2-13-28758/90 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. aprill 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-28758

Tsiviilasi

K.R. hagi K.G. ja L.G. vastu K.G. ja L.G. kohustamiseks

kinnistu mõttelise osa omandi üleandmiseks, K.G. ja L.G.

kinnistusraamatust kinnistu omanikena kustutamiseks,

K.R. omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks ning

K.G. ja L.G. kohustamiseks kingina saadud kinnistust

saadud kasu väljaandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

15 291,16 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. augusti 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. märts 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): K.R. (ik: XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Feliks Luiksaar

Vastustajad (kostjad): K.G. (ik: XXXXXXXXXX) ja L.G. (ik:

XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert

Sarv

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 17. augusti 2015 otsus

muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

3. Vabastada K.R. menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest maakohtus.

4. Vabastada K.R. apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu 700 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.R. esitas 6. juunil 2013 maakohtule K.G. ja L.G. vastu hagiavalduse, milles palus

kohustada kumbagi kostjat hagejale tagastama (andma üle omandi) ½ kaasomandist XXXXXX

vallas XXX külas asuvast XXXX kinnistust (registriosa nr XXX), tuvastades kinkelepingust

taganemise õiguspärasuse, või alternatiivselt seoses sellega, et hageja oli kinkelepingu

sõlmimise ajal otsustusvõimetu, teha otsustus kustutada kostjad kinnistusraamatust XXX

kinnistu kaasomanikena, teha otsustus kanda kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse hageja

ning kohustada kostjaid hagejale välja andma kinnistul kasvava metsa raieõiguse müügist

saadud kasu vähemalt 9361 eurot. Menetluse käigus vähendas hageja rahalise nõude

8000 eurole.

Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 5. augustil 2009 kummalegi kostjale ½ mõttelise osa XXX

kinnistust. Kinkelepingu järgi oli kinnistu väärtus 100 000 krooni (6391,16 eurot). Hageja

kasuks seati tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus elamule ja kõrvalhoonetele, samuti lepiti

kokku, et kõik kinnistu oluliseks osaks olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud kannavad

kostjad (p 5.6). 2011. a jaanuari alguseks sai hagejale selgeks, et kostjad on oma käitumisega

näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust, mis seisnes selles, et alates 2010. a sügisest

asusid kostjad tegema hagejale takistusi elamu ja kõrvalhoonete kasutamisel ning muutsid elu

raskeks seeläbi, et rikkusid kohustust kanda kõik kinnistul asuvate ehitiste kasutamisega seotud

kulud. Elamu ja kõrvalhoonete kasutamise takistamine seisnes uste lukustamises. Kostjate poolt

kulude kandmata jätmise tõttu tuli hagejal taotleda XXX Vallavalitsuselt küttepuude

soetamiseks rahalist toetust. Samuti pidi hageja 11. oktoobril 2011 sõlmima kostjate asemel

võrgu- ja elektrilepingu Eesti Energiaga. Hageja esitas 6. jaanuaril 2011 kostjatele notari kaudu

avalduse kinnistu kinkelepingust taganemiseks. Notari suulise informatsiooni kohaselt said

kostjad avalduse kätte, kuid omandi tagastamiseks notari juurde ei ilmunud ning avalduse

suhtes seisukohta ei väljendanud. Kostjad esitasid 12. jaanuaril 2011 Keskkonnaameti Võru

büroole raie teostamiseks metsateatise. Samasuguse metsateatise esitasid kostjad

5. jaanuaril 2012, sest eelmine oli aegunud. Hageja tegi 11. veebruaril 2013 kostjatele veelkord

ettepaneku kinnistu tagastada ja metsaraiest saadu hüvitada. Kostjad keeldusid ettepanekust.

Hageja väitis ka, et ajal, mil kostjad toimetasid ta kinkelepingu vormistamiseks notari juurde,

oli hageja tervisliku seisundi tõttu otsustusvõimetu. Hageja oli küll teovõimeline, kuid tal oli

ägenenud psühhiaatriline haigus, mille tõttu ei suutnud ta hinnata, kuidas kinkeleping tema

huve mõjutab. Hagejal on alates 2001. a osaline püsiv töövõimetus üldhaigestumise tõttu ja

raske puue. Kostjad olid hageja vaimutegevuse ajutisest häirest teadlikud.

6. jaanuari 2014 seisukohas märkis hageja täiendavalt, et ruumide kasutamise takistamine algas

hageja alaealise lapse (XX) suhtes juba varem, 2009. a sügisel, kuid hageja ei teadvustanud

seda fakti kohe, vaid pidas seda üksikjuhtumiks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p-s 1

nimetatud jämedat tänamatust ja p-s 3 nimetatud kinkega seotud koormise või tingimuse

õigustamatult täitmata jätmist näitavad kostjate poolt 2010. a lõpus kinnistult ca 10 rm

küttepuude äraviimine, kaevu käsipööraga kattemaja äraviimine ja paigaldamine oma praeguse

elukoha kaevule ning maja ühe seina välisvoodri mahavõtmine (uue seina ehitamise eesmärgil,

hiljem sellest loobudes). Samuti lõpetasid kostjad kinnistult lahkumise järel lepingu Eesti

Energiaga. Kostjate VÕS § 267 p-dele 1 ja 3 vastav käitumine on aset leidnud nii enne

kinkelepingust taganemist kui ka pärast seda.

30. oktoobri 2014 seisukohas täpsustas hageja, et ruumide kasutamise takistamine seondus

valdavalt kõrvalhoonetega ja kaevu lukustamise tõttu oli külmal ajal häiritud sauna kasutamine.

30. jaanuari 2015 lõplikes seisukohtades märkis hageja, et hageja võib olla objektiivselt

piiratud teovõimega isik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 tähenduses. Hageja

selgitas ka, et kinkelepingu eesmärgiks oli luua kostjatele stiimul, et kostjad hakkaksid

suhteliselt eaka, psüühiliselt haige ja väikese sissetulekuga hageja eest hoolitsema, kuid

loodetud kergema elu asemel hageja eluraskused suurenesid.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud, leides, et hageja väited on meelevaldsed ja tõendamata.

Hagiavalduse näol on tegemist kinnistust ilma jäänud hõimlaste kättemaksuga kostjatele.

Kostjad ei ole hagejal elamu ja kõrvalhoonete kasutamist takistanud ega hageja elu raskeks

muutnud. Taganemisavalduses ei ole märgitud, et kostjad ei ole täitnud kulude kandmise

kohustust. Kõik väited, mida ei ole taganemisavalduses kirjas, tuleb jätta tähelepanuta. Pärast

6. jaanuari 2011 toimunud väidetavatele rikkumistele ei saa hageja tugineda ka tulenevalt

VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud 1-aastasest piirangust. Samas olid kostjad kandnud enne

6. jaanuari 2011 kõiki elamuga seotud kõrvalkulud, milleks saavad olla elektriarvete tasumine

ja küttepuudega varustamise tagamine. Hageja ei ole tõendanud kinkelepingust taganemise

avalduse kättetoimetamist kostjatele enne hagiavalduse materjale.

Hageja ei ole tõendanud seda, et ta oli kinkelepingu sõlmimise ajal otsustusvõimetu.

6. jaanuaril 2011 on hageja pidanud kinkelepingut kehtivaks. Hageja ei ole tuginenud asjaolule,

et kinkeleping on talle ilmselt kahjulik tehing. Hagejale jäi õigus elamut ja kõrvalhooneid

kasutada ning kostjad pidid kandma kõrvalkulud. Kostjad on kinnistut märkimisväärselt

parendanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 17. augusti 2015 otsusega hagi rahuldamata ning poolte kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda ja vabastas hageja lähtudes

TsMS § 190 lg-st 7 menetluskulude (riigilõivu) riigituludesse tasumise kohustusest.

Maakohus tühistas Tartu Maakohtu 7. juuni 2013 hagi tagamise määruse, millega keelati

kostjatel XXX kinnistu käsutamine, ja kustutas kinnistusraamatusse kantud keelumärke

kinnisasja käsutamise keelamiseks hageja kasuks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt teatas hageja Võru notar Inga Anipai poolt 6. jaanuaril 2011

koostatud ja tõestatud kinnistu kinkelepingust taganemise avalduses, et taganeb

5. augustil 2009 sõlmitud kinkelepingust. Taganemisavalduses on põhjustena märgitud

asjaolud, et kingisaajad on lukustanud kõrvalhooned ja kaevu ning hageja ei saa neid kasutada,

luku taga on kõik hageja tööriistad; kingisaajad söövad ilma loata hageja tehtud hoidiseid ning

takistavad igal võimalikul viisil igapäevast elu. Taganemisavalduses märgitakse, et kostjad on

oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust, tehes elamu ja kõrvalhoonete

kasutamise võimatuks ning elu väga raskeks alates eelmise aasta sügisest.

Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused.

Hagiavalduse kohaselt asusid kostjad alates 2010. a sügisest tegema takistusi elamu ja

kõrvalhoonete kasutamisele, kuid vastuses kostjate seisukohtadele teatas hageja, et ruumide

kasutamise takistamine algas hageja alaealise lapse suhtes juba varem, s.o 2009. a sügisest.

Politsei-

ja

Piirivalveameti

18. detsembri 2013

teatisest

nähtuvalt

on

kostja

L.R.1. novembril 2009 politseile teatanud, et kuuri uks on lahti murtud. Tähtaja arvestamisel

tuleb silmas pidada, et taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse

koostamise, vaid avalduse teise pooleni jõudmise aeg.

Hageja väitel said kostjad kinkelepingust taganemise avalduse kätte notarilt. Kostjad on

taganemisavalduse kättesaamise vaidlustanud, väites, et said kätte hageja esindaja

11. veebruari 2013 kirja, milles märgitakse kinkelepingust taganemist. Taganemisavaldusest

nähtuvalt on avaldaja palunud notaril saata avalduse ärakiri digitaalselt aadressidele

XXXXXXX ja XXXXXXX ning paberkandjal K.G. töökohta XXXXXX. Samad e-posti

aadressid on kostjad avaldanud kinkelepingu sõlmimisel ja kostja K.G. metsateatistes.

10. oktoobri 2014 istungil selgitas kostja L.G., et notarilt tuli kiri meili teel taganemise kohta,

see oli järelkaja, millal see toimus, ei mäleta. Kostjad on esitanud taotluse protokolli

parandamiseks, väites, et tegelikult ütles kostja, et ei mäleta, kas, millal ja mis kirja notarilt

saanud on. Kohus leidis, et kostjate taotlus ei ole põhjendatud, kuna TsMS § 50 lg 1 p 8 järgi

peab protokoll sisaldama menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu, samuti ei ole

menetlusosalise poolt kohtuistungil avaldatu TsMS § 229 lg 2 järgi tõendiks. Notar I. Anipai

andis tunnistajana ütlusi, mille kohaselt käisid pärast taganemisavaldust tema juures ka kostjad

ja küsisid, mida nad peaksid tegema, ta selgitas, et peavad kingitud asja tagasi andma. Kostjad

on esitanud taotluse tunnistaja ütluste parandamiseks, kohus parandustega ei nõustunud.

Hinnates hageja väiteid ja tunnistaja I. Anipai ütlusi, et kinkelepingust taganemise avalduse

saadab notar tavaliselt ise välja, kuid ta ei mäleta, kas ta tegi seda ka sellel korral, tugines

maakohus Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-123-07 (p 14), 3-2-1-50-12 (p-d 13,

14), 3-2-1-151-11 (p 14) ja 3-2-1-8-15 (p 13). Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja

kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani.

E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda

e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust

teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Seega

isegi juhul, kui hageja oleks esitanud notari saadetud e-kirja väljavõtte, ei saaks lugeda

tõendatuks, et taganemisavaldus on kostjatele kätte toimetatud vastavalt TsÜS § 69 lg-tele 1, 2

ja 3.

Kohus leidis eeltoodu alusel, et eeldades hageja väidete, et kostjad hakkasid tegema hagejale

takistusi juba 1. novembril 2009, tõesust, oleks hagejal olnud õigus taganeda kinkelepingust

hiljemalt november 2010. a, hageja pöördus notari poole 6. jaanuaril 2011, seega pärast

seaduses ettenähtud taganemistähtaja möödumist. Samuti ei ole hageja tõendanud, et

taganemisavaldus on kostjatele kätte toimetatud VÕS § 270 lg 1 tähtaja, s.o ühe aasta, jooksul

alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest. Seega ei ole

hageja täitnud kinkelepingust taganemise formaalseid eeldusi.

Taganemisavalduse materiaalsete eelduste osas on hageja esile toonud, et VÕS § 265 lg-st 1

tulenevalt ja kinkelepingu p 5.6 kohaselt oli kostjatele ette nähtud kohustus kanda kõik kinnistu

oluliseks osaks olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud, lisaks näitasid kostjad hageja suhtes

üles jämedat tänamatust, mis väljendus elamu ja kõrvalhoonete kasutamise võimatuks

tegemises. Kohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et taganemise materiaalse alusena saab

käsitleda vaid taganemisavalduses nimetatud asjaolusid. VÕS § 188 lg 1 ei sätesta

taganemisavaldusele vormi- ega sisunõuet, vaid piisab avaldaja selgelt väljendatud tahtest

leping lõpetada. Kohtupraktika kohaselt kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib

kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja ei riku lepingut. Kinkijale on VÕS § 267 ja

§ 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist,

kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline“. See

tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt

kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. „Jäme

tänamatus“ kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja

käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (3-2-1-8-11, p 15).

Kohus leidis, et tunnistajate XX, Õ.L., L.R., V.L. ja H.T. ütlustega on tõendatud kinnistu

hoonete uste lukustamine. Kõrvahoonete uste lukustamist tuleb üldjuhul pidada tavapäraseks

oma vara kaitse vahendiks, kuid kui kogu elu kinnistul elanud kinkija tunneb, et see vahend on

tema jaoks piirav ja häiriv niivõrd, et avaldab seda ka naabritele, tuleb kostjate sellist tegevust

lugeda jämedaks lugupidamatuseks hageja vastu. Siinjuures arvestas kohus ka hageja

tervislikku seisundit (raske puue, 80% töövõimetu üldhaigestumise tõttu, psühhiaatriline

haigus), millest tulenevalt võis hagejal tekkida arusaam, et teda peetakse vargaks ja sellepärast

lukustatakse uksi. Tähtsust ei oma asjaolu, kas kostjad andsid hagejale võtmed või mitte. Seega

juhul, kui oleks täidetud kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused, oleks hagejal olnud

VÕS § 267 p 1 järgi õigus kinkelepingust taganeda.

Tõendatud ei ole kostjate poolt kinkelepingu rikkumine ehk VÕS § 267 p-s 3 märgitud

kinkelepingust taganemise alus. Kohtupraktikast tulenevalt tasuta kasutusõigus ei tähenda, et

kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud

kulusid (3-2-1-129-05, p 29). Eesti Energia 11. oktoobri 2011 teatis võrgu- ja elektrilepingu

sõlmimise kohta ei tõenda kostjate poolt kinkelepingu rikkumist, sellises tingimuses ei ole

kokku lepitud. Ka XXX Vallavalitsuse 29. jaanuari 2013 teatis, millest nähtuvalt on hagejale

makstud 2009. a novembris toetust seoses tervisega 350 krooni ja 2011. a oktoobris küttepuude

ostmiseks 96 eurot, ei tõenda kinkelepingu rikkumist. Kostjad on esitanud maksekorraldused,

millest nähtuvalt on nad teinud makseid Eesti Energiale ning tasunud maamaksu.

Kohus leidis, et kinkelepingu tühisus TsÜS § 13 lg 1 alusel ei ole tõendatud. Notari tunnistajana

antud ütluste kohaselt selgitas ta tehingus osalejatele tehingu sisu, kahtlust osalise arusaamise

võimes ei tekkinud. Hageja ema ja lapsed kinnitasid tunnistajatena, et on hageja haigusest

teadlikud, kuid ei kirjeldanud hageja seisundit 5. augustil 2009. Meditsiinidokumentidest

nähtuvalt võeti hageja kinkelepingu sõlmimise päeval kell 19.17 erakorraliselt haiglasse,

kaebusteks on viimastel päevadel tekkinud ärevus, väriseb üle keha, vasem jalg eriti, ei saa

midagi teha, diagnoositud on paranoidne skisofreenia, depressioon. 6. augusti kande kohaselt

on patsient igakülgselt orienteeritud, meelepetteid eitab, luulu ei avalda, mõttekäik jälgitav,

esiplaanil tugev ärevus, pinge, masendus, suitsiidimõtted, uni häireteta, patsient napisõnaline,

murelik, nõutu, lisaks kirjutas eile oma maja väimehe nimele, nüüd muretseb, mida teised

lapsed sellest arvata võivad. Peale haiglaravi k.a juunis oli enesetunne rahuldav, ravimeid võttis

regulaarselt. Tunnistajate ütlused ja esitatud meditsiinidokumendid ei tõenda hageja

otsustusvõimetust. Vastupidi, hageja on ise arstile selgesõnaliselt avaldanud, et kinkis maja

väimehele ning tunneb pigem muret, mida teised lapsed mõtlevad. Isegi kui oletada, et hageja

oli 5. augustil 2009 otsustusvõimetu, on ta tehingu heaks kiitnud, kuna pöördus 2011. a notari

poole kinkelepingust taganemise avalduse koostamiseks ja tõestamiseks ning 2013. a juristi

poole, kes koostas kostjatele ettepaneku notari juurde minekuks.

Kuna kohus tuvastas, et kinkeleping on kehtiv, ei ole alust rahuldada ka hageja nõuet mõista

välja kostjate poolt kinnistul kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest saadud kasu 8000 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. K.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17. augusti 2015 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on ebaõige siduda kinkelepingust taganemise üheaastast tähtaega ühe konkreetse

sündmusega. Antud juhul on kinkelepingust taganemise alused erinevad ja need erinevad

alused koosnevad erinevatest üksiksündmustest, s.o jäme tänamatus ning kinkega seotud

koormiste ja tingimuste täitmata jätmine, millest on hõlmatud ka küttepuude ja kaevumajakese

äraviimine, soojustamiseks majaseina vooderduse mahavõtmine ja remondi pooleli jätmine

ning elektrilepingu ja elektri eest tasumise lõpetamine pärast seda, kui kostjad 2010. a

detsembris kinnistult lahkusid. Iga aluse ja iga aluse üksiksündmuse suhtes kehtib

TsÜS §-dest 134–137 tulenevalt iseseisev aegumistähtaeg. Just 2010. a detsembri sündmused

– kostjate kinnistult lahkumine, tööde tegemata jätmine, küttepuude ja kaevumajakese

äraviimine – olid ajendiks, miks hageja 2011. a jaanuari alguses kostjatele kinkelepingust

taganemise avalduse esitas. Kohus märkis õigesti, et kinkijal peab olema n-ö järelemõtlemise

aeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist. Samas ei ole kohus hagejale sellist

aega andnud, asudes seisukohale, et nii kui kolm kuud pärast kinkelepingu sõlmimist 2009. a

novembris leidis aset uste sulgemise fakt, hakkas kulgema VÕS § 270 lg 1 üheaastane tähtaeg.

Hageja on põhjendanud, et ta pidas 2009. a novembris toimunud ruumide sulgemist

üksikjuhtumiks, mille alusel ei ole piisav teha järeldust, et kostjad on üles näidanud jämedat

tänamatust. Ka selle küsimuse juures tulnuks arvestada hageja haiguse iseloomu;

2) hindas kohus ebaõigesti kinkelepingu p 5.6 olemust ning tegi ebaõige järelduse, et kostjad

selles toodud kohustusi täitmata jättes ei ole VÕS § 267 p 3 rikkunud. Maakohtu tuginemine

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-129-05 p-le 29 ei ole asjakohane. Nimetatud lahendist ei nähtu, et

selle kohtuasjaga seotud kinkelepingus oleks kokku lepitud, et kõik kinnistu oluliseks osaks

olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud kannavad kingisaajad;

3) pidanuks kohus tõendeid (taganemisavaldus, notari ütlused tunnistajana, kostja L.G. poolt

taganemisavalduse saamise omaksvõtt eelistungil) kogumis hinnates tegema järelduse, et

taganemisavalduse kättetoimetamine on tõendatud. Hagejal oli alus (õiguspärane ootus)

usaldada notarit kui riigi poolset garant-institutsiooni taganemisavalduse kättetoimetamisel.

Lisaks avalduse saatmisele kostjate e-posti aadressidele on notar taganemisavaldusest nähtuvalt

saatnud avalduse paberkandjal kostja K.G. töökohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased

maakohtu viited Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-123-07 (p 14) ja 3-2-1-50-12 (p-d 13, 14).

Kohus on käsitlenud notari ütlusi valikuliselt. Notar kinnitas tunnistajana, et kostjad said

taganemisavalduse kätte ning seda kinnitas eelistungil ka kostja L.G.;

4) leidis tõendamist ka asjaolu, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal vähemalt

otsustusvõimetu isik TsÜS § 13 tähenduses. Hageja on palju aastaid põdenud vaimuhaigust –

skisofreeniat. Hageja kinnitas eelistungil, et ta avaldas selle kinkelepingu sõlmimisel notarile.

Notar ei välistanud tunnistajana seda hageja ütlust, väites, et ta ei mäleta. Notar kinnitas ka, et

teadvalt ta kindlasti ei teinud tehingut, kus pooleks on otsustusvõimetu isik, kuid tal ei ole

pädevust tuvastada isiku otsustusvõimetust. Seega teadmatusest võis notar teha tehingu

otsustusvõimetu hageja osavõtul. Kohus on teinud meditsiinidokumentidest ebaõiged

järeldused olukorras, kus oli teada, et hageja on juba aastaid põdenud skisofreeniat ja seda

teadsid ka kostjad. Otsustusvõimetust tõendab hageja tavapäratu „otsustus“ isikuna, kellel on

10 last, eelistada üht last ning kinkida pool kinnistut veel selle lapse abikaasale. Sellist

ilmselgelt endale ja oma lähedastele kahjulikku otsustust saab teha ainult otsustusvõimetu isik.

Kohtu väide, et taganemisavalduse tegemine tõendab lepingu hilisemat omaksvõttu ka juhul,

kui hageja oli tehingu tegemise ajal otsustusvõimetu, on ebaõige, kuna kohus ei ole tuvastanud,

kas ja millal lõppes ajutine vaimutegevuse häire, mis muutis hageja otsustusvõimeliseks;

5) ei saa välistada, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal ja on kuni praeguseni objektiivselt

piiratud teovõimega isik TsÜS § 8 lg 2 tähenduses, kuigi tema suhtes ekspertiisi läbi viidud ja

eestkostjat määratud ei ole. Seda pidanuks teadvustama ka kohus, kes ei ole seotud poolte

õigusliku hinnanguga ning sai määrata ekspertiisi ja vajadusel algatada eestkostja määramise;

6) on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse norme ja olulisi põhimõtteid. Kohus ei ole

hinnanud tõendeid eraldi võetuna. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele konkreetsetele tõenditele

on rajatud kohtu järeldused ning miks kohus ei nõustunud hageja seisukohtadega jämeda

tänamatuse asjaolude ning kostjate poolt kohustuste täitmata jätmise osas. Kohus jättis täielikult

tähelepanuta 30. jaanuari 2015 lõplikes seisukohtades esitatud põhjalikud selgitused faktiliste

asjaolude ja tõendite kohta, rikkudes oluliselt TsMS § 442 lg 8 nõudeid.

Kohtu soov jätkata pärast tunnistajate ülekuulamist 8. detsembri 2014 kohtuistungil menetlust

kirjalikus menetluses ei ole põhjus, mis takistas asja istungil lõpuni arutamast. Kohus rikkus

TsMS § 348 lg 2 ja § 352 lg 1 sätteid. Üleminek kirjalikku menetlusse oli kohtu initsiatiiv, mis

kohtu järgnevat tegevust silmas pidades (lahendi teatavaks tegemise aja teatamata jätmine

(TsMS § 452 lg 3 rikkumine), lahendi tegemine üle 40 päeva (üle poole aasta) möödudes pärast

poolte poolt 30. jaanuaril 2015 lõplike seisukohtade esitamist (TsMS § 452 lg 4 rikkumine) on

hinnatav tsiviilkohtumenetluse oluliste põhimõtete rikkumisena, kuna kohus ei ole teinud

lahendit mõistliku aja jooksul (TsMS § 2, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 6 p 1). Lähtudes TsMS § 333 lg-st 4 peab hageja põhjendatuks tugineda

kohtu eelnimetatud rikkumistele ilma, et ta oleks eelnevalt lähtunud TsMS § 333 lg-te 2 ja 3

nõuetest. Sisuliselt esitas hageja vastuväite oma 30. juuli 2015 taotluses.

Vastuolus TsMS § 176 nõuetega ei andnud kohus menetlusosalistele tähtaega menetluskulude

nimekirja esitamiseks kirjalikus menetluses. Hagejal oli õiguspärane ootus saada teada

menetluskulude nimekirja esitamise tähtaeg ja lahendi teatavakstegemise aeg.

5. K.G. ja L.G. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja

menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on hagi rahuldamine välistatud, kuna ükski õigusnorm ei näe ette isiku kohustamist

kinnisasja

tagastamiseks,

kinnistusraamatust

kustutamiseks

või

kinnistusraamatusse

kandmiseks. Hageja oleks pidanud nõudma kostjatelt kinnistusraamatu kande parandamise

nõusolekut vastavalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-tele 1 ja 8;

2) väljub hageja apellatsiooniastmes arvestatavate asjaolude ja väidete piiridest. Hageja on

seotud taganemisavalduses märgitud faktiliste asjaoludega, sest avalduses märgitud faktilisi

asjaolusid

käsitleb

hageja

kui

kinkelepingust

taganemise

alust.

Hageja

ei

ole

taganemisavalduses märkinud, et kostjad ei ole täitnud kinkelepingust tulenevaid kohustusi

kõrvalkulude kandmise osas. Seega ei ole hagejal võimalik praeguses kohtumenetluses

tugineda väidetavale kulude kandmata jätmisele enne 6. jaanuari 2011;

3) tuvastas kohus vääralt, et taganemisavalduse väiteid saab käsitleda jämeda tänamatusena.

Hageja ei ole selgitanud kinkelepingu sõlmimise eesmärki ega seda, kuidas hoidiste söömine ja

kõrvalhoonete uste lukustamine võiksid

olla vastuolus

kinkelepingu eesmärgiga.

Kinkelepingust taganemise materiaalseid eelduseid tuleb vaadelda nii subjektiivsest kui ka

objektiivsest vaatevinklist. Hoidiste söömine ja kõrvalhoonete uste lukustamine on igapäevase

elukorralduse marginaalsed küsimused. Samuti tuvastas kohus vääralt, et kostjad on

kõrvalhoonete uksi lukustanud. Antud väited ei tugine ühelegi usaldusväärsele tõendile.

Enamus tunnistajate ütlustest rajaneb hageja paljasõnalistele väidetele. Kõik hageja kutsutud

tunnistajad on hageja lähisugulased ning kostjate suhtes negatiivselt meelestatud. Hageja on

täielikult jätnud tõendamata järgmised taganemisavalduses märgitud faktilised asjaolud: kaevu

lukustamine, hoidiste loata söömine ja elu igal võimalikul viisil takistamine;

4) tuvastas kohus õigesti, et hageja ei ole kinkelepingust tähtaegselt taganenud. Isegi uste

lukustamise väitega nõustumise korral on väljaspool vaidlust, et see algas 2009. a sügisel. Oote-

ja mõtlemisajaks on kinkijale VÕS § 270 lg-s 1 ette nähtud üheaastane tähtaeg;

5) ei ole kohus tuvastanud, et hageja toimetas taganemisavalduse kostjatele kätte. Hageja ei ole

selle kohta ühtegi tõendit esitanud;

6) leidis kohus õigesti, et hageja ei ole tõendanud enda otsusevõimetust kinkelepingu sõlmimise

hetkel. Ka ei ole notar tuvastanud, et hageja poleks sõlminud kinkelepingut enda vaba tahte ja

täie mõistuse juures (tõestamisseaduse § 18 lg-d 1 ja 2). 26. augusti 2009 epikriisist nr 20956

nähtub, et hageja tarvitas ravimeid korrapäraselt. Kui skisofreeniat põdev isik võtab ravimeid

korrapäraselt, siis on ta adekvaatne ning saab kõigist asjadest piisavalt hästi aru;

7) tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-147-14 (p 22) ja 3-2-1-27-15

(p 19) saab maakohus määrata menetluskulud kindlaks pärast põhimenetluse lõppemist. See ei

tähenda menetluslikku rikkumist. Hageja andis nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus

menetluses ega esitanud kohtuistungi lõpus kooskõlas TsMS § 333 lg-ga 2 vastuväidet.

6. K.R. esitas ringkonnakohtule ka täiendava seisukoha, mille kohaselt:

1) on hagis esitatud nõue suunatud kostjate kinnisomandi tagasiandmise tahteavalduse

kohtuotsusega asendamisele (3-2-1-129-05, p 18; 3-2-1-8-11, p 14, p 17 2. lõik);

2) ei ole hageja väljunud apellatsiooniastmes arvestatavate asjaolude ja väidete piiridest.

Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et taganemise materiaalse alusena saab käsitleda

vaid taganemisavalduses nimetatud asjaolusid;

3) ei võimaldanud kohus esitada menetluskulude nimekirja ja ei andnud selleks konkreetset

tähtaega, mis on vastuolus TsMS § 176 lg-ga 1. Hagejal ei olnud kohtu poolt 8. detsembri 2014

istungil tekitatud õiguslikult ebamäärases situatsioonis võimalust esitada menetluskulude

nimekirja ka omal initsiatiivil, kuna kohus ei teatanud menetlusosalistele, millal ja millises

vormis ta kohtulahendi teeb. Kohus ütles 8. detsembri 2014 kohtuistungit lõpetades, et teatab

pooltele, millal on lahend kättesaadav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

17. augusti 2015 otsus lõppjärelduses muutmata.

8. Hageja soovib käesolevas tsiviilasjas saada kostjatelt tagasi enda omandisse 5. augustil 2009

kostjatele kingitud XXX kinnistu. Lisaks soovib hageja, et kostjad annaksid hagejale üle

kinnistul kasvava metsa raieõiguse müügist saadud kasu 8000 eurot. Hageja on nõudes

tuginenud kõigepealt kinkelepingust taganemisele ja alternatiivselt,

selle alusega

mittenõustumisel, TsÜS § 13 lg-le 1, väites, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal

otsusevõimetu.

9. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et hageja on esitanud oma nõuded kohtule ebaõiges

järjekorras.

TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu

seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve

(otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise

häire või muu asjaolu lõppemist heaks.

Kuivõrd VÕS §-st 188 tulenevalt on taganeda võimalik kehtivast lepingust, siis selleks, et

lahendada hageja poolt kinkelepingust taganemise kehtivuse küsimust, hindab ringkonnakohus

kõigepealt hageja otsusevõimetuse kohta esitatud väiteid. Alles seejärel, kui kohus tuvastab, et

kinkeleping on kehtivalt sõlmitud, tuleb uurida, kas kinkeleping on lõppenud seoses lepingust

taganemisega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja otsusevõimetus kinkelepingu

sõlmimisel ei ole asjas tõendamist leidnud.

Hageja on selles osas tuginenud eelkõige esitatud meditsiinidokumentidele (I kd, tl 29–36),

millest aga nähtub üheselt, et ehkki hageja on raske puudega isik ja 80% töövõimetu ning tal

on diagnoositud paranoidne skisofreenia ja depressioon, oli hageja kinkelepingu sõlmimise

päeva õhtul haiglasse vastuvõtmisel küll ärev ja rahutu, kuid vastas adekvaatselt kõigile

küsimustele.

6. augustil 2009,

s.o päev

pärast

kinkelepingu

sõlmimist,

on

haigla

dokumentatsioonis hageja seisundit kirjeldatud pikemalt ning hageja on olnud „igakülgselt

orienteeritud, meelepetteid eitab, luulu ei avalda. Mõttekäik jälgitav. Esiplaanil tugev ärevus,

pinge, masendus, suitsiidmõtted. /…/ arvab, et tervis on halb seoses muretsemisega mitu kuud

tagasi tehtud vigase pottsepatöö pärast. Lisaks kirjutas ta eile oma maja väimehe nimele, nüüd

muretseb, mida teised lapsed sellest arvata võivad.“ Samuti on välja toodud, et peale haiglaravi

2009. a juunis oli enesetunne rahuldav ja ravimeid on patsient võtnud regulaarselt. Notar

I. Anipai tunnistajana antud ütluste kohaselt vestles ta tehingu osalistega ja tal ei tekkinud

kahtlust osalise arusaamise võimes (II kd, tl 29 pöördel). Ükski teine tunnistaja ei ole hageja

seisundit 5. augustil 2009 kirjeldanud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kui oletada, et hageja oli 5. augustil 2009

otsusevõimetu, on ta tehingu pärast heaks kiitnud, kuivõrd ta on pöördunud 2011. a notari poole

kinkelepingust taganemise avalduse koostamiseks ja tõestamiseks ning 2013. a juristi poole,

kes koostas kostjatele ettepaneku notari juurde minekuks. Nimetatud tahteavaldus ei sisalda

tehingu heakskiitu TsÜS § 13 lg 1 tähenduses. Asjas kogutud tõenditega on ümber lükatud

TsÜS § 13 lg-st 3 tulenev eeldus, et isik tegi tehingu otsusevõimetuna.

Hageja poolt esmakordselt 30. jaanuari 2015 lõplikes seisukohtades esitatud väide, et hageja

võib olla piiratud teovõimega isik TsÜS § 8 lg 2 tähenduses, on ringkonnakohtu arvates samuti

alusetu. Asja materjalides puuduvad igasugused andmed, mille põhjal tekiks kahtlus, et võib

esineda alus hageja teovõimet piirata. Sellist kahtlust ei ole tekkinud ei notaril ega ka

maakohtul, ehkki muuhulgas osales hageja isiklikult mõlemal maakohtu istungil.

Seega on hageja sõlminud kinkelepingu kehtivalt.

10. Kinkelepingust taganemisega seoses on asjas vaidlus nii taganemise formaalsete kui ka

materiaalsete eelduste täitmise osas.

Maakohus asus seisukohale, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused ei ole hageja

poolt täidetud, kuna taganemisavaldust ei ole kostjatele kätte toimetatud VÕS § 270 lg 1

tähtaja, s.o ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise

õiguse tekkimisest.

Taganemisavalduse kostjatele kättetoimetamine on hageja arvates tõendatud kogumis

kinkelepingust taganemise avaldusega, notari poolt 8. detsembri 2014 kohtuistungil

tunnistajana antud ütlustega ja kostja L.G. poolt taganemisavalduse saamise omaksvõtuga

10. oktoobri 2014 eelistungil.

Hageja väitel saatis notar taganemisavalduse digitaalselt kostjate e-posti aadressidele

XXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXX ning paberkandjal kostja K.G. töökohta XXXXXXX.

Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et kostja L.G. ütlused 10. oktoobri 2014 eelistungil (mille

osas on kostjad taotlenud protokolli parandamist), et „kinkelepingust taganemise kohta tuli kiri

meili teel, peast ma küll ei oska öelda, millal see tuli. Ma arvan, et see kiri tuli notarist. Seal oli

kirjas, et ma pean kättesaamist tõendama ja seda ma ka tegin. See oli kirja järelkaja, ma

reageerisin sellele“, ei ole omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 mõttes.

TsMS § 231 lg 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline

nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine

protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Eespool toodud ütlustega ei ole kostja L.G. sõnaselgelt omaks võtnud, et ta sai 6. jaanuari 2011

taganemisavalduse kätte, oma kirjalikes seisukohtades on mõlemad kostjad selle asjaolu

vaidlustanud ning seega tuli hagejal taganemisavalduse kostjatele edastamist ja

kättetoimetamist tõendada. Ringkonnakohtu istungil avaldasid mõlemad kostjad, et

taganemisavalduse said nad kätte koos hagimaterjalidega kohtust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult tuginenud Riigikohtu juhistele

21. detsembri 2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 (p 14) ja 8. aprilli 2015 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15 (p 13), kus Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise

kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani

jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist

saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri

väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Maakohus on õigesti asunud

seisukohale, et isegi juhul, kui hageja oleks esitanud kohtule notari saadetud e-kirja väljavõtte,

ei saaks lugeda tõendatuks, et taganemisavaldus on kostjatele kätte toimetatud vastavalt

TsÜS § 69 lg-le 3. Kuna asjas ei ole tõendatud tahteavalduse edastamine kostjatele, ei

kohalduks asjas kättetoimetamise osas ka TsÜS § 70, kui hinnata taganemisavaldust teatena

lepingu rikkumisest.

Notari poolt 8. detsembri 2014 kohtuistungil antud ütlused, et kostjad on käinud seoses

kinkelepingust taganemisega notari vastuvõtul, ei ole piisav tõend, et lugeda tõendatuks asjaolu,

et kostjad on taganemisavalduse notari poolt saadetuna kätte saanud. 8. detsembri 2014

kohtuistung helisalvestati ja arvestades, et kostjad olid taotlenud maakohtult istungiprotokolli

parandamist notari antud ütluste osas, kontrollis ringkonnakohus notari ütluseid helisalvestiselt.

Notari ütlused kohtuistungil olid umbmäärased ja ebakindlad. Notar kinnitas küll, et kostjad on

käinud tema juures taganemise küsimuses, kuid millal see toimus, kas enne või pärast

taganemisavalduse koostamist ja tõestamist, notar öelda ei osanud. Ringkonnakohus leiab, et

notari ütlused ei tõenda isegi asjaolu, et notar on üldse taganemisavalduse e-kirjaga kostjatele

saatnud.

Saades maakohtu otsusest teada, et maakohtu arvates on hageja poolt taganemisavalduse

kättetoimetamise kohta esitatud tõendid ebapiisavad, oleks hageja saanud esitada vastavad

täiendavad tõendid või taotluse tõendite väljanõudmiseks koos apellatsioonkaebusega

ringkonnakohtule. Hageja ei ole seda teinud, vaid on vaidlustanud maakohtu järelduse vaid

olemasolevate tõendite hindamise seisukohast. Hageja ei ole pidanud vajalikuks taotleda ka

seda, et notar esitaks kohtule temal olemas olevad kirjalikud tõendid taganemisavalduse

kostjatele väljasaatmise kohta.

Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu selgitustele 2. mai 2012 määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-50-12 (p 14), mille kohaselt juhul, kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma

tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal

avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada tahteavalduse saatmist

tähitud kirjaga või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda

tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel.

Hageja ei ole eeltooduga arvestanud. Ringkonnakohus märgib, et hageja väitel tekkis tal

kinkelepingust taganemise alus 2010. a detsembri sündmuste tulemusena. Eeldades hageja

väite tõesust, reageeris hageja oma väidetavate õiguste rikkumisele koheselt (6. jaanuari 2011

taganemisavaldus on koostatud ca kuu aega pärast sündmusi, millega hageja oma õiguste

rikkumise seob). Järgmise sammu oma õiguste kaitseks astus hageja aga alles rohkem kui kaks

aastat hiljem, 2013. a veebruaris, kui pöördus juristi poole kostjatele ettepaneku tegemiseks

kinnistu tagastada ja kahju hüvitada. Selline kohtule arusaamatu viivitus on antud juhul ka

ilmselgelt

üheks

põhjuseks,

mis

raskendas

hagejal

taganemisavalduse

kostjatele

kättetoimetamise kohta tõendite esitamist.

Ülaltoodu alusel ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole

taganemisavalduse kättetoimetamine kostjatele enne hagimaterjalide kättetoimetamist, ning

eeldades hageja väite, et tal tekkis kinkelepingust taganemise alus 2010. a detsembri sündmuste

tulemusena, õigsust, oli hagimaterjalide kättetoimetamise ajaks kinkelepingust taganemiseks

seaduses (VÕS § 270 lg 1) ettenähtud üheaastane tähtaeg möödunud.

Kuivõrd kinkelepingust taganemise formaalse eelduse täitmine on asjas igal juhul tõendamata,

ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta selles, kas kinkelepingust taganemiseks

seaduses ettenähtud üheaastast tähtaega tuleb hakata arvestama 2009. a novembri või 2010. a

detsembri sündmustest ning kas hageja poolt kohtule esitatud nõuded on sõnastatud seadusele

vastavalt või pidi maakohus selgitama hagejale vajadust oma nõudeid täpsustada.

11. Kui formaalsed eeldused kinkelepingust taganemiseks on tuvastamata, võib kohus jätta

taganemise materiaalsed alused kontrollimata. Maakohus on siiski otsuse punktis 7 seda

küsimust käsitlenud, asudes seisukohale, et kui oleks täidetud kinkelepingust taganemise

formaalsed eeldused, tuleks lugeda tõendatuks, et kostjad on uste lukustamisega näidanud

hageja ja tema lähedaste vastu üles jämedat lugupidamatust ja hagejal oleks olnud VÕS § 267

lg 1 järgi õigus kinkelepingust taganemiseks. Uste lukustamise tuvastas maakohus tunnistajate

ütluste alusel. Maakohus pidas kõrvalhoonete lukustamist iseenesest tavapäraseks, kuid

arvestas oma hinnangus hageja tervisliku seisundiga ja võimalusega, et hagejal võis tekkida

arusaam, et teda ennast peetakse vargaks. Võtmete andmist või mitteandmist ei pidanud

maakohus hinnangu andmisel kostjate käitumisele oluliseks.

Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et

elumaja lukku ei pandud. Kui kostjad kinnistult lahkusid (2010 sügisel), siis võtsid nad ka lukud

ära. Lukustamise tulemusena ei saanud hageja kasutada labidat, kui ta tahtis maad kaevata.

Kostjad avaldasid, et tööriistad asusid kuur-aidas, mille võtmed olid hagejal olemas.

Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütlustega ei ole tõsikindlalt ümber lükatud kostjate

vastuväited, et uste lukustamine ei takistanud hagejal tööriistade kasutamist, kuna tal olid

võtmed, ka ei olnud kõik uksed lukustatud. Asja materjalide kohaselt olid pooltel pärast

kinkelepingu sõlmimist konfliktid, kusjuures hageja tunnistas ringkonnakohtu istungil, et ta

käitus ka ise kostjate suhtes ebaõiglaselt. Seega ei ole asjas välistatud, et konfliktid olid

kahepoolsed.

Jämeda tänamatuse korral on tegemist ühiskonna moraalinormide rikkumise juhuga, millele

õigus on andnud oma tähenduse ning hinnangu. Ringkonnakohus leiab, et uste lukustamine

hageja poolt avaldatud viisil ei ole käsitletav jämeda tänamatusena kinkija ja tema lähedaste

inimeste vastu. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Ülejäänud hageja väidete

kohta kinkelepingust taganemise materiaalsete eelduste osas ei ole maakohus seisukohta võtnud

ja seda ei tee seetõttu ka ringkonnakohus.

12. Ringkonnakohus märgib pooltele selgituseks, et hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus

elamule ja kõrvalhoonetele annab hagejale vastuvaidlematu õiguse kinnistul asuva elamu ja

kõrvalhoonete kasutamiseks ning takistuste tegemisel on hagejal õigus pöörduda kohtu poole

lepingu täitmise nõudega. Lisaks, kuna praegusel juhul on pooled kinkelepingu punktis 5.6

kokku leppinud, et kõik kinnistu oluliseks osas olevate ehitiste kasutamisega seotud kulud

kannavad kingisaajad ja ka kostjad on oma kirjalikus vastuses hagile tunnistanud, et sisuliselt

pidi hageja saama kinnistul tasuta elada (I kd, tl 123), siis ei ole ringkonnakohtu arvates õige

maakohtu tuginemine Riigikohtu seisukohale 1. detsembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05

tehtud otsuse p-s 29, mille kohaselt tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea katma

elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulusid. Juhul kui kostjad

jätavad kinkelepingus võetud kohustused täitmata, on hagejal soovi korral õigus esitada kostjate

vastu vastav lepingu täitmise nõue.

13. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et maakohus on asja menetlemisel rikkunud

menetlusnorme. Kuivõrd maakohus otsustas 8. detsembri 2014 kohtuistungil jätkata menetlust

kirjalikus menetluses, mis on poolte nõusolekul lubatav ja pooled nõustusid sellega (hageja

kohtu tegevusele TsMS § 333 korras vastuväidet esitanud ei ole), siis pidi maakohus tulenevalt

TsMS § 452 lg-st 3 teatama menetlusosalisetele ka otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning

ühtlasi määrama TsMS § 176 alusel tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Maakohus

ei ole seda teinud. Samas on hageja saanud esitada maakohtule oma lõplikud seisukohad.

Menetluskulude nimekirja on hageja esitanud ringkonnakohtule. Seega mingeid kahjulikke

tagajärgi maakohtu poolne menetlusõiguslik minetus hagejale kaasa toonud ei ole ja

ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega.

14. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel

poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et vaidluse asjaolusid

arvestades oleks hagejalt kostjate menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja

ebamõistlik –vaidlus toimub perekeskselt; hagejal on raske puue ja ta on 80% ulatuses

töövõimetu; hagejale kuulunud kinnisvara on läinud kinkelepingu alusel (st tasuta) kostjate

omandisse.

15. Maakohus on andnud 7. juuni 2013 ja 17. juuni 2013 määrustega hagejale riigilõivu

tasumiseks menetlusabi ja vabastanud hageja nii hagi tagamise avalduselt kui ka hagiavalduselt

tasumisele kuulunud riigilõivu tasumisest. Maakohus vabastas kohtuotsusega hageja

TsMS § 190 lg 7 alusel menetluskulude (riigilõivu) riigituludesse tasumise kohustusest hagi

rahuldamata jätmisel.

Ringkonnakohus luges 22. septembri 2015 määruses TsMS § 184 lg 4 alusel menetlusabi

riigilõivu tasumiseks jätkuvaks ka ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleks hagejalt TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 kohaselt

mõista riigi kasuks välja 700 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest ta apellatsioonkaebuse

esitamisel vabastati. Ringkonnakohus peab võimalikuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7

alusel ka apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu tasumise kohustusest,

kuna asja materjalide põhjal on hageja maksevõime selline, mis ei võimalda tal riigile

menetluskulusid hüvitada. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõiv summas 700 eurot riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks