3-13-2036/100 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja

Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.04.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-13-2036

Haldusasi

AF ja VT kaebus Maksu- ja Tolliameti 28.06.2013

vastutusotsuse nr 13-7/135-16 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – AF (AF) ja VT, volitatud esindaja v.adv

Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Kaire Vacker

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.09.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AF ja VT apellatsioon-kaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 06.04.2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta AF ja VT apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

07.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-2036 muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.05.2016.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse talle kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Sõltumata

kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus

menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 213 lg 1 p 5, § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada Riigikohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-2036

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) määras 17.03.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/7137-24 AS-ile

Koskel täiendavalt tasumiseks käibemaksu summas 5 355 975 krooni (342 309,19 eurot).

Käibedeklaratsiooni kohaselt on AS Koskel perioodil 01.07.2006–31.12.2006 teinud tehinguid

OÜ-ga Lapreta. Nimetatud perioodil on OÜ Lapreta väljastanud AS-ile Koskel müüdud kauba

eest (suhkur, kurgid, kabatšokid, makaronid) arveid kokku summas 37 881 797 krooni.

Seejuures samal ajal kui AS Koskel ostis OÜ-lt Lapreta suhkrut, AS Koskel ka müüs OÜ-le

Lapreta suhkrut. OÜ Lapreta arvete alusel arvestas AS Koskel sisendkäibemaksu summas

5 778 579 krooni. AS Koskel on OÜ Lapreta arvelduskontodele kandnud kokku 38 275 207

krooni ja 22 610 eurot. AS Koskel ei esitanud maksuhaldurile peale arvete muid dokumente,

mis kajastaksid tehinguid OÜ-ga Lapreta. Kontrolli käigus selgunud asjaolusid ja tõendeid

kogumis hinnates asus maksuhaldur seisukohale, et AS Koskel on vormistanud kaupade

soetamise läbi OÜ Lapreta eesmärgiga vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu. OÜ-d

Lapreta kasutati üksnes võltsarvete väljastamiseks. Tegelikkuses ei müünud OÜ Lapreta AS-

ile Koskel kaupa ning ülekanded OÜ-le Lapreta ei ole tehtud dokumentides märgitud kauba

eest. OÜ Lapreta omakorda ei soetanud kaupa OÜ-lt Osment. AS Koskel soetas kauba otse

Leedu äriühingutelt.

2. AS Koskel (alates 16.05.2011 OÜ Koskel; edaspidi OÜ Koskel) esitas Tallinna Haldus-

kohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Halduskohus jättis kaebuse 20.03.2012 otsusega

haldusasjas nr 3-10-1122 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.01.2013 otsusega

OÜ Koskel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus ei

võtnud OÜ Koskel kassatsioonkaebust ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse.

3. Maksu- ja Tolliamet kohustas 28.06.2013 vastutusotsusega nr 13-7/135-16 AF ja VT

solidaarselt tasuma OÜ Koskel maksuvõlga summas 342 309,19 eurot.

OÜ Koskel ei ole tasunud maksuotsusega määratud maksuvõlga ning ka maksuhalduri

täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud maksuvõlga enam kui kahe aasta jooksul sisse

nõuda. OÜ Koskel kaebuses haldusasjas nr 3-10-1122 nõustusid kohtud maksuhalduriga, et

OÜ-d Koskel on põhjust kahtlustada maksupettuses osalemises. OÜ Koskel ei ole korraldanud

oma raamatupidamist raamatupidamise seaduses sätestatud korras ning äriühingu

raamatupidamisandmeid ei saa pidada usaldusväärseks.

VT oli OÜ Koskel juhatuse liige vahemikus 30.03.2001–27.10.2009. VT allkirjastas äriühingu

majandusaasta aruandeid ning tegutses äriühingu tegevjuhina. Ka OÜ Koskel töötajate ütlustest

nähtub, et VT korraldas aktiivselt äriühingu majandus-tegevust. VT tegevus OÜ Koskel

juhatuse liikmena on toonud kaasa äriühingule maksuvõla tekkimise. Maksuhalduril on

põhjendatud

kahtlus,

et

VT

on

osalenud

maksupettuses,

kajastades

äriühingu

raamatupidamisarvestuses OÜ Lapreta väljastatud võltsarveid. OÜ Koskel juhatuse liikmed

andsid äriühingu töötajale JL-le korralduse vormistada Leedu äriühingutelt ostetud kauba

soetus läbi OÜ Lapreta. OÜ Koskel töötajad tegutsesid juhatuse liikmete korralduste alusel ning

samuti pidi viimastel olema ülevaade äriühingu kulutustest, sh sidekuludest seoses töötajate

kõnedega Leedu mobiilivõrku. VT oli OÜ Koskel tegevjuhina teadlik sellest, et äriühing ei

soetanud kaupu OÜ-lt Lapreta, kuna vastavalt tema juhistele tegelesid OÜ Koskel töötajad OÜ

Lapreta nimel hankijatelt kauba ja transpordi tellimise, soetamise korraldamise ning kauba

vastuvõtmisega. Seega oli VT teadlik, et OÜ Lapreta väljastatud arved ei kajastanud

tegelikkuses toimunud tehinguid. Kajastades OÜ Koskel raamatupidamises OÜ Lapreta

väljastatud võltsarveid ning jättes äriühingu rahalised kohustused tähtaegselt täitmata, rikkus

VT maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg-t 4 ning § 8 lg-t 1. Kui VT oleks täitnud temal

3-13-2036

3(12)

lasuvaid juhatuse liikme kohustusi õiguskuulekalt, ei oleks OÜ-l Koskel tekkinud maksuvõlga,

mida äriühing ei suuda tasuda.

AF oli OÜ Koskel juhatuse liige vahemikus 30.03.2001–03.01.2007. AF allkirjastas koos VT-

iga OÜ Koskel majandusaasta aruandeid aastatel 2001–2005. Maksuhalduril on põhjendatud

kahtlus, et AF on osalenud maksupettuses. AF andis koos VT-iga äriühingu töötajatele

korraldusi ning oli seega kursis töötajate tegevusega ja sellega, et OÜ Lapreta väljastatud

andmed ei kajasta tegelikkuses toimunud tehinguid. Võltsarvete kajastamisest sai kasu

äriühing, mitte selle töötajad. AF rikkus MKS § 85 lg-t 4 ja § 8 lg-t 1. Kui AF oleks täitnud

temal lasuvaid juhatuse liikme kohustusi õiguskuulekalt, ei oleks OÜ-l Koskel tekkinud

maksuvõlga, mida äriühing ei suuda tasuda.

