3-14-51239/62 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

7. aprill 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51239

Haldusasi

Hannes Laasi kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudes seoses 13.02.2013 ja 09.04.2014

toimunud etapeerimistega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla ning Hannes Laasi apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Hannes Laas

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

15.05.2015. a otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta Hannes Laasi

hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata ning tema poolt esimese astme kohtus

kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.

2. Jätta Hannes Laasi apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.04.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

10.03.2014 registreeriti Tartu Vanglas Hannes Laasi kaks kahju hüvitamise taotlust.

H. Laas nõudis hüvitise maksmist seoses tema etapeerimistega 02.06.2009 Tallinna Vanglast

Viru Vanglasse ja 13.02.2013 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ebainimlikes tingimustes.

Taotluste kohaselt etapeeriti teda sõidukiga, millest esimesel korral oli tal autos põrandapinda

0,319 m2 ja teisel korral 0,396 m2. Kaebaja tundis ennast väikses boksis piinatuna, ahistatuna

ja väärkohelduna. Tartu Vangla jättis 21.05.2014 seoses 02.06.2009. a etapeerimisega esitatud

kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ja seoses 13.02.2013. a etapeerimisega esitatud

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2.

22.04.2014 registreeriti Tartu Vanglas järjekordne H. Laasi kahju hüvitamise taotlus,

millega H. Laas nõudis hüvitise maksmist seoses tema etapeerimisega 09.04.2014 Rapla

arestimajast Tartu Vanglasse. Taotluse kohaselt etapeeriti teda sõidukiga, milles oli tal autos

põrandapinda 0,51 m2. Kaebaja tundis ennast sarnaselt eelnevate etapeerimistega alandatuna

ja väärkohelduna. Tartu Vangla jättis 12.06.2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3.

19.06.2014 esitas H. Laas Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis Tartu Vangla

tegevuses õigusvastasuse tuvastamist, talle mittevaralise kahju hüvitisena 3000 euro

väljamõistmist seoses 02.06.2009, 13.02.2013 ja 09.04.2014 toimunud etapeerimistega ning

vanglale ettekirjutuse tegemist etapeerida kaebajat edaspidi tema õigusi rikkumata. Kaebuse

kohaselt oli tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tegemist Inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumisega, kuna teda transporditi

sõidukitega, milles oli tal põrandapinda alla 0,8 m2.

4. Tartu Halduskohus 05.09.2014. a määrusega tagastas kaebuse 02.06.2009 toimunud

etapeerimise osas.

5. Tartu Halduskohus võttis 13.10.2014. a määrusega kaebuse menetlusse kahju hüvitamise

nõudes seoses 13.02.2013 ja 09.04.2014 toimunud etapeerimistega. Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamise nõude luges halduskohus hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega

ning kohustamisnõudes oli kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 15.05.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu

Vanglalt H. Laasi kasuks välja mittevaralise kahju summas 60 eurot. Halduskohus märkis, et

kaebuse kohaselt soovib H. Laas mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse § 9

lg 1 alusel, mis võimaldab füüsilisel isikul nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas

süüliselt väärikuse alandamise korral. Halduskohus selgitas, et väärikuse alandamine seisneb

kaebaja hinnangul tema etapeerimiseks kasutatud ruumi kitsikuses ning muid kahju tekitavaid

asjaolusid ei ole kaebaja esitanud. Halduskohus leidis, et etapeerimisel tuleb lähtuda

vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse

kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas kinnipidamisega. Halduskohus asus EIKi praktikale tuginedes seisukohale, et nii

13.02.2013. a kui ka 09.04.2014. a etapeerimisel oli tegemist kambri suurusega, mis ei vasta

EIÕK nõuetele ja mida seetõttu ei saa pidada õiguspäraseks. Halduskohus märkis, et

kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04) asus EIK sõnaselgelt seisukohale, et

kinnipeetute transpordi puhul alla 0,8 m2 pindalaga ruumi tuleb pidada isikute

transportimiseks ebasobivaks sõltumata transpordi kestusest. Halduskohus lisas, et kohtuasjas

M.S. vs Venemaa märkis EIK samuti, et kinnipeetu transportimine kohtusse ja tagasi kambris

mõõtmetega 0,7 m x 0,7 m kõrgusega 1,5-1,65 m kujutab endast konventsiooni artikli 3

rikkumist arvestades sealjuures, et transport kestis mõnekümnest minutist mõne tunnini.

Halduskohus leidis, et vaidlusalused etapeerimised kestsid mõlemad üle 2 tunni. Eelnevast

tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et käesoleval juhul on etapeerimiskambri väiksust

arvestades tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega ning kaebaja etapeerimine kambrites pinnaga

0,51 m2 ja 0,396 m2 enam kui 2 tunni vältel ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme ning oli seetõttu õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav, mille puhul

on õigustatud kahjuhüvitise väljamõistmine. Halduskohus selgitas, et kaebaja paigutamine

etapeerimiseks liiga väiksesse kambrisse on vastustajale ka etteheidetav ning vastustajal oli

võimalik vältida isiku paigutamist inimväärikust alandavatesse tingimustesse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Tartu Vangla esitas 11.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta H. Laasi

kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et

etapeerimiskambri väiksust arvestades oli vaidlusalusel juhul tegemist EIÕK artikli 3

rikkumisega ning kaebaja etapeerimine kambrites pinnaga 0,51 m2 ja 0,396 m2 enam

kui kahe tunni vältel ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme

ning oli seetõttu õigusvastane. Vastustaja leiab, et kehtivast õigusest ei tulene selgeid

nõudeid saatebussi tingimustele. Kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest

vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus: esineb erinevaid objektiivseid

põhjuseid, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse

toimetada. Vangla nõustub halduskohtu käsitlusega, et kinnipeetava etapeerimise

õiguspärasus sõltub sellest, kas etapeerimisega tekitati kinnipeetavale rohkem

kannatusi kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad. Selliseid kannatusi

või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt

ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures

neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava

saatmisega. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebajale oli tagatud saatebussi kambris

pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga (2001/85/EÜ) reisibussis

minimaalselt nõutud ruumiga, s. o 0,28 m2, siis ei saa sellises kambris saatmine

põhjustada iseenesest rohkem kannatusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult

kaasnevad. Tartu Vangla hinnangul on halduskohus käesoleval juhul teinud EIKi

otsustest ennatlikud järeldused ning jätnud nõuetekohaselt hindamata praeguse

juhtumi asjaolud. Kuivõrd kinnipeetava saatmine saatebussis ei ole iseenesest

õigusvastane, siis oleks halduskohus pidanud hindama saatmise tingimusi kogumis.

Vastustaja leiab, et kuigi EIK on tõepoolest oma otsustes viidanud sellele, et isiku

transportimist kambris, mis jääb oma mõõtmetelt alla 0,8 m2, võib tulenevalt

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise

Euroopa Komitee (CPT) raportites toodust käsitleda EIÕK-ga vastuolus olevana, siis

on 0,8 m2 puhul tegemist CPT tähelepanekuga ühe riigi suhtes ning seda standardit ei

saa automaatselt tõlgendada kui minimaalset lubatud pinda, millel isikut tohib

transportida.

8. H. Laas esitas 14.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles selgitab, et vaidlustab

Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsuse temale välja mõistetud mittevaralise kahju

hüvitise summa osas. Kaebaja leiab, et halduskohtu poolt välja mõistetud summa

erineb olulisel määral EIK praktikast ja 60 euro näol ei ole tegemist õiglase

hüvitisega.

9. H. Laas vaidleb vastuses Tartu Vangla apellatsioonkaebusele sellele vastu ja

palub jätta see rahuldamata. Kaebaja märgib, et vastustaja on viidanud direktiivi

2001/85/EÜ lisas sätestatud minimaalse lubatava ühe istuja ruumi laiuse osas alla 2,35

m laiustele bussidele. Samal ajal ei ole aga kindlaks tehtud, kas saatmisbussid on alla

2,35 m laiad. Kui saatmisbussid on üle 2,35 m laiad, siis on vastustaja väljatoodud

mõõtmed kaebaja väitel ebaolulised.

10. Tartu Vangla vaidleb vastuses H. Laasi apellatsioonkaebusele sellele vastu ja

palub jätta see rahuldamata.

11. Tartu Ringkonnakohtu 15.12.2015. a määrusega kohustati H. Laasi esitama

kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus seonduvalt 13.02.2013. a

etapeerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega, kuna ringkonnakohtu hinnangul

oli kaebus halduskohtule esitatud eelpool nimetatud osas mittetähtaegselt.

12.

03.02.2016. a määrusega ennistas ringkonnakohus H. Laasi kaebuse esitamise

tähtaja seonduvalt 13.02.2013. a etapeerimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu

Halduskohtu 15.05.2015. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega

jätab H. Laasi hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata ja tema poolt esimese astme kohtus

kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.

14. Toimiku materjalidest nähtuvalt on vaidluse aluseks see, et H. Laas esitas Tartu

Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis vanglalt hüvitist 3000 eurot tema

väärikuse alandamise eest. Väärikuse alandamine on kaebaja selgitusel tulenenud

tema etapeerimiseks kasutatud sõidukite ruumi vähesusest.

Tartu Halduskohus rahuldas H. Laasi hüvitamiskaebuse osaliselt leides, et EIK praktikale

tuginedes on 13.02.2013. a ja 09.04.2014. a etapeerimistel tegemist kambri suurusega, mis ei

vasta EIÕK nõuetele. Halduskohus asus seisukohale, et etapeerimiskambri väiksust

arvestades on tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega ning kaebaja etapeerimine kambrites

pinnaga 0,51 m2 ja 0,396 m2 enam kui 2 tunni vältel ületas kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme ning oli seetõttu õigusvastane ja kaebaja inimväärikust alandav,

mille puhul on õigustatud kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine.

15. Ringkonnakohus halduskohtu sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et Tartu Vangla

apellatsioonkaebus on igati põhjendatud.

Ringkonnakohus märgib, et Tartu Vangla apellatsioonkaebuses esitatud seisukohta kinnitab

veenvalt hiljutine Riigikohtu lahend, kus Riigikohus leidis, et ühekordne veidi üle kahe tunni

kestnud etapeerimine 0,45 m2 pindalaga bussikongis ei ole eraldivõetuna inimväärikust

alandav. Riigikohtu hinnangul oli oluline just see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei

erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-56-15, p 21-22).

Arvestades käesolevas halduskohtu otsuses toodud isikliku ruumi mõõtusid saatemasinas,

milleks oli esimesel korral neljakohalises kambris 0,396 m2 ja teisel korral ühekohalises

kambris 0,51 m2, on ilmne, et kaebaja kasutuses olnud ruum on täiesti võrreldav Euroopa

Liidus reisibussidele reisija jaoks ettenähtud minimaalse ruumiga, milleks on 0,28 m2.

Ringkonnakohus märgib selgitavalt, et direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme

seljatoest arvates 70 cm (III lisa 13. joonis "Vaba ruum istuvatele reisijatele"). Saatemasina

ühekohalise kambri pikkus oli 85 cm (tl 13) ja neljakohalise kambri pikkus 90 cm (tl 20). See

hõlmas küll mõlemal juhul ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid

võimalik erinevus ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on

direktiivis sätestatud väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm (III lisa 9. joonis

"Reisijate istekohtade mõõtmed"). Vastustaja poolt 17.02.2016 ringkonnakohtule saadetud

saatebussi VW Crafter registreerimistunnistuses on märgitud saatebusside laiuseks 1933 mm.

Eeltoodust tulenevalt on saatebussid direktiivi mõttes väikebussid ning ringkonnakohtu

hinnangul saab seega ka käesoleval juhul saatebussides olnud transporditavate isikute vaba

ruumi suuruse õiguspärasuse hindamisel lähtuda direktiivis sätestatud nõuetest väikebusside

sõitjateruumile.

Antud juhul oli saatemasina ühekohalise kambri laius 60 cm ning neljakohalises kambris oli

kaebajal kasutada 176 cm-st kambri laiusest veerand, mis teeb kaebaja kasutada olevaks

laiuseks 44 cm. Seega jäi kaebajale siiski kasutada reisijateveo miinimumnõuetele vastav

istmelaius.

Riigikohus märkis eelpool viidatud lahendis veel, et kinnipeetavate transporditingimuste

õiguspärasuse kontrollimisel on EIK hinnanud kinnipeetavale tagatud isikliku ruumi suurust

kogumis muude asjaoludega (p 20). Eelnev kinnitab, et EIK lahenditest ei saa teha järeldust,

et olemas on mingi absoluutne pindala määratlus, millest väiksemal pinnal kinnipeetava

transportimine on alati õigusvastane. Vastasel juhul tekiks olukord, kus vabaduses bussiga

reisivatele inimestele on tagatud väiksemad õigused isiklikule pinnale reisimise ajal kui

kinnipeetavatele nende transportimise ajal. Sellise olukorra kujundamist ei saanud EIK silmas

pidada.

Kuivõrd vastustaja tegevuses puudub eelnevast tulenevalt õigusvastasus, siis tuleb vangla

apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus tervikuna rahuldamata.

16. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu vaidlusaluse otsuse H. Laasi

kaebuse osalise rahuldamise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas ning

teeb asjas uue otsuse, millega jätab H. Laasi hüvitamiskaebuse tervikuna

rahuldamata, siis puudub ringkonnakohtul alus rahuldada kaebaja poolt esitatud

apellatsioonkaebust, millega vaidlustati halduskohtu 15.05.2015. a otsust

väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Eeltoodust tulenevalt jääb H. Laasi

apellatsioonkaebus rahuldamata.

17. Arvestades seda, et H. Laasi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka

tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/