.2010 hagejale avalduse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (I kd

lk 9) ning avalduses märgitu kohaselt ütles kostja üürilepingu üles alates 31.01.2010 VÕS § 313

lg 1 alusel seetõttu, et hageja takistas kostjal üüritud ruumide kasutamist alates Viljandi Folgi

toimumise ajast ning selline hageja tegevus on toonud kaasa kostja majandustegevuse peatumise

ja olulise kahju.

VÕS § 313 lg 1 alusel võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise

üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt

lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta

lepingu täitmist jätkab. Sama paragrahvi lg 2 järgi erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige

käesoleva seaduse §-des 314-319 nimetatud asjaoludel.

Kuigi VÕS § 313 lg 1 annab üürilepingu ülesütlemiseks eraldi iseseisva aluse, esineb siiski antud

juhul üürilepingu ülesütlemiseks ka VÕS § 314 lg-st 1 tulenev alus.

Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et VÕS § 313 lg 1 rakendamine eeldab

mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva

poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise

lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral. Antud juhul on mõlemad pooled soovinud

üürilepingut erakorraliselt üles öelda (hageja avaldus 16.01.2009 ja kostja avaldus 21.01.2010),

s.o mõlemad lepingupooled on soovinud lepingut lõppemist ning sättes nõutav lepingupoole

huvide kaalumine on raskendatud.

9.2. VÕS § 314 lg 1 järgi kui üürnikul ei ole üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik üüritud asja

kasutada, võib ta üürilepingu üles öelda, kui ta on üürileandjale andnud eelnevalt mõistliku tähtaja

kasutamise võimaldamiseks ning üürileandja ei ole selle tähtaja jooksul võimaldanud üürnikul asja

kasutada. Üürnik ei pea lepingu ülesütlemiseks eelnevalt üürileandjale tähtaega andma, kui

lepingu täitmine ei paku üürnikule ülesütlemist põhjustanud asjaolu tõttu enam huvi.

Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-des 8.1. ja 8.2., et hageja takistas alates 24.07.2009

kostjal üüritud ruumide kasutamist. Samuti on asja materjalide alusel tuvastatav asjaolu, et

kohtutäituri poolt on antud hagejale tähtaeg võimaldamaks üüritud ruume kostjal kasutada. Kuigi

kohtutäituri poolt antud tähtaeg ei olnud mõistlik, siis arvestades takistuste tegemise algust

(24.07.2009) ja lepingu erakorralise ülesütlemise tähtpäeva (alates 31.01.2010) oli hagejal

piisavalt aega võimaldamaks kostjal üüritud ruume kasutada. Samuti saab asja materjalide alusel

asuda seisukohale, et kuna hageja ei võimaldanud pikka aega kostjal üüritud ruume kasutada, siis

kaotas kostja lepingu täitmise vastu huvi.

9.3. Lähtudes käesoleva otsuse p-des 9.1. ja 9.2. märgitust on kostja õigustatult öelnud üürilepingu

üles VÕS § 314 lg 1 alusel alates 31. jaanuarist 2010 ning hagejal puudub VÕS § 135 lg-st 1

tulenev kahjuhüvitisnõue kostja vastu.

II Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

10. Asja materjalide kohaselt esitas kostja 04.03.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse ja

täitmisdokumendina Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määruse tsiviilasjas nr 2-09-2485.

Kohtutäitur alustas täiteasjas nr 182/2014/266 täitemenetlust.

Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-2485 on hagejalt välja

mõistetud kostja kasuks menetluskulud 6874,96 eurot ning menetluskulude rahaline

kindlaksmääramine on toimunud Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012 otsuse alusel.

10.1. Hageja väite kohaselt on sundtäitmine lubamatu eelkõige seetõttu, et kostja on nõude, mis

tuleneb täitedokumendist, loovutanud kolmandale isikule ning seetõttu ei ole tal enam

nõudeõigust. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud 25.11.2009 nõude loovutamise

kokkuleppe (II kd lk 11), mille kohaselt Moonirull OÜ loovutas Sportauto OÜ-le nõude MTÜ

Pärimusmuusika Keskus vastu, ning nõudeks oli Tartu Maakohtu 22. juuni 2009 jõustumata otsuse

alusel tsiviilasjas nr 2-09-2485 hüvitamisele kuulunud menetluskulud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 27. aprilli 2010 otsusega

muuhulgas Tartu Maakohtu 22. juuni 2009 otsuse, siis ei ole tsiviilasjas nr 2-09-2485 viidatud

nõude loovutamise kokkuleppes nimetatud maakohtu otsusest tulenevaid menetluskulusid.

Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-2485 on jagatud Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012

otsusega ning rahaliselt on menetluskulud kindlaks määratud täitmisdokumendiks oleva Tartu

Maakohtu 27. novembri 2013 määrusega.

Lähtudes eeltoodust ei ole OÜ Moonirull loovutanud Sportauto OÜ-le sellist menetluskulude

nõuet, mis on rahaliselt kindlaks määratud täitedokumendiks oleva Tartu Maakohtu 27. novembri

2013 määrusega. Seega ei ole asjakohane OÜ Moonirull väide, et ta on taganenud 25.11.2009

Sportauto OÜ-ga sõlmitud nõude loovutamise lepingust ning samuti on asjakohatu Tartu

Maakohtu 28. mai 2013 määrus, millega jäeti rahuldamata Tenneberg Noot OÜ taotlus hageja

asendamiseks.

Iseenesest on VÕS § 165 kohaselt võimalik loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke

nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad, kuid antud juhul lähtudes nõude

loovutamise kokkuleppe sõnastusest („Moonirull OÜ jõustumata nõue MTÜ Pärimusmuusika

Keskus vastu Tartu Maakohtu Viljandi Kohtumaja otsuse 22.06.2009. a tsiviilasjas nr 2-09-2485,

menetluskulude hüvitamise nõue“) saab asuda seisukohale, et kokkuleppes määratletud nõue ei

kattu täitedokumendis nimetatud nõudega juba eelnevalt nimetatud põhjusel.

Kuna kostja ei ole loovutanud täitedokumendist (Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määrus)

tulenevat nõuet, siis on ta sissenõudjana õigustatud nõudma sundtäitmise läbiviimist.

10.2. Hageja seisukoha järgi on sundtäitmine täiteasjas nr 182/2014/266 lubamatu ka seetõttu, et

ta on 17.03.2014 esitanud kostjale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas Tartu Maakohtu

27. novembri 2013 määrusest tuleneva kostja menetluskulude nõude summas 6874,96 eurot oma

nõuetega, mis olid muutunud sissenõutavaks enne 16.01.2009, ning teises järjekorras nõuetega,

mis muutusid sissenõutavaks pärast 16.01.2009.

TMS § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama

paragrahvi lg 2 järgi on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul

lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine

ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab

täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg 2. TMS § 221 lg 1

alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud

pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku

vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast

kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse

teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis

kohtumenetluse ajal ja oli võimalik tasaarvestuse avalduse esitada menetluses, kuid seda ei tehtud,

siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestuse avaldus tehakse

pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

10.3. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tal on võimalik tasaarvestada talle kuuluva üürivõla

ja viivise nõue kostja menetluskulude nõudega, s.o kohaldamisele kuulub TMS § 221 lg 1.

Tasaarvestusolukord tekkis Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määruse jõustumisel, mil kostja

menetluskulude nõue muutus sissenõutavaks. Tasaarvestusolukord ei tekkinud tsiviilasja

nr 2-09-2485 menetluse ajal ja seetõttu ei olnud hagejal võimalik kohtumenetluse ajal

tasaarvestuse vastuväidet esitada.

VÕS § 198 kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele.

Hageja väitel edastas ta tasaarvestuse avalduse kostjale 17.03.2014. Kostja vastuväite kohaselt sai

ta hageja tasaarvestuse avalduse kätte koos hagimaterjalidega, s.o 21.03.2014 (II kd lk 43). Asja

materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et tõendatud ei ole kostja poolt tasaarvestuse avalduse

kättesaamine enne 21.03.2014 (koos hagimaterjalidega). Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele

suunatud tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kehtivaks selle

kättesaamisega teise poole poolt. Seega saabuvad VÕS § 197 lg-s 2 sätestatud õiguslikud

tagajärjed antud juhul ajast, mil kostja sai kätte tasaarvestuse avalduse, s.o alates 22.03.2014.

10.4. VÕS § 197 lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestatav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestataval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda oma kohustuse täitmist.

Hagejal tasaarvestatava poolena oli kohustus tasuda kostjale Tartu Maakohtu 27. novembri 2013

määrusega rahaliselt kindlaksmääratud menetluskulud summas 6 874,96 eurot ning tal oli

tasaarvestuse tegemise seisuga nõue kostja vastu summas 14 419,16 eurot (sh üüritasu nõue

seisuga 23.07.2009 summas 7209,58 eurot ja viivis enne tasaarvestuse tegemist 7209,58 eurot).

VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas

ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Lähtudes VÕS § 197 lg-st 2 lõppes alates 22.03.2014 kostja menetluskulude nõue summas

6874,96 eurot ning hageja üüritasu ja viivise nõue samas summas (6874,96 eurot).

VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega.

Täiteasjas nr 182/2014/266 sundtäitmisel olev kostja menetluskulude nõue hageja vastu on

lõppenud seoses tasaarvestusega alates 22.03.2014 ning seetõttu on sundtäitmine lubamatu.

11. Seoses hageja poolt tasaarvestuse tegemisega täiteasjas nr 182/2014/266 sundtäitmisel oleva

nõudega tuleb muuta maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud võlgnevuse suurust.

Käesoleva otsuse p-s 8.3. leidis ringkonnakohus, et maakohus rahuldas õigesti hageja poolt

esitatud üüritasu nõude seisuga 23.07.2009 summas 7209,58 eurot ning viivise nõude summas

7209,58 eurot. Kokku on rahuldatud nõudeks 14 419,58 eurot. Arvestades hageja poolt

tasaarvestuse tegemist seisuga 22.03.2014, jääb hageja nõudeks 7544,62 eurot (14 419,58-

6874,96). Pooled ei ole vaielnud selle üle, et võlgnevusest tuleb maha arvata üürilepingu

sõlmimisel kostja tasutud tagatis 3069,29 eurot. Arvestades võlgnevusest maha ka tagatise, jääb

kostjalt hageja kasuks väljamõistetava võlgnevuse suuruseks 4475,33 eurot (7544,62-3069,29).

12. Vastavalt TsMS § 445 lg-le 2 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 30. novembri 2012

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ja Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena.

13. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163

lg 1 alusel poolte endi kanda.

Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus samuti

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson