2-10-49409/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2016, Tartus

Tsiviilasja number

2-10-49409

Tsiviilasi

N.R. Energy OÜ (endine OÜ Avoterm) hagi Abja valla

vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning

lepingu täitmisele kohustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. aprilli 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Abja valla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

15. märts 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Abja vald; esindajad vallavanem Peeter

Rahnel ja advokaat Siim Mõistlik;

Vastustaja (hageja): N.R. Energy OÜ (registrikood:

12364776);

esindajad juhatuse liige

Ahto Tisler ja

vandeadvokaat Mart Angerjärv

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 9. aprilli 2015 otsus muutmata,

muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta Abja valla apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus Abja valla

kanda ning välja mõista Abja vallalt N.R. Energy OÜ

kasuks menetluskuluna 641, 33 (kuussada nelikümmend

üks eurot ja 33 senti) eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.R. Energy OÜ (hageja) esitas Abja valla (kostja) vastu 7. oktoobril 2010 hagiavalduse Katlamaja

ja soojustrasside rendilepingu (edaspidi Leping) ülesütlemise kehtetuse tuvastamiseks ning lepingu

täitmiseks kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 23. septembril 2003. a sõlmitud

kestvusleping katlamaja soojustrasside rentimiseks tähtajaga kuni 30. juuni 2018. a (I kd, tl 6–7).

Rendilepingu alusel ning kaugkütteseaduse (KKütS) §-dest 4, 6–8 tulenevalt on hageja

soojusettevõtja, kes renditud katlamaja ja soojatrasside kaudu toodab ja soojusvarustuse lepingute

alusel tarnib ning müüb soojusenergiat tarbijatele. Tarbijateks on 9 korterelamut Abja-Paluoja

kaugküttepiirkonnas ning kostja.

Kostja keeldub Lepingut täitmast ning on teinud hagejale faktiliselt võimatuks soojustrasside

kasutamise, takistades paneelide paigaldamisega kaevule pääsu trasside juurde ja sulgedes

omavoliliselt trasside ventiilid, mille hageja avastas 4. oktoobril 2010. a. Lisaks on kostja

omavoliliselt alates 3. oktoobrist 2010. a lubanud hagejale sellest ette teatamata kasutada soojustrasse

hageja konkurendil või asunud ise hagejale osutama konkurentsi, kasutades selleks hageja

investeeringutega korda tehtud soojustrasse. Alates 4. oktoobrist 2010. a ei ole hagejal võimalik enda

toodetud soojust kaugküttevõrgu kaudu tarbijatele edastada.

1. oktoobril 2010. a on hageja kätte saanud kostja poolt 10. septembril 2010. a saadetud järelpärimise

(I kd, tl 31–32). Samal päeval 1. oktoobril 2010. a on kostja edastanud hagejale pretensiooni nr 8-

1.2/310 ja nõudekirja nr 8-1.2/310(1) (I kd, tl 8–9), mille hageja on kätte saanud 5. oktoobril 2010. a

(I kd, tl 20). Nõude sisuks on 8. augusti 2010. a tormiga katlamaja hoonele tekkinud vigastuste

parandamine ja territooriumi heakorrastamine. Hageja ei ole enne 5. oktoobrit 2010. a kostjalt varal

esinevate puuduste kohta teavet saanud. 5. oktoobril 2010. a on kostja koostanud lepingu ülesütlemise

avalduse (I kd, tl 21–22), millega on lepingu lõpetanud samast päevast, 5. oktoobrist 2010. a. Lepingu

lõpetamise aluseks on kostja vara riknemise ja kasutuskõlbmatuks muutmise ärahoidmine ning

kaugküttepiirkonnas elavatele inimestele nõuetekohase soojusenergia müügi tagamine.

Kostja poolt Lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks puudub nii lepingust kui ka võlaõigusseadusest

tulenev alus. Ülesütlemise avaldus ei vasta VÕS § 325 lg-s 2 toodud nõuetele. Kestvuslepingu, mis

tagab rendilepinguna KKütS-s ette nähtud eesmärkide täitmist, ennetähtaegsel ülesütlemisel peab

rendileandja jälgima, et rentnikul oleks võimalik täita KKütS-st tulenevad kohustused ning

kestvuslepingu ülesütlemine peab olema rentniku jaoks läbi viidud mõistliku etteteatamistähtajaga.

Kostja on nõudekirjas nõudnud alates 2. oktoobrist 2010. a kõigile kaugküttepiirkonnas asuvatele

tarbijatele soojuse müügi tagamist. Kostja pädevusse ei kuulu hageja ja tema lepinguliste klientide

vaheliste suhete reguleerimine ja korralduste andmine. Soojuse müügi tagamine kaugküttepiirkonnas

on soojusettevõtja KKütS-st tulenev kohustus, mida hageja rikkunud ei ole. Kütte sisselülitamine

sõltub muuhulgas asjaolust, kas tarbija maksekäitumine on olnud korrektne.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Lepingu ülesütlemise hetkel olid

täidetud kõik ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kostja on õigeaegselt esitanud

hagejale nõuetekohase lepingu ülesütlemise avalduse, mille kättesaamist on hageja kinnitanud. Kostja

esitas ülesütlemisavalduse mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise alusest teadasaamist. Hageja

väited, nagu oleks tal tarbijatega erikokkulepped kütteperioodi alguse osas, ei vasta tõele.

Tarbijalepingust (I kd, tl 63–64) tulenevalt on kütteperioodi algus 1. oktoober 2010. a. Kohustust

tagada soojaga varustamine alates 1. oktoobrist 2010. a on kinnitanud avalikkuse ees hageja ise

ajalehes Sakala. Ka tarbijad soovisid soojusenergia edastamisega alustamist alates 1. oktoobrist 2010.

a (I kd, tl 65–66).

Poolte vahel ei ole sõlmitud rendileping, vaid avalik-õiguslik kontsessioonileping, mille alusel annab

kohalik omavalitsus lepingupartneri kasutusse vahendid teenuse osutamiseks ning võimaldab teenuse

osutamise eest küsida teenuse kasutajatelt tasu.

Hageja väide, et kostja ei ole õigustatud nõudma soojusenergia tarbijatele edastamise alustamist, ei

ole asjakohane. Hageja rikkus lepingust tulenevat kohustust, kui ei taganud tarbijate soojusenergiaga

varustamist 1. oktoobrist 2010. a. Hageja sai kostja nõudekirja 1. oktoobril 2010. a kätte. Vastupidised

hageja väited on kantud soovist vabaneda vastutusest.

Kostja poolt hagejale antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, s.o soojusenergia edastamisega

alustamiseks, oli asjaolusid arvestades mõistlik. Arvestades soojusenergiaga varustamise tagamise

olulisust isikute tervisele ja varale, ei saanud mõistlikult eeldada pikema tähtaja andmist.

Hageja pole taotlenud kütteperioodi alguseks tegevuslubade väljastamist (I kd, tl 72), mis tulenevalt

KKütS §-st 18 oli vajalik soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks. Hageja edastas tarbijatele

teateid, millega ähvardas kütteperioodi alguses kütmisega mitte alustada, kui tarbijad ei sõlmi ümber

soojusenergia müümise aluseks olevaid lepinguid. Õiguslik alus sellise nõude esitamiseks hagejal

puudus. Seega ei asunud hageja tahtlikult tarbijaid soojusenergiaga varustama.

Kostjal lasus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada

kaugkütte piirkonnaga hõlmatud elanikele soojusenergia edastamine. Arvestades lepingu eesmärki ja

hageja kohustusi, kaalus vara säilitamise vajadus ning elanikele kütte tagamise vajadus üles hageja

ärilise huvi lepingu jätkamiseks.

3. 15. oktoobri 2010. a määrusega reguleeris maakohus kohtumenetluse ajaks pooltevahelisi

lepingulisi suhteid ja kohustas kostjat mitte tegema hagejale takistusi katlamaja ja sellest väljuvate

soojustrasside kasutamiseks ning nende kaudu tarbijate soojusenergiaga varustamiseks. Maakohus

keelas hagi tagamise abinõuna kostjal Abja-Paluoja linnas Kastani tn 1 katlamaja ja sellest väljuvate

soojustrasside koormamise kolmandate isikute kasuks ning nende esemete osas kokkulepete

sõlmimise ilma hageja nõusolekuta.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 9. aprilli 2015. a otsusega hagi ning luges menetlusosaliste vahel

23. septembril 2003. a sõlmitud katlamaja ja soojustrasside rendilepingu ülesütlemise kostja poolt

tühiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude

katteks välja 1 496 eurot 11 senti, millelt tuleb alates kohtuotsuse jõustumisest tasuda viivist VÕS §

113 lg 1 kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavas

intressimääras, millele lisandub intressimäär 7% aastas.

Maakohus ei käsitlenud Lepingut kontsessioonina, vaid rendilepinguna, millele kohalduvad

võlaõigusseaduse sätted. Kostja ei ole rendilepingut üles öelnud mõjuval põhjusel. Kõiki asjaolusid

arvestades ei olnud kostja poolt seonduvalt lepingu ülesütlemisega antud tähtajad mõistlikud.

Kostja on 5. oktoobril 2010. a esitanud rendilepingu ülesütlemise avalduse, milles kostja heidab

hagejale ette kütmisega mittealustamist 1. oktoobril 2010. a ja rendivara seisukorda. Kostja huvi on

rendilepingus sätestatud kohustuste nõuetekohane täitmine hageja poolt. Erakorraline ülesütlemine

VÕS § 196 lg 1 alusel tagab võimaluse öelda kestvusleping üles, kui vastaspool seda oluliselt rikub.

Erakorralisele ülesütlemisele kehtivad täiendavalt ülesütlemise üldised reeglid (VÕS §-d 195 ja 353).

VÕS § 196 lg 3 kohaselt ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja

jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. See regulatsioon piirab

ajaliselt ülesütlemisõiguse kasutamist ja sunnib ülesütlemist kavandaval poolel lepingu täitmise

jätkamise kohta kiiresti vastu võtma otsuse. Kostja on väitnud, et tal on pikaajalised probleemid

hagejaga. VÕS § 196 lg-ga 3 ei ole kooskõlas, et lepingu ülesütlemisel osundatakse konfliktsetele

asjaoludele, millised on poolte vahel pikema aja vältel esinenud. Eelduslikult ei ole ka kostja väidetud

katlamaja seisund kujunenud vahetult enne lepingu ülesütlemist kostja poolt.

Lepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 196 järgi tuleb kaaluda mõlema poole huvi ning lepingu

ülesütlemise aluseks on vaid see, kui ülesütleva poole huvid ületavad ülekaalukalt teise poole huvisid.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hageja ja kostja huvid kattuvad. Kostja ülesandeks KOKS § 6

lg 1 kohaselt on muuhulgas korraldada vallas elamu- ja kommunaalmajandust. Hageja huvi

ettevõtjana on rendile antud varaga sooja tootmine ja müümine.

Kostja on oluliseks pidanud kütteperioodi algust 1. oktoobril 2010. a. Maakohus leidis, et kuna

1. oktoober 2010. a oli reedene päev, ei olnud kostja tegevus soojatootmisse sekkumisel

puhkepäevadel mõistlik. Konkurentsiameti teavitusest nähtub, et hagejal oli KKütS § 23 kohaselt

tegevusluba ning vastupidised kostja väited on eksitavad. Kostja ei ole konfliktide korral pöördunud

Konkurentsiameti poole, kes teostab järelevalvet soojustootja tegevuse üle.

Kostja poolt esitatud materjalidest nähtub, et poolte vahel olid erimeelsused soojuse piirhinnas.

Maakohus leidis, et kohalikul omavalitsusel on võimalik rakendada meetmeid sooja tarbijate

koondamiseks ning võrgupiirkonnas soojuse piirhinna küsimuste lahendamisel peab ka kohalik

omavalitsus üles näitama initsiatiivi.

Maakohus hindas hageja lepingulise esindaja tasu põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 järgi ning

leidis, et õigusabikulud on põhjendatud 1 147 eurot 99 senti ulatuses. Kostjalt tuleb hageja kasuks

mõista välja kohtukulud, s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv 319 eurot 56 senti ja hagi tagamise

taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 28 eurot 56 senti. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku

on 1 496 eurot 11 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada

ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub kõik menetluskulud jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui lähtus poolte vahel sõlmitud lepingu

kvalifitseerimisel üürilepingu sätetest ning on rikkunud menetlusõigust, kui jättis vastava järelduse

sisuliselt põhjendamata. Lepingu kvalifitseerimisel tuleb arvestada põhikohustuse tegelikku sisu.

Tegemist on kontsessioonilepinguga, avalik-õigusliku suhtega, millele kohalduvad ka HMS § 102 lg

2 sätestatud lepingu lõpetamise alused;

2) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 196 lg-s 2 sätestatud ülesütlemisõiguse eeldusi, asudes

seisukohale, et lepingu oluline rikkumine eeldab veel täiendavate poolte huvide kaalumist. Lepingu

oluline rikkumine on piisavaks mõjuvaks põhjuseks kestvuslepingu lõpetamisel (VÕS § 101 lg 1

p 4). VÕS § 196 lg 1 eesmärgiks on laiendada kestvuslepingute lõpetamise võimalust juhtudele, mis

ei tulene olulisest lepingurikkumisest ning eeldavad seega täiendavat poolte huvide kaalumist.

Soojusenergia tahtlikult tarbijatele edastamata jätmine on oluline rikkumine lepingu kui terviku

suhtes. Maakohtu otsusest ei selgu, kas kostjal oli õigus leping üles öelda selle olulise rikkumise tõttu.

Kuivõrd tegemist oli lisaks mõjuva põhjuse olemasolule kostja poolt alternatiivselt esitatud

ülesütlemise alusega, siis on tegemist põhjendamiskohustuse rikkumisega;

3) oli lepingu ülesütlemine nii materiaalselt- kui ka formaalselt õiguspärane. Lepingu ülesütlemine

oli põhjendatud lepingu olulise rikkumise tõttu. Hagejal lasus kohustus alustada tarbijatele

soojusenergia edastamist alates 1. oktoobrist 2010. a, kuid hageja tahtlikult seda ei teinud. Hageja ei

täitnud oma lepingulisi kohustusi ka pärast täiendava tähtajaga nõudekirja saamist. Kostja poolt

hagejale antud täiendav tähtaeg oli asjaolusid arvestades mõistlik. Kostja ütles hagejaga lepingu üles

mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise alusest teadasaamist;

4) oleks lepingu ülesütlemine ülekaaluka avaliku huvi tõttu olnud põhjendatud ka mõjuval põhjusel

ilma olulise lepingurikkumise esinemiseta. Hageja seadis kütmisega alustamise tingimuseks

tarbijatega lepingute ümbersõlmimise talle soodsamas suunas, milleks tal puudus õiguslik alus.

Hageja tegevusetus ning kostjaga suhtlemise vältimine viitasid selgelt, et hageja ei soovi täita

kaugküttepiirkonna kehtestamisest tulenevaid kohustusi tarbijate ees. Soojusenergia edastamise

viivitamisega tekkinuks oht tarbijate tervisele ning varale. Hageja hooletu käitumine katlamaja

hooldamisel ning soojusenergia edastamisega viivitamine tekitas reaalse ohu, et katlamajas või

soojustrassides tekivad tõsised rikked. Kostja tegutsemiskohustus tuleneb hädaolukorra seaduse § 34

lg 9 p-st 1, KOS § 6 lg-st 1, HMS § 102 lg-st 2 ning hagejaga sõlmitud lepingu olemusest

ja eesmärgist, mistõttu ei ole põhjendatud maakohtu järeldus nagu pidanuks kostja esmalt pöörduma

Konkurentsiameti poole järelevalvemenetluse algatamiseks;

5) puudus hagejal tegevusluba soojusenergia tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks. Soojusettevõtjale

väljastatakse ainult üks tähtajatu tegevusluba ning välistatud on mitme samasisulise ja samaaegse

tegevusloa olemasolu. Arvestades asjaolu, et hageja taotles tegevusluba tulenevalt uue kütteperioodi

prognoositavatest mahtudest on ilmne, et see hõlmas ka perioodi alates 1. oktoober 2010. a;

6) on ajakirjanduses avaldatul tõendil väärtus ning tegemist ei ole pelgalt illustreeriva materjaliga.

Hageja ei ole ajalehe avaldajalt taotlenud esitatu ümberlükkamist. Dokumentaalse tõendina on

käsitletavad ka kohalike elanike poolsed kirjalikud pöördumised;

7) on ekslik maakohtu seisukoht, et poolte huvid kattuvad. Kostja ja tarbijate huviks on

soojusenergiaga varustamise tagamine ning hageja huvi on saada selle eest võimalikult suurt kasu;

8) ei nõustu kostja maakohtu järeldusega nagu oleks ta pidanud rohkem aitama kaasa soojuse hinna

kooskõlastamisele. Soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse esitas hageja Konkurentsiametile

esimest korda alles 22. oktoobril 2010. a (I kd, tl 72). Enne seda kuulus soojuse piirhinna

kooskõlastamine kostja pädevusse.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt:

1) nimetab kostja oma seisukohtade põhjendamiseks mitmeid uusi asjaolusid ja esitab uusi tõendeid.

Uued tõendid on lubamatud ja esitatud hilinemisega;

2) tuleb vaidlus lahendada lähtuvalt ülesütlemisavaldusest, mitte sinna juurde hiljem mõeldud

põhistustest ja hilisemast teadmisest;

3) varjab kostja tegelikke asjaolusid kütmisega alustamise osas. Probleem oli, et tarbijal peab olema

soojusmõõtja ja korteritel neid ei olnud. Probleem on tänaseni lahendamata;

4) ei ole poolte vahel tegemist avalik-õigusliku suhtega. Kostja õiguspositsioon on arusaamatu;

5) tuvastas maakohus õigesti, et olulist põhjust lepingu ülesütlemiseks ei olnud. Ülesütlemise kui

kujundusõiguse kasutamine ei saa olla tingimuslik või alternatiivne. Trasside külmumised, tervise

ohtu seadmised jms on selge liialdus, sest mingit ohtu selleks ei olnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldada on põhjendatud ja seaduslik ning selle

muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi hagi

rahuldamisel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Pooled vaidlevad selles, kas poolte vahel 23. septembril 2003 tähtajaga 30. juuni 2018 sõlmitud

Katlamaja ja soojustrasside rendileping on kostjapoolse ülesütlemisega 5. oktoobril 2010

ennetähtaegselt lõppenud.

9. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsiooni osas.

Kostja on menetluses avaldanud, et tegemist on avalik-õigusliku kontsessioonilepinguga, hageja ei

ole selle väitega nõustunud. Maakohus kvalifitseeris Lepingut ainult tsiviilõigusliku lepinguna, kuid

ei ole oma seisukohta põhjendanud, piirdudes üksnes õigusnormidele viitamise ja Riigikohtu

lahendite refereerimisega, jättes järelduseni jõudmise põhjendused kohtuotsuses avamata.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Lepingut ei ole võimalik käsitleda pelgalt eraõigusliku

lepinguna, vaid Lepingul on mitmeid tunnuseid, mis iseloomustavad avalik-õiguslikku

kontsessioonilepingut ehk halduslepingut. Teenuste kontsessioonilepingut iseloomustab teenuste

tellimine viisil, mille kohaselt tasu teenuse osutamise eest seisneb kontsessionäärile antud õiguses

osutada seda teenust ja saada teenuse kasutajatelt tasu teenuse osutamise eest või selles õiguses koos

hankija rahalise maksega. Kui hankija annab eraettevõtjale teatud avaliku teenuse osutamise

kohustuse, siis on kontsessioonilepingu näol tegemist oma olemuselt halduslepinguga. Kui

kontsessiooni raames osutatav teenus ei kuulu avalike teenuste hulka, siis on tegemis tsiviilõigusliku

lepinguga. Halduslepingute suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seadust (HMS) ja halduskoostöö

seadust (HKTS). Kontsessionäär kannab ka täielikult või suures osas teenuse osutamisega seonduvat

riski.