4. AF ja VT esitasid MTA-le vaided vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. MTA jättis

28.08.2013 vaideotsusega nr 6-1/1648-2 AFi ja 28.08.2013 vaideotsusega nr 6-1/1647-2 VTi

vaide rahuldamata.

5. AF ja VT esitasid Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse MTA 28.06.2013 vastutusotsuse

tühistamiseks.

1)

Kaebajad ei kasutanud äriühingu raamatupidamises tegelikke majandustehinguid

mittekajastavaid arveid. Tehingud OÜ-ga Lapreta toimusid reaalselt. Seega ei tekkinud OÜ-le

Koskel ka maksuvõlga. Maksuotsuses on tehtud arvutusviga. Vastutusotsusest ei selgu, milline

seos on Leedu mobiilivõrku helistamisel kaebajate tegevuse ja vaidlusaluste tehingutega.

Majandusaasta aruannete allkirjastamine ei ole seotud maksukohustuse tekkimisega. Kaebajate

tegevuse ja väidetava maksuvõla tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Haldusasjas nr 3-10-

1122 ei tuvastanud kohus, et OÜ Koskel raamatupidamine ei olnud nõuetekohaselt korraldatud.

Kaebajatele ei tagatud õigust ärakuulamisele.

2)

VT ei olnud seotud maksuotsuse aluseks olevate tehingutega. Nende tehingute tegemisel

esindas OÜ-d Koskel AF. Asjaolust, et VT oli OÜ Koskel tegevjuht, ei saa automaatselt

järeldada, et ta pidi olema teadlik teise juhatuse liikme tehtud tehingutest. VT tegeles sisuliselt

vaid tolliküsimustega ning oli teadlik vaid nendest tehingutest, mida tema tegi äriühingu nimel.

OÜ Koskel endise töötaja JL seletustest ei saa järeldada, et VT oli seotud vaidlusaluste

tehingutega. Seda, et VT ei tegelenud äriühingus tehingute sõlmimisega, kinnitab ka OÜ Koskel

endise töötaja AK selgitus. VT ei andnud töötajatele korraldusi. AF äraolekul täitis VT vaid

tema korraldusi. VT ja AF vahel oli sõlmitud vastutuskokkulepe. MTA ei ole tõendanud tahtlust

või rasket hooletust VT tegevuses. MTA ei kuulanud VT-t vastutusmenetluses üle, ehkki VT

soovis anda selgitusi. MTA-st helistati kaebajale ja teatati, et tal ei ole vaja tulla.

3)

Vastustaja ei ole tõendanud oma väidet, et AF kasutas OÜ Koskel raamatu-

pidamisarvestuses tegelikke tehinguid mittekajastavaid arveid. Sellel, et AF andis töötajatele

korraldusi, ei ole põhjuslikku seost maksuvõla tekkimisega. AF ei teavitatud tema suhtes

toimuvast maksumenetlusest ega kuulatud teda selle menetluse käigus üle, ehkki MTA-l olid

olemas AF ja tema esindaja kontaktid.

4)

MTA oleks pidanud vastutusotsuses ja vaideotsustes analüüsima maksuotsuse tegemise

asjaolusid. Maksuotsusest ei selgu, kuidas puutuvad OÜ-sse Koskel raha liikumine OÜ Lapreta

arvelduskontol või OÜ Osment. OÜ-l Lapreta oli suur käive ja hea ärimaine. OÜ Koskel oli

teinud OÜ-ga Laprenta pikka aega koostööd ning tal ei olnud põhjust kahelda selle äriühingu

usaldusväärsuses. MTA seisukoht, et OÜ Koskel oleks pidanud tegema tehingud otse Leedu

äriühingutega, on põhjendamatu ja demokraatlikus riigis lubamatu. MTA tuvastas, et kaubad

olid reaalselt olemas ning jõudsid lõpptarbijateni. Suhkrut müünud Leedu ettevõtted ei

kinnitanud maksuhaldurile, et nad tegid tehingud OÜ-ga Koskel. Leedu ettevõtetele tasus

suhkru eest OÜ Lapreta, mitte OÜ Koskel. Sellest, et OÜ Lapreta juhatuse liikmed väitsid, et

nad ei mäleta vaidlusalustest tehingutest midagi, ei saa järeldada tehingute mittetoimumist. OÜ

3-13-2036

4(12)

Lapreta juhatuse liikmete seletused ei ole usaldusväärsed. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et

OÜ Lapreta on jätnud vaidlusalustelt tehingutelt käibemaksu tasumata, mistõttu on

põhjendamatu piirata OÜ-l Koskel sisendkäibemaksu mahaarvamist. Samuti oleks tulnud

arvestada sellega, et kaupade lõpptarbija on ostetud kaupadelt tasunud käibemaksu. OÜ Koskel

töötajad osutasid OÜ-le Lapreta kaasabi kaupade kiireks ja tõrgeteta saabumiseks Eestisse, kuid

ei teinud tehinguid OÜ Lapreta nimel. Kaebajal polnud piisavalt raha Leedust suures koguses

kauba ostmiseks. OÜ Lapreta sai aga tänu oma suurele käibele pangast faktooringut, mis

võimaldas tal osta suures koguses kaupa. Seetõttu soetatigi kaup OÜ Lapreta vahendusel.

6. Maksu- ja Tolliamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Vastutusotsusega on tõendatud, et VT ja AF osalesid OÜ Koskel juhtimises ning olid

teadlikud, et OÜ Lapreta väljastatud arved ei kajasta tegelikkuses toimunud tehinguid. Kui isik

on teadlik, et tehinguid ei ole toimunud, kuid kajastab vastavaid arveid oma raamatupidamises,

on tegemist tahtliku tegevusega. Kui VT ja AF ei oleks OÜ Koskel raamatupidamises OÜ

Lapreta arveid kajastanud, ei oleks äriühingul maksuvõlga tekkinud. JL selgitusest võib

järeldada, et mõlemad juhatuse liikmed andsid talle korraldusi seoses OÜ-d Lapreta

puudutavate tehingutega. JL ja AK ütlusi koos hinnates on tõenäoline, et vaidlusalustest

tehingutest olid teadlikud mõlemad juhatuse liikmed. Osa arvetest, mille OÜ Koskel väljastas

OÜ-le Lapreta, on allkirjastanud VT. See asjaolu kummutab VT väite, et tema ei tegelenud OÜ-

d Lapreta puudutavate tehingutega ega teadnud neist midagi.

2) Maksuhaldur on juba vaideotsustes põhjendanud, miks ta leiab, et kaebajate õigust

ärakuulamisele ei ole vastutusmenetluses rikutud.

3) Faktooringu sisuks on krediidiasutuse (faktoori) poolt kauba müüjale, mitte ostjale laenu

andmine. OÜ Koskel kajastas perioodil juuli kuni detsember 2006 oma raamatupidamises nii

soetust OÜ-lt Lapreta kui ka müüki samale äriühingule. Arvetele, mida OÜ Koskel OÜ-le

Lapreta väljastas, on märgitud, et nõue on loovutatud AS-ile SEB Ühisliising. Samas arvetel,

mida OÜ Lapreta väljastas OÜ-le Koskel, sellist märget ei olnud ning arve eest tuli tasuda OÜ-

le Lapreta. Seega kasutati faktooringut üksnes nende tehingute finantseerimisel, kus AS Koskel

müüs kaupa OÜ-le Lapreta, mitte aga nende tehingute puhul, kus OÜ Lapreta müüs kaupa OÜ-

le Koskel.

7. Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2015 otsusega AF ja VT kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

1)

Vastutusotsus on materiaalselt ja formaalselt õiguspärane. Kohus nõustus maksuotsuses,

vastutusotsuses ning kohtumenetluses esitatud maksuhalduri seisukohtadega. Kaebajad ei ole

esitanud selliseid väiteid ja tõendeid, mida vastustaja või kohtud haldusasjades nr 3-10-1122 ja

3-10-2869 juba käsitlenud ei ole. Kohus ei pidanud HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks

vastustaja põhjendusi üle korrata. Vastustaja on tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses

õigesti hinnates teinud individuaalselt kindlaks mõlema juhatuse liikme süü ning on oma

seisukohti piisavalt põhjendanud. Vastustaja on näidanud, et lisaks AF-le oli ka VT teadlik, et

OÜ Lapreta ei ole OÜ-le Koskel kaupa müünud ning OÜ Lapreta arved ei kajastanud

tegelikkuses toimunud tehinguid.

2)

Maksuotsuse üle toimunud vaidluses ei tuvastanud kohtud, et maksumenetluses oleks

esinenud rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega asjaolu, et AF-lt kui

kolmandalt isikult ei võetud maksumenetluses seletust, ei saanud viia ebaõige vastutusotsuse

tegemiseni. Vastustaja tegi piisavalt jõupingutusi, et kaebajatega kontakti saada ning neile

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks vastutusotsuse projekt kätte toimetada. Kaebajatel oli igal

ajal võimalik tutvuda maksuhalduri juures maksutoimikus säilitatavate dokumentidega.

3-13-2036

5(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. AF ja VT paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega nende kaebus rahuldada.

1)

Maksuotsuses tehtud arvutusvea tõttu on maksusumma määratud valesti, mistõttu ei saa

kaebajatele vastutusotsust teha. Kohus, kohaldades vaid MKS § 150 lg-t 1 ja jättes kohaldamata

sama paragrahvi lõike 2, rikkus poolte võrdsuse printsiipi. Tuginemine HKMS § 165 lg-le 2 on

küsitav, kuna vastutusotsus on motiveerimata. Kaebajad jäävad kõigi halduskohtus esitatud

seisukohtade juurde ning paluvad ringkonnakohtul neid väiteid uuesti hinnata.

2)

Kaebajaid ei kaasatud haldusmenetlusse. Kohus ei selgitanud, milline õiguslik tähendus

on asjaolul, et vastustaja väidetavalt üritas nendega ühendust võtta. Kohtuotsusest ei selgu,

millisele õigusnormile tuginedes on halduskohus leidnud, et maksuhaldur tegi piisavalt

jõupingutusi, et saada kaebajatega kontakti. Kohus ei arvestanud sellega, et AF-ga suheldi

probleemideta seoses teise äriühinguga, ega sellega, et VT vastas ametnikele, kuid temaga ei

võetud hiljem enam ühendust. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et mõlemal kaebajal oli

volitatud esindaja, kellega vastustajal oli võimalik kontakteeruda. Kohtuotsusest ei selgu, kas

haldusmenetlus üldse toimus ja kui toimus, siis millised menetlustoimingud selles läbi viidi.

Kohus rajas oma otsuse valedele andmetele, mida pole kontrollitud. Kohus ei arvestanud

sellega, et kaebajad said nende suhtes toimuvast vastutusmenetlusest teada mitte

maksuhaldurilt, vaid juhuslikult, selle alustamise hetkest tunduvalt hiljem. Samuti jättis kohus

tähelepanuta, et vastutusotsuses ei ole tuvastatud kummagi juhatuse liikme süüd

individuaalselt, vaid on tehtud üksnes sisult sarnased järeldused. Vastutusotsuses ei ole iga

juhatuse liikme kohta eraldi välja toodud, milliseid kohustusi ja millal ta väidetavalt on

rikkunud ja milliste tõenditega see on tõendatud. Kohus ei arvestanud sellega, et VT

tegelikkuses ei juhtinud ettevõtet.

3)

Halduskohtu otsusest ei selgu, milliseid tõendeid kohus hindas. Kohtu seisukoht, et

kaebajad ei ole esitanud uusi tõendeid, on ekslik. Haldusasjas nr 3-10-1122 ei uurinud kohus

OÜ Koskel poolt täiendavalt esitatud tõendeid. Praeguses asjas esitasid kaebajad need tõendid

uuesti, kuid kohus ei võtnud neid vastu, leides, et tõendid on esitatud hilinenult. Samas menetles

kohus asja pärast kõnealuste tõendite esitamist veel umbes 1 aasta ja 7 kuud. Lisaks ei

rahuldanud kohus kaebajate taotlust nõuda vastustajalt välja haldusmenetluse toimik,

võimaldades vastustajal kohtule esitada vaid vastustaja seisukohalt asjassepuutuvad tõendid.

Seda, milline tõend on asjassepuutuv, peab aga hindama kohus. Muu hulgas jättis vastustaja

kohtule esitamata tõendid, mis kinnitavad faktooringulepingu olemasolu ja mis olid vastustajal

olemas. Vastavad tõendid esitasid kaebajad kohtule ise 22.04.2015. Kaebajad paluvad

ringkonnakohtul võtta asja juurde 17.–20.02.2014 Tallinna Halduskohtule esitatud tõendid

halduskohtule esitatud alustel ja põhjustel.

9. Maksu- ja Tolliamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata.

1)

Kaebajate viide MKS § 150 lg-le 2 on asjakohatu, kuna asjas ei ole selliseid tõendeid,

mida valdab ainult maksuhaldur. Kuna maksuhaldur on asjas kogutud tõenditele tuginedes

teinud nõuetekohaselt motiveeritud vastutusotsuse, on tõendamiskoormus läinud üle

kaebajatele. Kaebajate väite, et maksuotsuses on arvutusviga, on kohus juba haldusasjas nr 3-

10-1122 ümber lükanud.

2)

Põhjendamatu on kaebajate spekulatsioon, et haldusmenetlust üldse ei toimunudki.

Vastutusmenetlus algas 04.11.2010 halduskohtule täitmist tagavate toimingute sooritamiseks

3-13-2036

6(12)

taotluse esitamisega. Maksuhaldur väljastas vastutusmenetluses korraldused AF-le, VT-le ja

OÜ Koskel endistele töötajatele. Maksuhaldur üritas vastutusotsuse projekti kaebajatele

korduvalt kätte toimetada. Maksuhaldur edastas vastutusotsuse VT-le tema registrijärgsele

aadressile XXX, Tallinn. VT ise kinnitab, et sai vastutusotsuse kätte. Samale aadressile edastas

maksuhaldur vastutusmenetluse käigus ka korralduse teabe andmiseks ja teatise vastutusotsuse

projekti kohta, kuid mõlemad saadetised tagastati maksuhaldurile hoiutähtaja möödumisel.

Kõikidel juhtudel jäeti postkasti teade, mille alusel oli VT-l võimalik kirjale ise postiasutusse

järele minna. Asjaolu, et VT seda ei teinud, näitab, et ta ei tundnud menetluse vastu huvi. Alust

on arvata, et isik hoidis teadlikult menetlusest kõrvale.

3)

Vastutusotsuses on mõlema juhatuse liikme puhul individuaalselt välja toodud tema

vastutuse eeldused. Mõlemad juhatuse liikmed on rikkunud deklareerimis-, tasumis- ja

tagamiskohustust, mille tulemusena tekkis OÜ-l Koskel maksuvõlg. Mõlema juhatuse liikme

puhul on tuvastatud süü vorm – tahtlus. VT väide, et ta ei ole ettevõtte juhtimises osalenud, on

paljasõnaline. VT andis 15.06.2009 maksuhaldurile OÜ-de Lapreta ja Koskel väidetavalt

toimunud tehingute kohta täpseid selgitusi. Seega pidi ta tehingutega kursis olema.

4)

Halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebajate taotlused kogu haldustoimiku

väljanõudmiseks ja haldusasja nr 3-10-1122 toimiku asja juurde võtmiseks, kuna kaebajad ei

põhjendanud vastavaid taotlusi. Vastustaja ei nõustu kaebajate väidetega tõendite valikulise

esitamise kohta. MTA on esitanud kõik vastutusotsuse aluseks olevad dokumendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

11. Kaebajad esitasid kaebuses taotluse vastustajalt kogu haldustoimiku väljanõudmiseks ning

haldusasja nr 3-10-1122 toimiku asja juurde võtmiseks. Halduskohus kohustas 15.10.2013

kaebuse menetlusse võtmise määruses (I kd, tl 93-95p) vastustajat esitama kirjalik seletus koos

asjasse puutuvate tõenditega. Halduskohus jättis kaebajate taotlused 08.01.2014 määrusega (I

kd, tl 186-186p) rahuldamata, leides, et kaebajad ei ole oma taotlust põhjendanud ning kõik

asjasse puutuvad tõendid on vastustaja juba kohtule esitanud. Kohus selgitas, et kui vastustaja

on jätnud kohtule esitamata mõne olulise tõendi, saavad kaebajad taotleda vastava tõendi

väljanõudmist.

Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et halduskohus oleks pidanud vastustajalt välja nõudma

kogu haldusmenetluse toimiku. HKMS § 122 lg 2 p 4 kohaselt nõuab kohus vastustajalt välja

haldusmenetluse toimiku või haldusmenetluses kogutud dokumendid. Seda, millised tõendid

on vaidluse lahendamisel asjakohased, otsustab kohus. Teadmata, milliseid tõendeid on

haldusmenetluses kogutud, ei saa kohus seda otsustust teha. Praegusel juhul jättis kohus

tõendite asjakohasuse küsimuse sisuliselt vastustaja otsustada. Seda, et vastustaja 20.12.2013

esitatud tõendid ei olnud asja lahendamiseks piisavad, kinnitab asjaolu, et 06.04.2015 esitas

vastustaja kohtule hulgaliselt täiendavaid tõendeid.

Kaebajad palusid apellatsioonkaebuses ringkonnakohtul vastu võtta nende esindaja poolt 17.–

20.04.2014 halduskohtule esitatud tõendid, mille vastuvõtmisest halduskohus keeldus.

Ringkonnakohus rahuldas 06.04.2016 kohtuistungil kaebajate taotluse. Ringkonnakohus

märgib, et halduskohtu menetluslikud minetused tõendite kogumisel ei tingi vältimatult asja

saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus hindab kaebajate 17.–

20.04.2014 esitatud tõendeid ise. Samuti leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei tingi

halduskohtu otsuse tühistamist see, et halduskohus ei nõudnud vastustajalt välja kogu

3-13-2036

7(12)

haldustoimikut ja OÜ-lt Koskel revisjoni käigus ära võetud raamatupidamisdokumente, ega

võtnud asja juurde haldusasja nr 3-10-1122 toimikut. Ringkonnakohus jõuab allpool tõendeid

analüüsides järeldusele, et need on piisavad OÜ Koskel maksukohustuse tuvastamiseks.

Kaebajad peavad ise teadma, mis dokumendid OÜ-lt Koskel revisjoni käigus ära võeti ning said

seega nimetada ja võimalusel kohtule esitada konkreetseid tõendeid, mis nende arvates asja

lahendamisel olid olulised, kuid mida vastustaja kohtule ei esitanud. Niisamuti ei ole kaebajad

nimetanud konkreetseid tõendeid, mis sisalduvad maksutoimikus või haldusasja nr 3-10-1122

toimikus ning mida ei ole praeguses asjas esitatud, kuid mis on asja lahendamisel olulised.

Apellatsioonkaebuse taotluste juures pole palutud (peale 17.–20.04.2014 esitatud tõendite), et

ringkonnakohus koguks tõendeid, mille kogumisest halduskohus keeldus.

12. Kaebajate 17.–20.02.2014 esitatud tõendite kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

Kaebajad soovisid nende dokumentidega tõendada, et tehingud OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vahel

toimusid reaalselt ning ühtlasi seda, et AF täitis juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt ja VT

ei olnud vaidlusaluste tehingutega seotud. Suurema osa kõnealustest tõenditest moodustavad

arved, arve-saatelehed ja pangakonto väljavõtted, kuid kaupade olemasolus OÜ Koskel poolt

kolmandatele isikutele edasimüügil, samuti arvete olemasolus ja nende alusel tasumises ei olegi

pooltel vaidlust olnud. Ka suurem osa ülejäänud tõendeid (sh kasumi- ja müügiaruanded,

üürilepingud, käibedeklaratsioonid, laoarvestus, OÜ Lapreta maksuvõlgade tõend) ei puuduta

praeguses asjas vaidluse all olevaid asjaolusid. Samuti tuleb märkida, et kõik esitatud tõendid

tegelikult ei kinnita kaebajate väiteid. Näiteks OÜ Koskel arvetel nr 8025 (II kd, tl 65p) ja 8027

(II kd, tl 66) suhkru müügil OÜ-le Lapreta on arve väljastanud OÜ Koskel esindaja allkirjad

erinevad. Kui võrrelda neid allkirjakujusid OÜ Koskel esindajate allkirjadega majandusaasta

aruannetel, nähtub, et arvel nr 8025 on AF ja arvel nr 8027 on VT allkiri (vt ka otsuse p 17).

Seega ei kinnita kõnealused tõendid, et VT-l ei olnud mingit seost OÜ Koskel ja OÜ Lapreta

vaheliste tehingutega. Lisaks ilmneb ka teisi OÜ Koskel arveid uurides, et kord on arve

väljastanud AF, kord VT. Asjaolu, et VT allkirjastas sageli OÜ Koskel väljastatud arveid,

kindlasti ei kinnita VT väidet, et tema ei tegelenud OÜ Koskel majandustegevusega. Eeltoodut

arvestades ei saa ka pidada usutavaks, et VT ei teadnud midagi vastupidistest tehingutest, s.o

OÜ-lt Lapreta suhkru ostmisest. Lisaks ei kinnita OÜ Koskel arveldusarvete väljavõtted

kaebajate väidet faktooringu kasutamise kohta kaupade ostul OÜ-lt Lapreta (vt otsuse p 16).

13. Kaebajad leiavad, et vastutusotsus (I kd, tl 24-40) on õigusvastane esiteks seetõttu, et OÜ-

le Koskel tehtud maksuotsus (I kd, tl 113-128) oli põhjendamatu. Kaebajate väitel toimusid

tehingud OÜ-de Lapreta ja Koskel vahel reaalselt. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

Haldusasjas nr 3-10-1122 jättis halduskohus 20.03.2012 otsusega rahuldamata OÜ Koskel

kaebuse

17.03.2010

maksuotsusele.

Halduskohus

asus

haldusasjas

nr

3-10-1122

maksuhalduriga nõustudes seisukohale, et OÜ-de Lapreta ja Koskel vahelised tehingud olid

näilikud ning tegelikud tehingud toimusid OÜ Koskel ja Leedu äriühingute vahel. OÜ Lapreta

väljastatud võltsarveid oma raamatupidamises kasutades pani OÜ Koskel toime maksupettuse.

Ühtlasi on sellisel juhul tegemist raamatupidamise mittenõuetekohase korraldamisega.

Ringkonnakohus nõustus 24.01.2013 otsuses halduskohtu otsuse põhjendustega. Kuna

praeguses asjas ei ole kaebajad esitanud uusi väiteid või tõendeid, mis viitaksid maksuotsuse

õigusvastasusele ja mida kohtud haldusasjas nr 3-10-1122 ei käsitlenud, ei ole ringkonnakohtul

põhjust asuda maksuotsuse õiguspärasuse suhtes haldusasjas nr 3-10-1122 tehtud otsustega

võrreldes erinevale seisukohale.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks eraldi käsitleda faktooringulepinguga seonduvat, kuna

kaebajad on seda praeguses asjas eriliselt rõhutanud. Väide, et kaubad soetati OÜ Lapreta kaudu

põhjusel, et OÜ-l Koskel polnud kauba eest tasumiseks piisavalt raha, OÜ-l Lapreta aga oli

selle tarbeks sõlmitud faktooringuleping krediidiasutusega, esitati ka haldusasjas nr 3-10-1122.

Halduskohus leidis 20.03.2012 otsuses, et faktooringut on kasutatud nende tehingute puhul, kus

3-13-2036

8(12)

OÜ Lapreta müüs kaupa OÜ-le Koskel, kuid puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et OÜ

Lapreta, müües kaupa OÜ-le Koskel, oleks loovutanud oma nõude faktooringulepingu alusel

krediidiasutusele (otsuse p 26). Vastustaja viitas oma 06.04.2015 seisukohas Lapreta OÜ

arvetele (V kd, tl 31-35p), mille kohaselt tuli OÜ-l Koskel tasuda OÜ Lapreta kontole. Kui

kaupade eest tasumiseks oleks kasutatud faktooringut, oleks arvel märgitud, et tasuda tuleb

faktoorile (krediidiasutusele) – nagu OÜ Koskel arvetel OÜ-le Lapreta. Kaebajate esitatud

faktooringulepingu 1019F lisakokkulepped (V kd, tl 98-99) puudutavad vaid tehinguid, kus OÜ

Koskel oli müüja (lepingus Loovutaja) ja OÜ Lapreta ostja (lepingus Maksja). Sellise

faktooringulepingu kohta, mis on sõlmitud OÜ Lapreta ja krediidiasutuse vahel ning mille

kohaselt OÜ Lapreta loovutab oma nõude OÜ Koskel vastu krediidiasutusele, ei ole ka

praeguses menetluses tõendeid esitatud. OÜ Koskel pangakonto väljavõtted (II kd, tl 10-36 ja

91-114p; III kd, tl 207-228; IV kd, tl 45-120) sellise faktooringulepingu olemasolu ei kinnita.

Nimelt nähtuvad väljavõtetelt vahemikus 01.07.2006–31.12.2006 tasumised OÜ-le Lapreta,

milles vaidlust ei ole. Faktooringu kasutamise korral aga ei oleks OÜ Koskel tasunud mitte OÜ-

le Lapreta, vaid faktoori rollis olevale krediidiasutusele (AS-ile SEB Ühisliising). Väljavõtetel

kajastuvad vaid laekumised faktooringulepingu 1019F alusel, mis aga puudutab tehinguid, kus

OÜ Koskel müüs kaupu OÜ-le Lapreta.

Lisaks seab asjaolu, et OÜ-l Koskel oli faktooringusuhe krediidiasutusega, kus OÜ Koskel

loovutas oma nõude OÜ Lapreta vastu krediidiasutusele, tõsise kahtluse alla kaebajate väite, et

kehvade majandusnäitajate tõttu ei olnud OÜ-l Koskel endal võimalik faktooringut saada.

Seega tuleb nõustuda halduskohtu seisukohaga haldusasjas nr 3-10-1122, et OÜ Koskel seletus

tehingute majandusliku loogika kohta faktooringulepingu kaudu on ebausutav. Eeltoodut

arvestades on asjakohatu apellatsioonkaebuse väide, et OÜ Koskel esitas juba maksumenetluses

kõik faktooringulepingu olemasolu kinnitavad tõendid, ja kaebajate etteheide maksuhaldurile,

et see ei esitanud vastavaid tõendeid kohtule. Ringkonnakohus märgib, et ka väite arvutusvea

kohta maksusumma määramisel on halduskohus 20.03.2012 otsuses ümber lükanud (otsuse p

28). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende põhjendustega. Kokkuvõttes tuleb asuda

seisukohale, et kaebajate väited maksuotsuse õigusvastasuse kohta on tervikuna

põhjendamatud.

14. Kohtupraktika kohaselt on vastutusotsuse tegemise peamised eeldused järgmised: 1)

juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; 2) rikutud on

kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on

tekkinud maksuvõlg (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-41-05 (p 12-13) ja 3-3-1-43-

14 (p 10)). Maksuhaldur võib vastutusotsuses viidata maksuotsuses tuvastatud asjaoludele või

seal esitatud tõenditele (vt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-17-13 (p 17) ja 3-3-1-23-12 (p

25)). Praegusel juhul ongi maksuhaldur seda teinud, viidates maksuotsuses välja toodud

maksupettuses

osalemise

kahtlusele

ja

äriühingu

raamatupidamise

ebarahuldavale

korraldamisele.

15. Vastutusotsuses tuleb tuvastada iga juhatuse liikme süü individuaalselt (vt nt Riigikohtu

lahendeid asjades nr 3-3-1-41-05 (p 13) ja 3-3-1-43-14 (p 12)). Vaidlustatud vastutusotsuses on

eraldi kirjeldatud AF ja VT tegevust ning leitud, et kumbki on temal lasuvaid juhatuse liikme

kohustusi rikkunud tahtlikult ning mõlema juhatuse liikme tegevuse ja maksuvõla tekkimise

vahel esineb põhjuslik seos. Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus

käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse

puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud

kohustusi (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-17-13, p 14), samuti peab seaduslikul esindajal

olema soov neid kohustusi rikkuda (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-43-14, p 16).

3-13-2036

9(12)

Ringkonnakohus leiab, et mõlema juhatuse liikme süüd on vastutusotsuses piisavalt

põhjendatud.

16. AF ei ole eitanud, et ta tegeles aktiivselt äriühingu juhtimisega ja töötajatele korralduste

andmisega ning oli teadlik tehingutest OÜ-ga Lapreta. Seega oli AF teadlik sellest, et OÜ

Lapreta arved ei kajasta tegelikkuses toimunud tehinguid. Neid arveid äriühingu

raamatupidamises kajastades aitas AF teadlikult kaasa maksupettusele, mille eesmärgiks oli

tekitada OÜ-le Koskel alusetu käibemaksu tagastusnõue. Maksupettus on oma iseloomult

tahtlik tegevus, mistõttu pole maksupettuse puhul kahtlust, et seaduslik esindaja on teadlik, et

ta rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi ning tal on soov neid kohustusi rikkuda. Seega on õige

maksuhalduri järeldus, et AF rikkus MKS § 85 lg-st 4 ja § 8 lg-st 1 tulenevaid kohustusi

tahtlikult.

17. VT väidab, et tema ei kontrollinud äriühingu majandustegevust ning vaidlusaluste tehingute

tegemisel tema ei osalenud. VT väitis 17.02.2014 menetlusdokumendis (IV kd, tl 28-30), et

tema ja AF vahel oli sõlmitud vastutuskokkulepe OÜ-s Koskel teostatava majandustegevuse

kohta. Kohtule ei ole sellist kokkulepet aga esitatud. Samas ka juhul, kui vastutuskokkulepe oli

olemas, ei tooks see kaasa VT vabanemist vastutusest. Esiteks ei saa ringkonnakohtu

väljakujunenud praktika kohaselt äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped

tööülesannete jaotuse kohta võtta üheltki juhatuse liikmelt MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Mõistlik juhatuse liige peab

pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise

kohustust, et vältida kolmandate isikute kahjustamist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

04.04.2013 otsuse nr 3-10-1284 p 11 ja seal viidatud varasem praktika, samuti p 18; 24.10.2013

otsuse nr 3-11-2445 p 13). Teiseks – kuna praegusel juhul on maksuhaldur tuvastanud, et VT

rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult, ei olegi vastutust piirava kokkuleppe olemasolu

oluline.

Väide, et VT OÜ Koskel majandustegevusega sisuliselt ei tegelenud, on ebausutav. Asjas

kogutud tõendid näitavad, et VT oli teadlik OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vahelistest tehingutest

ning andis AF kõrval äriühingu töötajatele korraldusi. OÜ Koskel 2005–2008 majandusaastate

aruannetele on ettevõtte tegevjuhiks märgitud VT ning kõikidel nimetatud aastate

majandusaasta aruannetel on tema allkiri. VT väide, et ta tegeles OÜ-s Koskel sisuliselt vaid

tolliküsimustega, on paljasõnaline ja ebaveenev. VT ei ole eitanud, et ta oli OÜ Koskel

tegevjuht. Sellise ametipositsiooni puhul võib eeldada, et isik osaleb aktiivselt äriühingu

majandustegevuses ning annab töötajatele korraldusi. VT esitas maksuhaldurile 15.05.2009

vastused küsimustele, mis puudutasid tehinguid OÜ-ga Lapreta (17.03.2010 maksuotsuse (I kd,

tl 113-128) lk 17-18). Nendest vastustest nähtub, et VT oli tehingute olulisematest asjaoludest

teadlik. OÜ Koskel endise logistiku JL 29.06.2012 seletuste (I kd, tl 183-184) kohaselt andsid

talle korraldusi OÜ Koskel mõlemad juhatuse liikmed. JL 28.10.2009 seletuste (I kd, tl 160-

161) kohaselt saatis äriühingu „juhtkond, s.o VT“ tema juurde OÜ Lapreta juhatuse liikme AG,

kellele ta pidi õpetama suhkruäri logistikat. Tellimusi Leedu äriühingutele edastas siiski JL ise,

kuna AG-l ei tulnud see välja. OÜ Koskel endise laotöölise VG 09.11.2009 selgituste kohaselt

olid tema ülemusteks AF ja VT (I kd, tl 163). Lisaks allkirjastas VT osa OÜ Koskel arvetest

OÜ-le Lapreta – näiteks kattub OÜ Lapreta esindaja allkirjakuju arvetel nr 8027 (V kd, tl 26)

ja 11081 (V kd, tl 29p) VT allkirjaga majandusaasta aruannetel ja faktooringulepingu

lisakokkulepetel. Eeltoodust järeldub, et VT andis töötajatele korraldusi, osales aktiivselt

äriühingu majandustegevuses ning oli seotud OÜ Lapreta ja OÜ Koskel vaheliste tehingutega.

Sellest, et VT saatis AG JL poole, saab järeldada, et VT oli teadlik maksupettuse skeemist ja

osales selles ka ise. Kuna VT oli teadlik OÜ Koskel ja OÜ Lapreta vaheliste tehingute tegelikust

sisust, ei ole oluline, kas VT tegi OÜ Koskel nimel tehinguid OÜ-ga Lapreta. Asjas kogutud

tõendid viitavad sellele, et maksupettusele aitasid kaasa mõlemad juhatuse liikmed. Sellest

3-13-2036

10(12)

tulenevalt leidis maksuhaldur õigesti, et VT rikkus tahtlikult MKS § 85 lg-st 4 ja § 8 lg-st 1

tulenevaid kohustusi.

18. Nõustuda tuleb ka maksuhalduri seisukohaga, et AF ja VT tegevuse ning maksuvõla

tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Maksuvõlg tekkis selle tõttu, et AF ja VT kajastasid OÜ

Koskel raamatupidamises võltsarveid. Maksusumma tasumise kohustus tekkis valeandmetega

deklaratsioonide esitamisest. AF ja VT ei taganud OÜ Koskel juhatuse liikmetena selle

kohustuse täitmist, mistõttu oli maksuvõlg vastutusotsuse tegemise seisuga tasumata.

19. Halduskohus on asjakohaselt viidanud MKS § 150 lg-le 1. Nimetatud sätte järgi lasub

maksukohustuslasel maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral

kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. MKS § 150 lg 2 ei ole praegusel juhul

asjakohane, kuna kaebajad ei ole nimetanud konkreetseid tõendeid, mida valdab ainult

maksuhaldur, kuid mida viimane ei ole kohtule esitanud. Kuna maksuhaldur on piisavalt

põhjendanud, et AF ja VT rikkusid tahtlikult juhatuse liikme kohustusi, ning esitanud oma

seisukohti kinnitavad asjakohased tõendid, on tõendamiskoormus läinud kaebajatele üle.

Kaebajad ei ole vastutus- ega kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis veenvalt kummutaks

maksuhalduri järeldused.

20. Kaebajate väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta ei ole põhjendatud.

Tallinna Halduskohus andis 09.11.2010 määrusega haldusasjas nr 3-10-2869 maksuhaldurile loa

AF ja VT suhtes täitmist tagavate toimingute sooritamiseks (V kd, tl 102-105). 19.03.2012

esitasid AF ja VT oma esindaja vandeadvokaat A. Ratnikovi kaudu halduskohtu 09.11.2010

määrusele määruskaebuse (V kd, tl 52-54). Seega pidid AF ja VT hiljemalt selleks ajaks olema

teadlikud nende suhtes toimuvast vastutusmenetlusest. 29.03.2012 tegi maksuhaldur AF-le ja

VT-le korraldused teabe andmiseks vastutusmenetluses (V kd, vastavalt tl 58-59 ja 55-56).

Maksuhaldur edastas nimetatud korraldused kaebajatele nii elektrooniliselt kui ka tähitud kirjana

aadressidel, mille kaebajad ise olid 19.03.2012 määruskaebuses oma elukoha aadressina

avaldanud. Mõlemal juhul tagastati korraldust sisaldav kiri maksuhaldurile hoiutähtaja

möödumise tõttu (V kd, tl 57 ja 60).

Nii vastutusotsuses kui ka vaideotsustes (I kd, tl 51-59 ja 60-68) on selgitatud, milliseid

toiminguid tegi maksuhaldur, et tagada AF-le ja VT-le ärakuulamisõigus vastutusmenetluses.

Maksuhaldur toimetas mõlemale juhatuse liikmele 29.11.2012 koostatud vastutusotsuse projekti

tähitud kirjaga tema registrijärgsele aadressile, kuid saadetis tagastati maksuhaldurile hoiutähtaja

möödumisel (V kd, tl 71-71p). 15.01.2013 avaldas maksuhaldur väljaandes Ametlikud

Teadaanded teate AF-le ja VT-le vastutusotsuse projekti koostamise kohta (I kd, tl 179-180),

kuid teadaandes antud kuupäevaks kumbki vastuväiteid maksuhaldurile ei esitanud. 01.03.2013

viisid maksuhalduri ametnikud läbi menetlustoimingu (protokoll I kd, tl 181-182) eesmärgiga

toimetada vastutusotsuse projekt kaebajatele kätte. Ametnikud käisid AF juures aadressil, mille

kasutamist oma kontaktaadressina on AF kohtumenetluses kinnitanud (halduskohtu 26.02.2015

kohtuistungi protokolli (V kd, tl 12-17), lk 2), samuti proovisid ametnikud AF ja tema abikaasat

telefoni teel kätte saada, kuid tulutult. Ametnikud käsid VT juures tema kodusel (registrijärgsel)

aadressil, kuid dokumente seal keegi vastu ei võtnud. Seejärel helistasid ametnikud VT-le ja

tegid ettepaneku dokumentide kättetoimetamiseks kokku saada, kuid VT-le see ei sobinud.

Vastutusotsus edastati mõlemale kaebajale tähitud kirjaga registrijärgsel aadressil. AF-le

saadetud kiri tuli maksuhaldurile pärast hoiutähtaja möödumist tagasi (V kd, tl 72). VT-le

edastatud kirja kättetoimetamise või tagastamise kohta maksuhaldurile mingit teadet ei jõudnud

(vastustaja 06.04.2015 seisukoht, V kd, tl 21-24).

MKS § 52 lg 1 kohaselt dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte

allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises

3-13-2036

11(12)

väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole

sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi. MKS § 53 lg 1 järgi antakse maksuhalduri poolt

kättetoimetamise korral dokument menetlusosalisele üle allkirja vastu teatisel, millele

märgitakse ka dokumendi üleandmise aeg, vajaduse korral kellaajalise täpsusega.

Menetlustoimingute tegemise ajal kehtinud MKS § 54 lg 1 (MKS kehtiva redaktsiooni § 531 lg

1) sätestas, et Eestis elavale füüsilisele isikule toimetatakse dokument posti teel kätte

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil või isiku poolt maksuhaldurile teatatud aadressil.

Kui füüsiline isik ei ole oma aadressi muutumisest teatanud, on maksuhalduril õigus saata

dokument viimasel talle teadaoleval aadressil. Kaebajatele edastati korraldused ja vastutusotsuse

projekt tähitud kirjaga. Kui adressaat ei viibi kohal, jäetakse talle tähitud kirja kohta teade

postkasti. Kohtupraktika kohaselt on mõistlik eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub

adressaat kohe postiasutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele

(vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-75-07 (p 15) ja 3-3-1-42-11 (p 11)).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et maksuhaldur tegi mõistlikke pingutusi, et

tagada kaebajatele ärakuulamisõigus. Ringkonnakohus ei näe ühtegi põhjust kahelda 01.03.2013

menetlustoimingu protokolli õigsuses. Kaebajatele anti piisavalt võimalusi ja aega

vastutusmenetluses oma selgituste ja vastutusotsusele seisukohtade esitamiseks. Asjaolu, et

kaebajad olid nende suhtes toimuvast vastutusmenetlusest pikka aega teadmatuses, ei ole neil

takistanud hiljem oma õigusi kaitsmast. Eeltoodut arvestades tuleb nõustuda maksuhalduriga, et

kaebajad ei tundnud menetluse vastu huvi ja ilmselt hoidsid menetlusest kõrvale. Sellises

olukorras ei ole alust heita maksuhaldurile ette ärakuulamisõiguse rikkumist. Kaebajate väide,

et MTA-st helistati neile ja teatati, et neil ei ole vaja tulla selgitusi andma, on paljasõnaline ja

ebausutav. Liiatigi ei ole kaebajad nimetanud, mis asjaolusid oleksid nad vastutusmenetluses

maksuhaldurile selgitanud või tõendanud, mis oleks võinud mõjutada vastutusotsuse sisu.

21. Kokkuvõttes märgib ringkonnakohus, et vastutusotsuse tegemise eeldused mõlema kaebaja

suhtes olid täidetud. Vastutusotsus vastab MKS §-s 96, § 95 lg-tes 2-5 ja §-s 46 sätestatud

nõuetele, sh on vastutusotsus piisavalt motiveeritud. Kaebajate kohtumenetluses esitatud tõendid

ja väited ei anna alust vastutusotsuse tühistamiseks. Kuna kaebajate põhilisi vastuväiteid on

vaideotsuses juba analüüsitud, võis halduskohus HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes märkida, et

nõustub maksuhalduri põhjendustega, neid kordamata. Halduskohus on kaebuse õigesti

rahuldamata jätnud. Asjaolu, et halduskohus ei ole oma otsuses konkreetselt nimetanud kõiki

tõendeid, mida ta asja lahendamisel hindas, ei ole praegusel juhul halduskohtu otsuse tühistamise

aluseks.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. MTA ei ole ringkonnakohtule menetluskulude

kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS

§ 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

3-13-2036

12(12)