2-14-6819/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-6819

Tsiviilasi

F.K. hagi H.K. ja P.K. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

H.K. osas apellatsioonkaebus – 1080 eurot

P.K. osas apellatsioonkaebus – 270 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. augusti 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik F.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): F.K. (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik

esindaja K.R., lepinguline esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Ann Saar

Vastustajad (kostjad):

1. H.K. (isikukood XXXXXXXXX);

2. P.K. (isikukood XXXXXXXXX);

Vastustajate lepinguline esindaja Elina Madal

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 28. augusti 2015.a otsus muutmata.

MENETLUSKULUDE

JAOTUS

3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

poolte endi kanda, v.a riigi õigusabi korras menetluses

osalenud F.K. esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. F.K. (sünd. XXXX.a) esitas Tartu Maakohtule 13.02.2014.a hagiavalduse H.K. ja P.K. vastu

elatise väljamõistmiseks asenduskohustusena.

Hagiavalduse kohaselt on Tartu Maakohtu 13.05.2013.a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-10234

hageja isalt S.P.ult välja mõistetud elatis hageja ülalpidamiseks alates 27.02.2013.a summas 100

eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja elab koos oma emaga ja on tema

ülalpidamisel. Hageja isa S.P. ei ole elatist tasunud. Hageja ema on pöördunud kohtuotsuse

täitmiseks kohtutäituri poole. Tartu kohtutäitur Sirje Taela menetluses on täiteasi

nr 193/2013/1752 ning kohtutäituri õiendi kohaselt on 02.09.2014.a seisuga elatise võlgnevus

3 100 eurot.

Hageja taotleb ülalpidamiskohustuse täitmist teise astme ülenejatelt sugulastelt, s.o S.P.u

vanematelt H.K.lt ja P.K.lt. Hageja palub välja mõista kostjatelt elatis 177,50 alates

hagiavalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a või põhi- või

keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem

kui 21-aastaseks saamiseni. Elatis kanda K.R. kontole XXXXXXX, märkides selgituseks

„elatisraha“. Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära muutumisel muuta

vastavalt väljamõistetava elatise suurust.

Kostjal I on sissetulek kokku 820 eurot, millest on võimalik asenduskohustust täita. Kostja I

viited teistele lastelastele ei ole asjakohased, kuna neil on olemas oma vanemad, kes on

kohustatud laste eest hoolitsema. Kostjad suudavad käia tööl ja saada täiendavat sissetulekut.

Kooselavatel

vanavanematel

peaks

olema

piisav

võimalus

oma

lapselast

toetada

miinimummääras.

S.P. on tasunud hageja seadusliku esindaja K.R. arvele üksikute ülekannetena 100 eurot

selgitusega: „alimendid F.K.“, kuid need ülekanded on käsitatavad lapse isa poolt elatise

tasumisena varem tekkinud võlgnevuse katteks ja seega need maksed ei puuduta käesolevat

hagi. Tartu kohtutäitur Sirje Taela abi poolt väljastatud e-kirjavahetusest hageja seadusliku

esindajaga nähtub, et S.P.u poolt tasutud summad on arvestatud elatise võlgnevuse katteks.

Seadus võimaldab elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Kohtuvaidlus käesolevas

menetluses on kestnud pikka aega, kostjad on menetlusse kaasatud erinevatel aegadel, mistõttu

hageja seaduslik esindaja möönab, et alates 2014. veebruarikuust elatise väljamõistmise korral

võib see asetada kostjad raskesse olukorda ning olla liialt koormav. Hageja loobus elatise

177,50 väljamõistmisest alates hagi esitamisest kuni 31.12.2014.a tingimusel, et kohus rahuldab

kostjatelt elatise väljamõistmise Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud minimaalmääras (195

eurot kuus) alates 01.01.2015.a ning edaspidi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäära muutumisel muutub tasutava elatise suurus.

2. Kostja I tunnistas hagiavalduses esitatud nõuet osaliselt. Kostja I on teadlik, et kui lapse

vanem ei anna oma lapsele ülalpidamist, on õigus ülalpidamist nõuda lapse vanavanemalt.

Kostjal I on kuus last ja kokku 9 lapselast. Kostja I ülalpidamisel on hoolduslepingu alusel

tütrepoeg K.K. (18), tütrepojad A (15) ja B (18). Kostja I toetab rahaliselt ka oma teist tütart.

Kostjal I ja tema abikaasal on sõlmitud varalahususe leping.

Kostja I töötasuks on umbes 470 eurot (neto) ja alates aprillist 2014.a hakkas kostja I saama

pensioni 350 eurot. Kostja I on 70 % osas töövõimetu. Kostja I sissetulek kokku on 820 eurot,

mis teeb tema enda ja tema ülalpidamisel olevate laste ja lastelaste (8 inimest) keskmiseks kuu

sissetulekuks 100 eurot. Hageja isa käesoleval ajal töökohta ei oma (on arvele võetud töötuna),

kuna töötamine on takistatud seljavigastusest ja vormistamisel on töövõimetusdokumendid.

Kostja I ei nõustu hageja elatisnõudega summas 177,50 eurot kuus. Hageja isa on asunud oma

elatise tasumise kohustust täitma, tehes K.R. pangakontole ülekanded 06.09.2014.a,

21.08.2014.a ja 16.07.2014.a. Kostjalt I soovib hageja elatist 177,50 eurot kuus, mis teeks

hagejale elatist kokku 277,50 eurot kuus – s.o 100 eurot rohkem, kui PKS § 101 lg 1 nimetatud

elatise minimaalmäär. Hageja ei ole selgitanud, milliste kulutuste või erivajaduste katteks on

elatis 277,50 eurot mõeldud.

Kostja I on seisukohal, et tal ei ole võimalik oma ülalpidamiskohustust täita hagis nõutud

ulatuses, kuna tema varaline seisund seda ei võimalda (PKS § 102 lg 1). Kostja I hinnangul saab

ta hagejat toetada igakuise elatisega summas kuni 38,75 [(177,50-100) ÷ 2] eurot (PKS § 103

lg 1).

Kostja

I

palub

teda

ülalpidamiskohustusest

vabastada

või

vähemalt

tema

ülalpidamiskohustust vähendada, kuna tal ei ole võimalik täies mahus ülalpidamiskohustust täita

ilma enda ja tema seniste ülalpeetavate olukorda halvendamata.

Kostjal I on lisaks oma abivajavate laste ja nende laste toetamise ka isiklikud kulud eluasemele,

toidule, ravimitele jmt. Kostja elab 2-toalises korteris, mille kulud talvisel ajal (märtsikuu) on ca

125 eurot ja suvisel ajal (juulikuu) on ca 57 eurot. Kommunaalkulusid tasub vaid kostja I, kuna

abikaasa pension kulub peamiselt tema ravimitele ja laenukohustustele. Kostja tasub igakuiselt

elektri eest umbes 32 eurot, telefoni eest umbes 27 eurot, telekanalite eest umbes 26 eurot.

Kostjal I kulub ravimitele igakuiselt umbes 17 eurot. Bussiraha töölkäimiseks on 60 eurot kuus.

Kulud kokku on umbes 674 eurot kuus. Ülejäänud raha – umbes 146 eurot kulub kostjal I enda

ja abikaasa toiduks ja ettenägemata kuludeks. Kui toidurahast arvata hagejale elatisena umbes

39 eurot, jääks kostja I ja tema abikaasa toidurahaks 107 eurot kuus (kummagi kohta 13,38 eurot

nädalas).

Kostja I hinnangul on tema teised lapselapsed, keda ta juba toetab, objektiivselt halvemas

olukorras, kui seda on hageja. Lastelaste vanemad on kas ise töötud, töövõimetud või tulekahju

tõttu eluasemest ilma jäänud. Need asjaolud ei ole kõrvaldatavad sellega kui nad ennast n-ö

kokku võtaksid.

3. Kostja II tunnistas hagiavalduses esitatud nõuet osaliselt.

Kostja saab töövõimetuspensioni umbes 282,76 eurot kuus. Kostjal II on töövõimetus 80 %

ulatuses. Kostja II sissetulekust kulub umbes 100 eurot igakuiselt ravimitele. Kostja II kannab

oma osa eluasemega seotud kuludest – kommunaalmaksed umbes 60 eurot ja elekter umbes 20

eurot. Üle jääv raha kulub toidule ja transpordikuluks. Kostja II on pärast haigestumist võtnud

ka laene ja järelmakse, mille osas on käimas täitemenetlus, mistõttu kostja II saab oma

sissetulekut kasutada piiratud ulatuses.

Hageja saab oma isalt igakuiselt elatist summas 100 eurot kuus. Hageja ei ole selgitanud,

milliste kulutuste või erivajaduste katteks on kogu elatis 277,50 (177,50+100) eurot ja alates

01.01.2015.a 295 eurot mõeldud. Hagejal oleks õigus sellist elatist nõuda, kui ta tõendab

vastavate igakuiste vajaduste olemasolu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue tema vastu ei saa

olla suurem kui 38,75 eurot ja 47,50 eurot alates 01.01.2015.a.

Kostja II teise astme üleneja sugulasena on ülalpidamiskohuslane osavõlgnikuna koos

kostjaga I. Seega tuleb puuduv elatise osa jagada nende vahel kaheks – kummalegi jääks tasuda

38,75/47,50 eurot. Kostja II palub teda ülalpidamiskohustusest vabastada või tema

ülalpidamiskohustust vähendada, kuna tal ei ole võimalik täies mahus ülalpidamiskohustust täita

ilma enda olukorda olulisel määral halvendamata. Makstes oma pensionist 282 eurot elatist 47

eurot, ravimiteks 100 eurot, eluasemekuludeks 80 eurot, jääks tal toidurahaks 55 eurot kuus (13-

14 eurot nädalas), mis oleks ebamõistlikult väike summa. Tuginedes PKS § 102 lg-le 1 ja § 103

lg-le 1 palub kostja kohtul vabastada ta elatise maksmise kohustusest või vähendada kostjalt

nõutava elatise suurust kuni 5 euroni kuus.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 28.08.2015.a otsusega F.K. hagi H.K. ja P.K. vastu elatise nõudes

osaliselt ja mõistis välja:

1) H.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatise F.K. kasuks igakuiselt 25 eurot

kuni F.K. täisealiseks saamiseni;

2) P.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatise F.K. kasuks igakuiselt 20 eurot

kuni F.K. täisealiseks saamiseni;

3) ühekordselt perioodi 13.02.2014.a kuni 31.08.2015.a eest H.K.lt elatise võlgnevuse

F.K. kasuks 464,24 eurot. Võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt 01. septembriks 2016.a;

4) ühekordselt perioodi 14.01.2015.a kuni 31.08.2015.a eest P.K.lt elatise võlgnevuse

F.K. kasuks 151,52 eurot. Võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt 31. detsembriks 2015.a.

Kohus määras, et H.K.l ja P.K.l tuleb tasuda väljamõistetud elatis K.R. kontole nr

XXXXXXXXX, märkides selgituseks „kalendrikuu, elatisraha F.K.“. Elatist makstakse iga

kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4).

Maakohus jättis rahuldamata F.K. hagi H.K. ja P.K. vastu elatise väljamõistmiseks alates tema

täisealiseks saamisest kuni 21-aastaseks saamiseni, juhul kui ta täisealisena omandab põhi-,

kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda,

v.a riigi õigusabi korras hageja esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.

5. Maakohus tuvastas, et kostjad on hageja vanavanemad. Hageja elab emaga ning lapse isalt

S.P.ult (varasema perekonnanimega Kallas) on Tartu Maakohtu 13.05.2013.a otsusega

tsiviilasjas nr 2-13-10234 välja mõistetud elatis hageja kasuks alates 27.02.2012.a 100 eurot

kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a. Kohtutäituri teatise kohaselt on hageja

isal elatise võlgnevus hageja ees 3 100 eurot. Täitemenetluse abil ei ole õnnestunud hagejale

vajalikus ulatuses ülalpidamist saada. Maakohus leidis, et kostjatel on tekkinud PKS § 106 lg 2

järgne kohustus anda lapselapsele lapse isa asemel ülalpidamist, arvestades mh kostjate varalist

seisundit (PKS § 102 lg 1). Kuni jaanuarini 2015.a oli ülalpidamiskohustuse miinimummääraks

177,50 eurot kuus ja alates jaanuarist 2015.a 195 eurot (PKS § 100 lg-d 1,2, § 101 lg 1).

Maakohus märkis, et vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu

sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ja iga

osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise

seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kuna

hageja üks vanem peab praeguses asjas last vastavalt oma võimalustele ülal, kuid teiselt

vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib PKS § 106 lg 2 järgi sugulussuhteid

arvestades vanavanemate asenduskohustus üksnes kostjatel, mitte teistel vanavanematel.

Maakohus leidis, et kostjad ei vaidle vastu nende asenduskohustusele hageja ülalpidamiseks,

kuid nad tuginevad sellele, et neil pole võimalik ülalpidamist anda sellises ulatuses, mida hageja

nõuab ning neil pole üldse võimalik lapsele ülalpidamist anda.

6. Maakohus leidis, et kostjad on suutelised tasuma elatist seaduses sätestatud miinimummäärast

vähendatud ulatuses, vastavalt nende varalistele seisunditele, kahjustamata seejuures eneste

tavalist ülalpidamist.

Kostja I sissetulek hagi esitamise ajal oli umbes 470 eurot (neto) ja alates aprillikuust 2014.a

hakkas kostja saama pensioni 350 eurot. Kostja I on 70 % osas töövõimetu – südameklapirike,

jalg proteesiga. Kostja I sissetulek kokku on 820 eurot. 29.05.2015.a ja 15.06.2015.a teatiste

järgi ei saa kostja I enam töötasu, seega on tema sissetulekud langenud. Sissetulekuks on

jätkuvalt pension 350 eurot, millest peab jätkuma igapäevaste vajaduste tarbeks. Perearsti

arstitõendi nr 282 kohaselt ei sobi kostjale I tervisliku seisundi tõttu füüsilise koormusega töö,

raskuste tõstmine, käte tõstmine õlgadest kõrgemale ning töö öövahetustes. Maakohus leidis, et

kostja I oli 2014.a ja on 2015.a võimeline tasuma ülalpidamist hagejale vähendatud ulatuses, s.o

summas 25 eurot kuus. Maakohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostja I peab oma sõnul ülal

ka teisi lapselapsi, sest teiste lastelaste poolt tema vastu ei ole nõudeid esitatud. Maakohus

arvestas kostja I vastuväidetega, leides, et need ei anna alust ülalpidamiskohustusest

vabastamiseks.

Kostja II sissetulek on töövõimetuspension 282,76 eurot, menetluse ajal on kostja II majanduslik

seisund muutunud, ta ei käi enam tööl ning tema ainsaks sissetulekuks on töövõimetuspension.

Kostja on töövõimetu 80 % ulatuses. Maakohus leidis, et kostja II oli hagi esitamise ajal ja on ka

edaspidi võimeline tasuma ülalpidamist hagejale vähendatud ulatuses, s.o summas 20 eurot

kuus. Asjaolu, et kostja II suhtes on alustatud eestkostemenetlust (ei nähtu kohtuinfosüsteemist)

ei saa olla aluseks ülalpidamise mittemaksmisele asenduskohustusena. Maakohus arvestas kostja

II vastuväidetega, leides, et need ei anna alust ülalpidamiskohustusest täielikuks vabastamiseks.

7. Maakohus leidis, et perioodiline elatis tuleb kostjatelt välja mõista alates septembrist 2015.a

ning eelneva perioodi elatis alates ajast, mil kummagi kostja vastu nõue esitati.

Kostjalt I tuleb välja mõista elatis eelneva perioodi – 13.02.2014.a (hagiavalduse esitamine)

kuni 31. august 2015.a – eest ühekordse summana 464,24 eurot: 2014.a märts kuni detsember –

10 kuud × 25 = 250 eurot, millele lisanduvad 16 päeva veebruarist 2014.a arvestusega 0,89 senti

päev – 16 päeva × 0.89 = 14,24 eurot, s.o 250 + 14.24 = 264,24 eurot. 2015.a jaanuar kuni

august – 8 kuud × 25 = 200 eurot.

Kostjalt II tuleb välja mõista elatis eelneva perioodi – 14.01.2014.a (hagiavalduse esitamine)

kuni 31. august 2015.a – eest ühekordse summana 151,52 eurot: 2015.a veebruar kuni august –

7 kuud × 20 = 140 eurot, millele lisanduvad 18 päeva jaanuarist 2015 arvestusega 0,64 senti

päev – 18 päeva × 0,64 = 11,52 eurot.

Maakohus leidis, et elatise nõuet PKS § 97 p 2 järgi ei saa rahuldada, kuna sellist otsustust, kas

nõuda elatist või mitte, kui laps on täisealiseks, saab teha täiskasvanuks saanud laps ise.

8. Maakohus leidis, et otsuse tegemise ajal ei ole alates 01.01.2015.a kehtivat menetluskulude

kindlaksmääramise regulatsiooni võimalik kohaldada ja määras kindlaks menetluskulude

jaotuse. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda,

lähtudes sellest, et võimalike menetluskulude väljamõistmine oleks kummagi poole suhtes

äärmiselt ebamõistlik. Riigi õigusabi korras menetluses osalenud hageja esindaja kulud jäävad

riigi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. F.K. esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 28.08.2015.a otsuse tühistamiseks osas,

millega mõisteti H.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 25

eurot ja mõisteti P.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks igakuiselt 20

eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni. Apellant taotleb vaidlustatud osas uue otsuse tegemist,

millega:

1) välja mõista H.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks

igakuiselt 145 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a;

2) välja mõista P.K.lt alates 01.09.2015.a asenduskohustusena elatis F.K. kasuks

igakuiselt 50 eurot kuni F.K. täisealiseks saamiseni 07.09.2024.a.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on tõendatud, et hageja isa ei ole ülalpidamiskohustust hageja ees täitnud (PKS § 106,

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-75-11). Hagejale elatise tasumisel S.P. poolt maakohtu

menetluse jooksul tuleb arvestada, et tasumine toimus elatise võlgnevuse katteks;

2) on kostjatelt väljamõistetud elatis põhjendamatult väike (PKS § 101 lg 1);

3) on maakohus ebaõigesti hinnanud kostja I poolt esitatud perearsti 29.05.2015 väljastatud

arstitõendit nr 282 ning asunud väärale seisukohale, et märgitud tõendist nähtuvalt ei saa

kostja I enam töötasu ja seega on tema sissetulekud langenud. Tõendist nähtub kostja I

tervislik seisund. Kostja I ei ole töösuhte lõppemist tõendanud;

4) töötab kostja I jätkuvalt Tartu Ülikooli Kliinikumis XXX. Hageja taotleb kohtult SA Tartu

Ülikooli Kliinikumist välja nõuda tõend kostja I töötamise ja töötasu kohta (TsMS §-st 236

lg 2);

5) ei ole kostjad tõendanud, et nendel lasub lisaks veel teiste lastelaste ülalpidamiskohustus.

Kostjate teiste lastelastelaste ülalpidamiskohustus lasub eelkõige nende laste vanematel;

6) ei ole kostja I oma maksejõuetust tõendanud ja on võimeline tasuma hagejale ülalpidamiseks

igakuist elatist vähemalt 145 eurot;

7) kui kostja II tasuks hagejale elatist 50 euro suuruses summas, siis jääks tema enda tarbeks

232,76 (282,76 – 50 = 232,76) eurot, mis kataks kostja II enda igapäevavajadused.

10. Kostja I ja kostja II apellatsioonkaebusega ei nõustunud, paludes ringkonnakohtul jätta

kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

Vastuse seisukohtade kohaselt:

1) on kostjad nõus hagejat rahaliselt toetama. Kostjad ei vaidlustanud maakohtu otsust, kuigi

väljamõistetud summad on mõlemale kostjale üle jõu käivad;

2) ei nõustu kostjad hageja elatisnõudega summas 195 eurot kuus alates 01.09.2015.a. Alates

2014. aasta juulikuust on hageja isa asunud elatist tasuma, igakuiselt 100 eurot.

Sellekohased tõendid on asjas esitatud. Olukorras, kus 195-eurose elatise asemel saab hageja

faktiliselt 100 eurot, saaks tema nõude suuruseks kostjate vastu olla kuni 95 eurot kuus (PKS

§ 105 lg 3, § 102 lg 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-75-11 p 16);

3) peavad kostjad ülalpidamiskohustust täitma osavõlgnikena ja kummagi kostja suhtes saab

olla maksimaalne nõude suurus 47,50 eurot. Kostjad ei suuda viidatud suuruses elatist

maksta, sest nende varaline seisund seda ei võimalda. Maakohus on otsuses sellega

arvestanud ning mõistis kummaltki vastustajalt välja suurema summa, kui kumbki pidas

võimalikuks;

4) on hageja jätnud arvestamata, et vanavanemad ei ole solidaarvõlgnikud ja seetõttu ei ole

võimalik nõuda ühelt vanavanemalt suuremat elatist kui teiselt. Hageja nõue kostjate vastu

ei saa olla 145+50=195 eurot. Isegi juhul, kui hageja isa ei maksaks elatist ja seetõttu oleks

hagejal õigus nõuda kogu minimaalset elatist kostjatelt, ei oleks võimalik nõuda kummaltki

vanavanemalt rohkem kui 97,50 eurot kuus;

5) ei nõustu kostjad hageja käsitlusega, et hageja isa poolt menetluse käigus elatise tasumine

on toimunud võlgnevuse katteks. Asjas esitatud maksekorraldustelt ei nähtu, et hageja isa

oleks tasunud elatise võlga. Elatist tuleb maksta järgmise kuu eest ette (PKS § 100 lg 4),

seega ei saa makseid käsitleda võlgnevuse katteks. Ei ole võimalik arvestada kostjate

kohustuseks kogu elatise maksmise kohustust;

6) on kostja II töövõimetuspensionär ning tema sissetulekust (töövõimetuspension 282 eurot)

kulub umbes 100 eurot igakuiselt ravimitele, kommunaalmaksetele umbes 60 eurot ja

elektrile umbes 20 eurot. Üle jääv raha kulub toidule ja transpordile. Hageja hinnangul peaks

kostjale II piisama kuu toidurahana 52 eurost. Kostja II tervislik seisund on käesoleva

menetluse ajal oluliselt halvenenud, ta ei mõista toimuvat adekvaatselt, algatatud on

eestkostemenetlus;

7) aitavad kostjad, eelkõige kostja I, oma neid lapsi, kes objektiivsetel põhjustel ei suuda enda

toimetulekut tagada. Samuti aitab kostja I ka laste lapsi, kelle vanemad ei suuda

objektiivsetel põhjustel oma lapsi ülal pidada;

8) elasid kostjale I kuuluvas XX tn XX korteris tütrepojad. Praeguseks on tütrepojad korterist

välja kolinud ja korteris elab kostja I, kuna ta ei suuda töölkäimiseks pidevalt sõita XX

asuvasse poja korterisse, kus nad kostjaga II seni elasid. XX tn korter on väike (14 m2) ja

kostja II ei saa sellesse kolida ka kulude kokkuhoidmise eesmärgil;

9) elab kostja II juures kostjate tütretütar, kes õpib ja ei tööta ega oma sissetulekut. Oma ema

juures ei saa ta elada, kuna ema elab üürikorteris koos oma noorema pojaga, kelle

(psüühilise) erivajaduse tõttu pole tal võimalik õppimisega tegeleda. Noorema poja

erivajaduse tõttu ei saa kostjate tütar minna tööle, kuna poeg vajab pidevat hooldust;

10) on kostjatel isegi ilma hageja nõudeta keeruline toime tulla ja säilitada senist varalist

seisundit, kuna kummagi kostja tervislik seisund seda ei võimalda;

11) ei ole kostjad võtnud juurde ühtegi täiendavat kohustust, on siiski toimetulekusuutlikkus

halvenenud – kostja I on jäänud võlgnevusse XX tn korteri kommunaalmaksetega, ta ei saa

kasutada telefoni, väljuvad kõned on võlgnevuse tõttu suletud. Suurenenud ravikulud ja

hagejale maakohtu otsuse järgi makstav elatis on aidanud võlgade tekkele kaasa.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ja ringkonnakohtu poolt

kontrollitud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

Apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Apellatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtul teha asjas uus otsus osas, mis puudutab

vastustajatelt väljamõistetava elatise suuruse kindlaksmääramist alates 01.09.2015.a. Maakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjatelt välja sissenõutavaks muutunud

elatise alates hagi esitamisest 13.02.2014.a kuni 31.08.2015.a (sisuliselt kuni maakohtu otsuse

tegemiseni) ühekordsete summadena (kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 5). Seega ei

kontrolli ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel vaidlustamata osas maakohtu otsuse

seaduslikkust ega põhjendatust.

12. Ringkonnakohus teostas TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 alusel päringud kostja I (H.K.) sissetuleku

suuruse väljaselgitamiseks.

Vastustaja H.K. esitas ringkonnakohtule pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on ta alates maist

2015 kuni veebruarini 2016 saanud palka SA-st Tartu Ülikooli kliinikum keskmiselt 426 eurot

kuus (sh ühekordne lisatasu). Vastustaja teatas, et H.K. sai 29.02.2016 toimunud autoavariis

vigastada ning eeldatavasti kuni käesoleva aasta juunini ei ole tal võimalik enam töötada.

Sissetulekuks on haigushüvitis (kuni 80 % töötasust). Vastustaja esitas ka väljavõtte haigusloo

epikriisist, kust nähtub erakorraline pöördumine traumatoloogia osakonda 29.02.2016 seoses

autolt löögi saamisega; diagnoositud luumurd.

Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud teatise kohaselt on H.K.le 2015. aastal tehtud väljamakseid

järgnevalt: 1) Sotsiaalkindlustusamet: igakuiselt 382,81 – 410,38 eurot (keskmiselt 403,50

eurot); 2) SA TÜ Kliinikum – igakuiselt keskmiselt 610,60 eurot; 3) SA Tartu XX – igakuiselt

keskmiselt 374,80 eurot.

Sellele lisaks on tehtud lühiajalise või ühekordse iseloomuga väljamakseid (nt Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidult 37,97 eurot septembris 2015; Haigekassalt 839,78 eurot juuni ja

juuli eest 2015). Teatise kohaselt on perioodil 01.02.2015. kuni 31.01.2016.a isikule tehtud

pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist

väljamakseid 14 826,75 eurot. Sellest järelduvalt oli H.K. netosissetulek eelmärgitud perioodil

igakuiselt keskmiselt 1192,90 eurot. Seega ei ole vastustaja H.K. avaldanud kohtule täielikke

andmeid oma sissetuleku kohta.

13. Samas möönab ringkonnakohus siiski, et alaealise lapse peamine ülalpidamiskohustus lasub

tema vanematel ning vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus, mis

tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada

(Riigikohtu otsus nr 3-2-1-75-11). Vanavanematel ei ole muuhulgas PKS § 102 lg 2 järgset

kohustust hankida endale alaealiste laste ülalpidamiseks täiendavat lisasissetulekut, milline

kohustus lasub lapse vanematel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-118-12 p 15, 3-2-1-160-12 p 17).

Käesoleval juhul koosnes vanaema H.K. sissetulek 2015.a mitmel töökohal töötamisest ja

pensionist, kuid ei nähtu, et lapse vanemad oleksid omalt poolt teinud samalaadseid pingutusi

suurema sissetuleku hankimiseks.

Arvestades vanavanemate vanust ja tervislikku seisundit on tõenäoline, et nende sissetuleku

teenimise võimalused tulevikus pigem vähenevad. Asjaolu, et H.K. sai 2015. aastal Eesti

keskmist palka ületavat sissetulekut (Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2015.

aastal 1065 eurot) ei tähenda, et selline sissetulek oleks talle tagatud ka edaspidi, sh kuni

apellandi täisealiseks saamiseni 2024. aastal. Apellatsioonimenetluse kestel on kohtule esitatud

tõendid, mille kohaselt H.K. on autoõnnetuse tagajärjel osaliselt kaotanud töövõime ja tema

edasise töötamise võimalused (mh mitmel töökohal töötamise võimekus) edaspidise osas on

teadmata.

14. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud vanavanemate vastu esitatud elatise nõude puhul

arvestada ülalpidamiskohustuse osalist täitmist lapse isa poolt. Menetluses on esitatud tõendid,

mille kohaselt on hageja (apellandi) isa tasunud apellandi seadusliku esindaja arvelduskontole

100 eurot kuus. Ehkki apellandi väitel puudub kindlus, kas apellandi isa jätkab ka edaspidi

maksete tegemist, ei saa selline ebakindlus olla aluseks jätta isa poolt tasutud elatis arvesse

võtmata.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt apellandi isa poolt tasutav 100

eurot kuus kuulub arvestamisele mineviku eest tekkinud elatise võlgnevuse katteks. Selline

lähenemine ei vasta elatise mõistele ega olemusele. Elatist on võimalik kasutada käesoleval ajal

aktuaalsete jooksvate vajaduste katteks, mitte aga n-ö tagantjärele, minevikus kantud kulude

katteks. Seega tuleb eriti rahaliste vahendite nappuse korral kasutada kättesaadavaid vahendeid

mõistlikult ja esmajoones lapse põhiliste igapäevavajaduste katteks.

Kuigi asja materjalidest nähtuvalt on hageja (apellandi) isal varasemast perioodist elatise

võlgnevus, siis puudub alus arvestada seda asjaolu kostjate (vanavanemate) kahjuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik mõista kostjatelt välja elatist, jättes arvestamata

hageja isa kui esmajärjekorras ülalpidamist andma kohustatud isiku poolt tasutava elatise

summa. Mineviku eest tekkinud elatisevõlgnevuse katteks on võimalik makseid arvestada

niivõrd, kuivõrd lapse põhivajadused käesoleval ajal on kaetud. Möödunud aja eest tekkinud

elatise võlgnevuse likvideerimisel saab lisaks juhinduda Täitemenetluse seadustiku § 26

lõikes 11, § 28 lõikes 11 (alates 01.10.2015.a) ning alates 01.03.2016.a kehtivas 81. peatükis

(Õiguste piiramine lapse elatise võlgnevuse korral) sätestatust.

15. Lisaks saab ringkonnakohtu arvates lähtuda sellest, et osa lapse vajadustest on ilmselt kaetud

riiklike toetustega (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16).

Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi on muuhulgas lastetoetuse eesmärgiks tagada

lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline

hüvitamine. Alates 2015. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 45

eurot kuus ning alates 2016. aastast 50 eurot kuus.

Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et vanavanema asenduskohustuse puhul ei ole põhjendatud

jätta arvesse võtmata asjaolusid, mille kohaselt H.K. toetab materiaalselt oma teisi lapsi ja

lapselapsi, ehkki teised alanejad sugulased ei ole esitanud tema vastu kohtusse elatise nõudeid.

Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et ülalpidamiskohustus abi vajavate liikmete suhtes tuleneb

juba Põhiseadusest (PS § 27 lg 5) ning ülalpidamiskohustuse olemasolu aluseks ei ole üksnes

kohtuotsus. Perekonnaliikmete vahelises suhtes on vastastikune toetamine ootuspärane ilma

kohtu vahenduseta. Vanavanemal ei ole kohustust eelistada oma alanejate sugulaste toetamisel

lapselapsi, vaid PKS § 98 lg-st 1 tulenevalt on abivajaduse korral eelisseisundis

ülalpidamiskohustuslase enda lapsed.

16. Ringkonnakohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses

esitatud taotlus suurendada vastustajatelt F.K. kasuks väljamõistetava elatise summat.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus lõpptulemusena õigesti hinnanud kostjate (vastustajate)

varalist seisundit ja eeldatavat suutlikkust tagada hagejale (apellandile) materiaalne toetus

elatise maksmise näol. Ehkki H.K. sissetulek 2015. aastal osutus suuremaks kui maakohtu poolt

aluseks võetud andmed, on H.K. töövõime menetluse kestel taas muutunud ning ei ole teada,

missuguses ulatuses on ta edaspidi võimeline sissetulekut hankima. Maakohtu poolt

väljamõistetud elatise suurendamine oleks vastustajatele liialt koormav ning ohustaks nende

endi toimetulekut.

Puuduvad andmed, nagu oleks P.K.l muid sissetulekuid peale töövõimetuspensioni (maakohtu

poolt tuvastatud suuruses 282,76 eurot kuus). Nõustuda ei saa seisukohaga, justkui peaks P.K.

enda vajaduste katteks piisama 232 eurost kuus. Vastustajad on kohtule põhistanud, et P.K. on

korduvalt põdenud insulte ning vajab pidevalt ravimeid ning rehabilitatsiooniteenuseid; tema

tervislik seisund halveneb järjest.

Sellele lisaks tuleb vastustajatel tasuda maakohtu otsusega väljamõistetud elatise võlgnevus

ajavahemiku eest alates hagi esitamisest kuni 31.08.2015.a (kokku 615,76 eurot), mis omakorda

mõjutab vastustajate võimekust tasuda jooksvat elatist. Apellandil on võimalik aga võlgnevuse

katteks saadavaid vahendeid kasutada käesoleval ajal (sh ka praeguste kulude katteks).

17. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonimenetluse kulud on põhjendatud jaotada

sarnaselt maakohtuta, s.o poolte menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda ja riigi õigusabi

korras menetluses osalenud hageja esindaja kulud tuleb jätta riigi kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/