KOVS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas elamu- ja

kommunaalmajandust, st ka kaugkütet. Kaugkütte korraldamine eelnimetatud tähenduses on avalik-

õiguslik ülesanne. KOKS § 35 lg 5 järgi on vallal õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid.

Tsiviilõigusliku lepinguga ei saa pooled reguleerida avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku

õigusi ja kohustusi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-04). Lepingu olemuse kindlakstegemisel

tuleb lähtuda lepingu sisust.

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-7-10 asunud seisukohale, et kaugkütteseaduse alusel tekkinud

kohaliku omavalitsusüksuse ja soojusettevõtja vahelised õigussuhted on kontsessioon.

Käesoleval juhul on pooled leppinud kokku selles, et kostja annab hagejale tervikvarana rendile

tsentraalkatlamaja koos katlamajast väljuvate soojatrassidega kuni hoonete sisenditeni tasu eest üks

kroon aastas ning rentnik kohustub müüma lepingu kehtivuse ajal soojusenergiat Kastani tänava

katlamaja kaugküttepiirkonna tarbijatele (lepingu p 6.2). Rentnik kohustus tegema omal kulu vara

remonti ja hooldust, tasuma vara kasutamisega seotud kulud, maksed ja tasud, tegema parendusi

soojakadude vältimiseks ja soojuse kvaliteedi tagamiseks, kõrvaldama omal kulul rikked (lepingu p-

d 6.3-6.5 ja 6.12).

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Leping vastab oma põhisisult kontsessioonilepingu

tunnustele, sest lepingu põhieesmärk on reguleerida avaliku teenuse, soojusenergia müüki

kaugküttepiirkonna tarbijatele (vt Lepingu preambula). Leping reguleerib kolmandate isikute

subjektiivseid avalikke õigusi ja sellega on hagejale antud ainuõigus müüa soojust konkreetses

kaugküttepiirkonnas. Konkreetsetele tarbijatele osutab hageja teenust juba eraõiguslikes suhetes.

10. HMS § 102 lg 1 kohaselt halduslepingut lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades

käesolevas paragrahvis kehtestatud erisusi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib haldusorgan

halduslepingut ühepoolselt muuta või halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida

ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist.

Seega on maakohus põhjendatult kaalunud Lepingu ennetähtaegse lõpetamise eeldusi

võlaõigusseaduse sätete alusel. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjenduste hulgast

tuleb välja arvata viited VÕS §-le 353, mis reguleerib tähtajatu rendilepingu korralist ülesütlemist,

mis ei ole antud juhul asjassepuutuv õigusnorm. Ringkonnakohus kontrollib täiendavalt kostja väiteid

lepingu ühepoolse lõpetamise võimalikkusest HMS § 102 lg 2 alusel.

11. Maakohus on kontrollinud lepingu ülesütlemist VÕS § 196 lg-te 1-3 alusel. Maakohus asus

seisukohale, et kostja poolt antud Lepingu ülesütlemisega seonduvad tähtajad ei olnud kõik

mõistlikud, poolte huvid on kattuvad, kostja oleks pidanud konfliktide korral pöörduma

Konkurentsiameti poole, 01. oktoober 2010 oli reedene päev, kostja tegevus sekkuda puhkepäevadel

soojatootmisse ei olnud mõistlik. Kõige eeltoodu tõttu maakohus rahuldas hagi ja luges Lepingu

ülesütlemise tühiseks.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas selgelt eristanud

VÕS § 196 lg-st 1 (õigus leping üles öelda mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata) ja VÕS

§ 196 lg-st 2 (mõjuv põhjus seisneb lepingulise kohustus rikkumises, misjuhul võib lepingu üles öelda

alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist)

tulenevaid ülesütlemise aluseid.

Kostja

on

Lepingu

üles

öelnud

mõjuval

põhjusel

etteteatamistähtaega

järgimata.

Ülesütlemisavalduse kohaselt on ülesütlemise põhjuseks vara riknemise ja kasutuskõlbmatuks

muutumise ärahoidmine ning kaugküttepiirkonnas elavatele inimestele nõuetekohase soojusenergia

müügi tagamine. Ülesütlemisavalduses heidab kostja hagejale ette Lepingu punktide 5.4, 6.1, 6.2,

6.3, 6.5, 6.6, 6.10, 6.11 rikkumist, sh ka soojusvõrgu arendamiskohustuse, vara hooldamise ja

remontimiskohustuse täitmata jätmist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb lepingu erakorralisel

ülesütlemisel alati kaaluda mõlema poole huvi ning lepingu ülesütlemiseks on erakorraliselt alust

vaja üksnes siis, kui ülesütleva poole huvid ületavad ülekaalukalt teise poole huve, ei ole täielikult

põhjendatud. Mõlema poole huvide kaalumise kohustus on juhul, kui lepingu erakorralisel

ülesütlemisel tuginetakse VÕS § 196 lg-s 1 sätestatule. Apellant on õigesti leidnud, et VÕS § 196 lg

1 eesmärgiks on laiendada kestvuslepingute lõpetamise võimalust juhtudele, mis ei tulene olulisest

lepingurikkumisest ning eeldavad ka täiendavat poolte huvide kaalumist.

12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingupoolte huvid on kattuvad. Poolte

huvisid ei muuda kattuvaks asjaolu, et kostja on oma seadusest tuleneva kohustuse korraldada vallas

kaugkütet andnud üle vaidlusaluse Lepingu alusel hagejale. Nõustuda tuleb apellandiga, et apellandi

huvi oli läbi lepingu tagada avaliku teenuse osutamine kaugküttepiirkonna tarbijatele, samas kui

hageja huvi on saada võimalus soojuse müümisega kasumi teenimiseks kokkulepitud tähtaja jooksul.

13. Maakohus on tuvastanud, et peamiseks, st mõjuvaks, põhjuseks Lepingu ülesütlemisel oli

kütmisega mittealustamine 1. oktoobrist 2010. Seejuures on maakohus jätnud tuvastamata, kas

hagejal oli kohustus alustada kütteperioodi just 1. oktoobrist 2010, nagu väidab kostja. Apellant on

seisukohal, et hagejal lasus selgepiiriline kohustus alustada tarbijatele soojusenergia edastamist alates

1. oktoobrist 2010 (kaebuse p 4.1. b) ja seda tõendab tarbijaga sõlmitud ostu-müügileping, vastustaja

poolt avalikkusele suunatud kinnitused ajalehes Sakala ning kohalike elanike pöördumised

vallavalitsuse poole, milles nõutakse kütmisega alustamist alates 1. oktoobrist 2010.

Hageja on sellele kostja väitele kogu menetluse aja vastu vaielnud ning väitnud hagiavalduses, et

küttehooaja alguskuupäeva määrab hageja tüüplepingu kohaselt iga klient ainuisikuliselt ning hageja

tagab kliendi tarbijapaigaldise varustamise soojusenergiaga vastavalt kliendiga kokkulepitud ajale,

mis võib erineda tavapärasest küttehooaja algusest. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et

1. oktoobriks 2010 oli leping sõlmitud üksnes Tikuti 1 korteriomanike ühisusega ja kütmisega oli

plaanis alustada esmaspäeval 4. oktoobril 2014, kuid seda ei saanud teha kostjapoolsete takistuste

tegemise tõttu.

Asjas ei ole vaidlust, et hageja on soojus- ja võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. KKütS § 7

lg 1 kohaselt peab soojusettevõtja tagama tarbijate soojusega varustamise vastavuses

kaugkütteseaduse, tegevusloa tingimuste ja sõlmitud lepinguga. KKütS § 14 lg 1 kohaselt on

võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavale tarbijale varustamise soojusega KKütS,

tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt.

Kaugkütteseaduses ei ole sätestatud üldkohustuslikku kütteperioodi alguskuupäeva ning seda ei saa

tuletada ka KKütS § 17 lg-st 41, mis reguleerib soojavarustuse katkestamist ja mitte kütteperioodi

alustamist. Kaugkütte üldiste kvaliteedinõuete, mille hulka võib kuuluda ka kütteperiood,

kehtestamine on KKütS § 5 lg 6 p 3 järgi kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Abja vallas on

need nõuded kehtestatud vallavolikogu 21. augusti 2003 otsusega (I kd lk 61), kuid kütteperioodi

algust ei ole sellega kehtestatud. Lepingus kokkulepe kütteperioodi alguse osas puudub. Kostja on

tuginenud oma nõudes eelkõige ühe tarbijaga, Tikuti 1 korteriomanike ühisusega, 1. oktoobril 2010

sõlmitud lepingule, mis sisaldas eritingimust, et küttehooaeg algab 1. oktoobril. Hageja väitel rohkem

kehtivaid lepinguid 2010. aasta 1. oktoobriks sõlmitud ei olnud. Kostja ei ole seda väidet

kummutanud.

KKütS § 16 lg 1 p 3 kohaselt on soojuse ebaseaduslikuks kasutamiseks tarbimine ilma kehtiva

kirjaliku ostu-müügilepinguta. Riigikohus on seisukohal, et seadus ei sätesta võrguettevõtjale

kohustust sõlmida müügilepinguid tarbijatega igal võimalikul viisil nagu tarbijad seda soovivad.

Müügilepingu sõlmimise aluseks on KKütS § 11 lg 4 järgi liitumisleping. Müügilepingu sõlmimist

saavad nõuda korteriomanikud ühiselt või maja haldav korteriühistu (Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas

nr 3-2-1-111-04). Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et kostjal ei olnud õigust

nõuda tarbijatelt kirjalike lepingute sõlmimist. Kuna asjas pole tõendatud lepingute sõlmimist

ülejäänud tarbijatega (v.a Tikuti 1 korteriomanike ühisus), siis on tõendamata kostja väide, et hagejal

oli kõigi tarbijate ees kohustus alustada kütmisega just 1. oktoobrist 2010 (v.a Tikuti 1 korteriomanike

ühisus). Kui teistel tarbijatel olid kirjalikud lepingud võrguga liitumiseks ja soojuse tarbimiseks

sõlmimata, siis nad ei saanud ka nõuda hagejalt kütmisega alustamist. Hageja on õiguslikku olukorda

ning vajadust sõlmida kirjalik liitumisleping ja müügileping selgitanud kaugküttepiirkonna tarbijatele

7. juuli 2010 kirjaga, mis on piisav aeg enne kütteperioodi algust. Kuna hageja ei kinnita lepingute

olemasolu, siis on sisutud apellandi väited, et hageja nõudis lepingute ümbersõlmimist, samuti ei oma

see asjaolu asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Maakohus on õigesti märkinud, et elanike

pöördumised ja palved alustada kütmisega olid adresseeritud vallavalitsusele, mitte hagejale,

mistõttu on teadmata, kas hageja oli neist pöördumistest enne kohtuvaidluse algust teadlik. Nimetatud

pöördumisi (I kd lk 65-66) ei saa käsitleda tarbijate tahteavaldusena hagejale lepingu täitmiseks.

Seega ei ole asjas tuvastatav, et hagejal oli kaugküttepiirkonna tarbijate ees (v.a Tikuti 1

korteriomanike ühisus) kohustus alustada kütmisega 1. oktoobrist 2010, mistõttu ei saanud hagejat

täies mahus kütmisega alustamiseks kohustada ka kostja oma nõudekirjaga. OÜ Avoterm tootmisjuhi

M. Sarapi selgitu kohaselt 7. oktoobri 2010 ajalehes Sakala kütmist ei alustatud, kuna puudusid

kehtivad lepingud tarbijatega. Tegemist on ühe poole selgitusega avalikkusele ja konkreetses

vaidlusasjas ei oma see tõenduslikku tähendust.

14. Kostja on menetluse käigus võtnud omaks, et ta alustas ise 3. või 4. oktoobril 2010 teise katlamaja

kaudu kaugküttepiirkonna tarbijatele soojusenergia edastamist, kasutades selleks hagejale Lepinguga

kasutada antud soojusvõrku. Selleks suleti küttetrassi ventiilid ja paigaldati trasside hooldamiseks

ettenähtud kaevu luugile betoonplaat, mis takistas hagejale ligipääsu kaevule. Seega alustas kostja

asenduskütmist enne, kui ta hagejaga sõlmitud Lepingu 5. oktoobril 2010 üles ütles. Ringkonnakohus

leiab, et eelpoolviidatud asjaoludel ei olnud kostjal mõjuvat põhjust kestvuslepingu ülesütlemiseks.

Olukorras, kus enamusel kaugküttepiirkonna tarbijatest olid kirjalikud lepingud hagejaga sõlmimata,

ei kaalunud kostja huvi tagada tarbijate soojusenergiaga varustamine, mis on käsitletav avaliku

huvina, üles hageja huvi teenida soojuse müügiga kasumit kokkulepitud perioodi jooksul. Nimetatud

huvi tagamiseks oli hagejale oluline kirjalike lepingute sõlmimine tarbijatega.

15. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaugküttesüsteemi ja – võrgu toimimine on küll elutähtis

teenus hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p 1 mõttes, kuid oktoobris alguses 2010 ei olnud Abja vallas

tekkinud hädaolukorda hädaolukorra seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Hädaolukord on sündmus või

sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või

suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille

lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.

Sellist olukorda ei olnud 5. oktoobriks 2010, mil kostja Lepingu üles ütles, tekkinud. Seega ei olnud

kostja õigustatud Lepingut üles ütlema ka HMS § 102 lg 2 alusel. Hädaolukorrale ei ole tuginetud ka

Lepingu ülesütlemise avalduses. Apellandi väidete kohaselt oli 2010 oktoobrikuu alguses

õhutemperatuur küll madal, kuid kostja ei ole suutnud tõendada oma väidet ohust tarbijate tervisele

ja varale. Tarbijad, kellel olid sõlmitud lepingud hagejaga, mis nägid ette kütmisega alustamist

1. oktoobrist 2010, saanuks ise nõuda hagejalt kütmisega alustamist ja lepingurikkumise korral nõuda

ka kahju hüvitamist (näiteks täiendav kulu lisakütmisele (elektrile) jms ).

16. Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, et kostja pidanuks enne Lepingu ülesütlemist pöörduma

Konkurentsiameti poole konflikti lahendamiseks. Kostja on sellisele võimalusele 01. oktoobri 2010

nõudekirjas hagejale viidanud. Konkurentsiameti riikliku järelevalve kohustus tuleneb KKütS §-st

28. Maakohus jättis tähelepanuta, et kuni 01. novembrini 2010 oli kaugkütteseaduses sätestatud

nõuete täitmise üle riikliku järelevalve teostamise õigus ka kostjal kohaliku omavalitsusüksusena.

Maakohus on põhjendamatult sidunud Lepingu ülesütlemise õiguse Konkurentsiameti poole

pöördumise kohustusega.

17. Ebatäpne on maakohtu seisukoht hagejal tegevusloa olemasolu osas. Konkurentsiameti kirja

(I kd lk 72) kohaselt oli hagejal tegevusluba soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks olemas alates

14. oktoobrist 2010. Asjas puuduvad tõendid, et tegevusluba oli hagejal olemas juba 01. oktoobrist

2010, mistõttu on kostja väide, et hagejal puudus Lepingu ülesütlemise ajal tegevusluba, iseenesest

õige. Hageja seisukoht, et seadus ei kohustanud hagejat tegevusluba omama, ei ole kooskõlas

kaugkütte seadusega. Kostja ei ole Lepingu ülesütlemisel tegevusloa puudumisele tuginenud, ka ei

saaks tegevusloa puudumist käsitleda pooltevahelise Lepingu rikkumise ja ülesütlemise eeldusena.

Järelevalvet kaugkütteseaduses kehtestatud nõuete üle teostasid kuni 1. novembrini 2010 nii

Konkurentsiamet kui kohalik omavalitsus, Riikliku järelevalve teostajana oli kostjal vastavalt KKütS

§-le 29 (kuni 1. novembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) m.h õigus saada soojusettevõtjalt andmeid,

mis on vajalikud KKütS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesannete täitmiseks;

siseneda kohapealseks kontrollimiseks kontrollitava ettevõtja esindaja juuresolekul soojusettevõtja

territooriumile, ruumidesse ja rajatistesse, tutvuda seal järelevalve teostamiseks vajalike

dokumentide, muu teabe ja asjaoludega ning teha väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid; kontrollida

soojusettevõtja raamatupidamist ja saada vajalikku teavet soojusettevõtja majandustegevuse kohta;

teha oma pädevuse piires ettekirjutusi ja otsuseid. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendamisel tuleb

eristada kostja kui kohaliku omavalitsusüksuse õigusi riikliku järelevalve teostajana ja õigusi

lepingupoolena. Lepingu ülesütlemine ei ole riikliku järelevalve meede, millena kostja on seda

käsitlenud. Kui kostja oli arusaamisel, et kütmisega mittealustamine ei ole kooskõlas seadusega, sai

kostja seda küsimust lahendada ka riikliku järelevalve korras. Riikliku järelevalve teostaja õigustes

olnud kostja oleks pidanud panustama selgitustöösse kaugküttepiirkonna tarbijate hulgas kirjalike

lepingute sõlmimise vajalikkuse osas.

18. Kuna asjas ei ole tuvastatav hageja selgepiiriline kohustus alustada kaugküttepiirkonnas kõikide

tarbijate osas kütmisega 1. oktoobrist 2010, puudus kostjal õigus sellel alusel tugineda lepingu

erakorralisel ülesütlemisel vastavalt ka VÕS § 196 lg-le 2, mille kohaldamine eeldab lepingu

rikkumist ja rikkumise lõpetamiseks mõistliku tähtaja andmist. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus

poolte väiteid selles, kas enne Lepingu ülesütlemist kostja poolt hagejale antud tähtajad kütmisega

alustamiseks olid mõistlikud.

Hagejapoolse Lepingu rikkumisena võib olla käsitletav rendivara hooldamata jätmine, millisele

rikkumisele on kostja Lepingu erakorralisel ülesütlemisel ka tuginenud. Samas ei olnud 1. oktoobri

2010 pretensiooniga hagejale antud tähtaeg 22. oktoober 2010 rendivara hooldamisega seotud

kohustuste täitmiseks Lepingu ülesütlemise ajaks 05. oktoobril 2010 veel saabunud, mistõttu ei

saanud kostja sellel alusel Lepingut üles öelda. Pole tõendatud, et katlamaja korrashoiu kvaliteet

kostja poolt etteheidetud mahus võis mõjutada teenuse kvaliteeti. Kostja ütles nimetatud põhjusel

Lepingu üles ennatlikult. Tegemist ei ole olulise rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 2 - 4 tähenduses,

mis annab VÕS § 196 lg 2 järgi õiguse lepingu ülesütlemiseks täiendavat tähtaega määramata.

19. Kuna lepingu ülesütlemiseks seadusest või lepingust tulenev alus puudub, on lepingu

ülesütlemine tühine ja leping on kehtiv.

20. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldada, jääb muutmata ka

menetluskulude jaotus ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta kostja kanda. Apellant

ei ole vaidlustanud temalt maakohtus hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu 1496,11 eurot

suurust.

Ringkonnakohtu menetluses palub hageja välja mõista kostjalt menetluskuluna 641,33 eurot (ilma

käibemaksuta), mis koosneb kulust õigusabile kohtuistungiks ettevalmistamisel ja osalemisel 5 h x

120 eurot ning sõidukuludest Pirita-Tallinna bussijaam-Tartu-Tallinna bussijaam-Pirita summas

41,33 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane. Hageja on esitanud ka sõidukulu kinnitavad

kuludokumendid. Kostja ei ole oma seisukohta hageja menetluskulude osas avaldanud.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Hageja on pidanud vajalikuks ajaks kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise

eest 5,5 h, mis on samas suurusjärgus kostja poolt kulutatud ajaga. Arvestades asja keerukust ja poolte

seisukohti, peab ringkonnakohus hageja kulutust õigusabile ringkonnakohtu menetluses summas 600

eurot põhjendatuks. Sõidukulud on dokumentaalselt tõendatud ning põhjendatud. Kostjalt tuleb välja

mõista hageja kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus 641, 33 eurot (ilma käibemaksuta).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks