2-15-1488/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. aprill 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-1488

Tsiviilasi

Eesti Energia Kaevandused AS-i hagi OÜ Virumaa Teenus

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

282 907 eurot 78 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. novembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Energia Kaevandused AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Eesti Energia Kaevandused AS

(registrikood: 10032389); volitatud esindaja Kaili Muru-

Mölder

Vastustaja (kostja): OÜ Virumaa Teenus (registrikood:

11234942); esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 19. novembri 2015. a otsuse

resolutsioon

muutmata,

muutes

maakohtu

otsuse

põhjendusi.

2. Jätta Eesti Energia Kaevandused AS apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud Eesti Energia Kaevandused AS kanda.

4. Rahuldada

OÜ

Virumaa

Teenus

avaldus

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Mõista

Eesti Energia Kaevandused AS-ilt välja OÜ Virumaa

Teenus kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 343

(kolmsada nelikümmend kolm) eurot 75 (seitsekümmend

viis) senti. Mõista Eesti Energia Kaevandused AS-ilt välja

OÜ Virumaa Teenus kasuks viivis menetluskuludelt (343

eurot 75 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Energia Kaevandused AS (hageja) esitas 30. jaanuaril 2015 hagi OÜ Virumaa Teenus

(kostja) vastu õigusvastaselt tekitatud kahju 282 907 euro 78 sendi hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud müügileping nr EEK12614

(tl 14–16), mille kohaselt toimus killustiku müük ja laadimine Aidu karjääri territooriumil.

Müügilepinguga kohustus kostja ostetud killustiku Aidu karjääri territooriumilt ära vedama

hiljemalt 30. septembriks 2013, kuid laadimine viibis ja hageja lubas suuliselt kostjal Aidu

karjääri territooriumil olla ning viia lõpule killustiku laadimine.

Kostja tekitas 22. juunil 2014 keskkonnareostuse karjääri territooriumil, mille operatiivse

likvideerimise kulu hagejale oli 282 907 eurot 78 senti. Keskkonnareostus tekkis

masuudimahuti purustamisel, mille purustas karjääri territooriumil kaevetöid teinud Koit Laur.

Ekskvaator KOBELKO 200, mida keskkonnareostuse tekitamise hetkel juhtis K. Laur, kuulub

kostjale (tl 17–20). Kuigi müügilepingu nr EEK12614 järgselt oli kostjal õigus ainult killustiku

laadimistöödeks ja äraveoks, tegi kostja töötaja kaevetöid. K. Laur on kriminaalasja uurimisel

andnud ütlusi, et ta töötas kostja heaks ja kostja ei ole seda eitanud.

Hageja esitas kostjale 8. detsembril 2014 kahjunõude (tl 53–54), millele kostja pole

reageerinud. Ka telefoni teel kokkulepitud kohtumisele kostja esindaja ei ilmunud.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et tegemist ei ole lepingu rikkumisest tuleneva õigusvastaselt

tekitatud kahju nõudega, palus hageja lahendada hagi deliktiõigusest juhindudes.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kohus oleks pidanud jätma hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Hageja on esitanud hagi vale isiku vastu. Hagis

viidatud müügileping lõppes 30. septembril 2013, kahju tekitati 22. juunil 2014, seega 9 kuud

peale lepingulise suhte lõppemist. Kostjal puudub vastutus kolmanda isiku poolt hagejale

tekitatud kahju osas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 19. novembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus rahuldas kostja menetluskulude hüvitamise taotluse osaliselt ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja 1573 eurot 40 senti.

Tunnistajate Ivi Vinkeli, Voldemar Tokmani ja Kait Lauri ütlustega ning 10. oktoobri 2013

kauba üleandmise-vastuvõtmise aktiga (tl 132) on tõendatud poolte suuline kokkulepe selle

kohta, et kostja veab vedamata jäänud killustiku ka peale kokkulepitud tähtaega karjäärist välja.

Eelpool nimetatud tunnistajate ütlustega leidis ka tõendamist, et K. Laur oli kostja lepinguline

töötaja, kes keskkonnareostuse tekitamise päeval pidi täitma kostja poolt antud tööülesandeid,

laadima laadimisplatsil killustikku.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg-st 3 tuleneb, et lepingulist

kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes sellise kahju, mida ta nägi rikkumise

võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kahju ettenähtavuse puhul on oluline

selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingurikkumise korral selliste

tagajärgedega, s.o sellist liiki ja sellise suurusega kahju tekkimisega. Lähtuda tuleb ka sellest,

mida pidi ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik VÕS § 7

mõttes.

Maakohus leidis, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule on üldjuhul ettenähtav, et

kohustuse rikkumine võib tuua kaasa vastutuse. Antud juhtumil ei ole võimalik ka majandus-

või kutsetegevuses tegutseval mõistlikul isikul VÕS § 7 mõttes ette näha tema töötaja

võimalikku ebaseaduslikku tegevust tööajal, s.o et töötaja lahkub tööajal talle näidatud

töökohast, sõidab ekskavaatoriga teise kohta ja asub karjääri territooriumil tegelema

ebaseadusliku tegevusega. Müügilepingu p-d 4.12. ja 4.13., mis sätestavad kostja, kahju

hüvitamise kohustuse, ei kohaldu.

Maakohus jättis hageja alternatiivse nõude kahju deliktiõiguse alusel hüvitamiseks

rahuldamata. Kahju tekitamises puudub kostja süü, mis on VÕS § 1043 kohaldamise eelduseks.

Seoses hagi rahuldamata jätmisega jättis maakohus menetluskulud hageja kanda. Arvestades

asja mahtu ja keerukust leidis maakohus, et õigusabikulud tuleb hüvitada osaliselt, s.o 12 tunni

20 minuti ulatuses, s.o rahaliselt 1550 eurot. Maakohus leidis, et hüvitamisele kuulub ka kostja

kantud tunnistaja tasu 23 eurot 40 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja ei vaidle lepingulisel alusel hagi rahuldamata jätmisele vastu, kuid deliktiõiguse alusel

on maakohus vääralt jätnud hagi rahuldamata ja pole nõuet sisuliselt analüüsinud. Maakohus

on asunud ebaõigele seisukohale, et kuivõrd kahju tekkimises puudub kostja süü, tuleb nõue

deliktiõiguse alusel jätta rahuldamata. Maakohus on lähtunud deliktiõiguse alusel nõude

rahuldamata jätmisel ebaõigesti vaid VÕS §-st 1043 ja jätnud muud võimalikud alused

analüüsimata, s.o eelkõige VÕS § 1054 kui võimaliku hagi rahuldamise aluse.

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tulenev deliktiline vastutus teise isiku eest on sätestatud

VÕS §-s 1054. Kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses,

vastutab ta VÕS § 1054 lg 1 kohaselt selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu

enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või

kutsetegevusega. Töövõtja vastutab oma töötaja tekitatud kahju eest, kui töötaja vastutab

tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 järgi. Kogutud tõenditega on tõendatud

töövõtja, s.o kostja töötaja deliktilise vastutuse eeldused keskonnakahju tekitamises, s.o

põhjuslik seos, õigusvastasus ja süü. VÕS § 1054 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada töövõtja

enda süüd kahju tekitamises.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus on kaevatud otsuses õigesti leidnud, et kahju tekitamises puudub kostja süü ning et

tunnistaja K. Lauri ütlustega on tõendatud, et tal tekkis soov teenida „lihtsat raha“. Talle oli

teada, et laadimiskohast eemal asuvad maasse kaevatud metallist mahutid ning ta lootis

metallist mahutite müügist endale lisatulu teenida.

TsÜS § 132 lg-t 2 ei ole võimalik praegusel juhul kohaldada. Hagejale väidetavalt tekkinud

kahju ei olnud seotud kostjapoolse kohustuse täitmisega. Tegemist oli K. Lauri omavolilise

ning kostjale mitte teada olnud tegevusega, mis ei olnud seotud kostja kohustuse täimisega.

Ka VÕS § 1054 lg 1 kohaldamine eeldab, et kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või

kutsetegevusega, milleks üks isik teist kasutab. Mahutite väljakaevamine hageja territooriumil

ei olnud seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Ka VÕS § 1054 lg 2 kohaldamine ei ole

võimalik, sest kahju ei tekitatud kostja kohustuse täitmisega seoses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, kuid muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei vaidle hageja

vastu sellele, et maakohus on jätnud hagi rahuldamata lepingulistest suhetest tulenevate nõuete

suhtes. Hageja väitel on maakohus ekslikult jätnud rahuldamata hageja nõude kostja vastu

deliktiõigusest tulenevalt.

8. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kostja vastu tuleb ka deliktiõiguslike normide alusel

jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole hageja deliktiõigusliku nõude põhjendatust

kontrollinud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise norme järgides. Maakohus ei ole oma

järeldusi hageja deliktiõiguslike nõuete suhtes põhjendanud, rikkudes sellega TsMS §-st 436

tulenevat kohustust. Ringkonnakohus lahendab hageja deliktiõigusliku nõude ilma asja esimese

astme kohtule saatmata.

VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Kostja vastutab K. Lauri kui tema töötaja poolt toime pandud teo eest VÕS

§ 1054 lg 1 järgi juhul, kui K. Lauri poolt toime pandud õigusvastane ja süüline tegu

omistatakse talle. Maakohus luges tuvastatuks, et K. Laur oli kostja lepinguline töötaja, sellega

on täidetud VÕS § 1054 järgne kostja vastutuse esimene eeldus juhul, kui K. Laur vastutab

hageja ees VÕS § 1043 alusel.

Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus selle üle, et 22. juunil 2014 juhtis K. Laur hagejale

kuuluvat ekskavaatorit ning tekitas kaevetööde käigus keskkonnareostuse Aidu karjääri

territooriumil, mille likvideerimise kulu kandis hageja. Maakohtu 2. novembri 2015

kohtuistungil kinnitas juhtunut ka K. Laur (tl 144). K. Lauri ütluste põhjal võib üheselt asuda

seisukohale, et kahju tekkis K. Lauri tegevuse tagajärjel.

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama K. Lauri teo, kahju, põhjusliku seose K. Lauri teo ja kahju vahel ning teo

õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise K. Lauri poolt,

siis vabaneb K. Laur vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10).

Kohtu küsimusele selle kohta, kas K. Lauri sooviks oli metalli varastada, vastas K. Laur: „ei,

ma ei liigita seda varguseks, kuna keelavaid märke ümberringi ei olnud“. K. Laur oli väidetavalt

küsinud „mingi kahe naisega“ rääkides, et kas tohib metalli võtta, K. Lauri ütluste kohaselt oli

tegemist Eesti Energia esindajatega. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata hageja asja

materjalide põhjal praktiliselt puudunud järelevalvele kaevanduses toimuva suhtes, tuleb asuda

seisukohale, et K. Lauri käitumine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi. Omandit või

valdust kaitsvate siltide puudumine ei tähenda kolmandate isikute õigust seda rikkuda,

eemaldada või muul viisil omavoliliselt kahjustada. Isegi juhul, kui kaevanduses viibinud

isikute, kes K. Lauri arvates olid hageja töötajad, nõusolek („mida rohkem romu välja võetakse

seda parem“) tähendaks hageja nõusolekut, on K. Laur käitunud õigusvastaselt rikkudes

kaevamistööde tegemisel kohustust teha töid viisil, mis ei tekita hagejale kahju.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult kostja vastu suunatud deliktiõiguslike

nõuete käsitlemisel lähtunud kostja süüst. Maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja käitumine

ei olnud süüline, ei ole õiguslikult põhjendatud. Maakohus leidis, et K. Lauri ütlustega on

tõendatud, et kuna laadimiste vahel oli pikk ooteaeg, tekkis tal soov teenida „lihtsat raha“. Talle

oli teada, et laadimiskohast eemal asuvad maasse kaevatud metallist mahutid ning ta lootis

metallist mahutite müügist endale lisatulu teenida. Maakohus leidis ekslikult, et seetõttu puudub

kostja süü ja kostja ei vastuta hageja ees VÕS § 1043 alusel. Praegusel juhul tekitas hagejale

kahju kostja töötaja. VÕS § 1054 lg 1 järgse teise isiku poolt tekitatud kahju eest vastutuse

eelduseks ei ole isiku käitumise süülisus, kes kasutab teist isikut oma majandus- või

kutsetegevuses. VÕS § 1054 järgi vastutab isik teise isiku poolt toimepandud õigusvastase ja

süülise teo eest. Seega ei ole vastutuse tekkimise eeldusena oluline mitte kostja süü, vaid

K. Lauri kui kostja töötaja süü.

VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Maa sees olevate

tundmatu päritoluga mahutite väljakaevamisel ei käitunud K. Laur hoolsuskohustust järgides

ning oli raskelt hooletu. Asjaolu, et esimesed kolm mahutit olid täis pinnavett ei anna alust

eeldada, et ka teised pinnases olevad mahutid on tühjad ning nende väljakaevamine võib

toimuda üksnes „kopa maa sisse löömisega“ nagu väitis maakohtu istungil K. Laur. K. Laur ei

teatanud juhtunust hagejale kohe pärast mahuti purunemist (kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus, tl 18), mis omakorda võis kaasa tuua kahju suurenemise. Ringkonnakohus leiab, et ei

K. Laur ega ka kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi asjaolu, mis viitaks süü puudumisele

K. Lauri tegevuses.

10. Maakohus tuvastas, et K. Laur oli kostja lepinguline töötaja (maakohtu otsuse p 8), kes

keskkonnareostuse tekitamise päeval pidanuks täitma kostja poolt antud tööülesandeid, laadima

killustikku laadimisplatsil.

VÕS § 1054 lg 1 järgi juhul, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.

Kostja väitel ei andnud kostja K. Laurile korraldust kaevata selle koha peal, kus kahju tekitati

(tl 108). VÕS § 1054 järgi peab töötaja poolt kahju tekitamine kolmandale isikule olema seotud

tööandja majandus- või kutsetegevusega. Tööandja võib aga töötaja poolt õigusvastase kahju

eest vastutada ka juhul, kui töötaja rikkus kahju tekitades oma töökohustusi või tööandja

korraldusi

(vt Võlaõigusseadus.

Kommenteeritud

väljaanne.

Tallinn

2009,

lk 685,

kommentaari autorid T. Tampuu, M. Käerdi). Iseenesest ei oleks K. Laur saanud hagejale kahju

tekitada, kui ta ei oleks juhtinud kostjale kuuluvat ekskavaatorit. Samas on praegusel juhul

K. Laur asunud tegutsema viisil, mille vältimiseks ei oleks kostjal olnud võimalik anda

K. Laurile korraldusi ega teostada tema tegevuse üle järelevalvet. Üksnes VÕS § 1054 lg 3 ning

mitte VÕS § 1054 lg 1 järgi vabaneb isik, kes vastutab teise isiku käitumise eest, vastutusest

juhul, kui ta ei saanud teise isiku käitumist kontrollida. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et

K. Laur oli isik, kes oli kostja lepinguline töötaja, seega ei tule kohaldamisele VÕS § 1054 lg 3.

Samas ei ole ringkonnakohtu arvates praegusel juhul täidetud VÕS § 1054 lg-st 1 tulenev kostja

vastutuse eeldus: K. Lauri tegevuse seotus majandus- või kutsetegevusega. Kostjal on kohustus

oma töötajaid välja valida, nende tööd jälgida ning neile korraldusi anda. Hageja ja kostja vahel

oli sõlmitud killustiku müügileping, kostja pidi viima killustiku hageja territooriumilt ära.

K. Laur laadis killustikku, tema kasutuses oli kostja ekskavaator. K. Laur hakkas iseseisvalt

hageja territooriumil viibivate isikutega kontakti otsima ning püüdis leida võimalust täiendavalt

sissetulekut saada. Ringkonnakohus leiab, et sellist tegevust ei oleks saanud kostja ära hoida

ning töökorralduslikult vältida ning tegemist ei ole kahju tekitamisega kostja majandus- või

kutsetegevuse käigus. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei laiene kostjale VÕS §-st

1054 tulenev vastutus.

Ringkonnakohus on täiendavalt seisukohal, et hageja, võimaldades takistamatult kaevetöid oma

territooriumil, ei pruugi vajada kaitset VÕS § 1054 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei vastuta kostja K. Lauri poolt hagejale tekitatud

kahju eest VÕS § 1054 alusel.

11. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, puudub

vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Samuti leiab ringkonnakohus, et

maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsiooniõigust

ületanud.

Seoses

hageja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja

kohaselt on kostja esindaja teostanud toiminguid kostjale õigusabi teenuse osutamisel

ringkonnakohtus 2 tunni 45 minuti ulatuses, s.o 0,5 tundi apellatsioonkaebuse ja selle

menetlusse võtmise määrusega tutvumine, esialgsete seisukohtade kujundamine ja suhtlemine

kliendiga ning 2 tundi 15 minutit apellatsioonkaebusele vastuse koostamine. Kostja palub

mõista hagejalt välja menetluskulu 343 eurot 75 senti (ilma käibemaksuta). Kostja on

kinnitanud, et ta saab tehtud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja ei ole kostja

menetluskulude suurusele vastu vaielnud.

Ringkonnakohus loeb kostja esindaja tunnitasu 125 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks.

Kohtupraktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -

maksuta (vt Riigikohtu määrused nr 3-2-1-92-13, nr 3-2-1-93-13). 14. oktoobri 2013 määruses

tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 luges Riigikohus tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti

käibemaksuga.

Tsiviilasja keerukust ning kostja esindaja tehtud tööde mahtu arvestades leiab ringkonnakohus,

et kostja esindaja menetluskulud 2 tunni 45 minuti ulatuses, s.o rahaliselt 343 eurot 75 senti

(ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalikud ning kulud tuleb hagejalt kostja kasuks välja

mõista.

Ringkonnakohus

rahuldab

kostja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke